3-09-2235/28 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

21. mai 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-2235 Haldusasi Jevgeni Velitškini kaebus Tartu Vangla peaspetsialist-üksusejuhi 05.08.2009 käskkirja nr 1-4/1151 tühistamiseks ja Tartu Vangla toimingu – suitsetamise piiramine, julm ja ebainimlik kohtlemine

– õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 29. detsembri 2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Jevgeni Velitškini ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - Jevgeni Velitškin Vastustaja - Tartu Vangla RESOLUTSIOON

1. Jevgeni Velitškini apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

2. Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldada. Tühistada Tartu Halduskohtu 29. detsembri 2009 otsus osas, millega tunnistati Tartu Vangla toiming õigusvastaseks ja teha asjas uus otsus, millega jätta Jevgeni Velitškini kaebus tervikuna rahuldamata.

3. Tartu Vangla poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) jätta tema enda kanda.

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Tartu Vangla peaspetsialist-üksusejuhi 05.08.2009 käskkirjaga nr 1-4/1151 karistati Tartu Vangla kinnipeetavat Jevgeni Velitškinit kartserisse paigutamisega 3-ks ööpäevaks vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VSkE) § 82 lg 3 süülise rikkumise eest. Rikkumine seisnes selles, et J. Velitškin suitsetas 23.07.2009 kella 13.50 ajal süüdimõistetute eluhoone 1. sektsiooni kambris 110. 19.08.2009 esitas J. Velitškin vaide Tartu Vangla peaspetsialist-üksusejuhi 05.08.2009 käskkirja nr 1-4/1151 peale. 25.09.2009 vaideotsusega nr E5330 jättis Tartu Vangla vaide rahuldamata leides, et käskkirja andmine oli õiguspärane.

2. 08.10.2009 saabus Tartu Halduskohtusse J. Velitškini kaebus Tartu Vangla peaspetsialistüksusejuhi 05.08.2009 käskkirja nr 1-4/1151 tühistamiseks ja Tartu Vangla toimingu – suitsetamise piiramine, julm ebainimlik kohtlemine – õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse kohaselt viis 01.04.2009 Tartu Vangla administratsioon kaebaja ilma tema nõusolekuta E-hoonest S-hoonesse üle, kus suitsetamine on faktiliselt keelatud ja valvurid jälgivad pidevalt, et kinnipeetavad kambrites ei suitsetaks. Kaebaja ei rikkunud VSkE-d tahtlikult, vaid oli sunnitud seda tegema, kuna vangla piirab tema suitsetamist. Kaebajal on aga piisav suitsetamise staaž ja nikotiininälg tekitab tal depressiooni ning piinu. E-hoone ei erine S-hoonest, aga E-hoone kambrites on suitsetamine lubatud ööpäevaringselt, sest seal pole suitsuruume. S-hoones tohib suitsetada ainult suitsuruumis 4 tundi ööpäevas. Suitsuruumi pääseb kell 10.30-12.30 ja kell 15.00-17.00. Sellega rikub vangla inimõigusi ja piirab põhiõigusi, mis on vastuolus Põhiseaduse (edaspidi PS) §-ga 11. Elusektorites on ühesugune režiim, aga erinevad reeglid, mis viitab selgelt diskrimineerimisele ja ebavõrdsele kohtlemisele. Põhjendatud huviks Tartu Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamisel on hiljem kahju hüvitamise nõude esitamise. Kaebaja oli 17 tundi ja 30 minutit ööpäevas kambris ning tal ei olnud sel ajal võimalik kustutada oma nikotiininälga. Vangla on teadlikult diskrimineerinud kaebajat ning sundinud teda piinlema, mida ei saa tõlgendada mitte kuidagi teisiti kui piinamisena ja tema inimväärikuse alandamisena. Kaebaja tunnistab suitsetamist kambris, kuid õigustavateks tingimusteks oli see, et ta suitsetas WC-s ja seal on ventilatsioon.

3. Tartu Vangla leidis, et J. Velitškini kaebus on põhjendamata ja vaidles sellele vastu. Kaebaja paigutati 03.09.2009 S-hoonest üle E-hoonesse tagasi põhjusel, et ta keeldus temale pakutud vangla majandustööst. Juulis 2009 viibis kaebaja kambris nr 110, mis asub süüdimõistetute eluhoone 1 sektioonis. Selles sektsioonis on olemas üldkasutatav suitsetamisruum, mistõttu kambris kinnipeetavad suitsetada ei tohi. Vaba aeg, millal kinnipeetavad saavad suitsetamisruumis käia, on kodukorra järgi kell 10.30-12.30 ja 15.00-17.00. Vanglas kinni peetavatele isikutele on tagatud sarnaselt vabaduses viibivate isikutega võimalus soovi korral suitsetada, vaid kohad ning ajad kus ja millal suitsetada, on kindlalt paika pandud. Selliste kindlate tingimuste kehtestamine ning regulatsiooni seadmine ei saa mingil viisil olla inimõigusi rikkuv või väärikust alandav, veel vähem piinamine või ebainimlik kohtlemine. Suitsetaja peab arvestama oma õiguse teostamisel ka mittesuitsetajate õigusega viibida ruumis, kus ei suitsetataks. Lähtudes vangla sisekorras sätestatud regulatsioonist, peavad olema tagatud ka mittesuitsetajate õigused, kuna see on otseselt seotud PS-s sätestatud igaühe õigusega elule ja tervisele. E-hoone ja S-hoone erinevatest suitsetamistingimustest ei tulene kinnipeetavate ebavõrdset kohtlemist. Iseenesest õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu, et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui neile on tagatud ühesugused õigused. Kaebajat ei ole julmalt ning ebainimlikult koheldud kui talle on võimaldatud suitsetamine selleks ettenähtud ajal ning kohas vastavalt sellele, kuidas seda näeb ette VSkE-s ja Tartu Vangla kodukorras kehtestatud regulatsioon.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus rahuldas 29. detsembri 2009 otsusega kaebuse osaliselt, tunnistades Tartu Vangla toimingu – suitsetamise piiramine J. Velitškini suhtes 01.04.2009-28.08.2009 kambris nr 110 oleku ajal – õigusvastaseks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kaebaja, viibides kambris nr 110, sai reaalselt suitsetada ajavahemikel kell 10.30-12.30 ja kell 15.00-17.00, see on 4 tundi ööpäevas. Tartu Vangla kodukorra p 5.4 kohaselt on S-hoone 1. osakonnas äratus kell 07.00. Seega on ööpäevas 10,5 tundi ette nähtud öörahu jaoks ja 13,5 tundi aktiivseks tegutsemiseks.

Öörahu algus kodukorra järgi kell 20.30 ei tähenda magamaminekut. Seega alates kella 17.00-st kuni järgmise päeva kella 10.30-ni, s. o 17,5 tunni jooksul, millest öörahu on 10,5 tundi, ei ole kaebajal olnud võimalik suitsetada. Tuvastatud on, et suitsetamise võimalus on seotud võimalusega vabalt sektsiooni piires ringi liikuda lähtuvalt kodukorra p-st 5.4, 7.2.1 ja VSkE § 8 lg-st 1. Seda aega ei saa lugeda regulaarsele suitsetajale piisavaks. Kohus ei nõustu, et Tartu Vangla on kaebaja suhtes toiminud õigusaktides ettenähtud regulatsiooni järgides.

Vastustaja toiming (tegevusetus) kaebaja suhtes on õigusvastane, kuna vastustajal oli reaalne võimalus korraldada suitsetajatele viibimine osakondades, kus suitsetamine on kambris lubatud. Vastustajal on samuti võimalus korraldada suitsetajatele suitsetamine mõistliku aja vältel neile sobiva regulaarse tihedusega. Kaebaja suhtes ei ole järgitud PS § 18, mille kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või inimväärikust alandavalt kohelda ega karistada. Väärikust alandavaks asjaoluks on see, et kaebaja ei saanud soovitud ajal suitsetada ja oli seetõttu sunnitud suitsetama kambri WC-s nii, et keegi seda ei näeks.

Suitsetamine selles olukorras on kahtlemata inimväärikust alandav. Vastustaja lähtus küll VSkE-st, kuid ei tõlgendanud seda kaebaja kasuks. Otseselt ei ole vastustaja seadusi rikkunud, kuid paigutas kaebaja siiski tingimustesse, mis osutusid talle raskesti talutavateks suitsetamise mittevõimalikkuse tõttu. Kaebaja ei eita, et ta suitsetas kambris. Seega ei osutunud tema jaoks mittesuitsetamine piinavaks, kuid oli ebainimlik ja alandav. Alandamine on väärkohtlemise alaliik ja lähtudes sellest, et kaebaja ei saanud oma soovi kohaselt suitsetada alates 01.04.2009, toimus tema õiguste õigusvastane piiramine pikaajaliselt.

Halduskohus möönab, et isikul kellel on suitsetamise harjumus, on väga raske ootamatult ja sunnitult ilma suitsuta olla ja see võis põhjustada kaebajale nii hingelist kui ka füüsilist valu. Vastustaja toiminguga (tegevusetus korraldada suitsetamine mõistlikult) tekitati kaebajale vaimne (mingil määral ka füüsiline) valu. Vastustajal oli võimalus astuda samme selleks, et hoida ära igasugused ebainimlikud ja alandavad ning võimalikud piinamisjuhtumid, või kui need on ilmnenud, siis rakendada kõik meetmed nende vältimiseks. Vastustajal oli võimalus paigutada kaebaja osakonda, kus on lubatud kambris suitsetada.

Samuti viia sisse muudatusi Tartu Vangla kodukorras reguleeritud päevakavva nii, et muuta vaba liikumise ajad sobilikumaks regulaarsetele suitsetajatele. Kaebajale põhjustati suitsetamise mittevõimaldamisega mitte ainult ebameeldivusi ja ebamugavusi, vaid tegemist oli minimaalse raskusastmega väärkohtlemisega.

Tartu Vangla peaspetsialist-üksusejuhi 05.08.2009 käskkirja nr 1-4/1151 tühistamiseks alus puudub. Tuvastamist on leidnud, et kaebaja rikkus VSkE § 82 lg-t 3. Toimiku materjalidega on tõendatud kaebaja distsiplinaarsüütegu, ta pani rikkumise toime tahtlikult, olles teadlik selle õigusvastasusest ja distsiplinaarkorras karistatavusest. Seega oli karistamine õige ja vastavuses VangS § 63 lg-ga 1.

Puudub alus käskkirja tühistamiseks põhjusel, et kohus tunnistas vangla tegevusetuse regulaarse suitsetamise mittevõimaldamise osas õigusvastaseks. Vangla toimingu õigusvastasus ei tähenda, et kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p 1. Kaebaja on kohustatud täitma VSkE-d ja kodukorda, mis tagab vanglas distsipliini.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. J. Velitškin esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu

29. detsembri 2009 otsuse osaliselt ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada täielikult. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus halduskohus HKMS §-i 16, kuna ei uurinud tõendeid ja hindas neid valesti ning samuti ei tegutsenud halduskohus kooskõlas PS §-ga 15. Halduskohus lahendas kaebuse ühekülgselt, jättes hindamata tõendid kogumis (23.07.2009 seletuskiri, 23.07.2009 kell 16.45 sektori S-1 suitsuruumi arsti kutsumise fakt, meditsiinilise läbivaatuse ja Pavel Zubovi ütlused). Kaebaja on pidanud ennast alandavalt peitma, et nikotiininälga rahuldada. Halduskohus jättis arvestamata fakti, et Tartu Vangla sundis kaebajat end alandama, ning et Tartu Vangla väärikust alandavate, ebainimlike toimingute pärast sai kaebaja veel ka karistada. Momendil, kui kaebajat sunniti õigusrikkumist toime panema, s. o VSkE § 82 lg-t 3 mitte järgima, pani vangla tema suhtes toime õigusvastased toimingud. See näitab ühetähenduslikult, et haldusakt (käskkiri) oli selle väljaandmise hetkel õigusvastane.

6. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu

29. detsembri 2010 otsuse osas, milles tunnistati Tartu Vangla toiming õigusvastaseks ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus hinnanud tõendeid ebaõigesti ja rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi. Halduskohus ei ole põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes jõudis ta järeldusele, et Tartu Vanglal oli võimalus paigutada kaebaja sektsiooni, kus on võimalik kambris suitsetada, kuid süüliselt ei teinud seda. Asjaolu, et J. Velitškin on varasemalt teistes osakondades viibinud, ei tähenda, et tema paigutamine varasemalt viibitud sektsioonidesse oleks olnud võimalik. VangS § 12 lg 1 sätestab ammendava loeteluna vanglas kinni peetavate isikute eraldihoidmise printsiibid ning sellist printsiipi, et eraldi hoitakse suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad, ei ole. VangS § 12 lg 2 kohaselt on vanglas eraldihoidmise printsiibi täitmiseks teineteisest eraldatud osakonnad ja kambrid.

J. Velitškin ei väitnud, et vangla on keeldunud tema paigutamisest osakonda, kus on võimalik kambris suitsetada, vaid tõi ainult näited, et erinevates eluhoonetes on suitsetamise korraldus erinev. Kohtuotsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes on halduskohus teinud järelduse, et vangla oli tegevusetu, kuna ei teinud midagi selleks, et korraldada suitsetamine mõistlikumalt ega muutnud vaba liikumise aegu sobilikumaks regulaarseks suitsetamiseks. Samas tõdes halduskohus, et vangla ei ole ühtegi seadust rikkunud. Päevakava peab olema koostatud selliselt, et kinnipeetav saaks kasutada temale vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevaid õigusi ja samas peab vangla saama läbi viia toiminguid, mis on temale kohustuseks pandud. Tartu Vanglas viibivate kinni peetavate isikute ring on väga lai ja samas tuleb päevakava koostada selliselt, et kõigi kinni peetavate isikute õigused, mis neile vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevad, oleksid tagatud. Hetkel kehtiva päevakava järgi on kinnipeetavatele isikutele tagatud õigus liikuda 4 tundi vabalt oma osakonna piires, mis on mõistlik korraldus, kuna see on ka aeg, millal kinnipeetavad saavad kasutada sektsiooni seinal olevat telefoni nt riigiasutustesse helistamiseks. See ei paranda suitsetava kinnipeetava olukorda, kui vabaks liikumiseks jäetav aeg muuta näiteks neljaks ühetunniseks ajaks.

Üllatuslik on halduskohtu järeldus, et kuigi vangla ei ole ühtegi seadust rikkunud, on ta siiski vastustajat minimaalse raskusastmega väärkohelnud. Seda, et kinnipeetavate erinevat kohtlemist vabaduses viibivate isikutega ei saa pidada diskrimineerimiseks, on väljendanud ka Riigikohus otsuses nr 3-3-1-5-09 leides, et võrdusõiguse puhul ei ole võrreldavateks gruppideks kinnipeetavad ja vabaduses viibivad isikud. Kinnipeetavate olukord erineb vabaduses viibiva isiku olukorrast, kuna kinnipeetav kannab karistust ning on allutatud vangla režiimile. Seega on ebaõige halduskohtu järeldus, et täiskasvanud kinnipeetaval isikul on vanglas täielik valikuja tahtevabadus, s. o võimalus endal otsustada seadusega mittekeelatud eluviisi üle e. selle üle, kus ja millal suitsetada. Suitsetamisvõimaluste erinevused tulenevad eelkõige kinnipeetavate eraldihoidmise printsiibist vanglas, sellest, millisel režiimil kinnipeetav hetkel viibib ning kinni peetavate eluhoonete erinevast ehitusest. Kuna J. Velitškinit ei ole Tartu Vanglas inimväärikust alandavalt ega piinavalt koheldud, vanglal ei ole vangistust reguleerivatest aktidest tulenevalt kohustust tagada igale suitsetavale kinnipeetavale just temale sobilik aeg suitsetamiseks ja vangla ei ole ka ühtegi seadust rikkunud, siis puudus halduskohtul alus vangla toimingut õigusvastaseks tunnistada.

7. J. Velitškin oma vastuses Tartu Vangla apellatsioonkaebusele leidis, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja vaidles sellele vastu. Vangla piirab põhjendamatult suitsetamise võimalust, rikkudes õigusi, mida kaebajalt pole seaduse järgi ära võetud. Vanglal on palju võimalusi, et suitsetajate probleemi reguleerida: suurendada avatud aega, lisades olemasolevale neljale tunnile veel 2 tundi õhtusest ajast jne. Samuti on võimalik lubada suitsetamist kambri tualetis ja sel juhul, kui kambrikaaslane on suitsetaja. Kaebaja on vanglas kinnipeetav ja ei oska ette aimata, kuhu sektsiooni ta homme paigutatakse ja kui kaua ta uues kohas olema peab. Organismi normaalseks funktsioneerimiseks on vajalik järgida režiimi, aga igas sektoris on erinev päevakord ja kui satud ootamatult ühest sektorist teise, siis aastate jooksul nikotiinitarbimisega harjunud organismi muutuva režiimiga harjuma panna ei õnnestu. Kõik kaebaja kannatused tulenesid vanglapoolsest diskrimineerimisest võrreldes teiste, täpselt samasuguste süüdimõistetutega. Need eriti pika aja jooksul toimunud toimingud jäävad ÜRO piinamisvastase konventsiooni § 1 alla kui inimese piinamine.

8. Tartu Vangla vastuses J. Velitškini apellatsioonkaebusele vaieldakse sellele vastu. Halduskohus ei ole ebaõigesti tõendeid hinnanud. Kohtumenetluse käigus on tõendatud, et

J. Velitškin pani vanglas tahtlikult toime distsipliinirikkumise – suitsetas oma elukambris, kus temal selleks õigus puudus. J. Velitškin ei eita ka ise teo tahtlikku toimepanemist. Kaebaja arusaam kehtestatud normide täitmisest või täitmata jätmisest viitab selgelt sellele, et ta ei saa aru normide kehtestamise eesmärkidest, põhjustest ning vajalikkusest. Kaebuse tervikuna rahuldamisel - keelatud kohas ja ajal suitsetamise eest distsiplinaarkorras karistamise käskkirja tühistamisel - kaotavad suitsetamist piiravad normid vanglas oma mõtte, kuna nende mittetäitmisega ei kaasneks mingit vastutust. Suitsetamine ei ole selline tegevus, mille piiramine või isegi ära jäämine seaks ohtu inimese igapäevase elutegevuse, erinevalt näiteks vee ja toidu puudumisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja

J. Velitškini apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tulenevalt Tartu Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamisest tühistab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu

29. detsembri 2009 otsuse osas, millega tunnistati Tartu Vangla toiming õigusvastaseks ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab Jevgeni Velitškini kaebuse tervikuna rahuldamata.

10. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et paigutades kaebaja süüdimõistetuna vangla S-1 hoone kambrisse ja järgides S-1 hoone kinnipidamistingimustes VSkE § 82 lg 3 nõuet, on Tartu Vangla siiski toiminud õigusvastaselt, kuna ei taganud kinnipeetav J. Velitškinile just sellist kinnipidamisrežiimi, nagu enda sõnul krooniline suitsetaja J. Velitškin vajaks, s. o võimalust suitsetada ka S-1 hoones praktiliselt siis, kui kinnipeetaval selline soov tekib. HKMS § 25 lg 2 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning rajanema üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Halduskohus ei ole vaidlustatud otsuses põhjendanud, millistele asjas esitatud tõenditele tuginedes on ta jõudnud järeldusele, et Tartu Vanglal oli kohustus ja võimalus paigutada kaebaja ka süüdimõistetuna sektsioonidesse, kus on võimalik kambris suitsetada. Toimiku materjalidest nähtuvalt hoiti J. Velitškinit enne 01.04.2009 Tartu Vangla eeluuritavate eluhoone 6 sektsiooni kambris e. E-hoones. Pärast tema süüdimõistmist paigutati kaebaja vangla S-1 hoonesse e. süüdimõistetute hoonesse. Eluhoonete E-hoone ja S-hoone erinevus seisneb selles, et E-hoones asuvad vahistatute ja vastuvõturežiimil viibivate süüdimõistetute kambrid ning kartserikambrid, milledes on kehtestatud kinni peetavate isikute suhtes liikumispiirangud, S-hoones asuvad süüdimõistetud, kellel on õigus teatud aja jooksul sektsioonis vabalt ringi liikuda.

E-hoones asuvate kinni peetavate isikute kinnipidamisrežiim on erinev võrreldes S-hoone kinnipidamisrežiimiga ja Tartu Vangla selgituste kohaselt (tl 28) ei ole ka ehituslikult olnud võimalik kõikidesse E-hoone sektsioonidesse eraldi ühiskasutatavat suitsuruumi teha, mistõttu on sellistes E-hoone sektsioonides lubatud kinni peetavatel isikutel kambris suitsetada juhul, kui tema kambrikaaslane ei ole mittesuitsetav isik (VSkE § 82 lg-d 4 ja 5). Eluhoonetes ja sektsioonides, kus on olemas eraldi suitsetamisruum, s. h S-hoone sektsioonis 1, järgis Tartu Vangla VSkE § 82 lg 3 nõuet, s. o seda, et osakonnas, kus on suitsetamisruum, võib kinnipeetav suitsetada ainult suitsetamisruumis ja sel ajal, kui ta oma osakonna piires võib kodukorra kohaselt liikuda.

Kuna ajavahemikul 01.04.2009-27.08.2009 viibis J. Velitškin Tartu Vangla S-hoone 1. sektsioonis, kus oli kinnipeetavate jaoks olemas eraldi suitsetamisruum, siis kehtis VSkE §-st 82 lg 3 tulenev nõue ka kaebaja suhtes ja selle täitmise nõudmine Tartu Vangla poolt ei ole olnud õigusvastane. VangS § 12 lg 1 sätestab ammendava loeteluna vanglas kinni peetavate isikute eraldihoidmise printsiibid ning sellist printsiipi, et eraldi hoitakse suitsetavad ja mittesuitsetavad kinnipeetavad, ei ole. VangS § 12 lg 2 kohaselt on vanglas eraldihoidmise printsiibi täitmiseks teineteisest eraldatud osakonnad ja kambrid.

Tartu Vangla selgituste kohaselt hoitakse eraldi kinni meesja naissoost vahistatuid, meesja naissoost süüdimõistetuid ja süüdimõistetuid, kellel on narkootiliste ainete tarbimisest tingitud sõltuvushäired. Samuti viibib Tartu Vanglas süüdimõistetuid, keda nende ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht. Lisaks eelnimetatule hoitakse eraldi kinni peetavaid isikuid, kes on paigutatud julgeoleku kaalutlustel lukustatud kambrisse, kes kannavad distsiplinaarkorras määratud kartserikaristust ja neid kinni peetavaid isikuid, keda on vaja paigutada eraldi meditsiinilistest näidustustest tulenevalt, samuti kinni peetavaid, kes on alles saabunud vanglasse ja viibivad vastuvõtuosakonnas.

Töö korraldamise eesmärgil on koondatud ühte sektsiooni töötavad ja õppivad kinnipeetavad. Vanglas kinnipeetavate paigutamisel tuleb kinnipeetava isiku paigutamisel lisaks ülalmärgitule arvestada veel ka sellega, et ühte osakonda paigutatud kinnipeetavate vahel ei oleks selliseid suhteid, mis ohustaks kinnipeetavate endi julgeolekut. Lisaks eeltoodule sätestab Tartu Vangla kodukorra p 4.9 ka selle, et kinni peetava isiku vanglasisest ümberpaigutamist menetleb ja otsustab julgeolekuosakond. Seega toimub kinni peetavate isikute vanglasisene paigutus eelkõige tulenevalt eraldihoidmise printsiibist ja selle üle otsustab ülalloetletud tingimustest lähtuvalt julgeolekuosakond.

VSkE § 82 lg 1 sätestab küll selle, et kinnipeetava vastuvõtmisel selgitatakse välja, kas kinnipeetav suitsetab ning kas ta soovib suitsetamisest loobuda ja kui ta soovib suitsetamisest loobuda, hoolitsetakse tema vanglasisese nõustamise eest, kuid erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et see säte ei kohusta vanglat tagama igale kinnipeetavale sellist vanglasisest paigutust või ka sellist režiimi, mis järgiks iga kinnipeetava senist suitsetamisharjumust ja –vajadust. Asjaolu, et Tartu Vangla erinevates eluhoonetes ja nende sektsioonides on suitsetamise korraldus erinev tulenevalt sellest, milline on neis osakondades isikute kinnipidamisrežiim ja kas osakonnas on olemas eraldi suitsetamisruum või mitte, ei ole võimalik käsitleda diskrimineerimisena või ebavõrdse kohtlemisena.

Riigikohtu halduskolleegiumi 26.05.2008 lahendis nr 3-3-1-20-08 on leitud, et seadusest ei tulene vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused kinnipidamistingimused ning, et erinevused sektsioonide elukorralduse vahel ei ole käsitletavad võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena, kui kinnipeetavatele on tagatud VangS-st ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus. J. Velitškinile oli ajavahemikul 01.04.2009-27.08.2009 tagatud VSkE §-st 8 lg 1 tulenev õigus liikuda väljaspool kambrit oma osakonna piires kodukorras selleks sätestatud vabal ajal vähemalt nelja tunni jooksul ja ka VSkE §-st 82 lg 3 tulenev õigus suitsetada osakonnas, kus on suitsetamisruum sel ajal, kui ta oma osakonna piires võib kodukorra kohaselt liikuda.

VangS § 105 lg 21 p 2 kohaselt tuleb vangla kodukorras ette näha muuhulgas päevakava. Päevakava tuleb koostada selliselt, et kinnipeetav saaks kasutada temale vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevaid õigusi ja samas peab vangla saama läbi viia omi kohustuslikke toiminguid. Kinnipeetavatel on VangS-st ja muudest vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevalt õigus näiteks jalutuskäigule, telefoni kasutamisele, spordisaali kasutamisele, raamatukogu ja kaupluse teenuse kasutamisele, koolis ja tööl käimisele, sotsiaalprogrammides osalemisele jne.

Päevakavas tuleb ette näha ka ajad kinnipeetavate kolmeks toitlustamiskorraks, hommikuse ja õhtuse loenduse läbiviimiseks. Tartu Vanglas viibivate kinni peetavate isikute arv (932) on suhteliselt suur. Kehtiva Tartu Vangla kodukorra järgi on S-hoone 1. osakonna kinnipeetavatele tagatud õigus liikuda 4 tundi vabalt oma osakonna piires - ennelõunasel ajal 2 tundi ja pealelõunasel ajal 2 tundi, millise aja jooksul on kinnipeetavatel VSkE § 82 lg 2 järgi õigus ka käia suitsetamisruumis suitsetamas ja milline õigus oli tagatud ka J. Velitškinile.

Kohtuotsusest ei selgu, millistele tõenditele ja õigusaktidele tuginedes on halduskohus teinud järelduse, et Tartu Vangla oli tegevusetu, sest ei teinud midagi selleks, et korraldada J. Velitškini kui kroonilise suitsetaja suitsetamisvõimalus teisiti võrreldes osakonnas kehtiva üldise korraga. Halduskohtu väide, et suitsetamise osas on igal inimesel valikuja tahtevabadus, s. o võimalus endal otsustada oma eluviisi üle ja sellega peab arvestama ka vangla, ei ole asjakohane, sest kinnipeetavate erinevat kohtlemist võrreldes vabaduses viibivate isikutega ei saa pidada diskrimineerimiseks (vt. näiteks Riigikohtu 07.12.2009 otsus nr 3-3-1-5-09, milles on leitud, et võrdusõiguse puhul ei ole võrreldavateks gruppideks kinnipeetavad ja vabaduses viibivad isikud, sest kinnipeetavate olukord erineb vabaduses viibiva isiku olukorrast, kuna kinnipeetav kannab karistust ning on allutatud vangla režiimile).

VangS § 4 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega ja lõike 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud piirangutele. Kinnipeetavate suitsetamispiirangud tulenesid antud juhul VSkE §-st 82, milledes sätestatud nõuete elluviimine oli kohustuslik ka Tartu Vanglale. J. Velitškinile oli tagatud võimalus liikuda ööpäevas 4 tunni jooksul vabalt oma osakonna piires ja soovi korral sel ajal ka suitsuruumis suitsetada ning ükski VangS ega muu vangistust reguleeriva õigusakti säte ei näe vanglale ette kohustust arvestada kinnipeetavate päevakava koostamisel sellega, kuidas üks või teine kinnipeetav on harjunud suitsetama ja milline on tema suitsetamisvajadus.

Eeltoodu tõttu on põhjendamatu ka halduskohtu seisukoht, et Tartu Vangla on rikkunud PS §-i 18, s. o kaebajat vähemalt minimaalse raskusastmega väärkohelnud ja tema inimväärikust alandanud.

Inimväärikuse alandamiseks on õigusteaduses tavapäraselt peetud kehalise puutumatuse kahjustamist, inimese või tema lähedase jätmist eksistentsiks vajalike minimaalsete tingimusteta, samuti tema taandamist isiksusest riigivõimu objektiks või vahendiks, millega käesoleval juhul ilmselgelt tegemist ei ole. Piinamine on ÜRO piinamisvastase konventsiooni art 1 kohaselt tegevus, millega tekitatakse inimesele tahtlikult tugevat füüsilist valu või vaimset laadi valu või kannatusi, et saada selliselt isikult või kolmandalt isikult teavet või ülestunnistusi; et karistada teda teo eest, mille on toime pannud tema ise või kolmas isik või mille toimepanemises teda kahtlustatakse; või et hirmutada teda või kolmandat isikut või et neid millekski sundida; või mis tahes diskrimineerimisel rajaneval põhjusel, kui sellise valu või kannatuste tekitajaks oli ametiisik või muu isik, kes täidab ametiisiku ülesandeid, või kui seda tehakse nende kihutusel või nende väljendatud või vaikival nõusolekul. Eelmainitud artikli kohaselt ei hõlma piinamine seaduslike sanktsioonide kohaldamisest tulenevat, sellistele sanktsioonidele omast või nendega juhuslikult kaasnevat valu või kannatusi. VsKE §-s 82 toodud suitsetamispiirangute järgimist ja kinnipeetavate eraldihoidmise printsiibist tulenevat võimalikku suitsetamisvõimaluste erinevust vangla eluhoonete vahel ei ole ringkonnakohtu hinnangul kuidagi võimalik pidada ka alandavaks ega piinavaks kohtlemiseks eelviidatud konventsiooni järgi, mistõttu tuleb halduskohtu otsus tühistada osas, millega J. Velitškini kaebus rahuldati ja teha selles osas uus otsus, millega jätta J. Velitškini kaebus tervikuna rahuldamata, s. o rahuldamata ka osas, mis puudutas Tartu Vangla toimingu (suitsetamise piiramine) õigusvastaseks tunnistamise nõuet.

11. J. Velitškini apellatsioonkaebus halduskohtu otsuse peale osas, millega jäeti tema kaebus rahuldamata, tuleb jätta rahuldamata, sest halduskohus on õigesti ja põhjendatult jätnud Tartu Vangla peaspetsialist-üksusejuhi 05.08.2009 käskkirja nr 1-4/1151 jõusse.

Asjas ei ole olnud vaidlust selles, et kaebaja rikkus 23.07.2009 VSkE § 82 lg-t 3 ja seega ka VangS § 67 p 1, mis kohustab kinnipeetavat täitma vangla sisekorraeeskirju. Toimiku materjalidega (tl 30-32) on tõendatud kaebaja distsiplinaarsüütegu. J. Velitškin ei ole ka ise juhtunu kohta antud seletuses (tl 32) vaielnud vastu sellele, et ta suitsetas 23.07.2009 Tartu Vangla S-hoone kambris. Viidatud seletuskirjas on ta oma tegu õigustanud üksnes sellega, et ta suitsetas mitte otseselt kambris, vaid kambri WC-s, kus on olemas ventilatsioonisüsteem. Samuti pani ta rikkumise toime tahtlikult, sest oli 18.05.2009 tutvunud VSkE ja Tartu Vangla kodukorraga, olles seega teadlik oma tegevuse õigusvastasusest ja distsiplinaarkorras karistatavusest. Seetõttu oli tema karistamine õige ja vastavuses VangS § 63 lg-ga 1. Kaebaja poolt esimese astme kohtumenetluses esitatud seisukohtadest ega ka apellatsioonkaebusest ei nähtu midagi sellist, mis oleks võinud tingida teistsuguse otsustuse distsiplinaarkaristuse määramisel. Kohtumenetluses ei ole kaebaja toonud esile ühtegi uut asjaolu, mis ei olnud distsiplinaarkaristuse määrajale distsiplinaarmenetluse materjalidest teada. Kaebaja ei ole kohtumenetluses välja toonud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et talle 05.08.2009 karistuse määramine on olnud materiaalses mõttes õigusvastane ega ole ära näidanud, millised asjaolud jättis vangla ametnik karistuse määramisel arvestamata. Samuti ei nähtu kaebaja väidetest ühtegi sellist asjaolu, mis oleksid tinginud tema karistamata jätmise või leebema karistamise. 23.07.2009 toimunud distsipliinirikkumine on distsiplinaarasja materjalidega tõendatud, selle eest karistamine oli põhjendatud ning karistust ei ole alust pidada ka ebaproportsionaalseks. Samuti ei ole asja materjalide põhjal tuvastatav, et Tartu Vangla oleks distsiplinaarmenetluse läbiviimisel rikkunud VSkE nõudeid.

12. Kuna J. Velitškin oli halduskohtusse kaebuse esitamisel ja ka apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivust vabastatud, s. o kohtud leidsid, et ta on HKMS § 91 lg 1 mõistes maksejõuetu, jääb Tartu Vangla taotlus apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu

250 krooni väljamõistmiseks kaebajalt HKMS § 92 lg 10 alusel rahuldamata ning tasutud riigilõiv jääb Tartu Vangla enda kanda.

Einar Vene Agu Timmi

Maili Lokk