3-09-3084/25 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-09- 3084

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Aili Maasik

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.mai 2010.a Tallinn

Haldusasja number

3-09-3084

Haldusasi

AS Vetla Jõujaamad kaebus Keskkonnaameti 20.11.2009

korralduse

nr

HJR

1-15/19416

punktide

ja

tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja AS Vetla Jõujaamad, esindaja Hannes Olli.

Vastustaja Keskkonnaamet, esindaja Ruth Prigoda.

Asja läbivaatamise kuupäev

29. aprill 2010.a

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata ja kaebuse esitaja

menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 26 lg 1 p

6, § 92 lg 1).

2. Saata otsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult

teatavaks tegemisest 18.05.2010, esitada apellatsioonkaebuse

vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 31 lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul,

kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi

taotluse

ja

apellatsioonkaebuse

võimalike

puuduste

kõrvaldamise

lahendab

ringkonnakohus

hiljem.

Kui

apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil,

võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaministeeriumi

19.12.2003

korralduse

nr

alusel

väljastas

Harjumaa

Keskkonnateenistus AS-le Vetla Jõujaamad vee erikasutusloa nr HR0694 (L.VT.HA-20791)

kehtivusega 19.12.2003 kuni 15.12.2008 Jägala jõe tõkestamiseks, paisutamiseks ning

hüdroenergiast elektri tootmiseks (tl 22 pöördel - 24).

2. 02.12.2008 esitas AS Vetla Jõujaamad Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistusele

taotluse uue vee erikasutusloa saamiseks ja Harjumaa Keskkonnateenistuse 15.12.2008 kirjaga nr 30-

6-4/54288-2 teatati AS-le Vetla Jõujaamad, et seoses AS-i Vetla Jõujaamad vee erikasutusloa

taotluse esitamisega 02.12.2008 pikendati AS-le Vetla Jõujaamad vee erikasutusloa nr HR0694

(L.VT.HA-20791) kehtivusega kuni 02.03.2009 (aasta parandatud Harjumaa Keskkonnateenistuse

29.12.2008 kirjaga nr 30-6-4/ (tl 125-126)).

Harjumaa Keskkonnateenistuse 27.01.2009 kirjaga nr 30-6-4/54288-4 teatati AS-le Vetla

Jõujaamad, et 02.12.2008 on registreeritud AS-i Vetla Jõujaamad vee erikasutusloa taotlus

järjekorranumbriga nr 54288 ning antud taotluse puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg kuni 20.02.2009

(tl 140). Keskkonnaameti 02.03.2009 korraldusega nr HJR 1-15/27 jäeti AS-i Vetla Jõujaamad vee

erikasutusloa taotlus nr 54288 läbi vaatamata (tl 141).

3. 05.07.2009 esitas AS Vetla Jõujaamad Keskkonnaametile vee erikasutusloa taotluse

hüdroenergia kasutamiseks elektri tootmiseks Jägala jõel Vetla paisregulaatoril (tl 26).

Keskkonnaameti 04.08.2009 kirjaga nr HJR 7-6/19416-2 teatati AS-le Vetla Jõujaamad, et tema

05.07.2009 esitatud vee erikasutusloa taotlus on 08.07.2009 võetud menetlusse ning selgitati, et kuna

tegemist on uue taotlusega, tuleb esitada kõik keskkonnaministri 26.03.2002 määruses nr 18 „Vee

erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa

taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid“ (edaspidi Kord) §-des 5 ja 8 loetletud

materjalid. Taotluse puuduste kõrvaldamiseks anti tähtaeg kuni 07.09.2009 (tl 27-28).

Keskkonnaameti 20.11.2009 korraldusega nr HJR nr 1-15/19416 (tl 67-68) otsustati: 1.Keelduda

Vetla Jõujaamad AS-le vee erikasutusloa andmisest; 2. Vetla Jõujaamad AS on kohustatud tagama

kuni veekogu veetaseme alandamiseks vee erikasutusloa andmiseni Jägala jõel Vetla paisust üleval ja

allpool normaalpaisutuskõrguse vahemikus 61,30-61,50 m abs; 3. Vetla Jõujaamad AS-l esitada

Keskkonnaametile taotlus veekogu veetaseme alandamise vee erikasutusloa saamiseks. Korralduse

õiguslikuks aluseks on märgitud Veeseaduse (VeeS) § 9 lg 10 p 3, § 8 lg 1 ja § 17 lg 4 ning

keskkonnaministri 27.07.2009 määruse nr 39 „Nõuded veekogu paisutamise, veetaseme alandamise

ja veekogu tõkestamise ja paisu kohta“ (edaspidi Määrus nr 39) § 8 lg 1 ja § 10 lg 4.

4. 22.12.2009 esitas AS Vetla Jõujaamad Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti

20.11.2009 korralduse nr HJR 1-15/19416 punktide 1 ja 3 tühistamiseks (tl 3–11). Kohus võttis

kaebuse 15.02.2010 määrusega menetlusse (tl 78-80).

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

5. Kaebuse esitaja vaidlustab 20.11.2009 korralduse nr HJR nr 1-15/19416 punktid 1 ja 3, milles

keeldutakse AS-le Vetla Jõujaamad vee erikasutusloa andmisest ja kohustatakse kaebuse esitajat esitama

Keskkonnaametile taotlus veekogu veetaseme alandamiseks vee erikasutusloa saamiseks. Kaebuse esitaja

ei vaidlusta korralduse punkti 2, kuna ta on nõus Jägala jõel veetaset hoidma normaalpaisutuskõrguse

vahemikus 61,3 – 61,5 m abs (tl 3-11).

6. Kaebuse kohaselt on Jägala jõel (Anija vald, Vetla küla) ligi 300 aastat olnud veski või muud vee jõul

töötavad rajatised, mille tõttu on jõe vett tõkestusrajatisega paisutatud. Tänasega sarnane paisregulaator

rajati 1930.aastatel ja veejõudu kasutati kuni 1970.aastateni, mil lõpetati vesiveski-hüdroelektrijaama

tegevus. Lähiajaloos on nimetatud asukohas olnud kogu aeg veetõke ja seetõttu on väljakujunenud alaline

paisjärv koos oma ökosüsteemiga.

Hüdroelektrijaama rajamiseks tellis kaebuse esitaja hüdrotehnikainsener Rein Kitsingult Vetla

hüdroelektrijaama ökoloogilis-majandusliku hinnangu. Selle hinnangu kohaselt hinnati 14.08.2003

märgasid ja liigniiskeid alasid nende seisundi ja kasutamise võimaluste läbi normaalveepinna 61,5 m

juures. Kiige kinnistu kohal on vee sügavus lammil kuni 0,5 meetrit ja see suureneb normaalpaisutusel

0,2-0,3 m võrra (hindamise ajal oli veetase seal 61,25 m). Liigniiske pidi olema ka aiaga külgnev

põllulapp, mida varem kasutati kartulimaana. Põld on tasane või kergelt sulglohus. Jõe paisutusega on

tõusnud ka pinnasevee tase. Maapinnale kogunenud sajuvee dreenimine läbi pinnase on aeglustunud, kuid

samas väheneb ka liivaka maa põuakartlikkus. Praegu on ära lõigatud otsetee jõekaldalt üle madala lammi

sügava jõesängini. Pinnasevee taseme tõusuga pole kohati põllumaa õigeaegne kasutus võimalik või

madalama jõelammi üleujutuse tõttu pole võimalik seda endisel viisil kasutada. Ökoloogilise hinnangu

kohaselt on Vetla paisjärve näol tegemist loodusliku veekoguga, millele on tekkinud selgelt äratuntav

kaldajoon ja väljakujunenud vee-elustik.

7. AS Vetla Jõujaamad esitas 17.09.2003 Keskkonnaministeeriumi Harjumaa keskkonnateenistusele

avalduse sooviga väljastada vee erikasutusluba paisregulaatori rekonstrueerimiseks ja hüdroelektrijaama

rajamiseks. Avaldus rahuldati ja kaebuse esitajale väljastati vee erikasutusluba nr HR0694 (L.VT.HA-

20791). Kaebuse esitaja rekonstrueeris 2003. aastal veetõkke ja taastas seal kuni 1970. aastateni käigus

olnud hüdroelektrijaama. Sel ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 07.04.1995 määruse nr 169

„Vooluveekogu tõkestamise nõuete kehtestamine“ lõike 2 kohaselt pidi loa taotlemiseks olema eelnevalt

kohaliku omavalitsuse (Anija vallavalitsus) nõusolek ning maaomanike nõusolek, kelle maa

niiskusrežiimi tõkestusrajatis mõjutab. Nii Anija vallavalitsus kui ka puudutatud maaomanikud andsid

oma nõusoleku veetõkke taastamiseks ja hüdroelektrijaama rajamiseks.

8. Vee erikasutusloa tähtaja lõppemisel esitas kaebuse esitaja taotluse vee erikasutusloa uuendamiseks.

Loa uuendamisel selgus, et kaebuse esitaja pidi uuesti taotlema kohaliku omavalitsuse ja nende

maaomanike nõusolekut, kelle maade niiskusrežiimi tõkestusrajatis mõjutas. Vee erikasutusloa

uuendamise ja hüdroelektrijaama tegevuse jätkamiseks andsid nõusoleku nii kohalik omavalitsus kui ka

kõik puudutatud maaomanikud va Kiige kinnistu omanikud E. M., R. P. ja V. P., kes keeldusid

igasugusest koostööst.

21.06.2005 Eesti Ekspressi artiklis „Pensionärid panevad ärimeest paika“ on E. M. avaldanud

avalikkusele, et nende elupaik on Tallinnas, liigniiskeks muutunud maa oli võsastunud heinamaa ning

kartulimaa rentisid nad naabrilt juurde. Seega kaebuse esitaja tegevusest tulenev mõju Kiige kinnistu maa

niiskusrežiimile kulmineerub väidetava kahjuna naabrilt renditava kartulimaa (ligikaudu 384 m² -

kartulivao orienteeruv laius on 60 cm) rendihinnas, äärmisel juhul kartulite hinnas. Kaevu kõrvale kempsu

ehitamise korral oleks soovitav enne joomist vett keeta ka siis kui jõge või järve läheduses üldse ei ole

(sademetest tulenev vesi ühendab vetsu ja kaevu samuti). Kaebuse esitaja on jätkuvalt nõus mõlemaid

võimalikke kahjusid hüvitama, kuigi samad mõjutused eksisteerisid ka enne hüdroelektrijaama rajamist,

kuna Jägala jõel Vetla kinnistu kohal on alati pais olnud.

Hüdroelektrijaama tegevus peatati seoses vee erikasutusloa lõppemisega 2009 aasta juulis. Kaebuse

esitajale ei ole võimalik uut vee erikasutusluba väljastada, sest Kiige kinnistu omanikud ei anna selleks

veeseaduses sätestatud vajalikku nõusolekut. Kaebuse esitaja pöördus tekkinud olukorra lahendamiseks ka

Keskkonnaministeeriumi, Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooni poole, kuid tulemusteta.

9. Asjaõigusseaduse (AÕS) 2. jaotise „Naabrusõigused“ § 143 „Kahjulikud mõjutused“ lõige 1 sätestab, et

kinnisasja omanikul ei ole õigust keelata gaasi, suitsu, auru, lõhna, tahma, soojuse, müra, põrutuste ja

muude seesuguste teiselt kinnisasjalt tulevate mõjutuste levimist oma kinnisasjale, kui see ei kahjusta

oluliselt tema kinnisasja kasutamist ega ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega. Mõjutuste tahtlik

suunamine naaberkinnisasjale on keelatud. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi

1. lõikes nimetatud mõjutused kahjustavad oluliselt kinnisasja kasutamist, kuid niisuguste mõjutuste

kõrvaldamist ei saa mõjutajalt majanduslikult eeldada, on mõjutatava kinnisasja omanikul õigus nõuda

mõjutuse põhjustanud kinnisasja omanikult mõistlikku hüvitist. Kaebuse esitaja on esitanud hagi

järgmistes nõuetes: 1) tuvastada AS-le Vetla Jõujaamad kuuluvast Vetla Jõujaama kinnistust ja kostjatele

E. M.le, R. P.le ja V. P.le kuuluvast Kiige kinnistust tulenevate naabrusõigussuhete olemasolu; 2)

kohustada kostjaid taluma naabrusõigussuhte alusel hageja kinnistul asuvast hüdroenergia jaama

paisregulaatoril veepaisutamisest tulenevaid mõjutusi kostjate kinnistu maa niiskusrežiimile hagejale

väljastatava vee erikasutusloa tingimustel: veetaseme tõus paisutamise tagajärjel kõrguseni kuni + 61,50

m +/- 15 cm mõõdetuna paisregulaatori kohalt; 3) asendada kostjate nõusolek hagejale vee erikasutusloa

andmiseks veetaseme paisutamiseks kõrguseni 61,50 m +/- 15 cm mõõdetuna paisregulaatori kohalt

jõustunud kohtuotsusega.

10. Hüdroelektrijaama tegevuse jätkamiseks on toetusavalduse kirjutanud kohalikud elanikud, kuna

paisregulaatori ja ajaloolise paisu taastamine on muutnud piirkonna miljööväärtuslikumaks ja

atraktiivsemaks ning hüdroelektrijaama rajamise ja käigushoidmisega on loodud töökohti.

11. Vee taseme langetamiseks vee erikasutusloa saamine on ebatõenäoline, kuna see kahjustaks

naaberkinnistute omanike ja teiste kinnistute omanike (välja arvatud kostjad), kelle maa niiskusrežiimi vee

paisutamine mõjutab, huve ja nad ei anna selleks nõusolekut. Pärast viit aastat vee paisutamist enne talve

veetaseme muutmine tooks kaasa maa külmumise piiri muutumise ja koos sellega talveks kohandunud

floora ja fauna hukkumise.

12. Kaheldav on Keskkonnaameti poolne veeseaduse tõlgendamise õigsus, mille kohaselt on vajalik vee

erikasutusloa väljastamiseks igakordset nõusolekut kinnistu omanikult, kelle maa niiskusrežiimi vee

erikasutus mõjutab. Nimelt sätestab VeeS § 17 lg 4, et paisutamist kavandav isik peab saama veekogu

paisutamiseks kirjaliku nõusoleku maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa

niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. VeeS § 8 lg 1 sätestab, et vee erikasutuseks peab kasutajal

olema tähtajaline luba ja võõra maa kasutamise korral maa omaniku nõusolek. Seega eristab veeseadus

maaomanikku, kelle maal veekogu asub maaomanikust, kelle maa niiskusrežiimi mõjutab. Viimase

nõusolekut on vaja üksnes enne paisutamise kavandamist. Paisutuse aluse veekogu omaniku nõusolekut

aga igakordsel vee erikasutusloa taotlemisel.

13. Kaebuse esitaja leiab, et Keskkonnaamet on korralduse punktide 2 ja 3 andmisel rikkunud

haldusmenetluse norme. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta

on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Korraldust hinnates nähtub, et

Keskkonnaamet on menetlenud ja motiveerinud korralduse tegemisel üksnes korralduse punkti 1 andmise

eelduseks olevaid asjaolusid – tuvastanud, et veekogu paisutamiseks vee erikasutusloa andmiseks puudub

Kiige kinnistu omanike nõusolek, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Korralduses ei ole

objektiivselt kaalutletud ega selgitatud, millisel põhjusel peaks kaebuse esitaja alandama Jägala jõe

veetaset. Korraldusest ei nähtu, et selle andmisel oleks uuritud võimalikke keskkonnamõjusid keset talve

veetaseme muutmisele, miljööle ega ka Jägala jõega piirnevate kinnistu omanike ega Anija valla huve.

Kaebuse esitaja leiab, et loetletud asjaolude väljaselgitamata jätmisega on vastustaja rikkunud

haldusmenetluses kehtivat uurimispõhimõtet (HMS § 6).

14. VeeS § 9 lg 10 sätestab alused, millal saab vee erikasutusloa andmisest keelduda. Selle sätete kohaselt

vee erikasutusloa andmisest keeldutakse, kui veevaru ei ole piisav või ohustab vee erikasutus otseselt

inimese tervist või keskkonda, suubla või põhjaveekihi seisundit halvendatakse ulatuses, mis muudab need

kasutamiskõlbmatuks, taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega või loa taotlemisel on esitatud

tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Vaidlustatavas korralduses ei ole välja toodud, milline VeeS § 9 lg-

st 10 tulenev alus esines, et kaebuse esitajale vee erikasutusloa andmisest keelduti.

15. Korralduse tegemisel on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust. Vastustaja tugineb korralduses VeeS §

9 lg 10 punktile 3, mis sätestab, et vee erikasutusloa andmisest keeldutakse kui taotletav tegevus ei ole

kooskõlas õigusaktidega. Kaebuse esitaja leiab, et VeeS § 9 lg 10 punkt 3 ei ole käesoleval juhul kaebuse

esitajale uue vee erikasutusloa andmise taotluse lahendamisel kohaldatav. Viidatud säte on kohaldatav

juhtudele kui vee erikasutusloa taotleja tegevus, milleks vee erikasutusluba vajatakse, ei ole vaatlusaluses

keskkonnas lubatav. Käesoleval juhul on Jägala jõge kaebuse esitaja kinnistul paisutatud juba enne Eesti

Vabariigi õigusaktide vastuvõtmist, rajatud nende kehtivuse ajal hüdroelektrijaam ning antud luba selle

käitamiseks. Ilmselgelt ei ole seega taotletav tegevus õigusaktidega vastuolus, seda enam, et vaidlusaluse

korralduse punkt 2 kohustab veekogu paisutama ja veetaset olemasoleval tasemel hoidma, mille jaoks vee

erikasutusluba taotletaksegi.

16. Kaebuse esitaja leiab, et korraldus on tühine, kuna sellest ei selgu adressaadi kohustused ning seda

pole objektiivsetel põhjustel võimalik täita. HMS § 63 lg 2 alapunktide kohaselt on haldusakt tühine kui

sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan, sellest ei selgu haldusakti adressaat; seda ei ole andnud

pädev haldusorgan; see kohustab toime panema õigusrikkumise; sellest ei selgu õigused ja kohustused,

kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.

VeeS § 9 lg 3 sätestab, et vee erikasutusloa taotlejal peab olema veekogu omaniku nõusolek, kui vee

erikasutus toimub võõral veekogul. Nimetatud nõusolekut ei nõuta käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud

juhul.

Kaebuse esitaja oli vee erikasutusloa uuendamiseks 2008 - 2009 sunnitud sõlmima kokkulepped

vooluveekogu tõkestamisega nõusoleku kohta kõigi Vetla paisjärve aluste kinnistute omanikega ja teiste

Jägala jõe äärsete kinnistute omanikega, kelle maa niiskusrežiimi vee paisutamine mõjutab. Näiteks L. A.

K. seadis tingimuseks kompensatsiooni maksmise 6000.- krooni aastas, R. V. 2000.- krooni kuus ja maa-

ala pinnasega täitmise, K. K. krundile ligipääsuks vähemalt 70 m teelõigu rajamise koorides tee kohalt

huumuspinnase ja täites teeküna kruusaga, R. L.ile kuuluvale kinnistule rajati tiigid, mis asuvad Jägala jõe

läheduses ning milles on vesi üksnes juhul kui Jägala jões on kaebuse esitaja kinnistul vesi paisutatud.

Kokkulepped on sõlmitud kehtivusajaga 10 aastat. Need inimesed ei ole enam nõus Jägala jões vee

alandamisega, kuna sellega muutuks nende kinnistute viimasel viiel aastal väljakujunenud kasutus ning

kinnistute miljööväärtus saaks kahjustatud. Pealegi on vastavalt sõlmitud kokkulepetele kinnistu omanikel

vee paisutamisest tulenevate mõjutuste talumise eest õigus periooditi saada tasu. Sellistel objektiivsetel

põhjustel ei ole naaberkinnistute omanikud huvitatud kaebuse esitajale veetaseme alandamiseks vee

erikasutusloa saamiseks oma nõusolekuid andma. Lisaks puudub ka Anija valla nõusolek Jägala jõe Vetla

paisregulaatoriga veekogu paisutuse alandamiseks. See fakt omakorda on objektiivseks põhjuseks, miks

kaebuse esitajal ei ole võimalik vaidlustatud korraldust täita.

Lisaks eeltoodule ei selgu korralduse punktis 3 adressaadi kohustused. Korralduse punktist 3 ei selgu,

millise normaalpaisutuskõrguseni adressaadilt vee erikasutusloa taotlemist oodatakse.

17. Korralduses on põhistatud AS-le Vetla Jõujaamad vee erikasutusloa andmata jätmist sellega, et

puudub Kiige kinnistu kaasomanike nõusolek vee erikasutusloa andmiseks. Vee erikasutusloa taotluses

taotletud paisutuskõrguse juures mõjutab paisutus Kiige kinnistu maa niiskusrežiimi. Korralduses on

tuginetud VeeS § 8 lg-le 1 ja § 17 lg-le 4.

Kaebuse esitaja leiab, et VeeS § 8 lg 1 ei ole vaidlusaluse korralduse alusena kohalduv, kuna vee

erikasutusloa taotlejast kaebaja ei kasuta Kiige kinnistut veeseaduse mõistes, vaid üksnes mõjutab Kiige

kinnistu maa niiskusrežiimi. VeeS § 4 lg 1 kohaselt kinnisasjal asuv veekogu kuulub kinnisasja

omanikule. Sama seaduse § 6 lg 1 kohaselt veekogu kasutamine toimub vee ja veekogu avaliku

kasutamisena või erikasutusena. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt vee erikasutus on vee kasutamine

veekogu või põhjaveekihi seisundit mõjutavate ainete, ehitiste või tehnovahenditega. Nende sätete

tähenduses Kiige kinnistul vee erikasutust ei toimu. VeeS § 8 lg 1 kohaselt võõra maa kasutamise korral

on vajalik vee erikasutuseks ka võõra maa omaniku nõusolek. VeeS § 9 lg 3 kohaselt vee erikasutusloa

taotlejal peab olema veekogu omaniku nõusolek, kui vee erikasutus toimub võõral veekogul.

Korralduse alusena on tuginetud ka VeeS § 17 lg-le 4, mis sätestab, et paisutamist kavandav isik peab

saama veekogu paisutamiseks kirjaliku nõusoleku maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse

või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. VeeS § 8 lg 1 sätestab, et vee erikasutuseks peab

kasutajal olema tähtajaline luba ja võõra maa kasutamise korral maa omaniku nõusolek. Seega eristab

veeseadus maaomanikku, kelle maal veekogu asub maaomanikust, kelle maa niiskusrežiimi mõjutab.

Viimase nõusolekut on vaja üksnes enne paisutamise kavandamist kui paisu hakatakse ehitama. Paisutuse

aluse veekogu omaniku nõusolekut on kehtiva seaduse järgi vaja aga igakordsel vee erikasutusloa

taotlemisel. Kaebuse esitaja leiabki, et vaidlustatud korralduse punktis 1 sisalduva vee erikasutusloa

andmisest keeldumise tingis Keskkonnaameti poolne veeseaduse väärtõlgendus. Kaebuse esitaja leiab, et

VeeS § 17 lg-t 4 tuleb vaadelda § 17 lg 3 järjena. Lõike 3 kohaselt veekogu tõkestamine on

vooluveekogus toimuv tegevus, mis muudab voolu suunda või kiirust, takistab või pidurdab voolamist,

peab kinni vooluga kaasa liikuvat ujuprahti või paneb seda allavoolu liikuma, nagu paisude, tammide,

sildade, kaide ja paalide rajamine. Sätete koosmõjus hindamisel tuleb üheselt välja, et VeeS § 17 lg 4

kohaldamisala on vooluveekogu tõkestamisele asumisel – paisu rajamisel, mitte juba tõkestatud

vooluveekogul igakordse vee erikasutusloa saamisel. Ei ole mõistlikkuse ega õiguspärase ootuse

printsiipidega kooskõlas seaduse tõlgendus, mille järgi miljonitesse kroonidesse ulatuva investeeringu

tööshoidmine seatakse sõltuvusse maaomaniku volist varem antud nõusolek tagasi võtta (käesoleval juhul

ilma objektiivseid põhjuseid esitamata).

Kaebuse esitaja leiab, et 05.07.2009 esitatud erikasutusloa taotluse juurde Kiige kinnistu kaasomanike

nõusoleku saamine ei olnud vajalik. Sellel põhjusel ei ole vaidlustatava korralduse punkt 1 ka

õiguspärane.

18. 20.01.2010 kaebuse täpsustuses (tl 76) leiab kaebuse esitaja, et kaebuse esitajale vee erikasutusloa

andmisest keeldumise tulemusena ei saa kaebuse esitaja jätkata oma tegevust ning on pidanud jätma

2003.aastal käivitatud hüdroelektrijaama seisma. Kuna vaidlustatud haldusakt keelab ja välistab kaebuse

esitaja jaoks hüdroenergia kasutamise kaebuse esitaja kinnistul, on tegemist kaebuse esitaja subjektiivsete

õiguste rikkumisega. Vaidlustatav haldusakt piirab kaebuse esitaja ettevõtlust ja piirab kaebuse esitaja

õigust talle kuuluvat vara sihtotstarbeliselt kasutada, millega kaasneb kaebuse esitajale oluline kahju

saamata jäänud tulu ja püsikuluna naaberkinnistu omanikele vee paisutamisest tulenevate mõjude talumise

eest perioodiliste hüvitiste näol, s.t vaidlustav haldusakt tekitab kaebuse esitajale varalist kahju. Kuna

kaebuse esitajale vee erikasutusloa andmisest keeldumine ei ole vaidlusalusel juhul õiguspärane, siis

vaidlustatud haldusakti kehtima jäämise korral tekiksid kaebuse esitajale varalised kohustused –

korrastada veekogu paisutusala ja langetada veetase. Isikule õigusvastasel viisil kohustuste panemine on

üks kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste rikkumise viise.

19. 16.04.2010 kirjalikus seisukohas (tl 110-114) leiab kaebaja järgmist:

19.1 Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et Kiige kinnistu omanike nõusolek kinnistu maa niiskusrežiimi

jätkuvaks mõjutamiseks puudus. Keskkonnaamet on ebaõigesti tõlgendanud kooskõlastust tähtajalisena.

Ka juhul kui Kiige kinnistu omanike nõusolekut tuleks käsitleda tähtajalisena, ei ole uue nõusoleku

puudumine vee erikasutusloa andmisest keeldumise seaduslikuks aluseks. Õigusaktid ei näe vee

erikasutusloa taotluse juurde maaomanike nõusolekute esitamist ette. Vastustaja on moonutanud VeeS § 8

lg 1 ja § 17 lg 4 sisu ja sõnastust. Seadus ei nõua, et taotlemisel peavad maaomanike nõusolekud olema.

Seadus ütleb, et nõusolek peab olema vee erikasutuseks ja vee paisutamiseks. Vee erikasutusloa

taotlemine ja loa omamine ning reaalne vee erikasutus ja paisutamine ei ole üks ja sama asi. Nimelt ei ole

enne vee erikasutusloa saamist mõtet nõusolekut küsima minna, sest nõusoleku küsimisel nõuavad

maaomanikud hüvitist. Taotlejal ei ole mõtet võtta enne vee erikasutusloa saamist endale rahalisi

kohustusi kui pole teada, kas see üldse väljastatakse. Pealegi selguvad alles pärast taotluse menetlemist

vee erikasutuse tingimused ning selle alusel saab taotleja otsustada, kas jääb taotluse juurde ning selle

alusel saavad ka maaomanikud kujundada oma seisukoha nõusoleku andmiseks. Keskkonnaametil ei ole

volitusi esineda ühe maaomaniku kaitsjana ja asuda tema huve esindama, eirates naaberkinnistu omanike

ja taotleja õigusi ja huvisid.

19.2 Keskkonnaõigus on laia diskretsiooniruumiga, mistõttu enne isikule veetaseme alandamise

kohustuste panemist on keskkonnaametil kohustus kontrollida, kas vee paisutamise lõpetamine ja

veetaseme langetamine üldse on keskkonna huvides. Kaebaja seisukoht on see, et kui keskkonnamõju tuli

hinnata enne vee paisutamist, siis tuleb seda teha ka kuus aastat hiljem enne veetaseme langetamist.

19.3. Mitte ühestki õigusaktist ei tulene, et Keskkonnaamet võiks vee erikasutusloa andmise tingimuseks

seada vee paisutamiseks naaberkinnistute omanike nõusolekute olemasolu. Veelgi enam, ka

naaberkinnistu omaniku avaldatud vastuseis ei saa olla vee erikasutusloa andmisest keeldumise aluseks

kui see ei ole objektiivselt kaalukas. VeeS § 9¹ lg 3 sätestab, et vee erikasutusloa andmisel toimub avatud

menetlus ning igaühel on õigus vee erikasutusloa taotluse kohta esitada vee erikasutusloa andjale

kirjalikke ettepanekuid ja vastuväiteid käesoleva seaduse § 9 lg-s 7 nimetatud aja jooksul. Kirjalikud

ettepanekud ja vastuväited peavad sisaldama esitatud ettepaneku või vastuväite põhjendust. VeeS § 16 lg

2 sätestab, et vee erikasutuseks vee-energia saamise eesmärgil ei väljastata luba, kui erikasutusega

kaasnev maaomanike ja teiste veekasutajate õiguste kitsendamine ning veekogu seisundi muutmine on

ökoloogilis-majanduslikult

põhjendamata.

Nendest

sätetest

tuleneb

otseselt

Keskkonnaametile

kaalutlusõiguse rakendamise kohustus, mis võimaldab Keskkonnaametil taotlejale vee erikasutusluba

väljastada isegi kui teine maaomanik ei anna vee paisutamiseks nõusolekut, kuid nõusoleku andmisest

keeldumine ei ole ökoloogilis-majanduslikult põhjendatud.

19.4 Korra § 5 ja 8 kehtestavad loetelu materjalidest, mis tuleb veekogu tõkestamiseks, paisutamiseks jne

esitada ning maaomaniku nõusolek, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada, ei ole selle

määruse kohaselt nõutav. Sama määruse § 18 lg 1 sätestab, et vee erikasutusloa andja keeldub vee

erikasutusloa andmisest VeeS § 9 lõikes 10 sätestatud juhtudel. VeeS § 9 lg 10 loetleb selliste juhtudena

järgmised ammendavad juhtumid: veevaru ei ole piisav või ohustab vee erikasutus otseselt inimese tervist

või keskkonda; suubla või põhjaveekihi seisundit halvendatakse ulatuses, mis muudab need

kasutuskõlbmatuks; taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega; loa taotlemisel on esitatud

tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Vaidlusalusel juhul ühtegi neist alustest ei esine.

Vaidlustatavas korralduses märgitud VeeS § 9 lg 10 punkt 3 ei ole käesoleval juhul kaebuse esitajale uue

vee erikasutusloa andmise taotluse lahendamisel kohaldatav. Viidatud säte on kohaldatav juhtudele kui

vee erikasutusloa taotleja tegevus, milleks vee erikasutusluba vajatakse, ei ole vaatlusaluses keskkonnas

lubatav (näiteks jäätmete uputamine). Käesoleval juhul on Jägala jõge kaebuse esitaja kinnistul paisutatud

juba enne Eesti Vabariigi õigusaktide vastuvõtmist, rajatud nende kehtivuse ajal hüdroelektrijaam ning

antud luba selle käitamiseks.

19.5 Kaebaja ei pea õigeks vastustaja VeeS § 17 lg 4 tõlgendust. Ebamõistlik on vastustaja tõlgendus, et

sadu aastaid tagasi kinnistule rajatud ja nüüd renoveeritud paisu kasutamiseks vajab maaomanik iga 5

aasta tagant eemal naabruses asuva kinnistuomaniku nõusolekut. Omandiõigus ei ole kunagi olnud

piiramatu õigus. Seetõttu ei saa nõustuda vastustaja seisukohaga, et kaebaja VeeS § 17 lg 4 tõlgendus, et

maaomaniku, kelle niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, nõusolekut on vaja üksnes siis, kui paisu

esmakordselt rajatakse, on maaomaniku omandiõigust liialt piirav. Võrreldes vee paisutusest tulenevaid

mõjutusi teise isiku kinnistule ning muudest seadustest tulenevaid mõjutusi naabritele, siis on ilmne, et

mõjutused, mida peab veeseaduse alusel taluma on väga väikesed. Võrdluseks näiteks: AÕS § 156 lg 1,

mille kohaselt omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või

kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Ehk siis seadus lubab

võõra kinnisasja nii passiivset kui aktiivset kasutust koos. AÕS § 158 lg 1, mille kohaselt kinnisasja

omanik on kohustatud taluma tema kinnisasjal maapinnal, maapõues ning õhuruumis ehitatavaid

tehnovõrke ja -rajatisi (kütte-, veevarustus- või kanalisatsioonitorustikku, elektroonilise side või

elektrivõrku, nõrkvoolu-, küttegaasi- või elektripaigaldist või surveseadmestikku ja nende teenindamiseks

vajalikke ehitisi), kui need on teiste kinnisasjade eesmärgipäraseks kasutamiseks või majandamiseks

vajalikud, nende ehitamine ei ole kinnisasja kasutamata võimalik või nende ehitamine teises kohas

põhjustab ülemääraseid kulutusi. Ehk kui enda maale on tehnorajatise rajamine kulukas, on õigus rajada

see naabrikinnistule. Lisaks kaasnevad sellistel juhtudel liinikaitsevööndid. Looduskaitse seaduse 3.

peatüki sätete kohaselt võib kinnisasja omanikule kehtestada praktiliselt absoluutsed kinnisomandi

kasutamise kitsendused. Planeerimisseaduse kohaselt samamoodi kohalikule omavalitsusele tuleb

projekteerimistingimuste eelnõu kohta esitada naaberkinnisasja omanike kirjalik nõusolek olemasoleva

hoonestuse vahele jäävale krundile korterelamu püstitamiseks. Olukord samasugune aga ei teki küsimust,

kas pärast maja valmimist on naaberkinnisasja omanikul õigus nõusolek tagasi võtta ja eeldada ehitise

kasutamise peatamist ja/või lammutamist. Veelgi enam, kohalikul omavalitsusel on ikkagi pädevus

diskretsiooni alusel projekteerimistingimused väljastada, arvestades kõikide kinnisasja omanike seisukohti

kogumis (PlanS § 9 lg 10 p 3).

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg 1 kohaselt õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb

toimida heas usus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil,

samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Vaidlusalusel juhul on

Kiige kinnistu omanikud jätnud kaebajale vee paisutamiseks uue nõusoleku andmata esiteks põhjusel, et

neil lihtsatel inimestel on lihtsalt selline veeseadusest tulenev võimalus ja võim sundida hüdroelektrijaam

seisma. Teine eesmärk on kaebajale kahju tekitamine. Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas avaldas

Kiige kinnistu kaasomanik E.M., et teda häirib see kuidas AS Vetla Jõujaamad saab vee paisutamisest

tulu.

Kõiki neid õiguslikke kinnisomaniku õigusi reguleerivaid norme arvestades, ei saa rääkida sellest, et

kaebaja võttis ise omale paisu renoveerimisel ja hüdroelektrijaama rajamisel äririski ja ilma naabruses

asuva

kinnistu

omaniku

nõusolekuta

teisel

kinnistul

senise

tegevuse

jätkamine

piiraks

ebaproportsionaalselt omandiõigust.

19.6 Vastustaja VeeS § 17 lg 4 tõlgendus on väär nii grammatiliselt kui ka normitehniliselt. Kui vaadata

VeeS §-i 17 läbi grammatilise tõlgenduse, siis see paragrahv räägib tulevikuvormis. Näiteks lg 3

koosmõjus lõikega 4 ütleb järgnevat: Veekogu tõkestamine on vooluveekogus toimuv tegevus, mis

muudab voolu suunda või kiirust, takistab või pidurdab voolamist, peab kinni vooluga kaasa liikuvat

ujuprahti või paneb seda allavoolu liikuma, nagu paisude, tammide, sildade, kaide ja paalide rajamine.

Paisutamist kavandav isik peab saama veekogu paisutamiseks kirjaliku nõusoleku maaomanikult, kellele

kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. Kui pais on juba

olemas, ei saa rääkida tingimuslikus vormis maast, mille niiskusrežiimile võib aga ei pruugi pais mõju

avaldada. Kui § 17 lg 4 alusel peaks olemasolevale paisu kasutamiseks vee-erikasutusloa saamiseks

taotleja küsima nõusolekut, siis oleks seaduses kirjas, et vee paisutaja peab saama nõusoleku isikult, kelle

maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Paisutamist kavandav isik on ikkagi see, kellel pais puudub, kuid

kavandab selle rajamist. Sellisel juhul annavad isikud, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab

paisu või tammi rajamiseks/ehitamiseks oma nõusoleku. Paisu või tammi rajajal ega ka isikul, kelle maa

niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, ei ole alust arvata, et tamm ja hüdroelektrijaam ehitatakse üksnes

viieks aastaks.

Kui hinnata VeeS § 17 lg-t 4 normitehniliselt, siis see asub veeseaduse peatükis 3 „Vee ja veekogu

kasutamise liigid“. VeeS § 8 lg 1, mis sätestab, et vee erikasutuseks peab kasutajal olema tähtajaline luba

ja võõra maa kasutamise korral ka omaniku nõusolek, asub veeseaduse 2. peatükis „Omand veekogule ja

põhjaveele ning veekogu kasutamine“. Vastustaja tõlgenduse kohaselt oleks seadusandja nagu kogemata

sama küsimust ühes seaduses kaks korda reguleerinud ja viitab vaidlustatavas korralduses mõlemale koos.

Tegelikult seadustes nii mastaapseid juhuslikkuseid ei esine. VeeS § 8 lg 1 näeb ette vee erikasutuseks

tähtajalise loa olemasolu vajalikkuse ja räägib ka vee erikasutusest võõral maaüksusel. Käesoleval juhul

võõral veekogul vee erikasutust ei toimu, mistõttu ei saa maaomaniku nõusolek kuuluda lahutamatult vee

erikasutusloa taotluse juurde.

19.7 VeeS § 17 lg 4 tähenduses paisu ehitamiseks ja niiskusrežiimi mõjutamiseks nõusoleku saamisel

tekib paisutajal õiguspärane ootus oma paisuga kinnistu sihtotstarbelise kasutamise suhtes. Kui

maaomanik, kelle maa niiskusrežiimi paisutus mõjutab, annab nõusoleku paisu või tammi rajamiseks, siis

peab ta arvestama, et see tamm jääbki sinna ning tema nõusolek oli tähtajatu. Vastupidine on mõeldamatu

ja vastuolus hea usu põhimõttega. Otseselt ebaõige on vastustaja väide, et Kiige kinnistu maaomanike ja

paisutaja vahel 14.04.2002 sõlmitud kooskõlastusest ei nähtu selle tähtajatus. Nähtub küll. Nimelt kui

kooskõlastus ei ole antud tähtajaliselt, siis ongi kooskõlastus tähtajatu.

19.8 Paisu või tammi rajamine saab võimalikuks üksnes Keskkonnaameti, naaberkinnistuomanike ja

isikute, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab ühisel nõusolekul ning sellest taganemise õigust ei

ole muul juhul kui üksnes olulise keskkonnakahju tekkimise ohu korral, mida ei saa kõrvaldada või

heastada. Tammi/paisu ja hüdroelektrijaama rajamine on niivõrd kulukas tegevus ning igal juhul tekib

selle omanikul õiguspärane ootus, et ta saab seda kasutada vähemalt seadmete ekspluatatsiooniea jooksul

kui esialgse vee-erikasutusloa saamise aluseks olnud objektiivsed asjaolud ei muutu. Vaidlusalusel juhul

on vee-erikasutusloa saamine takerdunud Kiige kinnistu kolmest kaasomanikust ühe kaasomaniku

subjektiivsete põhjuste, mis ei ole ei ökoloogilist ega majanduslikku laadi.

Keskkonnaametil on kohustus objektiivsete vastuväidete puudumisel kaebajale uus vee-erikasutusluba

kaalutlusõiguse alusel välja anda. Seda seisukohta toetab VeeS § 16 lg 2, mis sätestab, et vee

erikasutuseks vee-energia saamise eesmärgil ei väljastata luba, kui erikasutusega kaasnev maaomanike ja

teiste veekasutajate õiguste kitsendamine ning veekogu seisundi muutmine on ökoloogilis-majanduslikult

põhjendamata. Kuna Kiige kinnistu omanikel puudub Kiige kinnistul majandustegevus ning nad ka ei ela

seal, siis kaebaja poolt vee paisutamine ei kitsenda Kiige kinnistu omanikel mitte ühtegi tegevust. Kiige

kinnistu omanikel seisab Kiige kinnistul 19 hektarit kasutamata maad ning nad ise elavad Tallinnas.

Kaebajal õiguspärase ootuse olemasolu, et ta saab oma kinnistul asuvat tammi kasutada ja kolme miljoni

krooni eest rajatud hüdroelektrijaamaga oma ettevõtlust arendada seisneb ka selles, et veeseadus ei näe

maaomaniku, kelle maa niiskusrežiimi vee paisutamine mõjutab, subjektiivsetel kaalutlustel toimunud

meeleolumuutust vee-erikasutusloa andmisest keeldumise alusena ette.

19.9 19.12.2003 korraldusega nr 60 otsustas Harjumaa Keskkonnateenistus kaebajale anda välja vee-

erikasutusloa, märkides muuhulgas järgmist: „Menetlemise käigus analüüsiti taotletava vee

erikasutamisega kaasnevat võimalikku mõju. Arvestati, et Jägala jõe Vetla profiilis on pika aja jooksul

toimunud vee paisutamine ning hüdroenergia tootmine. Välja on kujunenud stabiilne veerežiim ning

sellele kohanenud vee-elustik. Kehtiv vee erikasutusluba näeb ette vee paisutamist ajalooliselt

väljakujunenud tasemel. Vetla hüdrosõlme rekonstrueerimise eelprojekti kohaselt on kavandatud

normaalpaisutuse veetasemeks 61,5 m abs. Projekt on kooskõlastatud paisutuse mõjupiirkonda jäävate

maaomanikega, mille arendajal tekkis õiguspärane ootus ja tema poolt tehti kulutused paisu taastamiseks.

Kiige talu omanik E.M. on soovinud antud kooskõlastust hiljem muuta. Väidetavalt piirab vee paistustase

61,5 m Kiige talu maade osalist kasutamist ning sellega tekitatakse majanduslik kahju. Kavandatud

veetasemega 61,5 m abs kaasneva mõju määramiseks koostati Vetla HEJ ökoloogilis-majanduslik

hinnang. Hinnangu kohaselt kahjulikku mõju keskkonnale ei kaasne, maksimaalse vooluhulga puhul võib

veetase tõusta kuni 61,65 m abs, normaalpaisutuse veetasemest 35 cm võrra madalama veepinna juures on

elektrienergia müügist saamata jääv tulu üle 10 korra suurem, kui liigniiskete maade mittekasutamisest

saamata jääv tulu. Vee erikasutusloa taotlus avalikustati 14.10.2003, mille käigus ettepanekuid ei esitatud.

Korraldus saadeti ka Kiige kinnistu omanikule E. M.le ja juhiti tähelepanu selle vaidlustamise

võimalusele. Kiige kinnistu kaasomanikud 19.12.2003 korraldust nr 60 ei vaidlustanud.

Täpselt samad asjaolud eksisteerivad käesoleval ajal ja sama õiguspärane ootus on alles. Vastupidisel

juhul oleks veepaisutaja jäädavalt selliste isikute poolse labase väljapressimise meelevallas, andes ükspäev

nõusoleku ja küsides selle eest raha ning järgmisel päeval võtta nõusolek tagasi, et ülejärgmisel päeval

raha juurde küsida. Kaebaja leiab, et sellise tegevuse kohtupraktikas juurutamine on ohtlik nii

Keskkonnaametile (Keskkonnaamet peaks sellisel juhul üle päeva menetlema ebasõbraliku naabri taotlusi)

kui ka kehtivale õiguskorrale.

19.10. Vastustaja veeseaduse tõlgendus ei ole põhiseadusega kooskõlas. Põhiseaduse § 31 esimese lause

osa, mille kohaselt Eesti kodanikul on õigus tegelda ettevõtlusega sätestab ettevõtlusvabaduse. See

vabadus laieneb PS § 9 lg 2 alusel ka juriidilistele isikutele. Vee paisutamiseks ja hüdroenergia tootmiseks

vee erikasutusloa nõude kehtestamine kui selline on igal juhul ettevõtluspiirang. Mistahes põhiõiguste

piirang peab olema aga proportsionaalne ja vajalik. Vee erikasutusluba on oma olemuselt keskkonnaluba

ja kannab endas keskkonnakaitse eesmärki. Seega on ettevõtlusele keskkonnahuvides sellise piirangu

seadmine vajalik, mõistetav ja proportsionaalne. Vajalik, mõistetav ja proportsionaalne on ka tingimus, et

sellise ettevõtluse alustamiseks, nagu kaebaja tegeleb, on vajalik nende kinnistuomanike nõusolek, kelle

kinnistuid see mõjutab. Kuid mitte mingil juhul ei ole enesestmõistetavalt õiguspärane vastustaja

tõlgendus, et keskkonnaloa eesmärk on kaitsta maaomanike subjektiivseid õigusi ja iga viie aasta tagant

seada ettevõtlusega tegelemine sõltuvusse teise maaomaniku suvast. Veel vähem jätta ettevõtlusega

tegelemine sõltuvusse teise maaomaniku formaalsest keeldumisest ilma loa andja poolt keeldumise

põhjendusi hindamata ja kontrollimata. Eraisikutele sellise haldusorgani tegevuse mõjutamise võimaluste

seadmine tooks kaasa riigi haldussuutmatuse ja diskretsioon kui selline lakkaks olemast. Samuti ei oleks

võimalik sellisel juhul õiguskindluse puudumise tõttu veekogudel majandustegevust arendada. Nendel

põhjustel ei ole kaebaja seisukohalt põhiseadusega kooskõlas veeseaduse tõlgendamine ja kohaldamine

viisil, et vee erikasutusloa andmist saab takistada iga viie aasta tagant naabruses asuva kinnistu omanikult

vee paisutamise jätkamiseks nõusoleku andmisest formaalne keeldumine ning Keskkonnaametil

diskretsiooniruum puudub. Sellistel alustel ettevõtlusvabaduse piiramine ei ole proportsionaalne võrreldes

teise kinnistu omaniku huvidega.

19.11 Keskkonnaameti seisukohad on vastuolulised. Kõigepealt Keskkonnaamet keeldub kaebajale vee

erikasutusloa andmisest 20.11.2009 põhjendusega, et vee erikasutusluba ei ole võimalik välja anda, kuna

taotlus ei olnud õigusaktidega kooskõlas ühe naabruses asuva kinnistuomaniku nõusoleku puudumise

tõttu. Seejärel kaebusele esitatud vastuse punktis 2.3.2 avaldab Keskkonnaamet, et kaebaja seisukohad on

reaalsest menetlusest etteruttavad ja seni kuni kaebaja ei ole esitanud Keskkonnaametile vee erikasutusloa

taotlust veetaseme alandamiseks, ei saa kaebaja väita, et vastavasisuliste nõusolekute saamine on võimatu,

kuna neid nõusolekuid saab võtma hakata alles konkreetse projekti raames. Vaidlustatud korralduse

leheküljel 1 põhjendab vastustaja vee-erikasutusloa andmisest keeldumist just Kiige kinnistu kaasomanike

nõusoleku puudumisega ja selgitab korralduse leheküljel 2: „Materjalide läbivaatamisel selgus, et taotlus

oli viidud osaliselt kooskõlla õigusaktidega, kuid endiselt ei olnud taotleja, kui paisutamist kavandav isik,

kooskõlastanud oma kavandatavat tegevust kõikide maaomanikega, kellele kuuluvale maale paisutus mõju

avaldab.“ Vastustaja seisukoht, et kaebaja ei saa etteruttavalt teada Anija valla ja teiste maaomanike

seisukohta veetaseme alandamise suhtes on samuti vastuoluline, kuna vaidlustatavas korralduses nendib

vastustaja ise, et puudu on üksnes Kiige kinnistu kaasomanike nõusolek, ehk teised on just paisutamise

poolt. Selle kohta on esitatud ka Anija valla nõusolek ja kokkulepped teiste maaomanikega paisutuse

jätkamiseks. Lisaks on vaidlusaluse korralduse punktis 2 kohustatud kaebajat tagama kuni veekogu

veetaseme alandamiseks vee erikasutusloa andmiseni Jägala jõel Vetla paisust üleval ja allpool

normaalpaisutuskõrguse vahemikus 61,3 – 61,5 m abs. Sellisele vee-erikasutusloale on vastu aga kaebaja

kui üks kinnistu omanik, kelle maa niiskusrežiimi paisutus mõjutab ja kelle kinnistul vee-erikasutus

toimub, samuti naaberkinnistu omanik R. L., Anija vald ja teised naaberkinnistute omanikud, kelle jaoks

on vee paisutamine positiivne tegevus.

19.12 Veetaseme alandamiseks vee-erikasutusloa andmiseks peaks Keskkonnaamet Tallinnas elavate

Kiige kinnistu kaasomanike huvides „sõitma üle“ kohalikest elanikest kinnisasjade omanike huvidest,

kaebaja kui suure investeeringu teinud kohaliku ettevõtja ja kinnistuomaniku huvidest ning Anija valla

huvidest. Ilmselgelt selline vee-erikasutusluba kuuluks tühistamisele, kuna on oluliste kaalutlusvigadega

ja kohalikule elanikkonnale kahju tekitav. Kaebaja ei näe võimalust, et veeseaduses ettenähtud avatud

menetlus võimaldab kohaliku elanikkonna ja maaomanike õigusi rikkuda ja nende objektiivsetele

põhjustele paisutuse jätkamiseks eelistada meelevaldseid Tallinnas elava maaomaniku subjektiivseid

huvisid. Riigikohtu 22.12.2005 haldusasjas nr 3-3-1-69-05 tehtud lahend tuletab meelde, et oma olemuselt

on vee erikasutusluba eeskätt keskkonnaluba, mis annab õiguse kasutada loodusressurssi – vett. Vee

erikasutusloa menetlus toimub taotleja algatusel ning sõltuv tema tegevuse mõjust veekasutusele ning

sellest, kas kaasnevad VeeS § 8 lg 2-s nimetatud mõjutused või tegevused. Seega peaks Keskkonnaamet

siiski keskenduma keskkonnaalastele aspektidele ja haldusmenetluse printsiipidele.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

20. Keskkonnaamet leiab, et kaebus on esitatud alusetult ning palub jätta kohtul kaebus rahuldamata, kuna

Keskkonnaameti Harju-Järva-Rapla regiooni 20.11.2009 korraldus nr HJR 1-15/19416 „Vee erikasutusloa

andmisest keeldumine“ on õiguspärane.

21. Seadusandja on pidanud vajalikuks seada piirangud keskkonnakasutusele, kui kõigi hüve

kasutamisele. Samuti on seadusandja näinud ette muuhulgas ka üksikasjalikult selle, kuidas õigust

keskkonda teatud viisil kasutada tuleb realiseerida. Keskkonnaasjades ei saa eelistada ühe subjekti huve

teistele subjektidele.

22. Põhiseaduse § 31, mis sätestab ettevõtlusvabaduse sisu ning Riigikohtu praktika (RKPJKo 06.03.2002

nr 3-4-1-1-02; RKPJKo 12.06.2002 nr 3-4-1-6-02) kohaselt ei ole ettevõtlusvabadus absoluutne õigus, s.t

selle põhiõiguse piiramine on lubatud, kui selleks on legitiimne eesmärk ja mõistlik põhjendus. Riigikohus

on oma 10.05.2002 lahendis nr 3-4-1-3-02 möönnud, et ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast

mõistlikust põhjusest, kuid see põhjus peab johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste

kaitse vajadusest, olema kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane.

23. Keskkonnaamet möönab, et korraldus omab mõju kaebuse esitajale, kuid selline regulatsioon ning

paisutamise vee erikasutusloa iseloom oli kaebuse esitajale teada. Samuti oli kaebuse esitajale teada vee

erikasutusloa tähtajalisus ning selle andmise aluseks olevad asjaolud. Keskkonnaametile jääb

arusaamatuks, miks soovib kaebuse esitaja oma äririski suunata Keskkonnaametile. Haldusorgan ei ole

kohustustud selliseid riske maandama.

24. Kaebuse esitajale jäeti vee erikasutusluba andmata põhjusel, et Kiige kinnistu omanike nõusolek

nende kinnistu maa niiskusrežiimi jätkuvaks mõjutamiseks puudus. Juhul, kui kaebuse esitaja esitab

Keskkonnaametile Kiige kinnistu maaomanike nõusoleku (mille hagemine on pooleli Harju Maakohtus)

on Keskkonnaamet HMS § 44 lg 1 tulenevalt kohustatud menetluse uuendama ning vaatama kaebuse

esitaja taotluse uuesti läbi.

25. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja VeeS § 8 lg 1 ja § 17 lg 4 tõlgendamine on meelevaldne ning

vastuolus kehtivate õigusaktidega. VeeS § 8 lg 2 sätestab millistel juhtudel peab olema isikule väljastatud

vee erikasutusluba. VeeS § 8 lg 2 p 5 kohaselt peab isikul olema vee erikasutusluba, kui toimub veekogu

tõkestamine, paisutamine, veetaseme alandamine või hüdroenergia kasutamine. Veekogu paisutamise

mõiste on toodud VeeS § 17 lg 1, mille kohaselt on paisutamine tegevus millega tõstetakse looduslikku

veetaset rohkem kui 0,3 meetrit. VeeS § 8 lg 1 sätestab, et vee erikasutuseks peab kasutajal olema

tähtajaline luba ja võõra maa kasutamise korral ka maaomaniku nõusolek. VeeS § 17 lg 4 sätestab, et

paisutamist kavandav isik peab saama veekogu paisutamiseks kirjaliku nõusoleku maaomanikult kellele

kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada.

Kaebuse esitaja on oma kaebuses leidnud, et maaomaniku, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab,

nõusolekut on vaja üksnes siis, kui paisu esmakordselt rajatakse. Edaspidi selle maaomaniku nõusolekut

vaja ei ole. Keskkonnaamet sellise tõlgendusega ei nõustu ning peab sellist käsitlust muuhulgas

maaomaniku, kelle maa niiskusrežiim seoses paisutamisega kannatab, omandiõigust liialt piiravaks.

Paisutamist ei saa vaadata oma olemuselt nn punkttegevusena, vaid paisutamise mõju on alati laiem kui

pelgalt koht, kuhu pais on rajatud. Seega mõjutab paisu rajamine väga paljude maaomanike õigusi.

Vastavalt HMS § 3 lg-le 1 võib haldusmenetlus piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid

subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel. Seega peab ka käesoleval juhul tulenema maaomanike

omandiõiguse puutumatuse riive seadusest. Veeseadus ongi ette näinud selleks § 8 lg 1 ja § 17 lg 4

nimetatud maaomaniku nõusoleku saamise vajaduse. Ilma huve arvestamata on maaomaniku õigusi

võimalik kitsendada üksnes VeeS § 13 lg 7 sätestatud juhul, kuid see ei tule käesoleval juhul

kohaldamisele. VeeS § 13 rakendub vee kasutamisele olmes, ehk vee kasutamiseks joogiks,

toiduvalmistamiseks ja muudeks olmevajadusteks. Vee paisutamise eesmärk on vett koguva ja vooluhulka

ümber jaotava veehoidla loomine, millega luuakse võimalused vee kasutamiseks veevarustuseks, vee-

energia saamiseks jne.

Täiendavalt soovib Keskkonnaamet selgitada paisutamise vee erikasutuse iseloomu. VeeS § 6 lg 3

kohaselt on vee erikasutus vee kasutamine veekogu seisundit mõjutavate ehitiste või tehnovahenditega.

Paisutamisel ulatub vee kasutamine oluliselt kaugemale kui näiteks vee võtmisel veekogust. Paisutuse

(vooluveekogu tõkestamisest põhjustatud veetaseme tõus ülalpool tõket) mõjuala on maa-ala, mida

paisutus mõjutab. Paisutuse mõjuala suurus on aga sõltuvuses nii paisutustasemest kui ka vooluveekogu

ümbritsevast pinnamoest ning geoloogilistest tingimustest. Paisutuse mõju võib olla otsene (maa jääb vee

alla) või kaudne (põhjaveetaseme tõus, ümbruskonna niiskusrežiimi muutumine, veeökosüsteemi

muutused). Seega on ilmselge, et lisaks otsesele mõjule (maa-ala jääb vee alla) võib võõra maa

kasutamine toimuda ka kaudselt, s.t läbi niiskusrežiimi mõjutuste, põhjaveetaseme tõusuga. Arvestades

Kiige kinnistu eripära, võib lisaks maa niiskusrežiimi mõjule suurveeajal tekkida olukord, kus seoses

paisutusega on maad üle ujutatud suuremas ulatuses kui üksnes paisjärv. On ilmselge, et tõkestusrajatis

vooluveekogul muudab oluliselt vee voolavust, mistõttu teatud aastaaegadel on selle mõju oluliselt laiem.

Sellest johtuvalt on nn paisjärvede taga olevad maad üle ujutatud.

Arvestades VeeS § 6 lg 3 toodud vee erikasutuse definitsiooni ning VeeS § 8 lg 1 toodud maaomanikku,

kelle nõusolekut vee erikasutuseks on vaja, siis saab asuda seisukohale, et käesoleval juhul on Kiige

kinnistu omanikud maaomanikeks nii VeeS § 17 lg 4 tähenduses kui ka VeeS § 8 lg 1 tähenduses.

Kaebuse esitaja ei ole toonud Keskkonnametile ühtegi ekspertarvamust, mis välistaksid Kiige kinnistu

omanike nõusolekute andmise.

26. VeeS § 9 lg 7 teise lause kohaselt on vee erikasutusluba tähtajaline haldusakt, mille haldusakti andja

võib anda kuni viieks aastaks. Vastavalt VeeS § 9 lg-le 5 annab vee erikasutusloa paisutamiseks ja

hüdroenergia tootmiseks Keskkonnaamet (edaspidi nimetatus ka kui haldusakti või loa andja). Sama

sätestab ka Korra § 17 lg 2. Vastavalt HMS § 53 lg 1 p 1 lõpeb haldusakti kehtivus tähtaegses

haldusaktis ettenähtud tähtaja möödumisel. Kaebuse esitajale pidi juba 2003 välja antud vee erikasutusloa

väljastamisel olema selge, et tema tegevuse aluseks olev keskkonnaluba on tähtajaline, mille möödudes on

kaebuse esitajal vajalik arvestada uue loa taotlemise vajadusega. Sama põhimõte kehtib ka maaomanike

puhul, kes annavad oma nõusoleku oma maa niiskusrežiimi mõjutamiseks teadmises, et väljastatav vee

erikasutusluba kehtib 5 aastat. Keskkonnaamet ei saa eelistada ühe isiku huve teise isiku huvidele.

27. Kaebuse esitaja viited AÕS § 143 tulenevatele naabrusõigustele võivad olla asjakohased

tsiviilmenetluses, kuid mitte käesolevas menetluses, mistõttu tuleb selline vaidlus Kiige kinnistu omanike

ja kaebuse esitaja vahel lahendada maakohtus. Samas, arvestades paisutuse iseloomu ja eripära, saab

asuda seisukohale, et paisutamine on oma olemuselt pigem tahtlik vee suunamine kui tahtmatu

suunamine. Naabrusõiguste vaidlusi ei saa Keskkonnaamet lahendada, need tuleb lahendada vajadusel

kohtus. Tulenevalt veeseaduse regulatsioonist ei ole Keskkonnaametil õigust asendada VeeS § 8 lg 1 ja

VeeS §17 lg 4 kohane nõusolek viitega AÕS §-le 143. Selline haldusakt oleks vastuolus kehtiva õigusega

ning seetõttu õigusvastane HMS § 54 mõistes.

28. Kaebuse esitaja väidab oma kaebuses, et korralduse punktid 2 ja 3 on motiveerimata, korraldusest ei

nähtu selle andmise kaalutlused, Keskkonnaamet ei ole rakendanud piisavalt uurimisprintsiipi.

Keskkonnaamet nimetatud seisukohtadega ei nõustu. Keskkonnaameti korraldus vastab HMS § 56 lg-te 1

ja 2 nõuetele. Korraldus on antud kirjalikult ning selles on esitatud piisavad põhjendused, miks

Keskkonnaamet on soodustava haldusakti andmisest keeldunud. Korralduses on ära toodud korralduse

andmise faktilised alused kui ka õiguslikud alused. Korralduses on märgitud lisaks üldisele

motivatsioonile, et Kiige kinnistu (kinnistusraamatu registriosa number 10982502; katastriüksuse

tunnustega 14002:003:0094 ja 14002:003:0095) jääb kaebuse esitaja poolt 05.07.2009 esitatud vee

erikasutusloa taotluses esitatud paisutuskõrguste juures paisutuse mõjutusalasse ning sellega muudetakse

oluliselt Kiige kinnistu niiskusrežiimi ning kaebuse esitajal puuduvad paisutamiseks Kiige kinnistu

kaasomanike nõusolekud, mistõttu ei vasta kaebuse esitaja tegevus lõppastmes veeseaduse ja selle alusel

antud Määruse nr 39 nõuetele. Samuti on korralduses viited õigusaktidele, millistele tuginedes

Keskkonnaamet korralduse on vastu võtnud.

29. Vastusaja peab asjatundmatuks kaebuse esitaja väidet, et korralduses ei ole objektiivselt kaalutletud

ega selgitatud, millistel põhjustel peaks kaebuse esitaja alandama Jägala jõe veetaset. HMS § 54 kohaselt

peab õiguspärane haldusakt olema muuhulgas kooskõlas kehtiva õigusega. HMS § 4 lg 1 kohaselt on

kaalutlusõigus haldusorganile antud volitus kaaluda otsuse tegemist või valida erinevate otsuste vahel.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada muuhulgas kooskõlas volituse piiridega.

Seega on vajalik haldusorganil välja selgitada, kas mingi haldusotsustuse tegemiseks on talle

kaalutlusruum antud või mitte. Veetaseme alandamise nõue olukorras, kus vee erikasutusluba

paisutamiseks on lõppenud ning uut väljastada ei ole võimalik, ei ole oma olemuselt haldusorgani

diskretsiooniotsuseks kuna haldusorganile ei ole antud võimalust kaaluda kas sellise sisuga otsust teha,

samuti ei ole haldusorganile sellises situatsioonis antud võimalust otsustada millist otsust teha. Määruse nr

39 § 8 lg 1 kehtestab üheselt, et juhul kui paisutamiseks antud vee erikasutusloa kehtivuse lõppedes ei ole

paisu omanik või valdaja taotlenud paisutamise jätkamiseks uut luba või kui vee erikasutusloa andja

keeldub uue loa andmisest, peab vee erikasutusloa omaja olemasoleva loa kehtivuse lõppedes alandama

veekogu veetaseme enne loa andmist olnud tasemele ja korrastama veekogu paisutusala. Seega, Määruse

39 § 8 lg-st 1 tuleneb, et veetaseme alandamine vee erikasutusloa lõppemisel on kohustuslik. Eeltoodud

põhimõte kehtib alates vee erikasutuslubade regulatsiooni kehtestamisest veeseaduses. Veeseaduse

kohaselt kui veekogu paisutamiseks antud loa kehtivus lõpeb, siis tähendab see seda, et edasine

paisutamine toimub õigusliku aluseta ning selline tegevus ei ole lubatud. Sellest tulenevalt on loogiliseks

järelmiks, et kui veekogu tõkestamine ei ole enam õiguslikult lubatud tuleb veetaset alandada vee

erikasutusloa eelnevale tasemele. Keskkonnaamet möönab, et vee erikasutusloa andmise või andmata

jätmise otsuse tegemine on oma ideaalis diskretsiooniotsuseks, kuid olukorras kus esinevad VeeS § 9 lg

10 nimetatud asjaolud, ei ole vee erikasutusloa andmine diskretsiooniotsuseks. Sellisel juhul on juba

õigusaktis määratud millise sisuga otsustus tuleb haldusorganil teha. Seega puudus haldusorganil sellist

otsustust tehes kaalutlusruum.

30. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebuse esitaja väide, et korraldusest ei nähtu, et selle andmisel oleks

uuritud võimalikke keskkonnamõjusid keset talve veetaseme muutmisele, miljööle ega ka Jägala jõega

piirnevate kinnistu omanike ega Anija valla huve. Kaebuse esitaja poolt vaidlustatud korraldusega ei ole

Keskkonnaamet kohustanud isikut veetaset alandama. Vastavalt VeeS § 8 lg 2 punktile 5 ja Määruse nr

39 § 10 lg-le 4 annab veetaseme alandamiseks õiguse vee erikasutusluba. Keskkonnaamet oma

korraldusega selliselt vee erikasutusluba kaebuse esitajale ei ole väljastanud, mistõttu ei ole

Keskkonnaamet oma korralduses pidanud analüüsima ka kaebuse esitaja poolt toodud asjaolusid.

Vastavalt korralduse punktile 2 on kaebuse esitaja kohustatud tagama kuni vee erikasutusloa andmiseni,

millega antakse kaebuse esitajale õigus veetase alandada, normaalpaisutuskõrguse vahemikus 61,30 –

61,50 m abs ning vastavalt korralduse punktile 3 peab kaebuse esitaja esitama taotluse vee erikasutusloa

saamiseks veetaseme alandamiseks. Kõike seda, mida kaebuse esitaja on välja toonud hinnataksegi

veetaseme alandamise vee erikasutusloa taotluse menetluse käigus. Korralduse põhjenduste osas tuleb

välja tuua õiguslikud ja faktilised asjaolud mis puudutavad just seda konkreetset haldusakti, mitte

tulevikus võib-olla välja antavat haldusakti. Veetaseme alandamise tingimused, aeg ja muu selle kohta

käiv määratakse veetaseme alandamiseks antavas vee erikasutusloas.

31.Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt oleks Keskkonnaamet pidanud

rakendama uurimispõhimõtet muuhulgas kas asjaolude üle, mida korraldusega ei reguleerita ning mis on

tulevikus asetleidva haldusmenetluse esemeks. Keskkonnaamet ei vaidle vastu sellele, et HMS näeb §-s 6

uurimisprintsiibi rakendamise kohustuse, kuid ei nõustu sellega, et uurimisprintsiibi rakendamine peab

minema kaugemale kui antav haldusakt. HMS § 6 sätestab, et haldusorgan on kohustatud välja selgitama

menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal

algatusel. Arvestades asjaolu, et kaebuses toodud asjaolu uurimisprintsiibi rakendamise kohta ei käi

korralduse andmise menetluse kohta vaid väljub sellest palub Keskkonnaamet selles osas jätta kohtul

kaebuse tähelepanuta.

Menetletavas asjas olid korralduse vastuvõtmise ajaks Keskkonnaametile asja otsustamiseks vajalik teave

olemas. Nii oli Keskkonnaametile saanud teatavaks, et Kiige kinnistu maaomanikud, kelle maa

niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, ei anna selleks tegevuseks nõusolekut. Kaebuse esitaja oli

Keskkonnaametile esitanud erinevaid materjale ja tõendeid Kiige kinnistu maaomanikuga suhtlemise

kohta ning selle kohta, et nõusoleku saamine on võimatu. Samuti on Keskkonnaamet võtnud ühendust

Kiige kinnistu omanikega, kes on ka Keskkonnaametile avaldanud oma vastuolu paisutamisele.

01.10.2009 teostas Keskkonnaamet paikvaatluse vee erikasutuse piirkonnas ja tuvastas kohapeal, et Kiige

kinnistu jääb paisutuse mõjuala keskele, ulatudes nii paremale kui vasakule poole jõe kallast. Arvestades

HMS § 5 lg 2 toodud menetlusökonoomika põhimõtet, mille kohaselt haldusmenetlus tuleb läbi viia

võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides liigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule, leidis Keskkonnaamet, et

olukorras kus kaebuse esitaja ei ole saavutanud Kiige kinnistu maaomanikega kokkulepet ning samuti on

Kiige kinnistu omanikud oma seisukohta loa andjale väljendanud, ei pidanud Keskkonnaamet

otstarbekaks täiendavalt nõusolekut nõuda. Tänaseks on kaebuse esitaja Kiige kinnistu omanike vastu

pöördunud hagiga Harju Maakohtu poole ning menetlus ei ole nimetatud hagis veel lõppenud.

32. Keskkonnaamet ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et korralduses ei ole välja toodud, millisel VeeS § 9

lg-s 10 sätestatud alusel kaebuse esitajale vee erikasutusloa andmisest keelduti Korralduses on muuhulgas

viidatud VeeS § 9 lg 10 punktile 3, ehk alusele, miks vee erikasutusloa andmisest keelduti. Seega on

kaebuse esitaja vastavasisuline seisukoht kaebuses väär. Lisaks on kaebuse esitaja kaebuses ka ise

möönnud, et vastavaisuline viide korralduses on olemas.

33. Kaebaja leiab, et korraldus on tühine kuna sellest ei selgu adressaadi kohustused ning seda pole

objektiivsetel põhjustel võimalik täita. Kaebuse esitaja leiab, et korralduses punktis 3 oleks

Keskkonnaamet

pidanud

määrama

paisutuskõrguse,

milleni

veetaseme

alandamist

nõutakse.

Keskkonnaamet sellise seisukohaga ei nõustu ning leiab, et kaebuse esitaja seisukohad on meelevaldsed

ning reaalsest menetlusest etteruttavad. Keskkonnaamet on oma korralduses välja toonud kaebuse esitaja

kohustused resolutiivosa punktides 2 ja 3. Samuti on kaebuse esitaja seisukohad selles osas, mis puudutab

kinnistu omanike nõusolekuid ja Anija vallavalitsuse nõusolekuid veetaseme alandamiseks, meelevaldsed

ning ei tugine tegelikule olukorrale. Ei ole mõeldav, et isik etteruttavalt juba teab, et maaomanikud ja

kohalik omavalitsus oma nõusolekuid veetaseme alandamiseks ei anna. Nimetatud nõusolekud antakse

vee erikasutusloa taotluse raames konkreetsele tegevusele konkreetse projekti alusel. Seni, kuni kaebuse

esitaja ei ole Keskkonnaametile esitanud veeseaduse ja Korra § 5 ja § 8 vastavat vee erikasutusloa taotlust

veetaseme alandamiseks, ei saa kaebuse esitaja ka väita, et vastavasisuliste nõusolekute saamine on

võimatu, kuna neid nõusolekuid saab alles võtma hakata konkreetse projekti raames. Kaebuse esitaja

viited maaomanike nõusolekute puutumisele ja Anija vallavalitsuse nõusoleku puudumisele on seetõttu

asjakohatud ning ei puuduta käesolevat menetlust.

34. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja argumentidega selle kohta, et VeeS § 8 lg 1 ja § 17 lg 4 ei ole

käesoleval juhul kohalduvad. VeeS § 9 lg 7 teise lause kohaselt on vee erikasutusluba tähtajaline

haldusakt, mille haldusakti andja võib anda kuni viieks aastaks. Sama sätestab ka Korra § 17 lg 2. Seega

oli kaebuse esitaja juba algusest peale teadlik sellest, et vee erikasutusluba on tähtajaline haldusakt, mille

lõppedes ei saa haldusakti omanik eeldada, et sama sisuga haldusakt temale uuesti välja antakse. Seega on

tegemist ettevõtte enda äririskiga, mille eest maaomanik ja vee erikasutusloa andja ei ole kohustatud

vastutama.

Oma olemuselt on maaomaniku, kelle maa niiskusrežiimi veekogu tõkestamisel mõjutatakse, ja paisutaja

vaheline kokkulepe käsitletav naabrusõiguse võlaõigusliku kokkuleppena. Selleks, et see oleks lõpuni

siduv ning siduv ka kinnistu uutele omanikele, tuleks see servituudina kinnistusraamatusse kanda. Seni

kuni selline kokkulepe ei ole kinnistusraamatusse kantud, on tegemist võlaõigusliku kokkuleppega, mis on

kehtiv üksnes kahe kokkuleppe sõlminud isiku vahel. Selliselt ei ole tegelikkuses ka kinnistu

võõrandamisel varasema omaniku poolt antud kooskõlastusel Keskkonnaameti jaoks õiguslikku tähendust,

kuna see ei kehti paisutaja ja uue maaomaniku vahel, kelle maa niiskusrežiimi mõjutatakse.

Kiige kinnistu maaomanike ja paisutaja vahel on sõlmitud kooskõlastused 14.04.2002 (E. M.), 18.04.2002

(V. P. ja R. P.). Nimetatud kooskõlastusest ei nähtu selle tähtajatus. E.M., V.P. ja R.P. on kaebuse esitaja

tegevuse kooskõlastanud teadmises, et kaebuse esitajale väljastatav vee erikasutusluba kehtib 5 aastat ning

sellest tulenevalt ka mõju nende maa niiskusrežiimile kehtib kuni selle kooskõlastuse alusel antud vee

erikasutusloa kehtivuse lõpuni.

Kaebuse esitaja seisukohad selle kohta, et üksnes paisu rajamine on kavandamine VeeS § 17 lg 4 mõistes,

millise korral tuleb maaomaniku, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, nõusolek tegevuseks

saada, on vastuolus nii HMS § 3 lg 1 kui ka veeseadusest tuleneva vee erikasutusloa tähtajalise

iseloomuga. Vee erikasutusluba, s.h paisutamise luba, on olnud juba 1994 aastast, mil veeseadus vastu

võeti, tähtajaline luba ning oma tegevust ette planeerides pidi kaebuse esitaja sellega ka arvestama.

Veeseadus ei näinud juba oma esmases redaktsioonis ette, et isikul kellele väljastatud vee erikasutusluba

on lõppenud, tekiks õiguspärane ootus samasisulise ja samadel tingimustel vee erikasutusloa saamiseks

või temale väljastatud vee erikasutusloa pikendamiseks. Vastupidi, veeseadus on alates selle jõustumisest

1994 aastal näinud ette, et loa lõppemisel tuleb taotleda uus luba. Ka loa kehtivustähtaja pikendamiseks on

ettenähtud väga täpne regulatsioon Määruse nr 39 § 17 lg 1, mille kohaselt kui olemasoleva vee

erikasutusloa kehtivus lõpeb enne uue vee erikasutusloa andmist, pikendatakse olemasolevat vee

erikasutusluba põhjendatud taotluse alusel kuni uue vee erikasutusloa andmiseni.

Pärast haldusakti lõppemist kavandab isik uuesti paisutamist, vaatamata sellele, et tegemist on

jätkutegevusega, kuna haldusakt keskkonnakasutamiseks tuleb uuesti välja anda. Määruse nr 39 § 10 lg 4

näeb muuhulgas, et vee erikasutusloas, millega antakse õigus paisutamiseks, määratakse ka veetaseme

alandamise tingimused. See on vajalik selleks, et veekogu paisutamine ja veetaseme alandamine on ühe

tegevuse kaks erinevat tahku, mida ei ole otstarbekas teineteisest lahutatuna loastada.

35. Kaebuse esitaja poolt viidatud õiguspärase ootuse põhimõte ning selle riive ei ole asjakohane.

Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab isikul olema õigus realiseerida oma õigusi mõistlikus

ootuses, et talle lubatu ka kehtima jääb. Vee erikasutusluba on tähtajaline haldusakt, mis lõpeb selle

kehtivuse lõppedes. Ei veeseadus ega ka Kord ei näe ette paisutamisel, et varasemalt väljastatud luba

annaks selle omanikule õiguspärase ootuse uue loa väljastamiseks.

Keskkonnaamet möönab, et õiguspärase ootuse põhimõttega oleks vastuolus olukord, kus maaomanik

võtab oma nõusoleku tagasi vee erikasutusloa kehtivuse kestel ning selle tulemusel alusetaks loa andja vee

erikasutusloa kehtetuks tunnistamist. Sellisel juhul rikutaks tõepoolest loa omaniku õigusi oluliselt ning

samuti rikutakse tema õiguspärast ootust, et temale tähtajaga 5 aastat väljastatud luba kehtib kuni selle

lõpuni. Olukorras, kus luba on lõppenud ning sellest tulenevad õigused on realiseeritud ei saa rääkida

õiguspärase ootuse põhimõtte riivest.

36. Vastustaja 27.04.2010 seisukohas leiab vastustaja järgmist:

36.1 Keskkonnaamet ei mõista kaebuse esitaja väidet, mille kohaselt mitte ühestki õigusaktist ei tulene, et

Keskkonnaamet võiks vee erikasutusloa andmise tingimuseks seada vee paisutamiseks naaberkinnistute

omanike nõusolekute olemasolu, kuna Keskkonnaamet ei ole sellist nõusolekut kaebuse esitajalt

küsinudki. Keskkonnaamet on kaebuse esitaja vee erikasutusloa taotluse menetlemisel küsinud VeeS § 8

lg 1 ja § 17 lg 4 alusel üksnes sellise maaomaniku nõusolekut, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine

mõjutab.

36.2 Samuti jääb Keskkonnaametile arusaamatuks kaebuse esitaja väide selle kohta, et naaberkinnistu

omaniku avaldatud vastuseis ei saa olla vee erikasutusloa andmisest keeldumise aluseks kui see ei ole

objektiivselt kaalukas. Keskkonnaametil ei ole kohustust kontrollida nõusoleku andmisest keeldumise

motiive ja tagamaid. Keskkonnaametil on kohustus vee erikasutusloa taotlust menetleda vastavalt

kehtivatele õigusaktidele.

36.3 Arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja taotles vee erikasutusluba paisutamiseks, jääb

Keskkonnaametile arusaamatuks kaebuse esitaja poolt toodud viide veeseaduse § 16 lg 2, mis käesoleval

juhul on asjakohatu, kuna nimetatud sätte eesmärgiks on sätestada vee erikasutusloa andmine vee-energia

tootmiseks. Seega palub Keskkonnaamet jätta kohtul tähelepanuta kaebuse esitaja vastavasisulised väited,

kuna need on eksitavad ning ei oma käesoleval juhul tähendust.

36.4 Meelevaldne on kaebuse esitaja väide selle kohta, et kuna Kord ei sätesta otsesõnu sellise

maaomaniku nõusoleku olemasolu, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, siis vaatamata

asjaolule, et sellise maaomaniku nõusolek on nõutav veeseaduse kohaselt, ei ole see vajalik.

Keskkonnaamet soovib vaatamata asja ilmselgusele rõhutada, et vee erikasutusloa andmisel lähtutakse nii

veeseaduse kui ka Korra nõuetest ning arvestada tuleb taotluse koostamisel ja menetlemisel nii veeseaduse

kui ka Korra nõudeid.

36.5 Keskkonnaamet ei nõustu kaebuse esitaja käsitlusega, et VeeS § 9 lg 10 p 3 on kohaldatav juhtudele

kui vee erikasutusloa taotleja tegevus, milleks vee erikasutusluba vajatakse, ei ole vaatlusaluses

keskkonnas lubatav (näiteks jäätmete uputamine) ning sellest tulenevalt ei ole VeeS § 9 lg 10 p 3 kaebuse

esitajale uue vee erikasutusloa andmise taotluse lahendamisel kohaldatav. Tegevuse kooskõla

õigusaktidega on oluliselt laiema ulatusega kui seda on käsitlenud kaebuse esitaja. HMS § 54 kohaselt on

haldusakt õiguspärane kui see on antud kehtiva õiguse alusel. Veeseaduse kohaselt on vajalikud nende

maaomanike nõusolekud, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Seega on kehtiva õiguse kohaselt

sellise nõusoleku olemasolu haldusakti õiguspärasuse eelduseks. Kaebuse esitaja on oma 16.04.2010

esitatud seisukohas ka ise väitnud, et maaomanike nõusolekud on vajalikud ning nendega tuleb arvestada.

Seega on kaebuse esitaja tunnistanud Kiige kinnistu omanike nõusoleku vajadust vee erikasutusloa

andmise menetluses ja selle nõusoleku käesoleval ajal puudumist.

36.6 Keskkonnaamet nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et omandiõigus ei ole olnud kunagi piiramatu

õigus, sama ei ole ka kaebuse esitaja 16.04.2010 esitatud seisukohtades viidatud ettevõtlusvabadus.

36.7 Kaebuse esitaja seisukoht, et maa niiskusrežiimi mõju on kinnistu omanikule väike, on meelevaldne

ning omakasupüüdlik. Maa niiskusrežiimi mõju kinnistu sihtotstarbelisele kasutamisele võib olla oluliselt

suurem, kui AÕS § 156 lg-s 1 alusel või § 158 lg-s 1 toodud. Nii nagu kaebuse esitaja viitab oma maa

sihtotstarbelisele kasutamisele nii on ka maaomanikel õigus oma maa sihtotstarbeliseks kasutamiseks.

Arvestades asjaolu, et Kaebuse esitaja lõpphuviks on siiski hüdroenergia tootmine, millele eelneb

paisutamine siis hüdroenergiast elektri tootmiseks veekogu tõkestamise tagajärjel tõkestusrajatisest

ülesvoolu jäävate alade üleujutus ei ole vajalik teise kinnisasja sihipäraseks kasutamiseks, vaid tegemist

on majandushuvidega, mis ei pruugi üles kaaluda maaomanike huve. Samuti ei ole veekogu tõkestamine

sedavõrd asukohaga seotud, erinevalt teise kinnisasja kasutamiseks vajaliku tee või maaparandussüsteemi

rajamisest on seda võimalik ka mujal sobivamas kohas teha, seega kaebuse esitaja viited AÕS §-dele 156

ja 158 on asjakohatud kuna need käsitlevad ühe kinnisasja sihipäraseks kasutamiseks vajalike rajatiste

talumiskohustust läbi teise kinnisasja ning need on oma iseloomult asukohapõhised.

36.8 Keskkonnaamet on oma 08.03.2010 vastuses toonud välja paisutamise mõju võimalikud tagajärjed

maa niiskusrežiimile. Paisutuse mõju võib olla otsene (maa jääb vee alla) või kaudne (põhjaveetaseme

tõus ja ümbruskonna niiskusrežiimi muutumine, veeökosüsteemis toimuvad muutused). Mõistetav on, et

mida kõrgem on veetase paisust ülesvoolu seda suurem on negatiivne mõju paisust ülesvoolu jäävatele

maadele. Keskkonnaamet on muuhulgas oma 08.03.2010 vastuses väljendanud seisukohta, mille kohaselt

ei saa maaomanikud ja/või Keskkonnaamet võta enda kanda ettevõtte äririski või seda mingilgi moel

hajutada. Vee erikasutuseks peab olema vee erikasutusluba, mis on kehtiva seaduse alusel tähtajaline ja

mille kestus on maksimaalselt 5 aastat (§ 9 lg 1 ja 7). Seega peab vee erikasutusloa taotleja oma

investeeringute kavandamisel arvestama vastava tähtajalise tegevusloaga. Sellisena on vee erikasutusloa

regulatsioon olnud ka sellel ajal, mil kaebuse esitajale esmane vee erikasutusluba väljastati.

36.9 VeeS § 8 lg 1 sätestab, et vee erikasutuseks peab vee erikasutajal olema võõra maa kasutamise korral

ka maaomaniku nõusolek. Ka kaebuse esitajale esmakordselt väljastatud vee erikasutusloa andmise ajal

kehtinud Vabariigi Valitsuse 26.11.2004 määrus nr 342 „Vooluveekogu tõkestamisele esitatavad nõuded“ §

3 sätestas täiendavalt, et tõkestamist kui vee erikasutust kavandav isik peab saama vooluveekogu

tõkestamiseks nõusoleku maaomanikult, kellele kuuluvale maale tõkestusrajatis ehitatakse või kelle maa

niiskusrežiimi see tegevus mõjutab. Tänaseks on nimetatud säte tõstetud ümber VeeS §17 lg 4.

Arvestades kõike eelnevat on igati põhjendatud maaomaniku kaasarääkimise võimalus paisutamiseks vee

erikasutusloa andmise menetluses ja vajaliku nõusoleku andmine kavandatavale tegevusele.

36.10 Keskkonnaamet jääb oma seisukoha juurde, mis puudutab veeseaduse § 17 lg 4 tõlgendamist ning

leiab, et kaebuse esitaja poolt 16.04.2010 esitatud seisukohad on eksitavad ning ei arvesta asjaoluga, et

vee erikasutusluba ei ole ehitusloaks vaid üksnes keskkonna kasutamise loaks. Keskkonnaamet ei ole

kohustanud kaebuse esitajat paisu kui ehitist lammutama/likvideerima. Keskkonnaamet on üksnes palunud

lõpetada vee kasutamise, kuna selle loa saamise aluseks olevad asjaolud ei ole täidetud. On äärmiselt

oluline, et tehtaks vahet paisul kui ehitisel ning paisutamisel kui vee tõkestamisel. Viimasele saab

Keskkonnaamet loa anda, kuid ehitamiseks ning ehitise kasutamiseks saab loa anda kohalik omavalitsus.

36.11 Keskkonnaamet ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, mille kohaselt VeeS § 17 lg 4 tähenduses

paisu ehitamiseks ja niiskusrežiimi mõjutamiseks nõusoleku saamisel tekib paisutajal õiguspärane ootus

oma paisuga kinnistu sihtotstarbelise kasutamise suhtes. Läbivalt kehtinud paisutamise regulatsioon, et

vee erikasutusluba paisutamiseks antakse kuni 5 aastaks ning alates 2009 jõustunud määrus nr 39 ei anna

alust uskuda, et paisutamiseks loa lõppemisel on loa andjal, ehk Keskkonnaametil, kohustus väljastada

isikule uus luba. Vastupidi, nimetatud määrus näeb § 8 lg-s 1 ette vee erikasutusloa andja poolt vee

erikasutusloa andmisest keeldumisel veetaseme alandamise.

36.12 Keskkonnaamet ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et kui maaomanik, kelle maa

niiskusrežiimi paisutus mõjutab, annab nõusoleku paisu või tammi rajamiseks, siis peab ta arvestama, et

see tamm jääbki sinna ning tema nõusolek on tähtajatu. Keskkonnaametile jääb arusaamatuks, kuidas

Kiige kinnistu omanike nõusolek on kaebuse esitaja silmis tähtajatu, kui teiste kinnistuste omanike, kes on

paisutamisega nõus, nõusolekud on uuesti võetud. Tegemist on võlaõigusliku nõusolekuga, mille selle

andnud isik võib igal ajal tagasi võtta. Sellise olukorra vältimiseks oleks kaebuse esitaja aga pidanud

sõlmima

asjaõigusliku

kokkuleppe

servituudina

ning

tegema

vastavasisulise

märke

ka

kinnistusraamatusse.

36.13 Täiendavalt soovib Keskkonnaamet rõhutada, et vee erikasutusloa andmata jätmisel ei ole

Keskkonnaamet kohustanud kaebuse esitajat paisu lammutama. Keskkonnaamet on palunud lähtudes

kehtivatest õigusaktides paisutamine lõpetada, ehk alla tuleb lasta need paisu osad, mis takistavad vee

voolamist. Maaomanik oma nõusolekut andes ei eeldagi, et pais kui selline lammutataks, vaid maaomanik

nõusolekut andes annab nõusoleku selleks, et paisutamiseks vee erikasutusluba omav isik saab 5 aasta

jooksul paisutada ning tema maa niiskusrežiimi mõjutada. Ehitise kasutamine selle eluea jooksul on üks

asi, aga keegi ei saa garanteerida vastavasisuliste keskkonnalubade olemasolu ettevõttele.

36.14 Samuti ei nõustu Keskkonnaamet kaebuse esitaja väidetega selle koha nagu oleks Keskkonnaameti

seisukohad vastuolulised. Vastupidi, kaebuse esitaja on oma seisukohtades olnud vastuoluline, võttes kord

aluseks paisu kui ehitise ja siis paisutamise kui vee erikasutusluba nõudva tegevuse. Kaebuse esitaja on

ka pöördunud maaomaniku, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, poole ning saanud 15.03.2010

eitava seisukoha, kusjuures sellise seisukoha küsimiseks ei ole kaebuse esitajal olnud mingisugust

põhjendust, kuna maaomanikul puudub igasugune informatsioon selle kohta kuidas veetaseme alandamine

toimub ning mis saab olemasolevast paisjärvest edasi. Sellest tulenevalt palub vastustaja jätta Rein Lassi

15.03.2010 arvamuse tähelepanuta.

36.15 Samuti jääb Keskkonnaametile arusaamatuks kaebuse esitaja seisukoht ja arusaam, mille kohaselt

peaks Keskkonnaamet tegema maaomanikel vahet nende elukoha järgi. Selline arusaamine ja seaduse

tõlgendamise

soov

on

diskrimineeriv.

Ka

haldusmenetluse

seadus

ei

tee

vahet

huvitatud/kaasatud/puudutatud/kolmandate isikute õigustel sellest johtuvalt, milline on nende elukoht.

KOHTU PÕHJENDUSED

37. Kohus hinnanud menetlusosaliste põhjendusi ja tõendeid nende kogumis leiab, et kaebus tuleb jätta

rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad:

38. Keskkonnaameti 20.11.2009 korraldusega nr HJR nr 1-15/19416 (tl 67-68) otsustati keelduda AS-le

Vetla Jõujaamad vee erikasutusloa andmisest (p 1), kohustati AS-i Vetla Jõujaamad tagama kuni veekogu

veetaseme alandamiseks vee erikasutusloa andmiseni Jägala jõel Vetla paisust üleval ja allpool

normaalpaisutuskõrgus vahemikus 61,30-61,50 m abs (p 2) ja kohustati AS-i Vetla Jõujaamad esitama

Keskkonnaametile taotlus veekogu veetaseme alandamise vee erikasutusloa saamiseks.

Korralduse õiguslikuks aluseks on märgitud VeeS § 9 lg 10 p 3, § 8 lg 1 ja § 17 lg 4 ning Määruse nr 39

§ 8 lg 1 ja § 10 lg 4. Seega on korralduses märgitud, et vee erikasutusloa andmisest on muuhulgas

keeldutud VeeS § 9 lg 10 p 3 alusel, mistõttu on kohtule esitatud kaebuses ekslikult leitud, et

vaidlustatavas korralduses ei ole välja toodud, milline VeeS § 9 lg-st 10 tulenev alus esines, et kaebuse

esitajale vee erikasutusloa andmisest keelduti.

39. Kohtule esitatud kaebuses kaebuse esitaja ei vaidlusta korralduse punkti 2, kuna ta on nõus Jägala

jõel veetaset hoidma normaalpaisutuskõrguse vahemikus 61,3 – 61,5 m abs (tl 3). Kaebuse esitaja

vaidlustab Keskkonnaameti 20.11.2009 korralduse nr HJR nr 1-15/19416 punkte 1 ja 3 ning taotleb nende

punktide tühistamist. Samas leiab kaebuse esitaja, et vaidlustatud korraldus on tühine, kuna sellest ei selgu

adressaadi kohustused ning seda pole objektiivsetel põhjustel võimalik täita.

Haldusakti kehtivus tähendab seda, et aktis sisalduv regulatsioon omab õiguslikku jõudu. Haldusakti

tühistamine tähendab haldusakti tunnistamist kehtetuks tagasiulatuvalt, täpsemalt - kehtetuks algusest

peale. Tühistamine ei muuda kehtivat haldusakti tühiseks, vaid üksnes kehtetuks (RKHK 3-3-1-21-03 p

14). Haldusakti tühisus on akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad ilmselged puudused, mis on

sätestatud seaduses. HMS § 63 lg 1 kohaselt on tühine haldusakt kehtetu algusest peale. Sama paragrahvi

lõike 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui: 1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; 2) sellest ei

selgu haldusakti adressaat; 3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan; 4) see kohustab toime panema

õigusrikkumise; 5) sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul

objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.

Kaebusest nähtuvalt peab kaebuse esitaja Keskkonnaameti 20.11.2009 korraldust nr HJR nr 1-15/19416

tühiseks HMS § 63 lg 2 p 5 alusel, kuna korralduse punktist 3 ei selgu adressaadi kohustused, sest ei

selgu, millise normaalpaisutuskõrguseni adressaadilt vee erikasutusloa taotlemist oodatakse. Täita ei ole

korraldust võimalik seetõttu, et veetaseme alandamiseks vee erikasutusloa saamiseks ei ole

naaberkinnistute omanikud huvitatud kaebuse esitajale nõusolekuid andma ning puudub ka Anija valla

nõusolek Jägala jõe Vetla paisregulaatoriga veekogu paisutuse alandamiseks.

Kohus leiab, et korralduse punkt 3 on selge ja täidetav. Korralduse punkt 3 kohustab AS-i Vetla

Jõujaamad esitama Keskkonnaametile taotluse veekogu veetaseme alandamiseks vee erikasutusloa

saamiseks. Määruse nr 39 § 8 lg-st 1 tulenevalt juhul kui vee erikasutusloa andja keeldub paisutamiseks

uue loa andmisest, peab vee erikasutusloa omaja olemasoleva loa kehtivuse lõppedes alandama veekogu

veetaseme enne loa andmist olnud tasemele ja korrastama veekogu paisutusala. Seega on õigusaktiga

reguleeritud, et veekogu veetase tuleb alandada enne loa andmist olnud tasemele. VeeS § 8 lg 2 p 5

kohaselt peab veetaseme alandamiseks olema vee erikasutusluba. Korra § 4 kohaselt tuleb vee

erikasutusloa taotlejal esitada vee erikasutusloa saamiseks kirjalik selle määruse nõuetele vastav taotlus.

Sama Korra § 13 lg 1 kohaselt vee erikasutusloa andja registreerib esitatud taotluse kohe pärast selle

saamist ja kontrollib taotluse vastavust selle määruse nõuetele ning lõike 3 kohaselt kui vee erikasutusloa

taotlus ei ole koostatud vastavalt selle määruse nõuetele, määrab vee erikasutusloa andja tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks, tagastades vee erikasutusloa taotluse. VeeS § 9 lg 11 ja § 91 kohaselt toimub vee

erikasutusloa taotlemine ja väljastamine avatud menetluses. Asjaolu, kas naaberkinnistute omanikud ja

Anija vald nõustuvad veekogu veetaseme alandamisega ning veetaseme alandamise tingimused ja muu

veetaseme alandamisega seonduv kuulub lahendamisele veetaseme alandamiseks esitatud vee

erikasutusloa taotluse menetluses ning kaebuse esitaja esile toodud asjaolud ei takista kaebuse esitajal

veetaseme alandamiseks vee erikasutusloa taotluse esitamist.

Eeltoodust tulenevalt ei ole Keskkonnaameti 20.11.2009 korraldus nr HJR nr 1-15/19416 tühine HMS §

63 lg 2 p 5 kohaselt.

40. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et AS-le Vetla Jõujaamad oli

Keskkonnaministeeriumi 19.12.2003 korralduse nr 60 alusel Harjumaa Keskkonnateenistuse poolt antud

vee erikasutusluba nr HR0694 (L.VT.HA-20791) Jägala jõe tõkestamiseks, paisutamiseks ning

hüdroenergiast elektri tootmiseks kehtivusega 19.12.2003 kuni 15.12.2008 ja seda luba oli pikendatud

kuni 02.03.2009 (tl 22 pöördel – 24 ja 125.126). Samuti ei ole vaidlust selles, et 05.07.2009 esitas AS

Vetla Jõujaamad Keskkonnaametile vee erikasutusloa taotluse hüdroenergia kasutamiseks elektri

tootmiseks Jägala jõel Vetla paisregulaatoril (tl 26) ning Keskkonnaameti 20.11.2009 korraldusega nr

HJR nr 1-15/19416 keelduti kaebuse esitajale vee erikasutusloa andmisest põhjusel, et taotleja poolt

soovitud tegevus ei ole kooskõlas kehtivate õigusaktidega, kuna taotlejal puudub vajalik Kiige kinnistu

maaomanike nõusolek.

41. VeeS § 6 lg 3 kohaselt on vee erikasutus vee kasutamine veekogu või põhjaveekihi seisundit

mõjutavate ainete, ehitiste või tehnovahenditega vastavalt sama seaduse paragrahvile 8. VeeS § 8 lg-s 2

sätestatakse, millistel juhtudel on vaja vee erikasutusluba. VeeS § 8 lg 2 p 5 kohaselt peab vee

erikasutusluba olema, kui toimub veekogu tõkestamine, paisutamine, veetaseme alandamine või

hüdroenergia kasutamine. VeeS § 16 lg 3 kohaselt vee-energia saamisel vooluvee tõkestamisega ja

paisutamisega rakendatakse VeeS § 17 nõudeid. VeeS § 17 lg 3 kohaselt on veekogu tõkestamine

vooluveekogus toimuv tegevus, mis muudab voolu suunda või kiirust, takistab või pidurdab voolamist,

peab kinni vooluga kaasa liikuvat ujuprahti või paneb seda allavoolu liikuma, nagu paisude, tammide,

sildade, kaide ja paalide rajamine. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt on veekogu paisutamine tegevus,

millega tõstetakse looduslikku veetaset rohkem kui 0,3 meetrit.

42. VeeS § 9 lg 1 kohaselt tekib vee erikasutusõigus tähtajalise vee erikasutusloa alusel. VeeS § 9 lg 5

kohaselt annab vee erikasutusloa Keskkonnaamet. Vee erikasutusloa tegevuseks merel annab

Keskkonnaministeerium.

Riigikohtu halduskolleegiumi 22.12.2005 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-69-05 on punktis 15 leitud, et Vee

erikasutusluba on oma olemuselt eeskätt keskkonnaluba, mis annab õiguse kasutada teatud

loodusressurssi – vett. VeeS § 2 p 13 kohaselt on vee erikasutusluba kiritõend tegevuse lubamiseks, milles

teatatakse tingimused kasutatava vee hulga, suubla ning veekasutusega kaasnevate kohustuste ja

piirangute kohta. Määruse nr 39 § 3 lg 1 kohaselt määratakse vee erikasutusloas paisu tekitatava

paisutustaseme suurim ja väikseim absoluutkõrgus. Sama määruse §-i 2 kohaselt tuleb paisutamist

korraldada viisil, mis tagab selle mõjupiirkonnas vee erikasutusloas määratud vooluveerežiimi ja

veetaseme ning § 3 lg 2 kohaselt peavad paisu konstruktsioon ja hüdrotehniline lahendus võimaldama

reguleerida veetaset vee erikasutusloaga määratud piires.

43. VeeS § 8 lg 1 kohaselt peab vee erikasutuseks kasutajal olema tähtajaline luba ja võõra maa

kasutamise korral ka maa omaniku nõusolek. VeeS § 17 lg 4 kohaselt peab paisutamist kavandav isik

saama veekogu paisutamiseks kirjaliku nõusoleku maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse

või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. Eeltoodud sätetest tulenevalt toimub võõra maa

kasutamine nii võõrale maale paisu ehitamisega kui ka vee-energia saamiseks paisutamisega võõra maa

niiskusrežiimi mõjutamisega.

Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et Jägala jõe paisutamine mõjutab Kiige kinnistu maa

niiskusrežiimi. Eeltoodust tulenevalt peab kaebuse esitajal Jägala jõe paisutamiseks olema Kiige

kinnistu kaasomanike kirjalik nõusolek. Käesolevas asjas ei ole vaidlust ka selles, et Kiige kinnistu

kaasomanikud on küll andnud 2002.aasta juulis kirjaliku kooskõlastuse Jägala jõe paisutamiseks

normaalveetasemega 61,50 ja maksimaalveetasemega 61,80 (Balti süsteemis) (tl 25 ja 94), kuid ei ole

andnud kirjalikku nõusolekut Jägala jõe paisutamiseks uue vee erikasutusloa taotlemisel, mida on

kaebuse esitaja ka kinnitanud kohtule esitatud kaebuses (tl 3-10) ning mida kinnitavad ka kaebuse esitaja

kohtule esitatud 29.08.2008 kokkulepe, 16.09.2008, 15.10.2008, 14.10.2008, 15.12.2008, 09.01.2009 ja

17.02.2009 kirjad E.M.e ja E.Oksale ning 29.06.2009 kiri Keskkonnainspektsioonile ja 29.07.2009 kiri

Keskkonnaministeeriumile, Keskkonnaametile ja Keskkonnainspektsioonile (tl 39- 45) ning vastustaja

esitatud maaomaniku E.M. ja tema esindaja H.Oksa 29.09.2008 ja 15.11.2008 kirjad AS-le Vetla

Jõujaamad (tl 128-129). ) Viimastes on E.M. märkinud, et on kategooriliselt vastu kokkuleppe

sõlmimisele vooluveekogu (Jägala jõe) tõkestamiseks Vetla külas kaebaja näidatud tingimustel, sest

sellega kaasneb Kiige kinnistute ulatuslik uputamine ja neile olulise rahalise kahju tekitamine.

Ekslik ja paljasõnaline on kaebuse esitaja seisukoht, et Kiige kinnistu kaasomanike 2002.aasta juulis antud

kirjalikku kooskõlastust tuleb käsitleda tähtajatu nõusolekuna Jägala jõe paisutamiseks. Kooskõlastuse

tähtajatust ei saa tuletada asjaolust, et kooskõlastuses tähtaega ei ole märgitud. Kaebuse esitaja ei ole

esitanud 05.07.2009 vee erikasutusloa taotluse menetluses ega ka kohtule tõendeid, mis võimaldaksid

2002.aasta juulis antud kirjalikku kooskõlastust käsitleda tähtajatu nõusolekuna Jägala jõe paisutamiseks.

Arvestades vee erikasutusloa tähtajalisust, saab eeldada, et kooskõlastus on antud vee-erikasutusloa

kehtivuse ajaks.

19.12.2003 korraldusest nr 60 (tl 22 pöördel) nähtuvalt on Kiige talu omanik E.M. soovinud antud

kooskõlastust hiljem muuta, kuid kaebuse ja 19.12.2003 korralduses nr 60 märgitu kohaselt 19.12.2003

korraldust nr 60 vaidlustanud ei ole. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks 2002.a

kooskõlastuse muutmine AS-i Vetla Jõujaamad 22.09.2003 taotluse (taotluse esitamise kuupäev

märgitud19.12.2003 korralduses nr 60) menetluse ajal või enne seda, mistõttu saab asuda seisukohale, et

kaebuse esitajal oli Jägala jõe paisutamiseks Kiige kinnistu maaomanike kirjalik nõusolek vee

erikasutusloa nr HR0694 (L.VT.HA-20791) väljastamisel olemas. Pärast vee erikasutusloa nr HR0694

(L.VT.HA-20791) kehtivuse lõppemist on aga Kiige kinnistu üks kaasomanikest E.M. sõnaselgelt

väljendanud oma vastuseisu vooluveekogu (Jägala jõe) tõkestamiseks Vetla külas kaebaja näidatud

tingimustel ja ka teised Kiige kinnistu kaasomanikud uut kirjalikku nõusolekut veekogu paisutamiseks

andnud ei ole.

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.12.2004 kohtuotsuses asjas nr 3-2-1-141-04 on punktis 16 leitud, et vee

äravooluks või ärajuhtimiseks teise isiku kinnisasja kasutamise ja teist isikut seda taluma kohustamise

aluseks saab olla kinnisasja omanike vaheline kokkulepe, mille võib AÕS § 172 alusel vormistada ka

reaalservituudina või AÕS § 225 järgi isikliku kasutusõigusena ja kanda selle kinnistusraamatusse.

Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja ja Kiige kinnistu kaasomanike vahel ühtegi kokkulepet Jägala jõe

paisutamisest tuleneva Kiige kinnistu maa niiskusrežiimi mõjutuste talumiseks sõlmitud.

Seega saab asuda seisukohale, et kaebuse esitajal puudub Jägala jõe paisutamiseks kirjalik nõusolek Kiige

kinnistu maaomanikelt, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab. Eeltoodust tulenevalt ei ole ka AS

Vetla Jõujaamad 05.07.2009 esitatud vee erikasutusloa taotluse objektiivsed asjaolud samad, mis olid

22.09.2003 vee erikasutusloa taotluse esitamisel ja lahendamisel, mistõttu ei saa kaebuse esitajal olla alles

kaebuses märgitud sama õiguspärast ootus mis tal oli 22.09.2003 vee erikasutusloa taotluse esitamisel.

44. Arvestades asjaolu, et VeeS § 9 lg-st 1 tulenevalt tekib tähtajalise vee erikasutusloa alusel vee

erikasutusõigus ning VeeS § 2 p 13 ja Määruse nr 39 § 3 lg-st 1 tulenevalt määratakse vee erikasutusloas

tingimused kasutatava vee hulga ja suubla kohta ning paisu tekitatava paisutustaseme suurim ja väikseim

absoluutkõrgus ja muu vooluveerežiimi ja veetasemega seonduv ning veekasutusega kaasnevad

kohustused ja piirangud, ei oleks veekogu paisutamiseks vee erikasutusloa väljastamine maaomaniku,

kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada, kirjaliku nõusolekuta kooskõlas VeeS § 17 lg-ga 4.

45. Kuigi Korra § 5 „Kõikide vee erikasutamislubade taotlemiseks vajalikud materjalid“ ega § 8

„Veekogu tõkestamiseks, paisutamiseks, allalaskmiseks, süvendamiseks, veekogu põhja pinnase

paigaldamiseks, kemikaalide kasutamiseks pinnaveekogu korrashoiuks või veekogusse tahkete ainete

uputamiseks vajaliku vee erikasutusloa taotlemise materjalid“ ei sätesta vee erikasutusloa taotlejale

kohustust esitada vee erikasutusloa taotlemisel vee erikasutusloa väljastajale maaomaniku, kellele

kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada, kirjalik

nõusolek, leiab kohus, et arvestades vee erikasutusloa tähtajalisust, tuleb igakordset uue vee erikasutusloa

taotlemist käsitada VeeS § 17 lg-s 4 sätestatud veekogu paisutamise kavandamisena ja veekogu

paisutamiseks peab igakordsel vee erikasutusloa taotlemisel olema saadud nõusolek maaomanikult, kellele

kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada.

46. VeeS § 9 lg 11 ja § 91 kohaselt toimub vee erikasutusloa taotlemine ja väljastamine avatud menetluses.

Korra §-i 16 lg 1 kohaselt teeb vee erikasutusloa andja vee erikasutusloa andmise otsuse lähtudes: 1)

taotluses esitatud informatsioonist; 2) vee kasutamist ja kaitset sätestavatest õigusaktidest; 3) taotluse

kohta esitatud seisukohtadest; 4) keskkonnamõju hindamise tulemustest. Seega ei tee vee erikasutusloa

andja vee erikasutusloa andmise otsust ainult taotluses esitatud informatsioonist lähtudes, vaid peab

lähtuma ka vee kasutamist ja kaitset sätestavatest õigusaktidest. HMS § 54 kohaselt peab haldusakt

olema antud andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas.

AÕS § 68 lg 1 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata,

kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise

tagajärgede kõrvaldamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 13.12.2004 kohtuotsuses asjas nr 3-2-1-141-04

punktis 18 leidnud järgmist: „Kui näiteks mitmest kinnisasjast läbivoolava jõe puhul üks maaomanik

ehitab oma kinnisasja piirile ette tammi ja selle tõttu tekib teisel kinnisasjal üleujutus, võib seda lugeda

teise kinnisasja omandiõiguse rikkumiseks (kuna väheneb võimalus kinnisasja vallata ja kasutada).“

VeeS § 21 p 2 kohaselt on veekasutaja kohustatud hoiduma teiste veekasutajate ja maaomanike õiguste

rikkumisest ning veekasutusega kahju tekitamisest inimeste tervisele, loodusele ja majandusobjektidele.

VeeS § 34 p-de 1 ja 3 järgi ei tohi veekasutaja põhjustada üleujutust ega maa soostumist. Lisaks tuleb vee

erikasutusloa andmisel arvestada ka VeeS § 17 lg-t 6, mis sätestab, et maa, maaparandussüsteemi ja

tehnorajatise omanikule tasub veekogu paisutamiseks või veetaseme alandamiseks välja antud vee

erikasutusloa nõuete rikkumisega tekitatud kahju veekogu paisutanud või veetaset alandanud isik.

Nimetatud sättest ei tulene vee erikasutusloa nõuetekohasest täitmisest tekkinud kahju hüvitamise

kohustust. Seega ei saa pidada õiguspäraseks vee erikasutusluba, mis maaomanike vastuseisust hoolimata

lubab veekogu paisutamisega võõra maa niiskusrežiimi mõjutada ja teise kinnisasja omandiõigust

rikkuda.

47. Korra §-i 18 lg 1 kohaselt vee erikasutusloa andja keeldub vee erikasutusloa andmisest VeeS § 9 lg-s

10 sätestatud juhtudel. VeeS § 9 lg 10 sätestab, et vee erikasutusloa andmisest keeldutakse, kui:

1) veevaru ei ole piisav või ohustab vee erikasutus otseselt inimese tervist või keskkonda; 2) suubla või

põhjaveekihi seisundit halvendatakse ulatuses, mis muudab need kasutamiskõlbmatuks; 3) taotletav

tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega; 4) loa taotlemisel on esitatud tegelikkusele mittevastavaid

andmeid. Lisaks sätestab VeeS § 16 lg 2, et vee erikasutuseks vee-energia saamise eesmärgil ei väljastata

luba, kui erikasutusega kaasnev maaomanike ja teiste veekasutajate õiguste kitsendamine ning veekogu

seisundi muutmine on ökoloogilis-majanduslikult põhjendamata. Seega ei ole VeeS § 9 lg-s 10 vee

erikasutusloa andmisest keeldumise alused sätestatud ammendavalt.

48. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et naaberkinnistu omaniku avaldatud vastuseis ei saa

olla vee erikasutusloa andmisest keeldumise aluseks kui see ei ole objektiivselt kaalukas ning vee

erikasutusloa andmise avatud menetlusest ja VeeS § 16 lg-st 2 tulenevalt oli vastustajal vee

erikasutusloa väljastamise otsustamisel kohustus kaalutlusõiguse alusel hinnata Kiige kinnistu

maaomanike keeldumise objektiivseid asjaolusid. Põhiseaduse § 32 lg 2 sätestab, et igaühel on õigus enda

omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. VeeS § 8 lg-st 1 ja § 17 lg-st 4

tulenevalt saab veekogu paisutamisega kaasnev maaomaniku õiguste kitsendamine toimuda ainult

maaomaniku kirjalikul nõusolekul ning veeseadusest ei tulene vee erikasutusloa väljastajale

kaalutlusõigust kaaluda maaomaniku õiguste kitsendamise lubamist maaomaniku nõusolekuta.

Erinevalt kaebuse esitaja VeeS § 16 lg 2 tõlgendusest, et nimetatud säte võimaldab Keskkonnaametil

taotlejale vee erikasutusluba väljastada isegi kui teine maaomanik ei anna vee paisutamiseks nõusolekut,

kuid nõusoleku andmisest keeldumine ei ole ökoloogilis-majanduslikult põhjendatud leiab kohus, et

arvestades VeeS § 1 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt on veeseaduse ülesanne sise- ja piiriveekogude ning

põhjavee puhtuse ja veekogudes ökoloogilise tasakaalu tagamine, ei väljastata VeeS § 16 lg 2 sättest

tulenevalt vee erikasutusluba ka teiste maaomanike nõusoleku olemasolul juhul, kui erikasutusega

kaasnev maaomanike ja teiste veekasutajate õiguste kitsendamine ning veekogu seisundi muutmine on

ökoloogilis-majanduslikult põhjendamata, s.t erikasutusega kaasnev veekogu seisundi muutmine ja

maaomanike ja teiste veekasutajate õiguste kitsendamine peab olema ökoloogilis-majanduslikult

põhjendatud.

Põhiseaduse § 31 teine lause, mis näeb ette, et seadus võib sätestada ettevõtlusvabaduse kasutamise

tingimused ja korra, annab seadusandjale suure vabaduse reguleerida ettevõtlusvabaduse kasutamise

tingimusi ja seada sellele piiranguid. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest.

See põhjus peab johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema

kaalukas ja enesestmõistetavalt õiguspärane. Mida intensiivsem on ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda

mõjuvamad peavad aga olema sekkumist õigustavad põhjused (RKPJKo 10.05.2002, 3-4-1-3-02).

Seadusandja on veeseaduses pidanud kaalukaks piirata keskkonda mõjustavat ettevõtlust - vee

erikasutust - keskkonnakaitse eesmärgil vee erikasutusloa nõudega ja sätestada teiste isikute õiguste

kaitseks maaomaniku ja veekogu omaniku (§ 9 lg 3) õiguste kitsendamise maaomaniku ja veekogu

omaniku nõusolekul. Veekogu omaniku nõusolekuta on veekogu omaniku õigusi võimalik kitsendada

üksnes VeeS § 13 lg 7 sätestatud juhul vee kasutamisel olmes, ehk vee kasutamiseks joogiks,

toiduvalmistamiseks ja muudeks olmevajadusteks.

Eeltoodust tulenevalt on vastustaja veeseaduse tõlgendus, et vee erikasutusloa saamiseks veekogu

paisutamiseks peab olema kirjalik nõusolek maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse või

kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada, põhiseadusega kooskõlas.

49. Vaidlustatud korraldusega on kaebuse esitajale keeldutud vee erikasutusloa andmisest VeeS § 9 lg 10

p 3 alusel, seega põhjusel, et taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega. Kaebuse esitaja on

05.07.2009 esitanud Keskkonnametile taotluse vee erikasutusloa saamiseks hüdroenergia kasutamiseks

elektri tootmiseks. Vaidlustatud korralduses ei ole leitud, et hüdroenergia kasutamine elektri tootmiseks

oleks õigusaktidega vastuolus. Ka VeeS § 8 lg 2 punktist 5, mis sätestab, et vee erikasutusluba peab

olema, kui toimub veekogu tõkestamine, paisutamine, veetaseme alandamine või hüdroenergia

kasutamine, saab järeldada, et hüdroenergia kasutamine ei ole iseenesest tegevus, mis oleks

õigusaktidega vastuolus. Tegemist on vee erikasutusega, milleks peab olema vee erikasutusluba.

Vaidlustatud korralduses on leitud, et taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega seetõttu, et taotlejal

puuduvad vee paisutamiseks Kiige kinnistu kaasomanike nõusolekud. Nagu kohus on käesolevas

kohtuotsuses juba leidnud, rakendatakse VeeS § 16 lg 3 kohaselt vee-energia saamisel vooluvee

tõkestamisega ja paisutamisega VeeS § 17 nõudeid ja VeeS § 17 lg -st 4 tulenevalt peab veekogu

paisutamiseks olema kirjalik nõusolek maaomanikult, kellele kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle

maa niiskusrežiimi paisutamine võib mõjutada. Käesoleval juhul mõjutab Jägala jõe kaebaja soovitud

viisil paisutamine Kiige kinnistu maa niiskusrežiimi ja kaebuse esitajal puuduvad veekogu paisutamiseks

Kiige kinnistu kaasomanike nõusolekud, mistõttu saab asuda seisukohale, et taotletav tegevus ei ole

kooskõlas õigusaktidega.

50. VeeS § 9 on seaduse jõustumisest 16.06.1994 alates sätestanud vee erikasutusloa tähtajalisena.

Kaebuse esitajale vee erikasutusloa nr HR0694 (L.VT.HA-20791) andmise ajal sätestasid VeeS § 9 lg 1,

et vee erikasutusõigus tekib tähtajalise vee erikasutusloa alusel ning VeeS § 9 lg 7, et vee erikasutusluba

antakse kuni viieks aastaks. Veeseadus ei seo vee erikasutusloa väljastamist või kehtivust

hüdroelektrijaama seadmete ekspluatatsioonieaga. Samuti ei sätesta veeseadus vee erikasutusloa omajale

loa kehtivuse lõppemisel eri- või eelisõigust uue vee erikasutusloa saamiseks. Kaebuse esitajale ongi vee

erikasutusluba nr HR0694 (L.VT.HA-20791) antud viieks aastaks kehtivusega 19.12.2003 kuni

15.12.2008. Seega oli kaebuse esitaja teadlik, et vee erikasutusluba on tähtajaline, mistõttu ei saanud

kaebuse esitajal tekkida õiguspärast ootust, et ta saab Jägala jõe tõkestamiseks, paisutamiseks ning

hüdroenergiast elektri tootmiseks vee erikasutusloa ka pärast vee erikasutusloa nr HR0694 (L.VT.HA-

20791) kehtivuse lõppemist. Eeltoodust tulenevalt ei saanud kaebuse esitajal tekkida ka õiguspärast

ootust tammi/paisu elektri tootmiseks kasutada pärast vee erikasutusloa nr HR0694 (L.VT.HA-20791)

kehtivuse lõppemist hüdroelektrijaama seadmete ekspluatatsiooniea jooksul.

51. Eeltoodut arvestades on vastustaja 20.11.2009 korralduses nr HJR nr 1-15/19416 VeeS § 8 lg 1 ja §

17 lg 4 asjakohased sätted ning korralduse punktis 1 on vastustaja keeldunud kaebuse esitajale vee

erikasutusloa andmisest õiguspäraselt.

52. Määruse nr 39 § 8 lg 1 sätestab, et juhul kui paisutamiseks antud vee erikasutusloa kehtivuse lõppedes

ei ole paisu omanik või valdaja taotlenud paisutamise jätkamiseks uut luba või kui vee erikasutusloa andja

keeldub uue loa andmisest, peab vee erikasutusloa omaja olemasoleva loa kehtivuse lõppedes alandama

veekogu veetaseme enne loa andmist olnud tasemele ja korrastama veekogu paisutusala. Seega tulenevalt

Määruse nr 39 § 8 lg-s 1 on vee erikasutusloa kehtivuse lõppedes veekogu veetaseme alandamine enne

loa andmist olnud tasemele kohustuslik. VeeS § 8 lg 2 p 5 kohaselt peab veetaseme alandamiseks olema

vee erikasutusluba. Määruse nr 39 § 10 lg 4 kohaselt kui enne käesoleva määruse jõustumist veekogu

paisutamiseks antud vee erikasutusloas ei ole veekogu veetaseme alandamise tingimusi sätestatud, peab

isik, kellele on antud vee erikasutusluba veekogu paisutamiseks, taotlema veekogu veetaseme

alandamiseks eraldi vee erikasutusloa. Määruse nr 39 § 8 lg-st 1 ja § 10 lg-st 4 ei tulene haldusele

kaalutlusõigust kaaluda kas otsus teha ja millise sisuga otsus teha.

Kuna kaebuse esitajale väljastatud vee erikasutusloa HR0694 (L.VT.HA-20791) kehtivus lõppes

02.03.2009 ja kaebuse esitajale on 20.11.2009 korraldusega nr HJR nr 1-15/19416 keeldutud vee

erikasutusloa andmisest, peab kaebuse esitaja alandama veekogu veetaseme enne loa andmist olnud

tasemele ja korrastama veekogu paisutusala. Kuna aga vee erikasutusloas HR0694 (L.VT.HA-20791) ei

ole veekogu veetaseme alandamise tingimusi sätestatud, peab kaebuse esitaja taotlema veekogu veetaseme

alandamiseks eraldi vee erikasutusloa.

Kaevatud korralduses ei ole otsustatud veetaseme alandamiseks vee erikasutusloa väljastamise küsimust,

mistõttu on asjakohatud on kaebuse põhjendused, mille kohaselt oleks vastustaja pidanud korralduse

punkti 3 andmisel kaalutlema ja uurima veetaseme alandamisest tulenevaid keskkonnamõjusid ja

erinevaid huve ning asjaolude väljaselgitamata jätmisega on vastustaja rikkunud haldusmenetluses

kehtivat uurimispõhimõtet (HMS § 6).

Eeltoodust tulenevalt on vastustaja 20.11.2009 korralduse nr HJR nr 1-15/19416 punkt 3 õiguspärane.

53. Kohtu hinnangul ei esine vastuolu kaevatud korralduse ja vastustaja kohtule esitatud seisukohtade

vahel vastuseks kaebuses toodud argumentidele veetaseme alandamisega seonduvalt. Kuna veekogu

veetaseme alandamiseks vee erikasutusloa taotlust menetletakse iseseisvas menetluses, siis on vastustaja

õigesti leidnud, et tulevikus toimuva menetluse osas on kaebuse esitaja teinud ennatlikke järeldusi

kaevatud korralduse menetluslikest asjaoludest lähtuvalt.

54. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude

väljamõistmise taotlust esitanud, seega jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Aili Maasik

Kohtunik