3-09-2613/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht

8. juuni 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-2613 Haldusasi Toivo Hääle kaebus Tartu Vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks ja äravõetud toiduainete tagastamiseks kohustamiseks ning Tartu Vangla direktori 21.08.2009 käskkirja nr 1-3/96 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2010 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Toivo Hääle apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - Toivo Hääl Vastustaja - Tartu Vangla RESOLUTSIOON Jätta Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2010 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tartu Vangla kinnipeetav Toivo Hääl esitas vaide Tartu Vangla direktori 21.08.2009 käskkirja nr 1-3/96 „Tartu Vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu“ tühistamiseks, mis Justiitsministeeriumi 19.10.2009 vaideotsusega jäeti rahuldamata.

2. Tartu Halduskohtule 11.11.2009 saabunud kaebuse ja 01.12.2009 esitatud kaebuse täpsustusega soovib T. Hääl Tartu Vangla toimingu – kaebajale saadetud kirjasaadetisest pannkoogijahu, tee ja kiirkeeduriisi 15.09.2009 äravõtmise õigusvastaseks tunnistamist ja äravõetud toiduainete tagastamiseks kohustamist ning Tartu Vangla direktori 21.08.2009 käskkirja nr 1-3/96 tühistamist. Kaebuse kohaselt võeti 15.09.2009 kaebajale saadetud kirjast ära pannkoogijahu, kiirkeeduriis ja tee. Nimetatud toiduained konfiskeeriti ebaseadusliku õigusakti, milleks on Tartu Vangla direktori 21.08.2009 käskkiri nr 1-3/96, alusel. Vangla direktori 21.08.2009 käskkiri nr 1-3/96 on vastuoluline ja võimaldab mitmeti tõlgendamist. Käskkiri seab kaebaja õigustele põhjendamatud piirangud, mis ei ole vanglas korra ja julgeoleku tagamiseks vajalikud. Selliste piirangute seadmist ei saa õigustada sellega, et vanglal ei ole võimalik kontrollida, kas toiduained, mida vaglasse saadetakse, ei sisalda narkootikume või muid keelatud aineid. Vanglal on võimalused seda kontrollida olemas. Vanglal oleks võimalik oma tööd paremini korraldada. Vangla sisejulgeoleku tagamiseks kasutatavad meetmed peavad olema proportsionaalsed, s. t peavad olema vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

3. Tartu Vangla leidis, et T. Hääle kaebus on põhjendamatu ning palus jätta selle rahuldamata. Vaidlustatud käskkirja p 1.27 kohaselt on kinnipeetavale Tartu Vanglas keelatud toiduja maitseained, taimsed tooted, vedelad ja pulbrilised ained ning tubakasaadused, kui need ei ole vanglateenistuse poolt väljastatud, vanglasse karistust kandma saabumisel kaasa võetud või vanglas asuvast kauplusest ostetud. Põhjus, miks need esemed ja asjad on keelatud nende saamise viisist olenedes, on tingitud sellest, et nende läbiotsimine on oluliselt raskendatud või isegi võimatu ja läbiotsmiseks mõeldud aeg piiratud, kuna kirja kätteandmise aeg on seadusega konkreetselt ära määratud.

Toiduainete läbiotsimist takistavad toiduainete käitlemisele seatud hügieeninõuded. Käskkirja p-s 1.27 antakse alternatiivsed lubatud võimalused toiduja maitseainete, taimsete toodete, vedelate ja pulbriliste ainete ning tubakatoodete saamiseks ning nendeks on vanglas kauplusest ostmine, vanglasse karistust kandma saabumisel kaasa võtmine ning vanglateenistuse vahendusel saamine, mis tähendab siis, et vanglateenistus ise annab (nt toitlustamine vanglas). Käskkirja tühistamise aluseks ei ole ka kaebaja seisukoht, et vanglasse karistust kandma saabuvale kinnipeetavale on toiduained lubatud, kuigi need oma samasugused toiduained, mis kinnipeetavatele saabuvad kirjavahetuse raames.

Üks põhjus, miks kirjavahetuse raames vanglasse saabuvad toiduained on kinni peetavatele keelatud, on mahtude erinevus. Nädalas saabub karistust kandma 10 isikut, kuid kirju tuleb nädalas üle 120. Ka vahistatutele, kellel on õigus saada pakke, ei ole lubatud pakiga toiduainete saatmine, kuigi vahistatu võib saada ühe kuni 10 kg kaaluva paki 2 kuu jooksul. Vanglal puuduvad tehnilised vahendeid vedelike ning pulbriliste ainete koostisesse mittekuuluvate ainete määramiseks, aga üldteadaolevalt on narkootilised ained enamus pulbriks tehtavad ja vees lahustuvad.

Isegi juhul, kui kinnipeetav ise ei ole narkootilise aine tarvitaja, ei ole välistatud, et teda võidakse kasutada keelatud ainete vanglasse toimetamisel. Seega ei ole piirangu seadmise mõte vanglaametnike töö kergendamine, vaid julgeoleku tagamise eesmärgil keelatud ainete ja esemete vanglasse sattumise takistamine. Arvestades, et kaebajalt võeti kirjaga saabunud toiduained ära õiguspärase ja kehtiva haldusakti alusel, oli Tartu Vangla toiming õiguspärane ning kohtul puudub alus kohustada vanglat kinnipeetavate toiduaineid tagastama.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus jättis 29. jaanuari 2010 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb kaebuse põhistustest ja asjaolust, et kaebajalt võeti toiduained ära Tartu Vangla direktori 21.08.2009 käskkirja nr 1-3/96 alusel, lähtudes tõlgendada kaebuses esitatud tühistamistaotlust selliselt, et kaebaja taotleb mitte kogu nimetatud käskkirja, vaid ainult käskkirja p 1.27 tühistamist. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et käskkirja p-s 1.27 nimetatud aineid ja esemeid võib kinnipeetavalt konfiskeerida ka muudel juhtudel, kui ainult kinnipeetavale saadetud pisipakist.

Vaidlusaluses käskkirjas on eristatud aineid ja esemeid, mida kinnipeetavad ei tohi omada ning aineid ja esemeid, mille omamine vanglas on teatud tingimustel kinnipeetavatele lubatud. Vaidlustatud käskkirja p 1.27 kohaselt võib Tartu Vanglas toiduja maitseaineid, taimsed tooteid, vedelaid ja pulbrilisi aineid ning tubakasaadusi kinnipeetav omada tingimusel, et need on väljastatud vanglateenistuse poolt, vanglasse karistust kandma saabumisel kaasa võetud või vanglas asuvast kauplusest ostetud. Antud juhul saadeti toiduained - pannkoogijahu, riis ja tee kaebajale väljastpoolt vanglat kirja teel.

Kaebaja ei too kaebuses selgelt välja, milliseid tema põhiseadusest või muudest õigusaktidest tulenevaid õigusi on Tartu Vangla direktori 21.08.2009 käskkirja nr 1-3/96 p-ga 1.27 rikutud, kuid kaebuse sisust võib järeldada, et kaebaja peab silmas õigust kirjavahetusele. Käesoleval juhul on vangla piiranud kaebaja õigust kirjavahetusele VangS § 29 lg-s 1 nimetatud asjaoludel. Kaebajalt on ära võetud esemed, mille omamine on keelatud Tartu Vangla direktori 21.08.2009 käskkiri nr 1-3/96 p-s 1.27. Halduskohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et see piirang on mittevajalik ja ülemäärane.

Käskkirja p-s 1.27 seatud piirang on vanglas kui kõrgendatud julgeolekuriskidega asutuses õigustatud ja vajalik. Kirjavahetuse teel toiduainete vanglasse toimetamise keelustamine väldib eelkõige narkootiliste ja muude ohtlike ainete vanglasse sattumist. Asjakohane on vastustaja põhjendus, miks teatud liiki ainete ja esemete vanglas omamise lubatavus on seatud sõltuvusse nende saamise viisist. Kui need on vanglateenistuse poolt väljastatud, vanglasse karistust kandma saabumisel kaasa võetud või vanglas asuvast kauplusest ostetud, on teatud ained või esemed lubatud.

Vangla selgitas kohtule, et vanglal puuduvad tehnilised vahendid tegemaks kindlaks, kas vanglasse saadetavatesse pulbrilistesse toiduainetesse ja vedelikesse ei ole segatud muid aineid, mis selle toiduaine koostisesse ei kuulu. Arvestades vanglasse saabuvate kirisaadetiste suurt hulka, on kirja teel (pisipakiga) saadetud toiduainete läbiotsimine oluliselt raskendatud või isegi võimatu, kuna läbiotsimiseks mõeldud aeg on piiratud kirja kätteandmise aja seadusega piiritlemise tõttu. Kahtlemata takistavad toiduainete läbiotsimist toiduainete käitlemisele seatud hügieeni-nõuded.

Piirang ei põhjusta kinnipeetavatele rohkem kannatusi ega ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Vangla peab kohtlema kõiki kinnipeetavaid võrdselt, seetõttu tuleb ained ja esemed, mis kirja teel saaduna ei ole vanglas lubatud, võtta ära kõigi kinnipeetavate kirjadest, olenemata sellest, kas kirja saajal vanglateenistusele teadaolevalt on või ei ole narkosõltuvuse probleeme. Põhjendatud on vastustaja seisukoht, et isegi juhul, kui kinnipeetav ise ei ole narkootilise aine tarvitaja, ei ole välistatud, et teda võidakse ära kasutada keelatud ainete vanglasse toimetamisel.

Kinnipeetavatele Tartu Vangla direktori 21.08.2009 käskkirja nr 1-3/96 p-ga 1.27 seatud toiduainete omamise keeld ei ole absoluutne. Toiduaineid, sealhulgas ka neid, mis kaebajalt ära võeti, on võimalik osta vangla kauplusest. Seega ei ole toiduainete omamiseks vaidlustatud käskkirjaga seatud piirang ebaproportsionaalne ehk ülemäärane. Tartu Vangla direktori 21.08.2009 käskkirja nr 1-3/96 p 1.27 on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Arvestades, et kaebajalt võeti kirjaga saabunud toiduained ära õiguspärase ja kehtiva haldusakti alusel, on Tartu Vangla toiming (pannkoogijahu, riisi ning tee äravõtmine kirisaadetisest) õiguspärane ning kohtul puudub alus kohustada vanglat kaebajale toiduaineid tagastama.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. T. Hääl esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2010 otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole vaidlustatav käskkiri selge ja üheselt mõistetav, kuna sellest ei selgu õigused ja kohustused ning seal kajastuv on vastuoluline. Vaatamata käskkirja nr 1-3/96 p-le 1, kus vangla keelab teatud esemeid ja aineid vanglas omada, jätab ta kinnipeetavale õiguse osta samu aineid ja esemeid vangla poest. Tekib olukord, kus kinnipeetav, kui ta on loetletud kauba vangla poest ostnud, ei või käskkirja p 1 alusel seda omada.

Antud käskkiri on vaidluste korral mitmeti tõlgendatav ja seega vastuolus haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 55 lg-ga 1. Vangla käskkirja tegelik eesmärk on lihtsustada oma töökorraldust läbi piirangute ja liigsete kitsenduste rakendamise kinnipeetava suhtes. Vanglas tuleb samuti järgida õiguse üldpõhimõtteid, mis ei kitsendaks kinnipeetava neid õigusi, mis ei ole seotud kinnipidamisega. Kui vanglas on vaja tagada julgeolek, tuleb see tagada võrdselt – paralleelselt maksikirjade saamise õigusega, mitte keelude ja käskude rakendamisega.

Arusaamatuks jääb, kuidas ohustab vangla julgeolekut vähem see kaup, mis lubatakse vanglasse selle ühekordsel saabumisel, kui see kaup, mis saabub maksikirjaga. Läbiotsimise operatsioon on ju ühesugune mõlemat pidi saabunud kauba suhtes. Vangla poolt on väär tugineda sellele, et 120 kirja läbiotsimine võtab rohkem aega kui 10 vanglasse saabuva isiku asjade-esemete läbiotsimine, sest 120 kirja läbiotsimisele, milledest pooled võivad olla standardkirjad kulub vähem aega kui 10 isiku asjade läbiotsimisele. Vale on ka vastustaja seisukoht, et neil puudub vastav tehnika.

Kui isik saabub vanglasse, siis valgustatakse tema asjad läbi ning tehnika abil nähakse kõiki kaasasolevaid asju. Samuti on vanglal väljaõpetatud narkokoerad koos koerajuhtidega. Vangla püüab piirata põhjendamatute õigusaktide vastuvõtmisega kinnipeetava õigust maksikirjale ja selle sisule, mis viitab oskamatusele tööd korraldada. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et käskkirja nr 1-3/96 p-ga 1.27 seatud toiduainete omamise keeld ei ole absoluutne ja kaebajalt äravõetud toiduaineid on võimalik osta vangla kauplusest ning seega ei ole toiduainete omamiseks vaidlustatud käskkirjaga seatud piirang ülemäärane.

Halduskohtule esitatud vangla kauplusest ostetavate kaupade nimekirja kohaselt Tartu Vangla kauplusest pannkoogijahu ja kiirkeeduriisi osta võimalik ei ole.

6. Tartu Vangla vaidles T. Hääle apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt saab VangS § 6 lg-le 1 ja § 41 lg-le 1 tuginedes möönda, et teatud ebameeldivused ja kannatused kaasnevad vanglas kinnipidamisega igal juhul. Märgitud normidest tuleneb vangla kohustus teha kõik endast olenev, mis aitaks suunata kinnipeetavat õiguskuulekamale käitumisele ning tagada, et õiguskord s. h ka vanglas kehtiv, oleks kaitstud, arvestades selle juures, et kinnipeetavatele seatud piirangud, nii muudest õigusaktidest tulenevad kui ka pädevuse piires vangla enda poolt seatud, oleksid seaduslikud ning ei põhjustaks kinnipeetavatele rohkem kannatusi kui need, mis paratamatult vanglas kinnipidamisega kaasnevad. Vanglas ja vabaduses viibivate isikute suhtes kehtivad erinevad kohtlemisnormid. Sama seisukohta on väljendanud ka Riigikohus 07.12.2009 otsuses nr 3-3-1-5-09, leides, et kinnipeetavate olukord erineb vabaduses viibiva isiku olukorrast, kuna kinnipeetav kannab karistust ning on allutatud vangla režiimile. Kinnipeetavale isikule ei pea kõik vanglas kehtestatud normid ja reeglid meeldima. Paraku ei saa alati ka eeldada, et kinnipeetav mõistab, miks üks või teine norm või reeglistik on kehtestatud, kuna üldjuhul lähtub kinnipeetav üldkorraldusele hinnangut andes ainult minakeskest vaatepunktist, suutmata sealjuures näha terviklikku pilti. Vastustaja on piisava põhjalikkusega selgitanud, miks on kinnipeetavale teatud asjad keelatud just nende saamisviisist olenedes ning isegi kui kaebaja ei taha mõista, et piirangud on seatud julgeoleku kaalutlustel, mitte ametnike töö mugavdamiseks, ei muuda see veel seatud piiranguid õigusvastaseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 29. jaanuari 2010 otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja ei pea HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Vastuseks apellatsioonkaebusele peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgimist. VangS § 15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud sellised ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut või sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kehtestab kinnises või avavanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu justiitsminister ning lõikes 4 sätestatakse, et vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS § 15 lõikes 2 sätestatud tingimustele.

VSkE § 11 kohaselt on VangS § 15 lõikes 4 sätestatud otsuse tegemine vangla direktori pädevuses. Seega on vaidlustatud käskkirja andnud seadusest tuleneva volitusnormi alusel selleks pädev haldusorgan. Samuti vastab haldusakt üldistele vorminõuetele – sellest nähtub, kes on akti andja, millistele isikutele tekivad sellest õigused ja kohustused, mis on nende õiguste ja kohustustuste sisuks ning haldusakt on kirjalikult vormistatud. VangS § 15 lõige 4 sätestab, et vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele.

See säte viitab otsesõnu, et tegemist on täiendava keeluga esemete ja ainete suhtes, mis ei ole keelatud ainete loetelus - VSkE §-s 641. Vaidlusalusest käskkirjast nähtub, et toiduaineid on kinni peetaval isikul võimalik osta vangla kauplusest ning need on vanglas lubatud ka juhul, kui need väljastas vanglateenistus või kui need olid isikul kaasas vanglasse karistust kandma saabudes. Seega ei ole vaidlust iseenesest selles, et tegemist on vanglas lubatud esemete ja ainetega, mida võib omada juhul, kui need on omandatud kindlal viisil. VangS § 15 lõike 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis:

1) ohustavad inimese julgeolekut;

2) sobivad eriti vara kahjustamiseks või 3) võivad ohustada vangla julgeolekut. Ringkonnakohus nõustub Tartu Vanglaga selles, et käskkirjast nähtuvalt ei peeta vangla julgeolekut ohustavateks mitte nimekirjas olevaid aineid ja esemeid iseenesest, vaid ohu tekitab asjaolu, et vanglasse saabuvatesse esemetesse ja ainetesse pannakse vanglas keelatud esemeid ja aineid. Seega on vangla ja kinni peetavate isikute julgeoleku suhtes ohuteguriks põhimõtteliselt kõik vanglasse saabuvad kirjad ja pakid. Ringkonnakohus leiab samuti, et vaidlustatud käskkirjas, s. h selle p-s 1.27 toodud ainete ja esemete keelamine on olnud proportsionaalne.

Proportsionaalsuse kontrollimisel tuleb kõigepealt vaadelda, kas esemete ja ainete vanglas omandamise keelamine vaidlusaluses käskkirjas sätestatud viisil oli vajalik. Vastustaja on vaideja kohtumenetluses kirjeldanud, et keelatud ainete, s. h kirjadega saadetavate toiduainete jne, läbiotsimine on raskendatud või tihti võimatu ning selliselt saadetud toiduainete riknemine kambrites ja riknenud toidu tarvitamine kujutab ohtu nii kinnipeetava enda tervisele kui ka teiste kinni peetavate isikute tervisele. Usutav on ka vastustaja selgitus, et postisaadetis on üks kõige levinumaid viise keelatud ainete ja esemete kättetoimetamiseks kinni peetavale isikule.

Kaebaja on apellatsioonkaebuses leidnud, et keelatud ainete leidmine saadetistest, s. h kirjadest riknenud toiduainete äravõtmine vms. on vanglas võimalik ja tegemist on üksnes vangla suutmatusega oma ülesandeid täita. Ringkonnakohus möönab, et kõikide esemete ja ainete puhul on kindlasti võimalik läbi viia kontrolli, kuid küsimus taandub pigem sellele, kas see on otstarbekas ning vajalik. Olukorras, kus kinnipeetavatele on tagatud toitlustamine ja võimalus osta vangla kauplusest kaupu, ei ole õigustatud vangla poolt ressursside raiskamine kirja teel saabuvate võimalike toiduainesaadetiste jms. kontrollimisele.

Käskkirjas toodud vahendi sobivuse kontrollimiseks tuleb kindlaks teha, kas selle eesmärki on võimalik saavutada mõne teise vahendiga, mis riivaks haldusakti adressaatide õigusi vähem. Vastustaja selgituste kohaselt on saadetiste kontrollimine ressursimahukas, tihti raskendatud või isegi teostamatu. Vaidlust ei ole selles, et kõik vanglasse saabuvad saadetised tuleb üle kontrollida keelatud ainete ja esemete tuvastamiseks. Samas on käskkirja p-s 1.27 nimetatud aineid ja esemeid võimalik vanglas omada, ostes neid näiteks vangla kauplusest. Ainuke võimalik viis keelatud ainete ja esemete sissetoomise vältimiseks on suurema riskiga ainete ja esemete saatmise keelamine. Lisaks edastatakse vastavalt VSkE §-le 50 lg 1 kiri kinnipeetavale 7 päeva jooksul selle vanglasse saabumisest arvates, mistõttu tuleb nõustuda vastustajaga, et toiduainete riknemisel muutub küsitavaks ka hügieeninõuete täitmine. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et käskkirjas märgitud esemete ja ainete puhul on sobivaks meetmeks nende saatmise keelamine. Ringkonnakohus kontrollib ka seda, kas rakendatud vahend on mõõdukas. Selleks tuleb kindlaks teha, kas tulemus kaalub üles rakendatavad piirangud. Ringkonnakohus on seisukohal, et oht julgeolekule kui selline on reaalne ja tajutav. Keelatud ainete ja esemete puudumine vangla territooriumil ja vangla ressursside efektiivne kasutamine on ringkonnakohtu hinnangul keelu rakendamisel väga oluline eesmärk ja tulemus. Täiendavaks kitsendusena kinni peetava isiku jaoks on keelatud ainete ja esemete saamine näiteks kirja teel. Samas on lubatud nende omamine, kui neid ostetakse vangla kauplusest, saadakse vanglateenistuse vahendusel jne. Ringkonnakohus leiab eeltoodust tulenevalt, et vaidlusalase käskkirjaga rakendatud meede on proportsionaalne, olles vajalik, sobiv ja mõõdukas. Vaidlustatud käskkirjaga ei ole piiratud kinni peetava isiku kirjavahetuse õigust, vaid üksnes kirjaga saadetavate esemete ja ainete ringi. VangS § 28 sätestab kinnipeetava õiguse kirjavahetusele, kuid see ei tähenda, et kirjaga oleks lubatud kõikvõimalike esemete ja ainete saatmine. Käskkirja õigusvastasust ei too kaasa ka asjaolu, et kaebajalt äravõetud pannkoogijahu ja kiirkeeduriisi ei ole võimalik osta vangla kauplusest.

Einar Vene Maili Lokk

Agu Timmi