3-10-1037/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1 3-10-1037

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Määruse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-1037 Haldusasi T. K. kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 19. märtsi 2010. a otsuse tühistamiseks ja Eesti Advokatuuri aukohtu kohustamiseks RESOLUTSIOON 1. Tagastada kaebus selle esitajale HkMS § 11 lg 31 punkti 5 alusel. 2. Sekretäril saata kohtumäärus teadmiseks kaebuse esitajale ( lepingulise esindaja kaudu). Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest (HkMS § 11 lg 8).

1. T. K. esitas 22. aprillil 2010. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 19. märtsi 2010. a otsuse tühistamiseks ning Eesti Advokatuuri aukohtule esitatud kaebuse täies ulatuses rahuldamiseks või Eesti Advokatuuri aukohtu kohustamiseks vaadata kaebus uuesti läbi. Kaebuse kohaselt esitas T. K. Eesti Advokatuuri aukohtule 26. oktoobril 2009. a avalduse T. K. lepingulise kaitsja kriminaalasjas nr 1-07-692 vandeadvokaat Paul Järve poolt kaitsealuse suhtes kohtuistungil alusetu süüdistuse esitamise, omal algatusel kaitsekohustusest põhjuseta loobumise, Eesti Advokatuuri eetikakoodeksi rikkumise ja kaitsja töö ebaefektiivsuse, sh ebakompetentse tegutsemise, asja mittetundmise ja ametialase lohakuse tõttu aukohtumenetluse algatamiseks. Aukohus avaldust ei rahuldanud ning lõpetas vandeadvokaat Paul Järve suhtes aukohtumenetluse distsiplinaarsüüteotunnuste puudumise tõttu. Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud otsus ei ole õiguspärane ja rikub tema õigusi, kuivõrd see on pealiskaudne, jättes arvestamata kaebuse esitaja poolt esitatud faktilised asjaolud ja tuvastades tõendamata asjaoludega õigusabilepingu ülesütlemise õiguspärasuse on selle tegemisel esinenud menetlusvigu, mis on mõjutanud sisulist otsustamist. Aukohus on ilmselgelt jätnud oma otsuse tegemisel arvestamata kõikide oluliste asjaolude ja huvidega, otsus ei ole kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ja on asjakohaselt motiveerimata. Kaebuse

2 esitaja soovib tuvastada aukohtu otsuse õigusvastasust ja see tuleneb põhjendatud huvist, mis väljendub lõppastmes teatud soodustuse, hüve või kasu omandamises. Selleks huviks on kohtupraktika kohaselt kahju hüvitamise soov kui preventiivne huvi.

2. Tulenevalt Advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lõikest 1 võib aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu või juhatuse poole pöörduda huvitatud isik. Sama sätte lõike 2 kohaselt algatab aukohus aukohtumenetluse huvitatud isiku, enda või advokatuuri organi algatusel, kui advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused. Vastavalt AdvS § 18 lõikele 1 võib huvitatud isik esitada aukohtu otsuse peale halduskohtule kaebuse. Tulenevalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 7 lõikest 1 võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega on halduskohtusse pöördumise esmaseks eelduseks isiku subjektiivsete õiguste rikkumine, mitte üksnes toimingu või haldusakti õigusvastasus. Riigikohtu halduskolleegium on 7. märtsi 2002. a otsuse nr 3-3-1-9-02 punktis 10 selgitanud, et haldusakt piirab subjektiivset õigust, kui haldusakt keelab või välistab õiguse kasutamise osaliselt või täielikult, seab õiguse kasutamisele täiendavaid tingimusi või raskendab oluliselt õiguse kasutamist. Eeltoodust lähtuvalt on huvitatud isikul AdvS § 18 lõike 1 kohaselt aukohtu otsuse peale halduskohtule kaebuse esitamise õigus üksnes juhul, kui vaidlustatud aukohtu otsus rikub tema subjektiivseid õigusi või piirab tema vabadusi.

3. Käesoleval juhul on AdvS § 16 lõikes 1 nimetatud huvitatud isik esitanud halduskohtule kaebuse aukohtu otsusele, millega lõpetati aukohtumenetlus tema kaitsja vandeadvokaadi suhtes. AdvS § 16 lõige 1 annab isikule õiguse esitada taotluse aukohtumenetluse algatamiseks, mistõttu on taotleja kaitstavaks subjektiivseks õiguseks taotluse esitamise õigus ning õigus, et aukohus selle läbi vaataks, sh hindaks, kas advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused ning teeks põhjendatud otsuse distsiplinaarmenetluse algatamise või algatamisest keeldumise kohta. Olukorras, kus aukohus on kaebuse esitaja taotluse aukohtumenetluse algatamiseks vastu võtnud ning selle alusel aukohtumenetluse algatanud, kuid hiljem aukohtumenetluse lõpetanud, ei saa viimati nimetatud otsus ilmselgelt kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Kaebuse esitajale ei tulene vaidlustatud otsusest õiguslikke tagajärgi, mistõttu tema olukorda aukohtu otsus ei mõjuta ega saa seega ka tema subjektiivseid õigusi ilmselgelt rikkuda, isegi juhul, kui eeldada, et kaebuses toodud asjaolud on tõendatud. Aukohtus toimuva aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta taotluse esitanud isiku subjektiivseid õigusi, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle. AdvS § 18 lõikes 1 sätestatud kaebeõigus käesoleval juhul vaidlustatud aukohtu otsuse peale on selle otsuse adressaadil, st vandeadvokaadil, kelle suhtes aukohtumenetlus oli algatatud. Ka ei tulene aukohtumenetluse lõpetamise otsuse vaidlustamisõigust AdvS § 16 lõikes 1 nimetatud huvitatud isikule muudest õigusaktidest.

4. Eeltoodud seisukohti väljendas Tallinna Halduskohus ka haldusasjas nr 3-08-688, millele on kaebuses viidanud kaebuse esitaja. Tallinna Halduskohtu 18. aprilli 2008. a määrusega nr 3-08-688 tagastati kaebus selle esitajale HkMS § 11 lg 31 punkti 5 alusel, kuivõrd kaebuse esitajal puudus ilmselgelt kaebeõigus. Tallinna Ringkonnakohtu 26. mai 2008. a määrusega nr 3-08-688 tühistati Tallinna Halduskohtu 18. aprilli 2008. a määrus põhjendusel, et AdvS § 18 sätestab kaebeõiguse ka isikutele, kellel on puutumus menetletava asjaga, mitte ainult menetlusalusele advokaadile. Halduskohtul puudub alus oma varasemate seisukohtade ümbervaatamiseks ka arvestades Tallinna Ringkonnakohtu poolt kõnealuses küsimuses hilisemalt väljendatud seisukohtadega. Nimelt on Tallinna Ringkonnakohus 4. novembri 2009. a määruse nr 3-09-1589 punktis 8 märkinud järgmist: „AdvS § 16 lg 1 kohaselt võib huvitatud isik küll aukohtumenetluse algatamiseks aukohtu või juhatuse poole pöörduda ning

3 AdvS § 4 lg 1 kohaselt võib huvitatud isik advokatuuri organi õigusakti või toimingu peale esitada ka kaebuse halduskohtule, kuid sellise kaebuse sisuline menetlemine eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab kaebuse esitanud isiku subjektiivseid õigusi rikkuda või vabadusi piirata ja et haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine saab kaebajale anda õigussuhetes mingi eelise. Advokatuuri juhatuse poolt aukohtule aukohtumenetluse algatamiseks ettepaneku tegemata jätmine ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi ega piira tema vabadusi. Ka advokaadi distsiplinaarvastutusele võtmisest või võtmata jätmisest kaebaja õiguste või vabaduste realiseerimine ei sõltu. /…/ kaebusest ja määruskaebusest nähtuvalt ei ole kaebuse eesmärgiks mitte kaebaja subjektiivsete õiguste ja vabaduste kaitse, vaid kaebaja soovib, et teda kriminaalmenetluses kaitsnud advokaat saaks karistatud distsiplinaar-, kriminaalvõi väärteomenetluse korras, õigusvastased teod hukka mõistetud ja pandud piir ebakvaliteetsele õigusabile. Selliselt väljendatud huvi osutab, et kaebus on esitatud avalikes huvides, mida kaebaja teha ei saa. Avalikes huvides saab halduskohtusse pöörduda üksnes asutus või ametnik, kellele see õigus on antud seadusega.“

5. Kaebuse esitaja eesmärgiks näib olevat, et vandeadvokaadile määrataks distsiplinaarkaristus, mis viitab sellele, et kaebus ei ole esitatud kaebuse esitaja subjektiivsete õiguste kaitseks, vaid pigem avalikes huvides. Kaebuse saab esitada halduskohtule avalikes huvides üksnes seaduses sätestatud juhtudel, milleks käesoleval juhul kaebuse esitajal õigus puudub. Täiendavalt selgitab kohus, et advokaadi ja tema kliendi vahel on eraõiguslik lepinguline suhe, millest tõusetunud vaidluse lahendamiseks ja sobivate õiguskaitsevahendite kohaldamiseks on isikul võimalus pöörduda eraõigussuhtest tekkinud vaidluste lahendamiseks pädeva kohtu poole, milleks on maakohus.

6. HkMS § 11 lg 31 punkti 5 kohaselt tagastab halduskohus kaebuse või protesti määrusega selle esitajale, kui kaebuse või protesti esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema asjaolud on tõendatud. Riigikohtu halduskolleegium on oma 15. mai 2008. a määruses nr 3-3-1-9-08 selgitanud, et HkMS § 11 lg 31 punkti 5 tuleb sisustada lähtudes HkMS §-st 7. Kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebuse esitaja õigusi ega piirata tema vabadusi. Eeltoodust lähtuvalt kuulub kaebus selle esitajale tagastamisele, kuivõrd vaidlustatud aukohtu otsus ei saa ilmselgelt kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuda, eeldades, et kaebuses toodud asjaolud on tõendatud.

7. Vastavalt HkMS § 84 lg 4 punktile 2 tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus tagastab kaebuse selle esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub seetõttu, et kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust. Käesoleval juhul on tasutud kaebuselt riigilõivu summas 250 krooni. Kuivõrd kaebus kuulub selle esitajale tagastamisele põhjusel, et kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, siis tasutud riigilõiv tagastamisele ei kuulu.

Lea Kuuse kohtunik