2-05-767/55 · Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Anu Uritam Otsuse tegemise aeg ja koht 25.05.2010 Tallinn Tartu maantee kohtumaja Tsiviilasja number 2-05-767 Tsiviilasi MU hagi MK vastu ühisvara jagamise nõudes Tsiviilasja hind

1 000 000 krooni Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: MU(isikukood XXX, elukoht XXX) Hageja lepinguline esindaja: advokaat Tiit Vajak (advokaadibüroo Leppik ja Partnerid, Veetorni 4, 10119 Tallinn, e-post: menetlus@leppik.ee) Kostja: MK(isikukood XXX, elukoht XXX). Kostja lepinguline esindaja: Allan Ratso (Veskitammi 32, Laagri, e-post: ratso@hot.ee) Kohtuistungi toimumise aeg 05.05.2010 Kohtuistungil osalesid Hageja MU ja hageja lepinguline esindaja advokaat Tiit Vajak Kostja MK ja kostja lepinguline esindaja Allan Ratso RESOLUTSIOON Jätta rahuldamata hageja nõue mõista kostjalt välja hüvitis enamsaadud ühisvara arvelt. Menetluskulude jaotus

1. Välja mõista hagejalt MU`lt riigi tuludesse riigilõiv summas 43 000 (nelikümmend kolm tuhat) krooni. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele AS-s SEB Pank nr 10220034796011 või AS-s Swedbank nr 221023778606 viitenumbriga 2900078444. Maksekorralduse selgituste reale tuleb märkida kohus, kohtumaja ja tsiviilasja number, mille eest tasutakse.

2. Jätta hageja poolt tasutud ehitustehnilise ekspertiisi kulud summas 10 000 (kümme tuhat) krooni hageja kanda.

3. Välja mõista kostjalt MK`lt riigilõivuna riigi tuludesse 4500 (neli tuhat viissada) krooni. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele AS-s SEB Pank nr 10220034796011 või AS-s Swedbank nr 221023778606 viitenumbriga 2900078444. Maksekorralduse selgituste reale tuleb märkida kohus, kohtumaja ja tsiviilasja number, mille eest tasutakse.

4. Jätta ülejäänud menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Tsiviilasi nr.2-05-767

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE SENINE KÄIK

1. MU(edaspidi hageja) esitas 11. märtsil 2005 MK(edaspidi kostja) vastu hagi, milles palus muuhulgas jagada abikaasade ühisvara hulka kuuluvad vallasasjad ja tunnistada ühisvaraks ⅓ mõttelist osa Tallinnas XXX asuvast kinnistust (edaspidi ⅓ mõttelist osa kinnistust) ning jagada ka see poolte vahel võrdselt. Esialgses hagis esitas hageja kostja vastu ka ühisvarasse kuulunud vallasasjade jagamiseks, lapse elukoha määramiseks ning lapsele elatise väljamõistmiseks. Hageja palus jagada vallasasjad 133 180 krooni väärtuses nii, et kostja käes olev vara väärtuses

91 680 krooni jääb kostjale ja hageja käes olev vara väärtuses 41 500 krooni jääb hagejale ning kostjalt mõistetakse enamsaadu arvel välja hüvitis 25 090 krooni.

2. Hageja väitel panustas ta abielu ajal oma lahusvaraks olnud korteri müügist saadud raha ja aega kinnistul asuva elamu kolmanda korruse väljaehitamiseks. Seega tuleb väljaehitatud osa arvata ühisvara koosseisu sõltumata sellest, et väljaehitamise ajal olid kinnistu omanikuks kostja tädid, kes võõrandasid 1998. aastal kinkelepingutega kokku ½ mõttelist osa kinnistust kostjale. Kostja tädid andsid kolmanda korruse väljaehitamiseks nõusoleku ja lubasid pärast kolmanda korruse valmimist võõrandada osa kinnistust pooltele. Ehitus toimus poolte abielu ajal ja pooled tegutsesid ühiselt kostja tädide seatud eesmärgi täitmiseks. Ekspertiisiakti järgi on III korruse ehitustööde maksumus 1998. aasta aprillikuu hindades 1 243 000 krooni ja praegusel ajal

2 760 000 krooni, millest hageja palub välja mõista poole.

3. Kostja võttis ühisvara jagamise nõude osaliselt õigeks, kuid vaidles vastu vallasasjade väärtusele ja sellele, et arvata ühisvara hulka ⅓ mõttelist osa kinnistust. ⅓ mõttelist osa kinnistust on kostja lahusvara, kuna ta sai selle kingituseks oma tädidelt. Kinnistu mõtteline osa ei ole ehitatud ühisvara arvel, vaid kostja ehitas selle oma vahenditest. Kostja sai aktsiate müügist raha ja võttis 1997. aastal eraisikult laenu.

4. Harju Maakohus rahuldas 10. oktoobri 2008. a otsusega hagi ja tunnistas ⅓ mõttelist osa kinnistust poolte ühisvaraks ning jagas poolte ühisvara väärtusega 2 893 180 krooni. Maakohus jättis hageja omandisse vallasasjad väärtusega 41 500 krooni, kostja omandisse vallasasjad väärtusega 91 680 krooni ja ⅓ mõttelist osa kinnistust väärtusega 2 760 000 krooni ning mõistis kostjalt hageja kasuks enam saadud ühisvara arvel välja hüvitise 1 405 090 krooni, menetluskulu

13 000 krooni ja riigilõivu 55 000 krooni riigituludesse.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. aprilli 2009. a otsusega maakohtu otsuse kinnistu ⅓ mõttelise osa ühisvara hulka arvamise ja jagamise osas ning saatis selles osas asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja tegi uue otsuse, millega jagas abikaasade ühisvaraks olnud vallasasjad 133 180 krooni väärtuses, jättes hagejale vara 41 500 krooni ja kostjale 91 680 krooni väärtuses ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 25 090 krooni. Samuti tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse menetluskulude väljamõistmise osas ja jättis menetluskulud asja uuel läbivaatamisel maakohtu jagada.

6. Riigikohtu 09.12.2009.a otsusega nr 3-2-117-09 jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 20. aprilli 2009. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-05-767 muutmata, kuid muudeti otsuse põhjendusi. Riigikohus märkis oma otsuse punktis 12, et maakohus võis asjas tõendeid hinnates asuda vääralt seisuhale, et 1/3 kinnistust on perekonnaseaduse (PKS) § 15 lg 1 alusel kostja lahusvara. Riigikohus andis maakohtule asja uueks läbivaatamiseks juhise, mille järgi tuli maakohtul tuvastada, kas kostja omandas 1/3 mõttelist osa kinnistust tasuta ehk kinke teel PKS § 15 lg 1 mõttes või omandati kinnistu mõtteline osa tasulise lepingu alusel ning see mõtteline osa kinnistust kuulub PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvara hulka. Samuti märkis Riigikohus otsuse punktis 14, et ühelt poolt hageja ja kostja ning teiselt poolt kostja tädide vahel võis olla kokkulepe, et kinnisasja mõtteline osa võõrandatakse tasu eest ehk hageja ja kostja kohustusid oma vahendite eest ehitama elamu pööningukorrusele eluruumid ning kostja tädid kohustusid vastutasuks võõrandada 1/3 mõttelist osa kinnistust hagejale ja kostjale. Riigikohtu otsuse punkti

15 järgi võis enne poolte abieluliste suhete lõppemist ühise tegutsemise eesmärk olla juba saavutatud ning kaasomand poolte soovitud viisil kokkuleppel lõpetatud. Riigikohus rõhutas otsuse punktis 16, et ühise tegutsemise leping on tasuline leping ning selle alusel abielu ajal omandatud vara on PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara sõltumata sellest, kas lepingus osales üksnes üks abikaasa või mõlemad.

7. Asja uuel arutamisel maakohus esitasid pooled täiendavaid kirjalikke seisukohti ning tõendeid. Harju Maakohtu istungil 17.02.2010.a kuulati tunnistajana ära KK. Harju Maakohtu istungil 24.03.2010.a arutas kohus pooltega kompromissi sõlmimise võimalusi ning koostas poolte ettepanekute alusel kompromisslepingu teksti. 12.04.2010.a teatas hageja, et ei soovi kompromissi sõlmida Harju Maakohtu 24.03.2010. a istungil kokku lepitud tingimustel ning esitas täiendavad tingimused. Harju Maakohtu istungil 21.04.2010.a arutas kohus teistkordselt pooltega kompromissi sõlmimise võimalusi ning koostas poolte uute ettepanekute alusel uue kompromisslepingu teksti. Kompromisslepingu allkirjastamiseks määrati täiendav istung 05.05.2010.a 03.05.2010.a teatas hageja taas, et ei soovi kompromissi sõlmida Harju Maakohtu istungil kostjaga kokku lepitud tingimustel. Hageja esitas täiendava tunnistaja ülekuulamise taotluse. Harju Maakohtu istungil jättis kohus hageja täiendava taotluse läbi vaatamata, kuna kohtu poolt antud tähtaeg täiendavate tõendite taotlemiseks oli möödunud. Kohus lõpetas istungil asja sisulise arutamise.

HAGEJA NÕUE

8. Hageja esitas Harju Maakohtule 08.03.2004. hagiavalduse, milles muuhulgas esitas kostja vastu ühisvara jagamise nõude. Hagiavalduse kohaselt abiellusid hageja ja kostja 11.10.1995.a. Tallinnas ning nende abielulised suhted lõppesid 17. mail 2004.a. Hageja ja kostja ehitasid abielu kestel ühiselt välja Tallinnas XXX asuva elumaja kolmanda korruse kogupinnaga 138m2.

9. Hagiavalduse kohaselt tagastati XXX elamu koos elamualuse maaga 13. mail 1997. a võrdsetes osades SK ja REM. 29.04.1998.a kinkisid REM ja SK kostjale kumbki 1/6 suuruse osa kinnistust, kokku 1/3 suuruse mõttelise osa. Kasutuskorra kokkuleppe kohaselt vastasid kingitud mõttelisele osale elamu III korruse ruumid. Täiendavalt kinkis REM kostjale 03. juulil 1998.a lisaks veel 1/6 suuruse mõttelise osa kinnistust, mille tagajärjel kostja omandas 3/6 mõttelist osa kinnistust. Viimati mainitud osa ei olnud hageja hinnangul poolte ühisvaraks ega puutunud pooltevahelisse vaidlusesse.

10. Hageja väitel ehitati hageja ja kostja ühiselt teostatud ehitustööde käigus ca 68m2 suurune elamiskõlbmatu pind ümber 138m2 suuruseks hästiviimistletud elamispinnaks, milles pooled koos elasid. Ehitustegevuse finantseerimiseks kasutati erinevaid allikaid, muuhulgas poolte töötasusid, pangalaenu arvelt saadud vahendeid ning hageja lahusvara ehk hagejale kuulunud korteri müügist saadud vahendeid. Katuse renoveerimisel toetasid rahaliselt ka teised kaasomanikud. Hageja palus kohtul tunnistada kostjale kuuluv 1/3 kinnistu mõttelisest osast poolte ühisvaraks. Ühisvara väärtuseks luges hageja hagiavalduse esitamise seisuga 1 800 000 krooni. Hageja palus kohtul mõista talle ühisvara arvelt kostjalt välja rahaline hüvitus poole ulatuses ühisvara väärtusest.

11. 12.09.2005.a esitas hageja kohtule hagiavalduse täpsustuse, milles hageja selgitas, et SK ja REM puudusid rahalised vahendid XXX hoone kolmanda korruse väljaehitamiseks. Maja kolmanda korruse ehitamine toimus hageja ja kostja poolt alates 1995. a kuni 1998.a lõpuni. Osa töid tehti ajal, mil elamu kuulus SK ja REM, osa hiljem. Viimased kulutused ehitustöödele tegi hageja 2001. a märtsis. Hageja väitis oma hagiavalduses, et hagejal ja kostjal oli konkreetne kokkulepe vanadaamidega – kui hageja ja kostja ehitavad majale peale kolmanda korruse, saavad nad selle omale. Hageja pidas olukorda erinevaks võrreldes tavalise kinkega. Oma väiteid soovis hageja tõendada koopiatega oma arveraamatutest ning tunnistajate ütlustega. Arveraamatud kajastavad hageja sõnul ainult tema enda vahenditest tehtud kulutusi. Hageja poolt tehtud kulutused hõlmavad hoone kolmanda korruse projekteerimist, ehitusmaterjalide ostmist ja töömeestele palga maksmist.

12. 28.01.2008.a esitas hageja kohtule hagiavalduse täienduse, milles märkis, et hindab XXXmajaosa väärtuseks 2 760 000 krooni.

13. 12.05.2008.a täiendas hageja oma seisukohti ning selgitas, et kostja tädi ja vanaema ei ole XXX maja kolmandat korrust ehitanud. Kokkulepe nendega oli selline, et hageja ja kostja üheskoos ehitavad kolmanda korruse välja ja saavad seejärel selle omanikeks. Maja kolmanda korruse ehitamisse on hageja paigutanud osaliselt oma lahusvara (tema lahusvaraks olnud korteri müügist saadud vahendid) ja osaliselt oma tööd. Kinkimise ajaks 29.04.1998.a oli pööningukorrus juba põhiosas valminud. Asjaolu, et pooled teostasid XXXhoones ühiselt ehitustöid, tõendab hageja ja Eesti Hoiupanga vahel 04.10.1995.a sõlmitud laenuleping, mida tagasid pandilepingutega neile kuuluvatele korteritele nii hageja kui ka kostja. Ühiselt esitatud tuludeklaratsioonidest nähtub, et pooled deklareerisid 1996, 1997 ja 1998.a eluasemelaenu intressidena laenulepingu intresse. Seega suurenes XXXhoone väärtus oluliselt poolte abielu jooksul. Hageja hinnangul ei ole kostja tõendanud, et suunas XXXhoone ehitusse rahalisi vahendeid suuruses 640 000 krooni. Kostja ise on oma 06.11.2004.a kirjas hagejale omaks võtnud, et mõlemad pooled on XXX kolmanda korruse väljaehitamisse investeeringuid teinud. Kinkimise hetkeks 29.04.1998.a ei olnud kõik ehitustööd sugugi tehtud ning ehituse lõpetamiseks vormistati laen. Hageja palus kostjalt kinnisvara väärtuse eest välja mõista hüvitis suuruses 1 380 000 krooni.

14. 27.01.2010.a selgitas hageja, et XXX kolmanda korruse väljaehitamist rahastasid nii kostja kui ka hageja oma ühisvara ja lahusvara ning pangalaenu arvelt saadud rahaliste vahenditega. Kostja tädi ja vanaema osalesid ehitustööde rahastamisel, kuna kolmanda korruse väljaehitamisega kaasnes vajadus ehitada katus kogu majale. Kostja rahastas ehitust läbi hageja pangakonto. Kuna kostja müüs lahusvaraks olnud eseme ja andis saadud rahasumma pere majapidamisse, muutus see raha ühisvaraks. SK ja REM ei vaidlustanud kunagi XXX kolmanda korruse väljaehitamist, vaid osalesid ise korruse väljaehitamisega kaasneva katuse ehituse rahastamises. Koheselt pärast K 25 kolmanda korruse valmimist andsid REM ja SK selle omandiõiguse üle kostjale. Asjaolu, et kostjale kingiti esimese kinkelepinguga just välja ehitatud kolmas korrus, tõendab hageja hinnangul vastava kokkuleppe olemasolu. Hageja ja kostja poolt kolmanda korruse väljaehitamisse tehtud investeering oli tolle aja mõistes ülisuur. Oleks ebamõistlik arvata, et keegi teeks sellise investeeringu ilma igasuguse kokkuleppeta või siis ainult kokkuleppega saada ruumide kasutusõigus. Kuna kokkulepe oli sugulaste vahel, oli kõigil asjaosalistel alust eeldada, et kinni peetakse ka suulisest kokkuleppest.

15. 10.03.2010.a esitas hageja kohtule lõplikud seisukohad. Oma pangakontolt tegi hageja ehituse rahastamiseks ülekandeid summas 367 845, 24 krooni. Kuluarvestuse raamatu kohaselt tegi hageja lisaks sularahas kulutusi summas 520 461,93 krooni. Kokku rahastas hageja XXX elamu kolmanda korruse ehitust summas 888 307,17 krooni ning hageja arvestus ei ole kindlasti täielik. Ilma sisustuseta oli ehitustööde maksumus kooskõlas eksperdi arvamusega 1 243 000 krooni. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta iseseisvalt ehitust oleks rahastanud. Tähtsust ei oma, kes abikaasadest raha teenib. Samuti rõhutas hageja, et asjas tuvastatud asjaoludest saab üksnes järeldada, et mingisugune kokkulepe pidi poolte ja elamu omanike vahel olemas olema.

16. Harju Maakohtu 17.02.2010. a istungil täpsustas hageja oma nõude suurust ning teatas, et tema nõude rahaliseks suuruseks on 1 000 000 krooni.

17. Hageja taotles kostjalt ka menetluskulude väljamõistmist.

KOSTJA VASTUVÄITED

18. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu. Kostja leidis, et XXX kinnistu 1/3 mõttelise osa ühisvara hulka arvamiseks puudub alus. Nimetatud mõtteline osa kingiti kostjale 29.04.1998.a. Elamu tagastati SK ja REM 07.11.1994.a ning ehitusluba katusekorruse väljaehitamiseks väljastati 17.10.1996.a. Kinkimise hetkeks oli elamu katusekorrus juba täielikult välja ehitatud. Juurdeehituse osa oli fikseeritud ka notariaalses tehingus. Katusekorruse väljaehitus ei ole toimunud ühisvara arvelt ning poolte kooselu ajal ei ole lahusvara väärtus oluliselt suurenenud.

19. Esialgses vastuses kohtule 28.07.2005.a väitis kostja, et XXX elamu katusekorrus on välja ehitatud SK ja REM poolt enne kinkelepingu sõlmimist ja kinkijate rahaliste vahendite arvelt. Hagiavalduses viidatud laenuvahendeid kasutati kingitud elamuspinna möbleerimiseks ja kodutehnikaga varustamiseks. Kooselu ajal võetud laenu ei ole kasutatud elamispinna väljaehitamiseks.

20. 13.12.2005.a esitas kostja hagiavaldusele täpsustatud vastuväited. Kostja märkis, et hageja esitatud tõenditest nähtuvalt ei tehtud pärast 29.04.1998. a investeeringuid enam ehitustegevusse. Kostja leidis, et temale kinnistu mõttelise osa kinkimise näol oli tegemist tavapärasse kinkelepinguga. Juhul, kui hageja leiab, et kinkimisega on kahjustatud tema huve või kinkijad on alusetult omandanud tema rahalisi vahendeid, on tal õigus pöörduda vastava hagiga nende isikute vastu, kes tema vara on alusetult omandanud. Kostja rõhutas, et XXX kolmanda korruse väärtus ei ole pärast selle kinkimist 29.04.1998.a abikaasade töö või rahaliste kulutuste arvelt suurenenud. Pärast kinkimist soetati vaid mööbel ja vajalikud tarbeesemed.

21. 06.02.2008.a esitas kostja kohtule täiendavad vastuväited. Kostja kordas taas, et pärast kinkelepingu sõlmimist 29.04.1998.a ei ole XXX kolmanda korruse väärtus abikaasade töö või rahaliste kulutuste arvelt suurenenud. XXX kolmas korrus oli välja ehitatud SK ja REM poolt kostjalt saadud rahaliste vahendite arvelt, milliseid kostja ei omandanud ühisvara arvelt. Kostja poolt on antud elamu kaasomanikele SK ja REM elamu väljaehitamiseks 640 000 krooni. Nimetatud summast sai 250 000 krooni kostja 17.10.1997.a IL sõlmitud laenulepingu alusel ning

390 000 krooni 27.05.1998.a. AS H aktsiate võõrandamisest. AS H aktsiad kuulusid kostjale juba enne abiellumist. Lisaks paigutasid SK ja REM maja kolmanda korruse väljaehitamiseks ka oma rahalisi vahendeid. Hageja ei ole tõendanud, et elamu III korrus oleks ehitatud välja ühisvara arvelt. Kostja leidis, et hageja pangaväljavõtte kohaselt on elamu omanikud ja kostja teinud hagejale rahalisi ülekandeid summas 496 526,18 krooni tööde ja materjalide eest tasumiseks. Nimetatud rahaliste vahendite arvelt on toimunud XXX kolmanda korruse ehitus.

Nimetatud vahendeid ei saanud kostja hinnangul lugeda ühisvaraks, kuna need ei ole kogutud abikaasade poolt abielu kestel. Hageja on küll teinud oma pangakontolt makseid ehitustööde ja materjalide eest tasumiseks, kuid hageja on jätnud kirjeldamata sissetulekud, mille arvelt ta väidetavaid kulutusi tegi. Kostja sõlmis 17.10.1997la laenulepingu summas 250 000 krooni, millest 100 000 krooni laekus kostja pangaarvele ning ülejäänud anti üle sularahas. Kostja paigutas nimetatud vahendid ehitusse. Kostja sai talle enne abiellumist kuulunud AS H aktsiate müügist 640 000 krooni, mille ta samuti paigutas kolmanda korruse ehitusse. Kokku oli kosja poolt paigutatud elamu ehitamisse lahusvara arvelt ning kaasomanikelt saadud vahendite arvelt

746 526,18 krooni.

22. Kostja rõhutas, et temale ei kaasnenud kinke vastuvõtmisega mingisuguseid kohustusi. Kinkijad andsid vara talle üle tasuta. Ka hageja koostatud arveraamatud näitavad, et kulutusi XXX kolmanda korruse väljaehitamiseks ei ole tehtud ühisvara arvelt.

23. 19.01.2010. a selgitas kostja oma seisukohti täiendavalt. Kostja rõhutas, et 29.04.1998.a kinkelepingus toodud tingimustele lisaks ei ole kostja sõlminud mingeid kokkuleppeid enne ehituse alustamist hilisema kinkimise kohta. Kostjale ei ole teada, millised olid kinkijate kaalutlused kinke tegemisel. Juhul, kui kostja oleks teadlik olnud kinkelepingu esemega kaasnevast hüvitamiskohustusest hagejale, oleks kostjal olnud võimalik kinkelepingut mitte sõlmida. Kinkelepingu sõlmimisel ei eeldanud kinkijad ega kostja mingeid kohustusi hageja ees. Hageja ei esitanud kinkelepingu sõlmimise järgi kinkijate vastu mingeid nõudmisi. Kinkelepingu sõlmimise asjaoludega seoses selgitas kostja, et märtsiks 1998. a oli tema rahaliste vahendite arvelt valmis ehitatud elamu kolmas korrus ja paigaldatud uus katus. Hagejal ja kostjal puudusid rahalised vahendid korteri sisustamiseks ning neil ei olnud tagatise puudumise tõttu võimalik võtta pangalaenu. Kostja pöördus vanatädi ning vanaema poolte ettepanekuga pantida neile kuuluv osa elamust pangalaenu tagatiseks või kinkida talle vastav osa elamust. Kostja õel õnnestus selleks veenda kostja vanaema ning vanatädi. Eelnevate kokkulepete puudumist kinkelepingu osas tõendab vahetult enne kinkelepingu sõlmimist välja antud REM volikiri KKle. 19.08.1998.a seadis kostja pangalaenu tagatiseks kinnistule hüpoteegi 300 000 krooni suuruses.

24. Kostja selgitas ühtlasi, et elamu kaasomanikud SK ja REM võimaldasid kostjal pööningukorruse välja ehitada ning sinna üüri maksmata elama asuda juhul, kui kostja pööningukorruse välja ehitab ja selle käigus paigaldab elamule uue katuse. Seoses sellega ei antud kostjale lubadusi omandi üleandmiseks. Kostjal ei tekkinud kahtlusi, et eakad sugulased ei võimalda tal seal elada. Kokkulepete puudumist tõendab maja omanike osalemine elamu rekonstrueerimise finantseerimises (ülekanne SK eest tehti tema hooldaja KK poolt).

25. Kostja selgitas, et hageja esitatud arveraamatute kohaselt on kulutusi XXX elamu ehitamisse tehtud summas 651 381,33 krooni. Hageja arveldusarvelt on ülekandeid tehtud kokku summas

500 667,67 krooni. Ülejäänud osas on ehitustööde eest tasutud kostja pangaarve kaudu ja sularahas. Kokku finantseeris kostja ehitusse kokku 640 000 krooni. Koos elamu kaasomanikega finantseeriti elamu ehitust summas 746 526,18 krooni, milline summa katab kõik ehituse tarbeks tehtud tegelikud kulud.

26. 10.03.2010.a kohtule esitatud seisukohtades rõhutas kostja taas, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et poolte ja elamu omanike vahel oleks olnud mingi eelnev kokkulepe hilisema omandiõiguse ülemineku kohta kostjale. Hageja ei suhelnud kostja Ameerikas elava vanatädiga ega saanud sõlmida temaga mingeid kokkuleppeid. Sõlmitud kinkelepinguga omandas kostja 1/3 mõttelise osa kogu kinnistust ehk ka need osad, millesse keegi rahalisi vahendeid ei paigutanud. Tunnistaja KK ütlustest nähtub, et poolte ja elamu omanike vahel puudusid enne elamu kolmanda korruse väljaehitamist igasugused kokkulepped omandiõiguse hilisema üleandmise suhtes. Vastupidisel juhul ei oleks elamu omanikel olnud vajalik investeerida oma vahendeid elamu katuse väljaehitamisse. Isegi juhul, kui kohus tunnistaks kinnistu 1/3 mõttelise osa poolte ühisvaraks, ei saaks seda ühisvaraks tunnistada täielikult, kuna ehitust on finantseeritud ka kostja lahusvara arvelt ning elamu omanike poolt.

27. Kostja palus menetluskulud jätta poolte enda kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

28. Kohus, kuulanud kohtuistungil ära hageja ja kostja seisukohad ning hinnanud kogumis kõiki tõendeid, leiab, et hageja nõue lugeda 1/3 mõttelist osa XXX kinnistu kaasomandist poolte ühisvaraks ning mõista selle arvelt kostjalt välja hüvitis, ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele.

29. Poolte vahel puudub antud asjas vaidlus järgmistes küsimustes:

1) pooled ehitasid oma abielu ajal, ajavahemikul 1995. a kuni 1998.a kevadeni kolmanda korruse XXX elamule, mis ehitamise ajal kuulus võrdsetes mõttelistes osades kostja vanatädile ja vanaemale; 2) pooled elasid ühiselt tasu maksmata XXX kolmandal korrusel alates selle valmimisest kuni abieluliste suhete lõppemiseni; 3) SK ja REM kinkisid 29.04.1998.a kostjale 1/3 mõttelise osa XXX kinnistu kaasomandist, millele kasutuskorra kohaselt vastas muuhulgas poolte poolt välja ehitatud elamu kolmas korrus; 4) kostja vanaema ja kostja tädi osalesid XXX hoone kolmanda korruse väljaehitamises rahaliselt sellega, et kandsid hageja arvele katuse renoveerimiseks vajaliku summa; 5) hageja ja kostja ning kostja vanaema ja vanatädi vahel ei olnud sõlmitud kirjalikke või notariaalselt tõestatud kokkuleppeid selle kohta, kelle omandisse võõrandatakse XXX kolmas korrus pärast selle väljaehitamist.

30. Poolte vahel on vaidlus selles, kas XXX hoone kolmas korrus ehitati välja poolte ühisvara arvelt või pigem kostja või hageja lahusvara arvelt. Poolte vahel on vaidlus selles, kas XXX kolmanda korruse korter muutus poolte ühisvaraks vaatamata sellele, et kinkelepingu alusel omandas korteri kostja. Hageja väidab, et poolte ning kostja vanaema ja vanatädi vahel oli kokkulepe, mille kohaselt pidid pooled ühiselt välja ehitama maja kolmanda korruse ning seejärel pidid kostja ja hageja nimetatud kolmanda korruse saama oma kaasomandisse. Hageja väidete kohaselt kingiti XXX hoone kolmas korrus kostjale hageja ja kostja ühise vastusoorituse ehk selle väljaehitamise eest. Kostja on nimetatud hageja väidetele vastu vaielnud.

31. Antud vaidluse lahendamisel peab kohus esmalt vajalikuks hinnata, kas XXX hoone kolmas korrus ehitati välja poolte ühisvara või lahusvara arvelt. Seejärel tuleb asjas kogutud tõendeid hinnates tuvastada, kas poolte ja kostja vanatädi ning vanaema vahel eksisteeris hageja poolt väidetud kokkulepe ning kas kostja omandas XXX hoone kolmanda korruse vastusoorituse eest, mistõttu ei ole tegemist kinke teel saadud varaga ega seetõttu ka kostja lahusvaraga.

XXXhoone kolmanda korruse väljaehitamise rahastamine

32. Hageja väidab, et tegi oma pangakontolt ehituse rahastamiseks ülekandeid summas 367 845,

24 krooni. Kuluarvestuse raamatu kohaselt tegi hageja lisaks sularahas kulutusi summas

520 461,93 krooni. Hageja esitas kohtule tema poolt teostatud kulutuste arvestuse (toimiku 3. kd, lk 109-110). Kokku rahastas hageja enda sõnul XXX elamu kolmanda korruse ehitust summas

888 307,17 krooni ning hageja märkis, et tema arvestus ei ole kindlasti täielik.

33. Kostja väidab, et ta on ise finantseerinud ehitust summas 640 000 krooni. Hageja esitatud arveraamatute kohaselt on kulutusi XXX elamu ehitamisse tehtud summas 651 381,33 krooni. Hageja arveldusarvelt on ülekandeid tehtud kokku summas 500 667,67 krooni. Ülejäänud osas on ehitustööde eest tasutud kostja pangaarve kaudu ja sularahas. Koos elamu kaasomanikega finantseeriti elamu ehitust summas 746 526,18 krooni, milline summa katab kõik ehituse tarbeks tehtud tegelikud kulud.

34. Kohus leiab asjas kogutud tõendeid hinnates, et mõlemad pooled on teinud omapoolseid investeeringuid XXX kolmanda korruse ehitusse ning need investeeringud on tehtud poolte ühisvara arvelt.

35. Hageja arveraamatutest (toimiku 1. kd, lk 100-154) nähtub, milliseid kulutusi on tehtud, kuid ei nähtu, kelle arvelt kulutusi tehti. Kuna kulutuste teostamise allikas arveraamatutest ei nähtu, tuleb kohtu hinnangul eeldada, et tegemist oli pere üldisi majanduskulusid kajastava arvestusega, kus kajastati ühisvara arvelt tehtud kulutusi. Kostja poolt esitatud tõenditest (toimiku 1. kd, lk 209-226) nähtub, et kostja võõrandas talle enne abiellumist kuulunud AS H aktsiad 27.05.1997.a

390 000 krooni eest ning 10.02.1998.a 250 000 krooni eest. IL17.10.1997.a sõlmitud laenulepingu kohaselt andis Indrek Laul kostjale laenu kokku summas 250 000 krooni. Laenu kustutamiseks võõrandas kostja hiljem eelpoolviidatud summa eest talle kuulunud AS H aktsiad. Nimetatud summasid kasutas kostja enda sõnul XXX hoone kolmanda korruse väljaehitamiseks.

36. Hageja pangakonto väljavõttest perioodil 01.10.1995.a kuni 31.12.1998.a (toimiku 2. kd, lk 370-390) nähtub, et 27.05.1997.a maksti hageja arveldusarvele sularahas sisse 390 000 krooni, milline hageja enda poolt 17.02.2010.a istungil antud kinnituse kohaselt (toimiku 3. kd, lk 86 pöördel) oli kostja poolt AS H aktsiate eest saadud summa. Samuti nähtub hageja pangakonto väljavõttest, et tema kontole laekusid elamu kaasomanike poolt tasutud summad (SK eest KK poolt 26.08.1996.a 50 000 krooni, toimiku 2. kd, lk 374 ning REM poolt 11.12.1996. a tasutud

56 526,18 krooni, toimiku 2. kd, lk 375). Hageja pangakontole laekus ka hageja lahusvaraks olnud korteri müügist laekunud summa (korteri ostu-müügi leping, toimiku 3. kd, lk 112-114, hageja konto väljavõte, toimiku 2. kd, lk 382) ja Eesti Hoiupangast saadud laenu summa (toimiku 2. kd, lk 372).

37. Kostja konto väljavõttest perioodist 01.01.1996.a kuni 31.12.2001 (toimiku 2. kd, lk 342- 345) nähtub, et kostja on samuti teinud kulutusi ehitusmaterjalide ostmisele. Samuti nähtub viidatud tõendist, et 17.10.1997.a sõlmitud laenulepingu alusel on kostjale 31.10.1997.a üle kantud 100 000 krooni. Nimetatud summa arvelt on kostja teinud kulutusi ehitustegevusele, muuhulgas tasunud G OÜ-le summa 32 930 krooni ning Harju Elektrile kilpide eest 23 930 krooni. Kostja on väitnud, et lisaks sai ta ILülejäänud summa 150 000 krooni sularahas ning kasutas saadud raha samuti ehitustegevuses. Kohus leiab, et IL 150 000 krooni saamist sularahas ning nimetatud summa kasutamist XXX kolmanda korruse väljaehitamisel ei ole kostja tõendanud.

38. Võrreldes hageja poolt esitatud kulutuste arvestust ning arveraamatu kandeid ja hageja pangakonto väljavõtet, nähtub, et kulutusi ehitustegevuseks kattis hageja nende vahendite arvelt, millised olid laekunud tema pangakontole. Näiteks kajastub hageja konto väljavõttes (toimiku 2. kd, lk 373), et 01.08.1996.a on hageja oma pangakontolt võtnud välja sularaha summas 30 000 krooni. Hageja arveraamatust nähtub 01.08.1996.a tehtud sissekanne „K tööliste avanss 30 000.- „ (toimiku 1. kd, lk 107). Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et 18.09.1996.a on hageja kontolt välja võtnud sularaha summas 61 000 krooni (toimiku 2. kd, lk 374). Hageja arveraamatust nähtub, et 18.09.1996.a on hageja teinud sissekande „ehitustöölistele 60 000.-„ (toimiku 1. kd, lk 108). Hageja konto väljavõtte kohaselt on hageja 02.10.1996.a võtnud oma kontolt sularaha summas 8000 krooni (toimiku 2. kd, lk 374) ning hageja arveraamatusse on 02.10.1996.a tehtud sissekanne „ehitustöölistele 8000.-„ (toimiku 1. kd, lk 109). Hageja enda poolt kohtule esitatud arvestuses (toimiku 3. kd, lk 109-110) on hageja eristanud ehitusele teostatud kulusid lähtuvalt sellest, kas kulude teostamise „allikas“ on olnud hageja pangakonto või sularaha. Hageja poolt esitatud arvestusest jääb mulje, nagu oleks sularahas kantud kulud teostatud hageja enda vahendite arvelt, kuid kohtu hinnangul nähtub asjas kogutud tõenditest, et sularahas kulutuse tegemisele eelnes vastava summa väljavõtmine hageja pangkontolt. Hageja pangakontole kantud vahendid olid kohtu hinnangul poolte ühisvaraks.

39. Hageja lahusvarast saadud summaks on hagejale enne abiellumist kuulunud korteri võõrandamisest saadud 155 000 krooni (korteri ostu-müügi leping 29.01.1998.a, toimiku 3. kd, lk 112-114), mis laekus hageja kontole 29.01.1998.a (hageja konto väljavõte, toimiku 2. kd, lk 382).

40. Kohus leiab, et hageja ja kostja pangakontol asunud vahendid, mida kasutati ühiselt XXX kolmanda korruse väljaehitamiseks, olid poolte ühisvaraks vaatamata sellele, et osaliselt moodustus ühisvara ka poolte lahusvara müügist saadud summade arvelt. Raha ükskõik kumma abikaasa pangaarvele laekumisega muutub see PKS § 14 lg 1 järgi poolte ühisvaraks. Pangaarvel olev raha ei ole kummagi abikaasa lahusvara (RK TKo 07.06.2006.a, nr 3-2-1-46-06, p. 10). Kohus peab vajalikuks siinkohal siiski välja tuua, et nähtuvalt ülalviidatud tõenditest investeeris kostja XXX kolmanda korruse väljaehitamisse oma lahusvara suuremas mahus kui hageja, kuna kostja investeeris oma lahusvara arvelt ehitusse vähemalt 490 000 krooni (AS H aktsiate müügist saadud summa) ning hageja investeeris oma lahusvara arvelt üksnes 155 000 krooni. Ülejäänud osas rahastasid pooled XXX kolmanda korruse väljaehitamist täielikult ühisvara arvelt ning ka ühiselt laenatud vahendite arvelt. Asjas kogutud tõenditest (poolte ühised tuludeklaratsioonid, toimiku 2. kd, lk. 322-325, 329-331, 334-339, 04.10.1995.a sõlmitud laenuleping nr 846, toimiku

2. kd, lk 332-333), et pooled deklareerisid ühises tuludeklaratsioonis eluasemelaenu intresse ning tagasid laenu neile lahusvarana kuuluva varaga.

41. Asjas üle kuulatud tunnistajate ütlustest (tunnistaja EP, toimiku 2. kd, lk 351, tunnistaja KK, toimiku 3. kd, lk 87 pöördel), AS G õiendist (toimiku 2. kd, lk 391) ning poolte vande all antud ütlustest (toimiku 2. kd, lk 448 ja 450) nähtub, et kumbki pool tegeles ka ise aktiivselt XXX kolmanda korruse ehitustööde korraldamise ja läbiviimisega. Kostja poolt hagejale 06.11.2004. a saadetud kirjas tunnistas kostja (toimiku 1. kd, lk 16), et kumbki pool investeeris vabatahtlikult XXX kolmanda korruse ehitusse konkreetse summa. Eeltoodust nähtuvalt osalesid mõlemad pooled XXX kolmanda korruse väljaehitamisel aktiivselt.

Leping poolte ning kostja vanaema ja vanatädi vahel

42. Hageja väidete kohaselt (hageja vande all antud seletus, toimiku 2. kd, lk 450) oli pooltel kostja vanatädi ja vanaemaga suuline kokkulepe, et pooled ehitavad esmalt valmis XXX elamu kolmanda korruse, misjärel vormistatakse valminud korrus kostja ja hageja kaasomandisse.

43. Riigikohus on oma 09.12.2009. a otsuses andnud asja lahendavale alama astme kohtule juhise, et asja uuel läbivaatamisel tuleb tuvastada, kas kostja omandas 29.04.1998.a 1/3 kaasomandi mõttelisest osast tasuta või omandati see tasulise lepingu alusel. Otsuse punktis 14 on Riigikohus märkinud, et poolte ja kostja vanatädide vahel võis olla kokkulepe, et kinnisasja mõtteline osa võõrandatakse tasu eest ning lepingupooltel on vastastikused kohustused – hageja ja kostja kohustusid ehitama oma vahendite eest elamu pööningukorrusele eluruumid ja tädid kohustusid vastutasuks võõrandama 1/3 mõttelist osa kinnistust kostjale ja hagejale.

44. Kohus leiab antud asjas kogutud tõendeid kogumina hinnates, et kostja ja hageja ning kostja vanaema ja vanatädi vahelise ühise tegutsemise lepingu olemasolu või sellise kokkuleppe olemasolu, mille kohaselt oleksid vanaema ja vanatädi kohustunud vastutasuks XXX kolmanda korruse väljaehitamise eest võõrandama selle hageja ja kostja kaasomandisse, ei ole antud asjas tuvastatav. Samuti ei nähtu asjas kogutud tõenditest kohtu arvates see, et 29.04.1998.a sõlmitud kinkeleping oleks tegelikult olnud tasuline leping, mille alusel said kinkijad vastusoorituse ehk vastutasu.

45. Kohus leiab, et versiooni poolte ja kostja vanatädi ning vanaema vahelise kokkuleppe olemasolu kohta toetab üksnes hageja enda poolt vande all antud seletus. Ükski teine asjas kogutud tõend hageja versiooni ei toeta.

46. Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et hageja ja kostja ning kostja vanaema ja vanatädi vahel ei olnud sõlmitud ühtegi kirjalikku kokkulepet XXX elamu kolmanda korruse väljaehitamise ja selle hagejale ning kostjale edasise võõrandamise kohta. Juhul, kui vastav kokkulepe oleks olnud sõlmitud, oleks nimetatud kokkulepe pidanud kooskõlas asjaõigusseaduse §-ga 119 olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Riigikohus on oma otsuse punktis 17 märkinud, et AÕS § 119 lg 2 kohaselt (mis jõustus vastavas redaktsioonis 01.07.2003.a) oleks vorminõuet järgimata tehtud tehing muutunud kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. Kohus leiab, et antud asjas ei ole tuvastatav, et kostja ja tema vanaema ning vanatädi vahel 29.04.1998.a sõlmitud kinkeleping oleks sõlmitud poole ja kostja vanaema ning vanatädi vahel varem sõlmitud kokkuleppe täitmiseks. TsÜS § 93 lg 1 (redaktsioonis, mis kehtis 1998.a) sätestas, et seaduses sätestatud kohustusliku lihtkirjaliku vormi või allkirja notariaalse tõestamise nõude järgimata jätmisel on tehing tühine, kui seadusest ei tulene teisiti.

47. Kohtu hinnangul ei ole hageja käesolevas asjas üldse tõendanud vastava kokkuleppe (ka suulises vormis) olemasolu hageja ja kostja ning kostja vanatädi ning vanaema vahel.

48. Riigikohus on oma otsuse punktis 15 märkinud, et poolte ja tädide vahel võis olla TsK § 438 lg 1 mõttes ühise tegutsemise leping tädidele kuuluval kinnistul asuva kolmanda korruse väljaehitamiseks.

49. TsK § 438 lg 1 sätestab, et ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. TsK § 438 lg 4 näeb ette, et kui ühise tegutsemise leping ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, võidakse vaidluse korral lepingu olemasolu tõendada ka tunnistajate ütlustega olenemata lepingu summast.

50. Antud asjas ei ole ka tunnistajate ütlustega tõendatud, et poolte ning kostja vanatädi ja vanaema vahel oleks olnud sõlmitud ühise tegutsemise või mõni muu leping.

51. Viited ühise tegutsemise lepingu olemasolu või poolte ja vanaema ning vanatädi vahelise muu kokkuleppe olemasolu kohta, mille kohaselt oleksid vanaema ja vanatädi kohustatud XXX elamu kolmanda korruse kostja ja/või hageja omandisse üle andma mõne vastusoorituse eest, puuduvad 29.04.1998.a sõlmitud kinkelepingus (toimiku 1. kd, lk 25-32). Samuti puuduvad mistahes sarnased viited kinkelepingu sõlmimise aluseks olnud volikirjades (toimiku 3. kd, lk 117-124). Tunnistaja EP(toimiku 2. kd, lk 351) tõendas oma ütlustega üksnes seda, et hageja ja kostja tegelesid ühiselt XXX elamu kolmanda korruse väljaehitamisega. Tunnistaja KK (toimiku

3. kd, lk 87 pöördel) ei ole oma ütlustes samuti välja toonud vastava kokkuleppe olemasolu. Tunnistaja KK ütluste kohaselt kingiti elamust 1/3 kostjale selleks, et kostja saaks valminud kolmanda korruse sisustamiseks laenu võtta. Tunnistaja ütluste kohaselt lubati kostjal elamispind valmis ehitada, kuna tal ei olnud kuskil elada. Tunnistaja märkis, et ei olnud juttu, et hagejat oleks tulnud kaasata kinkelepingu sõlmimisse. Tingimusi tunnistaja ütluste kohaselt kingi saamisele ei seatud. Kostja enda poolt vande all antud ütlustest nähtub (toimiku 2. kd, lk 448), et kostja sai oma eakatelt sugulastelt õiguse ehitada XXX elamule kolmas korrus, kuna perel oli vaja elamispinda, kus elada. Pooltele anti võimalus seal elada üürilepingu alusel või lihtsalt ilma selleta.

52. Ükski ülejäänud asjas kogutud tõend ei tõenda samuti hageja ja kostja ning kostja vanaema ja vanatädi vahel ühise tegutsemise lepingu või mõne muu kokkuleppe olemasolu, mille kohaselt oleksid pooled kokku leppinud anda XXX elamu kolmas korrus üle hageja ja kostja kaasomandisse või mõne vastusoorituse eest kostja omandisse.

53. Antud asjas on tuvastatud üksnes see, et kostja tädi REM ning vanaema SK(KK kaudu) kandsid hageja arveldusarvele vastavalt 56 526,18 ning 50 000 krooni (hageja pangakonto väljavõte, toimiku 2. kd, lk 374 ja 375). Hageja enda poolt antud seletuse kohaselt osalesid kostja vanaema ja vanatädi sellisel viisil XXX katuse renoveerimises (hageja lõplik seisukoht 10.03.2010.a, toimiku 3. kd, lk 98-108). Kostja ei ole hageja käsitlusele vastu vaielnud. Kohus leiab, et ainuüksi vanaema ja vanatädi poolt katuse renoveerimise rahastamises osalemine ei tõenda kostja ja hageja ning vanaema ja vanatädi vahel ühise tegutsemise lepingu olemasolu. Riigikohus on leidnud, et ühise tegutsemise lepingu olemasoluks peab lisaks kokkuleppe ja ühiste vahendite kasutamise tuvastamisele olema tuvastatud ka poolte ühine asjaajamine (RK TKo 26.01.1999.a nr 3-2-1-9-99).

54. Kohtu hinnangul on asjas kogutud tõenditest tuvastatud üksnes see, et kostja ja hageja tegutsesid ühiselt XXX elamu kolmanda korruse väljaehitamises oma ühisvaraliste ja lahusvaraliste vahendite arvelt. Kostja vande all antud seletusest ning tunnistaja KK poolt antud ütlustest nähtub, et pooltel võimaldati XXX elamu kolmandal korrusel pärast selle väljaehitamist tasuta elada. Faktiliselt pooled elasidki XXX elamu kolmandal korrusel tasuta alates selle valmimisest kuni abieluliste suhete lõppemiseni.

55. TsK § 440 lg 2 näeb ette, et lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara on nende kaasomandis. Kohtu hinnangul ei saa TsK § 440 lõikest 2 järeldada, et poolte ühise tegutsemise tulemusena välja ehitatud XXX elamu kolmas korrus muutus selle valmimisel poolte kaasomandiks, sõltumata sellest, et puudus vastav kokkulepe või seaduse nõuetele vastav notariaalselt tõestatud kirjalik kokkulepe. Kohtu hinnangul on antud asjas tuvastatav üksnes see, et poolte ühise tegutsemise tulemusena loodi elamispind, mida pooltel oli õigus tasuta kasutada. Seega sai ühise tegutsemise tulemusena pooltele kaasomandisse kuuluda üksnes see tulem, mis õiguslikult nende kaasomandisse kuuluda sai ehk nimelt õigus kasutada loodud elamispinda elamiskohana.

56. Riigikohus on oma otsuse punktis 15 viidanud, et ühise tegutsemise tulemusena tekkinud vara, sh asja väärtuse juurdekasv, tuli jagada asjaõigusseaduse kaasomandi jagamise sätete alusel. Kohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas võimalik lugeda XXX elamu kui terviku väärtuse juurdekasvu poolte kaasomandisse kuuluvaks ning seega ka jagatavaks seetõttu, et asjas ei ole tuvastatud ühise tegutsemise lepingu või omandiõiguse tekkimise aluseks oleva notariaalselt tõestatud kokkuleppe olemasolu poolte ja kostja vanaema ning vanatädi vahel. Asjas on tuvastatud üksnes see, et pooltel võimaldati ühiselt tegutsedes välja ehitada XXX elamu kolmas korrus ja pooltel võimaldati seal elada.

57. Hageja on leidnud (hageja seisukoht 10.03.2010, toimiku 3. kd, lk 98-108), et sündmuste kronoloogiast lähtudes pidi poolte ja kostja vanatädi ja vanaema vahel eksisteerima „mingisugune kokkulepe“, kuivõrd REM ja SK ei vaidlustanud kunagi ega kuidagi XXX kolmanda korruse väljaehitamist. Hageja leiab, et kuivõrd kinkeleping 1/3 kaasomandi üleandmise kohta sõlmiti koheselt pärast kolmanda korruse ehituse lõppemist ning kinkelepinguga anti üle täpselt see kolmas korrus, mida pooled ehitasid, on tegemist sellise kokkulangevusega, mis ei saa olla juhuslik. Samuti leidis hageja, et hageja ja kostja poolt teostatud investeering oli tolle aja mõistes ülisuur ning oleks ebamõistlik arvata, et keegi oleks teinud sellise investeeringu ilma kokkuleppeta või ainult kokkuleppega saada vastu elamu kasutusõigus. Kostja väidet, mille kohaselt kingiti 1/3 kaasomandi mõttelisest osast vaid pangalaenu saamise eesmärgil, peab hageja ebaõigeks, kuna esialgne laenuleping sõlmiti juba oktoobris 1995.a. Hiljem üksnes suurendati laenu summat ja uuendati tagatisi, et lõpetada ehitustööd ja alustada sisustamist.

58. Kostja on leidnud (kostja kohtkõne teesid, toimiku 3. kd, lk 152-158), et omandi üleandmist kohustavaks kokkuleppeks ei saa pidada ehitamise mittevaidlustamist ja elamise võimaldamist. Kostja juhtis ka tähelepanu sellele, et hageja muutis oma hagiavalduses algselt välja toodud seisukohti pärast Riigikohtu lahendiga tutvumist. Samuti rõhutas kostja, et kinkelepinguga 29.04.1998.a kingiti kostjale mitte üksnes elamu kolmanda korruse korter, vaid ka osa elamut teenindavast maast ja vundamendist, mida kostja ja hageja ühiste tegevuse tulemusena ei loonud.

59. Kohus leiab, et käesolevas asjas tuvastatud sündmuste kronoloogia ei tõenda hageja poolt väidetud lepinguliste suhete olemasolu kostja ja hageja ning kostja vanaema ja vanatädi vahel. Tunnistaja KK ütlustest (toimiku 3. kd, lk 87 pöördel) nähtub, et alles pärast kolmanda korruse ehituse valmimist veenis tunnistaja kostja vanaema ja vanatädi selleks, et viimased oleksid nõus kinkelepingut sõlmima. Tunnistaja ütluste kohaselt oli tema testamendi kohaselt oma vanaema pärijaks ning tema vennaks olev kostja usaldas oma sugulaste lubadust, et välja ehitatud elamispinnal võimaldatakse tema perel elada.

60. Kohus loeb usutavaks tunnistaja antud ütlusi ja kostja antud seletust selle kohta, et 29.04.1998.a kinkelepingu sõlmimise tegelikuks põhjuseks oli vajadus suurendada poolte võetud laenu summat ning tagada laenu kinnistule seatava hüpoteegiga, kuivõrd esialgset laenu tagas muuhulgas hagejale lahusvarana kuulunud korter, mille hageja võõrandas 29.01.1998.a. Asjaolu, et kinkelepingu sõlmimine oli seatud vajadusega suurendada laenu ja seada vajalik tagatis, nähtub ka kostja poolt kinnistusregistrile 30.04.1998.a esitatud avaldusest (toimiku 1. kd, lk 42), milles kostja palus kiirendada kannete tegemist kinnistusraamatus seoses vajadusega vormistada ehitamise lõpetamiseks vajalik laen. 29.04.1998.a kinkelepinguga ei kingitud kostjale mitte üksnes elamu kolmas korrus, vaid ka osa elamu vundamendist ja elamu juurde kuuluvast maast.

61. Kohtu hinnangul ei saa ka pelgalt faktist, et pooled tegid XXX kolmanda korruse väljaehitamisse märkimisväärse investeeringu, järeldada, et poolte ja kostja tädide ning vanaema vahel oli enne seda sõlmitud kokkulepe valminud kolmanda korruse poolte kaasomandisse andmise kohta. Kohus peab usutavaks kostja väidet, et kinnistu omanikud lubasid pooltel elada nende poolt välja ehitatud pinnal, kuna tegemist oli kostja lähedastele sugulastele kuulunud kinnistuga. Kuivõrd tegemist oli kostja lähedaste sugulastega, on kohtu hinnangul mõistlikult võimalik eeldada, et pooled tegid investeeringu pelgalt elamispinna enda kasutusse saamise eesmärgil. Siinkohal väärib samas kohtu hinnangul esiletõstmist fakt, et kostja investeeris oma lahusvarana XXX kolmanda korruse väljaehitamisse märkimisväärselt suurema summa, kui hageja.

62. TsK § 440 lg 2 kohaselt kuuluvad ühise tegutsemise lepingu puhul lepinguosaliste kaasomandisse nende rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara. Käesolevas asjas on tuvastatud, et varalised investeeringud (mida võiks käsitleda varaliste osamaksetena ühise tegutsemise lepingu mõistes) on hageja ja kostja poolt juba ära kasutatud XXX kolmanda korruse väljaehitamiseks. Seega ei saa enam käesoleval ajal lugeda poolte kaasomandisse kuuluvaks nende kunagisi varalisi osamakseid. Kohus ei välista, et hageja ja kostja kaasomandisse sai lisaks elamispinna kasutamise õigusele kuuluda varalise õigusena ka alusetu rikastumise nõue TsK § 477 alusel XXX hoone kaasomanike vastu. Seejuures tuleb arvestada, et varalise hüvena said pooled pärast kolmanda korruse väljaehitamist võimaluse kasutada kolmandat korrust tasuta elamiseks. Kohus leiab, et võimalik poolte ühine nõudeõigus kolmandate isikute vastu ei anna alust käesolevas tsiviilasjas lugeda XXX hoone 1/3 mõttelist osa kaasomandist poolte ühisvaraks ning mõista selle arvelt kostjalt hageja kasuks välja hageja soovitud rahaline hüvitis. Käesolevas asjas ei ole ka tuvastatud, et kostja oleks XXX hoone endiste omanike õigusjärglane, kuna kostja omandas XXX kinnistu kaasomandi mõttelise osa mitte pärimise teel, vaid kinkelepingute alusel.

63. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et 1/3 kaasomandi mõttelisest osast elamule asukohaga XXX, millele kasutuskorra kohaselt vastab nimetatud elamu kolmandal korrusel asuv korter, on kostja lahusvara PKS § 15 lg 1 alusel, kuna tegemist on kostja poolt abielu kestel kinke teel saadud varaga. Pooled omandasid kaasomandisse XXX kolmanda korruse ühise kasutamise õiguse, millest hageja on loobunud. Kohus samas ei välista, et hagejal võib XXX kinnistu omanike või nende õigusjärglaste vastu olla alusetu rikastumise nõue TsK § 477 alusel, kuid vastav nõue ei saa olla samastatav abikaasade ühisvara jagamise nõudega abielu lahutamisel.

64. Eeltoodu alusel leiab kohus, et hageja nõue kostja vastu tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulud

65. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.

66. Kooskõlas kuni 31.12.2005.a kehtinud TsMS § 57 lõikega 2 ja samal ajal kehtinud riigilõivuseaduse §-ga 39 vabastas kohus hageja hagi esitamisel osaliselt riigilõivu tasumisest. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu summas 3000 krooni. Esitatud nõuete alusel hindas kohus 23.05.2005.a tasumisele kuuluva riigilõivu suuruseks 75 960 krooni.

67. 17.02.2010.a istungil vähendas hageja oma nõuet summani 1 000 000 krooni. Kooskõlas hagi esitamise ajal 08.03.2004.a kehtinud riigilõivuseaduse § 37 lg 1 alusel kehtestatud lisaga 2 oleks hagejal nimetatud summas nõude esitamisel tulnud tasuda riigilõivu 46 000 krooni.

68. TsMS § 64 lg 2 (hagi esitamise ajal kehtinud redaktsioonis) sätestas, et kui hageja on vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagiavalduse esitamisel, mõistab kohus hagi rahuldamata jätmisel otsusega temalt riigilõivu välja riigituludesse. Hageja oli osaliselt vabastatud riigilõivu tasumisest üksnes hagi esitamisel. Kuivõrd hageja tasus riigilõivu summas 3000 krooni ning hageja nõue kostja vastu summas 1 000 000 krooni on jäetud täielikult rahuldamata, tuleb hagejalt välja mõista riigi tuludesse riigilõiv summas 43 000 (nelikümmend kolm tuhat) krooni. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele AS-s SEB Pank nr 10220034796011 või AS-s Swedbank nr 221023778606 viitenumbriga 2900078444. Maksekorralduse selgituste reale tuleb märkida kohus, kohtumaja ja tsiviilasja number, mille eest tasutakse.

69. Hagi esitamisel ajal kehtinud TsMS § 60 lg 1 nägi ette, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

70. Kohus leiab, et hageja poolt tasutud ehitustehnilise ekspertiisi kulud summas 10 000 (kümme tuhat) krooni jätta hageja kanda, kuna ehitustehniline ekspertiis viidi läbi hageja selle nõude osas, mille kohus on käesoleva lahendiga jätnud rahuldamata.

71. Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2009.a otsusega tühistati varasem Harju Maakohtu 10.10.2008.a otsus osas, millega kohus tunnistas 1/3 mõttelise osa XXXkinnistust poolte ühisvaraks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise summas 1 405 900 krooni. Samuti tühistas ringkonnakohus Harju Maakohtu 10.10.2008.a otsuse menetluskulusid puudutavas osas. Riigikohtu 09.12.2009.a otsusega jäeti Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2009.a otsuse resolutsioon muutmata.

72. Kuivõrd menetluskulusid puudutavas osas on Harju Maakohtu 10.10.2008.a otsus tühistatud, tuleb kohtul võtta seisukoht ka ülejäänud menetluskulude kohta ülejäänud nõuete osas, mis on Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2009. a otsusega lahendatud. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas nimetatud otsusega hageja nõude osaliselt. Hagi esitamise ajal kehtinud TsMS § 64 lg 1 sätestas, et riigilõivu, mille tasumisest hageja on vabastatud, mõistab kohus kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Hagi rahuldati kokku summas 66 590 krooni, millise nõude eest oleks hagejal tulnud tasuda riigilõivu summas 4500 krooni. Kohus leiab, et kostjalt tuleb riigilõivuna välja mõista 4500 (neli tuhat viissada) krooni. Riigilõiv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele AS-s SEB Pank nr 10220034796011 või AS-s Swedbank nr 221023778606 viitenumbriga 2900078444. Maksekorralduse selgituste reale tuleb märkida kohus, kohtumaja ja tsiviilasja number, mille eest tasutakse.

73. Kohus leiab, et ülejäänud menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda.

Anu Uritam Kohtunik