3-10-506/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. aprill 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-10-506

Haldusasi

Piibeleht Varahaldus OÜ kaebus Tallinna Kesklinna

Valitsuse

toimingu

(mitteeluruumi

kohta

käiva

kaitsekohustuse teatise esitamine 17. märtsil 2009)

õigusvastasuse tuvastamise ning haldusakti, millega

tunnistatakse mitteeluruumi erastamise enampakkumine

nurjunuks, andmiseks kohustamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 14. aprillil 2010.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: Piibeleht Varahaldus OÜ

Esindajad: Toomas Uripea ja Rauno Aaslaid

Vastustaja: Tallinna Kesklinna Valitsus

Esindaja: Angela Reinlaid

RESOLUTSIOON

1. Jätta Piibeleht Varahaldus OÜ kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. 28. detsembril 2005 kuulutas Tallinna Kesklinna Valitsus välja enampakkumuse Pärnu mnt

8/Väike-Karja tn 9 asuvate mitteeluruumide erastamiseks. Tallinna Kesklinna vanema

16. veebruari 2006 korraldusega nr 161 kinnitati enampakkumise tulemused, mille kohaselt

omandas eelnimetatud ruumide erastamise ostu-müügilepingu sõlmimise õiguse 8 100 000

krooni eest OÜ Piibeleht Varahaldus.

2. OÜ Piibeleht Varahaldus pöördus kaebusega Tallinna Halduskohtusse (haldusasi

nr 3-09-1004), taotledes, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Tallinna Kesklinna Valitsuse

toimingu, mis seisnes selles, et Tallinna kesklinna Valitsus ei avaldanud enampakkumise teates

ega muul moel enne enampakkumist teavet selle kohta, et enampakkumise esemeks olevad

ruumid on muinsuskaitseseadusest tulenevalt koormatud ostueesõigusega riigi kasuks. 08.

detsembril

2009

lõpetas

Tallinna

Halduskohus

haldusasja

3-09-1004

menetluse

halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 12 lg 3 alusel.

3. 19. jaanuaril 2010 esitas OÜ Piibeleht Varahaldus Tallinna Kesklinna Valitsusele taotluse

tunnistada enampakkumine nurjunuks, kuna kaebuse esitajale sai pärast enampakkumise

toimumist teatavaks oluline informatsioon müügieseme suhtes lasuvate piirangute kohta

(hoone,

kus

mitteeluruumid

asuvad

on

tunnistatud

arhitektuurimälestiseks

ning

korteriomandi suhtes on riigil ja kohalikul omavalitsusel kinnistusraamatusse kantud

ostueesõigus). 27. jaanuaril 2010 vastas Tallinna Kesklinna Valitsus, et enampakkumist

nurjunuks ei tunnistata, kuna enampakkumine on korraldatud õiguspäraselt.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. OÜ Piibeleht Varahaldus esitas 26. veebruaril 2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles

taotleb, et kohus tunnistaks õigusvastaseks Tallinna Kesklinna Valitsuse tegevuse, mis seisnes

Tallinnas Pärnu mn8/Väike-Karja tn 9 mitteeluruumi M6 kohta käiva kaitsekohustise teatise

esitamises kaebuse esitajale alles 17. märtsil 2009 ning kohustaks Tallinna kesklinna Valitsust

andma haldusakti, millega tunnistataks vaidlusalune enampakkumine nurjunuks erastamise

kohustatud subjektist tulenevatel põhjustel.

5. Kaebuse esitaja leiab, et kaitsekohustise teatise esitamisega kaebuse esitajale alles 17. märtsil

2009 rikkus vastustaja esiteks võlaõigusseaduse (VÕS) § 14 lõigetest 1 ja 2 tulenevat

kohustust avaldada enne müügilepingu sõlmimist kaebajale kui tulevasele lepingupoolele

teavet kõigist erastatava mitteeluruumi suhtes kehtivatest kitsendustest ja piirangutest. Teiseks

leiab kaebuse esitaja, et korteriomand ei vasta nüüd enampakkumise tingimustele VÕS § 217

lg 2 p 4 mõttes, kuna korteriomandil lasub piiratud asjaõigusena ostueesõigus, mis on VÕS §

217 lg 2 p-s 4 sätestatud kolmanda isiku nõue või muu õigus asja suhtes.

6. Kaebuse esitaja leiab, et Tallinna Kesklinna Valitsus peaks enampakkumise nurjunuks

tunnistama tulenevalt Vabariigi Valitsuse 18. juuni 1996 määrusega nr 175 kehtestatud

mitteeluruumide erastamise korra (edaspidi VV määrus nr 1996/175) punktist 21 ning

punktist 18.

7. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vaidlusalusel korteriomandil lasuvate avalik-õiguslike

kitsenduste

tõttu

on

tegemist

on

puudustega

müüdaval

asjal,

mis

ei

olnud

enampakkumistingimustes kajastatud ja vastustaja kui erastamise kohustatud subjekt vastutab

selle puuduse eest, kuivõrd lepingutingimused on antud juhul määratud enampakkumise

tingimustes, mida eelkõige tõendab vastav enampakkumise kuulutus. Kaebuse esitaja leiab, et

erastamise kohustatud subjekt võib määratleda mõningad enampakkumise tingimused

(eelkõige selles osas, mis puudutab müüdava eseme omadusi, kitsendusi jms) muul moel kui

enampakkumise kuulutuse kaudu, kuid sel juhul peab olema see vormistatud kirjalikult,

tagamaks enampakkumise võitja kui tulevase ostja õiguste ja huvide kaitse. Kaebuse esitaja

toob ka välja, et enampakkumise kuulutuses oli märgitud, et müüakse korteriomandit, ent

kuna aga registriosa oli enampakkumise eseme kohta alles avamata, siis polnud võimalik

sellega tutvuda.

8. Kaebaja viitab VÕS § 218 lõikele 4 ja märgib, et ei teadnud ei muinsuskaitselistest

kitsendustest ega ostueesõiguse olemasolust, mida soovib kinnitada sellega, et vastuseks tema

taotlusele väljastada kõik vaidlusaluse enampakkumisega seotud dokumendid, väljastati

Tallinna Kesklinna Valitsusest talle 17. märtsil 2006 hulk dokumente, mille hulgas

kaitsekohustise teatist ei olnud. Samuti märgib kaebuse esitaja, et korteriomandi esmakanne

tehti kinnistusraamatusse alles 24. mail 2006, s.o peale enampakkumise toimumist ning

ostueesõigus kanti kinnistusraamatusse 13. detsembril 2006.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Tallinna Kesklinna Valitsus peab OÜ Piibeleht Varahaldus kaebust põhjendamatuks ning

taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et kaebuses esitatud tuvastamisnõude osas

on 12. märtsil 2010 jõustunud kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-09-1004 menetluse lõpetamise

kohta. Kohustamisnõude osas leiab vastustaja, et enampakkumise nurjuks tunnistamiseks

kohustatust subjektist tulenevatel asjaoludel puudub õiguslik alus. Vastustaja viitab VV

määruse nr 1996/175 punktile 18 ja 21. Vastustaja märgib ka, et erinevates kohtumenetlustes

ei ole kohtu poolt asja menetlemisel veel tuvastatud Tallinna Kesklinna Valitsuse poolset

õigusvastast tegevust. Vastustaja viitab ka VV määruse nr 1996/175 punktile 7 ning selgitab,

et 28. detsembril 2005 ajalehes „Postimees” avaldatud kuulutuses oli selgesõnaliselt märgitud

telefoninumber, kust saada informatsiooni, seega oli informatsiooni kättesaadavus tagatud

ning ka kaebuse esitajal oli võimalus tutvuda erastamiseobjektiga enne enampakkumise

toimumist ning küsida täiendavat informatsiooni. Vastustaja leiab ka, et kaebuse esitaja ei ole

tõendanud, et Tallinna Kesklinna Valitsus vastavat informatsiooni ei andnud. Vastustaja

mitteeluruumidega tutvumisel annab teenistuja potentsiaalsetele enampakkumisel osalejatele

teada objektiga seonduva olulise teabe, sealhulgas ka info kultuurimälestise ja muude

muinsuskaitseliste piirangute kohta. Vastustaja leiab ka, et enampakkumise kuulutus ei pea

sisaldama andmeid kinnismälestiste ja muinsuskaitselise piirangute kohta, see on oluline info

lepingu sõlmimisel. Ka märgib vastustaja, et suusõnaliselt on kehtivatest muinsuskaitselistest

piirangutest ja ostueesõigusest kaebuse esitajat teavitatud siis, kui toimus vastava

mitteeluruumi tutvustamine kohapeal ning enampakkumise toimumisel komisjoni esimees

muuhulgas mainib ka kehtivaid piiranguid, kuid detailselt seda ei protokollita.

10. Veel märgib vastustaja, et kaebuse esitaja on kinnisvara alal tegutsev ettevõtja ning on

loogiline, et ta on teadlik muinsuskaitseseadusest ning Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud

„Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärusest”. Samuti märgib vastustaja, et

muinsuskaitselised piirangud on huvitatud isikule kättesaadavad ka avalikust kultuurimälestiste

riiklikust registrist ning liiatigi on Pärnu mnt 8 / Väike- Karja tn 9 objektile paigaldatud

mälestise kohta käiv asjakohane tähis. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja ei tundnud huvi

müüdava objekti vastu ning ei tutvunud enne oksjonit sellega ja ei küsinud enampakkumise

korraldajalt täpsustavat infot müüdava objekti kohta.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Kohus, hinnanud menetlusosaliste väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis

ja vastastikkuses seoses, leiab et Piibeleht Varahaldus OÜ kaebus ei ole põhjendatud ning

tuleb rahuldamata jätta. Käesoleval juhul taotleb kaebuse esitaja Tallinna Kesklinna Valitsuse

kui mitteeluruumide erastamise kohustatud subjekti kohustamist Tallinnas Pärnu mnt

8/Väike-Karja tn 9 paiknevas hoones asuva mitteeluruumi erastamiseks läbi viidud

enampakkumise nurjunuks tunnistamist. Kohus leiab, et kohustamistaotus rahuldamata jätta,

kuna kaebuse esitajal ei ole subjektiivset õigust sellise haldusakti väljaandmist vastustajalt

nõuda. Kuni 31. detsembrini 2009 reguleeris mitteeluruumide erastamist mitteeluruumide

erastamise seadus ning selle alusel kehtestatud VV määrus nr 1996/175, mille punkti 17

esimeses lõikes nähti ette, et viie tööpäeva jooksul pärast enampakkumise toimumist kinnitab

mitteeluruumide erastamise kohustatud subjekti seaduslik esindaja enampakkumise tulemuse

või tunnistab enampakkumise nurjunuks. Käesoleval juhul ei ole vaidlust enampakkumise

toimumise üle, samuti ei ole vaidlust selles, et Tallinna Kesklinna vanema 16. veebruari 2006

korraldusega nr 161 kinnitati enampakkumise tulemus. Seega on enampakkumise korraldaja

teinud ühe VV määruse nr 1996/175 punktis 17 nimetatud otsustest. Kaebuse esitaja küll

vaidlustas Tallinna Kesklinna vanema 16. veebruari 2006 korralduse osaliselt (haldusasi nr 3-

06-1229), ent tema kaebus jäeti rahuldamata. Hiljem kaebuse esitaja enampakkumise

tulemuste kinnitamise kohta antud korraldust vaidlustanud ei ole. Kõnealust korraldust ei ole

kaebuse esitaja vaidlustanud ka käesolevas asjas. Samas tuleb märkida, et käesolevaks ajaks on

selle vaidlustaise võimalused ka ammendunud ning tegemist on kehtiva haldusaktiga, mis

määrab siduvalt kindlaks kaebuse esitaja õigused ja kohustused avalik-õiguslikus suhtes, mis

puudutab Pärnu mnt 8/Väike-Karja tn 9 asuvate mitteeluruumide erastamist. Eelviidatud VV

määruse nr 1996/175 punktist 17 tulenevalt ei ole võimalik, et samaaegselt kehtiksid

haldusaktid enampakkumise tulemuse kinnitamise kohta ning enampakkumise nurjunuks

tunnistamise kohta. Seega välistab Tallinna Kesklinna vanema 16. veebruari 2006 korralduse

nr 161 kehtivus juba iseenesest enampakkumise nurjunuks tunnistamise ja sellesisulise

haldusakti andmise. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt

haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi

reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele

suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Haldusakti andmisega

määratleb haldusorgan lõplikult ja siduvalt kindlaks isiku ja avaliku võimu vahelise konkreetse

õigussuhte. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 6 lõike 2 punktis 2 nimetatud välja

andmata jäänud haldusakti väljaandmiseks kohustamise nõude saab isik esitada juhul kui

haldusorganil on seadusest tulenevalt kohustus konkreetne õigussuhe haldusaktiga

reguleerida, ent ta ei ole seda teinud. Juhul kui õigussuhte reguleerimiseks on haldusakt antud,

ent isik leiab, et haldusakt on õigusvastane ja rikub tema subjektiivseid õigusi, on tal võimalus

antud haldusakt vaidlustada HkMS § 6 lg 2 punktis 1 sätestatud tühistamisnõude esitamisega.

Olukorras, kus isik ei ole tema õigusi väidetavalt rikkuva (talle kahjuliku) haldusakti

tühistamist taotlenud, ei saa ta nõuda haldusorgani kohustamist sama õigussuhte

reguleerimisele suunatud teistsuguse haldusakti andmiseks, iseäranis mitte juhul kui selliste

haldusaktide paralleelne kehtivus oleks võimatu, nagu see käesoleval juhul oleks. Siinkohal

tuleb märkida, et haldusakt kehtib sõltumata tema õigusvastasusest. HMS §-i 61 kohaselt

kehtib haldusakt selle adressaadile teatavakstegemisest kuni kehtetuks tunnistamiseni,

kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse

täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Seejuures haldusakti kehtetuks tunnistamist on HMS §

68 lg 1 kohaselt isikul õigus nõuda vaid juhul kui ta võib taotleda HMS § 44 alusel

haldusmenetluse uuendamist. Käesoleval juhul on ilmne, et kaebuse esitajal ei ole õigust

haldusmenetluse uuendamist nõuda, kuna vastav taotlus tuleks haldusorganile esitada ühe kuu

jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest alates. Kui lähtuda kaebuse

esitaja seisukohast, et enampakkumise lõpptulemus (enampakkumise tulemuse kinnitamise

või enampakkumise nurjunuks tunnistamise) otsustamisel oleks tulnud lähtuda asjaolust, et

kaebuse esitajale ei olnud teada müügiesemega seotud muinsuskaitselised piirangud ja

seadusest tulenev ostueesõigus, siis oleks tal subjektiivne õigus nõuda asja uut läbivaatamist

(enampakkumise tulemuse tühistamist) kuu aja sellest asjaoludest teada saamisest. Seda

kaebuse esitaja teinud ei ole.

12. VV määruse nr 1996/175 punktis 21 on tõepoolest sätestatud võimalus enampakkumine

nurjunuks tunnistada pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist. Sel juhul võtab erastamise

kohustatud subjekti vastu otsuse, millega tühistatakse enampakkumise tulemus ja

tunnistatakse enampakkumine nurjunuks. Kohus on seisukohal, et enampakkumise tulemuste

tühistamist ei saa halduskohtult nõuda HkMS § 6 lg 2 punktid 2 nimetatud välja andmata

jäänud haldusakti väljaandmiseks kohustamise nõude kaudu, vaid see on võimalik üksnes

haldusakti tühistamise nõude esitamisega. Käesoleval juhul ei ole Piibeleht Varahaldus OÜ

Tallinna Kesklinna Vanema 16. jaanuari 2006 korralduse nr 161 tühistamist taotlenud.

Korralduse tühistamise taotlusega oleks kaebuse esitaja pidanud kohtu poole pöörduma

HkMS § 9 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul, vajaduse korral taotledes tähtaja ennistamist,

juhul kui ta leidnuks, et kõnealuse korralduse tema subjektiivseid õigusi kahjustav iseloom

selgus talle alles hiljem. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et enampakkumise esemeks

olnud mitteeluruumidega seotud muinsuskaitselistest piirangutest oli kaebuse esitaja igal juhul

teadlik hiljemalt 2009. aasta märtsikuus. Seega oleks ka kaebetähtaja ennistamine linnaosa

vanema 16. jaanuari 2006 korralduse tühistamise nõude puhul äärmiselt vähetõenäoline. Isik,

kes ei ole seaduses ettenähtud tähtaja jooksul tema õigusi väidetavalt rikkuva haldusakti

tühistamise taotlusega halduskohtusse pöörduda, ei saa sama tulemust taotleda sel teel, et

esitab haldusorganile hiljem suvalisel ajal sisuliselt sama haldusakti kehtetuks tunnistamise

taotluse ning selle taotluse rahuldamata jätmise korral pöördub 30 päeva jooksul

kohustamiskaebusega halduskohtusse. Selline võimalus muudaks haldusakti tühistamiseks

esitatava kaebuse tähtaja sätestamise mõttetuks.

13. Viimaks leiab kohus, et enampakkumise nurjunuks tunnistamiseks ei oleks ka

materiaalõiguslikku alust. Enampakkumise nurjunuks tunnistamise alused olid sätestatud VV

määruse nr 1996/175 punktis 18. Kaebuse esitaja väitel on erastamise korraldamisel rikutud

seaduse ja teiste õigusaktide nõudeid. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Vaidlust ei ole selles,

et teave enampakkumise esemeks oleval mitteeluruumil lasuvate muinsuskaitseliste

kitsenduste kohta ning neist johtuva seadusest tuleneva riigi ja kohaliku omavalitsuse

ostueesõiguse kohta ei pea tingimata olema märgitud enampakkumise teates. Andmed, mis

teates märkida tuleb, olid sätestatud VV määruse nr 1996/175 punktis 7. Sama punkti

kolmandas lõigus sätestati, et enampakkumiskomisjon peab tagama asjast huvitatud isikutele

informatsiooni kättesaadavuse avalikul enampakkumisel erastatava mitteeluruumi tehnilise

varustatuse, heakorra taseme ja teiste oluliste omaduste kohta kohustatud subjekti asukohas.

Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja tõendanud, et ta oleks müügiobjektiga seotud

kitsenduste või piirangute kohta enne enampakkumise toimumist üldse mingit teavet

nõudnud. Vaidlust ei ole iseenesest selles, et kaebuse esitaja on enampakkumisega seotud

dokumente küsinud vastustaja käest 27. veebruaril 2006, seega pärast enampakkumise

toimumist ja enampakkumise tulemuse kinnitamist. Seda, milliste dokumentidega ja millise

teabega oleks kaebuse esitajal olnud võimalik kohustatud subjekti asukohas tutvuda enne

enampakkumise toimumist või millist teavet oleks antud näiteks muinsuskaitseliste piirangute

või ostueesõiguse kohta, võib üksnes oletada, ent kuna kaebuse esitaja seda vastava teabega

enne enampakkumise toimumist tutvuda soovinud ei ole, ei saa ta ka väita, et mingisugust

asjakohast teavet talle ei antud. Kohus nõustub ka vastustaja seisukohaga, et

muinsuskaitseliste piirangute võimalikkus ei saanud kaebuse esitajale tulla üllatusena ning

nende piirangute olemasolu või puudumist oleks tal olnud lihtsalt võimalik enne

enampakkumise toimumist kontrollida. Vastustaja märgib õigesti, et kaebuse esitaja näol on

tegemist ettevõtjaga, kelle tegevusalaks on muuhulgas kinnisvaratehingud ning sellise ettevõtja

puhul tuleb eeldada, et ta on kursis sellega, et Tallinna vanalinna piirkonnas on Vabariigi

Valitsuse 20. mai 2003. a määrusega nr 155 kehtestatud muinsuskaitseala ning pidi eeldama, et

sellest tulenevalt võivad ka vaidlusaluses hoones asuvate ruumide kasutamisel ja käsutamisel

kehtida teatud muinsuskaitselised piirangud. Konkreetsete piirangute olemasolu oleks olnud

võimalik aadressi järgi kontrollida kultuurimälestiste riiklikust registrist. Seega ei saa kohtu

hinnangul väita, et vaidlusaluste eluruumide erastamisel oleks rikutud seadusest või muudest

õigusaktidest tulenevaid nõudeid, mis annaksid aluse enampakkumine nurjunuks tunnistada.

14. Kaebuse esitaja on kaebuses formuleerinud ka taotluse tunnistada õigusvastaseks Tallinna

Kesklinna Valitsuse tegevus, mis seisneb kaitsekohustuse teatise esitamises kaebuse esitajale alles 17. märtsil

2009, seega olulise hilinemisega. Oma põhjendatud huvina on kaebuses välja toodud

eelpoolnimetatud kohustamisnõude rahuldamine. Kaebuse täienduses on kaebuse esitaja

märkinud, et soovib hiljem täiendavalt esitada ka kahju hüvitamise nõude. Haldusakti või

toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamiseks peab isikul olema põhjendatud huvi.

Põhjendatud huvi tähendab eelkõige seda, et isik peab haldusakti või toimingu õigusvastasuse

tuvastamisest saama mingisuguse õigusliku kasu ehk teisisõnu peab toimingu või haldusakti

õigusvastasuse tuvastamine kuidagi aitama isikut edaspidi oma õiguste teostamisel või

kaitsmisel. Käesolevas haldusasjas 09. märtsil 2009 tehtud kaebuse menetlusse võtmise

määruses juhtis kohus tähelepanu sellele, et haldusasjas 3-09-1004 vaidlustas Piibeleht

Varahaldus OÜ Tallinna Kesklinna Valitsuse tegevusetuse, mis seisnes selles, et

enampakkumise korraldajana ei teavitanud Kesklinna Valitsus kaebuse esitajat Tallinnas

Pärnu mnt 8 / Väike-Karja 9 asuva mitteeluruumiga M6 seotud muinsuskaitselistest

piirangutest. Halduskohus lõpetas eelnimetatud kaebuse menetluse HkMS § 12 lg 3 alusel

08. detsembri 2009 määrusega. Kõnealune kohtumäärus on praeguseks jõustunud. Kinnisasja

kohta koostatud kaitsekohustuse teatise esitamine on igal juhu hõlmatud muinsuskaitselistest

piirangutest teavitamisega. See tähendab, et käesolevas asjas ei saa kaebuse esitaja enam

vaidlustada seda, et talle ei esitatud kaitsekohustuse teatist enne enampakkumise toimumist –

vastava tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamise taotluse osas on jõustunud kohtumäärusega

(haldusasi 3-09-1004) menetlus lõpetatud. Samas nähtub kaebusest ja kaebuse esitaja poolt

kohtuistungil antud selgitustest üheselt, et kaebuse esitaja soovib tugineda just

muinsuskaitselistest piirangutest ning sellega seotud riigi ja kohaliku omavalitsuse

ostueesõigusest mitte teadlik olemisele enampakkumise toimumise ajal. Sisuliselt väidab

kaebuse esitaja ju seda, et kui ta oleks neist piirangutest ja ostueesõiguse olemasolust teadlik

olnud, oleks ta enampakkumisel käitunud teisiti (nt. teinud madalama pakkumise, loobunud

pakkumise tegemisest vms.) Eeltoodut arvestades oleks teoreetiliselt võimalik, et kaebuse

esitaja huve kahjustas see, et vastavatest kitsendustest ei teavitatud teda kui enne

enampakkumise toimumist, samas on ilmne, et see kas või kuidas teavitati kaebuse esitajat

neist piirangutest pärast enampakkumise toimumist ja enampakkumise tulemuse kinnitamist,

ei mõjuta kaebuse esitaja õigusi ja kohustusi seoses kõnealuse enampakkumisega enam

kuidagi. Seega ei saa kaebuse esitajal olla ka põhjendatud huvi tuvastamaks, et kaitsekohustuse

teatise esitamine just 17. märtsil 2009 (või suvalisel muul ajal pärast enampakkumise

toimumist) oli õigusvastane.

15. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole enda

kasuks menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega menetluskulude nimekirja esitanud, siis

menetluskulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu ning kummagi poole menetluskulud

jäävad poole enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik

RIIGIKOHTU 23.03.2011 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON :

1. Rahuldada Tallinna Kesklinna Valitsuse kassatsioonkaebus.

2. Jätta PIIBELEHT VARAHALDUS OÜ kassatsioonkaebus

rahuldamata.

3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. novembri 2010. a otsus

asjas nr 3-10-506.

4. Jätta muutmata Tallinna Halduskohtu 27. aprilli 2010. a otsuse

asjas nr 3-10-506 resolutsioon. Muuta halduskohtu otsuse

põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

5. Menetluskulud jätta menetlusosaliste kanda.

6. Tagastada Tallinna Kesklinna Valitsuse kautsjon.

7. Arvata PIIBELEHT VARAHALDUS OÜ kautsjon riigituludesse.