3-09-3082/23 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-09-3082 Otsuse kuupäev

27. aprill 2010 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Aimur Kukk´e kaebus Tartu Vangla toimingu (10.09.2009 ohjeldusmeetme kasutamine) õigusvastasuse tuvastamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev

07. aprill 2010 Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebuse esitaja Aimur Kukk Vastustaja Tartu Vangla, esindaja Marju Altsaar

1. Rahuldada Aimur Kukk kaebus.

2. Tunnistada Tartu Vangla toiming (10.09.2009 ohjeldusmeetme kasutamine) õigusvastaseks.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27.mai 2010. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik

1. 10. septembril 2009. etapeeriti Aimur Kukk Tartu Vanglasse. Sama päeva kella 19.00 paiku teostati vastuvõtuosakonna ruumis nr 1178 A. Kukke läbiotsimine, mille käigus tekkis A.Kukke ja vanglaametnike vahel konflikt. 10.09.2009 koostatud ohjeldusmeetmete kasutamise aktis nr 46 on märgitud: Kinni peetava isiku Kukk Aimuri suhtes kasutati käeraudu, kuna kinnipeetav isik käitus argessiivselt, ei allunud korraldustele maha rahuneda, haaras ametniku rinnust ja seejärel ka ümbert kinni. Avaldas füüsilist vastupanu, mille tagajärjel kasutati tema suhtes rihmadega fikseerimist rahustusvoodisse (käeraudade asemel). Enda tegevusega seadis kinnipeetav ohtu ametnike elu ja tervise ning vangla üldise julgeoleku. Ohjeldusmeetme kasutamine fikseerimise näol kestis akti kohaselt ajavahemikul 19.15 kuni 23.00.

2. 07.10.2009.a. esitas A. Kukk vaide, milles vaidlustas 10.09.2009.a Tartu Vanglasse etapis tulles ohjeldusmeetmete kasutamise tema suhtes. Vaidega taotles A. Kukk vastava toimingu õigusvastaseks tunnistamist. Vaideotsusega 30.11.2009.a. nr E5 460 jäeti vaie rahuldamata.

3. Aimur Kukk esitas Tartu Halduskohtule 21.12. 2009.a. kaebuse, milles palub tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla 10.09.2009 toimingud (ohjeldusmeetmete kasutamine), mille kohaldamisel tekitati kaebajale põhjendamatuid füüsilisi ja moraalseid kannatusi.

Kaebuse põhjendused

4. Aimur Kukk leiab, et Tartu Vangla 10.09. 2009 toimingud, mis seisnesid ohjeldusmeetmena rahustusvoodisse paigutamises, olid ebaproportsionaalsed võrreldes toimepandud rikkumisega, tekitasid talle põhjendamatuid füüsilisi ja moraalseid kannatusi.

5. Kaebaja märgib, et 10.09. 2009 õhtul kella 19 ajal toimus intsident kaebaja täieliku läbiotsimise ajal. Kaebaja tunnistab, et ta väljendas oma nördimust geelpliiatsite äravõtmise pärast kõrgendatud häälel ning väljus korraks loata läbiotsimisruumist. A. Kukk on seisukohal, et polnud põhjust kasutada tema läbiotsimisruumi tagasi tulles vanglaametnike

A. Ooli ja A. Lundalini poolt kaebaja suhtes vägivalda, kuna kaebaja ei olnud agressiivne. Puudus ka vajadus tema suhtes käeraudade kasutamiseks.

Täielikult puudus aga vajadus kasutada tema suhtes nn. rahustusvoodit. Rahustusvoodisse paigutamisel tundis kaebaja füüsilist valu, kuna jalarihmad hakkasid soonima ja hõõruma. Käte venituse tõttu oli väga suured valud õlgades ning seljas. Seljal oli surveplaatide kasutamise tõttu väga valus. 15 minuti möödudes õnnestus kaebajal ennast iseseisvalt rahustusvoodist vabastada ning ta kutsus valvurit. Valvurite kambrisse sisenedes ei olnud ta agressiivselt meelestatud ning istus vabatahtlikult voodile. Kaebaja ei olnud ohtlik vanglaametnikele, ta soovis teha koostööd ning selle märgiks tõstis käed üles. Valvurid panid kaebaja uuesti rahustusvoodisse, kuigi selleks puudus kaebaja hinnangul igasugune vajadus. Rahustusvoodi kasutamine antud olukorras rahustamise ja fikseerimise eesmärgil ei olnud õige, see voodi tekitas ainult piina. Rahustusvoodis tundis kaebaja suurt füüsilist valu, mille tõttu minestas mitmel korral. Kaebaja karjus suure valu tõttu ning isegi nuttis. Rahustusvoodis kadus kaebajal ajataju ning sealt vabanemiseks vajas valvurite abi, iseseisvalt ei olnud ta võimeline püsti tõusma. Talle määratud kambrisse nr 1029 läks küll omal jalal, kuid väga suurte valude tõttu oli liikumine raskendatud.

6. A. Kukk leiab, et tema läbiotsimisruumist omavoliline ajutine lahkumine ei olnud nii suur Vangla Kodukorra rikkumine, et oleks olnud vajalik kasutada tema suhtes ohjeldusmeetmena rahustusvoodit. Väide, et ta kasutas valvurite suhtes füüsilist vägivalda ja oli agressiivne ning ohtlik vanglaametnikele, ei vasta tõele.

Vastustaja vastuväited

7. Tartu Vangla on seisukohal, et A.Kuke kaebus on põhjendamatu ja vaidleb sellele vastu. Kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeetmena fikseerimise kohaldamise vajadust tingis asjaolu, et kaebaja, saabudes 10.09.2009.a etapiga Tartu Vanglasse muutus läbiotsimise ajal vastuvõtu ruumis agressiivseks, karjus ning sõimas vanglaametnikke ning kasutas vanglaametniku suhtes füüsilist jõudu, mis seisnes selles, et ta haaras vanglaametniku

A.Ooli rinnust ning tõmbas ta enda haardesse. Seega ei olnud kaebaja tegevus passiivne enesekaitse vaid aktiivne ja kaebaja poolt algatatud rünne vanglaametniku suhtes.

8. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei täpsusta, mida tuleb konkreetselt mõelda kinnipeetava fikseerimise all ning kuidas toimub fikseerimise protseduur. Seega toimus kaebaja fikseerimine haldusmenetluse seaduse § 107 lg 2 lähtuvalt, mis sätestab, et toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. Kaebaja fikseerimiseks kasutati selleks spetsiaalselt kohaldatud voodit, kuhu kaebaja fikseeriti kõhuli lamavasse asendisse selliselt, et temal ei oleks võimalik käsi ja jalgu liigutades olla ohtlik teistele ning millises asendis on kõige tõenäolisem, et agressiivne inimene rahuneb. Ohjeldusmeetme kasutamise valikul arvestatakse ühelt poolt sellega, et selle kasutamisega piiratakse kinnipeetava füüsilist vabadust, kuna nii takistatakse kinnipeetava liikumisvõimalusi ja kinnipeetav on sunnitud viibima kindlas kehaasendis. Teiselt poolt on eesmärgiks ennetavalt vähendada julgeolekuriske – ohtu vanglaametnike ja kinnipeetava enese tervisele, ohtu vangla varale, mida kinnipeetav võib agressiivsuse hoos hakata kambrisse paigutamisel lõhkuma jmt. Kuna julgeolekuabinõude kasutamise eesmärk ei ole suunatud tagajärgede likvideerimisele vaid ennetamisele, siis ennetava meetme kohaldamisel ei ole tarvis ära oodata, kas kinnipeetav ründab uuesti vanglaametnikku, hakkab lõhkuma vangla vara, pannes sellega toime raske õigusrikkumise. Seega tuleb tähelepanuta jätta kaebaja väited osas, mis puudutavad tema rahulikku olekut ohjeldusmeetme rakendamise ajal ning tähtsust omavad ainult need asjaolud, mis esinesid siis, kui ohjeldusmeetme kohaldamist otsustati.

9. Kaebaja puhul on tegemist kinnipeetavaga, kes viibib vanglas 7 korda, on kriminaalkorras karistatud 7 korral. Vanglas viibimise ajal on teda korduvalt karistatud vangla vara lõhkumises, vanglaametnike sõimamise, keelatud esemete omamise ning ka kaaskinnipeetavaga kaklemise eest. Seega oli vanglal olemas piisavalt eelnevat informatsiooni, mille alusel kujunenud kaebaja käitumismuster andis piisavalt alust tõsikindlalt arvata, et kaebaja ettearvamatust käitumisest tulenevalt, tema argessiivsest suhtumisest nii teiste kinnipeetavate kui ka vanglaametnike suhtes, kaebaja poolt korduvalt väljendatud negatiivsest suhtumisest vanglaametnikesse ning vanglas kehtestatud korda, teades, et kaebajal on kalduvus vangla vara kahjustamiseks jne on kaebaja poolt edasiste raskete õigusrikkumiste toimepanemise ennetamiseks vajalik tema suhtes ohjeldusmeetmena fikseerimise kohaldamist.

10. Kaebaja väide, et tema rahustusvoodisse paigutamise näol on tegemist piinamisega, millest temale tekkisid ka vigastused, mis on meditsiinikaardil fikseeritud, vastab tõele ainult osas, et ta avaldas meditsiiniosakonna juhtaja juures 16.09.2009.a vastuvõtul olles, et temal on vigastused, mis on tingitud ohjeldusmeetmete kasutamisest. Kohtule esitatud videosalvestiselt on näha, kuidas kaebaja ise teeb aktiivseid füüsilisi jõupingutusi selleks, et rahustusvoodist pääseda ning vastustaja ei välista, et selle käigus võisid kaebajale ka tema poolt kirjeldatud vigastused tekkida. Rahulikult voodis lebades on kaebaja poolt kirjeldatud vigastuste tekkimine välistatud ja seega on kaebaja vigastuste tekitajaks ise ja need ei ole vanglaametnike tegevusest põhjustatud.

Kaebajale ohjeldusmeetme kohaldamisega kaasnenud teatud valu ja kannatuste näol ei olnud tegemist kaebaja piinamisega vaid paratamatu, sellise sanktsiooni kohaldamisega kaasneva võiva valuga.

Kohtu põhjendused ja otsus

11. Aimur Kukk on kohtus vaidlustanud Tartu Vangla poolt tema suhtes 10.09.2009 ohjeldusmeetmete kohaldamist fikseerimise näol, taotledes vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamist. Põhjendatud huviks õigusvastasuse tuvastamiseks on kaebaja märkinud hilisema kahju hüvitamise nõude esitamise, kuna ohjeldusmeetmete kasutamisega tekitati talle füüsilisi ja vaimseid kannatusi ning tervisekahjustusi.

Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja suhtes kohaldati 10.09.2009 erinevaid ohjeldusmeetmeid, esmalt pandi kaebajale peale käerauad, ning seejärel, akti kohaselt 10 minuti pärast, fikseeriti kaebaja rihmadega nn rahustusvoodisse. Ohjeldusmeetmete kasutamise akti nr 46 (tlk.34) kohaselt pandi kaebaja rahustusvoodisse kell 19.15 ja võeti ära kell 23.00. Kohtuasja juurde võetud kambri 1001 valvekaamera videosalvestuse järgi algas kaebaja fikseerimine rahustusvoodisse kell 18.57. Kaebajat vabastama tulid valvurid kell 22.57, kusjuures ajavahemik kaebaja rihmadest vabastamise algusest ajani, kui kaebuse esitaja oli rihmadest vabastatud ja kuni ta oli võimeline ruumist lahkuma, kestis umbes 10 minutit. Seega ei ole vaidlust ka selles, et ohjeldusmeetme kasutamine fikseerimise näol kestis umbes

4 tundi.

12. Ohjeldusmeetmete kasutamise kui täiendava julgeolekuabinõu kasutamise lubamine on sätestatud VangS § 69 lg 2 punktis 5. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks. Ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni. VangS § 70 lg 1 toob välja VangS § 69 lg 2 punktis 5 sätestatud ohjeldusmeetmete loetelu, mille järgi võib ohjeldusmeetmetena kasutada fikseerimist, käeraudu, jalaraudu või rahustussärki. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud käeraudade kasutamist vaid on vaidlustanud rahustusvoodisse fikseerimise põhjendatust, selle kohaldamise aega ja viisi.

13. VangS § 69 lg 4 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldab vanglateenistus. Edasilükkamatul juhul kohaldab täiendavaid julgeolekuabinõusid kõrgem kohalviibiv vanglateenistuse ametnik. Antud juhul on ohjeldusmeetmed, seda nii käeraudade kasutamise kui fikseerimise kasutamise näol, kohaldatud täiendava julgeolekuabinõuna edasilükkamatul juhul, kuna nende kasutamine on toimunud koheselt konflikti tekkimise käigus. Ohjeldusmeetemete kohaldamine ei ole toimunud meetmete kasutamisele eelnevalt vastuvõetud haldusakti alusel.

Ainus dokument, mis kajastab A.Kukke suhtes ohjeldusmeetmete kasutamist 10.09.2010, on samal päeval koostatud ohjeldusmeetmete kasutamise akt nr 46 (tlk.34). Selle akti kohaselt otsustas ohjeldusmeetmete kasutamise inspektor Andrei Ool, samuti kasutas ohjeldusmeedet Andrei Ool. Mõlemal juhul on A.Ool andnud ka aktile oma allkirja.

Tartu Vangla poolt 13.11.2009 saadetud vastuses kaebaja märgukirjale (tlk.44) on aga vangla märkinud, et kuna kaebaja käitus argessiivselt ja avaldas vanglaametnikele füüsilist vastupanu, kasutati Tartu Vangla korrapidaja Tanel Trolla korraldusel tema suhtes täiendava julgeolekuabinõuna rihmadega fikseerimist. Et suulise korralduse fikseerimise kasutamiseks andis korrapidaja T.Trolla, kinnitasid kohtuistungil nii T.Trolla ise, kui ka vanglaametnikud A.Ool, A.Lundalin kui H.Talts. Kohus on seisukohal, et kuigi ohjeldusmeetmete kasutamise akt ja tunnistajate ütlused selles, kes otsustas fikseerimise kasutamise, on vastuolus, ei ole selline vastuolu aluseks ohjeldusmeetme kasutamise õigusvastaseks tunnistamiseks. VangS § 69 lg 4 tähenduses võib edasilükkamatul juhul täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeedet kohaldada kõrgeim vahetult intsidendi juures viibiv vanglaametnik, sõltumata sellest, kas ja milline kõrgem vanglateenistuse ametnik vangla territooriumil viibib. Kui on tegemist edasilükkamatu juhtumiga, siis on vajalik vastav otsus samuti teha edasilükkamatult. Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses haldusasjas nr 3-3-1-49-06 on märgitud, et „Edasilükkamatuks juhuks VangS § 69 lg 4 teise lause tähenduses tuleb pidada olukorda, kus kinnipeetav oma agressiivse või ründava käitumisega seab vahetusse ja tegelikku ohtu enda, kaaskinnipeetavate või vanglaametnike elu ja tervise, püüab põgeneda või esineb kõrgendatud põgenemisoht või kinnipeetav tahtlikult kahjustab vangla vara või rikub muul sekkumist nõudval viisil oluliselt Vangistusseadust või vangla sisekorraeeskirju.“ Seega oli ka inspektor A.Oolil, kui vahetult intsidendi juures viibival vanglateenistuse ametnikul õigus otsustada kas ja millist ohjeldusmeedet kasutada. VangS § 66 lg 2 sätestab, et vangla sisekorraeeskirja täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vanglateenistuse ametnik.

14. Edasi vajab lahendamist küsimus, kas täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine, see on ohjeldusmeetme kasutamine rahustusvoodisse fikseerimise näol oli vajalik ja sobiv abinõu antud olukorras. VangS §-s 69 loetletud abinõud on täiendavad vangla julgeoleku kindlustamiseks ettenähtud abinõud. Seega on VangS § 69 lg 2 tulenevalt ohjeldusmeetme kasutamine kõige rangem julgeolekuabinõu ning selle kasutamine täiendava julgeolekuabinõuna on õigustatud üksnes erandlikel juhtudel. Kohus on seisukohal, et vastustaja poolt esitatud tõenditest ei nähtu, millega oli põhjendatud fikseerimise kui ühe kõige rangema ja kõige intensiivsemalt isiku põhiõigusi riivava julgeolekuabinõu kasutamine kaebuse esitaja suhtes ja seda nelja tunni jooksul. Nähtuvalt kaebaja enda seletusest, distsiplinaarmenetluse materjalidest ja tunnistajate A.Ooli ja A.Lundalini ütlustest, tekkis kaebaja ja teda läbiotsivate vanglaametnike vahel vaidlus, kuna A.Kukk ei saanud aru miks ta peab Tartu vanglas ära andma geelpliiatsid. Vaidluse käigus tõstis A.Kukk häält, karjus ametnike peale, läks korrast ruumist välja, kuigi tuli kohe tagasi. Kui inspektor A.Ool lähenes kaebajale, oli kaebaja rünnanud A.Ooli, võttes temalt ümbert kinni, misjärel suruti kaebaja põrandale ning pandi tema käed raudu.

Vastavalt VangS § 70 lõikele 1, on ka käeraudade kasutamine toodud ohjeldusmeetmete loetelus. Seega kohaldati kaebaja suhtes intsidendi tekkimisel koheselt täiendava julgeolekuabinõuna VangS § 70 lõikes 1 märgitud ohjeldusmeedet. Kohtule ei ole aga esitatud ühtegi veenvat tõendit, miks rakendati seejärel koheselt kaebaja suhtes teist, veelgi intensiivsemalt isiku vabadusi riivavat ohjeldusmeedet - nn rahustusvoodisse fikseerimist. Nähtuvalt kambri 1001 videosalvestusest, toimetati kaebaja sellesse kambrisse kell 18.57, ehk koheselt peale intsidenti ja vahetult peale käeraudade kasutamist. Milles konkreetselt seisnes kaebaja edasine agressiivsus olukorras, kus ta oli mitmete vanglaametnike poolt põrandale surutud ja tema käed oli käeradadesse pandud, ei ole selgunud. Kuna kaebaja toimetati koheselt edasi fikseerimisruumi, siis ei olnud jäetud aegagi kindlakstegemiseks, kas kinnipeetav on rahunenud või mitte ega saadud jõuda järeldusele, et käeraudade kasutamine ohjeldusmeetmena ei ole oma eesmärki kandnud.

15. Riigikohtu halduskolleegium on eelpoolviidatud lahendis märkinud, et täiendava julgeolekuabinõu rakendamiseks peavad esinema vahetud olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega, meede peab olema taotletud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Antud juhul puuduvad tõendid asjaolude kohtu, mis tõendaksid, et üleminek käeraudade kasutamiselt rangema ohjeldusmeetme, so fikseerimise kasutamisele, oleks olnud põhjendatud ja vajalik abinõu. Kohus on seisukohal, nn rahustusvoodisse fikseerimine ehk rihmadega liikumatult sidumine ei ole oma olemuselt leebem ohjeldusmeede kui käeraudade kasutamine, mida on vastustaja märkinud kaebajale 13.11.2009 saadetud vastuses (tlk.44). Antud juhul oli kaebaja seotud rihmade, plaatide ja torude abil liikumatult nn rahustusvoodisse, mis ei võimalda fikseeritul end üldse liigutada. Samas käeraudade kasutamise korral on takistatud ainult käte liigutamine ja kasutamine.

16. Lisaks sellel, et puudub põhjendus fikseerimise kohaldamiseks, puudub põhjendus ka selle kohaldamise kestvuse suhtes. VangS § 70 lg 2 kohaselt ei tohi ohjeldusmeetme kasutamine kesta üle 12 tunni. Antud juhul oli kaebuse esitaja voodisse seotud 4 tundi, ehk kooskõlas VangS § 70 lõikega 2. Kuid see ei tähenda, et alati tuleb alla 12 tundi kestnud ohjeldusmeetme kasutamist lugeda õiguspäraseks. VangS § 69 lg 3 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse, mis tähendab, et kui ohjeldusmeeteme kohaldamise eesmärk on saavutatud, tuleb abinõu kohaldamine lõpetada.

Antud juhul kasutati ohjeldusmeetmeid seetõttu, et kaebuse esitaja oli agressiivne ja ründas vanglaametnikku. Seega oli ohjeldusmeetme kasutamise eesmärgiks anda võimalus tema rahunemiseks. Ka vastustaja on märkinud, et sellises asendis oli kõige tõenäolisem, et agressiivne inimene rahuneb. Samas ei nähtu ei videofilmilindilt, ega muudest tõenditest, kuidas ja mille pinnalt tehti kindlaks, et kaebaja rahunes alles nelja tunni pärast, mitte aga varem. Akti kohaselt käidi kaebajat kontrollimas iga tunni aja järel, kõikidel juhtudel on märgitud, et tuleb meedet jätkata, kuna on agressiivne.

Samas oli aga kaebaja liikumatult voodi külge seotud, mis ei võimaldanud tal füüsiliselt agressiivne olla. See et isik, kes on liikumatult fikseeritud voodi külge, väljendab selle üle rahulolematust ning palub enda vabastamist ja arsti kutsumist, ei saa lugeda agressiivsuseks. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja oli rahunenud juba enne kui ta uuesti kella 19.20 paiku seoti rahustusvoodisse. Agressiivsuseks ei saa lugeda seda, et kaebaja end rihmadest vabastas kell 19.05 paiku. Enda vabastamiseks ei purustanud kaebaja ühtegi eset ega nähtuvalt filmist, ei käitunud mingil moel agressiivselt.

Vabanedes rihmadest kõndis kaebaja umbes 10 minuti jooksul kambris, koputas uksele või istus voodil. Kuna vastustaja väitel oli kamber korrapidaja juures kaamera abil jälgitav, oli korrapidajal 10 minuti jooksul võimalik ka veenduda, et kaebaja ei käitunud agressiivselt. Momendil kui valvurid sisenesid kambrisse, istus kaebuse esitaja rahulikult voodis, käed üles tõstetud. Filmilt nähtuvalt ei teinud kaebaja ühtegi agressiivset liigutust, mis oleks tinginud uuesti rahustusvoodisse sidumise. Ka ohjeldusmeetmete kasutamise aktis puudub märge, kes ja miks otsustas kell 19.20 paiku fikseerimise jätkamise.

Nendest asjaoludest tulenevalt tekib kohtul veendumus, et rahustusvoodisse paigutamine ei toimunud mitte kinnipeetava rahustamiseks ega julgeoleku tagamiseks, vaid kinnipeetava karistamiseks. Seda kinnitab asjaolu, et nelja tunnilise fikseerimise järel oli kaebaja olukorras, kus ta ei olnud võimeline umbes 10 minuti jooksul iseseisvalt rahustusvoodist tõusma ega liikuma, vaid voodist tõusmiseks osutati talle abi.

17. Vastustaja selgituse kohaselt arvestati ohjeldusmeetmena fikseerimise kohaldamisel asjaolu, et kaebajat on 7 korral karistatud kriminaalkorras, et vanglas viibimise ajal on teda korduvalt karistatud vangla vara lõhkumises, vanglaametnike sõimamises, keelatud esemete omamises ning kaaskinnipeetavatega kaklemises. Selge on see, et ohjeldusmeetme esialgsel kohaldamisel sellist kaalutlusotsust ei inspektor A.Ooli poolt ega ka korrapidaja T.Trolla poolt ei saadud teha, kuna otsus fikseerimise kasutamiseks tehti koheselt kohapeal ilma eelnevalt mingite andmete kogumiseta. Samas on vangla direktori 07.10.2009 käskkirjas, millega A.Kukke karistati sama 10.09.2009 toime pandud teo eest kartserisse paigutamisega

3 ööpäevaks, et A.Kukkel puuduvad eelnevad distsiplinaarkaristused. Seega on ebaõige, et kaebajat on eelnevalt vanglas viibimise ajal paljudel kordadel karistatud ning seega ei saanud vastustaja seda ka ei ohjeldusmeetme esialgsel kohaldamisel ega selle jätkamise otsustamisel arvestada. Ka juhul, kui seadus annab vanglateenistusele õiguse täiendavate ohjeldusmeetmete kasutamiseks, peab nende rakendaja tegutsema vanglateenistusele antud õiguste ja kohustuste piirides ning veenduma, et konkreetse ohjeldusmeetme kasutamiseks esinevad vajalikud faktilised ja õiguslikud eeldused. Antud juhul ei olnud märgitud nõuded täidetud.

Arvestades eeltoodut leiab kohus, et õigusliku aluseta ohjeldusmeetmena fikseerimise kasutamine kaebaja suhtes 10.09.2009 oli õigusvastane ja selle kohaldamise asjaoludest tulenevalt ka inimväärikust alandav. Seega kuulub kaebus rahuldamisele. Kuna antud kaebuses ei ole A.Kukk kahju hüvitamise nõuet esitanud, vaid taotlenud ainult vastustaja toimingute õigusvastasuse tuvastamist hilisema kahju hüvitamise nõude esitamise eesmärgil (põhjendatud huvi), siis puudub vajadus hinnata, kas ja milliseid tervisekahjustusi või muid tagajärgi õigusvastane ohjeldusmeetme kasutamine põhjustas.

Eda Muts kohtunik