3-09-2917/40 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. aprill 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-09-2917

Haldusasi

OÜ Naprosaks kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja

maksu- ja tollikeskuse 26.01.2006 maksuotsusega nr

12-5/35

määratud

maksusummade

sundtäitmise

aegumise tuvastamiseks ning 06.11.2009 korralduse nr

13-2.7/46671 ja 10.11.2009 korralduse nr 13-2.7/47891

tühistamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 19. aprillil 2010

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Naprosaks;

Esindaja: v. adv. Vahur Kivistik;

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus,

Esindaja: Martin Aas.

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse elektrooniline ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale. Kohtuotsuse

kinnitatud paberärakiri on võimalik soovi korral saada Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (edaspidi PMTK) 26.01.2006

maksuotsusega nr 12-5/35 (edaspidi Maksuotsus) määrati OÜ-le Naprosaks käibemaksu

summas 4 364 483 krooni ja tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt 8 198 148 krooni,

kokku summas 12 562 631 krooni. Maksuotsus jõustus 19.02.2009, kui Riigikohus otsustas

mitte menetleda kaebuse esitaja kassatsioonkaebust. 06.11.2009 korraldusega nr 13-2.7/46671

kohustas vastustaja AS-i Swedbank arestima kaebuse esitaja pangakonto(d) maksuotsusest

tuleneva võlasumma osas summas 10 973 286 krooni ja kandma nimetatud summa suuruses

maksuvõla Maksu- ja Tolliameti pangakontole.

2. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse (edaspidi LMTK) 04.09.2009

korraldusega nr 13-11/4031, milles sisaldus ka sundtäitmise hoiatus, kohustati kaebuse esitajat

tasuma maksuvõlga summas 1 052 158,48 krooni. PMTK 10.11.2009 korraldusega nr 13-

2.7/47891 kohustati AS-i Swedbank arestima kaebuse esitaja pangakonto(d) võlasummas 1

052 158,48 krooni ja kandma samas suuruses maksuvõla Maksu- ja Tolliameti pangakontole.

Kaebaja korraldust ei vaidlustanud ning korraldus on seega jõustunud.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

3. Kaebaja leiab esiteks, et asja lahendamisel on määravaks küsimus, kas enne 01.07.2002

tasumisele kuulunud maksusummade sundtäitmise aegumisele tuleb kohaldada enne

01.07.2002 kehtinud maksukorralduse seaduse sätteid või mitte. Kuni 30.06.2002 kehtinud

MKS § 24 lg 2 kohaselt võib maksumaksja varale pöörata sissenõuet seitsme aasta jooksul,

arvates päevast, mil maksusumma oleks tulnud maksuseaduse alusel tasuda või üle kanda.

Maksu sissenõudmine sõltub aegumise tähtajast ning maksukohustuse tekkimisel ja

lõppemisel

kuulub

kohaldamisele

aegumise

alguses

kehtinud

seadus.

Riigikohtu

tsiviilkolleegium on kohtumääruses kohtuasjas nr 3-2-1-126-06 käsitlenud seaduse

tagasiulatuvat kohaldamist, selgitades, et tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse

nende tegemise ajal kehtinud materiaalõigust ning tehingu ja toimingu tegemisest hiljem

jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes on võimalik

ainult erandkorras, kui selline tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse

rakendussätetes. Kaebuse esitaja rõhutab, et seadusandja ei ole andnud MKS rakendussätetes

tagasiulatuvat jõudu MKS § 132 lg 1 sätestatud aegumistähtaja algusele. Selline tagasiulatuv

sissenõudmise tähtaja rakendamine oleks vastuolus ka isiku õiguspärase ootusega, et kehtima

jääb see seadus, mis kehtib maksuvõla tekkimise ajal.

4. Vabariigi Valitsuse 28.09.1999 määrusega nr 279 kehtestatud õigustloovate aktide eelnõude

normitehnika eeskiri § 20 lg 1 sätestab, et tagasiulatuvalt kohaldatavad sätted on keelatud, kui

see toob kaasa isiku kohustuste või vastutuse suurenemise või õiguste või vabaduste

vähenemise või muu negatiivse tagajärje. Eeskirja § 20 lg 2 kohaselt on tagasiulatuvalt

kohaldatavad sätted lubatud üksnes lõikes 1 nimetamata juhtudel ja põhjendatud vajaduse

korral. Riigikogu juhatuse 06.03.2001 otsusega nr 59 on kehtestatud Riigikogus menetletavate

eelnõude normitehnika eeskiri, mille punkt 17 lõike 4 kohaselt võib seadusele või selle sättele

tagasiulatuva jõu anda üksnes põhjendatud vajaduse korral, kui see toob kehtiva õiguse

normidega võrreldes kaasa isiku õiguste laienemise, vabaduste suurenemise, kohustuste või

vastutuse vähenemise. Kui eelnõuga kavandatakse kõrvaldada teo karistatavus või kergendada

karistust, sätestatakse jõustumisnormis seaduse tagasiulatuv kohaldamine. Kaebuse esitaja on

seisukohal, et seadusandja on lähtunud eelnimetatust ka MKS aegumise sätete puhul ning

seaduses ei ole sätestatud aegumisele tagasiulatuvat jõudu.

5. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu sellele, et ka võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa

seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (edaspidi VÕSRS) § 11

kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 01.07.2002, enne käesoleva seaduse

jõustumist kehtinud seadust. VÕSRS § 9 lg 1 teine lause sätestab, et aegumise algusele,

peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on

alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002. Ka VÕSRS § 9 lg 2 ja 3 näevad ette

aegumistähtaja muutumise puhul soodsamad normid. Isegi kriminaalõiguses kuulub

kohaldamisele tagasiulatuvalt vaid isikule soodsam säte. Näiteks on Euroopa Inimõiguste

Kohus kohtuasjas Veeber vs Eesti märkinud, et kohtu loodud pretsedendiõiguse kohaselt ei

piirdu konventsiooni artikkel 7 süüdistatava kahjuks kriminaalõiguse tagasiulatuva

kohaldamise keelamisega: üldisemalt sisaldab see põhimõtet, et üksnes seadusega saab

määratleda kuriteo ja ette näha karistuse, ja põhimõtet, et kriminaalõigust ei tohi

laiaulatuslikult tõlgendada süüdistatava kahjuks. Kohus leidis, et siseriiklikud kohtud

kohaldasid 1995. aastal jõustunud õigusnorme tagasiulatuvalt käitumise suhtes, mis varem ei

olnud kuritegu ning järelikult rikuti konventsiooni artikli 7 lõiget 1. Seega nii seadusandja kui

ka Riigikohtu seisukoha järgi on võimalik uut õigusnormi kohaldada enne uue õigusnormi

jõustumist tekkinud õigussuhetele ainult siis, kui sellekohane soov on selgelt uue õigusnormi

rakendussätetes väljendatud. Vaidlust ei saa olla selles, et käesoleva asja tehiolud vastavad

enne uue õigusnormi jõustumist tekkinud õigussuhte ja asjaolu mõistele, sest maksuotsusega

on kaebuse esitajale määratud tasumiseks käibemaks ja tulumaks just 2000. aasta jaanuari kuni

juuni osas. Seetõttu tuleb analüüsida, kas käesolevas kohtuasjas arutluse all olevat olukorda on

seadusandja maksukorralduse seaduse rakendussätetes reguleerinud.

6. Maksukorralduse seaduses sätestatakse aegumine seoses maksusumma määramise

aegumisega ning sundtäitmise aegumisega. Mõlemale aegumise juhtumile viidatakse otseselt

ka maksukorralduse seaduse rakendussätetes ning konkreetselt §-s 165. Järelikult tuleb asuda

seisukohale, et seadusandja on soovinud anda uue maksukorralduse seaduse jõustumisega

tagasiulatuv jõud aegumisele just nendele õigussuhetele, mida on konkreetselt rakendussätte

§-s 165 nimetatud. Kaebaja leiab, et käesolevas asjas tuleb kohaldada MKS §-i 165 sätteid,

kuna MKS § 165 pealkiri aegumise sätete kohaldamine viitab expressis verbis sellele, et aegumise

tagasiulatuva kohaldamise küsimus on sätestatud vastavas paragrahvis. Ka Riigikohus märgib

29.03.2006 otsuses asjas nr 3-3-1-7-06, et alates 01.07.2002 kehtivas MKS-s on aegumine

sätestatud varemkehtinud MKS-ga võrreldes osaliselt teisiti, regulatsiooni tihedus on suurem

ning lisandunud on aegumise peatumise ja katkemise reeglid. Kaebaja leiab, et kahtlust ei ole

selles, et sundtäitmise aegumise küsimuse lahendamisel on Riigikohus lähtunud

maksukorralduse seaduse §-st 165 ning mitte §-st 164. Kaebaja leiab, et MKS §-s 165 puudub

regulatsioon, mis võimaldaks tagasiulatuvalt kohaldada sundtäitmise aegumist olukordadele,

kus maksusumma tasumise kohustus tekkis enne 01.07.2002 ning sundtäitmist alustatakse

pärast uue seaduse jõustumist. Käesolevas asjas ei esine ka sundtäitmise katkemise asjaolusid

maksukorralduse seaduse § 132 lõigete 4-6 tähenduses.

7. Kaebaja leiab, et vaidlust ei saa olla selles, et asjaolud, mille pinnalt kaebuse esitajale määrati

tasumiseks täiendav käibe- ja tulumaks, olid tekkinud enne 01.07.2002. Seega tuleb lähtuda

Riigikohtu juhistest seaduse tagasiulatuva kohaldamise tingimuste kohta ning eeltoodud

Vabariigi Valitsuse eeskirjast ning Riigikogu juhatuse juhisest. Käesolevas asjas kohaldamisele

kuuluva kuni 30.06.2002 kehtinud MKS § 24 lõike 2 kohaselt aegus kuni 10.06.2002

ülekandmisele kuulunud tulumaksu sundtäitmine 10.06.2009 ja kuni 20.06.2002 ülekandmisele

kuulunud käibemaksu sundtäitmine 20.06.2009. Kuivõrd MKS rakendussätetes puudub

regulatsioon sundtäitmise aegumise tagasiulatuvaks kohaldamiseks asjaolude suhtes, mis on

tekkinud enne 01.07.2002, siis tuleb juhinduda sundtäitmise aegumise arvestamisel kuni

30.06.2002 kehtinud MKS sätetest nende tulumaksusummade osas ning käibemaksusummade

osas, mis tulnuks tasuda kuni 30.06.2002. Sundtäitmine on seega aegunud 6 686 853 krooni

tulumaksu ning 3 551 886 krooni käibemaksu osas.

8. 04.09.2009 korralduses on märgitud, et seisuga 04.09.2009 on maksukohustuslasel

maksuvõlg kogusummas 1 052 158,48 krooni. Kaebaja juhib tähelepanu sellele, et vastustaja

kasutab korraldustes sõnastust: „maksuvõlg summas“. Kaebuse esitaja saab sellest teha ainult

ühese järelduse, et vastustaja antud haldusakt sisaldab informatsiooni tema kogu maksuvõla

kohta. Korralduse sisust võib oletada, et maksuhaldur on ise asunud seisukohale, et

maksuotsusega määratud maksuvõlg on aegunud ning seetõttu loobunud nende summade

sissenõudmisest. 01.10.2009 korralduses nr 13-11/2425 on maksuvõla suuruseks märgitud

11 696 krooni. Haldusakti sisust tulenevalt on maksuvõlg vahepeal vähenenud. Kuna kaebuse

esitaja on maksuvõlga osaliselt tasunud ning tasumist sai õiguspäraselt arvestada vaid peale

maksuotsuse tekkinud jooksvate võlgade katteks (kuna maksuotsusega määratud maksuvõla

sissenõudmine on aegunud), võib maksuhalduri viimases korralduses märgitud summa õige

olla. Seega on maksuhalduri poolt kolme haldusakti sundtäitmine õigusvastane. Kaebaja

märgib, et 26.01.2006 maksuotsusega on määratud tasumiseks kokku 12 562 631 krooni.

06.11.2009 korraldusega on sissenõue pööratud 26.01.2006 maksuotsusega määratud

summade osas kokku 10 973 286 krooni. Seega on korraldusest tulenevalt tasutud osaks 1 589

345 krooni. Kaebaja leiab, et maksuhaldur on ebaõigesti arvestanud tasutud summad

maksuotsuse summa katteks, sest maksukohustuslasel ei ole MKS § 31 lg 3 p 4 kohaselt

kohustust tasuda maksuvõlga, mis on aegunud. Seega on maksuhaldur tasumise järjekorda

ebaõigesti kohaldanud.

9. Kaebaja on ka seisukohal, et vaidlusalused haldusaktid ei ole nõuetekohaselt motiveeritud.

Haldusaktides on tuvastatud üksnes see, et kaebuse esitaja ei ole maksuhaldurile kandnud üle

maksusummasid vastavalt esitatud deklaratsioonidele. Korraldustest ei selgu, kas ja milliseid

maksusummasid on kaebuse esitaja maksuhaldurile üle kandnud ning kuidas need kajastuvad

seoses kaebuse esitaja maksukohustuste kustutamisega. Lisaks sellele on maksukohustuse

tekkimise õiguslikuks aluseks ka viide materiaalõigusnormile, mille aluseks mingi

maksukohustus tekib. Maksuhaldur ei ole viidanud maksukohustuse tekkimise õiguslikule

alusele ning seetõttu leiab kaebuse esitaja, et vaidlustatud korraldused ei vasta asjakohase

põhjendamise nõudele. Haldusmenetluse seaduse § 56 lg 2 sätestab haldusakti õigusliku ja

faktilise motiveerimise nõude.

10. Kaebaja täiendas 15.04.2010 oma seisukohti, leides, et haldusasjas omab tähendust üksnes

ajaliselt viimase korralduse aluseks olevas haldusaktis märgitud summa 11 696 krooni. Mitme

vastuolulise haldusakti andmisel kehtib õiguslikult vaid viimane ning maksuvõla kogusumma

osas tuleb lähtuda viimasest haldusaktist. Korraldusele lisatud maksuvõlas olevate nõuete

loetelu ei anna alust eeldada, et tegemist oleks vaid osalise maksuvõlaga. Kaebajal oli seega

alus eeldada, et ülejäänud maksuvõlad olid aegunud või kustutatud. Kaebaja esitas 06.04.2010

kohtuistungil maksuameti poolt saadetud e-kirja, mille kohaselt oli 27.11.2009 seisuga

maksuvõlg 1 115 666 krooni. Seega on maksuhalduri andmetel maksuvõlg lühikese ajaga

kasvanud üle miljoni krooni. Kaebuse esitaja rõhutab, et mitte mingil juhul ei saa väita, et e-

kirjaga on maksuhaldur teatanud vaid osa summast ning palunud täieliku summa

teadasaamiseks ise vastavate allikate poole pöörduda. Maksukohustuslasel on õigus eeldada

maksuhalduri poolt esitatud andmete õigsust, asumata ise kontrollima maksuhalduri arvutusi

ning otsima täiendavat informatsiooni. Kaebuse esitaja lisab, et maksuhaldur ei saa avaldada

informatsiooni üksnes osaliselt. Juhul, kui tegemist on olnud maksuhalduri poolt ebaõige

teabe avaldamisega, on hilisem maksuvõla sissenõudmine suuremates summades

maksukohustuslase suhtes ebaõiglane ning annab aluse MKS § 114 lõike 3 alusel maksuvõla

kustutamiseks. Kaebuse esitaja leiab kokkuvõtlikult, et käesolevas asjas on antud kolm

erinevat ja omavahel vastuolus olevat haldusakti maksuvõla suuruse kohta, mistõttu tuleb

lähtuda ajaliselt viimasest ja isikule soodsamast aktist.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

11. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja märgib

esiteks, et ei nõustu kaebajaga selles, et sundtäitmine on enne 01.07.2002 tasumisele kuulunud

maksusummade osas aegunud. 07.01.2002 jõustunud MKS § 164 lg 1 sätestab

rakendussättena, et enne käesoleva seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlg nõutakse sisse

käesolevas seaduses sätestatud korras. Enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud

sissenõudmist võib jätkata käesolevas seaduses sätestatud korras. MKS § 132 lg 1 kohaselt on

maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg seitse aastat. Aegumistähtaeg algab kohustuse

täitmise tähtpäeva saabumisele järgneva aasta 1. jaanuarist. Maksuotsuse või vastutusotsuse

alusel sissenõutava maksusumma sundtäitmise aegumistähtaeg algab maksuotsuse või

vastutusotsuse kättetoimetamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Muude maksuhalduri

poolt sissenõutavate rahaliste kohustuste sundtäitmise aegumistähtaeg on üks aasta, arvates

nõude esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Vastustaja leiab, et eeltoodust tulenevalt

on selge, et maksuotsuse sissenõudmisel kohaldub kehtiv MKS ning kaebuse esitaja väited

sundtäitmise aegumisest ei ole põhjendatud. Vastustaja viitab, et Tallinna Ringkonnakohus

asus käesoleva haldusasja raames esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamise käigus välja antud

määruses samale seisukohale. Ringkonnakohus märkis 26.01.2010 määruses, et kaebuse väide

PMTK 26.01.2006 maksuotsusega määratud maksude sundtäitmise aegumisest ei ole

põhjendatud, sest MKS § 164 lg-st 1 tulenevalt kuulub asjas kohaldamisele MKS § 132 lg 1

esimene ja kolmas lause, mille kohaselt maksuotsuse alusel sissenõutava maksusumma

sundtäitmise seitsmeaastane aegumistähtaeg algab maksuotsuse kättetoimetamise aastale

järgneva aasta 1. jaanuarist. Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2009. otsuses haldusasjas nr 3-08-

262 nõustuti halduskohtu ja maksuhalduri seisukohaga, et enne 1.07.2002 tekkinud

maksuvõla aegumisel tuleb kohaldada MKS § 164 lg 1 kohaselt 1.07.2002 jõustunud

maksukorralduse seadust. Ringkonnakohus osutas, et seisukohta, mille kohaselt toimub enne

selle seaduse jõustumist tekkinud maksuvõlgade aegumine uues seaduses sätestatud korras,

kinnitab kohtupraktika. Asjas nr 3-3-1-7-06 märkis Riigikohus, et MKS § 164 lg 1 alusel

nõutakse enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõlg sisse kehtivas maksukorralduse seaduses

sätestatud korras, kusjuures ka enne 01.07.2002 alustatud sissenõudmist võib jätkata kehtivas

MKS-s sätestatud korras. Selles asjas on maksuvõlg kas täielikult või osaliselt (täielikult

põhiosas ja osaliselt intressivõla osas) tekkinud enne 01.07.2002. Sellist maksuvõlga tuleb

MKS § 164 lg 1 alusel sisse nõuda kehtiva MKS alusel. Eelneva põhjal on selge, et

maksuhalduri käsitlust toetab lisaks ringkonnakohtu seisukohale ka välja kujunenud

kohtupraktika. Kaebuse esitaja esitab aga seevastu laialivalguva käsitluse aegumisega

seonduvast, jättes tähelepanuta asjas määravat tähtsust omava MKS-i rakendussätte ning

kohtupraktika.

12. Vastustaja märgib haldusaktide motiveerituse osas, et vaidlustatud korralduste koostamise

aluseks on jõustunud haldusaktide näol maksuotsus ja maksuvõla tasumise korraldused.

Kaebuse esitaja viitab haldusaktide ebapiisavale motiveeritusele, kuid ei ole põhjendanud,

miks peaksid krediidiasutustele adresseeritud korraldused sisaldama kaebuse esitaja poolt

viidatud informatsiooni. Maksuhaldur leiab, et kaebuse esitaja käsitlus ei ole kohane, kuna

korralduste aluseks olevad haldusaktid on jõustunud, neis on välja toodud korrektne õiguslik

alus ning puudub vaidlus selle üle, et nimetatud haldusaktidest on arusaadavalt välja loetav,

milliste maksuvõlgade tasumiseks kaebuse esitajale tähtajad anti. Ka Tallinna Ringkonnakohus

jõudis 26.01.2010 määruses sarnasele järeldusele, selgitades, et sellised krediidiasutustele

adresseeritud korraldused ei pea sisaldama andmeid selle kohta, milliseid maksusummasid on

kaebaja maksuhaldurile üle kandnud, kuidas need kajastuvad seoses kaebaja maksukohustuse

kustutamisega ja milline on kaebaja maksukohustuse tekkimise materiaalõiguslik alus.

Korralduste, mille tühistamist kaebusega halduskohtult taotletakse, vaidlustamisel ei ole need

väited asjakohased. Ülaltoodut kokku võttes on vastustaja seisukohal, et maksuotsusega

määratud maksude sundtäitmine ei ole aegunud, krediidiasutustele tehtud korraldused on

õiguspärased ning kaebuse esitaja poolt tõstatatud väited ei saa olla haldusaktide tühistamise

aluseks.

13. Vastustaja esitas 09.04.2010 selgituses kohtule kaebuse esitaja maksuvõlgade loetelu

08.04.2010 seisuga. Vastustaja rõhutas 16.04.2010 täiendavas vastuses, et vaidlustatud

korralduste aluseks olevad haldusaktid on jõustunud. Vastustaja leiab, et vaidlustatud

korralduste õiguspärasuse tuvastamise aspektist ei ole oluline, kui palju on isikule nimetatud

korralduste aluseks olevate haldusaktidega määratud summad käesolevaks hetkeks

vähenenud, vaid tähtsust omab fakt, et nimetatud maksuvõlg eksisteeris korralduste andmise

hetkel korraldustes kajastatud suuruses. Selle aspekti üle aga puudub vaidlus, kuna korralduste

andmise aluseks olevad haldusaktid on jõustunud ja seega ka määratud maksusummade

suurus kinnitust leidnud. Maksuotsusega määratud summa osas toimus kuni 06.11.2009

korralduse andmiseni osaline tasaarvestamine ja tasumine on nähtav korraldusest endast ja ka

09.04.2010 selgitusest. Vastustaja leiab, et kaebaja viide 12.11.2009 korralduses olevale

summale kui maksuvõla kogusummale on ilmselgelt kohatu. Korraldusest ega selle aluseks

olevast haldusaktist ei ilmne, et tegemist oleks maksuvõla kogusummaga. Esitatud väide on

seega pahatahtlik ja tuleb jätta tähelepanuta. Vastustaja lisab seoses 06.04.2010 istungil

esitatud e-kirjaga, et möönab kaebuse esitajale eksliku teabe andmist, kuid rõhutab seejuures,

et tegemist on üksnes informatiivse sisuga teatisega, mitte haldusaktiga, mistõttu ei saa see

omada haldusasja lahendamisel tähtsust.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

14. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid

nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta

rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.

15. Kohus märgib esiteks maksusumma sundtäitmise aegumise osas, et ei nõustu kaebuse

esitaja väidetega. Vastustaja on õigesti viidanud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt

nõutakse enne 01.07.2002 tekkinud maksuvõlg sisse kehtivas maksukorralduse seaduses

sätestatud korras. Kohus leiab, et maksukorralduse seaduses on selgelt eraldatud

maksuvõlgade sissenõudmise kord (§ 164) ja teatud erandlikel juhtudel aegumise sätete

kohaldamine (§ 165). Kohus on seisukohal, et sätted ei ole üksteist välistavad, nagu leiab

kaebaja, vaid üksteist täiendavad. MKS § 165 näeb ette teatud juhud, mil on vajalik

eraldiseisvalt reguleerida aegumist. Asjassepuutuvaks sätteks on aga MKS § 164 lg 1

koosmõjus MKS § 132 lõikega 1 ning maksusumma sundtäitmise aegumistähtajaks seega 7

aastat. Kuna MKS § 164 on rakendussäte, on täidetud ka kaebaja viidatud normitehniliste

eeskirjade nõuded.

16. Kuna eeltoodust tulenevalt ei ole maksusumma sundtäitmine maksuotsuse osas aegunud,

on maksuhaldur arvestanud vahepeal tasutud maksusummad õigesti maksuotsusega määratud

maksude katteks. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebuse esitajal oleks vanemaid

maksukohustusi, seega kohaldub MKS § 105 lõige 6, mille kohaselt tasutakse või

tasaarvestatakse maksukohustuslase rahalised kohustused kohustuste tekkimise järjekorras.

17. Kohus märgib järgmisena maksuvõla kujunemise ja suuruse osas, et asja materjalide

kohaselt on vaidlusalused korraldused antud maksuotsuse ja maksuvõla tasumise korralduse

alusel. Maksuotsus on läbinud kohtuliku kontrolli, on õiguspärane ja jõustunud. Maksuvõla

tasumise korralduse lisast nähtuvalt on tegemist üksnes kaebaja enda poolt deklareeritud

maksudega. Maksuvõla tasumise korraldust kaebaja vaidlustanud ei ole ning see on jõustunud.

Algses kaebuses vaidlustas kaebaja ka kõige hilisemat maksuvõla tasumise korraldust –

01.10.2009 korraldust nr 13-11/2425, mille lisast nähtuvalt on korraldus antud kaebaja enda

poolt deklareeritud maksudest tuleneva võlgnevuse tasumiseks. Kaebaja loobus küll kõige

hilisema maksuvõla tasumise korralduse sundtäitmise vaidlustamisest, kuid leidis, et

maksuhaldur on esitanud vastuolulist infot, kuna viimasest korraldusest võib välja lugeda, et

see sisaldab kogu maksuvõlga, tühistades selliselt varasemad haldusaktid. Kohus on

seisukohal, et hilisem maksuvõla tasumise korraldus ei tühista teisi haldusakte, milles on

siduvalt tuvastatud maksuvõlg ja selle suurus. Igast haldusaktist on konkreetselt nähtav, millal

tekkinud ja millist maksukohustust haldusakt sisaldab. Maksuotsus sisaldab 2000. aasta

jaanuari kuni juuni osas määratud makse, 04.09.2009 maksuvõla tasumise korraldus nr 13-

11/4031 sisaldab kaebuse esitaja poolt deklareeritud makse 2008. aasta novembrist kuni 2009.

aasta juulini, sh ka maamaks. Seega on vaidlustatud korralduse aluseks olevatest

haldusaktidest selgelt näha, milliste maksukohustuste osas need antud on.

18. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et 01.10.2009 korraldus nr 13-11/2425 tühistab kõik

eelnevad haldusaktid. Ka selle korralduse lisast nähtuvalt on tegemist kaebaja deklareeritud

maksudega 2009. aasta augustikuu eest. Maksuotsus ja maksuvõla tasumise korraldused ei

kattu seega üheski ajavahemikus. Kohtu hinnangul ei tulene korraldusest mitte mingil viisil, et

korralduses märgitu näol on tegemist kogu maksuvõlaga. Kaebuse esitaja ka ei väida, et ta

oleks maksuvõla tasunud nii, et kogu võlasummaks 01.10.2009 seisuga oli 11 696 krooni.

19. Maksuhalduri poolt kohtule esitatud arvestuse kohaselt oli kaebuse esitaja maksuotsusest

tulenev võlg 08.04.2010 seisuga 10 912 278 krooni. Kaebaja väitis kohtuistungil, et talle ei ole

teada, kui suur on tema maksuvõlg, kuna maksuhaldur esitab selle kohta eksitavat infot.

Kohus möönab, et kohtule istungil esitatud maksuhalduri poolt kaebajale saadetud e-kiri võis

tekitada kaebajas segadust maksuvõla suuruse määratlemisel. Samas leiab kohus, et olukorras,

kus kaebajale on konkreetsete haldusaktide näol väga hästi teada tema maksukohustuse

suurus ning kindlasti on kaebajal ülevaade ka oma pangakontodest, ei saa e-kirja saatmist

käsitleda sellise õigusliku alusena, mis viiks kaebaja maksukoormuse vähenemiseni. Kui

kaebaja leiab, et sundtäitmise korraldustes toodud summad ei olnud õiged, oleks kaebaja

pidanud vastavat asjaolu kohtule tõendama, esitades näiteks vastavad maksekorraldused. Ka

siin kohaldub MKS § 105 lõige 6, kuna kõik kaebaja poolt tasutavate või tasaarvestatavate

summadega kaetakse kõigepealt maksuotsusest tulenevat võlgnevust. Seda enam ei saa

kaebaja olla eksimuses või teadmatuses enda maksuvõla suurusest.

20. Tallinna Ringkonnakohus märkis käesolevas asjas tehtud esialgse õiguskaitse määruses, et

krediidiasutustele adresseeritud korraldused ei pea sisaldama andmeid selle kohta, milliseid

maksusummasid on kaebaja maksuhaldurile üle kandnud, kuidas need kajastuvad seoses

kaebaja maksukohustuse kustutamisega ja milline on kaebaja maksukohustuse tekkimise

materiaalõiguslik alus. Kõik vastavad asjaolud on kajastatud vaidlustatud korralduse aluseks

olevates haldusaktides. Krediidiasutusel on kohustus järgida maksuhalduri korraldusi,

omamata kaalutlusõigust valida, kas täita korraldust või mitte. Kohus märgib, et

krediidiasutustele spetsiifilisema teabe esitamine võib rikkuda ka isikute õigust detailse

maksuinfo

mitteavalikustamisele

kõrvalistele

isikutele.

Krediidiasutustele

edastavad

korraldused ei pea seega sisaldama põhjalikke põhjendusi ja motiveeringuid maksuvõlgnevuse

sundtäitmiseks.

21. Kohus lisab viimaks, et kuna maksuotsuse sundtäitmine ei ole aegunud, ei saavutaks

kaebaja oma eesmärki ka juhul, kui kohus kaebuse rahuldaks ja vaidlustatud korraldused

tühistaks. Kui kohus leiaks, et kaebaja väited olid tõesed ning tuvastaks, et sundtäitmise

korraldustest peaks nähtuma, kust maksuvõlgnevus tuleneb ning neis peab esitama tasumise

arvestuse, ei muutuks sellest kaebuse esitaja maksukohustus. Maksuhalduril on õigus

maksuvõlgnevust MKS § 132 lõikest 1 tulenevalt sundtäita 7 aastat. Seega võib maksuhaldur

viidatud juhul anda koheselt uued korraldused maksuvõlgade sundtäitmiseks. Selle välistaks

üksnes aegumine või võlgnevuse täielik tasumine, milliseid asjaolusid käesolevas haldusasjas

aga ei esine.

22. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad

poolte menetluskulud nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik