3-10-598/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

04. juuni 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-10-598

Haldusasi

OÜ Aricanda Est kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 18. jaanuari 2010 otsuse nr

12.2-3/8397-15 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 28. mail 2010

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Aricanda Est

Esindaja: juh. liige Virgo Veiman

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

Esindaja: Merle Maks

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Aricanda Est kaebus rahuldamata.

2. Jätta kummagi poolt menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. OÜ Aricanda Est esitas 21. septembril 2009 Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskusele (edaspidi maksuhaldur) käibemaksu tagastusnõude summas 200 000 krooni.

Tagastusnõude õigsuses veendumiseks alustas maksuhaldur kontrolli OÜ Aricanda Est 2009.

aasta augustikuu käibemaksuarvestuse õigsuse kohta. 13. novembri 2009 otsusega nr

12.2-2/8397-6 ja 10. detsembri 2009 otsusega nr 12.2-3/8397-13 pikendas maksuhaldur

käibemaksu tagastusnõude täitmise tähtaega.

2. 14. jaanuaril 2009 alustas Maksu- ja Tolliameti Uurimisosakonna Ida talitus

kriminaalmenetlust karistusseadustiku § 3892 lg 1 ja lg 3 tunnustel seoses kahtlusega, et

muuhulgas OÜ Aricanda Est on 2009. aasta augustikuu käibedeklaratsioonis esitanud

valeandmeid.

3. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 18. jaanuari 2010 otsusega nr 12.2-

3/8397-15 peatati OÜ Aricanda Est 21. septembri 2009 tagastusnõude täitmine kuni otsuse

jõustumiseni kriminaalmenetluses, kuna OÜ Aricanda Est tegevuses on tuvastatud

maksuseaduse rikkumise tunnuseid ning seoses rikkumisega on alustatud kriminaalmenetlust.

Maksuhaldur asus seisukohale, et on piisavalt alust arvata, et OÜ Aricanda Est ei soetanud

tegelikult 2009. aasta augustikuus sõiduautot Dodge Viper SRT-10 OÜ-lt Nolanya, nagu

deklareeritud. Otsuses väljendatakse arvamust, et nimetatud sõidukiga toimunud tehingud

OÜ Sunbraum ja OÜ Nolanya ning OÜ Nolanya ja OÜ Aricanda Est vahel vormistati vaid

paberil ja tegelikult selliseid tehinguid ei tehtud. Seda arvamust põhjendab maksuhaldur

järgmiselt:

OÜ Nolanya ei ole tasunud tehingult riigieelarvesse käibemaksu;

OÜ Nolanya osanik ja juhatuse liige Liis Lepparu-Armus võõrandas äriühingu vahetult peale

väidetava müügitehingu tegemist variisikule, kes ei ole maksuhaldurile kättesaadav;

OÜ Nolanya ei asunud registrisse kantud aadressil;

Liis Lepparu-Armus ei osanud maksuhaldurile selgitada, miks soetas OÜ Nolanya sõiduki

ning miks müüdi sõiduk juba ühe kuu möödumisel ebamõistlikel tingimustel edasi OÜ-le

Aricanda Est;

Maksuhalduril ei ole olnud võimalust saada seletust vaidlusaluse sõiduki OÜ-le Nolanya

müünud OÜ Sunbraum juhatuse liige Ilmar Veiman’ilt.

KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. OÜ Aricanda Est esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Maksu- ja

Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 18. jaanuari 2010 otsuse nr 12.2-3/8397-15

tühistamist. Kaebuse esitaja leiab, et maksuhaldur pole tuvastanud kaebaja tegevuses

maksukorralduse seaduse või maksuseaduste rikkumise tunnuseid ning on kohaldanud

maksukorralduse seaduse (MKS) § 107 lõiget 1 ebaõigesti. Seejuures viitab kaebuse esitaja

Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-8-06. Kaebuse esitaja leiab, et kuigi vaidlusaluses otsuses

väljatoodud asjaolud, mis puudutavad sõidukiga Dodge Viper SRT-10 seotud tehinguid,

võivad tekitada maksuhalduris ebamäärast kahtlust maksupettuse osas, ei ole ükski neist

asjaoludest käsitatav kui kaebaja poolt maksukorralduse seaduse või maksuseaduse rikkumise

tunnus. Kaebuse esitaja märgib, et maksuhalduri paljasõnalised ja oletuslikud väited, et

kaebaja 2009 augustikuu käibedeklaratsioonis ja selles esitatud taotluses näidatud

tagastamisele kuuluv käibemaksusumma on suurem maksuseadusega ettenähtust, ei ole

tagastusnõude peatamise aluseks ka siis, kui kõnesolevate majandustehingutega seonduvad

asjaolud on tõepoolest ehk maksuhalduri jaoks tavapäratud. Kaebaja leiab, et nende asjaolude

puhul ei ole tegemist maksuõigusrikkumise tunnustega kaebaja poolt ning vaidlustatud otsuses

ei ole ka põhjendatud, kuidas seal kirjeldatud asjaolud ja kolmandate isikute tegevus on

põhjuslikus seoses kaebaja maksuõigusrikkumisega ning millist MKS ja maksuseaduste sätteid

kaebaja nende asjaoludest tulenevalt rikkus.

5. Kaebuse esitaja leiab ka, et asjaolust, et OÜ Nolanya ei ole tasunud tehingult riigieelarvesse

käibemaksu, ei saa teha järeldust, et tegemist on kaebaja on toime pannud

maksuõigusrikkumise, kuna müüja poolt käibemaksu riigieelarvesse tasumata jätmine ei võta

ostjalt õigust käibemaksu maha arvata, samuti ei ole kaebuse esitajal kohustust tagada oma

tehingupartnerite õiguskuulekust ning maksuhaldurile kättesaadavust. Seejuures toob kaebuse

esitaja välja, et Liis Lepparu-Armus on alates 16.12.2009 OÜ Nolanya juhatuse liige ja seega ei

tohiks maksuhalduril olla probleeme tema kättesaamisega. Asjaolust, et OÜ Nolanya soetas

kõnealuse sõiduki OÜ'lt Sunbraum, ei saa kaebuse esitaja hinnangul samuti teha järeldust, et

kaebuse esitaja on toime pannud maksuõigusrikkumise ning otsusest ei selgu ka, millist

maksuseaduse sätet kaebuse esitaja sellega rikkunud on. Kaebuse esitaja arvetes tõendab

nimetatud asjaolu aga hoopis seda, et OÜ Nolanya sai sõiduki müüa kaebajale, kuna oli ise

selle eelnevalt soetanud. Samuti ei viita kaebuse esitaja väitel tema rikkumisele kuidagi see, et

OÜ Nolanya juhatuse liige ei osanud maksuhaldurile veenvalt selgitada sõiduki soetamise ja

edasimüümise eesmärki ning ka asjaolul, et OÜ Sunbraum juhatuse liige Ilmar Veiman ei ole

maksuhaldurile olnud kättesaadav, puudub põhjuslik seos kaebajaga ja tema poolt 2009

augustikuus deklareeritud sisendkäibemaksuga. Ka asjaolu, et OÜ Sunbraum ei ole oma

maksukohustusi täitnud nõuetekohaselt, ei tõendaja, et kaebuse esitaja oleks toime pannud

maksuõigusrikkumise ning see ei võta kaebuse esitajalt õigust sisendkäibemaksu maha arvata

OÜ Nolanya arve alusel.

6. Veel märgib kaebuse esitaja, et vaidlusalusest otsusest ei nähtu, millise maksuseaduse sätte

rikkumisega seoses on alustatud kriminaalmenetlust. Kaebuse esitaja leiab, et tagastusnõude

täitmise

peatamiseks

ei

piisa

ainuüksi

kriminaalmenetluse

alustamisest,

vaid

kriminaalmenetlust peab olema alustatud just seoses MKS'i või maksuseaduste sätete

rikkumisega ning seega peab tagastusnõude täitmise peatamise otsus sisaldama ka vastavat

õiguslikku ja faktilist motiveeringut. Kaebuse esitaja viitab ka sellele, et KarS §-s 3892

sätestatud süüteost saab rääkida juhul kui tagastusnõude summa oleks vastanud suurele

kahjule ehk olnuks 435 000 kr või suurem, ent OÜ Aricanda Est tagastusnõude summa oli

ainult 200 000 krooni.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse peab OÜ Aricanda Est kaebust

põhjendamatuks ning palub see rahuldamata jätta. Vastustaja selgitab, et Maksu- ja Tolliamet

esitas Maksu- ja Tolliameti uurimisosakonna Ida talitusele 12. jaanuaril 2010 kuriteoteate ning

uurimisosakond esitas Viru Ringkonnaprokuratuurile 14. jaanuaril 2010 teatise, mille kohaselt

alustati menetlust kriminaalasjas nr 10930000018 KarS 389 2 lg 1 ja lg 3 tunnustel selle kohta,

et äriühingute, sh OÜ Aricanda Est, nimel tegutsenud isikud on 2009 aasta

käibedeklaratsioonides esitanud teadvalt valeandmeid tagastusnõude tekitamise eesmärgil,

mille tulemusel tagastati ja tekitati tagastusnõue suurele kahjule vastava summa ulatuses.

8. Ka vastustaja viitab oma seisukohtade kinnituseks Riigikohtu otsusele haldusasjas

nr 3-3-1-8-06 ning märgib, et kaevatavas otsuses on esitatud asjaolud, millele on maksuhaldur

rajanud järelduse kahtlusest Aricanda Est OÜ maksuseaduste rikkumise kohta. Vastustaja

viitab sellele, et rahvastikuregistri väljavõtte kohaselt on kaebaja seaduslik esindaja Virgo

Veiman, tema lepinguline esindaja Sirje Veiman ning OÜ Sunbraum, seaduslik esindaja Ilmar

Veiman lähikondsed ning seetõttu ei saa usaldusväärseks pidada kaebaja väidet, et ta osales

tehingutes heausksena ning tehingupartnerite rikkumistest midagi ei teadnud.

9. Vastustaja viitab ka Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-39-03 ning selgitab, et

tagastusnõude täitmise peamiseks eesmärgiks on vältida olukorda, et alusetult tagastatud

enammakset ei ole võimalik riigil hiljem tagasi saada. Seejuures viitab kaebuse esitaja sellele, et

OÜ-l Aricanda Est puudub kinnisvara ja selle asjaolu pinnalt on alust kahelda äriühingu

maksevõimekuses tulevikus. Viidates veelkord Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-8-06, märgib

vastustaja, et tagastusnõude täitmise peatamise ajutise iseloomu tõttu on maksuhalduri

tõendamis- ja põhjendamiskoormis väiksem kui tagastusnõude rahuldamata jätmise korral.

10. Vastustaja selgitab samuti, et kriminaalmenetlust alustatud grupiviisiliselt toimepandud

kuriteo asjaolude väljaselgitamiseks ning kõnealusel juhul on kahjule vastav summa isikute

grupilise tegevuse tulemusel alusetult tagastatud, tasaarvestatud või hüvitatud ning laekumata

maksude kogusumma, mis kriminaalasjas nr 10930000018 on 696 000 krooni.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnistuseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab et OÜ Ariacanda Est kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb

rahuldamata jätta.

12. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 107 lg 1 kohaselt on riiklike maksude maksuhalduril

õigus peatada maksukohustuslase poolt ettenähtust suuremas summas tehtud makse tasumisel

või

tasaarvestamisel

tekkinud

enammakse

tagastusnõude

täitmine

juhul,

kui

maksukohustuslase tegevuses on tuvastatud maksukorralduse seaduse või maksuseaduste

rikkumise tunnuseid ning seoses rikkumisega on alustatud kriminaalmenetlust või

väärteomenetlust. Haldusasjas 3-3-1-8-06 selgitas Riigikohus, et selle sätte kohaldamiseks

peab maksuhaldur tuvastama piisava osa maksukorralduse seaduse või maksuseaduse

rikkumise tunnustest, kusjuures nendeks tunnusteks on maksukohustuslase tegevuse või

tegevusetuse, põhjusliku seose ja tagajärje ning tahtluse, ettevaatamatuse, motiivi ja eesmärgi

kirjeldus. Samas märkis Riigikohus, et kõigi loetletud tunnuste tuvastamine pole vajalik ning

rikkumise tunnuseid tuvastades peavad maksuhaldur koguma andmeid ja põhjendama, miks

on alust arvata, et maksukohustuslane on eiranud MKS või maksuseaduste nõudeid ja milles

see seisnes. Haldusasjas 3-3-1-18-03 leidis Riigikohus, et enammakstud käibemaksu

tagastamise peatamiseks peab maksuhalduril olema andmeid, mis viitavad sellise kuriteo

tunnustele, kus ebaõige tagastamistaotluse esitamise abil nõutakse alusetult käibemaksu

tagastamist kasu saamiseks.

13. Halduskohus järeldab eeltoodud Riigikohtu lahendites väljendatud seisukohtadest, et

enammakstud käibemaksu tagastusnõude täitmise peatamise eelduseks on ennekõike see, et

maksuhaldur on tuvastanud olulise hulga asjaolusid, mille pinnalt on piisavalt alust arvata, et

maksukohustuslase poolt maksuhaldurile esitatud andmed ei kajasta adekvaatselt

maksukohustuse suuruse kindlaksmääramise seisukohast olulisi asjaolusid ning esitatud

andmete alusel tasumisele kuuluv maksusumma oleks väiksem või tagastamisele kuuluv

maksusumma suurem kui tegelike asjaolude alusel.

14. Kohus leiab, et vastustaja on lõppkokkuvõttes õigesti leidnud, et kaebuse esitaja tegevuses

esinevad maksuõigusrikkumise tunnused. Rikkumisena on vaidlusaluses otsuses välja toodud

see, et kaebuse esitaja on 2009. aasta augusti käibedeklaratsioonis kajastanud teiselt

käibemaksukohustuslaselt kauba soetamise ilma, et sellist tehingut tegelikult toimunud oleks,

kuna sõiduki Dodge Viper SRT-10 ostu-müügitehingud on üksnes näilised tehingud, mille

eesmärk on riigilt käibemaks välja petta. Kuigi vaidlustatud otsuses pole sõnaselgelt märgitud,

milliseid maksukorralduse seaduse või maksuseaduse norme kaebuse esitaja sellega rikkunud

on, on rikkumise kirjeldusest ilmne, et vastavate normidena saavad kõne alla tulla

käibemaksuseaduse § 29 lõiked 1 ja 3, mis reguleerivad tasumisele kuuluva käibemaksusumma

arvutamise ja sisendkäibemaksu mahaarvamise korda ning maksukorralduse seaduse § 83

lõiget 4, mis keelab maksustamisel arvesse võtta näilikke tehinguid.

15. Järgnevalt on küsimus selles, kas maksuhaldur on tuvastatud asjaolude pinnalt suutnud

piisavalt põhjendada seisukohta, et kaebuse esitaja ja OÜ Nolanya vaheline tehing on pelgalt

näilik ehk selline, mille puhul on pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud

tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta

mulje tehingu olemasolust. Põhimõtteliselt tuleb nõustuda kaebuse esitaja väitega, et ükski

vaidlustatud otsus tegemise aluseks olnud asjaolu eraldivõetuna ei kinnita sõiduki Dodge

Viper SRT-10 müügitehingu tegelikku mittetoimumist. See, et OÜ Nolanya ei ole

käibemaksusummat riigieelarvesse tasunud, see et OÜ Nolanya osanik võõrandas äriühingu

vahetult peale vaidlusaluse tehingu tegemist ning et OÜ Nolanya ei asunud registrisse kantud

aadressil, samuti see, et OÜ Nolanya juhatuse liige ei osanud veenvalt vaidlusaluse sõiduki

soetamise ning ettevõtluses kasutamise asjaolusid selgitada ega ka see, et OÜ Sunbraum, kes

oli varem kõnealuse sõiduki müünud OÜ-le Nolanya, ei tasunud riigieelarvesse käibemaksu

ning et seegi äriühing võõrandati vahetult peale sõiduki müügitehingut, ei viita eraldivõetuna

tõepoolest sellele, et kaebuse esitaja vaidlusalust sõidukit OÜ-lt Nolanya ei soetanud. Küll aga

leiab kohus, et eelnimetatud asjaolud kogumis lubavad sellise järelduse teha, iseäranis

arvestades maksuhalduri poolt samuti tuvastatud asjaolu, et Ilmar Veiman, kelle ainuisikulise

kontrolli all oli OÜ Sunbraum ajal, mil vaidlusalune sõiduk väidetavalt müüdi OÜ-le Nolanya

ning OÜ-d Aricanda Est ainuisikuliselt kontrolliv Virgo Veiman on vennad ja seega lähedalt

seotud isikud ning samuti asjaolu, et vähemalt omavahel tuttavad olid ka Ilmar Veiman ning

OÜ Nolanya juhatuse liikmena tegutsenud Liis Lepparu-Armus. Asjaolu, et OÜ Sunbraum ei

tasunud sõiduki müügist OÜ-lt Nolanya saadud käibemaksusummat riigieelarvesse ning et

OÜ Sunbraum juhatuse liige Ilmar Veiman võõrandas äriühingu vahetult pärast sõiduki

väidetavat võõrandamist ning et samamoodi toimis ka OÜ Nolanya, müües sõiduki

väidetavalt edasi kaebuse esitajale, kinnitab ühelt poolt seda, et nimetatud äriühingud on

rikkunud oma maksukohustusi, ent teiselt poolt viitab üheselt ka sellele, et tõenäoliselt oli

majandusliku sisuta ning õiguslikult näilik tehing juba sõiduki esimene võõrandamine OÜ-le

Nolanya. Seda kinnitab ka asjaolu, et OÜ-d Nolanya kontrollinud Liis Lepparu-Armus ei ole

suutnud maksuhaldurile veenvalt selgitada, millistel asjaoludel või ettevõtlusega seotud

põhjustel soetas OÜ Nolanya Dodge Viper SRT-10 või ka ülejäänud mootorsõidukid, mis

väidetavalt soetati Ilmar Veimaniga seotud äriühingutelt ning müüdi peatselt edasi Virgo

Veimani kontrolli all olevale OÜ-le Aricanda Est või Virgo Veimani ja Ilmar Veimani isa Ives

Veimani kontrolli all olevale I.V.Cheraton OÜ-le. OÜ Nolanya poolt vaidlusaluse Dodge

Viper STR-10 soetamine ja edasimüümine näivad ka majanduslikult ebamõistlikud, mis

samuti kinnitab, et tegemist võis olla näilike tehingutega. Seejuures on OÜ Nolanya puhul

tähelepanuväärne, et 2009. aasta juunist septembrini on OÜ Nolanya soetanud OÜ-lt

Sunbraum lisaks vaidlusalusele Dodge’le veel sõiduki Merzedes-Benz C350 ja veesõiduki Sea

Doo RXP-X255, mis on paari kuu jooksul pärast soetamist edasi müüdud Ives Veimani

kontrolli all olevale OÜ-le I.V Cheraton, ilma et selliste tehingute tegemiseks oleks teada

mingisugust arusaadavat majanduslikku põhjust. Sisuliselt on OÜ Nolanya seega ostnud

lühikese perioodi vältel ühe Veimani perekonnaliikme kontrolli alt oleva äriühingu käest kolm

sõidukit ja müünud need peatselt teie sama perekonna liikme kontrolli all olevale äriühingule.

16. Olukorras, kus Ilmar Veiman ja Virgo Veiman on vennad ning Virgo Veiman oli

vaidlusaluse sõiduki Didge Viper SRT-10 kasutajaks märgitud ka ajal, mil sõiduk omanikuna

oli registreeritud OÜ Sunbraum, on ebausutav, et OÜ Aricanda Est juhatuse liige Virgo

Veiman ei olnud teadlik selle sõidukiga seotud varasematest tehingutest ehk teisisõnu sellest,

et sõiduki omanike vahetus oli näilik ning tegelikke õiguslikke tagajärgi sellega ei soovitud. See

omakorda kinnitab maksuhalduri veendumust, et ka OÜ Nolanya ja OÜ Aricanda Est

vaheline tehing oli üksnes näilik. Kohus leiab, et maksuhaldur on MKS § 107 lg 1

kohaldamiseks piisavalt põhjendanud seisukohta, et OÜ Sunbraum, OÜ Nolanya ja OÜ

Aricanda Est vahel on toimunud näilike tehingute jada, mille tegelik eesmärk on

käibemaksupettuse täideviimine. Asjakohaseks ei saa pidada kaebuse esitaja väidet, et heas

usus toimival ostjal on teiselt käibemaksukohustuslaselt saadud arve alusel sisendkäibemaksu

mahaarvamise õigus ka juhul kui hiljem ilmneb, et arve esitanud isik polnud kauba tegelik

müüja, ent ostja oli piisavalt hoolas müüja isiku tuvastamisel ning käitus tehingus heauskselt.

Maksuhalduri poolt tuvastatud asjaoludel on kaebuse esitaja heausksus välistatud, kuna Virgo

Veimani isiklike sidemete tõttu sõiduki esimese omaniku OÜ Sunbraum juhatuse liikme ja

osaniku Ilmar Veimaniga pidi ta teadma, millistel asjaoludel on kõnealuse sõiduki omaniku

vahetus varem toimunud. Seetõttu ei nõustu kohus kaebuse esitaja väitega, et maksuhalduril

on üksnes ebamäärased kahtlused maksupettuse osas. Maksuhaldur on tuvastanud piisava

hulga asjaolusid, mis viitavad otseselt sellele, et kaebuse esitaja on käibedeklaratsioonis

kajastanud tehingut, mida tegelikult toimunud ei ole, soovides seeläbi tekitada endale alusetu

käibemaksu tagastusnõude.

17. MKS § 107 lg 1 kohaldamise teiseks eelduseks on see, et maksukohustuslase poolt toime

pandud maksuõigusrikkumisega seoses on alustatud kriminaal- või väärteomenetlust.

Halduskohus leiab, et tagastusnõude täitmise peatamist ei välista iseenesest see, et kriminaal-

või väärteomenetlust on alustatud sellise karistusnormi tunnustel, mille teokoosseisu kõiki

tunnuseid konkreetse maksukohustuslase tegu ilmselt ei täida. Käesolevas asjas on

kriminaalmenetlust alustatud karistusseadustiku (KarS) § 3892 tunnustel. Selles sättes nähakse

karistatava teona ette maksuhaldurile teadvalt valeandmete esitamine tagastusnõude

suurendamise või tekitamise eesmärgil, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati,

tasaarvestati või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa või enam. Kohus leiab, et

tagastusnõude täitmise peatamine ei eelda tingimata seda, et tagastusnõude esitajat oleks

piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises. Seetõttu ei pea kohus asjakohaseks kaebuse

esitaja väidet, nagu puuduks tagastusnõude täitmise peatamiseks alus seetõttu, et kaebuse

esitaja teoga ei ole jäänud laekumata, ei ole tagastatud, tasaarvestatud ega hüvitatud vähemalt

suurele kahjule vastavat summat. MKS § 107 kohaldamine eeldab seda, et kriminaalmenetlust

on alustatud muuhulgas seoses konkreetse isiku poolt toime pandud maksuõigusrikkumisega.

Käesoleval juhul nähtub, et kriminaalmenetlust on alustatud seoses kahtlusega, et mitu isikut,

sealhulgas kaebuse esitaja juhatuse liige Virgo Veiman, on pannud toime üksteisele järgnevad

teod, mille hulka kuulub ka OÜ Aricanda Est nimel põhjendamatu tagastusnõude esitamine ja

millega kokkuvõttes on saavutatud KarS §-s 3892 nimetatud tagajärg. Seega leiab kohus, et

antud juhul on kriminaalmenetlust alustatud seoses kaebuse esitaja tegevuses tuvastatud

maksuõigusrikkumisega ning MKS § 107 lg 1 kohaldamise teine tingimus on samuti täidetud.

18. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja väitega, et maksuhaldur ei ole otsuses põhjendanud,

miks on tagastusnõude täitmise peatamine vajalik. MKS § 107 lg 1 eesmärk on anda

maksuhaldurile võimalus tagada maksumaksja maksukohustuse täitmine juhul, kui on piisav

alus kahtluseks, et maksukohustus jääb muidu täitmata. Maksuhaldur on vaidlustatud otsuses

välja toonud, et kuna kaebuse esitajal puudub kinnisvara ehk vara, millele oleks ilmselt hiljem

võimalik pöörata sissenõue, siis on tõenäoline, et tagastusnõude täitmise korral ei oleks

kaebuse esitajale välja makstavaid summasid ilmselt võimalik temalt hiljem sisse nõuda.

Kaebuse esitaja ei ole toonud välja ka ühtegi tagastusnõude täitmise peatamise vastu rääkivat

asjaolu, mida maksuhaldur kaaluma pidanud oleks, näiteks seda, et tagastusnõude täitmise

peatamine reaalselt kuidagi OÜ Aricanda Est majandustegevust mõjutaks.

19. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole enda kasuks

menetluskulude väljamõistmist taotlenud ning seega menetluskulude väljamõistmise küsimust

ei tõusetu ja kummagi poole menetluskulud jäävad poole enda kanda.

Kristjan Siigur

Kohtunik