3-10-664/8 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Ülle Polluks Otsuse tegemise aeg ja koht 25.05.2010.a Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-10-664 Haldusasi G A kaebus Ida-Viru maavanema 18.02.2010.a korralduse nr 1.1-2/179 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks erastamismenetluse jätkamiseks (asja uueks läbivaatamiseks).

Asja läbivaatamise kuupäev 05.05.2010.a Menetlusosalised Kaebuse esitaja – G A esindaja Margus Kiir Vastustaja (haldusorgan) – Ida-Viru maavanem, esindajad Merle Võhma ja Evi Soomets

RESOLUTSIOON Tühistada Ida-Viru maavanema 18.02.2010.a korraldus nr 1.1-2/179 punkt 1 ( HKMS § 26 lg 1 p 1) Teha Ida-Viru maavanemale ettekirjutus erastamismenetluse jätkamiseks (asja uueks läbivaatamiseks HKMS § 26 lg 1 p 2), muus osas jätta kaebus rahuldamata( HKMS § 26 lg 1 p 6). Mõista Ida-Viru Maavalitsuselt G A kasuks menetluskuluna välja 6000 krooni.

Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, 25.05.2010.a.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

G A esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Ida-Viru maavanema 18.02.2010.a korralduse nr 1.1- 2/179 tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks erastamismenetluse jätkamiseks (asja uueks läbivaatamiseks). Alajõe Vallavolikogu kinnitas oma 19.02.2004.a otsusega nr 6 vaba metsamaa erastajate nimekirja vaba metsamaatüki nr 13 osas nimetatud otsuse p-s 1.4. kaebuse esitaja, kes vastas avalduse esitamise ajal põllumajandustootja tingimustele. Alajõe Vallavolikogu täiendas oma 23.04.2004.a otsusega nr 14 eelpoolnimetatud otsuse p.1.4, lisades veergu „taotleja liik“ – metsamajandusega tegeleja, kuna selgus, et G A vastas avalduse esitamise ajal ka metsamajandusega tegeleja nõuetele.

Metsamaatükk nr 13 kanti riiklikusse maakatastrisse 02.06.2006.a. Ida-Viru maavanem teatas oma 16.08.2006.a kirjaga nr 1.2-25/2652, et kuna kaebuse esitaja oli tema omanduses olnud ja Viru Maakohtu kinnistusosakonna Ida-Viru kinnistusregistri registriossa nr 593108 kantud kinnistu jaganud ja selle tulemusena tekkinud kinnistu osa (registriosa nr 3517208) võõrandanud 12.08.2004.a asjaõiguslepingu alusel Nikolai Veresovile, siis on kaebuse esitaja kaotanud õiguse erastada vaba metsamaa maatükki nr 13. Ida-Viru maavanem lõpetas oma 08.12.2006.a korraldusega nr 1544 vaba metsamaa erastamise menetluse Alaõe vallas Alajõe külas asuva maatüki nr 13 osas, kuna G A on võõrandanud tema omanduses olnud metsamaad ning metsamaa ost-müük ei ole toimunud metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks, sest 9 ha suurust metsamaad on võimalik otstarbekalt majandada.

G A esitas kaebuse, millisega taotles Ida-Viru maavanema 08.12.2006.a korralduse nr 1544 tühistamist ja ettekirjutuse tegemist erastamismenetluse jätkamiseks. 5.02.2008.a Tartu Ringkonnakohtu kohtuotsusega haldusasjas nr 3-07-38 tühistati Ida-Viru maavanema 08.12.2006.a korraldus nr 1544 ja tehti ettekirjutus asja uueks läbivaatamiseks. Kaebuse esitajale edastati 14.05.2009.a Ida-Viru maavanema 12.05.2009.a korraldus nr 478, millisega maavanem lõpetas vaba metsamaa erastamise menetluse Alaõe vallas Alajõe külas asuva maatüki nr 13 osas.

Korralduse põhjenduste kohaselt muuhulgas G A on võõrandanud tema omandis olnud metsamaad ning metsamaa müük-ost ei ole toimunud metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks ning metsamaa omandaja (Nikolai Veresov) ei ole teinud metsa hooldustöid (metsaseaduse § 16-18) ega täitnud metsaseaduse § 11 sätestatut ning ei omanud eelnevalt metsamaad ja ei ole metsamajandusega tegelenud, seega ka sellel põhjusel ei ole metsamaa võõrandamine toimunud metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Kaebuse esitaja vaidlustas eeltoodud korralduse ning Tartu Halduskohus haldusasjas nr 3-09- 1291 tühistas 06.08.2009.a kohtuotsusega Ida-Viru maavanema 12.05.2009.a korralduse nr

478 ja tehti ettekirjutus asja uueks läbivaatamiseks. Kaebuse esitajale edastati 18.02.2010.a Ida-Viru maavanema 18.02.2010.a korraldus nr 1.1-2/179, millisega maavanem lõpetas järjekordselt vaba metsamaa erastamise menetluse Alaõe vallas Alajõe külas asuva maatüki nr

13 osas, kuna G A on võõrandanud tema omandis olnud metsamaad ning metsamaa müük-ost ei ole toimunud metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja vastas vaba metsamaa erastajate tingimustele, mille alusel kandis Alajõe Vallavolikogu oma 19.02.2004.a otsusega kaebuse esitaja erastajate nimekirja. Samuti puudub vaidlus, et kaebuse esitaja osas on täidetud kõik eeldused peale vastavuse MaaRS §

234 lg 7 p 1 tulenevale asjaolule (nimekirja ei kanta isikuid, kes on viimase kümne aasta jooksul võõrandanud enda omandis olnud metsamaad, välja arvatud abikaasale, alanejatele sugulastele ja vanematele või kui toimus metsamaa müük-ost metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks). Kaebuse esitaja on võõrandanud osa tema omandis olnud metsamaast 12.08.2004.a (lahustüki), st ajal, millal puudus VV poolt 27.01.2005.a kehtestatud määrusega nr 16 kinnitatud „Maareformi seaduse §-s 234 sätestatud vaba põllumajandusja metsamaa erastamise kord“. Tulenevalt eeltoodud määruse § 6 lg 1 on kehtestatud maavanema kohustus isiku jätkuvalt nõuetele vastavuse kontrollimiseks, seega ka MaaRS §

234 lg 7 sätestatud asjaoludele vastavuse jätkuvus. Arvestamisele kuulub asjaolu, et kaebuse esitajal puudus metsamaa võõrandamise hetkel alus arvestada tulevikus kehtestatavast määrusest tulenevaid lisatingimusi (st nõuete kohaldamine kogu erastamismenetluse jooksul) seda enam, et metsamaa võõrandamise hetkel kehtinud seadusesäte seadis tingimuseks võõrandamispiirangu - viimased kümme aastat nimekirja kandmisest. Antud juhul oli kaebuse esitajal, kui vaba metsamaa erastajate nimekirja kantud isikul tekkinud õiguspärane ootus ja usaldus, et ta on loetud seaduse nõuetele vastavaks ning ilma kaaluka põhjuseta seda küsimust uuesti ei otsustata.

Hilisem normi tõlgendus kooskõlas hiljem kehtestatud korraga on kaebuse esitajale üllatav, kuna isik on käitunud kooskõlas toimingu ajal kehtinud seadusega. Kaebuse esitaja rõhutab, et käsitletav „Maareformi seaduse § 234 -is sätestatud vaba põllumajandusja metsamaa erastamise kord“ ei sätesta tagasiulatuvalt rakendamise võimalust, seega ei kuulu kohaldamisele enne selle jõustumist toimunud sündmuste suhtes. Käesolevaga kaebuse esitaja taotleb jätta kohaldamata Vabariigi Valitsuse poolt 27.01.2005.a kehtestatud määrusega nr 16 kinnitatud „Maareformi seaduse § 234 sätestatud vaba põllumajandusja metsamaa erastamise kord“ § 6 lg 1 osas, mis kehtestab sättele tagasiulatuva mõju ja Maareformi seaduse §-st 234 7 p 1 tuleneva täiendava tingimuse st metsamaa võõrandamise piirangu erinevalt seaduses määratuga.

Arvestades asjaolusid, et kaebuse esitaja pöördub kohtu poole antud küsimuses kolmas kord, haldusmenetlus on läbiviidud erapoolikult ning haldusorganil puudub igasugune huvi asja lahendamiseks vastupidiselt on läbiviidud haldusmenetlus vastuolus hea halduse põhimõttega. Märkimisväärne on, et haldusorgan on tellinud asjas ekspertiise kaasamata menetlusosalist. Kaasamata jätmine osutab jällegi asjaolule, et koguti tõendeid ühekülgselt ja formaalselt. Haldusorgan ei ole täitnud abistamisja selgitamiskohustust. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Korraldus on puudulikult ja ühekülgselt motiveeritud.

Kohtuistungil märkis M. Kiir, et tl 98jj lisa 13-19 jääb arusaamatuks. Hinnatud on seda maad, mida ei müüdud, milles ei ole vaidlust. Vaidlus on 0040 kü osas, mitte 0036 kü osas. Vaidlusaluse korralduse aluseks on tõendid, mis ei kajasta vaidlusalust maad (tl 98 jj. Tõendid). Kaebaja on haldusorganilt saanud enne otsuse tegemist samad tõendid, kuni otsuseni oli arusaamatu, mida nende tõenditega soovitakse tõendada. Oleksime võinud kõik asjaolud omavahel ära rääkida, kuid meid ei kaasatud haldusmenetlusse. Sellega rikuti õigust heale haldusele.

Koostöös kaebajaga oleks hinnatud ära õige maatükk, aga hinnati vale maatükk, mille osas üldse vaidlust ei ole. Kaebaja ei olnud teadlik üldse metsa hindamisest. Kui juurdepääs oleks olnud, siis poleks kaebaja tõenäoliselt võõrandanud 0040 katastriüksust s.o võõrandatud maatükki. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et võõrandati metsamaa seaduse järgi ja see oli otstarbekas metsamajandusele ja tagas ettevõtlusvabaduse (Viide ORAS § 2 lg 1). Kaebaja esindaja nõuab menetluskulu summas 12 600 krooni (ilma käibemaksuta) välja mõistmist vastustajalt.

Ida-Viru maavanem vaidles kaebusele vastu. Vastustaja on järginud haldusmenetluse eesmärki ja varasemaid kohtulahendeid vaidlustatud korralduse andmisel. Vaba metsamaa erastaja peab vastama MaaRS § 234 lõikes 7 sätestatud tingimustele nii vallavolikogu poolt nimekirja kinnitamise ajal, kui erastamisotsuse vastuvõtmise kui ka maa ostumüügilepingu sõlmimise ajal. Kui isik võõrandab enne maa erastamise ostumüügilepingu sõlmimist tema omandis olnud metsamaad teistele isikutele (välja arvatud abikaasale, alanejatele sugulastele ja vanematele) ja võõrandamine ei ole toimunud metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks, siis isik kaotab õiguse vaba metsamaad erastada ning erastamise menetlus tuleb lõpetada.

G A oli vaba metsamaa erastamise õiguse säilimiseks võimalus tema omandis olev metsamaa võõrandada Nikolai Veresovile vaid metsamaa terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Haldusmenetluste käigus ei ole nimetatud asjaolu kinnitust leidnud. G A poolt esitatud selgitustest, tõenditest ja kohtuistungitel antud ütlustest on metsamaa võõrandamise peamise põhjusena eelkõige esile tõusnud juurdepääsu puudumine maatükile ja mitteläbisaamine naabritega. Kui kaebaja probleemiks oli juurdepääs katastriüksusele, siis seda probleemi oleks saanud lahendada maakohtus kohases menetluses.

Asja uuel läbivaatamisel asus maavanem, täitmaks haldusmenetlusest tulenevaid nõudeid, kaebaja väidete kontrollimiseks (metsamaa asub sooalal, puudub ligipääs, maatüki omandamisel ja võõrandamisel ei vastanud see metsamaa tunnustele, praktiliselt puudus kasvav mets) koguma täiendavaid tõendeid. Maavanem pöördus 04.12.2009.a teabenõudega nr 1.2-25/4157-6 Viru Maaparandusbüroo poole, saamaks teada, kas G A on pöördunud perioodil 23.08.2000.a kuni 12.08.2004.a (Vahevälja maaüksuse omandamise ja võõrandamise vaheline periood) nende poole Vahevälja maaüksusel metsakuivendustööde tegemise eesmärgil.

Viru Maaparandusbüroo 09.12.2009.a teate nr 1-2/217-1 kohaselt ei ole G A seda teinud. 02.10.2009.a pöördus maavanem kõlviku liigi täpsustamiseks kirjaga nr 1.2-25/4157 Metsakaitseja Metsauuenduskeskuse poole, et saada teada, kas G A poolt metsamaa omandamise ajal so aastal 2000 ja selle võõrandamise ajal so aastal 2004, vastas Vahevälja maaüksus metsamaa tunnustele või mitte. Metsakaitseja Metsauuenduskeskuse 18.11.2009.a vastuse nr TLN 4-2/779-1 kohaselt on Vahevälja maaüksuse kõlviku liigid määratud õigesti ning maatükk oli metsamaa enne eravaldusesse minekut 1999 aastal ja on seda ka praegu.

Metsakaitseja Metsauuenduskeskus lähtus eelnimetatud vastuse andmisel Metsaseaduse §-st 2 ja 1995 aastal läbiviidud metsainventuuri tulemustest ning olemasoleva info kinnituseks täiendavalt 2009.a oktoobris teostatud metsainventuuri andmetest. Eeltooduga on üheselt tõendatud, et G A väide, et Vahevälja maaüksuse omandamise ajal st 2000 aasta augustis ja maatüki võõrandamise ajal 2004 aastal ei vastanud see metsamaa tunnustele ning praktiliselt puudus kasvav mets, on alusetu. G A taotleb Ida-Viru maavanema 18.02.2010.a korralduse nr 1.1-2/179 tühistamist.

Kaebusest ei nähtu, et sellega taotletakse vaidlustatud korralduse osalist tühistamist. Vaidlustatud korralduse resolutsiooni punktiga 2 on maavanem tunnistanud kehtetuks 12.05.2009.a korralduse nr 478 tuginedes Tartu Halduskohtu 06.08.2009.a kohtuotsusele nr 3-09-1291 (jõustunud 09.09.2009.a), millega tühistati Ida-Viru maavanema 12.05.2009.a korraldus nr 478. Kaebuse esitaja ei ole põhjendanud, millistest kaalutlustest tulenevalt ei oleks maavanem tohtinud seda teha või milliseid kaebuse esitaja õigusi sellega rikutakse.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

Halduskohus leiab, et kaebus on osaliselt põhjendatud. Halduskohus tühistab Ida-Viru maavanema 18.02.2010.a korralduse nr 1.1-2/179 osaliselt punkt 1 osas ja teeb vastustajale ettekirjutuse erastamismenetluse jätkamiseks (asja uueks läbivaatamiseks). Vaidlustatud Ida-Viru maavanema 18.02.2010.a korralduse nr 1.1-2/179 resolutsiooni punkt 2 osas jääb kaebus rahuldamata, millega on maavanem tunnistanud kehtetuks 12.05.2009.a korralduse nr 478 tuginedes Tartu Halduskohtu 06.08.2009.a kohtuotsusele nr 3-09-1291 (jõustunud 09.09.2009.a), millega tühistati Ida-Viru maavanema 12.05.2009.a korraldus nr 478. Kaebaja kaebuse tekstis märgitud nõude osas, milles taotleti Vabariigi Valitsuse 27.01.2005.a määruse nr 16 § 6 lg 1 teise lause ja MaaRS § 234 lg 7 p 1 kohaldamata jätmist ning nimetatud sätete Põhiseadusele vastavuse kontrollimist, tuleb kaebus ka jätta rahuldamata.

Halduskohtule esitatud kaebusest nähtuvalt vaidlustas G. A maavanema 18.02.2010.a korraldust nr 1.1-2/179 muuhulgas põhjusel, et selle andmisel on rikutud HMS §-dest HMS § 4, § 5 lg.2, § 36, § 38 lg. 2, § 54, § 56 tulenevaid nõudeid. Vaba metsamaa erastamise tingimused ja kord on reguleeritud maareformi seaduses ja selle alusel kehtestatud muudes õigusaktides. Vaba metsamaa erastamist käsitleb maareformi seaduse § 234, mille seitsmendas lõikes on muuhulgas kehtestatud, et kohaliku omavalitsuse volikogu ei tohi erastajate nimekirja kanda isikuid, kes on viimase kümne aasta jooksul võõrandanud enda omandis olnud metsamaad.

G A puhul on vaidluse tekitanud selle sätte tõlgendamine ning Vabariigi Valitsuse 27.01.2005.a määrusega nr. 16 kehtestatud „Maareformi seaduse § -s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise korra“ § 6 lg 1 maavanemale antud õigus kontrollida erastamist välistavate asjaolude puudumist ja nõue, et erastaja peab vastama maareformi seaduses sätestatud tingimustele kogu erastamisprotsessi vältel. Kaebaja on erastajate nimekirja kantud 19.02.2004.a ja arvab, et kuna talle kuulunud metsamaa võõrandamine toimus peale nimekirja kandmist ja enne valitsuse määruse kehtestamist, ei saa piirangud talle laieneda.

Maareformi seaduse § 222 lg 1 kohaselt teeb kohalik omavalitsus üldjuhul üksnes erastamise eeltoimingud ja maa erastamise tegelikuks korraldajaks on maavanem. On iseenesestmõistetav, et vastava menetluse õiguspärasuse tagamiseks tuleb maavanemal kontrollida esitatud dokumentide õigsust ja erastaja vastavust kehtestatud tingimustele ka ilma selleta, et mõni konkreetne õigusakt teda selleks otseselt kohustaks. Kuna maavanem ei tohi maad erastada seda õigust mitteomavale isikule, on selge ka see, et erastaja peab vastama maareformi seaduses kehtestatud tingimustele kogu erastamisprotsessi vältel.

Asjaolu, et maareformi seaduses pole seda otseselt sätestatud, ei saa tõlgendada nii, et vastava õiguse saamiseks piisab kui tingimused on täidetud vaid nimekirjade kinnitamise ajal. Vaba metsamaa erastamise eesmärk on maa efektiivse kasutamise tagamine ja põllumajandusliku tootmise toetamine ning sellega ei ole kooskõlas olukord, kui maa omanikuks saab isik, kes üksnes ostab ja müüb maad ja tegelikult põlluvõi metsamajandusega ei tegelegi. Küsimusi, kas erastaja peab vastama kehtestatud tingimustele kogu erastamisprotsessi vältel ning kas volikogu nimekirja kinnitamisega on erastamine sisuliselt juba otsustatud või on maavanemal siiski täiendava kontrolli õigus ja puuduste ilmnemisel võib ta maa ka erastamata jätta, on käsitletud Riigikohtu halduskolleegiumi 12.10.2006.a kohtuotsuses nr. 3-3-1-46-06.

Kuigi selle vaidluse esemeks polnud metsamaa võõrandamine, on lahend koostatud enne, kui Vabariigi Valitsuse 16.02.2007.a määrusega nr.

41 täiendati „Maareformi seaduse § 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise korra“ § 6 lg 1 nõudega, et erastaja peab kogu erastamisprotsessi vältel vastama maareformi seaduses sätestatud tingimustele ( jõustunud 02.03.2007.a) ning seega on Riigikohtu seisukohad igati kohased ka käesolevas asjas. Metsamaa võõrandamise keelu kohta maareformi seaduse § 234 lg 7 sätestatud piirang jõustus 15.03.2003.a veel enne kui Alajõe Vallavolikogu 19.02.2004.a vaba metsamaa erastajate nimekirja kinnitas (vt. RT I 2003, 26, 155). Seega oli G A kohustus ja võimalus oma tegevuses sellega arvestada ning asjaolu, et Vabariigi Valitsus kehtestas maareformi seaduse §

234 kohaldamiseks vajaliku korra alles 27.01.2005.a, ei saa kuidagi rikkuda kaebaja õigusi või vabadusi. Selleks, et maa võõrandamist käsitlev piirang poleks ebaproportsionaalne ega kõiki isikuid ühtemoodi koormav on seaduseandja maareformi seaduse § 234 lg 7 p 1 ette näinud kaks erandit ning kehtestanud muuhulgas, et metsamaa erastamine pole välistatud, kui müük-ost on toimunud selle terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks.

Ida-Viru maavanema vaidlustatud 18.02.2010.a korraldus nr 1.1-2/179 rajaneb seisukohal, et G A pole oma metsamaad võõrandanud selle terviklikkuse ja otstarbeka kasutamise tagamiseks. Haldusmenetluses on G. A selgitanud, et metsamaa majandamine osutus talle praktiliselt võimatuks, sest see ei vastanud metsamaa tunnustele, asus soisel alal, oli ilma juurdepääsuta ja puudus kokkulepe naabritega, on korralduses välja toodud vaid asjaolud, et kõik see pidi teada olema juba maa omandamisel ja maatüki ostnud Nikolai Veresov pole varem metsamaad omanud ega metsamajandusega tegelenud. Maavanem on küll proovinud kaebaja väiteid kontrollida, tellides Metsakaitseja Metsauuenduskeskuselt seisukoha katastriüksuse nr 0036 kohta. 18.11.2009.a vastuse nr TLN 4-2/779-1 kohaselt on Vahevälja maaüksuse kõlviku liigid määratud õigesti ning maatükk oli metsamaa enne eravaldusesse minekut 1999 aastal ja on seda ka praegu. Metsakaitseja Metsauuenduskeskus lähtus eelnimetatud vastuse andmisel Metsaseaduse §-st 2 ja 1995 aastal läbiviidud metsainventuuri tulemustest ning olemasoleva info kinnituseks täiendavalt 2009.a oktoobris teostatud metsainventuuri andmetest. Toimiku materjalides pole aga tõendeid, et maavanem oleks püüdnud kuidagi talle esitatud väiteid kontrollida just vaidlusaluse katastriüksuse nr 0040 osas, mille üle käib aastaid kohtus vaidlus. Õige on kaebaja esindaja M. Kiir väide, et maavanem on lasknud hinnata seda maad, mida ei ole müüdud ja milles ei ole vaidlust. Vaidlus on 0040 kü osas, mitte 0036 kü osas. Vaidlusaluse korralduse aluseks on tõendid, mis ei kajasta vaidlusalust maad (tl 98 jj). Kaebaja on haldusorganilt saanud enne otsuse tegemist samad tõendid, kuni otsustuseni oli

G. A arusaamatu, mida nende tõenditega soovitakse tõendada. Kuna maavanem ei kaasanud kaebajat menetlusse, ei saanud ka kõiki asjaolusid arutada. Sellega rikuti õigust heale haldusele. Koostöös kaebajaga oleks hinnatud ära õige maatükk, aga hinnati vale maatükk, mille osas üldse vaidlust ei ole. Kaebaja ei olnud teadlik üldse metsa hindamisest. Haldusmenetluse seaduse § 6 kohaselt on menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolude väljaselgitamine haldusorgani otsene kohustus ning seejuures ei saa piirduda ainult menetlusosalise poolt esitatud tõenditega, vaid tuleb vajadusel neid ka oma algatusel koguda. Seda, et haldusmenetluse seaduse § 54 nõuetele vastava korralduse andmiseks on vaja kontrollida ja hinnata just taotleja väiteid, märkis ära ka Tartu Ringkonnakohus sama maatüki kohta 08.12.2006.a antud korralduse nr. 1544 õiguspärasuse kontrollimisel. Kirjeldatu alusel on kaebus osaliselt põhjendatud ja tuleb vaidlustatud korralduse tühistamise ja asja uuele läbivaatamisele kohustava ettekirjutuse tegemise osas rahuldada. Kuna vaidlustatud Ida-Viru maavanema 18.02.2010.a korralduse nr 1.1-2/179 resolutsiooni punkt 2 osas ja Vabariigi Valitsuse 27.01.2005.a määruse nr. 16 „Maareformi seaduse § -s 234 sätestatud vaba metsamaa erastamise korra“ muutmine § 6 lg 1 osalise kohaldamata jätmise osas jääb kaebus rahuldamata, on G A poolt riigilõivu ja õigusabi eest tasumisega kantud kokku 12 000 krooni suurune menetluskulu põhjendatud vaid ½ osas e. 6000 krooni ulatuses. Ida-Viru maavanema peab selle summa kaebajale halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 2 kohaselt hüvitama, tema võimalikud kulud aga jäävad vastava nõude puudumise tõttu sama seadustiku § 93 lg 1 kohaselt enda kanda.

Ülle Polluks

Kohtunik