2-09-25701/39 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

2-09-25701

1(4)

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Kohtunik Iris Kangur-Gontšarov Otsuse tegemise aeg ja koht

09. juunil 2010.a, Narva kohtumaja täiendav otsus 23. aprilli 2010 otsusele Tsiviilasja number 2-09-25701 Tsiviilasi, hageja nõue L M hagi L T vastu 10 000 krooni saamiseks Tsiviilasja hind

10 000 krooni Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: L M (isikukood: XXX; elukoht: XXX) Kostja: L T (isikukood: XXX; elukoht: XXX) Kohtuistung

21. aprill 2010.a. Resolutsioon

1. Rahuldada hagi.

2. Välja mõista L T 10 000 (kümme tuhat) krooni L M kasuks.

Menetluskulude jaotus

3. Menetluskulud tsiviilasjas nr 2-09-25701 kannab kostja L T.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata (apellatsioonkaebuse esitamisega) kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt TsMS § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavaldus

Hagiavalduse kohaselt võttis kostja abikaasa V T hagejalt tihti laenu ja tagastas selle alati

2-09-25701

2(4) tähtaegselt. Tähtajad olid alati lühikesed. V T vajas laenu mingite kiirete tehingute tegemiseks. Tavaliselt hageja ja V T ei sõlminud kirjalikke lepinguid, kuid 12.05.2006.a. võttis V T hagejalt laenu 5 000 krooni ja ütles, et ei saa seda väga kiiresti tagastada, kuid tagastab kindlasti ja kirjutas selle kohta allkirja. Kuna V T ei teadnud, mis tähtajaks ta saab laenu tagastada, ei kirjutanud ta allkirjale tagastamise kuupäeva. 31.07.2007.a. tuli V T hageja juurde ja palus veel laenu 5 000 krooni kalli auto ostmiseks, kartes, et võib-olla ei jätku tal kohe raha. Allkirja ta ei kirjutanud ja lubas kogu summa 10 000 krooni tagastada. Laenu andmise juures viibisid hageja ema O B ja abikaasa A M. 03.08.2007.a. laskis V T end maha. Enne suitsiidi jättis V T kirja, kus on märgitud hagejale võla tasumise kohustus. Mõned päevad peale V T surma rääkis hageja V T abikaasaga (lesega), kes on kostja, ja ta oli nõus võla ära maksma, kuid ta ütles, et ta ei saa seda kohe teha, sest peab müüma ära auto ja siis tagastab raha. Hageja nõustus kostja ettepanekuga, kuid praeguseks on kostja abikaasa surmast ja ajast, mil hageja palus tagastada raha möödunud peaaegu kaks aastat. Kostja kui V T abikaasa ja pärija ei ole nõus V T võlga tagastama. Hageja palub kostjalt välja mõista hageja kasuks 10 000 krooni ja kohtukulud jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnista, kuna kostja abikaasa poolt koostatud võlakiri on allkirjastamata ja seega võib antud dokumenti tõlgendada kui laenu saamise soovi, mitte selle saamist. Peale selle on laenuandjaks märgitud L M, mitte hageja. Kostja abikaasa on hageja vend, seega ei saanud ta kuidagi segamini ajada perekonnanime. Teistkordselt laenu saamise fakti väidetavalt kinnitavad ütluste järgi hageja ema ja hageja abikaasa, kelle ütlused ei tohiks olla arvestatavad. Surmaeelses kirjas, ei ole otsest vihjet sellele, et kostja abikaasa on võlgu raha hagejale. Kohtukulud tuleb jätta hageja kanda.

Kohtu põhjendused

Kohus, tutvunud tõenditega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Pooled ei vaidle, et kostja L T on V T, kes on surnud 03. augustil 2007.a., pärija.

Pärimisseaduse § 180 kohaselt kohaldatakse pärandi avanemise ajal kehtinud seadust, kui pärimisseaduse rakendussätetest ei tulene teisiti.

V T pärandi avanemise ajal (surmapäev 03.08.2007.a.) kehtinud pärimisseaduse § 130 lg 1 järgi lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal L M on nõudeõigus V T pärandi suhtes, mille eest vastutab kostja kui V T pärija.

Hageja väidab, et tema andis V T laenu kahel korral 5 000 krooni, mida V T temale ei tagastanud.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

Kohus leiab, et V T omakäelise kirjaga, kus ta kinnitab, et V T on võtnud L M laenuks 5 000 krooni ja L M ütlustega on tõendatud, et L M andis 12. mail 2006.a. V T laenuks 5 000 krooni (t.l. 5-6).

2-09-25701

3(4) Kostja väide, et V T ei ole allkirjastanud nimetatud kirja ja seetõttu tuleks dokumenti tõlgendada kui soovi laenu saamiseks, ei ole kohtu arvates veenvalt põhjendatud. Kirjas on V T kirjutanud, et ta võttis laenu. Asjaolu, et kostja on kirjas hageja perekonnanime kirjutanud M, ei lükka samuti ümber hageja sõnu, et tema andis laenu ja kostja kirja, mille esitas kohtule hageja.

Kohus peab vajalikuks märkida, et laenulepingule ei ole võlaõigusseaduses sätestatud kohustuslikku vormi ja seega võib laenulepingu vormistada suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis.

Tunnistaja A M ütlustega loeb kohus tõendatuks, et L M, hoiab raha kodus. Tunnistaja A Ma ja hageja L Ma ütlustega on tõendatud, et L M tihti laenas oma vennale V T raha.

Tunnistaja O B ütlustest nähtub, et V T tuli augustikuu esimestel päevadel, täpset kuupäeva tunnistaja ei mäleta, ja palus L M raha laenuks 5 000 krooni. Tunnistaja nägi kui L M luges raha üle ja ütles, et V T võlgneb talle nüüd kokku 10 000 krooni. Raha palus

Kohus loeb tõendatuks hageja ütluste ja tunnistaja O B ütlustega, et V T juuli viimastel või augusti esimestel päevadel võttis L M raha 5 000 krooni laenuks ja lubas selle raha tagastada.

V T surmaeelsest kirjast, millise ta kirjutas vahetult enne enesetappu, on näha, et ta on üles kirjutanud oma võla 10 tuhat L (t.l. 64). Hageja ütluste kohaselt on surmaeelses kirjas märgitud võlg just see, mida V T temalt kahel korral 5 000 krooni kaupa võttis ja milline on tasumata, L tähendab hagejale. Kohus loeb hageja põhjendusi veenvateks, et 10 t tähendab 10 000 krooni ja et L tähendab hagejat L M.

V T surmaeelses kirjas kirjutatuga (kus kokku võlgnevus on märgitud 10 000 krooni hagejale) loeb kohus tõendatuks, et V T kui laenulepingu üks pool (laenuvõtja) on ise kinnitanud oma võlgnevuse hagejale L M, milline summa on hagejale tema surma päevaks jäänud tasumata ja hageja L M kui laenulepingu teine pool (laenuandja) ütlustega, et tema andis V T kahel korral

5 000 krooni s.o. kokku 10 000 krooni, et pooled V T ja L M olid sõlminud laenulepingud, mille alusel on V T jätnud L M tagasi maksmata 10 000 krooni.

Asjaolu, et V T abikaasa L T ei teadnud võetavatest laenusummadest laenu võtmise hetkel ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Samuti ei oma tähtsust asjaolu, mille jaoks laenusummad võeti.

Seega on kohus tuvastanud, et V T võlgnes L M 10 000 krooni, milline summa jäi tal tema eluajal L M tagastamata. Seega on V T 10 000 kroonine kohustus L M ees osa tema pärandvarast, milline on üle läinud V T pärijale L T.

VÕS § 398 lg 1 järgi kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud.

Kohus loeb tõendatuks L M ütlustega, et ta on peale V T surma nõudnud J T laenu tagastamist laenulepingu üles öelnud. Pooled ei vaidle, et L M on laenulepingu üles öelnud ja nõudnud laenu tagastamist kostjalt kui V T pärijalt.

VÕS § 195 lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.

Vaidlust ei ole, et L T 10 000 krooni hagejale tagastanud ei ole.

2-09-25701

4(4)

VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Seega on L M õigus nõuda L T 10 000 krooni maksmise kohustuse täitmist ja hagi tuleb rahuldada.

Menetluskulud

TsMS § 173 lg 1 ja lg 3 kohaselt, asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kooskõlas TsMS § 162 lg

1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus hagi rahuldab, siis jäävad menetlukulud kostja kanda.

Kohus selgitab, et lähtuvalt TsMS § 174 lg 1 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Kohtunik

Iris Kangur-Gontšarov