3-07-1348/115 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Virgo Saarmets ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. mai 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1348 Haldusasi OÜ Z-End kaebus Tallinna Linnavalitsuse 2. mai 2007. a korralduse nr 785-k tühistamiseks ja haldusakti andmiseks kohustamiseks ning rahandusministri majandus- ja kommunikatsiooniministri ülesannetes 10. augusti 2007. a käskkirja nr 283 õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2009. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Z-End apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 6. aprill 2010. a Menetlusosalised Kaebuse esitaja OÜ Z-End, esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman Vastustaja Tallinna Linnavalitsus, esindaja Kaarel Berg Vastustaja Majandus- ja Kommunikatsiooni- ministeerium, esindaja Gerly Lootus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-07-1348 muutmata, OÜ Z-End apellatsioonkaebus rahuldamata ning OÜ Z-End menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 14. juuni 2010. a. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

3-07-1348

2(24)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsuse 2. mai 2007. a korraldusega nr 785-k (I kd tl 17) määrati Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitseda olevate hoonete teenindamiseks vajalik maa asukohaga Nõlva tn 7, pindalaga 13 200 m2, maa sihtotstarbega tootmismaa 100%; krundil asuvad puutöökoda, laohoone, administratiivhoone ja töökoda (korralduse p 1), ning anti arvamus maa riigi omandisse jätmise kohta: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt taotletavat p-s 1 nimetatud maad on võimalik jätta riigi omandisse tootmismaa sihtotstarbega (korralduse p 2).

2. Rahandusministri majandus- ja kommunikatsiooniministri ülesannetes 10. augusti 2007. a käskkirjaga nr 283 (I kd lk 126) jäeti maareformi seaduse (MaaRS) § 29 ja 31 lg 1 p 1 alusel, vastavalt Vabariigi Valitsuse 3. septembri 1996. a määrusega nr 226 kinnitatud maa riigi omandisse jätmise korra p 5 alapunktile 2 ja kooskõlas Tallinna Linnavalitsuse 2. mai 2007. a korraldusega nr 785-k Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitseda olevate hoonete alune ja neid teenindav maaüksus asukohaga Nõlva tn 7, pindalaga 13 200 m2, maakasutuse sihtotstarbega tootmismaa, riigimaana Eesti Vabariigi omandisse.

3. OÜ Z-End esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti Tallinna Linnavalitsuse 2. mai 2007. a korraldus nr 785-k tühistada ja kohustada linnavalitsust maa ostueesõigusega erastamise taotlust uuesti läbi vaatama ning tuvastada rahandusministri majandus- ja kommunikatsiooniministri ülesannetes 10. augusti 2007. a käskkirja nr 283 õigusvastasus. Kaebuse põhjendused: 1) vaidlustatud korraldusega on ärakuulamisõigust ja uurimisprintsiipi rikkudes ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ebaõige teabe alusel määratud maa riigi omandisse jätmise eesmärgil teenindusmaa kaebaja omandis olevate ehitiste juurde vaatamata sellele, et kaebaja on esitanud sama maa suhtes linnavalitsusele 15. mail 1995. a taotluse hoonestusõiguse seadmiseks ja hiljem ka avalduse maa ostueesõigusega erastamiseks, mis on siiani lahendamata. Olles saanud vastandlikud taotlused, pole linnavalitsus põhjendanud, millisel alusel on tuvastatud hoonete omandiõigus. Lisaks pole teenindusmaa suurus kooskõlas varem kooskõlastatud krundi suurusega: Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Büroo poolt 1998. a koostatud Nõlva tn 7 krundi ja sellel paiknevate ehitiste asendiplaani kohaselt oli krundi suuruseks 16 591 m2 ning plaani kooskõlastasid linnavalitsuse erinevad ametid ning Põhja-Tallinna linnaosa valitsus. Krundi suuruse vähendamist pole põhjendatud; 2) et ehitiste omanikuks on kaebaja, tuleneb järgnevast. 1. juulil 1990. a sõlmisid Rendikoondis „Eesti Kalatööstus“ kui rendileandja ja Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsus kui rentnik rendilepingu nr 36, millega rentnik sai enda kasutusse endise Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse kasutuses olnud vara. Kaebaja on Eesti ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide registris registreeritud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte õigusjärglane. Tallinna Hooneregistris oli kuni 1999. a jaanuarini hoonete omanikuna märgitud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte. Ehitisi ja nende alust maad on alates 1991. aastast vallanud kaebaja õiguseellane ja kaebaja, ehitised ja maa sisaldusid nende bilansis ning kaebaja valdab ja kasutab ehitisi tänaseni. Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1992. a määruse nr 2 „Tallinna Merekalasadama üleandmise kohta“ alusel ja selle täitmiseks anti RAS Ookean ja RE Tallinna Sadam esindajate poolt 5. jaanuari

3-07-1348

3(24) 1993. a protokolli kohaselt Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõttele üle territoorium, kus rendiettevõte asetses. Hoonete omandiõigus anti kaebaja õiguseellasele üle nimetatud määruse ja protokolliga. RE Tallinna Sadam teostas talle eraldatud vara omandiõiguse üleandmisel Eesti Vabariigi kui omaniku õigusi Vabariigi Valitsuse poolt antud õigusakti alusel ja kooskõlas omandiseaduse (OS) § 7 lg-ga 3 ja § 38 lg- ga 2. Viidatud määruse ja protokolli täitmiseks on koostatud ka Tallinna Merekalasadama jagamise plaan, mille allkirjastasid 29. jaanuaril 1993. a RAS Ookean, Kopli Sadam (RE Tallinna Sadam struktuuriüksus), Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte, ÜE ESVA ja AS Gramus esindajad. Kuna teiste isikute puhul, kes said Paljassaare sadama territooriumi ja hoonete valduse viidatud määruse täitmiseks koostatud protokolli alusel, on seda käsitletud omandi tekkimise alusena ja nad on saanud hoonetealust maad erastada, koheldakse kaebajat mõistlike põhjendusteta ebavõrdselt. Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte ümberkujundamise käigus OÜ-ks Z-End läksid kaebajale üle kõik rendiettevõtte varad, sh vaidlusalused hooned; 3) vaidlustatud käskkiri on õigusvastane, sest riik on jätnud enda omandisse ehitised, mis kuuluvad kaebajale. Riik ei ole enda omandiõigust ehitistele tõendanud, mistõttu puudus alus maa riigi omandisse jätmiseks. Ehkki riik oli varasemate kohtumenetluste, kirjalike selgituste ja teabenõuete põhjal teadlik kaebaja ning tema õiguseellase poolt ehitiste ja maa valdamisest, bilansilisest kuuluvusest ning linnavalitsusele avalduste esitamisest, ei ole ka maa riigi omandisse jätmise menetluses pöördutud kaebaja poole ärakuulamisõiguse realiseerimise võimaldamiseks, piisavalt uuritud ehitiste omandiõiguse küsimust ega järgitud võrdse kohtlemise printsiipi. Käskkirja õigusvastasuse tuvastamise põhjendatud huviks on käskkirja kehtetuks tunnistamise taotlemine HMS § 68 lg 1 alusel (kui minister ei tunnista kohtuotsusele tuginedes käskkirja kehtetuks omal algatusel), aga ka soov esitada tulevikus kahju hüvitamise nõue, kui kaebajal ei teki talle kuuluvate hoonete juurde maa erastamise võimalust.

4. Vastustajad palusid jätta kaebus rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2009. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) kuna kõik kaebaja taotlused tuginevad eeldusele, et ta on Nõlva tn 7 ehitiste omanik, tuleb asja lahendamiseks selgitada kaebaja staatus ehitiste suhtes. Harju Maakohtu registriosakonna andmetel on kaebaja Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte (ettevõtte registreerimisnumber 01007518) õigusjärglane ja selle üle ei vaielda. Eesti Vabariikliku ettevõtete, asutuste, organisatsioonide registri registrikaardi andmetel on rendiettevõtte asutamiskuupäev 7. juuni 1991. a ja ettevõtteregistris registreeriti see 28. oktoobril 1991. a. Seega vajab selgitamist, kas on tõendatud, et kaebaja õiguseellane omandas ehitised õiguslikul alusel; 2) Tallinna Linnavalitsuse ettevõtluse osakonnas 28. oktoobril 1991. a registreeritud rendiettevõtte põhikirja p 2.2 kohaselt ettevõte valdab, kasutab ja käsutab tema omanduses olevat vara oma äranägemise järgi, renditud vara aga rendilepinguga kehtestatud alustel, kusjuures p 2.3 kohaselt jääb renditud vara kuni selle väljaostmiseni riigi omandiks. Vabariigi Valitsuse 21. jaanuari 1991. a määrusega nr 17 kinnitatud „Rendiettevõtte põhimäärus“ määrab kindlaks rendiettevõtte asutamise korra, õigusliku seisundi, juhtimise ja tegevuse põhimõtted ning tegevuse lõpetamise alused ja korra. Nimetatud põhimääruse p 2 kohaselt on rendiettevõte vastavalt ettevõtteseadusele üks ettevõtte liike, olles ettevõtlusega tegelev ning liikmeksolekul põhinev majandusüksus, mis on asutatud renditud vara baasil. Põhimääruse p 5

3-07-1348

4(24) kohaselt sätestatakse rendilevõetud vara valdamise, kasutamise ja käsutamise piirid ja kord rendilepingus. Põhimääruse p 23 kohaselt on rendiettevõte selle ettevõtte õigusjärglane, kelle vara rentimise teel ta on asutatud. Rendiettevõttele üleminevad õigused, kohustused ja vastutus sätestatakse rendilepingus. Põhimääruse p 38 kohaselt on vastavalt OS-le rendiettevõtte poolt rendilevõetud vara kasutamisel saadud või valmistatud viljad, toodang ja tulu, samuti saadud tulu eest omandatud vara rendiettevõtte omand, kui seaduses või rendilepingus ei ole ette nähtud teisiti. Selle ning muul viisil omandatud vara suhtes on rendiettevõttel kõik omanikuõigused. Lisaks rendilevõetud ning rendiettevõtte enda omandiks olevale varale võib tema tiitlipärases valduses olla ka muud vara. Rendiettevõtte asutamisdokumentideks on põhimääruse p 17 kohaselt tema põhikiri, rendileping ja asutamise luba. Põhimääruse kohaselt võis rendiettevõtte asutada ka riigi vara rentimise teel. Eeltoodust tulenevalt ainuüksi põhikiri kaebaja omandiõigust kõnealustele ehitistele ei kinnita; 3) selgitamist vajab, millist vara rendiettevõte rentis ja kas dokumentidest nähtub omandi tekkimine rendilevõetud vara väljaostmisega rendiettevõtte poolt. NSVL Kalamajanduse Ministeeriumi ja Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ töökollektiivi vahel sõlmiti 1. novembril 1989. a leping Eesti Kalatööstuse töö tingimuste kohta rendipõhimõtete alusel. Lepingu p 1 kohaselt olid lepingu objektiks põhitootmisfondid ja mittetootmisfondid ning käibevahendid, mille riik kui tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ vara omanik rendileandjana annab rentijale rendile alates 1990. a 1. jaanuarist kuni 1995. a 31. detsembrini. Samas punktis on rõhutatud, et rendile antud vara jääb riiklikuks omandiks ja seda kasutatakse toodangu tootmiseks ning kasu saamiseks. Lepinguga kohustus rentija võtma üleandmisakti alusel rendile, hoidma korras ja ekspluateerima vajalikul viisil põhifonde (tootmishooned, rajatised, laevad, masinad ja muud seadmed, elamufond, sotsiaal- ja kultuuriobjektid, inventar ja muud bilansis arvel olevad põhifondid), samuti käibevahendid renditava ettevõtte bilansis kajastatud ulatuses ja mahus seisuga 1. jaanuar 1990. a. Rendileandja kohustus p 2.11 kohaselt andma akti alusel rentijale kuueks aastaks kasutusse põhifondid ja käibevahendid ulatuses ja mahus, mis on kajastatud rendile antava ettevõtte bilansis seisuga 1. jaanuar 1990. a. Lepingu p-st 5 nähtub, et rentijate organisatsioon tegutseb täieliku isemajandamise ja omavalitsuse põhimõttel vastavuses põhikirjaga, mis on välja töötatud rendileandjaga kooskõlastatult. Lepingus renditasu, majandustegevust ja muid tingimusi käsitlevatest sätetest ei tulene, et rendile võetud vara muutuks selle lepinguga rentija varaks või et isemajandamise põhimõtted eeldaksid vara kuulumist ettevõttele omandiõiguse alusel. Lepingu p-st 2.2 tuleneb, et rentija kohustus kandma igal aastal rendileandjale üle renditasu fikseeritud summade ulatuses ja tagastama vara (kui rentija seda välja ei osta) pärast lepingu lõppemist samas seisus, milles ta oli saadud, kulumit arvesse võttes. Lepingu p 8.1 kohaselt oli rentijal rendileandja nõusolekul õigus vahetada, müüa, anda allrendile, anda tasuta ajutiselt kasutada või võlgu rendivara koosseisu kuuluvaid üksikuid objekte, seadmeid, transpordivahendeid, inventari, toorainet ja muid materiaalseid väärtusi. Lisaks nähtub lepingu muudest tingimustest, et rentijal on õigus rendileandja nõusolekul rendile võetud vara täielikult või osaliselt välja osta ning edaspidi arendada tegevust kooperatiivi, aktsiaseltsi või ükskõik mis muus NSVL ja ENSV seadusandlusega lubatud vormis. Rendivara väljaostmine toimub vastavuses NSVL seadusandlusega. Lepingu p 8.3 kohaselt on lepingu lahutamatuks osaks Eesti Kalatööstuse rendipõhimõtetel tegevuse ajutine põhimäärus ja ettevõtte bilanss ning vara vastuvõtu ja üleandmise akt. Seega nähtub 1. novembri 1989. a lepingust Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ poolt riikliku omandi rendile võtmine ja selle vara omandamise võimalused, kuid ei nähtu vara ettenähtud korras omandamine; 4) kaebaja viidatud Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise „Estrõbprom“ 22. märtsi 1988. a otsusega viidi Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise „Estrõbprom“ Remondi- ja Ehitusvalitsus täielikult isemajandamisele ja omafinantseerimisele alates 1. jaanuarist 1988. a, ent sellest ei saa järeldada vaidlusaluste hoonete omandamist. Isemajandamine kujutas endast

3-07-1348

5(24) sotsialistlikule tootmisele omast plaanilise juhtimise erimeetodit, mille puhul isemajandav majandusüksus tegutses isetasuvuse põhimõttel, kusjuures tema tegevus oli rajatud tema operatiivsel haldamisel oleva riigivara ratsionaalsele kasutamisele. Seega on isemajandamine majandamise meetod, mille eelduseks oli ettevõttele vara operatiivseks haldamiseks eraldamine, kuid sellise meetodi kasutamine ei toonud iseenesest kaasa riigivara omandivormi muutumist. Ükskõik millisele riiklikule organisatsioonile eraldatud vara jäi ikkagi riigi ainuomandiks. Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse töökollektiivi 10. septembri 1990. a üldkoosoleku otsusega asutati Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte, millele anti asutamisluba Tallinna Linnavalitsuse 7. juuni 1991. a määrusega nr 154 ning mis registreeriti rendiettevõttena Tallinna Linnavalitsuses 28. oktoobril 1991. a. Rendikoondise „Estrõbprom“ Remondi- ja Ehitusvalitsus nimetati ümber Rendikoondise „Estrõbprom“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtteks remondi- ja ehitusvalitsuse ülema 31. septembri 1991. a käskkirjaga nr 197- k. Asja materjali hulgas on tootmisfondide ja muude väärtuste ühtse varakompleksi Rendikoondise „Estrõbprom“ Remondi- ja Ehitusvalitsusele rendile andmise leping nr 36. Leping on sõlmitud 1. juulil 1990. a Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ (rendileandja) ja Rendikoondise „Estrõbprom“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse (rentija) vahel eesmärgiga efektiivsemalt kasutada riiklikku vara ja tõsta töökollektiivi huvitatust Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise Rendikoondise „Estrõbprom“ Riiklikus Remondi- ja Ehitusvalitsuses toodangu suurendamisest ja selle kvaliteedi parandamisest. Lepingu p 2.1.1 kohaselt kohustus rentija võtma rendile endise Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse tootmisfondide ja muude väärtuste ühtse varakompleksi 1. juuli 1990. a bilansi seisuga kuueks aastaks alates 1. juulist 1990. a kuni 1. juulini 1996. a. Sama punkti kohaselt on rendile antud vara loetelu toodud lisas 1, mis on lepingu lahutamatu osa. Lepingu p 2.1.6 kohaselt kohustus rentija tagastama rendileandjale vara pärast lepingu lõppemist selles seisukorras, millises rentija selle sai, arvestades kulumit. Lepingu p 2.1.10 kohaselt kohustus rentija tasuma rendileandjale renditasu. Lepingu p 4.1 sätestab, et rentijal on õigus renditud vara ja seadmed välja osta või saada renditud vara endale tasuta vastavuses seadusandlusega. Seega nähtub lepingust rentniku õigus saada renditud vara omanikuks, ent ainuüksi sellest ei saa järeldada vara Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte omandisse kuulumist. Lepingu lahutamatuks osaks olevat lisa nr 1 rendile antud varade loeteluga, kinnitamaks oma väidet, et selle lepingu alusel renditavate varade hulka vaidlusalused ehitised ei kuulunud, kaebaja ei esitanud, kuid väitis, et ehitised olid Remondi- ja Ehitusvalitsuse omandis juba selle asutamisest alates, ning selle väite tõendamiseks esitas Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise „Estrõbprom“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse põhimääruse koos Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise peadirektori 16. mai 1977. a kinnitusega. See dokument kaebaja väidet ei tõenda. Põhimääruse p-st 1.1 nähtub, et Remondi- ja Ehitusvalitsus on loodud Eesti Kalatööstuse Tootmisvalitsuse 7. veebruari 1968. a käskkirjaga nr 35 kooskõlas Lääne Basseini Kalatööstuse Peavalitsuse 20. detsembri 1967. a käskkirjaga nr 335. Vastavalt NSVL Kalamajanduse Ministeeriumi 8. juuli 1970. a käskkirjale kuulub Remondi- ja Ehitusvalitsus tootmiskoondise „Estrõbprom“ koosseisu ja on selle vahetus alluvuses iseseisva bilansiga. Põhimääruse p 1.2 kohaselt juhindub REV oma tegevuses kehtivast seadusandlusest, NSVL Gosstroi määrusest, NSVL Kalamajanduse Ministeeriumi, Lääne basseini Üleliidulise Kalatööstuskoondise „Zaprõba“ ja Koondise „Estrõbprom“ käskkirjadest, sotsialistliku ettevõtte põhimäärusest ja REV põhimäärusest. Põhimääruse p 1.6 kohaselt on REV juriidiline isik ja temale laieneb NSVL MN 4. oktoobri 1965. a määrusega nr 731 kinnitatud „Sotsialistliku ettevõtte põhimäärus“. Põhimääruse p 1.3 kohaselt kuuluvad Remondi- ja Ehitusvalitsuse koosseisu iseseisvat bilanssi mitteomavad abimajandi objektid: saetsehh, tisleritöökoda ja mehhaanikatöökoda. Põhimääruse p 4.7 kohaselt teostab Remondi- ja Ehitusvalitsus valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust tema operatiivjuhtimise all oleva vara suhtes ja kasutamisõigust temale eraldatud maa osas

3-07-1348

6(24) seadusega sätestatud piirides, kooskõlas ettevõtte tegevuse eesmärkidega, plaaniülesannetega ja vara sihtotstarbega. Eelnevast tuleneb, et Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsus loodi korralduskorras, ta oli juriidiline isik ning temale laienes „Sotsialistliku ettevõtte põhimäärus“, mis aga kaebaja väiteid omandi tekkest ei kinnita. Omandiga seoses pole tähendust sellel, kas REV oli juhtimisel allutatud vahetult riikliku juhtimise organile või toimus see tootmiskoondise kaudu. Samuti on ekslik rõhutada omandiõiguse kinnituseks asjaolu, et Remondi- ja Ehitusvalitsusele kuulus muude omandiõigusesse kuuluvate õigustuste kõrval ka vara käsutamisõigus. Riik teostas omaniku õigustusi oma varale riiklike organisatsioonide kaudu, kellele olid varad eraldatud ja kes omandasid sellega riigi omandiõigusest tuletatud operatiivse haldamise õiguse, mis koosnes samanimelistest õigustustest, nagu riigi subjektiivne omandiõigus. Riigi vara ettevõtete operatiivsesse haldusesse andmisel läks üle ka selle vara kasutamis- ja käsutamisõigustus, kuid nende õigustuste, eriti käsutamisõigustuse maht ja teostamise kord olid piiratud, nagu nähtub ka eespool viidatud põhimääruse p-st 4.7, ja olenesid eraldatud varast ja operatiivse haldaja ülesannetest. Sotsialistliku ettevõtte põhimääruse alusel tegutsevale Remondi- ja Ehitusvalitsusele talle eraldatud vara suhtes piiratud ulatuses käsutamisõiguse kuulumine ei ole erandlik, vaid selline õigus oli omane riiklikele ettevõtetele. Riigi omandiks jäi vara olenemata sellest, millise riikliku ettevõtte operatiivsele haldamisele see anti; 5) kaebaja väitel anti vaidlusaluste ehitiste omandiõigus tema õiguseellasele üle Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1992. a määrusega nr 2 ja selle täitmiseks 5. jaanuaril 1993. a vormistatud protokolli alusel. Nimetatud määrusega anti rendiettevõtte-koondise „Eesti Kalatööstus“ Tallinna Merekalasadama varad 1. jaanuari 1992. a seisuga üle riigiettevõtte „Tallinna Sadam“ koosseisu, säilitades merekalasadama iseseisva majandusliku struktuuriüksusena. Teede- ja sideministri ning majandusministri poolt 5. jaanuaril 1993. a kinnitatud protokollist põhivara ja territooriumi jaotamise kohta RAS Ookean ja Kopli sadama vahel nähtub, et territoorium, kus asuvad ÜE Esva, AS Estmorstroi, REJ Estrõbprom ja AS Gramus, anti üle nimetatud ettevõtete valdusesse, ülejäänud territoorium aga Kopli sadama valdusesse. Eeltoodust ei järeldu, et Nõlva tn 7 territoorium või sellel asetsevad ehitised oleks antud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte omandisse. Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2000. a otsuses kohtuasjas nr II-2/739/99 tuvastati, et vaidlusalune vara ei ole olnud RAS Ookean ega Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ omandis. Eeltoodust järelduvalt anti Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ valdusesse riigile kuuluv vara ning halduskohtule esitatud dokumentidega ei ole tõendatud Nõlva tn 7 asuvate ehitiste õiguslikul alusel omandamist kaebaja õiguseellase poolt; 6) viidatud dokumentaalsetest tõenditest nähtuvalt oli Rendikoondis „Eesti Kalatööstus“ NSVL riigivalitsemisorganite alluvuses tegutsenud ettevõte. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsuse „NSV Liidu riigiorganite alluvuses ja halduses olevate või nende juhtimisel tegutsevate Eesti Vabariigis asuvate ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara ja juhtimise kohta“ p 2 nägi ette, et vastavalt EV Ülemnõukogu 1991. a 20. augusti otsusele „Eesti riiklikust iseseisvusest“ ja tuginedes OS §-le 35, on Eesti Vabariigi territooriumil asuvate NSVL riigivalitsemisorganite alluvuses või halduses olevate või nende juhtimisel tegutsevate ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara Eesti Vabariigi omand. Eeltoodust tulenevalt loeti ka Nõlva tn 7 ehitised alates 29. augustist 1991. a Eesti Vabariigile kuuluvaks ja nende võõrandamine sai toimuda vaid õigusaktides sätestatud korras. Kaebaja väitel on Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ ja Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse vahel 1. juulil 1990. a sõlmitud leping nr 36 kehtetu, mille kinnituseks on esitatud RAS Ookean 16. detsembri 1994. a kiri Riikliku Koondise “Eesti Kalatööstus“ Rendiettevõttele Remondi- ja Ehitusvalitsus. Kirjas märgitu kohaselt ei olnud REV põhivarad rendile andmise momendil ega ka enne seda „Eesti Kalatööstuse“ bilansis, mistõttu ei olnud „Eesti Kalatööstuse“ peadirektoril õigust nimetatud lepingut sõlmida. Kohus leiab, et kuna

3-07-1348

7(24) Rendikoondis „Eesti Kalatööstus“ oli NSVL riigivalitsemisorganite alluvuses tegutsenud ettevõte, loeti tema valduses või halduses olev vara vastavalt EV Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsuse p-le 2 Eesti Vabariigile kuuluvaks olenemata sellest, kas Nõlva tn 7 hooned olid rendilepingu nr 36 objektiks või mitte; 7) vastavalt Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 274 kinnitatud „Riigile kuuluvate ettevõtete, riiklike fondide ja rendiettevõtete ümberkujundamise, ühinemise ja jagunemise korra“ p-le 8 otsustab ettevõtte ümberkujundamise, samuti ettevõtete ühinemise ning vastava menetluse tulemusena äriregistrisse või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse kantavale juriidilisele isikule riigivara üleandmise sama korra p-des 6 ja 7 nimetatud juhtudel oma korraldusega Vabariigi Valitsus ministeeriumi ettepanekul, kelle valitsemisalas ettevõte asub või kes oli rendiettevõtte asutamisel rendileandjaks. Korraldust loetakse ümberkujundamis- või ühinemisotsuseks äriseadustiku (ÄS) §-de 397 ja 480 tähenduses ning selles tuleb ära näidata ümberkujundamise või ühinemise läbiviimiseks vajalikud andmed. Ümberkujundamisotsuses tuleb märkida ÄS § 480 lg 3 p-des 1, 2 ja 4-6 nimetatud andmed, ettevõtte ümberkujundamisel aktsiaseltsiks ka aktsiate arv. Rendiettevõtte ümberkujundamisel tuleb Vabariigi Valitsuse korralduses märkida aktsiate või osade jaotus riigi ning teiste aktsionäride või osanike vahel. Sellist Vabariigi Valitsuse korraldust, millega oleks otsustatud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte ümberkujundamisel viimatinimetatule riigivara, sh vaidlusaluste ehitiste üleandmine, ei ole. Seega on väited Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte ümberkujundamisel temale riigivara üleandmisest põhjendamatud; 8) kaebaja väitel on tema õiguseellane ja ta ise vallanud ehitisi ja nende alust maad 1991. aastast ning ehitised ja maa sisaldusid mõlema bilansis. Vabariigi Valitsuse 6. juuli 1990. a määrusega nr 142 kinnitatud „Raamatupidamise põhimääruse“ (kehtis 1. jaanuarist 1991. a) p 11 sätestab, et andmete raamatupidamisregistritesse kirjendamisel on aluseks majandusoperatsioone tõestavad algdokumendid või algdokumentide põhjal koostatud koonddokumendid. Raamatupidamise algdokument on kirjalik tõend, mis kinnitab majandusoperatsiooni toimumist. Sama on sätestatud 1. jaanuaril 1995. a jõustunud raamatupidamise seaduse § 7 lg-s 2 ning 1. jaanuaril 2003. a jõustunud raamatupidamise seaduses. Selliseid dokumente kaebaja esitanud ei ole. Nõlva tn 7 asuvate hoonete osas omandiõiguse tunnustamiseks esitatud hagis tugines kaebaja omandiõiguse tõendamiseks muuhulgas bilanssidele. Tallinna Linnakohtu 31. juuli 2003. a otsuses ja ka Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2003. a otsuses leiti, et vara rendiettevõtte bilansis kirjendamine ei ole omandi tekkimise aluseks ning seega ei saa ka esitatud bilanss ilma tehingut tõendava alusdokumendita olla käsitletav omandiõigust tõendava dokumendina; 9) kaebaja arvates on tema omand muuhulgas tõendatud asjaoluga, et Tallinna Hooneregistris oli kuni 1999. a jaanuarini Nõlva tn 7 hoonete omanikuna märgitud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte. Andmed omaniku kohta kantakse registrisse omandiõigust tõendava dokumendi alusel, ent hooneregistri toimikus Nõlva tn 7 asuvate hoonete ja rajatiste kohta ei sisaldu andmeid hoone kuuluvusest. Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte 10. detsembri 1993. a avaldusest Tallinna Tehnilise Inventariseerimise büroole nähtub, et vaidlusalused ehitised on kaebaja õiguseellane palunud registreerida bilansitõendi alusel. Tallinna Hooneregistri 13. aprilli 1998. a teatises on märgitud, et vara kasutaja kohta andmed puuduvad ning et hooneregistrile on 1993. a esitatud bilansitõend, esitamata on hoonete vastuvõtukomisjoni aktid-kasutusload. Tallinna Hooneregistri 7. jaanuari 1999. a teatisest nähtuvalt kõnealuste ehitiste omaniku ja omandiõiguse kohta andmed puuduvad ning esitamata on ka inventariseerimine. Nende kahe teatise sisu kohta on Tallinna Hooneregister 15. mai 2001. a kirjas kaebajale selgitanud, et

3-07-1348

8(24) registris asuvate ehitiste omandiõiguse kohta üheselt tõlgendatavad dokumendid puuduvad, samuti et 13. aprilli 1998. a teatises on ekslikult kasutatud sõna „kasutaja“. Vabariigi Valitsuse 20. detsembri 1990. a korraldusega nr 378-k kinnitatud Eesti Riikliku Hooneregistri põhimääruse (kehtis kuni 1. septembrini 2000. a) p 2 kohaselt on hooneregister andmekogu, mille asutamise ja pidamise eesmärgiks on usaldusväärse teabe saamine Eesti Vabariigi territooriumil asuvate hoonete kohta, olenemata nende kuuluvusest ja kasutamise otstarbest. Põhimääruse p 4 sätestab, et hooneregister on Eesti Vabariigi haldusinfo süsteemi koostisosa, milles sisalduvaid andmeid riigivõimu- ja valitsemisorganid, kohaliku omavalitsuse organid, samuti ettevõtted, asutused ja organisatsioonid ning üksikisikud kasutavad sotsiaalsete ja majandusprotsesside analüüsimisel, juhtimisel ja prognoosimisel, samuti teadustöös ning kommertstegevuses. Põhimääruse p 11 näeb ette, et varem valminud hoonete registris arvelevõtmise aluseks on omandiõigust tõendav dokument ja tehnilise inventariseerimise dokumentatsioon. Põhimääruse p 13 kohaselt on ümberehitatud (juurdeehitatud) hoonete registris arvelevõtmise aluseks hoone vastuvõtnud riikliku komisjoni akt ja tehnilise inventariseerimise dokumentatsioon. Eeltoodust tulenevalt oli riiklik hooneregister ennekõike informatiivse tähendusega ning omandit hoone hooneregistris registreerimine ei tekitanud, mistõttu ei ole hooneregistritõend vara õiguslikul alusel omandamist tõendav dokument; 10) eelnevast tulenevalt ei ole kaebaja tõendanud omandiõiguse olemasolu vaidlusalustele ehitistele. Riigikohtu halduskolleegium on 17. septembri 2008. a otsuses asjas nr 3-3-1-39-08 leidnud, et maa ostueesõigusega erastamist taotlenud juriidilisel isikul, kes väidetavalt ei ole tõestanud hoone omandiõiguse olemasolu, on kaebeõigus sama maa riigi omandisse jätmise käskkirja vaidlustamiseks. Maa riigi omandisse jätmise otsus riivab maa ostueesõigusega erastamist taotleva juriidilise isiku õigust erastamisavalduse menetlemisele, kuna maa riigi omandisse jätmise tagajärjeks on maa ostueesõigusega erastamise menetluse eeltoimingute lõpetamine linna- või vallavalitsuse otsusega, erastamise taotlus jäetakse sel juhul sisuliselt läbi vaatamata. Samuti leidis Riigikohus, et menetluse lõpetamisel ei oma tähtsust see, kas erastamist taotleva isiku omandiõigus on tõendatud või mitte, sest menetlus lõpetatakse erastamise võimatuse tõttu ning erastamise korraldajad ei kontrolli maa ostueesõigusega erastamise aluseks olevaid asjaolusid, sh omandiõigust. MaaRS § 20 lg 1 kohaselt kuulub erastamisele maa, mida sama seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Antud juhul ei ole omandiõiguse tõendamata jätmisele lisaks tõendatud ka kaebaja poolt erastamisavalduse esitamine. Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud maa ostueesõigusega erastamise korra p 8 kohaselt algab erastamismenetlus avalduse esitamisega. Kohalik omavalitsus on kohustatud avaldused registreerima ja väljastama avalduse esitajale tõendi avalduse vastuvõtmise kohta. Kaebajal ei ole esitada kohtule tõendit erastamisavalduse vastuvõtmise kohta ja esitatud dokumentidega ei ole erastamisavalduse esitamine tõendatud. „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse juhataja poolt 15. mail 1995. a esitatud taotlus hoonestusõiguse seadmiseks Nõlva tn 7 territooriumile sellise avaldusena vaadeldav ei ole ja lisaks pole avalduse esitanu kaebaja õiguseellane. Tallinna Omandireformiameti 26. septembri 2000. a kiri Tallinna Hooneregistrile ei tõenda samuti erastamisavalduse esitamist. Selles kirjas on palutud Nõlva tn 7 toimiku koopiat seoses maa ostueesõigusega erastamise taotluse lahendamisega, kuid ei märgita, kes ja millise maa erastamiseks on avalduse esitanud. Tallinna Maa-ameti 16. märtsi 2007. a õiendi kohaselt ei ole Nõlva tn 7 maa ostueesõigusega erastamiseks avaldust 15. märtsi 2007. a seisuga esitatud; 11) vaidlustatud korraldus on antud maa riigi omandisse jätmise menetluses, kuhu linnavalitsus oli kaasatud kooskõlas maa riigi omandisse jätmise korra p-dega 8 ja 9, mille kohaselt pidi linnavalitsus esitama arvamuse maa riigi omandisse jätmise kohta ja määrama taotletavale maale sihtotstarbe. Korralduse aluseks on MaaRS § 31 lg 1 p 1 ja linnavalitsus tugines järgnevale: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium esitas 27. novembril 2006. a

3-07-1348

9(24) Tallinna Linnavalitsusele taotluse maa asukohaga Nõlva tn 7 riigi omandisse jätmiseks MaaRS § 31 lg 1 p 1 alusel; Rahandusministeeriumi 24. novembri 2005. a õiendi kohaselt kuuluvad Nõlva tn 7 puutöökoda, laohoone, administratiivhoone ja töökoda Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemise alla; Tallinna maaregistri andmete alusel koostatud Tallinna Maa-ameti 16. märtsi 2007. a õiendi kohaselt ei ole 15. märtsi 2007. a seisuga esitatud Nõlva tn 7 suhtes taotlust maa ostueesõigusega erastamiseks; Riigivara registri 27. veebruari 2007. a väljavõtte kohaselt kuuluvad Nõlva tn 7 asuv puutöökoda, laohoone, administratiivhoone ja töökoda Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemise alla. Kuigi AÕS § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, ei vabasta see valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavad tõendid. Kaebaja ei olnud taotlenud maa ostueesõigusega erastamist ning puudusid igasugused tõendid tema omandiõiguse kohta. Nõlva tn 7 asuvad hooned on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisel 24. novembrist 2005. a. MaaRS § 22 lg 1 kohaselt saavad ostueesõigusega maad erastada muuhulgas ehitise omanikud. Eelnevat arvestades puudus linnavalitsusel alus kahelda Nõlva tn 7 ehitiste kuulumises Eesti Vabariigile ja kaebaja väited uurimisprintsiibi ja ärakuulamisõiguse rikkumisest on põhjendamatud; 12) vaidlustatud käskkiri on kooskõlas HMS §-dega 54 ja 56. Vastustaja oli õigustatud tuginema käskkirja andmisel teadmisele, et hooned ei ole kaebaja omandis. Tõendid kaebaja omandiõigust ei kinnita. Kui vastustaja ka oleks kaebajal enne käskkirja andmist veel eraldi palunud esitada arvamuse ja vastuväited maa riigi omandisse jätmise kohta, ei oleks see mõjutanud asjas tehtud otsust. Kohtumenetluse ajal anti menetlusosalistele võimalus vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks, mille kestel sai kaebaja esitada ka kõik oma argumendid; 13) kuna kaebaja omandiõigus kõnealustele hoonetele ei ole tõendatud, samuti ei ole tõendatud maa ostueesõigusega erastamise taotlemine, puudub kaebajal käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. OÜ Z-End apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kui kohus oleks õigesti kohaldanud materiaalõigust, õigesti hinnanud tõendeid kogumis ja järginud kohtumenetluse norme, oleks ta pidanud jõudma vaidluse keskses küsimuses järeldusele, et hooned kuuluvad kaebajale; 2) kohus ei analüüsinud kõiki tõendeid ega põhjendanud nendega arvestamata jätmist. Kohtuotsuse tegemisel pole arvestatud Tootmiskoondis „Eesti Kalatööstus“ poolt 19. jaanuaril 1991. a kaebaja õiguseellasele saadetud kirja, millega anti viimase omandisse hooned aadressil Lume tn 14 kui vananenud (märkimisväärselt amortiseerunud); Keskkonnaministeeriumi 28. novembri 1991. a käskkirjaga nr 68 moodustatud ametkondadevahelise komisjoni 6. detsembri 1991. a istungi protokolli; Transpordi- ja Sideministeeriumis 29. detsembril 1991. a toimunud nõupidamiste protokolle; sama ministeeriumi 30. detsembri 1991. a ettepanekut Tallinna Merekalasadama üleandmiseks RE Tallinna Sadam koosseisu koos määruse eelnõuga ja Vabariigi Valitsuse 31. detsembri 1991. a protokolli; 3) kohus on ebapiisavalt tuvastanud kohaldamisele kuuluva õiguse. Kaebaja nõustub kohtuga selles, et riik teostas omaniku õigustusi oma varale riiklike organisatsioonide kaudu, kellele olid varad eraldatud ja kes omandasid sellega riigi omandiõigusest tuletatud operatiivse

3-07-1348

10(24) haldamise õiguse. Vastava riikliku organisatsiooni õigustus vallata, kasutada ja käsutada nõukogude riigi vara oli seotud sellele organisatsioonile antud operatiivse haldamise õiguse kehtivusega. Kohus pole analüüsinud, mis juhtub operatiivse haldamise õigusega siis, kui senise õiguskorra asemele tekib uus ja nn nõukogude riigi vara omandivorm muutub. Operatiivse haldamise õigus oli iseloomulik üksnes nõukogude õigusele ning Eesti Vabariigi taasiseseisvumise perioodil tekkis riigi omandiõiguse kõrvale ka eraisikute omandiõigus. Vahepealsel üleminekuperioodil reguleerisid omandiküsimusi isemajandamise aluste seadus, omandiseadus, ettevõtteseadus, rendiseadus ja Põhiseadus. Alles 1. detsembril 1993. a jõustunud AÕS hakkas erinevalt senisest käsitlusest lähtuma kõigi omanike ja omandi liikide võrdsusest ega sisaldanud üldjuhul mingeid riigi privileege teiste omanike ees. Kuigi kaebaja on menetlusdokumentides viidanud eelloetletud õigusaktides sisalduvatele normidele, ei ole kohus nende sisu ja tähendust puudutanud, lisaks on analüüsimata jäetud Ülemnõukogu otsuste rakendusaktid ja vastavad erisätted omandivormi muutumise kohta. Ka hilisemaid õigusakte on kohus analüüsinud vaid osaliselt ja üksiku sätte tasandil, arvestamata laiemat õiguslikku ja poliitilist konteksti. Täielikult on otsusest välja jäänud 1. septembril 1994. a jõustunud TsÜS, 20. märtsil 1995. a jõustunud riigivaraseadus (RVS) ja 1. septembril 1995. a jõustunud ÄS asjakohaste sätete õiguslik analüüs. Kohus pole selgitanud, millisele konkreetsele õigusnormile tuginedes tuleb kaebaja omandiõiguse tõendatust kontrollida; 4) kohus ei ole arvestanud kõiki taasiseseisvumisega kaasnenud iseärasusi Eesti territooriumil kehtinud õigussüsteemis. NSVL perioodil puudus eraomand kui selline. Seoses taasiseseisvumise, uute ettevõtlusvormide kasutuselevõtu ja üleminekuga turumajandusele tekkisid segadused üleliidulise alluvusega tootmiskoondise ning tema struktuuriüksuste ettevõtlusvormiga. IME programmiga kaasnenud seadused ja omandireformi regulatsioon ei arvestanud piisavalt täpselt nõukogude tsiviilõiguse alusel tegutsevate majanduskoondisse ühendatud ettevõtete, täpsemalt segaiseloomuga tootmiskoondiste, erilise ülesehitusega. Tootmiskoondis „Eesti Kalatööstus“ ja Tootmiskoondis „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsus olid alates 1977. a-st täiesti eraldiseisvad juriidilised isikud. Kuigi Remondi- ja Ehitusvalitsus tegutses tootmiskoondise koosseisus ja selle juhtimise all, omas ta iseseisvat valdamise, kasutamise ja käsutamise õigust tema operatiivjuhtimise all oleva vara suhtes vastavalt oma põhimääruse p-le 4.7. Eesti Vabariigi iseseisvumisega kaasnenud üleminekuperioodil ei jõutud tootmiskoondise ettevõtlusvormi osas kokkuleppele ei riiklikul ega kohalikul tasandil – ühelt poolt oli tootmiskoondise näol tegemist iseseisva ettevõttega, teisalt kuulusid tema juurde nõukogude õiguse kohaselt ka teised iseseisvad ettevõtted (Pärnu Kalakombinaat, Tallinna Merekolledž, Remondi- ja Ehitusvalitsus jne). Kuna uus Eesti Vabariigi seadusandlus tootmiskoondise mõistet enam ei tundnud, rakendati tootmiskoondise ja temaga seotud ettevõtete osas paralleelselt sätteid nii uuest kui vanast tsiviilseadusandlusest niivõrd, kuivõrd need ei olnud üksteisega vastuolus. Eesti Vabariigi tekkimisel jagati ära tootmiskoondisesse hõlmatud varad ja moodustati varade baasil iseseisvad juriidilised isikud, millest tuntumad on RAS Ookean ja RAS Tallinna Sadam. Samas see osa varast, mis juba oli iseseisvate juriidiliste isikute valduses ja mida ei „tõstetud ümber“ mõne teise juriidilise isiku (RAS Tallinna Sadam) bilanssi, „jäeti puutumata“. Eesti Vabariigi reformiseaduste kehtestamisega enamus ettevõtteid, kellele oli eraldatud operatiivseks haldamiseks riigi vara, muudeti kas riigiettevõteteks (hiljem riiklikeks aktsiaseltsideks jms) või kujundati ümber eraettevõteteks, sõltuvalt sellest, milline oli riigi huvi vastava ettevõtte vastu. Kaebaja ja tema õiguseellase suhtes ei tehtud kumbagi, vaid lasti tal iseseisvalt tegutseda kuni ÄS kehtestamiseni, mis nõudis kõigi seniste ühinguvormide kaotamist ja ümberkujundamist ÄS-s loetletud ühinguteks. Vaidluse, mille asjaolud ulatuvad 1960-ndatesse aastatesse, õigeks lahendamiseks pidanuks kohus tuvastama, mil määral kuulub kohaldamisele NSVL seadusandlus ja mil määral ENSV ja Eesti Vabariigi oma. Kohus on küll leidnud, et kohaldamisele kuulub NSVL MN 4. oktoobri 1965. a määrusega nr 731 kinnitatud

3-07-1348

11(24) „Sotsialistliku ettevõtte põhimäärus“, ent pole teada, kas ja mis ulatuses oli see akt kohtule kättesaadav, akti sisu ei ole kohus konkreetselt välja toonud. Seega pole kohus piisavalt põhjalikult analüüsinud vastavate dokumentide ja õigusaktide tähendust nende andmise kontekstis ning on vääralt tõlgendanud kaebaja taotlusi vastavate dokumentide esitamisel ja õigusaktide sisu selgitamisel; 5) kohus ei ole analüüsinud kõiki kaebaja omandiõiguse tekkimise võimalikke aluseid. Kaebaja on näidanud, et sõltuvalt juriidilise isiku tegutsemisvormist tuleb kõne alla põhiliselt nelja liiki omandamise aluseid: 1) rendile antud riigi vara omandamine rentija poolt väljaostmise teel; 2) riigi vara omandamine vara tasuta üleandmise teel; 3) omandamine amortiseerunud riigi vara mahakandmise teel; 4) riigi vara omandamine ettevõtte ümberkujundamise teel. Kohus leidis, et rendilevõetud vara ei ole rentija poolt välja ostetud, vara ei ole üle läinud riigi osalusega äriühinguks ümberkujundamise teel ning vara omandamist ei saanud toimuda ainuüksi bilansikirje ja hooneregistri kande alusel, kuid jättis analüüsimata alternatiivsed skeemid: 1) kaebaja omandas hooned kui riigivara, mis oli amortiseerunud ja maha kantud; 2) Vabariigi Valitsuse 2. septembri 1992. a määrusega nr 258 kinnitatud kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohustatud subjektide nimekirja mittekuulumise tõttu võis kaebaja lugeda end temale üle antud riigivara omanikuks, sest hooned ei ole taasriigistatud; 6) kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja faktiväited. Rendisuhete analüüsimisel jättis kohus tähelepanuta olulised asjaolud: 1) Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ ja Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse vahel ei saanud olla rendisuhet tulenevalt asjaolust, et hooned ei olnud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ kui rendileandja bilansis ning seega tulnuks suhe kvalifitseerida muu kui rendisuhtena; 2) hoolimata rendilepingu kehtivusest, sai riigi vara Remondi- ja Ehitusvalitsuse omandusse minna ka muul kui rendilepingust tuleneval alusel. Kohus ei võtnud seisukohta väite suhtes, et 1. juulil 1990. a sõlmitud rendileping oli kehtetu, kuna põhivarad ei olnud enne ega rendile andmise ajal rendileandja bilansis. Arvestades, et rendileping oli Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte kui juriidilise isiku loomise aluseks, on äärmiselt oluline hinnata selle võimaliku kehtetuse mõju Remondi- ja Ehitusvalitsusele ning tema õigusjärglastele. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta väite, et kõik Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1992. a määruse nr 2, selle täitmiseks 5. jaanuaril 1993. a koostatud protokolli ning territooriumi 29. jaanuaril 1993. a koostatud jaotusplaani alusel Tallinna Merekalasadama territooriumi valduse saanud isikud on saanud vastavate territooriumide omanikuks. Nende puhul on samu dokumente käsitletud ehitiste omandiõiguse tekkimise alusdokumentidena. Kaebaja kui algselt riikliku ettevõtte suhtes on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, sest talle ei ole hoonete aluse maa erastamist ega hoonestusõiguse seadmist võimaldatud. Kohus jättis tähelepanuta ka väite, et ehitiste teenindamiseks vajaliku maa suurus pole kooskõlas varem linnavalitsuse poolt vajalikuks peetud ja kooskõlastatud krundi suurusega; 7) kohus kohaldas vääralt materiaalõigust. Kohtu väitel puudub Vabariigi Valitsuse korraldus, millega oleks otsustatud kaebaja õiguseellase ümberkujundamine OÜ-ks Z-End ja talle riigivara üleandmine. Sellist korraldust ei saanudki anda ja kohtu poolt osutatud norm – Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 274 kinnitatud korra p 8 – kohaldamisele ei kuulu. Normiga on sätestatud Vabariigi Valitsusele pädevus ümberkujundatavale ettevõttele riigivara üleandmise otsustamiseks. Selline pädevus ei laiene olukordadele, kus ümberkujundatavale ettevõttele riigivara üle ei anta. Otsuse riigivara üleandmise kohta saab Vabariigi Valitsus teha üksnes siis, kui vastav ministeerium on teinud ettepaneku ja riigil on tahe ühingus oma varaga osaleda. Kui otsust ühingule vara üleandmise kohta ei ole tehtud, tuleb järeldada, et ministeerium ei ole teinud vastavat ettepanekut, riigil puudub tahe osaleda ühingus oma varaga, riik ei andnud ühingule üle riigivara või riik ei

3-07-1348

12(24) lugenud ühingu koosseisu jäävat vara enda omandiks. Kaebaja on jätkuvalt ka seisukohal, et vaidlusalused hooned ei kuulu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsuse mõjupiirkonda. Kui Eesti Vabariik sai kaebaja ja tema õiguseellaste bilansis oleva vara omanikuks, pidi see toimuma muul alusel; 8) kohus andis väära õigusliku hinnangu bilansi tähendusele omandiõiguse määratlemisel Eesti Vabariigi taasiseseisvumisjärgses tsiviilkäibes. Väitega, et vara bilansis kirjendamine ei ole omandi tekkimise aluseks, on ettevõtte bilansile antud põhjendamatult kitsas õiguslik tähendus. Bilanss tänapäevases mõistes ei ole sama õigusliku tähendusega, mis talle omistati aktiivsemal omandireformi ja riigi vara privatiseerimise perioodil 1990-ndatel aastatel. Bilanss oli märk organisatsiooni majanduslikust iseseisvusest. Fakt, millise organisatsiooni bilanssi oli vastav riigi vara kantud, näitas, milline organisatsioon teostas selle vara suhtes operatiivse haldamise õigust ja seega riigi omandi kohta käivaid õigustusi. Eesti Vabariigi iseseisvumise perioodil võeti bilansis kajastatud andmed aluseks vara edasise kuuluvuse määratlemisel. Bilansi kaudu määratleti riigile kuuluvat vara ja ettevõttele kuuluvat vara. Bilansi alusel hinnati ka riigi vara koosseisu, ulatust ja väärtust otsustamaks, kas ja mis mahus jätta vara riigi omandisse ja mis mahus suunata privatiseerimisele. Eeltoodut kinnitavad järgmised sätted: 1) Riigivaraameti 29. aprilli 1991. a määrusega nr 8 kinnitatud „Metoodilised soovitused EV-le kuuluva riikliku ettevõtte (riigiettevõtte) vara rendile andmiseks“ p 2.4 kohaselt pidi rendile antav vara olema rendileandja bilansis; 2) Ülemnõukogu 13. augusti 1992. a otsuse „Riigi- ja munitsipaalvara erastamise tingimuste ja korra kehtestamise kohta“ p 12 kohaselt korraldab erastatava objekti tööd ja vastutab erastatava vara säilimise eest kuni omandiõiguse üleminekuni uuele omanikule ettevõte, kelle bilanssi vara kuulub; 3) erastamisseaduse § 14 lg 5 näeb ette, et kui erastamise käigus riigi- või munitsipaalomandis olev ettevõte ei kuulu likvideerimisele, jääb erastatav vara nimetatud ettevõtte bilanssi ning ettevõte valdab, kasutab ja käsutab erastatavat vara, arvestades samas seaduses sätestatud kitsendusi. Kuni käesoleva ajani ei ole riik kordagi tundnud huvi selle vastu, mis koosseisus, ulatuses ja väärtuses on kaebaja või tema õiguseellaste bilansis olnud kajastatud riigile kuuluvat vara. Eeltoodut arvestades pidanuks kohus analüüsima bilansiväljavõtteid kogumis teiste tõenditega ja hindama bilansikirjete sisu ka muudest õigusaktidest, mitte ainult raamatupidamise põhimäärusest ja raamatupidamisseadusest lähtudes; 9) kohus ei ole olnud õigusjärgluse ja isikusamasuse käsitlemisel järjepidev. Kohtuotsusest jääb segaseks, kes oli õigustatud saama Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1992. a määruse nr 2 alusel oma valdusesse riigile kuuluvat vara ja milliste isikute vahel eksisteeris õigusjärglussuhe. On õige, et Tootmiskoondis „Eesti Kalatööstus“ oli NSVL riigivalitsemisorganite alluvuses tegutsev ettevõte, kuid Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsus ei ole vaadeldav osana tootmiskoondise ettevõttest. Kaebaja on läbivalt rõhutanud, et ta oli juba alates 1977. aastast iseseisev juriidiline isik, mis tegutses Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ kui juriidilise isiku kõrval selle isemajandava struktuuriüksusena, kusjuures mõlemal oli iseseisev bilanss. Kohtu järeldus, et hoonestusõiguse seadmise taotlust ei esitanud kaebaja õiguseellane, on väär, sest Tootmiskoondis „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsust hoonestusõiguse seadmise taotluse esitamise ajal enam ei eksisteerinud ja selle asemele oli moodustatud Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte. Vana nimetust kasutati üksnes põhjusel, et selleks ajaks oli selgunud rendilepingu õigustühisus; 10) õige pole kohtu seisukoht, et linnavalitsusel ei olnud alust kahelda ehitiste kuulumises riigile ning et väited uurimisprintsiibi ja ärakuulamisõiguse rikkumisest on põhjendamatud. Linnavalitsusele oli teada, et kaebaja õiguseellane oli kantud ehitiste omanikuna hooneregistrisse; et õiguseellane esitas 15. mail 1995. a hoonestusõiguse seadmise avalduse; et kaebaja on esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, mida tõendab Tallinna

3-07-1348

13(24) Omandireformiameti juhataja E. Võrgu 26. septembri 2000. a järelepärimine Tallinna Hooneregistrile. Seega ei saanud linnavalitsus üheselt eeldada, et riik on saanud ehitiste omanikuks; 11) kohus jättis erastamisavalduse esitamise ebaõigesti tuvastamata. Ainuüksi avalduse vastuvõtmise kohta tõendi kohtule esitamata jätmine ei näita, et avaldust ei esitatud. Pole välistatud, et kaebajale sellist tõendit ei antudki. Asjaolu, et Omandireformiameti 26. septembri 2000. a kirjast ei nähtu avalduse esitaja või erastamiseks taotletav maa, ei välista samuti, et tegemist pole kaebaja avaldusega. Vastustaja ei tõendanud, et Nõlva tn 7 toimikust paluti koopiat seoses mõne muu territooriumi erastamisavaldusega. Ligi 10 aastat tagasi esitatud dokumente võidakse asutustes hävitada, samuti võivad need kaotsi minna; 12) riigil on kohustus oma omandiõigust tõendada. 27. novembri 2006. a otsuse nr 3-3-1-59- 06 p-s 11 märkis Riigikohus, et tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest. AÕS § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. 17. septembri 2008. a otsuse nr 3-3-1-39-08 p-s 12 selgitas Riigikohus, et omandieeldusele tuginemise õigus ei vabasta valdajat kohustusest esitada haldusmenetluses tema omandiõigust kinnitavaid tõendeid, küll aga paneb valdaja omandieeldus isikule (sh haldusorganile), kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid. Eeltoodust tulenevalt ei või riik otsustada vara riigi omandisse jätmist ilma vastavat otsust piisavalt põhjendamata. Keskkonnaministril lasus kohustus kaaluda maa riigi omandisse jätmist tingivaid avalikke huve kaebaja huviga, kes taotles sama maa erastamist. Kaalumise korral oleks keskkonnaminister pidanud jõudma arusaamisele, et kaebaja on hoonete omanik. Keskkonnaminister pole põhjendanud, millisel õiguslikul alusel on riik saanud vara omanikuks. Käskkirjas puuduvad sisulised motiivid Nõlva tn 7 hoonete aluse maa riigi omandisse jätmiseks; 13) kohus ei lahendanud kõiki menetluslikke taotlusi. 19. septembril 2007. a esitatud menetlusdokumendis sisaldus taotlus kuulata tunnistajatena üle J. P., L. N. K. ja A. S. S.. Kohus ei lahendanud seda taotlust menetluse kestel ega ka kohtuotsuses. Kuna kohus menetles asja osaliselt kirjalikus menetluses, saanuks kohus TsMS § 253 lg-st 1 lähtudes kohustada tunnistajaid ütluste andmiseks kirjalikult. Seni lahendamata taotlused pidanuks kohus TsMS § 442 lg-st 5 juhindudes lahendama hiljemalt otsuse resolutsiooniga.

7. Tallinna Linnavalitsuse vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) apellatsioonkaebuse kohaselt läks vaidlusaluste ehitiste omandiõigus kaebajale üle Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte ümberkujundamisega OÜ-ks Z-End ning tema õiguseellane oli Rendikoondisest „Eesti Kalatööstus“ sõltumatu iseseisev juriidiline isik, kellele kuulus ehitiste omandiõigus. Menetlusosaliste arvamused omandiõiguse tekkimise kohta lahknevad selles, kas kaebaja õiguseellane ja vaidlusalused ehitised kuuluvad Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsuse kohaldamisalasse. Erinevalt kaebajast leiab linnavalitsus, et kaebaja õiguseellane ei saanud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ ja Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse vahel eksisteerinud rendisuhte tagajärjel Nõlva tn 7 ehitisi omandada. Vara läks EV Ülemnõukogu otsuse alusel Eesti Vabariigi omandisse, kuna kaebaja õiguseellane kuulus selle otsuse kohaldamisalasse. OS § 6 lg 1 järgi sai vara omandiõigus tekkida selle valmistamisega või omandamisega tehingu järgi, omandiõiguse taastamisega või muul viisil, mis ei ole vastuolus Eesti Vabariigi seadusega. OS § 6 lg 3 ja § 28 sätestasid nende koostoimes, et rendiettevõte on renditud vara baasil asutatud ettevõte, millele kuulus omandiõiguse alusel vaid renditud vara kasutamisest saadav tulu ning selle eest

3-07-1348

14(24) omandatud vara. Kaebaja õiguseellase poolt vara omandamist pole tõendatud ei tehingu ega seaduse alusel. Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte ja selle eellased olid NSV Liidu riigiorganite ja hiljem Eesti Vabariigi alluvuses tegutsenud ettevõtted, mistõttu tuleb lugeda nende valduses või haldamisel olnud vara sõltumata sellest, kas rendisuhe oli tühine või mitte, omandiõiguse alusel Eesti Vabariigile kuuluvaks ning selle edasine võõrandamine sai toimuda vaid Eesti Vabariigi loal, mida asjaoludest nähtuvalt pole antud. Omandiõiguse tekkimine kaebaja näidatud moel on välistatud, sest sel moel omandiõiguse tekkeks puudus õiguslik alus; 2) omandiõiguse aluseks ei saa olla vaidlusaluse vara sisaldumine ettevõtte bilansis või muudes raamatupidamisdokumentides. Ehitised olid küll kantud hooneregistrisse, kuid Riikliku Hooneregistri pidamise põhimääruse erinevad redaktsioonid ei sätestanud, et selles sisalduvad registriandmed oleksid omandiõiguse tõendamise aluseks. Hooneregistri tõend ei oma ehitise omandiõiguse tõendamise seisukohast õiguslikku tähendust; 3) kaebaja on varem pöördunud omandiõiguse tuvastamise hagiga tsiviilkohtusse. Tallinna Linnakohtu 31. juuli 2003. a otsusega tsiviilasjas nr 2/3/24-2231/01 jättis kohus rahuldamata kaebaja hagi Eesti Vabariigi vastu Nõlva tn 7 hoonete omandiõiguse tunnustamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 12. novembri 2003. a otsusega tsiviilasjas nr 2-2/1313/03 jäeti linnakohtu otsus muutmata. Mõlemad kohtuastmed jõudsid järeldusele, et kaebaja omandiõigus on tõendamata. Hetkel on Harju Maakohtu menetluses tsiviilasjas nr 2-05-24204 kaebaja hagi Eesti Vabariigi (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) vastu kaebaja poolt Nõlva tn 7 hoonetele väidetavalt tehtud vajalike ja kasulike kulutuste hüvitamise nõudes. Hagi aluseks on teise isiku asjale tehtud kulutuste nõue. Sellise nõude esitamisega on kaebaja sisuliselt möönnud, et hoonete omandiõigus talle ei kuulu. Lisaks on kaebaja omandiõigus jäetud tuvastamata Tallinna Halduskohtu 3. märtsi 2009. a otsuses haldusasjas nr 3-08-2123, mis jõustus 3. aprillil 2009. a; 4) tõendamata on ka kaebaja poolt maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamine. Üksnes Tallinna Omandireformiameti 26. septembri 2000. a kiri seda ei tõenda. Tallinna Maa- ameti 16. märtsi 2007. a õiendi kohaselt ei ole taotlust Nõlva tn 7 maa ostueesõigusega erastamiseks 15. märtsi 2007. a seisuga esitatud. Õiend on koostatud Tallinna maaregistri andmete alusel. Erastamisavaldused registreeritakse maaregistris (elektrooniline andmebaas). Avalduse originaal paberkandjal säilitatakse erastamise toimikus. Avalduse esitajale väljastatakse kviitung. Andmed kaebaja avalduse esitamise kohta puuduvad. Selliseid dokumente ei hävitata. Ostueesõigusega erastamise toimikuid säilitatakse arhiivides; 5) etteheited tõenditega mittearvestamise põhjendamata jätmise kohta on alusetud. Lume tn 14 vara omandiõigus ei oma asjas tähtsust. Viited Vabariigi Valitsuses ja ministeeriumides toimunud nõupidamiste protokollidele on asjakohatud, kuna need ei saa omandiõiguse seisukohast omada tähtsust. Tähtsust ei oma ka Transpordi- ja Sideministeeriumi 30. detsembri 1991. a ettepanek, kuna ka see ei puuduta Nõlva tn 7 vara.

8. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) kaebaja õigus taotleda käskkirja õigusvastasuse tuvastamist põhineb väitel, nagu oleks kaebaja Nõlva tn 7 hoonete omanik. See asjaolu pole leidnud tõendamist ei käesolevas menetluses ega ka varasemates tsiviilkohtumenetlustes. Tallinna Ringkonnakohus märkis oma 12. novembri 2003. a otsuses nr 2-2/1313/03, et kaebajal puudub omandiõigus Nõlva tn 7 hoonete suhtes;

3-07-1348

15(24) 2) kaebaja esitatud venekeelsetest bilanssidest 1. juulist ja 1. oktoobrist 1990. a ei nähtu, et bilansis oleks kajastatud Nõlva tn 7 hooned. Isegi kui need remondi- ja ehitusvalitsuse bilansis kajastuksid, ei tõenda bilansikirjed omandiõiguse tekkimist; 3) õige pole väide, et Nõlva tn 7 hooned ei kuulu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsuse mõjupiirkonda ning et Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte ümberkujundamisel ja registreerimisel OÜ-ks Z-End oli välistatud riigivara säilimine. Halduskohus leidis õigesti, et Rendikoondis „Eesti Kalatööstus“ oli NSVL riigivalitsemisorganite alluvuses tegutsenud ettevõte, mistõttu loeti Nõlva tn 7 hooned alates 29. augustist 1991. a Eesti Vabariigile kuuluvaks ja nende võõrandamine sai toimuda vaid õigusaktides sätestatud korras; 4) NSVL Kalamajanduse Ministeeriumi ja Eesti Kalatööstuse Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ töökollektiivi vaheline leping Eesti Kalatööstuse töö tingimuste kohta rendipõhimõtete alusel sõlmiti 1. novembril 1989. a ning selle kohaselt rendileandja – Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ vara omanik riik – andis vara rendile, kusjuures rendile antud vara jäi riiklikuks omandiks. Seega anti riigile kuuluv vara tootmiskoondisele rendile, mitte ei antud üle omandit. Samast lepingust tuleneb rentija võimalus vara välja osta, kuid esitatud materjalist ei nähtu, et seda oleks tehtud. Kuna „Eesti Kalatööstus“ oli rendile antud vara valdaja, puudus tal õigus rendile võetud vara teiste isikute omandisse anda. 1. juulil 1990. a sõlmisid Rendikoondis „Eesti Kalatööstus“ rendileandjana ja Rendikoondise „Estrõbprom“ Remondi- ja Ehitusvalitsus rentijana lepingu nr 36, mille p 4.1 järgi oli rentijal õigus renditud vara ja seadmed välja osta või saada renditud vara endale tasuta vastavuses seadusandlusega. Asjast ei nähtu, et rentnik oleks rendile võetud vara välja ostnud või vastavuses õigusaktidega tasuta endale saanud. Kohtule on esitatud 1. juuli 1990. a rendileping (kaebaja väitel tühine), millega antakse vara rendile Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsusele, kuid puudub leping, millest nähtuks vara, mille rentimise teel on kaebaja õiguseellaseks olev rendiettevõte asutatud, ning nähtuksid rendilepingu poolte õigused ja kohustused (sh rentniku õigus saada rendilepingu esemeks oleva vara omanikuks vara väljaostmise teel või muul viisil). Kaebaja on menetlusdokumentides märkinud, et talle ei ole rendilepingut esitatud, kuid rendiettevõtte asutamise aluseks pidi olema rendileping, samuti väitnud, et kuna valitsuse sekkumise kohta andmed puuduvad, asutati rendiettevõte ilma vaidlusteta. Õigusaktides on selgelt sätestatud, kuidas ja mil viisil saab rendiettevõte vara omandada, ning vara lugemisel rendiettevõtte omandiks tuleb hinnata, kas kõnealune vara omandati õigusaktides sätestatu kohaselt. Kõnealusel juhul ei saa väita, et kaebaja õiguseellane Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte oleks vaidlusalused ehitised omandanud. Puuduvad ka tõendid, et rendiettevõte üldse asutati nimetatud hoonete rentimise teel; 5) Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte põhikirja kohaselt valdab, kasutab ja käsutab ettevõte renditud vara rendilepinguga kehtestatud tingimustel ja rendile võetud vara jääb kuni selle väljaostmiseni riigi omandiks. Seega võib rendiettevõte rendilevõetud vara omandada, kuid antud juhul ei ole seda toimunud. Ühestki dokumendist ei nähtu, et Nõlva tn 7 ehitised oleksid olnud kaebaja õiguseellase omandis. Seega ei saa nad olla ka kaebaja omandis. Pole tõendeid, et rendiettevõte neid ehitisi rentis ja oleks need hiljem välja ostnud. Faktiline valdamine hoonetele omandit ei tekita. AÕS § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb omandajale üle. AÕS § 90 lg 1 kohaselt loetakse vallasasja valdaja tema valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Kõnealusel juhul on tõendeid kogumis hinnates tõendatud vastupidine; 6) 1. juulil 1990. a jõustus OS. 17. juulil 1990. a jõustus Ülemnõukogu Presiidiumi otsus „Privatiseerimisprotsessi korraldamise esmajärgulistest abinõudest“, millega peatati ajutiselt

3-07-1348

16(24) kuni omandi privatiseerimist reguleerivate Eesti Vabariigi normatiivaktide vastuvõtmiseni riigi omanduses olevate ettevõtete ja muude organisatsioonide põhikirjafondi varaga kõik tehingud, mis põhjustavad selle vara omandivormi muutmise. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse „Otsus „Omandireformi aluste seaduse“ rakendamise kohta“ p 11 ap 2 järgi Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. a otsus ja selle otsuse p 8 ja p 19 ei laiene riigiettevõtete ja riiklike aktsiaseltside ning rendile antud amortiseerunud põhivahendite mahakandmisele. Viidatud sättest ei saa järeldada, nagu oleks olnud lubatud amortiseerunud vara andmine teiste isikute omandisse olukorras, kus oli keelatud tehingute tegemine riigi omandis olevate ettevõtete ja muude organisatsioonide põhikirjafondi varaga. Kaebaja on esitanud 19. jaanuari 1991. a kirja, millega Tootmiskoondis „Estrõbprom“ annab Tootmiskoondise „Estrõbprom“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõttele üle Lume tn 14 asuva vara. Kaebaja õiguseellane on Rendikoondise (mitte Tootmiskoondise) „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte, ka ei oma aadress Lume tn 14 puutumust Nõlva tn 7 ehitistega. Vabariigi Valitsuse 7. mai 1991. a määrusega nr 91 „Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate liidulise alluvusega riiklike ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide erastamise kohta“ juhiti nimetatud ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide juhtide tähelepanu Ülemnõukogu Presiidiumi 17. juuli 1990. a otsusele. Vabariigi Valitsuse 12. septembri 1991. a määrusega nr 182 „Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsuse täitmise abinõude kohta“ kohustati Eesti Vabariigi ministeeriume moodustama vastavad komisjonid ja võtma 1. juuli 1991. a seisuga NSVL riigiorganite halduses olnud Eesti Vabariigis paiknenud ettevõtted, asutused ja organisatsioonid, samuti nende struktuuriüksused üle ministeeriumi haldusse vastavalt määruse lisale 1, mille järgi võeti Tootmiskoondis „Eesti Kalatööstus“ (kui Kalamajanduse Ministeeriumi ettevõte/asutus) üle Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumi haldusalasse. „Eesti Kalatööstuse“ näol oli tegemist NSV Liidu riigiorganite juhtimisel, alluvuses või halduses olnud ettevõttega, mille vara jäi pärast Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist Eesti Vabariigi omandisse. Riigikontroll, kontrollides RAS Ookean vara säilimist ja selle kasutamise majanduslikku otstarbekust, märkis 25. juuli 1994. a aktis, et kuni Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni kuulus Tootmiskoondis „Eesti Kalatööstus“ endise NSVL Kalamajanduse Ministeeriumi alluvusse ning Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsusega kuulutati ettevõte Eesti Vabariigi omandiks; 7) 4. veebruaril 1992. a vastu võetud seaduse kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta § 1 määras kindlaks Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse §-dest 40 ja 42 tuleneva kooperatiivsete, riiklik- kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide, sh majanditevaheliste organisatsioonide vara ja nende vara osastamise teel moodustatud uute organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise korra. Selle seaduse § 3 lg 1 järgi võib taasriigistamisele kuuluda kohustatud subjektidele tasuta üle antud riigivara. Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte Vabariigi Valitsuse 2. septembri 1992. a määrusega nr 258 kinnitatud kohustatud subjektide nimekirja mittekandmine ei tähenda, et Nõlva tn 7 ehitised oleksid tasuta rendiettevõtte omandisse antud. Omand tekib õigusaktides sätestatud aluste esinemisel ega saa tekkida nö vaikimisi. Pelgalt ettevõtte nimekirja mittekandmine ei ole omandiõiguse tekke alus; 8) jääb arusaamatuks, mida soovib kaebaja tõendada apellatsioonkaebuses nimetatud tõenditega, millega arvestamata jätmist pole kohus kaebaja väitel põhjendanud. 19. jaanuari 1991. a kiri käsitab Lume tn 14 asuvaid hooneid, kuid vaidlus käib Nõlva tn 7 hoonete üle. Ka ei tõenda kiri kaebaja omandiõiguse tekkimist, sest vaidlusaluste hoonete näol on tegemist varaga, mis läks EV Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsuse kohaselt üle Eesti Vabariigi omandisse. Eesti Vabariigi Keskkonnaministeeriumi 28. novembri 1991. a käskkirjaga nr 68 moodustatud rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ ja sadama vaheliste varaliste vaidluste

3-07-1348

17(24) lahendamise komisjoni 6. detsembri 1991. a istungi protokolli kohaselt otsustas komisjon nõustuda Merekalasadama ettepanekuga rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Paljassaare poolsaarel asuva territooriumi üleandmisega sadamale; võimaldada “Eesti Kalatööstuse“ ega kalasadama koosseisu mittekuuluvale energo-mehaanikatsehhile iseseisva majandusobjekti staatus; jätta kolmest metallist angaar-tüüpi laohoonest kaks „Eesti Kalatööstusele“. Viide sellele protokollile on asjakohatu ega tõenda kaebaja omandiõigust. Eesti Vabariigi Transpordi- ja Sideministeeriumis 29. detsembril 1991. a toimunud nõupidamiste protokollid käsitlevad Tallinna Merekalasadama üleandmist riigiettevõtte „Tallinna Sadam“ koosseisu, mis otsustatigi Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1992. a määrusega. Jääb arusaamatuks, kuidas seondub Tallinna Merekalasadama üleandmine kaebaja väidetava omandiõigusega. Samal seisukohal on vastustaja ka Eesti Vabariigi Transpordi- ja Sideministeeriumi 30. detsembri 1991. a kirja „Tallinna Merekalasadama üleandmise kohta“ ja Eesti Vabariigi Valitsuse 31. detsembri 1991. a istungi protokolli nr 69 osas; 9) apellandi väitel on kohus ebapiisavalt tuvastanud kohaldamisele kuuluva õiguse ja ei ole analüüsinud varade operatiivse haldamise õigust, kui õiguskorra asemele tekib uus ja nõukogude riigi vara omandivorm muutub. Kohus on kaebaja tõstatatud küsimusi käsitlenud ja võtnud seisukoha ka Tootmiskoondise „Estrõbprom“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse isemajandamise kohta ning jõudnud õigele järeldusele, et ehkki riik eraldas vara ettevõtte operatiivsesse haldusesse, ei kaasnenud sellega riigi poolt vara üleandmist ettevõtte omandisse. Kohus on analüüsinud ka mõlemat rendilepingut. Kaebaja väide, et Nõlva tn 7 ehitised ei olnud rendilepingu objektiks, on paljasõnaline, sest lepingu lisa nr 1 ei ole kohtule esitatud. Apellatsioonkaebuses viidatud kaebaja 31. jaanuari 2008. a menetlusdokumendis on kaebaja käsitlenud nn nõukogude õigust, üleminekuperioodil kehtinud õigusakte ja Eesti Vabariigi kehtestatud õigusakte ja jõudnud järeldusele, et rendiettevõte, olles remondi- ja ehitusvalitsuse õigusjärglane, võttis üle kõik remondi- ja ehitusvalitsuse varad ning et rendiettevõttele anti sisuliselt üle riigivara. Õigusliku raamistiku põhjalikule käsitlusele ja omandiõiguse tõendamiseks võimalike versioonide esitamisele vaatamata ei nähtu sellest menetlusdokumendist ega ka apellatsioonkaebusest, et just vaidlusalused ehitised oleksid kaebaja omandis. Seaduse kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise ja erastamise kohta § 1 lg 2 järgi on seaduse objekt seaduse jõustumise hetkel ehk 4. juunil 1992. a kohustatud subjekti omandis olev taasriigistamisele ja erastamisele kuuluv vara. Nõlva tn 7 ehitised ei ole kaebaja õiguseellase omandis olnud. Nõukogude õiguse kehtivuse ajal ei antud ehitisi kaebaja õiguseellase omandisse ja ehitiste omandiõigus läks Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsuse kohaselt üle Eesti Vabariigile. Riigi omandis olevat vara ei oleks olnud võimalik taasriigistada. Vabariigi Valitsuse 2. septembri 1992. a määrusega nr 258 kinnitatud nimekirjas ei ole mainitud rendiettevõtet, kuid seda ei pidanudki seal olema, sest vara oli riigi omandis. Kohus on võtnud otsuses seisukoha kaebaja osutatud võimalike vara omandamise viiside kohta, leides, et rendilepingute alusel vara omandamist ei nähtu. RAS Ookean asedirektori 16. detsembri 1994. a kiri ei näita üheselt rendilepingu õigustühisust, kuid isegi, kui vaidlusalused ehitised ei olnud rendilepingu objektiks, ei saa neid siiski pidada kaebaja omandis olevaiks. Lugemaks rendiettevõtet Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse õigusjärglaseks, pidi rendiettevõte olema asutatud remondi- ja ehitusvalitsuse vara rentimise teel. Kaebaja väidab ekslikult, et kohus on teinud õigusliku analüüsi eeldusel, et 1. juulil 1990. a sõlmitud rendileping nr 36 on kehtiv. Kohus on märkinud, et vara loeti vastavalt Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsuse p-le 2 kuuluvaks Eesti Vabariigile, olenemata sellest, kas Nõlva tn 7 ehitised olid rendilepingu objektiks või mitte. Vabariigi Valitsus ei ole andnud korraldust, millega antaks riigivara Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte omandisse;

3-07-1348

18(24) 10) kohus leidis õigesti, et kaebaja ei saanud vara omandada bilansikirjete või hooneregistri tõendi alusel. Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Büroo 28. jaanuari 1994. a teatis ei näita, nagu oleks TIB või Tallinna Hooneregister pidanud Nõlva tn 7 ehitisi kaebaja omandis olevaiks. Hooneregistris puuduvad andmed Nõlva tn 7 ehitiste omaniku ja omandiõiguse kohta ning seda on hooneregistri kirjades kaebajale selgitatud, samuti on selgitatud, et hooneregistrist väljastatud dokumendid omandiõigust ei tekita ega lõpeta; 11) kaebaja ei omandanud ehitisi Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1992. a määruse nr 2 ja selle täitmiseks 5. jaanuaril 1993. a koostatud protokolli ning 29. jaanuaril 1993. a koostatud territooriumi jaotusskeemi alusel. Protokolliga ei antud territooriumi omandisse, samuti pole protokollis ega jaotusskeemil kaebaja õiguseellase nimi. Varade üleandmisega riigiettevõttele „Tallinna Sadam“ teostas Eesti Vabariik talle kuulunud vara suhtes omandiõigust, kuna tegemist ei olnud RAS Ookean ega tema õiguseellase omandis olnud varaga; 12) kaebaja väitel tuleb tema õiguseellast vaadelda kui iseseisvat juriidilist isikut, mis tegutses isemajandava struktuuriüksusena, omades iseseisvat bilanssi. Kohus on seda küsimust selgitanud, märkides, et juriidiliseks isikuks olemine, isemajandamine ja riigi vara eraldamine, mille kaudu ettevõte omandas riigi omandiõigusest tuletatud operatiivse haldamise õiguse, ei muuda riigi vara ettevõtte omandis olevaks varaks; 13) väide, et kaebaja on esitanud Tallinna Maa-ametile avalduse Nõlva tn 7 maa ostueesõigusega erastamiseks, ei ole tõendatud. Isegi kui kaebajale ei oleks väljastatud tõendit avalduse vastuvõtmise kohta, on linnavalitsusel võimalik tuvastada, kas avaldus on esitatud. Tallinna Omandireformiameti 26. septembri 2000. a kiri ei tõenda vähimalgi määral kaebaja poolt avalduse esitamist. Maa riigi omandisse jätmise käskkiri on õiguspärane. Käskkirja andmisel lähtuti teadmisest, et riigi omandisse jäetaval maal paiknevad hooned ei ole ühegi eraõigusliku isiku omandis. Käskkirja andmisel on faktiliselt realiseerunud kaebaja ärakuulamisõigus. Kuna kaebajaga on pooleli ka tsiviilkohtumenetlus Harju Maakohtus, olid vastustajale kaebaja seisukohad enne käskkirja andmist teada. Vastustaja võis üsna kindlalt eeldada, et eraldi seisukohtade palumise korral oleks kaebaja esitanud vastuväited samadel motiividel.

9. Asja arutamisel ringkonnakohtu istungil toetas kaebaja esindaja apellatsioonkaebust, vastustajate esindajad palusid selle rahuldamata jätta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebuse väited ei anna kohtuotsuse tühistamiseks alust. Halduskohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, vääralt hinnanud tõendeid ega rikkunud ka selliseid kohtumenetluse norme, mis saaks kaasa tuua sisult õige kohtuotsuse tühistamise. Kohus on tuvastanud asja lahendamiseks olulised asjaolud õigesti.

11. Käesolevas asjas riigile kuuluvate ehitiste juurde teenindusmaa määramise korralduse ja riigile kuuluvate ehitiste aluse ja neid teenindava maa riigi omandisse jätmise käskkirja vaidlustamiseks halduskohtule esitatud kaebus tugineb väitele, et kaebaja on Nõlva tn 7 ehitiste omanik, kuid ka ringkonnakohtu hinnangul pole käesolevas kohtumenetluses, nii nagu ka kaebaja ja riigi vahel varem 2003. aastal toimunud tsiviilkohtumenetluses, leidnud Nõlva tn 7 ehitiste omandi üleminek kaebaja õiguseellasele ega kaebajale tõendamist ühelgi kaebaja poolt välja pakutud võimalikul viisil. Kaebaja on küll kirjeldanud mitmeid erinevaid

3-07-1348

19(24) õiguslikke võimalusi, kuidas saanuks tema õiguseellane ehitised omandada, kuid ta ei ole tõendanud, et ükski neist võimalustest oleks realiseerunud. Kaebaja subjektiivsete õiguste riive vaidlustatud haldusaktidega on võimalik aga vaid juhul, kui ta oleks kõnealuste ehitiste omanik, sest nii hoonestusõiguse seadmine kui ka maa ostueesõigusega erastamine eeldab ehitiste kuulumist taotlejale.

12. Apellatsioonkaebuses tuuakse kohtupoolse menetlusveana esile, et kohus ei ole analüüsinud kõiki tõendeid ega põhjendanud nendega arvestamata jätmist. Tõendid, mida kohus apellandi väitel ei hinnanud, on järgmised: 1) EV Keskkonnaministeeriumi 28. novembri 1991. a käskkirjaga nr 68 moodustatud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ ja sadama vaheliste varaliste vaidluste lahendamise komisjoni 6. detsembri 1991. a istungi protokoll, milles komisjon otsustas: nõustuda Merekalasadama ettepanekuga Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Paljassaare poolsaarel asuva territooriumi üleandmisega sadamale; võimaldada energo-mehhaanikatsehhile iseseisva majandusobjekti staatus; anda korpus 4 osaliselt üle sadamale; kolmest laohoonest kaks jätta „Eesti Kalatööstusele“ ja üks anda üle sadamale (I kd lk 166); 2) EV Transpordi- ja Sideministeeriumis 29. detsembril 1991. a toimunud kahe nõupidamise protokollid, kus arutati Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Tallinna Merekalasadama staatuse küsimust ja tema riigiettevõtte „Tallinna Sadam“ koosseisu üleandmise küsimust (I kd lk 163-166); 3) EV Transpordi- ja Sideministeeriumi 30. detsembri 1991. a ettepanek EV Valitsusele Tallinna Merekalasadama riigiettevõtte „Tallinna Sadam“ koosseisu üleandmise kohta koos määruse eelnõuga (I kd lk 160-162); 4) EV Valitsuse 31. detsembri 1991. a istungi protokolli nr 69 väljavõte päevakorrapunkti 3 kohta, kus nõustuti põhimõtteliselt EV Transpordi- ja Sideministeeriumi poolt esitatud määruse projektiga (I kd lk 158).

Kõnealuste dokumentide näol on tegemist Vabariigi Valitsuse 7. jaanuari 1992. a määruse nr 2 andmisele eelnenud arutelusid puudutavate dokumentidega. Sellele määrusele, määruse täitmiseks 5. jaanuaril 1993. a koostatud protokollile ja territooriumi 29. jaanuaril 1993. a koostatud jaotusplaanile tuginedes on kaebaja väitnud oma õiguseellase omandiõiguse tekkinud olevat. Kohus on võtnud selle väite suhtes seisukoha, millega ringkonnakohus nõustub. Apellatsioonkaebuses viidatud ja eespool kirjeldatud dokumendid ei lisa uut informatsiooni kaebaja õiguseellase vara omanikuks saamise kohta. Ka neis dokumentides ei viita miski sellele, et riigile kuuluv vara oleks antud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte omandisse. Vabariigi Valitsuse kõnealuse määrusega (I kd lk 27) otsustati anda rendiettevõtte-koondise „Eesti Kalatööstus“ Tallinna Merekalasadama varad 1. jaanuari 1992. a seisuga üle riigiettevõtte „Tallinna Sadam“ koosseisu, säilitades merekalasadama iseseisva majandusliku struktuuriüksusena. Määrus ei reguleeri kaebaja õiguseellase õigusi. Selle määruse täitmiseks 5. jaanuaril 1993. a koostatud protokolli lausest „Territoorium, kus asetsevad ÜE ESVA, AS ESTMORSTROI, REJ ESTRÕBPROM, AS GRAMUS, anda üle nimetatud ettevõtete valdusse“ on ka kõiki tõendeid ja õiguslikku olustikku kogumis arvestades meelevaldne järeldada, et sel moel anti riigi vara kaebaja õiguseellase omandisse. Apellatsioonkaebuses heidetakse kohtule ette tähelepanuta jätmist, et sel viisil on teised isikud riigivara omandanud, mis tähendab kaebaja ebavõrdset kohtlemist. Käesoleva vaidluse lahendamisel ei pea kohus välja selgitama, kas ja mil viisil on teised isikud saanud vara omanikuks ja võimaluse erastada maad. Oluline on välja selgitada, kas kaebaja omandas vaidlusalused ehitised. Ebavõrdse kohtlemise väitele, mida kaebaja pole pealegi tõendanud, tuginedes ei saa omandiõigust tuvastada.

3-07-1348

20(24) 13. Kaebaja on 31. jaanuaril 2008. a halduskohtule esitatud menetlusdokumendis „Täiendavad seisukohad“ toonud ulatusliku käsitluse nõukogude õigusest, üleminekuperioodil vastu võetud õigusaktidest ja Eesti Vabariigi poolt kehtestatud õigusaktidest ning heidab apellatsioonkaebuses kohtule ette nõukogude õiguse, isemajandamise aluste seaduse, omandiseaduse, ettevõtteseaduse, rendiseaduse, Põhiseadus, AÕS, Ülemnõukogu otsuste rakendusaktide, TsÜS, RVS, ÄS analüüsimata jätmist või analüüsimist vaid osaliselt ja üksiku sätte tasandil, arvestamata laiemat õiguslikku ja poliitilist konteksti, samuti selgitamata jätmist, millisele konkreetsele õigusnormile tuginedes tuleb kaebaja omandiõiguse tõendatust kontrollida. Ringkonnakohtul pole alust kahelda selles, et halduskohus on kaebaja käsitlusega tutvunud ja kõrvutanud konkreetse juhtumi asjaolusid kaebaja poolt viidatud regulatsioonidega. Normistikku, mis tõendite kogumit arvestades juhtumi asjaoludega ei haaku, pole kohtul vaja otsuses analüüsida.

14. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendamatud apellatsioonkaebuse üldsõnalised etteheited, et kohus ei ole arvestanud Eesti territooriumil kehtinud õigussüsteemis kõigi taasiseseisvumisega kaasnenud iseärasustega, IME programmiga kaasnenud seaduste ja omandireformi regulatsiooni puudustega, üleminekuperioodi raskustega tootmiskoondise ettevõtlusvormi määratlemisel, samuti et kohus ei ole piisavalt põhjalikult analüüsinud dokumentide ja õigusaktide tähendust nende andmise kontekstis. Ka taasiseseisvumisega kaasnenud iseärasusi õigussüsteemis arvestades pole võimalik riikliku omandivormi muutmist kooperatiivseks või hiljem eraomandiks olukorras, kus sellekohased tõendid puuduvad, tuvastada pelgalt selgituste põhjal, et Eesti Vabariigi tekkimisel jagati ära tootmiskoondisesse hõlmatud varad ja moodustati varade baasil iseseisvad juriidilised isikud, samas see osa varast, mis juba oli iseseisvate juriidiliste isikute valduses ja mida ei „tõstetud ümber“ mõne teise juriidilise isiku bilanssi, „jäeti puutumata“; et kaebaja õiguseellast ei muudetud riigiettevõtteks ega kujundatud ümber eraettevõtteks, vaid lasti tal tegutseda kuni ÄS kehtestamiseni, mis nõudis ümberkujundamist üheks ÄS-s loetletud ühingutest.

15. Apellatsioonkaebuses heidetakse kohtule ette alternatiivsete omandiõiguse tekkimise skeemide (seoses amortiseerunud vara maha kandmisega ja seoses taasriigistamise regulatsiooniga) analüüsimata jätmist.

Nimelt on kaebaja väitnud, et ta omandas hooned kui riigivara, mis oli amortiseerunud ja maha kantud. Selle väitega seondub tõenäoliselt ka apellatsioonkaebuse väide, et kohus ei ole analüüsinud ega põhjendanud, miks ta ei arvesta Tootmiskoondis „Eesti Kalatööstus“ poolt 19. jaanuaril 1991. a kaebaja õiguseellasele saadetud kirja. Kõnealuse kirjaga (II kd lk 247) teatas Rendikoondise „Estrõbprom“ direktori asetäitja „Estrõbprom“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõttele, et Rendikoondisel „Estrõbprom“ ei ole võimalik tagastada ehitisi ja tootmisbaasi aadressil Paljassaare 4, kuid omalt poolt antakse Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte omandisse tasuta ehitised territooriumil aadressiga Lume tn 4 kui väärtust mitte omavad ja vananenud (märkimisväärselt amortiseerunud). Kirjas tehti ettepanek omal kulul taastada või välja ehitada oma tootmisbaas nimetatud aadressil. Kuna see kiri ei sisalda informatsiooni käesolevas vaidluses kõne all olevate hoonete kohta, ei saa see tõendada Nõlva tn 7 asuvate hoonete kaebaja õiguseellase poolt omandamist.

Apellant märgib, et Vabariigi Valitsuse 2. septembri 1992. a määrusega nr 258 kinnitatud kooperatiivsete, riiklik-kooperatiivsete, ja ühiskondlike organisatsioonide vara taasriigistamise

3-07-1348

21(24) ja erastamise kohustatud subjektide nimekirja mittekuulumise tõttu võis kaebaja lugeda end temale üle antud riigivara omanikuks, sest hooneid ei taasriigistatud. Ringkonnakohus leiab, et enda riigivara omanikuks lugemine ei ole eraomandi tekkimise alus. Samuti nõustub ringkonnakohus vastustaja käsitlusega, et taasriigistamisele sai kuuluda vara, mille riik oli tasuta kohustatud subjekti omandisse andnud. Kaebaja õiguseellase omandisse vara andmine ei ole tõendatud.

16. Apellandi väitel on kohus jätnud rendisuhete analüüsimisel tähelepanuta olulised asjaolud. Apellant peab oluliseks, et Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ ja Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse vahel ei saanud olla rendisuhet, sest hooned ei olnud rendileandja bilansis. Samuti on apellandi väitel äärmiselt oluline hinnata rendilepingu võimaliku kehtetuse mõju Remondi- ja Ehitusvalitsusele ning tema õigusjärglastele, sest rendileping oli Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõtte kui juriidilise isiku loomise aluseks. Halduskohus on piisava põhjalikkusega rendilepingutega seonduvat analüüsinud ega ole kaebaja olulisi väiteid tähelepanuta jätnud. Kohus on leidnud, et vara loeti vastavalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsuse p-le 2 Eesti vabariigile kuuluvaks olenemata sellest, kas Nõlva tn 7 hooned olid rendilepingu objektiks või mitte. Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Erinevalt apellandist ei ole ringkonnakohtu hinnangul oluline hinnata rendilepingu võimaliku kehtetuse mõju Remondi- ja Ehitusvalitsusele ja tema õigusjärglastele. Rendilepingutega seonduvat on kohus põhjendatult analüüsinud vaid kaebaja versiooni kontrollimiseks, et tema õiguseellane on omandanud renditud vara. See versioon ei leidnud kinnitust. Rendiettevõtte kui juriidilise isiku loomise aluseks pidi tõepoolest olema rendileping, kuid rendiettevõtte loomise üle asjas ei vaielda.

Apellandi väitel on kohus olulise asjaoluna jätnud tähelepanuta ka selle, et linnavalitsuse poolt määratud teenindusmaa on väiksem, kui see on näidatud hoonete seadustamiseks koostatud ülesmõõtmisprojekti asendiplaanil, mille linnavalitsuse struktuuriüksused on 1998. a kooskõlastanud (I kd lk 40-43). Olukorras, kus kaebaja omandiõigus hoonete osas ei ole tõendatud, ei ole väide teenindusmaa suuruse kohta käesoleva asja lahendamisel oluline.

17. Apellandi väitel on kohus kohaldanud kohaldamisele mittekuuluvat normi – Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 274 kinnitatud korra punkti 8. Samas on apellant nõustunud kohtuga selles, et Vabariigi Valitsus ei ole otsust riigivara üleandmise kohta teinud. Sellest on aga apellant omakorda teinud õige järelduse, et riik ei andnud ühingule üle riigivara, kuid ebaõige järelduse, et riik ei lugenud „ühingu koosseisu jäävat vara enda omandiks“.

Apellant on jätkuvalt seisukohal, et vaidlusalused hooned ei kuulu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 29. augusti 1991. a otsuse mõjupiirkonda ning leiab, et kui Eesti Vabariik sai kaebaja ja tema õiguseellase bilansis oleva vara omanikuks, pidi see toimuma muul alusel. Ringkonnakohus jagab halduskohtu ja vastustajate seisukohta, et vaidlusalused hooned loeti Eesti Vabariigi omandiks kõnealuse otsusega. Kaebaja leiab (II kd lk 95), et 29. augusti 1991. a Ülemnõukogu poolt vastu võetud otsus, mille kohaselt EV territooriumil asuvate NSVL riigivalitsemisorganite alluvuses või halduses olevate või nende juhtimisel tegutsevate ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide vara on EV omand, ei puudutanud Remondi- ja Ehitusvalitsuse koosseisu kuuluvat vara seetõttu, et ta oli üleliidulise alluvusega tootmiskoondise koosseisu kuuluv, kuid täielikult isemajandav kohaliku alluvusega juriidiline isik ja selleks ajaks oli Remondi- ja Ehitusvalitsus kaotanud igasugused õiguslikud

3-07-1348

22(24) haldussidemed või alused üleliiduliste juhtnööride saamiseks, kuna ta oli kohustatud järgima ainult EV seadusandlust. Selline käsitlus ei ole veenev. Kaebaja osutatud (I kd lk 84) 18. mai 1989. a jõustunud seaduse „Eesti isemajandamise alused“ § 4 kohaselt olid kõik ENSV territooriumil asuvad ettevõtted, asutused ja organisatsioonid, sõltumata nende alluvusest ja kuuluvusest, kohustatud järgima ENSV seadusandlust. Samuti kohustas kaebaja osutatud (I kd lk 86) 16. mail 1990. a jõustunud Eesti valitsemise ajutise korra aluste seaduse § 10 kõiki Eesti Vabariigis tegutsevaid riigiorganeid, ettevõtteid, asutusi, organisatsioone ning üksikisikuid täitma Eestis selle seaduse alusel kehtivaid seadusi ja teisi normatiivakte. Seega ei näita Eesti Vabariigi seadustele allumise kohustus õiguslike sidemete kadumist NSVL riigivalitsemisorganitega, kellelt tootmiskoondise kaudu, mille struktuuriüksuseks Remondi- ja Ehitusvalitsus oli sõltumata juriidiliseks isikuks olemisest, viimane juhtnööre sai. Ringkonnakohus osutab, et Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte sai juriidilise isiku õigused 28. oktoobril 1991. a. Riigi omandi oma bilansis kajastamine ei teinud temast veel vara omanikku.

18. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, nagu oleks kohus andnud väära õigusliku hinnangu bilansi tähendusele omandiõiguse määratlemisel Eesti Vabariigi taasiseseisvumisjärgses tsiviilkäibes. Õige võib olla väide, et bilansi alusel hinnati riigi vara kooseisu, ulatust ja väärtust otsustamaks, kas ja mis mahus jätta vara riigi omandisse ja mis mahus suunata privatiseerimisele. Antud juhul ei ole aga privatiseerimist toimunud ning apellatsioonkaebuse arutlus bilansi tähendusest ei lükka kuidagi ümber kohtu seisukohta, et ainuüksi bilansikirjed ei tõenda omandiõigust.

19. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et hoonestusõiguse seadmise avalduse esitamise ajal Tootmiskoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsust enam ei eksisteerinud ja selle asemele oli moodustatud Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ Remondi- ja Ehitusvalitsuse Rendiettevõte. Seisukohale asumine, et taotlust hoonestusõiguse seadmiseks ei esitanud kaebaja õiguseellane, ei ole aga viinud kohut asja ebaõigele otsustamisele.

20. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei olnud linnavalitsusel alust kahelda hoonete kuulumises riigile olukorras, kus kaebaja omandiõigust tõendavad dokumendid puudusid ja puuduvad jätkuvalt.

21. Kohus ei ole erastamisavalduse esitamisega seonduvate seisukohtade võtmisel tõenditest ebaõigeid järeldusi teinud. On õige, et ainuüksi avalduse vastuvõtmise kohta tõendi kohtule esitamata jätmine ei näita, et avaldust ei esitatud. Küll aga annab avalduse esitamata jätmise kohta usaldusväärset informatsiooni muude tõendite puudumisel Tallinna maaregistris kande ja linnavalitsuses avalduse puudumine. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et Tallinna Omandireformiameti 26. septembri 2000. a kirjas erastamise taotleja ja taotletava maa kajastamata jätmine ei välista avalduse esitamist, kuid samas see ka ei kinnita avalduse esitamist, mida kaebaja kirja esitamisega tõendada soovib. Kaebaja väide avalduste hävitamise või kaotsimineku kohta on oletuslik ja vähetõenäoline.

22. Apellandi väitel paneb valdaja omandieeldus haldusorganile, kes väidab valdaja omandiõiguse puudumist, kohustuse tõendada oma väiteid. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustajad oma väiteid tõendanud. Apellandi väitel lasus keskkonnaministril kohustus

3-07-1348

23(24) kaaluda kaebaja huve ja kaalumise korral pidanuks ta jõudma järeldusele, et kaebaja on hoonete omanik. Omandi kuuluvuse kindlakstegemine ei ole kaalutlusotsus, vaid tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamine. Kuna kaebaja huviks on ehitiste aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa omandamine, ei olnud olukorras, kus tegemist on riigile kuuluvate hoonetega, võimalik seda kaebaja õigusliku aluseta huvi enam kaaluda. Veel heidab apellant ette põhjendamata jätmist, millisel õiguslikul alusel on riik saanud vara omanikuks. Olukorras, kus vara ei ole kunagi riigi omandist väljunud, ei pea selle omandamise alust põhjendama.

23. Apellatsioonkaebuses on halduskohtu menetlusveana esile toodud kaebaja poolt 19. septembril 2007. a esitatud menetlusdokumendis sisaldunud tunnistajate ülekuulamise taotluse lahendamata jätmine. Väidetav menetlusviga ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks.

On õige, et kaebaja esitas kohtule 19. septembril 2007. a taotluse (I kd lk 147-148) tunnistajate J. P. (RAS Ookean peadirektor), L. N. K.e (Rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ ülem) ja A. S. S.i (Kopli sadama direktor) ülekuulamiseks. Taotluse põhjenduste kohaselt oskavad need isikud anda „seletusi Kaebuse esitaja (endise Remondi- ja Ehitusvalitsuse) vara kuuluvuse kohta ja ütlusi kaebaja varade olemuse kohta rendikoondise „Eesti Kalatööstus“ varade suhtes; /…/ ütlusi Tallinna Merekalasadama varade koosseisu ja üleandmise kohta RE Tallinna Sadam koosseisu; /…/ ütlusi EV Valitsuse 7. jaanuari 1992. a määruse nr 2 ja selle alusel 5. jaanuaril 1993. a koostatud protokolli sisuliste eesmärkide kohta.“ Asjast ei nähtu tõepoolest, et kohus oleks jätnud taotluse määrusega rahuldamata ja ka kohtuotsuse resolutsioonis ei ole taotluse kohta seisukohta võetud. Samas on kaebaja halduskohtult 28. jaanuaril 2009. a taotlenud haldusasja edasist läbivaatamist kirjalikus menetluses ja teatanud, et täiendavaid tõendeid ja vastuväiteid ta esitada ei soovi (II kd lk 264). Halduskohtu 28. jaanuari 2009. a määrusega (II kd lk 268) otsustas kohus lahendada asja edasi kirjalikus menetluses, andis täiendavate taotluste ja dokumentide esitamiseks aja kuni 9. veebruarini 2009. a ja määras kohtuotsuse teatavakstegemise ajaks 18. veebruari 2009. a, mis halduskohtu 18. veebruari 2009. a määrusega (II kd lk 273) lükati edasi 27. veebruariks 2009. a. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja 28. jaanuaril 2009. a loobunud oma taotlusest kuulata üle tunnistajad, sest ta taotles asja edasist menetlemist kirjalikus menetluses ja teatas, et ta ei soovi asjas rohkem tõendeid esitada. Kaebaja ei saanud eeldada, et kohus asub kirjalikus menetluses tunnistajaid üle kuulama. Apellandi osutatud TsMS § 253 lg 1 pole asjakohane. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus määrusega kohustada tunnistajat kirjalikult vastama esitatud küsimustele kohtu määratud tähtaja jooksul, kui tunnistaja kohtusse ilmumine on tunnistajale ebamõistlikult koormav ja kirjaliku ütluse andmine on kohtu arvates piisav. Säte on kohaldatav olukorras, kus tunnistajal on raskusi kohtusse ilmuda, mitte aga olukorras, kus menetlusosalised ei pea kohtuistungi pidamist vajalikuks. Seega ei ole halduskohus menetlusnorme eiranud.

Lisaks tuleb märkida, et kohtul on õigus tõendi kogumisest keelduda muuhulgas põhjusel, et tõendi kogumise vajadust ei ole põhjendatud (TsMS § 238 lg 3 p 4). Kaebaja taotluses ei ole põhjendatud, milliseid asjas vaidluse all olevaid faktilisi asjaolusid saavad tunnistajad tõendada. Tunnistajate arvamused ja järeldused ei ole tõendiks. Selle kohta, milliseid järeldusi tuleks asjas kogutud tõenditest teha ja kuidas neid hinnata, on kaebaja saanud ise selgitusi anda.

3-07-1348

24(24) 24. Neil põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustajad ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

Lauri Madise

Virgo Saarmets

Ruth Virkus