3-10-121/71 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Dagmar Maastik

Otsuse tegemise aeg ja koht

1.juunil 2010.a. Tallinnas

Haldusasja number

3-10-121

Haldusasi

Eesti Ametiühingute Keskliidu ja Teenistujate Ametiliitude Kesk-

organisatsiooni TALO kaebused Vabariigi Valitsuse 10.12.2009.a.

korralduse nr 545 tühistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

20.05.2010.a.

Kohtuistungist osa võtnud

menetlusosalised

Kaebajate Eesti Ametiühingute Keskliidu esindaja Harri Taliga ja

Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni TALO esindaja Ago

Tuuling, vastustaja Vabariigi Valitsuse Sotsiaalministeeriumi kau-

du esindajad Marko Talur ja Teet Torgo, kolmas isik Henn Pärn,

kolmanda isiku Eesti Tööandjate Keskliidu esindaja Tarmo Kriis

RESOLUTSIOON

Kaebused rahuldada.

Tühistada Vabariigi Valitsuse 10.12.2009.a. korraldus nr 545.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tal-

linna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teata-

vakstegemisest arvates ehk hiljemalt 1.juulil 2010.a. Samaks kuu-

päevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koosta-

miseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioon-

kaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnako-

hus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja arutamist koh-

tuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD

26.10.2001.a. sõlmisid Sotsiaalministeerium, Eesti Tööandjate Keskliit(ETK), Eesti Ame-

tiühingute Keskliit(EAKL) ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon TALO(TALO) kokku-

leppe riikliku lepitaja ametisse nimetamise kohta(edaspidi „2001.a. kokkulepe“), milles sotsiaal-

partnerluse edasiseks arenguks ja võimalike kollektiivsete töötülide paremaks lahendamiseks leppi-

sid kokku, et 1)vastavalt kollektiivsete töötülide lahendamise seaduse(KTLS) §-le 8 lg 3 nimeta-

takse riiklik lepitaja ametisse osapoolte ühise kokkuleppe alusel ja 2)riikliku lepitaja kandidaat esi-

tatakse iga kord peale kolmeaastast nimetamise aja lõppemist tööandjate ja ametiühingu kesklii-

tude poolt kordamööda(tl 5).

28.08.2009.a. kirjas EAKL-le, TALO-le ja ETK-le palus Sotsiaalministeeriumi asekantsler

kokkuleppest lähtudes esitada ühine riikliku lepitaja kandidaat hiljemalt 23.10.2009.a(tl 6). EAKL

esitas 13.10.2009.a. kirjas ETK-le kandidaadiks J.L.i(tl 9). TALO esitas 15.09.2009.a. ja

21.10.2009.a. kirjades EAKL-le ja ETK-le Ago Tuulingu kandidatuuri(tl 7-8), 23.10.2009.a. kirjas

Sotsiaalministeeriumile(koopiad EAKL-le, ETK-le ja Henn Pärnale) aga tegi ettepaneku esitada

Vabariigi Valitsusele ettepanek nimetada praegune riiklik lepitaja Henn Pärn uueks ametiajaks sa-

male kohale(tl 10). 28.10.2009.a. kirjas Sotsiaalministeeriumile, EAKL-le ja TALO-le teatas ETK,

et pole saavutanud kokkulepet EAKL-ga, ei pea võimalikuks teha ühepoolselt valikut A.Tuulingu

ja J.L.i vahel ning tegi ettepaneku riikliku lepitaja H.Pärna jätkamiseks samal ametikohal, kuna ka

TALO on jõudnud samale seisukohale(tl 11). 29.10.2009.a. kirjas EAKL-le, TALO-le ja ETK-le

palus Sotsiaalministeeriumi asekantsler esitada ühine kandidaat hiljemalt 5.11.2009.a(tl 12).

6.11.2009.a. kirjas ETK-le teatasid EAKL ja TALO, et nemad esitavad riikliku lepitaja kandidaa-

diks A.Tuulingu(tl 13). Selle kirja saatmisest teavitas EAKL esimees Harri Taliga 1.12.2009.a.

meiliga sotsiaalministrit, märkides, et ETK pole ettepanekule vastanud ning kannab seega täit

vastutust selle eest, et kokkulepet uue riikliku lepitaja nimetamiseks pole saavutatud(tl 15).

10.12.2009.a. Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 545 nimetati riiklikuks lepitajaks Henn

Pärn(tl 26).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebajad paluvad vaidlustatud korraldus tühistada. 2001.a. kokkuleppe kohaselt oli riikli-

ku lepitaja esitamise järjekord töötajate keskliitude käes. Kaebajad esitasid 6.11.2009.a. kirjas

ETK-le ühiselt kandidaadiks A.Tuulingu, kuid ETK ei vastanud nende ettepanekule, ilma ETK

kirjaliku seisukohata ei saanud aga esitada valitsusele 10.12.2009.a. otsuse tegemiseks kirjalikku

kokkulepet riikliku lepitaja kandidaadi osas. ETK juht ei salanud, et tema eesmärk on saavutada

H.Pärna jätkamine. Vastustaja väide, et A.Tuuling oli fiktiivne kandidaat, mida kinnitavat H.Taliga

4.11.2009.a. e-kiri EAKL-i juhatusele, on meelevaldne ega vasta tegelikkusele. Osundatud kirjast

nähtuvalt tegid ametiühingud kõik selleks, et leida valitsusele esitamiseks ühine kandidaat.

Nõustuda ei saa valitsuse 10.12.2009.a. briifingul esitatud seisukohaga, et kuna TALO on

esitanud kandidaadiks H.Pärna ja ETK on toetanud TALO esitatud kandidaati, on H.Pärna poolt

2/3 sotsiaalpartneritest. Riiklikku lepitajat ei saa ametisse nimetada lihthäälteenamusega, vaid üks-

nes kõikide osapoolte konsensusliku otsustuse alusel. KTLS § 8 lg 3 mõte ja eesmärk on tagada

tööturu osapooltele erapooletu, professionaalne ja asjatundlik lepitusmenetlus, mitte formaalne ko-

hatäide. Kuna riiklikul lepitajal on väga suur sotsiaalne vastutus kollektiivsete töötülide lahenda-

misel, on äärmiselt oluline, et sellele ametikohale määratud isikuga nõustuksid kõigi sotsiaalsete

huvigruppide esindajad. Vabariigi valitsus on vaidlustatud korraldusega rikkunud KTLS § 8 lg 3

ning põhiseaduse(PS) §-s 14 sätestatud hea halduse tava ja §-s 10 sätestatud õiguskindluse ja õi-

guspärase ootuse põhimõtteid. Valitsus pidanuks kokkuleppe saavutamiseks sotsiaalministri kaudu

ETK-le selgitama, milliseid toiminguid ja millise tähtaja jooksul peab ta tegema ning mis on tema

pahauskse käitumise tagajärjed. Vastustaja seda ei teinud.

Kokkuleppe puudumisel pidanuks valitsus jätma korralduse andmata. Nii käitus valitsus ka

2006.a., kui keeldus arutamast sotsiaalministri ettepanekut nimetada ametisse riikliku lepitaja kan-

didaat, kelle osas puudus tööturu osapoolte kokkulepe. Seetõttu oligi riikliku lepitaja ametikoht

10.06.-10.12.2006.a. täitmata. Ka siis tekitas patiseisu ETK mittekonstruktiivse käitumine, kes pä-

rast seda, kui kaebajad hindasid tema kandidaadi mittesobivaks, teatas, et teist kandidaati pole või-

malik esitada. Seega oli juba varasemast teada, et riikliku lepitaja ametissenimetamisega võib tek-

kida probleeme ning õiguskantsleri 21.01.2008.a. kirjast nähtuvalt lubas sotsiaalminister töötada

välja regulatsiooni, mis võimaldab riikliku lepitaja ametiaja läbisaamise korral määrata temale ko-

husetäitja kuni uue riikliku lepitaja ametisse nimetamiseni(tl 146-148). Et sellist korda pole kehtes-

tatud, on valitsuse tegevusetuse tagajärg. Hoolimata sellest, et kaebajad on nõustunud kollektiivse

tööõiguse muutmisega tervikuna aastaks 2010, on nad korduvalt rõhutanud, et riikliku lepitaja ins-

titutsiooni ja staatusega seotud probleemid on võimalik ja vajalik lahendada eraldi ja ennaktempos.

Seda kinnitab kaudselt ka vastustaja enda koostatud protokoll 5.11.2008.a. toimunud seminarist,

kus arutati riikliku lepitaja institutsiooniga seotud küsimusi(tl 141-142).

Kui tõlgendada KTLS-i selliselt, et Vabariigi Valitsus peab riikliku lepitaja määrama ka

juhul, kui kokkulepet ei saavutata, tulnuks määrata ajutine riikliku lepitaja kohustetäitja. Kuigi

KTLS § 8 lg 3 sõnastus justkui ei anna Vabariigi Valitsusele võimalust määrata ametisse riikliku

lepitaja kohusetäitjat, on sätet koostoimes PS-ga tõlgendades võimalik kokkuleppe mittesaavuta-

mise korral ka ajutise kohusetäitja ametisse nimetamine. Ka Riigikohus on otsuses nr 3-4-1-1-09

leidnud, et erinevate tõlgendusvõimaluste korral tuleb eelistada PS-ga kooskõlas olevat tõlgendust

neile tõlgendustele, mis PS-ga kooskõlas pole; samuti tuleks eelistada sellist tõlgendust, millega

oleks tagatud erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurem kaitse.

Kui kohus leiab, et KTLS § 8 lg 3 alusel pole võimalik nimetada ametisse riikliku lepitaja

ajutist kohusetäitjat, on säte vastuolus PS §-ga 14 osas, milles see ei näe ette võimalust Vabariigi

valitsusel määrata ajutiselt riiklikku lepitajat juhul, kui sotsiaalpartnerid ei saavuta kokkulepet riik-

liku lepitaja nimetamiseks.

Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata. Kaebajatel puudub kaebeõigus, nad pole

vaidlustatud korralduse adressaatideks ning korraldusele eelnenud kokkuleppemenetluses nende

õigusi ei rikutud. Kaebajad ise on jätnud täitmata nende õiguse aluseks oleva ja neile KTLS §-ga 8

lg 3 pandud ülesande ühise kokkuleppe saavutamiseks. Isegi kui kaebajatel on kaebeõigus, on

kaebused esitatud kaebetähtaega ületades ning kuna kaebajad pole taotlenud tähtaja ennistamist,

tuleks kaebused jätta läbi vaatamata. Korraldus võeti Vabariigi Valitsuse poolt vastu 10.12.2009.a.,

avalikkust, sealhulgas kaebajaid, kes pole haldusakti adressaadiks, teavitati korraldusest vabas vor-

mis 10.12.2009.a. Vabariigi Valitsuse pressikonverentsil. Sellekohane info oli samal päeval üleval

ka riikliku lepitaja kodulehel ning avaldati kõikide peamiste massimeedia kanalite uudistes. EAKL

on kinnitanud korraldusest teadasaamist oma kodulehel 10.12.2009.a. avaldatud teates „Valitsus

rikub taas kolmepoolset kokkulepet“. Seega on tõendatud, et korraldus oli kaebajatele teatavaks

tehtud 10.12. 2009.a. ning selle tühistamiseks kaebuse esitamise tähtaeg lõppes 11.01.2010.a., kae-

bused on aga esitatud kohtule 15.01.2010.a.

Nõustuda ei saa kaebajate väitega, et valitsus on rikkunud haldusmenetluse nõudeid, kui ei

kaasanud neid vajalikul määral riikliku lepitaja määramise menetlusse. KTLS § 8 lg 3 kohaselt

nimetab Vabariigi Valitsus riikliku lepitaja ametisse Sotsiaalministeeriumi ja sotsiaalpartnerite ühi-

se kokkuleppe alusel. KTLS ei reguleeri olukorda, kus ühist kokkulepet riikliku lepitaja isiku

suhtes ei saavutata. Õigusaktid ei näe ette riikliku lepitaja asendamist või ametis oleva lepitaja jät-

kamist, kui lepitaja ametiaeg lõpeb, kuid uut lepitajat pole ametisse nimetatud. Kehtiva seaduse

alusel saab riik üksnes kutsuda sotsiaalpartnereid üles läbirääkimisi pidama ja ühiskandidaati leid-

ma ning seejärel riigile esitama. Riik ei saa põhjendamatult sekkuda võrdsete poolte läbirääkimis-

tesse, see on juba sissejuurdunud tava ja praktika alates 2001.a. sõlmitud kokkuleppest. Seaduse

nõue on, et ennekõike peavad sotsiaalpartnerid saavutama kokkuleppe. Valitsus ei saa hakata pida-

ma separaatseid ja paralleelseid läbirääkimisi osapooltega ega mõjutada tööandjaid, et nad kutsuk-

sid oma volikogu erakorraliselt kokku. Riik peab looma võimalused kokkuleppe saavutamiseks,

saab ärgitada partnereid läbirääkimistele ega tohi takistada kokkuleppe saavutamist. Seda on riik

ka teinud, saates kõikidele sotsiaalpartneritele kolm kirja, viimase 2.12.2009.a., ning andes järjest

kolm tähtaega ühise kandidaadi nimetamiseks. Tähtaeg anti selleks, et rõhutada sotsiaalpartnerite

kohustust ja vastutust esitada ühine kandidaat.

Nõustuda ei saa kaebajatepoolse KTLS § 8 lg 3 grammatilise tõlgendusega, mille kohaselt

uut riiklikku lepitajat ei nimetata ametisse enne, kui sotsiaalpartnerid on tema isikus kokku lep-

pinud. Sisuliselt tähendaks selline tõlgendus iga sotsiaalpartneri piiramatut vetoõigust ning võiks

viia olukorrani, kus riikliku lepitaja ametikoht jääbki täitmata, mis pole aga lubatav rahvusvahelise

õiguse, PS-i ja KTLS-i eesmärkidest ja põhimõtetest lähtuvalt. Riikliku lepitaja ametissenimetami-

ne kuulub Vabariigi Valitsuse ainupädevusse. Sotsiaalministeeriumi ja sotsiaalpartnerite kokkulepe

– kui see on olemas – on küll aluseks valitsuse korraldusele, kuid kui kokkulepet ei saavutatud, oli

riik sunnitud riikliku lepitaja ametisse nimetamisel lähtuma siseriiklikest ja rahvusvahelistest õi-

gusaktidest, 2001.a. kokkuleppest ja sotsiaalpartnerite vaheliste läbirääkimist seisust, sealhulgas

riigile läbirääkimiste käigus esitatud tahteavaldustest. Kaebajad esitasid omapoolse kandidaadi

üksnes tööandjatele, riigile ei esitanud. 1.12 2009.a. H.Taliga poolt sotsiaalministrile saadetud e-

kirja, kus on märgitud, et kaebajad esitavad ühise kandidaadina riikliku lepitaja kohale A.Tuulingu,

ei saa käsitada TALO ja EAKL-i ühise tahteavaldusena, see on käsitatav üksnes EAKL-poolse

kandidaadi esitamisena, sest selle saatis EAKL üksi. TALO polnud tagasi võtnud enda poolt varem

esitatud H.Pärna kandidatuuri, kui TALO soovis oma varem esitatud tahteavaldust muuta, oleks ta

pidanud saatma enda nimel eraldi e-kirja. Riik ei saanud TALO-lt küsida, kas nad on H.Pärna kan-

didatuurist loobunud, sest riik ei sekku vahetult sotsiaalpartnerite vahelistesse läbirääkimistesse.

H.Pärn pole küll ühine kandidaat, kuid tema kandidatuuri toetasid kehtivate tahteavaldustega ETK

ja TALO, seega 2/3 sotsiaalpartneritest ning kuna riigil polnud seaduslikku võimalust jätta riiklik

lepitaja ametisse nimetamata, tuleb pidada ainuvõimalikuks, et riik lähtus 2/3 sotsiaalpartnerite

tahteavaldusest. Ka 2003.a. nimetati Raivo Paavo riikliku lepitaja ametisse olukorras, kus tema

poolt olid ETK ja EAKL, vastu oli aga TALO, kes vaidlustas ka selle ametisse nimetamise vaide-

menetluses korras, millega EAKL siis ei ühinenud. Seega on EAKL varem kiitnud heaks Vabariigi

Valitsuse poolt rakendatud 2/3 poolthäälte põhimõtte.

Kolmas isik ETK palub jätta kaebused rahuldamata. Kaebajatel puudub kaebeõigus, vaid-

lustatud korraldus ei riku nende õigusi. Õigus korraldust vaidlustada on ainult ametisse nimetatud

riiklikul lepitajal. Kaebajatel tekiks kaebeõigus üksnes siis, kui oleks rikutud nende KTLS §-s 8 lg

3 sätestatud õigust osaleda läbirääkimistel kokkuleppe saavutamiseks ühise riikliku lepitaja kandi-

daadi osas. Praegusel juhul seda õigust rikutud pole. EAKL-l oli võimalus osa võtta Sotsiaalminis-

teeriumi ning tööandjate ja töövõtjate keskliitude vahelistest läbirääkimistest ning ta ka kasutas

seda võimalust.

Kaebajad on rikkunud läbirääkimiste käigus protseduurireegleid. ETK-le esitati kaks kan-

didaati sõelumiseks, mis pole korrektne läbirääkimiste meetod. Kaebajate vahel toimus kirjavahe-

tus, millest nähtuvalt nende poolt 6.12.2009.a. esitatud ühine kandidaat polnudki nende lõplik kan-

didaat(tl 106). ETK-s toimub sedavõrd tähtsate kandidaatide arutamine volikogu poolt määratud

korras. Volikogu koosolek, kus esitati kaebajate kaks kandidaati, toimus 23.10.2009.a. ja järgmine

volikogu koosolek oli ETK siseprotseduuride kohaselt võimalik läbi viia detsembri keskel. Kaeba-

jatel ei saanud tekkida põhjendatud arvamust, et ETK on andnud vaikimisi nõusoleku ametiühin-

gute esitatud ühiskandidaadi valitsusele esitamiseks, sest ETK tegi selgesõnalise ettepaneku riikli-

ku lepitaja H.Pärna jätkamiseks senisel ametikohal. 2.11.2009.a. saatis ETK A.Tuulingule kokku-

leppe projekti H.Pärna riikliku lepitaja ametisse nimetamise kohta palvega see tagasi lükata või

aktsepteerida, millele A.Tuuling 3.11.2009.a. kirjas vastas „jah, sobib“.

Kuna osapooled ei jõudnud kokkuleppele, oli Vabariigi Valitsus sunnitud lahendama olu-

korra, tagamaks kollektiivsete töövaidluste pooltele nende PS-st tulenevad õigused korraldusele ja

menetlusele. Hea halduse tava kohaselt tuleb haldusorganil ületada seaduse lünk, kui on vaja kiire-

loomulist lahendust ja seaduse muutmist Riigikogu poolt pole võimalik ootama jääda. Valitsus ei

saanud nimetada ametisse ajutist riikliku lepitaja kohusetäitjat, kuna KTLS § 8 lg 3 kohaselt saab

riikliku lepitaja ametisse nimetada kolmeks aastaks ja Vabariigi Valitsusel puudub kaalutlusõigus

selle tähtaja muutmiseks. Õige on kaebajate väide, et juba 2008.a. oli teada, et riikliku lepitaja

ametisse nimetamisel võib tekkida probleeme ning probleemide ennetamiseks tuleb valitsusel

Sotsiaalministeeriumi kaudu välja töötada asjakohane seaduseelnõu. Kahjuks on riigil jäänud see

ülesanne täitmata, aga praegusel juhul puudub selle ülesande täitmata jätmisel põhjuslik seos

väidetava kaebajate õiguste rikkumisega, kuna kaebajatele pole seaduse muutmata jätmisega kahju

tekitatud.

Kolmas isik H.Pärn jätab kaebuste rahuldamise kohtu otsustada. Kolmas isik kandideeris

uuesti samale kohale põhjusel, et talle avaldasid toetust TALO-sse ja EAKL-i kuuluvad alaliidud.

Kolmas isik on dialoogi ja kokkulepete pooldaja, kuid mõistab ka Vabariigi Valitsuse otsust

riikliku lepitaja nimetamise kohta, sest riik peab tagama seadusega moodustatud institutsiooni

tõrgeteta toimimise.

KOHTU PÕHJENDUSED

Ekslik on vastustaja ja ETK arvamus, et kaebajatel puudub kaebeõigus ning vastustaja

arvamus, et kaebused on esitatud kaebetähtaega ületades. Halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusaktiga

on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Vaidlustatud korraldus on antud KTLS § 8 lg 3

alusel, mis kehtib järgmises sõnastuses: „Riikliku lepitaja nimetab ametisse Vabariigi Valitsus

Sotsiaalministeeriumi, tööandjate ja töötajate keskliitude ühise kokkuleppe alusel kolmeks aas-

taks.“ Vastavalt sama sätte alusel 2001.a. Sotsiaalministeeriumi, ETK, EAKL-i ja TALO vahel

sõlmitud kokkuleppele nimetatakse riiklik lepitaja ametisse osapoolte ühise kokkuleppe alusel,

kusjuures riikliku lepitaja kandidaat esitatakse iga kord peale kolmeaastast nimetamise aja lõppe-

mist tööandjate ja ametiühingu keskliitude poolt kordamööda. 2009.a. oli kaebajate kord esitada

riikliku lepitaja kandidaat, kuid kaebajate esitatud kandidaati kaevatud korraldusega ametisse ei

nimetatud. Seega rikub vaidlustatud haldusakt kaebajate KTLS §-st 8 lg 3 ja 2001.a. kokkuleppest

tulenevat õigust esitada Vabariigi Valitsusele riikliku lepitaja ametikohale nimetamiseks kaebaja-

tele meelepärane isik ning õiguspärast ootust, et riikliku lepitaja ametikohale ei nimetata isikut,

kelle nimetamiseks kaebajad nõusolekut pole andnud.

Haldusmenetluse seaduse(HMS) § 62 lg 2 p 1 kohaselt tehakse haldusakt isikule, kelle õi-

gusi sellega piiratakse, teatavaks kättetoimetamisega. Selline isik on haldusmenetluses menetlus-

osaliseks(HMS § 11 lg 1 p 3). HKMS § 9 lg 1 järgi on tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg

30 päeva haldusakti teatavakstegemisest. Vastustaja vaidlustatud korraldust kaebajatele kätte ei toi-

metanud, kuid leiab, et korraldus tehti neile teatavaks korralduse väljaandmise päeval 10.12.

2009.a. valitsuse pressikonverentsi kajastanud erinevate meediakanalite ja -väljaannete kaudu. Ko-

hus selle seisukohaga ei nõustu. Haldusakti teatavakstegemine tähendab isikule akti sisuga tutvu-

miseks reaalse võimaluse loomist(vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-49-03). Selline

võimalus tekkis kaebajatel alles 17.12.2009.a., mil korraldus avaldati elektroonilises Riigi Teatajas

ning sellest kuupäevast hakkab ka kulgema korralduse peale tühistamiskaebuse esitamise 30-

päevane tähtaeg, mis lõppes 16.01.2010.a. Kaebused on esitatud 15.01.2010.a., seega tähtaegselt.

HKMS § 9 lg 9 sätestab, et kui haldusakti pole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on hal-

dusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult, loetakse kae-

buse esitamise tähtaeg möödunuks. Kui kaebajatele oleks korraldus teatavaks tehtud selle andmise

päeval, oleks tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg lõppenud esmaspäeval 11.01.2010.a., kaebused

esitati kõigest 4 päeva sellest tähtajast hiljem, seega pole kaebuse esitamisega ebamõistlikult

viivitatud.

Vaidlus käib selle üle, kas Vabariigi Valitsus oleks pidanud olukorras, kus 2001.a. kokku-

leppe osapooled polnud saavutanud uue riikliku lepitaja isiku osas kokkulepet, kuid ametisoleva

riikliku lepitaja ametiaeg lõppes, määrama kuni kokkuleppe saavutamiseni ajutiselt ametisse asen-

daja või kohusetäitja. Kaebajate arvates pidanuks valitsus seda tegema, vastustaja väitel KTLS § 8

lg 3 seda ei võimalda; kaebajate arvates on osundatud säte niisugusel juhul vastuolus PS §-ga 14.

Kohus ei näe KTLS § 8 lg 3 tekstis mingit vastuolu ei PS §-ga 14 ega ka mõne muu paragrahviga.

Eesti õigussüsteemi sisemisest loogikast lähtudes ei peagi KTLS § 8 lg 3 sisaldama juhist, mida

teha siis, kui riiklikku lepitaja isiku suhtes õigeaegselt kokkuleppele ei jõuta. Riiklik lepitaja on

riigiteenistuja, kellele kohaldub avaliku teenistuse seadus(ATS, § 4 lg 2; 21 lg 2 p 7). ATS §-s 21

lg 2 on fikseeritud, millistel juhtudel võetakse teenistusse ametniku asendaja ja kohusetäitja: 1)aju-

tiselt äraoleva ametniku asendaja - asendatava ametikohale naasmiseni või ametist vabastamiseni;

2)konkursi korras ametisse nimetatava ametniku kohusetäitja - konkursikomisjoni otsuses märgitud

isiku ametisse astumiseni. Asendajat käsitletaval juhul määrata polnud võimalik, sest riiklik lepita-

ja H.Pärn ei läinud ajutiselt ära, vaid tema 3-aastane ametiaeg sai otsa. Kohusetäitjat lubab ATS

määrata ainult konkursi korras ametisse nimetatava ametniku kohale, riikliku lepitaja leidmiseks

aga ei korraldata konkurssi, vaid läbirääkimisi seadusega kindaksmääratud osapoolte vahel.

ATS ei sätesta, mida teha, kui tõrkeid tekib Vabariigi Valitsuse poolt konkursita ametisse

nimetatava ametniku ametisse nimetamisel. Ka KTLS ega 2001.a. kokkulepe ei anna mingeid juhi-

seid, kuidas toimida siis, kui ametisoleva riikliku lepitaja ametiaeg lõpeb, uue lepitaja isiku osas

aga pole kokkulepet saavutatud. Kohtu arvates on tegemist lüngaga õiguses, mis tuleb ületada sea-

duse analoogia abil - kohaldada ATS § 21 lg 2 p 2 ning määrata riikliku lepitaja kohusetäitja kuni

Sotsiaalministeeriumi, ETK, EAKL-i ja TALO kokkuleppes märgitud isiku ametisse astumiseni.

Sest muud võimalust praeguses õiguslikus olukorras lihtsalt pole. KTLS § 8 lg 3 ja 2001.a. kok-

kuleppe tekstist lähtudes on riikliku lepitaja ametikohale võimalik nimetada ainult sellist isikut,

kelle nimetamisega on nõus kõik neli osapoolt. Vaidlustatud korraldus on selle nõudega vastuolus

ning tuleb seetõttu tühistada.

Korraldusega ametisse nimetatud H.Pärna jätkamisega riikliku lepitaja ametikohal olid

nõus ainult Sotsiaalministeerium ja ETK, kaebajad olid teatanud nii ETK-le kui ka Sotsiaalminis-

teeriumile, et nende kandidaat on A.Tuuling. Tõsiseltvõetav pole Sotsiaalministeeriumi väide, et

kuna A.Tuulingu kandidatuurist teatava e-kirja saatis ministeeriumile EAKL-i esindav H.Taliga,

siis polnud ministeeriumil õigust arvestada seda ka TALO seisukohavõtuna, ehkki kirjas märgiti, et

A.Tuuling on ka TALO kandidatuur. Kui ministeeriumil oli selles osas kahtlusi, saanuks ta need

kõrvaldada TALO-lt järele küsides. Sotsiaalministeeriumi selgitus, et ta ei saanud TALO-lt küsida,

kas nad on H.Pärna kandidatuurist loobunud, sellepärast, et riik ei sekku vahetult sotsiaalpartnerite

vahelistesse läbirääkimistesse, pole tõsiseltvõetav. Kohtule jääb arusaamatuks, millele tugineb Sot-

siaalministeeriumi arvamus endast kui teiste kokkuleppemenetluse osaliste ülesest instantsist, kelle

osa menetluses piirdub üksnes tööandjate ja ametiühingute keskliitudele tähtaegade andmisega ühi-

se riikliku lepitaja kandidaadi esitamiseks. KTLS § 8 lg 3 ja 2001.a. kokkuleppe sõnastusest nähtub

üheseltmõistetavalt, et Sotsiaalministeeriumi positsioon kokkuleppemenetluses on võrdväärne teis-

te osapoolte omaga. Ainus erinevus on, et ministeerium ei saa esitada riikliku lepitaja kandidaati,

kuid see ei vabasta Sotsiaalministeeriumi teiste osapooltega võrdsest kohustusest osaleda ühise

kandidaadi osas kokkuleppele jõudmise protsessis ja vastutusest see kandidaat õigeks ajaks leida,

organiseerides selleks vajadusel ümarlaudu, pidades läbirääkimisi, esitades küsimusi, pakkudes

omapoolseid lahendusi jne. Kui ministeerium seejuures kõikidest oma toimingutest teavitab ühe-

aegselt kõiki teisi osapooli, pole kellelgi alust süüdistada ministeeriumi ühe osapoole eelistamises

või separaatläbirääkimiste pidamises.

Kohtunik: D.Maastik