2-05-2807/39 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number 2-05-2807 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14.05.2010, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, liikmed Malle Seppik ja Ele Liiv Tsiviilasi

L. B. hagi A. B. vastu abielu lahutamiseks ja A. B. vastuhagi L. B. vastu ühisvara jagamiseks Apellatsioonkaebuse hind

281 400 krooni Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 22.12.2008 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. B. apellatsioonkaebus Menetluse liik 21.04.2010, avalik kohtistung Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: L. B. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXX XX-XX XXXXXXX), esindaja advokaat Gennadi Kull Kostja: A. B. (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXX XX-X XXXXXXX), esindajad Suido Västra

RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu 22.12.2008 otsus osaliselt ühisvara jagamise osas. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Sõnastada maakohtu otsuse resolutsioon alljärgnevalt (TsMS § 654 lg 22)

1. L. B. hagi abielu lahutamiseks rahuldada.

2. Lahutada L. B. ja A. B. abielu, mis on sõlmitud 20.02.1981 Tallinna Linna RSN TK Perekonnaseisuosakonna Nõmme sektoris ja mille kohta on tehtud kanne XX. Pärast abielu lahutamist on L. B. perekonnanimi – S..

3. A. B. vastuhagi ühisvara jagamiseks rahuldada osaliselt.

4. Jagada L. B. ja A. B. ühisvara järgmiselt:

• jätta A. B.le sõiduauto VAZ 2105 (reg märk XXX XXX), ehitusaasta 1981, väärtusega 3 000 krooni ja õigus (liikmelisus) HÜ-s XXXXX X, väärtusega

35 000 krooni.

• jätta L. B.le teler Sony (1993-1994), väärtusega 200 krooni ja korteri XXXXXXXX XX-XX Tallinnas müügist saadud raha 320 000 krooni.

5. Välja mõista L. B.lt A. B. kasuks hüvitus enamsaadud vara eest 141 100 krooni.

6. Poolte kohtukulud jätta nende endi kanda.

Menetluskulude jaotus ringkonnakohtus Ringkonnakohtus kantud kohtukulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

L. B. hagi abielu lahutamiseks Hageja palub 15.06.2005 esitatud hagis lahutada abielu A. B.ga, mis on sõlmitud 20.02.1981 Tallinna Perekonnaseisuosakonnas, mille kohta on tehtud kanne XX. Abielusuhted lõppesid 2000. aastal, millisest ajast elab A. B. omaette.

A. B. vastuväited Kostja oli nõus abielu lahutamisega, kuid pooled ei ela koos alates 2004 novembrist. L. B. on teadlik, et A. B. viibis Eestist ära haige ema juures Venemaal. Ta ei oleks käendanud 2001. aastal

L. B. kohustusi liisingandja ees, kui poolte suhted oleksid olnud lõppenud, lisaks tasus ta korteri eest kommunaalmakseid 2002. aasta lõpuni.

A. B. vastuhagi ühisvara jagamiseks 02.01.2006 esitas kostja vastuhagi ühisvara jagamiseks. Abielu ajal soetasid pooled ühisvara. Korter XXXXXXXX XX-XX Tallinnas on soetatud 1994, kui see erastati. Korteriomandi omanik on alates kinnistamisest AS Hansa Liising Eesti. Korteri turuväärtus on 900 000 - 1

300 000 krooni. A. B. ei ole andnud nõusolekut korterist loobumiseks. Korter müüdi AS-ile Hansa Liising Eesti 320 000 krooni eest, sellest 190 000 krooni tasaarvestati liisingulepingu avansiliste maksetega. A. B. ei ole raha saanud, sest raha laekus või pidi laekuma L. B. kontole. Korterist sai tagatis laenule, laen 180 000 krooni on L. B. lahusvara. L. B. on saanud hageja arvel enam vara. A. B. on kandnud kommunaalkulusid, mis annab aluse L. B.lt 90 000 krooni väljamõistmiseks. Kostja soovib võlakohustuse jagamist, kuigi liisingult saadud laenu on kasutanud hageja. Seisuga 30.01.2007 on jäänud maksta liisingumakseid kokku 93 964,85 krooni, võrdse jagamise korral jääks A. B.i kanda 46 982,40 krooni ja selle kohustusega oleks kaetud A. B.i kohustus maksta L. B.le hüvitust enamsaadud ühisvara eest.

01.02.2001 - 30.12.2002 on A. B. tasunud XXXXXXXX XX-XX kommunaalkulude ja kütte arveid 17 514,42 krooni. Kostja ei nõua mitte 90 000 krooni kommunaalkulude eest vaid 90 000 krooni on pool 180 000 kroonist, mis laekus hagejale pärast laenusumma saamist. Korter on kostja arvates ühisvara ja tal on õigus ½ väärtusest. L. B. on tasunud kuni 01.09.2008 liisingumakseid kokku 254 516,68 krooni ja tasuda on veel 76 220,76 krooni, kokku peaks maksma 330 737,44 krooni. A. B. on käendanud L. B. kohustusi.

Liikmelisuse väärtus HÜ-s XXXXX X, asukohaga XXXXX XX, Tallinnas on 90 000 krooni 2008 mai seisuga ja 2006 mais oli 60 000 krooni, sõiduauto VAZ 2105, reg.märk XXX XXX, ehitusaasta 1981, väärtus on 3 000 - 8 000 krooni, teleri Sony, soetatud 1993-1994, turuväärtus on 2 000 krooni (ostuhind 5 500 krooni) ja pesumasina Samsung, soetatud 2003, turuväärtus on 4

000 krooni (ostuhind 5 000 krooni). Korteriomandi väärtus oli 2008 mais 1 225 000 krooni.

A. B. palub jagada ühisvara järgmiselt: jätta talle liikmelisus HÜ-s XXXXX X, väärtusega

90 000 krooni, millest ta 1/2 ehk 45 000 krooni tasub hagejale, jätta talle 3 000 krooni maksev sõiduauto, mille väärtusest 1/2 ehk 1 500 krooni tasub ta hagejale. Jätta hagejale 2 000 krooni maksev teler, mille väärtusest 1/2 ehk 1 000 krooni tuleb hagejal kostjale hüvitada, jätta hagejale pesumasin väärtusega 4 000 krooni, millest 1/2 ehk 2 000 krooni tuleb hagejalt kostjale välja mõista. A. B. palub hagejalt välja mõista hüvitise 612 500 krooni XXXXXXXX XX-XX korteriomandi eest.

L. B. vastuväited ühisvara jagamisele

L. B. vaidles osaliselt vastu ühisvara jagamisele ja leidis, et vara tuleks jagada järgmiselt: jätta A. B.ile garaažiboks 60 000 krooni, auto 1 000 krooni. L. B.le jätta televiisor 200 krooni, välja mõista L. B.le A. B.ilt 30 400 krooni. Pesumasin on A. B.i omand ja ei kuulu ühisvarana jagamisele, kuna on soetatud pärast abielusuhete lõppemist. Garaažiboksi ei ole võimalik jagada, kuna tegemist on kinnisasjaga, mis on HÜ XXXXX X omand. Pooled on võrdselt selle ühistu liikmed. Laen 180 000 krooni ei ole L. B. lahusvara, vaid oli võetud perekonna huvides - ühisettevõtte arendamiseks, milleks müüdi korter, vastupidist ei ole hageja tõendanud. Korter müüdi AS-ile Hansa Liising Eesti, kes on omanik. Pere huvides võetud laen on hageja poolt tasutud. Hageja liisis endale korteri ja see saab olema tema lahusvara. L. B. ei olnud nõus võlakohustuse jagamisega A. B.i poolt pakutud viisil. A. B. ei ole liisingulepingu pooleks ja tal ei ole õigust sekkuda lepingu täitmisesse. A. B. ei ole tõendanud kommunaalmaksete maksmist ja samas ei ole selge, kuidas annab kommunaalkulude kandmine aluse A. B.i kasuks 90 000 krooni väljamõistmiseks. Ei ole selge, kas ja mis asjaoludel on A. B. teinud kommunaalmakseid korteri eest. Kommunaalkulude maksmine ei muuda liisinguandjale kuuluvat vara poolte ühisvaraks. Pärast korteri müüki lakkas see olemast ühisvara. A. B. ei ole tasunud ühtegi liisingumakset. A.

B. tasus kuni 30.12.2002 osaliselt korteri eest kommunaalmakseid seetõttu, et päras abielusuhete lõppemist 2000 ja korteri müüki ei olnud A. B.il ajal, mil ta töötas Venemaal, kuskil oma asju hoida ja pooled leppisid kokku, et seni kuni ta leiab endale uue eluruumi, saab ta asju hoida XXXXXXXX tänava korteris, kuid tasub selle eest ka kommunaalmakseid. Selline kokkulepe kehtis 2003. a alguseni, mil A. B. viis oma asjad ära.

Kohtuotsuse põhjendused Harju Maakohus lahutas 22.12.2008 otsusega poolte abielu. Hagi ühisvara jagamiseks rahuldas maakohus osaliselt, jagades ühisvara selliselt, et jättis kostjale sõiduauto (3 000 krooni) ja õiguse Hooneühistus XXXXX X (90 000 krooni) ning hagejale teleri (200 krooni) ja Tallinnas XXXXXXXX XX-XX asuva vallasasjaks olnud korteri müügist saadud raha 220 000 krooni. Hagejalt mõistis maakohus kostja kasuks välja enamsaadud vara eest hüvituse 63 600 krooni. Poolte kohtukulud jättis maakohus nende endi kanda.

Maakohus tuvastas, hinnates tunnistajate ütlusi, et poolte abielusuhted lõppesid 2000. 2000. aastaks olid pooled soetanud osaku kui õiguse HÜ-s XXXXX X, millele vastab õigus kasutada garaažiboksi, sõiduauto VAZ 2105, teleri Sony ja Tallinnas XXXXXXXX XX-XX asuva vallasasjast korteri.

Pooled müüsid korteri 01.02.2001 AS-ile Hansa Liising Eesti 320 000 krooni eest. Seega on pooled võõrandanud ühisvarasse kuuluva asja. PKS § 19 lg-st 3 tulenevalt ei ole võimalik jagada asja, mida ei ole enam ühisvara koosseisus. Kostja väited, justkui oleks korteriomand, mis on kinnistatud 03.03.2004 AS Hansa Liising Eesti nimele, ikka veel ühisvara, ei ole õiged, kuna esiteks kuulus ühisvarasse vallasasi ja teiseks on see vallasasi võõrandatud ja pooled ei ole soetanud sellist kinnisasja abielusuhete ajal. Kuna korterit enam poolte ühisvaras pole, on ühisvaraks selle eest saadud raha 320 000 krooni. Arvestades, et abielusuhted lõppesid 2000, ei ole vaidluses tähtsust, kui palju on hageja tasunud liisingumakseid korteriomandi eest, sest kohustuse on ta võtnud pärast abielusuhete lõppemist. Seega kuulub võetud kohustus ja tulevikus tekkida võiv varaline õigus tema lahusvara hulka, mida ei tule jagada. Seetõttu ei saa tekkida vaidlust selle üle, kas kostja soov jagada ühisvara jagamise käigus võlakohustus, on põhjendatud. Seda, et korterist oleks saanud tagatis poolte ühisele laenule abielusuhete ajal, ei ole kostja tõendanud. Eeltoodu tõttu ei andnud kohus hinnangut liisingulepingule.

Hageja väitis, et korteri müügist saadud raha läks võlgade katteks. Kostja ütles, et ta ei ole saanud korteri müügist raha, kuna osa arvestati liisingumaksete katteks ja ülejäänu kanti hageja kontole. Nimetatu nähtub ka korteri müügilepingust, mille p 3.1 järgi tasaarvestati

190 000 krooni liisingulepingu avansilise maksena ja ülejäänud 130 000 krooni tasuti hageja kontole lepingu p 3.2 järgi. Kohtuistungil kinnitas kostja, et 100 000 krooni võeti laenuna, kuna hageja tahtis äri teha. Selle üle, et juuksuriäri peeti abielu ajal, pooled ei vaidle. Kostja omaksvõtuga on tõendatud, et pere huvides oli võetud 100 000 krooni laenu. Kostja ei ole tõendanud, et laen oleks olnud varem tagasi makstud. Seda, et laenusumma oli 190 000 krooni, ei ole hageja tõendanud. Hageja kinnitas, et laen on korteri müügist saadud raha eest tagasi makstud, seega on selle võrra ka ühisvara väärtus vähenenud. Seega on ühisvara koosseis järgmine: • korteri müügist saadud raha +320 000 krooni • laen -100 000 krooni • õigus osakuna +90 000 krooni • teler Sony +200 krooni • sõiduauto VAZ 2105 +3 000 krooni Kokku on ühisvara väärtus 313 200 krooni.

Poolte osad ühisvaras on võrdsed. Kuna osa korteri müügist saadud rahast maksti hageja kontole ja osa tasaarvestusena liisingumaksete katteks, mis on hageja lahusvara, ja osa võla katteks, mis oli ühiskohustus, ja kuna kostja ei ole saanud pärast ühise võla tasumist järelejäänud rahast midagi, siis on kostjal õigus saada hagejalt hüvitist.

Arvestades, et kostjale jääb vara väärtuses 93 000 krooni (õigus osakuna ja auto) ja hagejale

220 200 krooni (teler ja raha 220 000 krooni) ning mõlemal on õigus poolele ühisvarale väärtusega 156 600 krooni, siis tuleb PKS § 19 lg 4 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista hüvitus 63 600 krooni enamsaadud ühisvara arvel.

Apellatsioonkaebus

Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks menetlemiseks. Juhul, kui kohus leiab, et 29.01.2001 liisingulepingu nr 0015176L p 5.12 kohaselt on hagejal Tallinnas XXXXXXXX XX-XX asuva korteriomandi tagasiomandamisõigus alates 15.01.2011, tühistada maakohtu otsus osas, millega hagejalt mõisteti kostja kasuks välja hüvitus 63 600 krooni ja teha selles osas uus otsus, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja hüvitus 320 000 krooni. Menetluskulud jätta hageja kanda.

Hüvitus kostjale korteri eest 63 600 krooni ei ole õiglane. Õiglane hüvitus korteri eest on kogu korteri müügihind 01.02.2001 lepingu järgi 320 000 krooni. AS Hansa Liising Eesti esitas maakohtule 21.12.2006 dokumendid, mille kohaselt hagejal on õigus korter tagasi omandada.

Maakohus ei ole põhjendanud otsuses, miks ta ei arvesta poolte abielusuhete kestmist 2002. aastani kinnitava tõendina tunnistaja A. T. ütlusi. Maakohtu põhjendused ja järeldused tõenditest on vasturääkivad, eelkõige poolte abielusuhete lõppemise aja osas. Poolte abielusuhted lõppesid mitte 2000, nagu väidab hageja, vaid peale 01.02.2001. Korteri müügile eelnes liisingulepingu sõlmimine 29.01.2001 ja samal päeval asus kostja käenduslepinguga liisingulepingut käendama. Juhul, kui poolte abielusuhted oleksid tõepoolest lõppenud juba 2000, siis ei oleks kostja käendust andnud. Poolte abielusuhete lõppemise aeg ei oma tähtsust juhul, kui lugeda tuvastatuks hageja õigus korteri tagasiomandamisele.

Tõendatud on, et korteri müügihinnast ei ole kostja saanud midagi. 2008 septembri seisuga oli korteri turuväärtus 875 000 krooni. Mistõttu on kostjal õigus suuremale hüvitusele. Tõendatud ei ole, et korteri müügihinnast kustutati 2001 veebruaris võlga 100 000 krooni. Samuti ei ole tõendatud, mis summas on hageja laenu saanud ja mis summas tasunud, need andmed on hagejal ja ta ei ole soovinud neid kohtule esitada.

Kohus ei ole poolte ühisvara jagamisel osade võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumist põhjendanud. Maakohus pidas oluliseks tõendiks 01.02.2001 lepingut, millega pooled müüsid nende ühisvarasse kuuluva korteri 320 000 krooni eest liisinguandjale. Ühisvara jagamisel arvestas kohus maha korteri müügihinnast ja ka jagamisele kuuluva ühisvara väärtusest 100 000 krooni põhjusel, et kostja väitis kohtus just selles summas võla tasumist. Kohtu selline järeldus on ekslik, ei põhine ühelgi usaldusväärsel tõendil, sest dokumentaalsed tõendid, s.h. müügilepingu p-d 3.1 ja 3.2 tõendavad muud. Müügilepingu p 3.1 kohaselt 190 000 krooni

320 000 kroonist tasaarvestatakse liisingulepingu avansilise maksega ja müügilepingu p 3.2 kohaselt 130 000 krooni kannab liisinguandja hagejale. Kui nõustuda maakohtuga, et korteri poolte ühisvarasse kuulumise viimane päev oli 01.02.2001, on alusetu siduda liisingulepingut ühisvara jagamisega. Õigem oleks olnud maakohtu otsus, et kostja ei saanud endale 01.02.2001 korteri müügilepinguga midagi, ei raha ega vabanenud mingist laenukohustusest. Sellisel juhul oleks kostjal õigus saada hüvitust hagejalt 320 000 krooni. Kui lähtuda korteri praegusest turuväärtusest ja eeldatavast turuväärtusest seisuga 15.01.2011, on hagejale jääva vara väärtus igal juhul suurem, kui kostjale jääva vara väärtus. Apellant leiab, et 29.01.2001 liisinguleping puutub ühisvara jagamisse ja ilma seda lepingut ühisvara jagamisel arvestamata ei ole võimalik ühisvara õigesti jagada. Kostja esitatud andmed ja liisinguandja poolt 21.12.2006 kohtule esitatud andmed selle kohta, mis on hageja ja liisinguandja vahelistes suhetes alates 02.01.2001 toimunud, jättis maakohus analüüsimata ega põhjendanud seda. Samuti ei nõustunud kostja sellega, et käenduskohustus ei olnud asjasse puutuv. Hüvitus kostjale korteri eest 63 600 krooni ei ole õiglane. Õiglane hüvitus korteri eest on kogu korteri müügihind 01.02.2001 lepingu järgi

320 000 krooni. AS Hansa Liising Eesti esitas maakohtule 21.12.2006 dokumendid, mille kohaselt hagejal on õigus korter tagasi omandada.

Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vahepealne menetlus 16.06.2009 otsusega jättis ringkonnakohus Harju Maakohtu 22.12.2008 otsuse muutmata. 16.12.2009 otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kostja esitas ringkonnakohtule AT Kinnisvarahalduse OÜ 26.03.2010 eksperthinnangu nr 8462/10, mille kohaselt oli ekspert T. O. hinnanud HÜ XXXXX X liikmelisuse, mis on hoonejaotusplaanis seotud garaažiboksiga nr XX aadressil XXXXX XX XX Tallinnas, turuväärtuseks 2010 märtsikuu seisuga 35 000 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tühistada ühisvara jagamise osas. Ringkonnakohtul on võimalik selles osas teha uus otsus.

Kuna apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega maakohus lahutas poolte abielu, siis tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kolleegium selles osas maakohtu otsust ei kontrolli.

Apellant on vaidlustanud maakohtu järelduse, mille kohaselt lõppesid poolte abielusuhted 2000. aastal. Maakohus on oma järelduse teinud põhjalikult tunnistajate ütlusi analüüsides. Ringkonnakohus nõustus 22.12.2008 otsuses maakohtu poolt tuvastatuga ja Riigikohus on 16.12.2009 otsuses leidnud, et pole alust ümber hinnata tuvastatud abielusuhete lõppemise aega. Seega lähtub ringkonnakohus käesolevat otsust tehes maakohtu poolt tuvastatud poolte abielusuhete lõppemise ajast, milleks oli 2000. aasta.

Ühisvara jagamise nõude lahendamiseks pidi maakohus PKS § 14 järgi kindlaks tegema, milline ühisvara kuulus pooltele abielusuhete lõppemise ajal ja selle väärtuse. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et ühisvaraks olid abielusuhete lõppemise ajal korter Tallinnas XXXXXXXX XX-XX, teler Sony, sõiduauto VAZ 2105 ja osak kui õigus HÜ-s XXXXX X. Apellant ei ole kaebuses vaidlustanud, et teler Sony väärtus oli 200 krooni ja sõiduauto väärtus 3 000 krooni.

Kuna poolte abielusuhted lõppesid 2000. a ja korter XXXXXXXX XX-XX on müüdud 2001.a, siis on maakohus õigesti leidnud, et korteri müümise tõttu ei ole seda enam võimalik jagada kui asja, mistõttu tuleb ühisvara jagamisel arvestada ühisvara koosseisu korteri müügist saadud raha

320 000 krooni. Kaebaja väited, mille kohaselt tuleb arvestada ühisvara jagamisel korteriomandi praeguse hetke väärtust, ei ole õiged.

Apellant on kaebuses vaidlustanud laenu 100 000 krooni ühisvara hulka arvamise. Maakohus tugines laenu arvamisel ühisvara hulka kostja omaksvõtule. Kostja on kohtuistungil selgitanud, et „Hageja vedas mind alt, et võtab laenu, hakkab tegelema oma äriga, avab juuksuritöökoja. Ma ei olnud algul nõus, kuid siis otsustasime, et notari juures kirjutan alla 100 000 krooni laenamise kohta. Siis ütles hageja, et ostaksime ühiselamutüüpi toa. Me leppisime kokku, et jagame raha pooleks, kuid mina ei näinud mingit raha." (I kd, lk 278) ja „Korteri müümise kohta - me ei teadnud, et see oli müügis, arvasin, et võtame 100 000 krooni ja kõik, sain aru, et see ei ole korteri müügiks." (I kd, lk 279). Kolleegium leiab, et kostja seletus ei vasta omaksvõtu nõuetele TsMS § 231 lg 2 mõttes, mille kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Abieluasjas ja põlvnemisasjas hindab kohus omaksvõttu koos muude tõenditega. Kostja poolt kohtuistungil öeldust ei tulene, et kostja nõustuks sõnaselgelt asjaoluga, et abielu ajal oli võetud perekonna huvides laenu

100 000 krooni ja see oli tagastatud korteri müügist saadud rahast.

Kolleegiumi arvates ei ole tõendatud, et pooled oleksid võtnud abielu ajal 100 000 krooni laenu. Korteri XXXXXXXX tn XX-XX müügist 01.02.2001 AS-le Hansa Liising Eesti sai hageja 130 000 krooni ja liisingulepingu sissemaksena arvestati 190 000 krooni. 29.01.2001 sõlmiti hageja ja AS-i Hansa Liising Eesti vahel liisinguleping, mille lõppedes on hagejal õigus omandada sama korter. Eeltoodud kahe tehingu tulemusena sai hageja AS-lt Hansa Liising Eesti laenu, kuid tõendamata on, et pooltel oleks olnud eelnevaid laenukohustusi. Hageja ei ole menetlusdokumentides väitnud, et pooltel oleks veel olnud laenukohustusi. Pooled ei ole selgitanud kellelt ja millal väidetav laen võeti. Samuti puuduvad laenu kohta igasugused tõendid. Eeltoodu tõttu leiab kolleegium, et laenu 100 000 krooni võtmine ning korteri müügist saadu arvel tasumine on tõendamata. Selles osas ei ole maakohtu otsus õige ja laen 100 000 tuleb jätta ühisvara hulgast välja.

Kostja esitas ringkonnakohtule eksperthinnangu, mille kohaselt oli HÜ-s XXXXX X liikmelisuse väärtus 26.03.2010 seisuga 35 000 krooni. Kolleegium leiab, et ühisomandi lõpetamisel õiglase ja kohese hüvitise maksmise tagamiseks tuleb võimalikult täpselt määrata omandi väärtus omandi kaotamise aja seisuga ja abikaasa, kes kaotab omandi, peab saama rahalise hüvituse võimalikult samaaegselt omandi kaotusega. Seega tuleb HÜ XXXXX X liikmelisuse harilikku väärtust hinnata ühisvara jagamise kohta kohtuotsuse tegemise ajale võimalikult lähedase aja seisuga. Sellele kriteeriumile vastab kostja poolt ringkonnakohtule esitatud eksperthinnangus toodu. Hinnangu andnud ekspert T. O. on riiklikult tunnustatud ekspert kinnisvara hindamise alal, kelle arvamus on usaldusväärne. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et HÜ XXXXX X liikmelisuse harilikuks väärtuseks on 35 000 krooni.

Seega on poolte ühisvara: korteri müügist saadud raha 320 000 krooni, õigus (liikmelisus) HÜ-s XXXXX X väärtusega 35 000 krooni, teler Sony väärtusega 200 krooni ja sõiduauto VAZ 2105 väärtusega 3 000 krooni. Kokku on ühisvara väärtus 358 200 krooni.

PKS § 19 lg 3 järgi abikaasade ühisvara jagamisel määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Hagejale jääb ühisvarast korteri müügist saadu 320 000 krooni ja teler 200 krooni, kokku vara 320 200 krooni eest ja kostjale jääb HÜ XXXXX X liikmelisus 35 000 krooni ja sõiduauto VAZ 2105 3 000 krooni, kokku 38 000 krooni eest vara.

PKS § 19 lg 1 järgi abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks, olenemata sellest, et üks abikaasa ei saanud sissetulekut seoses lapse kasvatamisega või muudel mõjuvatel põhjustel. Seega peaks kummalegi abikaasale jääma vara 179 100 krooni väärtuses.

PKS § 19 lg 4 sätestab, et kui ühisvara jagamisel osutub ühele abikaasale jääva vara väärtus suuremaks tema osast ühisvaras, mõistab kohus temalt teisele abikaasale rahalise hüvituse. Kuna hagejale jääva ühisvara väärtus osutus suuremaks, siis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista hüvitus 141 100 krooni.

Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-st 1 tuleb käesolevas asjas menetluskulude kindlaksmääramisel ja jaotamisel kohaldada enne 01.01.2006 kehtinud seaduse sätteid. Kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi võib hagi osalise rahuldamise korral kohus jätta poolte kohtukulud nende endi kanda ja § 60 lg 8 järgi kohaldatakse apellatsioonimenetluse kuludele TsMS § 60 lg-tes 1-7 sätestatut. Kuna hagi abielu lahutamiseks rahuldati ja hagi ühisvara jagamiseks rahuldati osaliselt, siis leiab kolleegium, et maakohus on põhjendatult jätnud kohtukulud poolte endi kanda. Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega, tuleb ka apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte kanda.

Margo Klaar Ele Liiv Malle Seppik