3-09-1547/75 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

08. juuni 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-09-1547

Haldusasi

A.B. kaebus Tallinna ja Jõhvi arestimajade poolt tekitatud

kahju hüvitamiseks summas 5000 krooni

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A.B.;

Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet,

Esindaja: Agne Niido.

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja A.B.

kasuks 1000 (üks tuhat) krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hüvitis kanda A.B.

arvelduskontole nr xxxxxxxxxxx Swedbank’is.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse elektrooniline ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale. Kohtuotsuse

kinnitatud paberärakiri on võimalik soovi korral saada Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. A.B.

vahistati

kriminaalsüüteos

kahtlustatavana

03.10.2008

ning

paigutati

Põhja

Politseiprefektuuri korrakaitsebüroo Tallinna arestimajja (edaspidi Tallinna arestimaja), kust ta viidi

15.10.2008 üle Ida Politseiprefektuuri korrakaitsebüroo Jõhvi arestimajja (edaspidi Jõhvi

arestimaja). 03.03.2009 toimetati isik Jõhvi arestimajast Tallinna vanglasse.

2. Kaebuse täienduses märkis A.B., et sama kriminaalasja raames peeti teda kinni Tallinna

arestimajas 02.10.2007-15.11.2007.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS

3. Kaebaja leiab, et talle tekitati moraalset kahju sellega, et teda hoiti 140 päeva Jõhvi arestimajas

(15.10.2008-03.03.2009) ja 30 päeva Tallinna arestimajas (02.10.2007-15.11.2007), jättes ta ilma

seaduse alusel vanglas olevatest eeldatavatest võimalustest. Vanglas viibides oleks kaebaja olnud

võimalik vastavalt vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 96 lõikele 1 helistada omal kulul, § 99 lõikele

2 omada isikukontot ja osta kioskist kaupu, § 93 lõikele 3 omada juurdepääsu raamatukogule ja

omada kambris elektrilist olmetehnikat ning §-le 94 jalutada igapäevaselt värskes õhus 1 tunni

jooksul.

4. Kaebaja märgib, et hingelised kannatused, mis olid tingitud võimaluste puudumisest suhelda oma

sugulastega ja tema vabaduste ülemäärasest piiramisest, kujutasid endast seaduse rikkumist. Kaebaja

leiab, et vangistusseaduse sätete mõtte tähenduses tuleb vahistatut, kes on kinni peetud rohkem kui

kolmeks kuuks, pidada vangla eelvangistusosakonnas. Seega rikuti kaebaja õigusi kolmel korral:

esiteks Tallinna Vangla administratsiooni poolt vanglasse saatmise asemel Jõhvi arestimajja saates.

Teiseks Jõhvi arestimaja poolt sellega, et kaebajat ei viidud kohe pärast saabumist vanglasse üle ning

kolmandaks ei viinud Jõhvi arestimaja kaebajat vanglasse üle ka kolme kuu jooksul peale saabumist.

5. Kaebaja lisab, et Jõhvi arestimajas viibides hoiti kaebajat 140-st päevast 90-l päeval teda üksinda

kambris, seejuures puudus kaebajal võimalus lugeda raamatuid või ajalehti. Kaebaja selgitab, et ta ei

rikkunud kordagi kinnipidamise režiimi, mistõttu jäi arusaamatuks tema üksikkambris hoidmine.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja märgib esiteks, et vastavalt VangS § 85 lõikele 1 toimub aresti ja kuni kolmekuulise

vangistuse kandmine otsuse teinud kohtu asukohajärgses või arestialuse elukohajärgse

politseiprefektuuri arestimajas. Asja materjalide kohaselt ei kandnud kaebuse esitaja aresti ega kuni

kolmekuulist vangistust, vaid ta oli vahistatu. Vahistatu on VangS § 4 kohaselt nimetatud seaduse

tähenduses isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust kinnise

vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Seadus näeb ette võimaluse pidada vahistatud isikut

kinni nii kinnise vangla eelvangistusosakonnas kui arestimajas ning VangS § 11 lõike 1 kohaselt

toimub kinnipeetava paigutamine vanglasse täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele

kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi.

Seetõttu on alusetu kaebuse väide, et kaebajat ei oleks tohtinud arestimajas kinni pidada rohkem kui

kolm kuud, ning et ta tulnuks paigutada Tallinna vanglasse. A.B. arestimajas kinnipidamine on seega

seadusega kooskõlas ning vastustaja leiab, et isikule ei ole isikule tema vanglasse paigutamata

jätmisega õigusvastaselt kahju tekitatud.

7. VangS § 156 lõike 3 kohaselt kohaldatakse isiku kinnipidamisele arestimajas nimetatud seaduse

sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta. Eelvangistuse täideviimine on sätestatud seaduse 5.

peatükis. Põhja Politseiprefektuuri 14.10.2009 selgituste kohaselt tutvustatakse kõigile

kinnipeetutele vastuvõtmisel nende õigusi ja kohustusi, sealhulgas võimalust helistada omal kulul

olemas olevate Elioni taksofonide kaudu. Kõigile kinnipeetutele tagatakse politsei poolt ühe valitud

lähedase teavitamise võimalus menetleja kaudu, samuti võimalus saata arestimajast Põhja

Politseiprefektuuri kulul (ümbrik, paber, saatekulud) üks kiri lähedastele, et võimaldada kinnipeetule

paki teel hügieenivahendite ja telefonikaardi saamine. Kuni viiekiloseid pakke võetakse arestimajja

viiel päeval nädalas, kuid arestimaja sisekorraeeskiri ei näe ette kaupade ostmist ega isikuarve

omamist. Kinnipeetul on õigus üks kord nädalas saada pakki. 07.10.2008 võeti L. B. käest

arestimajja kinnipeetu A.B.le pakk maiustuste, hügieenivahendite ja muuga. Telefoni kasutamiseks

peavad kinnipeetud omama telefonikaarti, neid hoitakse kambrikaartide mappides arestimaja

korrapidaja juures ja esitama helistamiseks avalduse arestimaja korrapidajale. Helistamise avaldusi

fikseeritakse vastavas tööraamatus. A.B. arestimajast helistamiseks avaldust ei ole esitanud, samuti ei

olnud telefonikaarti tema esemete loetelus, seega ei soovinud kaebaja seda arestimajja. Põhja

Politseiprefektuur selgitas, et arestimajas ei ole spetsiaalset raamatukogu, kuid on ligi 1000

venekeelsest raamatust koosnevad riiulid menetlusruumis, mida töötajad on kodudest toonud

kinnipeetute kasutamiseks. Põhja Politseiprefektuur leidis, et nende raamatute hulgast, mida kõigile

kinnipeetutele toimkond alati võimaldab, saanuks kaebaja piisavalt lisateadmisi või ajaviidet

jõudeajaks arestimajas. Arestimaja sisekorraeeskirja § 48 loetleb kinnipeetule pakis lubatud esemed

aga nende hulgas täielikult puudub elektrilise olmetehnika saatmise lubatavus. Arestimajja

toimetamisel A.B. käest hoiule võetud esemete seas samuti ei ole olmetehnikat, seega on väär

kaebaja väide kahju tekitamisest temale arestikambris elektrilise olmetehnika mittevõimaldamisest

tulenevalt.

8. Põhja Politseiprefektuur lisas, et arestimajas on ca 100 kinnipeetut ja jalutamiseks vaid üks

jalutushoov ning väga piiratud töötajaskond. Õiguskantsleri hinnangul on arestimajades, kus

jalutushoovi kasutamine ei ole võimalik administratiivsetel põhjustel (eeskätt järelevalvet teostavate

ametnike puudumise tõttu), võimalik probleemi leevendada arestimajasisese selge regulatsiooni

loomisega, millega tagataks värskes õhus viibimine kinni peetavatele isikutele, lähtudes selgetest

objektiivsetest kriteeriumitest. Põhja Politseiprefektuuri arestimajas on julgeolekuriske hinnatud

arestimaja ametnike poolt ning jalutamine on võimaldatud neile kinni peetavatele isikutele, kelle

põgenemisoht on väikesem (arestialused), muud kinnipeetud saavad jalutada harvem, kui on

võimalik abijõudude kaasamine väljaspoolt arestimaja. Vastustaja on seisukohal, et eeltoodust

nähtuvalt olid isikule Põhja Politseiprefektuuri arestimajas ühel või teisel viisil tagatud kõik

eelvangistuse tingimused.

9. Analoogselt Tallinna arestimajaga, on kõik võimalused, mille puudumist vastustajale ette

heidetakse, tagatud ka Ida Prefektuuri Jõhvi arestimajas. Ida Politseiprefektuuri selgituste kohaselt

viiakse Jõhvi arestimajas läbi igapäevaseid jalutuskäike värskes õhus. Jalutuskäikude läbiviimine

sõltub konvoiteenistuse töökoormusest. Esineb päevi, mil konvoiteenistus on terve päeva jooksul

hõivatud kohtuistungitega, sellisel juhul ei ole antud päevadel võimalik jalutuskäike värskes õhus

läbi viia. Vastustaja märgib, et Jõhvi arestimajas viibimise ajal ei olnud isikul küll võimalik suhelda

oma lähedastega telefoni teel, kuid talle ei olnud keelatud kirjavahetus ega paki saamise võimalus.

Seega on alusetu kaebaja väide, et tal puudus võimalus lähedastega suhelda. Igas arestikambris asub

raadio. Raamatukogu küll puudub, kuid analoogselt Tallinna arestimajaga, on võimalik laenutada

raamatuid, milliseid on antud arestimajale eraisikute poolt. Samuti on olemas võimalus lugeda

ajalehti ja ajakirju. Kuigi arestimajal puudub oma kiosk, on kinnipeetaval õigus saada pakke. Sellega

on vastustaja hinnangul isikule tagatud esemete olemasolu, mida arestimaja ise ei paku. Vastustaja

viitab, et seda tõendab kaudselt ka asja materjalidele lisatud õiguskantsleri ettepanekud, milles ei ole

kaebaja poolt loetletud puudusi esile toodud.

10. Vastustaja märgib, et võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 134 lõike 2 kohaselt tuleb vabaduse

võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral

kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige

kehaline või hingeline valu, seda õigustab. VÕS § 139 lõige 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis

kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab,

vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Vahi

alla võtmine ei ole olnud tingitud vastustaja õigusvastasest käitumisest. Vastustaja on eeltoodust

tulenevalt seisukohal, et ta ei ole vastutav kaebuse esitaja väidetavate hingeliste kannatuste ega

mugavuste puudumise eest.

KOHTU PÕHJENDUSED

11. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende

kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et tuleb rahuldada osaliselt. Kohtu põhjendused on

järgmised.

12. Pooled vaidlevad peamiselt selle üle, kas kaebajal oli arestimajas viibides piiratud või võimatu

helistada omal kulul, omada isikukontot ja osta kauplusest kaupu, omada juurdepääsu

raamatukogule, omada kambris elektrilist olmetehnikat ja jalutada igapäevaselt värskes õhus 1 tunni

jooksul. Sellest tulenevalt on poolte vahel vaidlus, kas vastustaja tegevus oli õigusvastane, tekitades

kaebuse esitajale kahju. Kohus märgib esiteks, et VangS § 4 kohaselt kannab vahistatu eelvangistust

kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas. Seega on seadusandja näinud ette võimaluse

halduskoormuse jaotamiseks ning isiku paigutamiseks vastavalt asjaoludele ja vajadusele. Seda

kinnitab ka VangS § 11 lõige 1, mille kohaselt arvestatakse kinnipeetava paigutamisel vanglasse

reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning

iseloomuomadusi. Seega on võimalik vahistatu paigutada nii vanglasse kui ka arestimajja. Kohus

leiab, et kaebaja väide, mille kohaselt tuleb rohkem kui kolmeks kuus vahistatud isik viia üle vangla

eelvangistusosakonda, on alusetu. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on ilmselt ekslikult

tuginenud VangS § 85 lõikele 1, mis sätestas kuni 01.01.2009 kehtinud redaktsioonis, et aresti ja

kuni kolmekuulise vangistuse kandmine toimub otsuse teinud kohtu asukohajärgses või arestialuse

elukohajärgse politseiprefektuuri arestimajas. Kaebaja vastavasisuline väide ei oma seetõttu

toimingute õiguspärasuse hindamisel tähtsust.

13. VangS § 156 lõike 3 kohaselt kohaldatakse isiku kinnipidamisele arestimajas käesoleva seaduse

sätteid eelvangistuse ja aresti täideviimise kohta. VangS 5. peatükis on sätestatud eelvangistuse

täideviimine. 5. peatükk sisaldab järgmisi asjas tähtsust omavaid sätteid, millele kaebaja on ka

viidanud: esiteks sätestab VangS § 93 lõige 2, et vahistatule avatakse vanglasisene isikuarve, millele

kantakse vahistatule laekuvad summad. Vangla sisekorraeeskiri (edaspidi VSkE) § 74 sätestab

täpsustavalt sisseostude tegemise ja ostude eest tasumise korra, mis on VSkE § 1 lõike 2 alusel

kohaldatav ka vahistatutele. VangS § 93 lõike 3 esimese lause kohaselt peavad vahistatule olema

kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Lisaks on

vastavalt VangS § 93 lõike 3 kolmandale lausele vangla direktori või tema määratud isiku nõusolekul

kambris lubatud isiklik raadio või televiisor. VangS § 93 lõige 5 sätestab, et vahistatu soovil

võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Vastavalt VangS § 96 lõikele 6 on

vahistatul õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on

tehnilised tingimused. Eeltoodule sarnaselt sätestab arestimaja sisekorraeeskirja (edaspidi ASkE) §

31, et kinnipeetul on õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida

(punkt 4), kasutada omal kulul telefoni, kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused (punkt 8),

raamatukogu olemasolu korral lugeda sealolevat kirjandust (punkt 9) ning tehnilise võimaluse korral

hoida arestimaja juhi loal kambris isiklikku raadiot või televiisorit (punkt 15). ASkE § 47 kohaselt

on kinnipeetul on õigus üks kord nädalas saada käsi- või postipakki kogukaaluga kuni viis

kilogrammi. Isikukonto avamist ja ostude tegemist võimalust ASkE ette ei näe.

14. Järgnevalt käsitleb kohus kaebaja väiteid vangla ja arestimajade erinevuste kohta ning võimaluste

puudumise kohta. Kohus leiab, et asjas ei ole tõendatud kaebaja väide, et tal ei olnud võimalik

Tallinna arestimajas viibides helistada. Vastustaja on selgitanud, et vastavat õigust tutvustatakse

kinni peetud isikutele, seejuures tagatakse isikutele ka õigus ühe lähedase teavitamise võimalus

menetleja kaudu. Vastustaja lisas, et telefoni kasutamiseks peavad kinnipeetud omama

telefonikaarti, neid hoitakse kambrikaartide mappides arestimaja korrapidaja juures ja helistamiseks

tuleb esitada avaldus arestimaja korrapidajale. Helistamise avaldusi fikseeritakse vastavas

tööraamatus. Kaebaja kohta ei ole fikseeritud avaldust helistamiseks, samuti ei olnud telefonikaarti

tema esemete loetelus. Vangistusseadus ja ASkE ei ole selles osas erinevad, vaid sätestavad ühtselt,

et isikul on võimalik helistada omal kulul, kui selleks on olemas tehnilised tingimused. Jõhvi

arestimaja osas vastustaja küll möönis, et isikutel puudus võimalus helistamiseks, samas oli võimalik

lähedastega suhelda kirja teel ning saada pakke. Kohus märgib, et kuigi helistamise võimaluse

puudumine võib raskendada kiiret suhtlust, tuleb sätete sõnastuses rõhutada eraldiseisvalt tehniliste

tingimuste olemasolu. Vastavate tehniliste tingimuste puudumine ei muuda arestimaja tegevust

õiguspäratuks, seega on sellest aspektist nii Tallinna kui ka Jõhvi arestimaja tegevus õiguspärane

ning kaebajal ei saanud kahju tekkida. Kohus lisab seejuures, et usutav ei ole kaebuse esitaja väide,

et talle tekitas hingelise trauma lähedastega suhtlemise võimaluse puudumine. Isiku õigused on

kinnipidamisasutuses piiratumad, kui vabaduses viibides. Ka kaebaja pidi vahi alla võtmisel selliste

piirangutega arvestama. Kinnipeetutel on õigus kokkusaamistele ning kirjade saatmisele, seega on

neil õigus suhelda lähedastega.

15. Raamatukogu osas on vanglas kinni peetavale isikule kättesaadavad raamatukogus hoitavad

raamatud, sarnaselt sätestab ASkE, et raamatukogu olemasolu korral on kinnipeetul õigus lugeda

seal olevat kirjandust. Kohus on seisukohal, et selles osas puudub erinevus vangla ja arestimaja

vahel. Kohus möönab, et vanglas on suure tõenäosusega kirjanduse valik laiem, kuid see ei muuda

arestimajas väiksema valiku olemasolu õigusvastaseks. Ka avalikes raamatukogudes on valik erinev

ning kõik raamatud ei ole kogu aeg saadaval. Vastustaja poolt arestimajades raamatute valiku

omamine ja täiendamine on õiguspärane ning seda saab pidada vägagi positiivseks ning

tervitatavaks. Eeltoodust tulenevalt on alusetud kaebuse esitaja väited raamatukogu puudumise

õigusvastasusest ja sellega tekitatud kahju kohta.

16. Kaebaja selgituste kohaselt ei saanud ta arestimaja kambris omada elektrilist olmetehnikat.

Kohus selgitab, et nii arestimajades kui ka vanglas on julgeoleku tõttu oluliselt piiratud kambris

elektrilise olmetehnika omamine. Kuid ka elektrilise olmetehnika osas on ühtselt sätestatud, et

kambris on võimalik asutuse juhi loal omada isiklikku raadiot või televiisorit, arestimaja

sisekorraeeskirjas on täiendavalt lisatud, et see on võimalik tehniliste võimaluste olemasolul.

Vastustaja selgituste kohaselt ei võtnud kaebaja Tallinna arestimajja kaasa olmetehnikat, samuti ei

saadetud seda talle pakiga, seega ei saanud talle selle puudumisest ka kahju tekkida. Jõhvi

arestimajas on igas kambris olemas raadio, seega isikliku raadio vajadus puudus. Kohus leiab, et

arestimajade tegevus on olnud õiguspärane, kuna viidatud sätetest tulenevalt on igal juhul isikul

kohustus taotleda isikliku olmetehnika kasutamiseks asutuse juhi luba, kuid asja materjalide põhjal

järeldab kohus, et kaebaja ei ole vastavat luba taotlenud. Kaebaja ei ole ka välja toonud, et ta oleks

seda konkreetsel juhul soovinud ning sellest oleks keeldutud. Kaebaja väited kahju tekkimise kohta

olmetehnika puudumisest tulenevalt on seega paljasõnalised ja alusetud.

17. Neljandana märgib kohus arestimajas isikukonto omamise ja kauplusest kaupade ostmise osas,

et see on ette nähtud üksnes vanglas. Arestimaja sisekorraeeskiri vastavat võimalust ette ei näe.

Samas leidis vastustaja, et kinnipeetutele on tagatud vähemalt kord nädalas paki saamine, millega on

võimalik isikutel saada kõik vajaminevad ja soovitavad esemed. Kohus leiab, et sellise vahe

tegemine iseeneses ei ole õigustatud. Samas tuleb arvestada, et arestimajades puuduvad vanglale

sarnased julgeolekumeetmed ning kinnipeetutele kaupluse külastamise võimaluse andmine tekitab

suuri julgeolekuriske ning suurendaks märkimisväärselt töökoormust. Kohus on seisukohal, et kuigi

vanglas viibivad vahistatud on seega eelistatud olukorras, ei saa seda pidada käesoleval juhul kaebaja

põhiõigusi ja inimväärikust rikkuvaks. Kohus märgib, et tähtsust omab ka asjaolu, et kaebaja

pangakontodest üks on arestitud ning teisel puudub raha, mistõttu tõenäoliselt ei oleks kaebajal

olnud võimalik sisseoste raha puudumisel teha. Nõustuda tuleb vastustajaga selles, et kinni

peetavatele isikutele on arestimajas või vanglas tagatud eluoluks vajalik, sh söök, riided jne.

Kaupluses sisseostude sooritamine suurendaks küll heaolu, kuid sellise võimaluse puudumine ei saa

kohtu hinnangul tekitada kaebuse esitajale moraalset kahju.

18. Viimasena käsitleb kohus kaebaja selgitusi, et tal puudus arestimajades võimalus jalutada

igapäevaselt värskes õhus 1 tunni jooksul. Tallinna arestimajas hinnatakse julgeolekuriske ning

kõikidel kinnipeetutel ei ole võimalik igapäevaselt jalutada. Jõhvi arestimajas viiakse küll läbi

igapäevaseid jalutuskäike, kuid see sõltub ametnike töökoormusest ning teatud päevadel ei ole

töökoormuse tõttu jalutuskäike läbi viia. Seega on vastustaja möönnud, et igapäevaseid jalutuskäike

ei suudeta tagada. Kohus on seisukohal, et jalutuskäikude igapäevane läbiviimine on oluline

kinnipeetute tervise seisukohast tulenevalt. Ka vastustaja poolt esitatud õiguskantsleri soovituste

kohaselt tuleb arestimajadel püüelda täies mahus jalutusvõimaluse tagamiseni. Kuigi ASkE näeb

täiendava tingimusena ette isiku sooviavalduse esitamise, ei ole vastustaja käesoelvas asja väitnud

ega esitanud tõendeid, et kaebaja ei soovinud vastavat võimalust kasutada. Kohus leiab, et vastava

võimaluse osaline puudumine tuleb lugeda õigusvastaseks. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS)

§ 9 lõike 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt

väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või

sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Vanglas ja arestimajas

kinnipeetavatele nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla ja politseiprefektuuri kohustus.

Olulised puudused kinnipeetute õiguste tagamisel võib olla piisav, et hinnata arestimajas viibimine

inimväärikust alandavaks. Haldusorganil on kohustus tagada ettenähtud tingimused ning

töökoormuse tõttu jalutuskäikude läbiviimise võimatus ei vabasta haldusorganit süüst.

19. Vastavalt RVastS § 9 lõikele 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt

õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaraline kahju ei ole otseselt

mõõdetav ning selle eest makstav rahaline hüvitis ühiskonnas kokkuleppeline. Kohus on

seisukohal, et kaebaja poolt taotletud 5000 krooni ei saa pidada põhjendatud hüvitiseks. Arvestada

tuleb, et kaebajale oli siiski osaliselt tagatud värskes õhus viibimine, kuigi vastustaja ei osanud

määratleda konkreetset päevade arvu. Kohtu hinnangul võis kaebajale olla loodud võimalus

jalutamiseks 50%-l ajast, tõenäoliselt isegi rohkem. Selle arvutuse kohaselt puudus kaebajal

jalutamise võimalus 85 päeval. Arvestades õiguserikkumise asjaolusid, süü vormi ja raskust ning

kaaludes mittevaralise kahju hüvitamise ja kahju tekitamise kõrvaldamise mõju kaebajale ning

haldusorganile, peab kohus põhjendatuks mõista A.B. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena

1000 krooni.

20. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei

ole vastustajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende

endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik