3-10-55/62 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. aprill 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-10-55

Haldusasi

OÜ Worldline kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 30. oktoobri 2009 maksuotsuse

nr 12.2-3/1989-3 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 28. aprillil 2010.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Worldline

Esindaja: v.adv. Aleksei Ratnikov

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus

Esindaja: Lembit Sullakatko

Kolmas isik: M-Service OÜ

Esindaja: Kaspar Kamsakann

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Worldline kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata otsuse ärakiri menetlusosaliste esindajatele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada

apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS §

28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (edaspidi: maksuhaldur) 30. oktoobri 2009

maksuotsusega nr 12.2-3/1989-3 pandi OÜ-le Worldline ja OÜ-le M-Service solidaarselt

kohustus tasuda 1 018 311 krooni tollimaksu ja 142 231 krooni käibemaksu. Maksuotsuse

kohaselt importis kaebuse esitaja 2007. aasta jaanuari ja 2008. aasta septembrikuu vahelisel

perioodil Hiinast ja Venemaalt kokku 31 korral tatart ning kolmas isik esitas enda nimel ja

kaebuse esitaja eest nimetatud kauba kohta tollideklaratsioonid kauba vabasse ringlusesse

lubamise tolliprotseduuri kohaldamiseks, märkides impordideklaratsioonidele kaubakoodi

1008 10 00 00. Maksuotsuses asuti seisukohale, et kuna tegemist ei olnud töötlemata tatraga,

oli tollideklaratsioonidele kantud kaubakood vale ning Venemaalt imporditud tatar tulnuks

klassifitseerida rubriiki 1104 29 18 00 ning Hiina päritolu tatar rubriiki 1103 19 90 00.

Maksuotsuses leiti samuti, et deklaratsioonide esitamisel on eksitud kaupade tolliväärtuse

arvestamisega, kuna pole arvesse võetud kõiki kauba transportimisega seotud kulusid.

KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

2. OÜ Worldline esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Maksu- ja Tolliameti

Põhja maksu- ja tollikeskuse 30. oktoobri 2009 maksuotsuse nr 12.2-3/1989-3 tühistamist.

Kaebuse esitaja heidab maksuhaldurile eelkõige ette seda, et vaidlusalused kaubad on läbinud

tollikontrolli kas kollases või punases koridoris ning kaubad on vabastatud ja toll on seega

aktsepteerinud deklaratsioonidel märgitud kaubakoode. Kaebuse esitaja leiab, et toll ei saa

tagantjärele muuta oma seisukohta kaubakoodi õigsuse osas, kui tollikontrolli käigus on kaupa

ja dokumente korduvalt kontrollitud ja leitud, et kaup vastab dokumentides kajastatule.

Kaebuse esitaja viitab, et ka tolliseaduse § 25 lg 2 ei näe ette võimalust kaubakoodi korduvalt

muuta, mis tähendab, et juhul kui toll kauba dokumentide ja kauba füüsilisel kontrollimisel ei

ole tuvastanud rikkumisi, siis ei või ta hiljem esitada maksunõudeid seoses kauba vale tariifse

klassifitseerimisega. Ka leiab kaebuse esitaja, et vastustaja nõue on aegunud, kuna seda ei

esitatud viivitamatult, nagu TS § 25 lõikes 2 sätestatud.

3. Kaebuse esitaja hinnangul on maksuhaldur rikkunud ka haldusmenetluse seaduse (HMS) §

40 lõikest 2 tulenevat ärakuulamispõhimõtet ega ole tegelikult huvi tundnud kaebuse esitaja

vastuväidete ja seisukohtade vastu ega võimaldanud kaebuse esitajal esitada asjassepuutuvaid

tõendeid, samuti ei ole vastustaja võtnud kaubaproove partiidest, mida deklareeriti

vaidlusalustel tollideklaratsioonidel.

4. Ka on kaebuse esitaja seisukohal, et vastustaja on põhjendamatult teinud ühest

kaubapartiist võetud proovi katsetulemustest järeldusi teistesse partiidesse kuulunud ja teiste

deklaratsioonide alusel imporditud kaubakoguste kohta. Seejuures viitab kaebuse esitaja ÜTS

art 70 lõikele 1, millest tuleneb, et kaubast võetud proovi tulemused laienevad kogu

konkreetses deklaratsioonis nimetatud kaubale, mitte aga teistes deklaratsioonide alusel

imporditud kaupadele. Kaebuse esitaja viitab ÜTS art 78 lõikele 2 ja leiab, et vastustaja ei

saanud järelkontroll käigus mingisugust uut teavet, mis annaks aluse järelarvestuskande

tegemiseks.

6. Kaebuse esitaja hinnangul on vastustaja valesti kohaldanud ÜTS art 220 lg 2 punkti b.

Siinkohal märgib kaebuse esitaja, et Maksu-ja Tolliameti Põhja Maksu- ja Tollikeskuse

sadamate tollipunkti vaneminspektori ametijuhendi punkti 3.6. kohaselt on vaneminspektori

ametiülesandeks kontrollida kaupade klassifitseerimise, päritolu ja tolliväärtuse õigsust, mis

tähendab kaebuse esitaja hinnangul seda, et kui tolliametnikud kauba kollases ja punases

koridoris kontrollimisel tariifse klassifitseerimise õigsust ei kontrollinud, siis on igal juhul

tegemist tolli veaga. Kaebuse esitaja ei nõustu vastustaja seletusega, et kollases ja punases

koridoris ei toimu kauba ja dokumentide täielikku kontrolli. Ebausutavaks peab kaebuse

esitaja ka vastustaja selgitust, et punase koridori kontrolli puhul ei pruugi kauba füüsilist

läbivaatust toimuda. Ka kollase koridori kontrolli iseloomust järeldab kaebuse esitaja, et kui

pärast sellist kontrolli otsustatakse kaup vabastada, tähendab see, et kauba dokumendid on

korrektsed.

7. Kaebuse esitaja hinnangul on vaieldamatu, et käesoleval juhul on tegemist pikaajalise ja

suuremahulise impordiga, viidates Riigikohtu lahendile 3-3-1-6-09. Samuti leiab kaebuse

esitaja, et temal puudus võimalus tolli viga avastada, kuna imporditud tatart oli toll mitmel

korral kontrollinud, sealhulgas kauba füüsilisel vaatlusel Alusetuks peab kaebuse esitaja

maksuotsuses esitatud etteheiteid nagu ei oleks tema ja kolmas isik järginud

tollideklaratsioonidega seotud sätteid ning väär ja tõendamata on maksuhalduri seisukoht, et

kaebuse esitaja ja kolmas isik ei tegutsenud heas usus.

8. Kaebuse esitaja leiab ka, et maksuotsuses on kauba tolliväärtus arvutatud valesti, näiteks ei

ole põhjendatud, miks tuleks transportijale makstud seispäevatasu lugeda tolliväärtuse hulka.

9. Viimaks märgib kaebuse esitaja, et vastustaja on jätnud tähelepanuta selle, et maksuotsuses

nimetatud kaubakoodiga tatra importimiseks oleks kaebuse esitajal pidanud olema Euroopa

Ühenduse importlitsents-AGRIM, mida kaebuse esitajal aga ei olnud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Maksu- ja tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus peab OÜ Worldline kaebust

põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et alust

järelarvestuskande mittetegemiseks antud juhul ei esinenud. Vastustaja ei nõustu kaebuse

esitaja etteheitega ärakuulamispõhimõtte rikkumise kohta ja selgitab, et kaebuse esitajal oli

võimalik esitada oma vastuväited kontrollaktile, mida kaebuse esitaja ka kasutas ning tehtud

maksuotsuses on kontrollaktile esitatud vastuväiteid käsitletud.

11. Vastustaja leiab, et käesolevas menetluses ei olnudki vajalik tollideklaratsioonide alusel

imporditud kaubast proovide võtmine ning see oleks olnud ka pea võimatu, kuivõrd

maksuotsus on koostatud järelkontrolli tulemusena ning kontrolli teostamise ajaks olid

kaubad juba vabastatud. Vastustaja selgitab, et imporditud kaupade olemus on järelkontrolli

käigus tuvastatud kauba importimist puudutavate dokumentide alusel.

12. Vastustaja viitab Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-66-05 ja 3-3-1-6-06 ning märgib, et

tollideklaratsiooni aktsepteerimine ei tähenda seda, et toll on asunud seisukohale, et

deklareeritud kaubakood on õige. Vastustaja selgitab ka, et tolliseaduse § 25 lõikest 2 tulenev

tähtaeg rakendub üksnes siis, kui toll avastab klassifitseerimise alase vea tollivormistuse

käigus, kui kaup ei ole veel vabastatud, ent käesoleval juhul on maksunõude aegumistähtaeg

ÜTS art 221 lõikest 3 tulenevalt kolm aastat.

12. Vastustaja on seisukohal, et kollase koridori kontrollis ei saanud ega pidanudki toll

avastama, et kaup on deklareeritud vale tariifse klassifikatsiooniga, kuna objektipõhiste

kontrolliülesannete kohaselt oli kontrolli eesmärgiks üksnes tollideklaratsioonil ning esitatud

litsentsil olevate andmete võrdlus ning deklaratsioonil olnud kaubakoguste maha kandmine.

Samuti selgitab vastustaja, et punases koridoris oli kontrolli ülesandeks enamasti tõkendite

korrasoleku kontrollimine, samuti kauba koguse mõõtmine, mis tähendab, et kauba tariifse

klassifikatsiooni õigsust ei kontrollitud.

13. Vastustaja selgitab ka, et kõik kauba tariifset klassifikatsiooni puudutavad asjaolud on toll

tuvastanud mitte Põllumajanduse Uuringute Keskuse katseprotokollist vaid kaebaja poolt

kontrolli käigus tollile esitatud tollideklaratsiooni lisadokumentidest. Samas leiab vastustaja, et

viitamine katseprotokollile on asjakohane, kuivõrd see tõendab, et hiljemalt peale selle

katseprotokolli saamist oli kaebaja teadlik sellest, et tema poolt imporditav tatar on

klassifitseeritav tariifse klassifikatsiooniga 1103 19 90, olenemata sellest on kaebaja aga peale

seda deklareerinud samasugust kaupa teise (st ebaõige) tariifse klassifikatsiooniga.

14. Mis puudutab kaebuse esitaja etteheidet, et järelkontrollis käigus ei ole vastustaja uut infot

saanud, siis selgitab vastustaja viidates komisjoni määruse 2454/93 art 119 lõikele 1 ja

rahandusministri 22.06.2009 määruse nr 42 “Täiendavad juhised tollideklaratsiooni ja

lihtsustatud

tollideklaratsiooni

täitmiseks,

esitamiseks

ja

aktsepteerimiseks

ning

deklaratsioonides sisalduvate andmete edastamiseks” § 6 lg 4 puntkile 1, et tollideklaratsioonis

sisalduvate andmete õigsuse kontrollimise kohustus on tollideklaratsiooni esitamisel

deklarandil või tema esindajal, mitte aga tollil, nagu on väidetud kaebuses. Samuti toob

vastustaja välja, et Vastustaja selgitab, et tollil oli maksumenetluse kestel vajalik isikult küsida

tollideklaratsiooni lisadokumente ning vastavate lisadokumentide analüüsimise alusel sai toll

tuvastada selle, et kaup on klassifitseeritud valesti, samas kui seda ei olnud võimalik tuvastada

ei tollideklaratsioonide aktsepteerimisel, kollases koridoris toimunud litsentsi ja deklaratsiooni

võrdlemisel ega ka punasesse koridori suunatud kauba tollitõkendite või kauba koguse

kontrollimisel. Vastustaja märgib lisaks, et konkreetsel juhul oli Venemaalt imporditud

tatratangu

klassifitseerimise

õigsuse

kontrollimiseks

vajalik

tutvuda

kauba

kvaliteedisertifikaadil märgitud GOST 5550-74 nõuetega. Ka märgib vastustaja, et uue teabe

esinemine ei ole järelarvestuskande tegemise eelduseks - järelarvestuskande tegemisest

loobumise alused on ammendavalt loetletud ÜTS art 220 lõikes 2.

15. Vastustaja nõustub, et tollipunkti vaneminspektori üheks tööülesandeks on ametijuhendis

märgitud kaupade klassifitseerimise kontrollimine ent see ei tähenda, et vaneminspektor peaks

kontrollima kõigi enda vahetuse ajal imporditavate kaupade klassifitseerimise, päritolu ja

tolliväärtuse õigsust ning seda teeb ta siis, kui vastavalt riskianalüüsile on välja valitud

kontrolliobjektid või kui vahetu ülemus annab talle konkreetse objekti osas sellise ülesande.

Vastustaja viitab Euroopa Esimese Astme kohtu otsusele kohtuasjas T-332/02:

Nordspedizionieri di Danielis Livio punktile 78, kus leiti, et liikmesriigi tollilt ei oleks mõistlik

nõuda kõigi ühenduse piire ületavate kaupade füüsilist kontrollimist. Ka märgib vastustaja, et

kusagilt ei tulene, et kollase koridori ja punase koridori puhul peab toll igal juhul kindlasti

kontrollima ka kaupade klassifitseerimise õigsust.

16. Vastustaja ei nõustu sellega, et kaebuse esitajal ei olnud võimalik viga avastada. Vastustaja

leiab, et puuduvad igasugused põhjused, miks ei saanud OÜ Worldline Vene päritolu

tatratangu puhul tuvastada, et kauba kvaliteedisertifikaatidel on märgitud asjaolu, et tatratang

on toodetud vastavalt standardile GOST 5550-74. Hiina päritoluga tatra puhul oleks

vastustaja väitel pidanud kaebajal tekkima kahtlus tariifse klassifikatsiooni õigsuse osas

seetõttu, et eksportijatega sõlmitud ostu-müügi lepingutel ja Hiinas välja antud

fütosanitaarsertifikaatidel, kauba kvaliteedisertifikaatidel, kaalusertifikaatidel ning esitatud

kauba päritolusertifikaatidel on kauba nimetuseks märgitud röstitud tatratang. Ka leiab

vastustaja, et kaebuse esitaja ega kolmas isik ei käitunud heas usus.

17. Mis puudutab pikaajalist ja suuremahulist eksporti, siis selgitab vastustaja viitega Euroopa

Kohtu otsuse nr C-250/91: Hewlett Pacard lahendi punktile 21, et pikaajalise ning

suuremahulise impordideklaratsioonide aktsepteerimisel tolli veaga tegemist üksnes juhul, kui

tollideklaratsioonil märgitud kauba kirjelduse ja tariifse klassifikatsiooni võrdlemisel on vale

tariifne klassifikatsioon ilmne, ent käesoleval juhul see kriteerium täidetud ei ole.

18. Vastustaja leiab, et tolliväärtus on arvutatud õigesti. Viidates ÜTS art 32 lõikele 1, leiab

vastustaja, et seisupäevade eest makstavad kulud on samuti kauba transportimisega seotud

kulud ning need tuleb samuti lisada tolliväärtusele.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

20. OÜ M-Service peab OÜ Worldline kaebust põhjendatuks ning palub see rahuldada.

Kolmas isik leiab, et kuivõrd sadamate tollipunkti vaneminspektori ametijuhendi kohaselt on

tema ülesandeks ka asjast huvitatud isikutele tollieeskirjade täitmiseks vajaliku informatsiooni

andmine ning kaupade tariifse klassifitseerimise õigsuse kontrollimine ning dokumentide

süvendatud kontrolli teostab ta kollases koridoris, siis oleks vastustaja pidanud avastama

vaidlusaluse kauba valesti klassifitseerimise kauba kontrollimise käigus kas kollases või

punases koridoris. Kolmas isik viitab Riigikohus nr 3-3-1-6-09 märkinud, kus leiti, et tolli viga

võib seisneda selles, et pädevad tolliametnikud ei ole piisavalt hoolikad deklaratsioonide ja

nende juurde kuuluvate dokumentide kontrollimisel, mistõttu jääb välja selgitamata, kas

imporditav kaup on deklareeritud õige kaubakoodiga. Kolmas isik on ka veendunud, et kuna

perioodil 22.01.2007 – 10.09.2008 imporditi kaebuse esitaja poolt ning deklareeriti kolmanda

isiku poolt kokku kolmekümne ühel korral 832, 535 tonni tatart neljalt erinevalt tarnijalt ühe

ja sama kaubakoodiga, siis on tegemist piisavalt pikaajalise ja suures mahus esitatud

deklaratsioonidega, millisel juhul on tolli poolsete vastuväidete mitteesitamine viga.

21. Kolmas isik heidab kaebuse esitajale ette ka seda, et vastustaja ei ole põhjendanud, miks

arvestas ta vene äriühingult Jadritsa ostetud kauba vastavussertifikaadil just viidet GOST – ile

5550-74 ning jättis arvestamata viite klassifitseerimise grupile 1008100009. Ka märgib kolmas

isik, et maksuotsuse kohaselt vaid eeldatakse, et imporditud kaup vastab GOST 550-74

tingimustele, ent maksuotsus ei saa ega tohi rajaneda pelgalt eeldusel. Kolmas isik rõhutab

samas, et GOST 5550-74 näol ei ole tegemist EL õiguse alusel kehtestatud standardiga ning

sellega ei ole seotud ei kaebuse esitaja, kolmas isik ega ka vastustaja.

22. Hiina päritolu tatra osas märgib kolmas isik, et käsitletud Hiina päritolu tatar ei olnud

olemuselt sama toode, mis imporditi deklaratsiooni 07EE1110EE90667304 05/04/2007

alusel. Samuti leiab kolmas isik, et asjaolu, et kaebuse esitaja ning vastustaja kompromissi

korras õigusrahu saabumise huvides leppisid kokku, et deklaratsiooni 07EE1110EE90667304

alusel imporditud tatar vastas TARIC koodile 110319900, ei tähenda mingil juhul seda, et

tegelikkuses ka just sellele koodile vastav tatar imporditi, mis omakorda ei tähenda seda, et

sellele koodile vastavale tatrale sarnane tatar sama koodiga pidi deklareeritama.

23. Kolmas isik juhib tähelepanu asjaolule, et tollideklaratsioonide

nr

07EE1110EE91795104,

nr

07EE1110EE91821746

ja

nr

07EE1110EE91821910

lisadokumentides ei ole märgitud, et tegemist oleks roasted buckwheat kernel’iga vaid on märgitud

lihtsalt buckwheat. Kolmas isik asub seega seisukohale, et viimati nimetatud kolme

tollideklaratsiooni osas ei saa kuidagi väita, et kaebuse esitaja ja/või kolmas isik oleks

rikkunud oma hoolsuskohustust või kahelda hoolsuskohustuse järgmises, vaid saab ja peab

asuma seisukohale, et nimetatud deklaratsioonid on esitatud õigesti.

24. Ka juhib kolmas isik tähelepanu sellele, et vastustaja on jätnud tähelepanuta asjaolu, et

deklaratsiooni nr 07EE1110EE90667304 alusel imporditi riiki tatar samalt tarnijalt, kellelt

imporditi ka kontrollakti lisa 2. veeru B ridadel 1-8 nimetatud kaup (Inner Mongolia

Wulanchabu City Int), sama veeru ridadel 9-18 nimetatud kaup imporditi teiselt tarnijalt

(Chiefeng Langtai Industrial) ning real 19 nimetatud kaup veel kolmandalt (Jinzhou Difeng),

ent vaatamata sellele on vastustaja ka kahele viimatinimetatud tarnijalt hangitud kaubale

esimesena nimetatud tarnijalt imporditud kauba omadused. Ka märgib kolmas isik, et tarnijalt

Chiefeng Langtai Industrial imporditud tatra osas on vastustaja 19. märtsil 2008 viinud läbi

4 tundi kestnud kauba füüsilise läbivaatuse, mille kohta koostatud aktis kinnitatakse

deklareeritud ETN koodi 1008100000 õigsust.

25. Kolmas isik leiab, et maksuotsuses on küll leitud, et kaebuse esitaja ja kolmas isik ei ole

järginud kõiki kehtivaid sätteid, ent samas ei ole ära näidatud ühtegi sätet, mida rikutud oleks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

26. Kohus, kaalunud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leiab, et

OÜ Worldline kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Kohus nõustub

maksuhalduri seisukohaga, et vaidlusalustel impordideklaratsioonidel oli imporditud tatar

valesti klassifitseeritud, kuna kauba kohta esitatud dokumentidest nähtub üheselt, et nii

Venemaalt kui Hiinast imporditud tatart oli töödeldud. Kohus leiab samuti, et kuigi vaidluse

aluseks olevatel asjaoludel on tuvastatav tolli eksimus (tolliviga), ei ole alust järelarvestuskande

tegemata jätmiseks, kuna kaebuse esitajal oleks hoolsa käitumise korral olnud võimalik viga

avastada.

27. Esmalt on poolte vahel vaidlus kauba tariifse klassifitseerimise õigsuse üle. Kaebuse

esitaja ja kolmas isik, olemata küll esitanud täiendavaid tõendeid imporditud kauba omaduste

kohta, leiavad, et maksuhalduri seisukoht, et nii Venemaalt kui Hiinast imporditud tatar tuli

klassifitseerida KN grupis 11, mitte aga KN grupis 10, ei ole piisavalt põhjendatud. Kohus

kaebuse esitaja ja kolmanda isiku seisukohaga ei nõustu. Kaupade importimisel Euroopa Liitu

klassifitseeritakse

kaubad

vastavalt

Nõukogu

määruses

26587/87

tariifi-

ja

statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta I lisas toodud kombineeritud

nomenklatuuri (KN) kohaselt. Kõnealust määruse lisa on korduvalt muudetud. Vaidlustatud

maksuotsustest nähtuvalt on kaebuse esitaja deklareerinud kõnealuseid tooteid aastatel 2007-

2008. Sel ajal kehtis KN kahes redaktsioonis: 2007. aastal komisjoni määrusega (EÜ)

1549/2006 kehtestatud redaktsioonis ning 2008. aastal komisjoni määrusega (EÜ) 1214/2007

kehtestatud redaktsioonis. Käesoleva asja lahendamise seisukohast olulised sätted, eelkõige

vaidlusaluste KN rubriikide kirjeldused ning kaupade klassifitseerimise üldreeglid, on

nimetatud redaktsioonides sarnased. Kaupade klassifitseerimise kuus üldreeglit on kehtestatud

kombineeritud

nomenklatuuri

I

jaos.

Esimese

üldreegli

kohaselt

peab

ametlik

klassifitseerimine toimuma lähtuvalt rubriikide kirjeldustest ja vastavate jaotiste ja gruppide

märkustest ning alljärgnevatest sätetest tingimusel, et need rubriigid või märkused ei näe ette

muud. Kuuenda reegli kohaselt toimub klassifitseerimine iga rubriigi alamrubriikidesse

alamrubriikide kirjelduste ja alamrubriikide kohta käivate märkuste põhjal, arvestades, et

omavahel on võrreldavad vaid sama taseme alamrubriigid. Eeltoodud sätetest tulenevalt on

kaupade tariifsel klassifitseerimisel esmaseks rubriikide ja alamrubriikide kirjeldused.

28. KN grupi 10 märkuste kohaselt klassifitseeritakse tooted selle grupi rubriikidesse ainult sel

juhul, kui on tegemist kas tõlvikutest ja viljapeadest eemaldamata või eemaldatud viljateradega

(märkus A) ning sellesse gruppi ei kuulu kroovitud või muul viisil töödeldud teravili (märkus

B). Kaebuse esitaja klassifitseeris impordideklaratsioonidel nii Venemaalt kui Hiinast pärit

tatra rubriigi 1008 (Tatar, hirss ja kanaari paelrohi; muu teravili) alamrubriiki 10081000 (tatar).

Vaidlust ei ole iseenesest selles, et imporditud kaubaks oli tatar, samas oleks deklaratsioonides

märgitud klassifikatsioon KN 10. grupi märkuste kohaselt õige vaid juhul kui tegemist oleks

kroovimata või muul viisil töötlemata tatraga.

29. Kohtu hinnangul on vastustaja tollideklaratsioonidele lisatud dokumentide pinnalt asunud

põhjendatult seisukohale, et Venemaalt imporditud tatar oli töödeldud ning seega ei võinud

seda klassifitseerida KN 10. grupi rubriikidesse. Vastustaja ja kolmas isik ei ole seejuures

esitanud mistahes täiendavaid tõendeid, mis kinnitaksid vastupidist. Asjaolu, et kauba müüja

koostatud dokumentides on kajastatud KN 10. grupi rubriigile vastav kaubakood, ei tõenda

kauba iseloomu ega omadusi. Küll aga on vastustaja õigesti välja toonud, et

tollideklaratsioonidele lisatud kaubaarvetel ja vastavussertifikaatidel on toodet kirjeldatud kui

kroovitud kiirkeedutatart ning viidatud toote valmistamise aluseks olevale standardile GOST

5550-74. Kaebuse esitaja ega kolmas isik ei ole vastu vaielnud vastustaja väitele, et nimetatud

standardile vastav toode kujutab endast töödeldud tatart. Eelkõige kolmanda isiku väide, et

Venemaal kasutatav GOST-standard ei ole standardiks Euroopa Liidus ega ole seega tollile

ega kauba importijale siduv, ei ole asjakohane. Kaebuse esitaja ega kolmas isik ei ole esitanud

mistahes tõendeid ega isegi mitte põhistatud väiteid selle kohta, et Venemaalt imporditud

tatar ei olnud toodetud lähtudes kõnealuse GOST-i tingimustest ning sellises olukorras on

tollil igati õigus eeldada, et tootjamaa standardit, millele kauba dokumentides viidatakse, on

järgitud. Ka kohtul ei ole alust selles kahelda. Kuivõrd kroovitud tatra klassifitseerimine KN

10. grupi rubriikidesse on välistatud, on ilmne, et kaebuse esitaja eest esitatud

impordideklaratsioonidele oli imporditava kauba kaubakood kantud valesti.

30. KN 11. grupi rubriikidesse klassifitseeritakse jahvatustööstuse tooted, linnased, tärklis,

inuliin, ja nisugluteen, kusjuures töödeldud teravili kuulub KN 11. grupi 3. märkuse kohaselt

klassifitseerimisele rubriigis 1103, kui vähemalt 95 % massist läbib 1,25 mm suuruste avadega

metallsõela. Maksuotsuses viidatud GOST 5550-74 kirjelduse kohaselt on tegemist tatraga,

mille tatratuumad on aurutatud ja vabastatud viljakestast ning ei läbi sõela, mille pikiavad on

1,6x20 mm. Seega ei ole tegemist tatraga, mis läbiks 1,25 mm suuruste avadega metallsõela

ning toode tuleb klassifitseerida rubriigi 1104 (muul viisil töödeldud teravili (näiteks kroovitud,

valtsitud, helvestatud, kruupideks jahvatatud, lõigatud või jämejahvatusega), v.a rubriigi 1006 riis; terved,

valtsitud, helvestatud või jahvatatud teraviljaidud) alamrubriigis 1104 29 18 (kroovitud muu teravili).

31. Samuti nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et Hiinast imporditud tatar oli töödeldud

ega kuulunud klassifitseerimisele KN 10. grupi rubriiki. Ka Hiinast imporditud kauba

dokumentides, eelkõige kaebuse esitaja ja kauba müüja vahel sõlmitud lepingutes ning

fütosanitaarsertifikaatidel on märgitud, et kaubaks on röstitud tatratang. Röstitud tatratangu

näol ei saa olla tegemist töötlemata teraviljaga, mis kuuluks klassifitseerimisele KN 10. grupi

rubriigis. Vastustaja ja kolmas isik on ekslikult leidnud, nagu oleks vastustaja Hiinast

imporditud kauba klassifitseerimisel laiendanud Põllumajanduse Uuringute Keskuse

koostatud katseprotokolli nr 07-004367 TML/TR tulemusi kaebuse esitaja poolt hiljem ja

hoopis teiste impordideklaratsioonide alusel imporditud kaubale. Kõnealune katseprotokoll

on arusaadavalt koostatud kaebuse esitaja enese poolt tellitud uuringu alusel ning selles leiti

tõepoolest, et uuritud kaup tuleks klassifitseerida KN 11. grupi rubriigis 1103. Maksuotsuses

on vastustaja lähtunud eelkõige maksumenetluse käigus kaebuse esitaja juhatuse liikme antud

seletusest, et ajavahemikul 2006 kuni 2008. aastani ei ole imporditud tatra sortimendis

muutusi olnud, tatar saabus puhastatult ja sorteeritult ning vajas vaid pakendamist. Kaebuse

esitaja ega kolmas isik ei ole kohtumenetluses vastu vaielnud sellele, et kaebuse esitaja

juhatuse liige sellise selgituse andis ega ole ka esitanud mistahes põhjendatud vastuväiteid,

millest võiks teha järelduse, et juhatuse liige maksuhaldurile selgituse andmisel eksis. Sisuliselt

on kaebuse esitaja seega maksuhaldurile ise kinnitanud, et ka vaidlusaluste deklaratsioonide

alusel imporditud tatar oli samasugune nagu tollideklaratsiooni 07EE11120EE990667304

alusel imporditud kaup.

32. Õige ei ole kolmanda isiku seisukoht, et tollideklaratsiooni de nr 07EE1110EE91795104,

nr 07EE1110EE91821746 ja nr 07EE1110EE91821910 alusel imporditud kauba osas on

tollimaks igal juhul valesti määratud. Tõsi, nimetatud deklaratsioonide lisadokumentides ei ole

sõnaselgelt märgitud, et tegemist oleks röstitud tatraga, ent see ei lükka ümber

järelkontrollimenetluses kaebuse esitaja juhatuse liikme poolt antud seletust, et imporditud

tatar on 2006-2008 aastal olnud sisuliselt ühesugune. Kolmas isik ega ka kaebuse esitaja ei ole

seejuures ei kohtumenetluses ega sellele eelnenud järelkontrollimenetluses esitanud tõendeid,

mis kinnitaksid, et eelnimetatud kolme tollideklaratsiooni alusel imporditud tatar oleks olud

olemuselt teistsugune või et tegemist oleks olnud töötlemata tatraga. Seega on välistatud

imporditud tatra klassifitseerimine KN 10. grupis ning see tuleb klassifitseerida KN 11. grupi

rubriiki samadel põhjustel nagu venemaalt imporditud tatargi. Põhjendatult on maksuhaldur

asunud seisukohale, et kuivõrd Hiinast imporditud tatra puhul ei olnud järelkontrolli käigus

võimalik välja selgitada tatraterade suurust, tuleb järelarvestuskande tegemisel klassifitseerida

kaup rubriiki 1103, mille puhul on tollimaksumäär väiksem. Asjaolu, et imporditud tatra tera

suurust ei olnud järelkontrollimenetluses võimalik kindlaks teha, ei väära tõendite pinnalt

õigustatultkujunenud seisukohta, et tegemist oli töödeldud tatraga, mis tuleb klassifitseerida

sobivasse KN grupi 11. rubriiki, mitte KN gruppi 10.

33. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja etteheitega, et vastustaja ei ole vaidlusalusest kaubast

proove võtnud. Järelarvestuskande tegemiseks ei ole tingimata vajalik kaubast proovide

võtmine ning kauba olemuse võib tuvastada ka dokumentide alusel. Kaebuse esitaja ei ole

seejuures esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et tegemist oli töötlemata tatraga.

34. Järgnevalt on vaidlus selles, kas tuvastatud asjaoludel oli järelarvestuskande tegemine

õigustatud või mitte. Siinkohal taandub vaidlus peaasjalikult sellele, kas kaebuse esitaja võis

impordideklaratsioonidesse vale kaubakoodi märkimisel tugineda usaldusele maksuhalduri

halduspraktika vastu ja õigustatud ootusele kaubakoodi deklareerimise õiguspärasuse osas.

Sisuliselt vaidlevad pooled selle üle, kas toll oleks pidanud vale kaubakoodi kasutamise

avastama varem ning kas asjaolust, et toll seda ei teinud, võis tekkida kaebuse esitajal

põhjendatud veendumus, et kõnealuste toodete importimisel kasutatud kaubakood on õige.

35. Nõukogu määrusega 2913/92 kehtestatud ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) art 78 lõikes 3

sätestatakse, et kui tollideklaratsiooni kontrollimine või tollivormistusjärgne läbivaatamine

näitab, et asjaomaseid tolliprotseduure reguleerivaid sätteid on kohaldatud ebaõige või

mittetäieliku teabe alusel, võtab toll kooskõlas ettenähtud sätetega olukorra lahendamiseks

vajalikud meetmed, arvestades tema käsutuses olevat uut teavet. ÜTS art 220 lõikest 1 tuleneb

muuhulgas, et kui tollivõlast tuleneva maksusumma kohta on arvestuskanne tehtud tollivõla

tekkimisel seaduse alusel tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta,

tehakse tasumisele kuuluva või tasuda jääva tollimaksu summa kohta arvestuskanne kahe

päeva jooksul alates kuupäevast, kui toll olukorrast teada saab ning kui tollil on võimalik

tollivõla tekkimisel tasumisele kuuluv maksusumma välja arvutada ja võlgnik määrata. Viimati

viidatud artikli teises lõikes sätestatakse juhud, mil järelarvestuskannet ei tehta. Kohtu

hinnangul tuleneb eelviidatud sätetest, et juhul kui arvestuskanne on tehtud seaduse järgi

tasumisele kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta, siis tulebki ÜTS artikli 78

lõikes 3 nimetatud „olukorra lahendamiseks vajaliku meetmena“ kõne alla järelarvestuskande

tegemine. Nõnda on see ka juhul kui esialgse arvestuskande tegemise aluseks on olnud

tollideklaratsiooni kantud väär kaubakood. Kaalutlusruum järelarvestuskande tegemisel on

seejuures piiratud ÜTS art. 220 sätetega ehk teisisõnu on järelarvestuskanne võimalik

tegemata jätta juhul, kui leitakse esinevat mõni ÜTS art 220 lõikes 2 nimetatud alustest.

Seejuures tuleb tähele panna, et kuivõrd ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud

järelarvestuskande tegemata jätmise aluse eesmärk on selle sätte sõnastusest nähtuvalt

tollimaksude tasumise eest vastutava isiku usalduse kaitse tolli eksimuse korral, siis piirdubki

isiku usalduse kaitse nimetatud sättega. Teisisõnu tuleb seda, kas isikul võis tekkida usaldus ja

õiguspärane ootus, hinnata vastavalt ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimustele ning

kui need tingimused täidetud ei ole, siis ei saa maksukohustuslane õigustada maksurikkumist

usaldusega tolli tegevuse suhtes ning järelarvestuskande tegemata jätmiseks ei ole alust.

Usalduse tekkimist või õiguspärast ootust väljaspool ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud

tingimusi, ei ole kohtu hinnangul võimalik järelarvestuskande tegemise otsustamisel arvestada.

Eeltoodust tuleneb ka, et järelarvestuskande tegemise eelduseks ei ole iseenesest

järelkontrollimenetluses

mingisuguste

täiesti

uute

andmete

(uue

teabe)

saamine,

järelarvestuskanne tuleb teha ka juhul kui esialgse arvestuskande tegemisel ei ole arvestatud

teabega, mis nähtub juba varem tollile esitatud deklaratsioonist või sellele lisatud

dokumentidest ning ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud järelarvestuskande tegemata jätmise

aluseid ei esine. Seetõttu ei ole käesoleval juhul põhjendatud kaebuse esitaja etteheide, et toll

ei ole järelkontrollimenetluses saanud uut teavet.

36. Käesoleval juhul tuleb ainsa järelarvestuskande tegemata jätmise alusena kõne alla just

eelnimetatud ÜTS art 220 lg 2 punkt b, milles sätestatakse, et järelarvestuskannet ei tehta, kui

tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu,

mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja

järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Järelarvestuskande tegemata jätmiseks

peavad seejuures esinema kõik eelnimetatud tingimused.

37. Esmalt tasub peatuda küsimusel, kas arvestuskande tegemine seaduse alusel tasumisele

kuuluva tollimaksu summast väiksema summa kohta ehk arvestuskande tegemine

deklaratsioonidele kantud valest kaubakoodist lähtudes, on tingitud tolli eksimusest. Kaebuse

esitaja leiab seejuures, et tegemist on tolli eksimusega, mis seisneb selles, et toll ei avastanud

vaatamata kaebuse esitaja poolt tehtud sarnaste imporditehingute pikaajalisusele ja

suuremahulisusele ning kollase ja punase kontrollikoridori korduvale rakendamisele

deklaratsioonidel vale kaubakoodi kasutamist, kuigi tollil olid selleks kõik võimalused olemas

ning kohusetundlikult tegutsenud tolliametnikud oleksid pidanud deklaratsioonide vigasust

märkama. Vastustaja seisukoht põhineb seevastu aga tõdemusel, et üksnes asjaolu, et toll

oleks saanud dokumentide põhjalikuma kontrollimise tulemusena vea avastada, ei tähenda, et

väär arvestuskanne on tingitud tolli eksimusest, kuna tollil deklaratsioonides kajastatud

andmete õigsuse kontrollimise kohustust ei ole ning et vaidlusaluste tollideklaratsioonidele

lisatud dokumentide ja kauba kontrollimisel kollases ja punases koridoris ei olnud eesmärgiks

tariifse klassifitseerimise õigsuse kontroll.

38. Euroopa Kohus leidis otsustes C-250/91: Hewlett Pacard ning C-314/85: Foto Frost, et

kauba tariifse klassifitseerimisega seotud vigade mitteavastamist tollideklaratsiooni

aktsepteerimisel tuleb käsitleda tolli eksimusena, kui klassifitseerimisvigadega deklaratsioone

on toll aktsepteerinud pika aja vältel suuremahulise impordi puhul. Riigikohus on haldusasjas

nr 3-3-1-6-09 tehtud otsuses varasemale kohtupraktikale viidates märkinud, et vea olemasolu

hindamiseks on oluline arvestada vea olemust, asjaomaste õigusnormide keerukust või lihtsust

ja ajavahemikku, mille jooksul tolli ebaõige käitumine jätkus. Samas märkis Riigikohus, et

ebaõige kaubakoodi kasutamise mitteavastamist kauba deklareerimise etapis ei saa iseenesest

pidada tolli eksimuseks, ent tolli vea olemasolu väljaselgitamisel on oluline, kas väära koodi

kasutamine pidi tolliasutuse jaoks selguma edaspidise kontrollimise käigus, milleks on oluline

hinnata läbiviidud kontrolli ulatust ja eesmärki. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et

peaaegu kõiki vaidlusaluses maksuotsuses nimetatud tollideklaratsioone on toll kontrollinud

kollases ning mõnesid ka punases koridoris. Vaidlust ei ole põhimõtteliselt ka selles, et kollane

koridor tähendab kauba dokumentide süvendatud kontrolli ning punane koridor kauba

läbivaatust.

39. Vastustaja on kohtule esitanud objektipõhiste kontrollülesannete väljatrükid, millel

kajastatakse vastustaja väitel konkreetseid asjaolusid, mida tolliametnikul vastava konkreetse

deklaratsiooni puhul kollases või punases koridoris kontrollida tuli. Neilt dokumentidelt

nähtuvalt oli kollase koridori kontrolli eesmärgiks enamasti „tollideklaratsioonile esitatavad nõuded

üldiselt“ ning tegevusjuhiseks oli märgitud „kontrolli litsentsi vastavust deklaratsioonile ja kanna

litsentsilt kogused maha“. Punase koridori kontrolli eesmärgiks oli märgitud „tõkendite korrasolek“

ning tegevusjuhisena oli ülesandele katud „kontrolli tõkendeid“ või on antud ülesanne „kaalu,

mõõdu, koguse jms kontroll“ ning tegevusjuhiseks „Teostada kauba füüsiline läbivaatus“. Mitmel

juhul on kauba füüsiline kontroll ka läbi viidud, kontrollides kauba kogust (loetud üle

pakkeüksused) ja üldist olemust (tuvastatud, et tegemist on tatraga). Kohus märgib esmalt, et

õigusaktidest ei tulene, et toll ei võiks kontrollida imporditava kaubaga seotud dokumente või

kaupa üksnes konkreetse asjaolu kindlakstegemiseks ning deklaratsiooni suunamine

dokumentide süvendatud kontrolli (kollasesse koridori) või kauba läbivaatusele (punasesse

koridori) ei tähenda vääramatult seda, et toll peaks läbi viima vastavalt dokumentide või

kauba täieliku kontrolli. Sellist kohustust ei saa tuletada ei kaebuse esitaja ja kolmanda isiku

poolt viidatud tolliametniku ametijuhendist. Ametijuhendis määratakse kindlaks ametniku

pädevus, ent väär on järeldus, et kontrollipädevusega ametnik on iga kontrollülesande

täitmisel kohustatud kogu oma pädevust rakendama. Samamoodi ei saa tolli kohustus kollases

või punases koridoris kõiki dokumentide või kaubaga seotud asjaolusid kontrollida, tuleneda

ka kontrollikoridoride kasutusjuhendist, mille väljanõudmist kaebuse esitaja taotles. Kohus

jättis nimetatud taotluse rahuldamata, kuna tegemist ei ole õigusaktiga, millest saaks kaebuse

esitajale tuleneda mingisuguseid õigusi või kohustusi või millele saaks tugineda kaebuse esitaja

usaldus, et näiteks kollase koridori läbimisel on kõiki kauba dokumentidega seotud asjaolusid

kontrollitud ning et deklaratsioon on selles osas õige.

40. Samas leiab kohus, et toll ei saa igal juhul deklaratsioonis esinenud vigade mitteavastamist

õigustada sellega, et vastavaid asjaolusid ei kontrollitud. Kuivõrd tolli eksimuseks loetakse

vigade mitteavastamine pikaajalise ja suuremahulise impordi puhul, siis tuleb tolli eksimuse

tuvastamisel kõiki asjaolusid kogumis hinnates uurida, kui suured oleksid tegelikult olnud tolli

võimalused deklaratsioonis esitatud vead avastada ning kas nende mitteavastamist saab tollile

ette heita. Käesoleval juhul leiab kohus, et tegemist on pikaajalise ja suuremahulise impordiga

– kaebuse esitaja on järelkontrolliperioodiks oleva 1 aasta ja üheksa kuu jooksul importinud

tatart Hiinast ja Venemaalt kokku 31 impordideklaratsiooni alusel. Seejuures peaaegu kõik

deklaratsioonid on läbinud kontrolli kollases või punases koridoris. Kuigi kollase koridori

kontrolli puhul on tegevusjuhiseks olnud litsentsi ja deklaratsiooni vastavuse kontroll, on

kontrolli ülesandena märgitud „tollideklaratsioonile esitatavad nõuded üldiselt“. Kohtu

hinnangul ei saa sellisest ülesandepüstitusest teha järeldust, et kontrolli eesmärgist tulenevalt

ei oleks tulnudki kontrollida deklaratsiooniga kaasasolevate muude dokumentide vastavust

deklaratsioonis märgitule. Pigem viitab kontrolli eesmärk „tollideklaratsioonile esitatavad

nõuded üldiselt“ sellele, et kontrolli eesmärk oligi veenduda, kas kaebuse esitaja on

importinud kaupa, mille importimiseks oli tal AGRIM-litsents olemas. Kohus leiab, et sellise

kontrolli

raames

oleks

toll

saanud

hõlpsalt

avastada

deklaratsioonile

lisatud

kaubadokumentides sisalduvate kaubakirjelduste ja deklaratsioonile kantud kaubakoodi

vahelise vastuolu. Juhul kui asuda seisukohale, et litsentsilt koguste mahakandmiseks

piisanuks vaid deklaratsiooni kontrollimisest, ilma et oleks muid dokumente olnud vaja

süvendatult kontrollida, tekib paratamatult küsimus, miks suunati dokumendid süvendatud

kontrolli (kollasesse koridori). Siinkohal tuleb silmas pidada ka seda, et deklaratsioonides

esinenud eksimust ei avastatud korduvalt. Samuti leiab kohus, et kuna ÜTS art 220 lg 2

punktis b sätestatud järelarvestuskande mittetegemise aluste sätestamise eesmärk on importija

usalduse kaitse, siis omab tähtsust ka asjaolu, et kaebuse esitaja ega ka kolmas isik ei olnud

kollase koridori kontrollülesandest teadlikud ega teadnud seda, mida toll täpselt kontrollis.

Vastustaja esitatud objektipõhiste kontrollülesannete väljatrükid on määratud ametialaseks

kasutamiseks ning kohtuistungil kinnitas ka vastustaja esindaja, et kaebuse esitajale ega

kolmandale isikule neid eelnevalt ei tutvustatud. Samuti tuleb antud juhul silmas pidada seda,

et ka tollile pidi olema teada, et varem on esinenud küsitavusi seoses kaebuse esitaja poolt

imporditud tatra tariifse klassifitseerimisega, mis päädis Tallinna Halduskohtu määrusega

kinnitatud kompromissiga haldusasjas 3-07-1776. Seda asjaolu arvestades tulnuks eeldada, et

kontrollides ka litsentsi vastavust deklaratsioonile, pöörab toll erilist tähelepanu imporditava

kauba olemusele. Oluline on ka see, et viited asjaolule, et tegemist on mingil viisil töödeldud

tatraga, olid deklaratsioonidele lisatud dokumentides võrdlemisi otsesõnu kirjas, mistõttu ei

saa väita, et kauba mittekuulumist KN 10. grupi rubriikidesse oleks olnud iseäranis keerukas

avastada. Toll oleks dokumentide kontrollimisel pidanud tariifse klassifitseerimise õigsusele

tähelepanu pöörama ka seetõttu, et deklaratsioonidel oli kaupa kirjeldatud vaid üldsõnaliselt

(tatar), ent tollile ei saanud olla teadmata, ka AGRIM-litsents ei andnud õigust mistahes

omadustega tatra importimiseks. Kohtu hinnangul oli tollil piisavalt alust vähemalt kahelda

kaebuse esitaja poolt imporditava tatra tariifse klassifitseerimise õigsuses. Kõike eeltoodut

arvestades leiab kohus, et käesoleval juhul saab tollile ette heita pikaajalise ja suuremahulise

impordi puhul impordideklaratsioonides esitatud valeandmete mitteavastamist ning tegemist

on tolli eksimusega ÜTS art 220 lg 2 p b tähenduses.

41. Teiseks ÜTS artikli 220 lg 2 punktis b sätestatud tingimuseks on see, et tolli eksimust ei

oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis

kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Kohus leiab, et käesoleval juhul see tingimus

täidetud ei ole. Asjaolu, et deklaratsioonidel märgitud kaubakood ei ole õige, oleks kaebuse

esitajal olnud lihtne avastada, kui ta oleks nõutava põhjalikkusega kaupade klassifikaatoriga

tutvunud. Nagu juba eelpool mainitud, on KN 10. grupi märkustes, mida on ainult kaks,

sõnaselgelt ja ühemõtteliselt välja toodud, et selle grupi rubriikidesse ei kuulu kroovitud või

muul viisil töödeldud teravili. Ei ole usutav, et kaebuse esitaja ei teadnud, mida tähendab

teravilja kroovimine või ei saanud aru, et röstimise või kroovimise näol on tegemist teravilja

töötlemisega. Vea avastamist saaks pidada keeruliseks, kui kauba täpne klassifitseerimine

sõltuks näiteks konkreetsest töötlemise viisist või juhul kui kaupa võiks selle kohta

teadaolevate tunnuste alusel, ilma tootmisprotsessi üksikasjadesse süvenemata paigutada

erinevatesse rubriikidesse, ent olukorras, kus isik eksib klassifitseerimisel KN grupiga,

kusjuures KN grupi määratlemisel on kesksel kohal küsimus, kas tegemist on töödeldud või

töötlemata teraviljaga, ei saa vea avastamist pidada keerukaks. Ei saa ka väita, et

asjassepuutuvate KN gruppide ja rubriikide kirjeldused oleksid olnud mingil moel segadust-

tekitavad või raskesti mõistetavad. Segadusse ajavast sõnastusest saaks rääkida juhul, kui

kaebuse esitaja oleks mingisugustele mõistlikele kaalutlustele tuginedes leidnud, et erinevate

kaubakoodide kirjeldusi arvestades tuleks konkreetne kaup deklareerida just konkreetse

koodiga. Käesoleval juhul kaebuse esitaja aga selliseid mõistlikke kaalutlusi välja toonud ei ole.

Eelkõige kolmanda isiku antud seletustest nähtub, et deklaratsioonile kanti sama kood, mis oli

esitatud kauba lähteriigis vormistatud ekspordideklaratsioonil ja kaubaga kaasas olnud

dokumentides ning täiendavalt ei kontrollitud koodi õigsust, tuginedes asjaolule, et toll oli

varem sama kaupa sama koodiga aktsepteerinud.

42. Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et kahtlus klassifitseerimise õigsuses oleks

kaebuse esitajal pidanud tekkima ka tema ja tolli vahelisest varasemast vaidlusest

impordideklaratsiooni 07EE1110EE90667304 pinnalt. Kõnealune vaidlus päädis kaebuse

esitaja ja tolli vahelise kokkuleppega, et selles asjas vaidluse all olev kaup tuleb klassifitseerida

KN 11. grupi rubriiki. Nagu kaebuse esitaja esindaja hiljem maksuhaldurile selgitas, ei ole

Hiinast imporditud tatra sortiment muutunud. Seega oleks kaebuse esitajal olnud mõistlik

eeldada, et ka järgnevate deklaratsioonidega imporditud tatar tuleb klassifitseerida KN grupis

11, mitte KN grupis 10. Asjaolu, et haldusasja 3-07-1776 ei olnud menetlusosaliseks kolmas

isik, kes käesolevas asjas vaidluse all olevas maksuotsuses nimetatud deklaratsioonid kaebuse

esitaja eest esitas, ei puutu asjasse. See, kas või kuidas importija ja tollimaakler omavahel

asjakohast teavet vahetavad, ei oma tähtsust ÜTS art 220 lg 2 punkti b kohaldamisel.

Kindlasti ei saa kaebuse esitaja õigustada hoolsuskohustuse rikkumist sellega, et kolmas isik ei

olnud tema eest deklaratsioonide esitamisel teadlik mingisugustest asjaoludest, mille pinnalt

oleks kaebuse esitajal enesel pidanud tekkima põhjendatud küsimused seoses imporditava

kauba tariifse klassifitseerimisega.

43. Eelviidatud Hewlett Pacardi kohtuasjas tehtud otsuse punktis 22 viitab Euroopa Kohus

oma varasemale praktikale, mille kohaselt tuleb selleks, et hinnata, kas maksukohustuslasel

oleks olnud võimalik tolli eksimus avastada või mitte, arvestada eksimuse iseloomu,

maksukohustuslase erialast kogemust ning seda, kas maksukohustuslane oli hoolas. Kuivõrd

kaebuse esitaja ja kolmas isik vastustavad esitatud deklaratsiooni õigsuse ja tekkiva tollivõla

eest solidaarselt, ei saa kohtu hinnangul nende kogemusi eristada. Käesoleval juhul on

kaebuse esitaja eest esitanud deklaratsioonid professionaalne tollimaakler. Kohtu hinnangul ei

saa tollivormistuseks esindajat või lausa vastava tegevusloa saanud tollimaaklerit kasutavat

ettevõtjat pidada kogemusteta ettevõtjaks. Seega ei saa väita, et maksukohustuslane oleks

olnud hoolas. Eeltoodud asjaoludel oleks hoolsal maksukohustuslasel pidanud tekkima

põhjendatud kahtlus enda poolt valitud (või ekspordidokumentidel näidatud) kaubakoodi

õigsuses ning KN gruppide ja rubriikide kirjeldusi tavalise hoolsusega uurides oleks kaebuse

esitaja ilmselt kohe aru saanud, et kõnealune kaupa KN 10. gruppi klassifitseerida ei saa.

Käesoleval juhul on pigem usutav, et kolmas isik, kes kaebuse esitaja eest deklaratsioonid

esitas, ei tundnud klassifitseerimise õigsuse suhtes üldse märkimisväärset huvi, ent isegi kui ta

kontrollis deklaratsiooni kantud kaubakoodi kirjeldust, pidanuks talle kui tollialal

professionaalsele tegutsejale kohe selguma, et vaidlusaluse kauba kuulumine KN 10. gruppi

sõltub sellest, kas tatart on töödeldud või mitte ning selle küsimuse tekkimisel oleks hoolas

ettevõtja tutvunud kauba dokumentidega, kust see asjaolu oleks lihtsasti selgunud.

44. Ka ei nõustu kohus kaebuse esitaja väitega, et ta tegutses heas usus. Haldusasjas

3-3-1-6-09 tehtud otsuses märkis Riigikohus, et heas usus tegutsemine tähendab muu hulgas

ka seda, et ettevõtja peab ise küsima tollilt abi ja teavet. Teisisõnu saab isikut heas usus

tegutsenuks pidada juhul kui ta astus mõistlikke samme, et asjaolude pinnalt tekkima pidanud

põhjendatud kahtlused hajutada ning klassifitseerimisega seotud küsimustele vastused leida.

ÜTS art 11 lg 1 kohaselt võib iga isik taotleda tollilt teavet tollialaste õigusaktide kohaldamise

kohta. Käesoleva asja materjalidest ei nähtu, et kaebuse esitaja oleks kohaldatava kaubakoodi

õigsuses veendumiseks sellist võimalust kasutanud, seda olukorras, kus samal perioodil

toimus kaebuse esitaja ja vastustaja vahel kohtuvaidlus põhimõtteliselt samalaadsete toodete

klassifitseerimise küsimuses.

45. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et ÜTS art 220 lg 2 punktis b sätestatud teine tingimus

ei ole täidetud ning seega ei esine alust järelarvestuskande tegemata jätmiseks. Kuna

järelarvestuskande tegemine on välistatud vaid juhul, kui esinevad kõik ÜTS art 220 lg 2

punktis b nimetatud tingimused ning kuivõrd vähemalt üks tingimustest ei ole täidetud, st

võlgnikul oli heauskse käitumise korral võimalik tolli viga avastada, siis puudub vajadus

analüüsida, kas täidetud on viimane tingimustest (kas võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte).

46. Kokkuvõttes märgib kohus veel, et kauba importija vastutus deklareeritud andmete

õigsuse ja täielikkuse eest on impordi maksustamise korralduses kesksel kohal. Tolliseaduse §

38 kohaselt lasub vastutus deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud

dokumentide autentsuse eest, samuti kauba tollideklaratsioonile vastavuse eest deklarandil ja

kaudse esindamise korral ka isikul, kelle eest tollideklaratsioon esitati. Sama seaduse § 25 lg 1

kohaselt on kauba tariifse klassifitseerimise ehk tollideklaratsioonis kaubale vastava

kaubakoodi määramise kohustus esmajärjekorras deklarandil. Viimati nimetatud paragrahvi

teises

lõikes

sätestatud

tolli

kohustus

deklarandile

viivitamatult

klassifikatsiooni

mittevastavusest teatada, ei tähenda aga siiski seda, et deklarant vabaneks vale kaubakoodi

deklareerides TS § 38 sätestatud vastutusest, kui toll viga ei avasta. Teatud juhtudel on küll

ette nähtud, et kauba importija võib talle pandud vastutusest vabaneda ja õigustada enda

poolt objektiivses mõttes vääralt astutud samme tolli tegevusega või tolli poolt antud

juhistega, ent käesoleval juhul kohtu hinnangul selleks alust ei ole.

46. Põhjendatuks ei saa pidada ka kaebuse esitaja seisukohta, et maksu määramine on

aegunud tolliseaduse § 25 lõikes 2 sätestatud tähtaja möödalaskmise tõttu. Kõnealuses sättes

ei kehtestata maksu määramise aegumistähtaega. ÜTS art 121 lg 3 kohaselt on tollivõlast

tuleneva maksukohustuse kindlaksmääramise aegumistähtaeg 3 aastat.

47. Asjassepuutuvaks ei saa pidada kaebuse esitaja väidet, et tal puudus AGRIM-litsents

importimaks maksuotsusega määratud kaubakoodile vastavat kaupa. Importija peab

kaubakoodi määrama lähtudes kauba omadustest, mida on kirjeldatud KN vastavas rubriigis

ega saa kauba tariifsel klassifitseerimisel juhinduda sellest, millise kauba importimiseks tal

litsents on, juhul kui kaup tegelikult neile tunnustele ei vasta.

47. Kohtu hinnangul on vaidlustatud maksuotsus õiguspärane ka kaupade tolliväärtuse

arvestuse osas. Põhjendatuks ei saa pidada kaebuse esitaja seisukohta, et tolliväärtuse hulka ei

tule arvestada transportijale makstud tasusid seisuaja eest. ÜTS art 32 lg 1 kohaselt lisatakse

tolliväärtuse määramisel imporditud kauba eest tegelikult makstud või makstavale hinnale

imporditud kauba veo- ja kindlustuskulud, laadimis ja käitlemiskulud, mis on seotud

imporditud kauba veoga kohani, kus kaup tuuakse ühenduse tolliterritooriumile. Kohus leiab,

et veo- ja laadimiskulud hõlmavad mistahes kulusid, mis on tekkinud seoses kauba laadimise

ja vedamisega. Juhul kui kauba importija ja transpordiettevõtja vahel on kaupade veo eest

tasumine ette nähtud selliselt, et eraldi arvestatakse tasu seisuaja eest, on ka selle näol tegemist

veokuluga. Seisuaja kulude välistamine tolliväärtusest tuleks kõne alla vaid siis kui ilmneks, et

kauba importija pidanuks transpordiettevõtjale kõnealuse seisuaja eest tasuma sõltumata

konkreetse kauba vedamisest või mittevedamisest. Käesoleval juhul see ilmselgelt aga nii ei

ole.

48. Kohus ei nõustu ka kaebuse esitaja etteheitega ärakuulamisõiguse rikkumise kohta.

Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et maksuhaldur on kaebuse esitaja esindajalt enne

maksuotsuse tegemist võtnud seletuse, samuti on enne maksuotsuse tegemist koostatud

kontrollakt, millele on kaebuse esitajal olnud võimalik esitada vastuväiteid. Kaebuse esitaja on

viimast võimalust ka kasutanud. Kui kaebuse esitaja leidis, et ta vajab kontrollaktile

vastuväidete esitamiseks ja/või oma väidete kinnitamiseks vajalike tõendite kogumiseks

rohkem aega, oleks ta saanud taotleda eriarvamuse esitamise tähtaja pikendamist. Asja

materjalidest nähtuvalt ei ole kaebuse esitaja seda teinud. Maksuotsuses on maksuhaldur aga

esitatud eriarvamuses toodud väiteid analüüsinud ning põhjendanud, miks ta nendega ei

nõustu. Ilmselgelt põhjendamatu on kaebuse esitaja seisukoht, et niivõrd mahuka maksuasja

puhul on kaebuse esitaja esindaja ühekordne ülekuulamine (seletuse võtmine) ebapiisav.

Seejuures ei ole kaebuse esitaja ka käesolevas kohtumenetluses esitanud mistahes tõendeid

selle kohta, et juhatuse liikme poolt maksuhaldurile antud seletused oleks olnud väärad ega

toonud välja mingisuguseid konkreetseid asjas tähtsust omavaid asjaolusid, mis maksuhalduril

menetluse käigus välja selgitamata jäid.

MENETLUSKULUD

49. HkMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole

menetluskulude nimekirja esitanud ega nende väljamõistmist taotlenud. HkMS § 92 lõikes 7

sätestatakse, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite

järgi kui poolele. Kuna kolmanda isiku menetlusse kaasamisel ei määratleta formaalselt,

kummal poolel ta menetluses osaleb, tuleb lähtuda sellest, millise menetlusliku positsiooni

kolmas isik menetluses ise võtab. Käesoleval juhul toetas kolmas isik kaebuse esitaja

positsiooni. Seega osales ta menetluses kaebuse esitaja poolel ning tema kasuks

menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu.

Kristjan Siigur

kohtunik