3-09-352/31 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht

29. aprill 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-352 Haldusasi Vjatšeslav Julini kaebus Justiitsministeeriumi 30. augusti 2006. a otsuse nr 4-1-04/620 ja toimingu õigusvastasuse kindlaks tegemiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 9. juuni 2009. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Vjatšeslav Julini apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

14. aprill 2010 Menetlusosalised Kaebaja Vjatšeslav Julin (varem Požarski ja Džanashija) Vastustaja Justiitsministeerium RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 9. juuni 2009. a otsus Jusitiitsministeeriumi 30. augusti 2006. a otsuse nr 4-1-04/620 õigusvastasuse kindlaks tegemise nõude osas. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

3. Tunnistada Jusitiitsministeeriumi 30. augusti 2006. a otsus nr 4-1-04/620 õigusvastaseks.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o kuni 31. maini 2010.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Justiitsministeeriumi 30. augusti 2006. a otsuse nr 4-1-04/620 alusel paigutati kinnipeetav Vjatšeslav Julin justiitsministri 30. novembri 2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSKE) § 13 alusel vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks (suunamine õiguskuulekale käitumisele) 31. augustil 2006 edasise karistuse kandmiseks Tallinna Vanglast Murru Vanglasse.

3-09-352

2. V. Julin esitas 16. veebruaril 2009 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palus Justiitsministeeriumi 30. augusti 2006. a otsuse nr 4-1-04/620 ja Justiitsministeeriumi toimingu – kaebaja mitteteavitamise otsusest seaduses ettenähtud tähtaja jooksul – õigusvastaseks tunnistada. Kaebuse põhjenduste kohaselt sekkus Justiitsministeerium õigusvastaselt kaebaja eraja perekonnaellu, kui paigutas kaebaja teise vanglasse ümber üks päev enne pikaajalist kokkusaamist perekonnaga. Ümberpaigutamisel rikuti kaebaja turvalisust, sest jäeti arvesse võtmata vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 1 ja § 12 lg 2 sätted. Kaebajale tungiti 11. juulil 2007 Murru Vanglas kallale. Vaidlustatud haldusakt jäeti kaebajale õigusvastaselt teatavaks tegemata. Põhjendatud huviks tuvastamiskaebuse esitamisel märkis V. Julin preventiivse huvi ja soovi esitada tulevikus kahju hüvitamise taotlus.

3. Tartu Halduskohtu 9. juuni 2009. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused:

a) Vaidlustatava haldusakti väljaandmise ajal kehtinud VSKE redaktsiooni kohaselt puudus vanglal õigusaktidest tulenev kohustus tutvustada ümberpaigutamise otsust allkirja vastu ning vangla võis selle kaebajale teatavaks teha vabas vormis. Ümberpaigutamise otsus oli kaebajale ümberpaigutamise päeval vanglaametniku poolt teatavaks tehtud. Kui ümberpaigutamine oli toimunud, veendus kaebaja vaieldamatult ümberpaigutamise otsuse olemasolus ja seega oli tal reaalne võimalus taotleda sellest koopiat, kuid kaebaja ei ole seda õigust realiseerinud.

b) Kinnipeetava paigutamine ja ümberpaigutamine otsustatakse lähtuvalt vanglasüsteemi vajadustest ja ei sõltu kinnipeetava eelistustest ning kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda, et teda jäetaks ühte või teise vanglasse. Kaebaja õigusi ümberpaigutamisel ei rikutud. Kaebajal ja tema perekonnaliikmetel võisid seoses kaebaja ümberpaigutamisega ja kokkusaamise ärajäämisega tekkida teatud ebamugavused, kuid kaebajale jäi õigus esitada uuesti taotlus kokkusaamiseks Murru Vanglas viibides.

c) Puudub igasugune alus arvata, et kaebaja elu Murru Vanglas oli seoses ümberpaigutamisega ohus. Ümberpaigutamine ja võimalikud edaspidised intsidendid ei ole kausaalses seoses.

d) Alusetud on etteheited kaevatava otsuse motiveerimatusele. Otsus on arusaadav, selles on märgitud alus ja kaalutlus. Kuna kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda paigutamist teatud vanglasse, ei pea vastav motiveering olema mahukas ega detailne. Miski ei viita otsuse ja selle tegemise aluseks olnud kaalutluste ja järelduste õigusvastasusele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. V. Julin esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ning rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Halduskohus leidis ebaõigesti, et vanglal puudus kohustus vaidlustatud haldusakt kaebajale allkirja vastu kätte anda. Kuna aktis oli vaidlustamisviide, tuli see kaebajale allkirja vastu kätte anda.

b) Haldusmenetluse käigus jäeti kaebaja vastuolus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lgtega 1 ja 2 ilma võimalusest oma arvamust avaldada.

c) Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et kaebaja eraelu puutumatuse riivamine on tingitud tema karistuse kandmisest, mitte kohast, kus ta karistust kannab. Ümberpaigutamisega rikuti kaebaja põhiseaduse (PS) §-st 26 ning Euroopa inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-st 8 tulenevaid õigusi eraja perekonnaelu puutumatusele. Vangla oleks pidanud arvestama, et kaebajal oli 1. septembriks 2006 määratud pikaajaline kokkusaamine. Pikaajalisest kokkusaamisest keeldumisest oleks vangla pidanud kaebajale teatama 3 päeva ette.

d) Üleviimisega rikuti kaebaja julgeolekut, sest ilma üleviimiseta ei oleks kaebajat 11. juulil 2007 rünnatud.

3-09-352

6. Justiitsministeeriumi vastustes palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuste põhjendused:

a) Apellatsioonkaebusest ei nähtu kohtupoolne materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamine, tõendite ebaõige hindamine või kohtumenetluse normide rikkumine. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei ole asjakohased, kordavad esimeses astmes esitatud argumente ning ei ole aluseks halduskohtu otsuses toodud põhjenduste ümberhindamisele.

b) Õigusaktidest ei tulene kinnipeetava subjektiivset õigust valida paigutamist mingisse konkreetsesse vanglasse, vangla osakonda või kambrisse. Kinnipeetava paigutamine ja ümberpaigutamine otsustatakse lähtuvalt vanglasüsteemi vajadustest. Eeltoodu hõlmab ka seda, kus vanglas on kinnipeetava karistuse eesmärkide saavutamine konkreetsel ajahetkel kõige efektiivsem. Seda tehakse äärmiselt ulatusliku kaalutlusõiguse kaudu. Paigutamise üle otsustamisel võib arvestada ka kinnipeetava eelistustega, kuid lõpliku valiku tegemisel on otsustav täitevvõimu seisukoht. Ka Euroopa vanglareeglistik ei näe ette, et siseriiklikult peaks kinnipeetavatel olema subjektiivne õigus valida kinnipidamiskohta.

c) Vangistusseadusest ega ka VSKE-st ei tulene kohustust tutvustada kinnipeetavale ümberpaigutamise otsust allkirja vastu, piisab selle teatavaks tegemisest.

d) Juhul kui vanglad on teinud V. Julinile takistusi tema õiguste ja vabaduste realiseerimisel (nt pikaajalistele kokkusaamistele mittelubamisel) või ei ole taganud tema julgeolekut, tuleb esitada vastav kaebus vangla konkreetsete toimingute või haldusaktide osas.

e) Justiitsministeeriumi 30. augusti 2006. a otsus nr 4-1-04/620 vastab HMS § 54 sätestatud nõuetele.

f) Kaebaja käitumine on olnud karistuse kandmise ajal problemaatiline. Tal on 26 kehtivat distsiplinaarkaristust. 2006. a jätkuvad distsiplinaarsüüteod Tallinna Vanglas näitasid seda, et seal keskkonnas ei olnud võimalik enam isikut suunata õiguskuulekale teele ning teatud erandlikel juhtudel võib olla vajalik keskkonna vahetumine isiku käitumise muutumiseks. Lisaks tingisid perioodil 2005–2008 toimunud ulatuslikud muudatused vanglasüsteemis selle, et kinnipeetavate vanglatevaheline ümberpaigutamine on iseenesest muutunud arvukamaks.

V. Julini profiilist nähtub, et tegemist on kinnipeetavaga, kellel on probleeme distsipliini järgimisega olenemata sellest, millises vanglas ta viibib. Sellest lähtuvalt selgus, et Murru Vangla laagertüüpi vanglana ei olnud siiski sobilik V. Julini paigutamiseks. Seetõttu otsustas Justiitsministeerium 01.08.2007 paigutada kaebaja ümber Tartu Vanglasse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Halduskohtule esitatud kaebus on põhjendatud Justiitsministeeriumi otsuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõude osas. Selle otsuse kättetoimetamata jätmise nõude osas ei ole kaebus põhjendatud.

8. Põhjendatud huviks (HKMS § 7 lg 1) kaebuse esitamisel on kaebaja märkinud preventiivse huvi ning kahju hüvitamise nõude esitamise soovi tulevikus. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa põhjendatud huvi käesoleval juhul välistada. Võimalik tulevikus esitatav kahjunõue ei ole ilmselgelt perspektiivitu.

9. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et ta oleks tulnud enne ümberpaigutamise otsuse tegemist ära kuulata. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ kuni 15. aprillini 2008 kehtinud redaktsiooni § 16 lg 1 p 3 kohaselt määratakse ümberpaigutamise taotluse lahendamisel vajaduse korral vanglate osakonna töötaja, kes kohtub kinnipeetavaga ja vestleb asjaomaste vanglatöötajatega. HMS § 40 lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited. Sellest teeb muuhulgas erandi HMS § 40 lg 2 p 3, võimalda-

3-09-352

des menetluse läbi viia ärakuulamiseta, kui asja ei otsustata menetlusosalise kahjuks. Käesoleval juhul ei saanud Justiitsministeerium eeldada, et asja ei otsustata menetlusosalise kahjuks, st et ümberpaigutamisel ei ole tagajärgi, mida adressaat käsitab enda huve kahjustavana. Sellest tulenevalt oleks ministeerium pidanud kaebajat teavitama ümberpaigutamise taotlusest ning andma vähemalt võimaluse esitada kirjalikud vastuväited ümberpaigutamisele, kui ministeerium ei pidanud vajalikuks vahetut kohtumist kaebajaga. Vastustaja ei ole viidanud ka muudele seadusega ärakuulamiskohustusest tehtud eranditele, mille kohaldamiseks oleks käesoleval juhul olnud alust.

10. Samuti on vaidlustatud haldusakt põhjendamata. Otsuse üldsõnalist viidet, et kaebajat on tarvis suunata õiguskuulekale käitumisele, ei saa pidada piisavaks põhjenduseks. Sellise selgituse alusel ei ole kohtul võimalik haldusakti kontrollida. Otsuses tulnuks põhjendada, millest on tingitud vajadus suunata kaebaja õiguskuulekale käitumisele. Tegemist on olulise vormiveaga (HMS § 56).

11. Kuna tuvastamisnõude esitamist on käesoleval juhul põhjendatud muuhulgas kahju hüvitamise nõude kavatsusega, peab ringkonnakohus vajalikuks kontrollida Justiitsministeeriumi otsuse õiguspärasust ka sisuliselt. Kui kohus veendub, et samasisulise haldusakti oleks saanud anda ka vormija menetlusvigadeta, ei pruugi haldusakti ja kahju vahel olla põhjuslikku seost.

12. Kaebaja on seisukohal, et tema ümberpaigutamine toimus kättemaksuks aktiivsuse eest, mida kaebaja on üles näidanud enda õiguste kaitsmisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see väide tõendatud.

Ehkki ümberpaigutamise otsust on põhjendamata, on kaalutlused otsuse tegemisel kontrollitavad. Ringkonnakohus nõudis vastustajalt välja dokumendid, mille alusel ümberpaigutamise otsus tehti (vastustaja 13. aprilli 2010. a vastuse lisad). Neist nähtub, et ümberpaigutamise ajendiks olid kaebaja korduvad õiguserikkumised, mida distsiplinaarkaristustega ei suudetud ära hoida. Ringkonnakohtul ei ole alust seada kahtluse alla ka vastustaja kaalutlust, et kuuletumisraskustega kinnipeetava ümberpaigutamine võib anda positiivseid tulemusi tema käitumise mõjutamisel. Kaebaja väide, et ümberpaigutamise otsuse aluseks olnud dokumendid on fabritseeritud tagantjärele, on tõendamata. Seda väidet ei põhjenda asjaolu, et vastustaja ei ole neid dokumente varem esitanud. Vastustajal ei olnud kohustust neid dokumente omal algatusel kohtule esitada.

13. Kaebaja on toonud esile, et ümberpaigutamise otsuse tegemine on õigusvastane, sest sellega muudeti võimatuks pikaajaline kokkusaamine, mis pidi toimuma päev pärast ümberpaigutamist. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Kokkusaamisi on võimalik korraldada ka Murru Vanglas. Justiitsministeerium ei pidanud jätma kaebajat ümber paigutamata ainuüksi põhjusel, et kaebajale oli määratud senises vanglas kokkusaamine ning see lükkus ümberpaigutamise tõttu edasi vähemalt ajaks, mil kaebaja viibis uue vangla vastuvõtuosakonnas (VS § 25 lg 3). Ehkki ümberpaigutamine võib sellisel juhul kaudselt riivata kaebaja eraelupõhiõigust, on tegemist seadusele tugineva legitiimse meetmega, mille vajalikkuse hindamine on esmajoones täitevvõimu pädevuses. Ringkonnakohus ei leia, et käeoleval juhul oleks vastustaja otsus ebaproportsionaalne või et selle tegemisel oleks kaalutlusõigust teostud valesti (HMS § 4 lg 2, HKMS § 19 lg 6).

14. Asjakohatud on ka kaebaja viited sellele, et teda rünnati Murru Vanglas. Vangla peab tagama kinnipeetava julgeoleku sõltumata sellest, millises vanglas ta viibib. Hilisemat rünnakut

3-09-352

ei pidanud Justiitsministeerium ette nägema ega ümberpaigutamise otsustamisel arvesse võtma.

15. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja otsus materiaalses mõttes õiguspärane. Samas ei saa välistada, et just kaebaja ärakuulamine oleks kallutanud vastustajat lükkama ümberpaigutamise edasi. Ka selline otsus oleks olnud õiguspärane. Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus oli sisuliselt õige, kuid see tehti menetlusnorme rikkudes ning menetlusvead võisid mõjutada otsuse sisu.

16. Kaebaja on vaidlustanud ka toimingu, mis seisnes selles, et Justiitsministeerium ei toimetanud ümberpaigutamise otsust kaebajale kätte. Ümberpaigutamise otsuses on ministeerium märkinud, et see tuleb kaebajale kätte toimetada. Ringkonnakohtu hinnangul tegi Justiitsministeerium kõik omalt poolt vajaliku, et haldusakt kaebajale kätte toimetada. Asjaolu, et vangla ei täitnud haldusaktis sisaldunud kättetoimetamiskorraldust, ei muuda Justiitsministeeriumi tegevust õigusvastaseks. Vangla tegevusetust ei ole kaebaja vaidlustanud. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et Justiitsministeerium oleks pidanud kontrollima, kas kättetoimetamiskorraldus on täidetud. Sellist kohustust ei tulene ühestki õigusaktist. Ehkki Justiitsministeerium teostab vangla üle teenistuslikku järelevalvet, ei tähenda see ministeeriumi kohustust kontrollida omal initsiatiivil kõigi haldusaktide täitmist.

Einar Vene Agu Timmi Ivo Pilving