2-07-3984/40 · Tallinna Ringkonnakohus

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

2-07-3984

Tallinna Ringkonnakohus

27.04.2010, Tallinn

Mare Merimaa, Ele Liiv ja Imbi Sidok

Kirill Tulupovi hagi Anneli Meose vastu 140 000

krooni tagastamiseks ja viivise väljamõistmiseks

ning Anneli Meose vastuhagi Kirill Tulupovi vastu

õiguse

tunnustamiseks

maakleritasule

ja

leppetrahvile

140 000 krooni

Harju Maakohtu 09.11.2009 otsus

Anneli Meose apellatsioonkaebus

07.04.2010, avalik kohtuistung

Hageja (vastuhagis kostja): Kirill Tulupov (isikukood

XXXXXXXXXXX, elukoht XXXX XXX X-XX,

XXXXXXXX), lepinguline esindaja Svetlana Pilden

(Business Law Firm osaühing, Väike-Ameerika 8-

311, 10129 Tallinn);

Kostja (vastuhagis hageja): Anneli Meos (isikukood

XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXX XXX XX-

XX, XXXXX XXXXXXX), riigi õigusabi korras

esindaja vandeadvokaat Andres Lusmägi

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 09.11.2009 otsus osaliselt ja teha uus otsus alljärgnevas

redaktsioonis:

1.1. Välja mõista Anneli Meosilt Kirill Tulupovi kasuks 140 000 (ükssada nelikümmend tuhat)

krooni ja viivis 32 320 (kolmkümmend kaks tuhat kolmsada kakskümmend) krooni seisuga

Tsiviilasja number

Kohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

Kohtukoosseis

Tsiviilasi

Tsiviilasja hind

Vaidlustatud kohtulahend

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuistungi toimumise aeg

Menetlusosalised ja nende esindajad

13.04.2009 ning arvates 14.04.2009 viivis põhivõlalt 140 000 krooni kuni kohustuse kohase

täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

1.2. Jätta rahuldamata Anneli Meose vastuhagi Kirill Tulupovi vastu õiguse tunnustamiseks

maakleritasule ja leppetrahvile ringkonnakohtu otsuses olevatel põhjendustel.

2. Maakohtu ja apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja Anneli Meose kanda.

Edasikaebamise kord

Ringkonnakohtu otsuse peale võib vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Menetlusosaline võib ise

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi selgitus

TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada

menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See

ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja hageja nõue

09.06.2006 sõlmisid pooled maaklerilepingu nr 619. Vastavalt lepingu p-le 2.3 sooritas hageja

kostjale ettemaksu sularahas summas 140 000 krooni. Maaklerilepingu p 3 sätestab, et juhul

kui notariaalset müügilepingut ei sõlmita 2 kuu jooksul vara omaniku ja käsundiandja vahel,

alates lepingu allakirjutamise momendist (06.09.2006) tagastab maakler ettemaksu (140 000

krooni) käsundiandjale 7 tööpäeva jooksul. Kostja on jätnud kõnealuse summa tagastamata.

Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevus 140 000 krooni ja viivise kuni kohustuse

kohase täitmiseni.

Hageja väidetel maaklerilepingus näidatud 140 000 krooni tuleb käsitleda ettemaksuna kinnistu

eest ning lepingut kinnistu müügi eellepinguna. Kuna poolte vahel sõlmitud eelleping, mis on

pealkirjastatud maaklerileping, ei olnud sõlmitud notariaalses vormis, siis on see tühine

algusest peale seaduses ettenähtud vormi järgimata jätmise tõttu. Kinnistu omanik M. L. on

väitnud, et ta ei andnud kostjale mingeid volitusi ega sõlminud kostjaga maakleri-või muud

lepingut, mille alusel oleks kostja võinud kinnistu müümiseks sõlmida maaklerilepingu mõne

teise isikuga, s.h hagejaga. Maaklerilepingu p-s 3 on kostja kinnitanud, et omab õigust pidada

läbirääkimisi vara müümise suhtes. Kostja on lubanud, et kui lepingu täitmine muutub

maakleri poolt võimatuks, kuulub hageja poolt ettemakstud summa hagejale seitsme tööpäeva

jooksul tagastamisele alates lepingu täitmise võimatuse ilmnemisest. Kuna kostjal puudus

algusest peale nii volitus kui võimalus maaklerilepingut täita, oleks ta pidanud võetud raha

kohe tagastama. Arvestades kinnistu omaniku tunnistajana antud ütlusi ja asjaolu, et kinnistu

on müüdud teisele isikule ilma kostjat sellest teavitamata, on alust arvata, et omanik ei kiitnud

vaidlusalust maaklerilepingut ka hiljem heaks.

29.09.2009 toimunud kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde ja palus kostjalt välja mõista

140 000 krooni, millele lisandub viivis 32 320 krooni ja alates 14.04.2009 viivis seadusega

ettenähtud ulatuses kuni otsuse täitmiseni.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnista. Hageja on kostja vahendusel enne vaidlusaluse maaklerilepingu

sõlmimist ostnud 09.08.2006 kinnistu XXXXXXXXXX. Eeltoodud tehinguga mingeid

arusaamatusi ei olnud, mistõttu oli kostjal hageja suhtes heauskne usaldus. Kuivõrd kõik

kinnistud olid ühel ajal müügis, siis üksnes heausklikel kaalutlustel olid omanikud nõus

pikendama vaidlusaluse kinnistu müügitähtaega. Vaidlusaluse kinnistu müügist loobus

hageja. Kostjal puudub isiklik huvi nimetatud tehingu mittesõlmimiseks, pealegi ei tegelenud

kostja pärast hageja loobumist enam vaidlusaluse kinnistu müügiga, sellega tegelesid kinnistu

omanikud.

Maaklerilepingu kehtivuse küsimuse osas leiab kostja, et hageja nõue on vastuoluline, kuna

esialgselt esitatud hagiavalduses tunnistas ta maaklerilepingu kehtivust.

Vastuhagi sisu

Anneli Meos esitas vastuhagi, milles palus tunnustada tema õigust maakleritasule ja

leppetrahvile. Ta on üksnes heast usust lähtuvalt jätnud kohaldamata vastaspoole suhtes

sanktsioone ning ei ole esitanud nõudeid. Ta on vahendanud kostjale ka teiste kinnistute

müüke. Maaklerilepinguga võimaldati kostjal vajaliku rahasumma hankimiseks täiendavat

aega, et osta vaidlusalune kinnistu. Peale vaidlusaluse vara omanikuga korraldavate

läbirääkimiste teostamist ja kokkulepete saavutamist, teatas kostja ootamatult, et ta ei soovigi

osta vaidlusalust kinnistut.

Anneli Meos ei näinud mingit põhjust kahelda kostja loobumise tahteavalduses, millest

teadasaamisel ta teavitas sellest vara omanikku, keda vara müügi peatamine ebamõistlikult

koormas. Sõltumata kostja võimalikest kaalutlustest vaidlusaluse kinnistust loobumise

tahteavalduse tegemisel on hagejal vastavalt maaklerilepingule õigus kokkulepitud

maakleritasule ning leppetrahvinõude esitamisele.

Vastus vastuhagile

Kirill Tulupov ei tunnista hagi. Anneli Meosel puudub õigus nii maakleritasule kui

leppetrahvile. Lisaks sellele on nõuded teineteist välistavad. Maakleritasu saamisel puuduks

maakleril õigus leppetrahvi saamiseks vastavalt maaklerilepingu p-le 4.3. Anneli Meos on

jätnud enda lepingujärgsed kohustused täitmata ning kinnistu oli müüdud teisele isikule,

mitte kostjale. Vastuhageja väited tehingust keeldumise kohta ei vasta tõele ning on

tõendamata. Võttes arvesse asjaolu, et just Anneli Meos oli avaldanud kinnistu

müügikuulutuse, on alust ka eeldada, et tema vahendusel oligi kinnistu müüdud, kuid juba

teisele isikule.

Vastuhagi esitanud Anneli Meosel puudub õigus maakleritasule, kuivõrd ta rikkus korduvalt

sõlmitud lepingut ning vahendas müügilepingu sõlmimist teisele isikule. Poolte vahel puudus

kokkulepe maakleritasu suuruse osas ning eraldi tasumise osas. Leppetrahvi ei ole õigus

nõuda, kuivõrd A.Meos rikkus maaklerilepingut esimesena, mille tõttu puudus kostjal

võimalus täita lepingut. Leppetrahvi nõuet ei ole ka õigeaegselt esitatud.

Maakohtu otsuse põhjendused

Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata. Maakohus tuvastas, et

poolte vahel on sõlmitud 09.06.2006 leping nr 619, mis kannab nime "maaklerileping". Poolte

vahel tekkis õiguslik vaidlus selle üle, millise õigussuhtega on tegemist. Kohus asus

seisukohale, et hageja seisukoht selle kohta, et maaklerilepingut tuleb käsitleda kinnistu müügi

eellepinguna,

on

õige.

Poolte

vahel

sõlmitud

lepingu,

mis

on

pealkirjastatud

maaklerilepinguna, p 2.1 kohaselt kinnitab käsundiandja ehk hageja, et soovib omandada

kinnisvara asukohaga XXXXXXXXX, XXXXXXX XXXX, XXX-XXXXXXX, hinnaga 2

640 000 krooni. Lepingu p 2.3 kohaselt tasus hageja kostjale ettemaksu summas 140 000

krooni. Lepingu p 4.3 sätestab hageja kohustuse lepingu rikkumise korral tasuda kostjale

leppetrahvi 100 000 krooni. Kohus leidis, et ainuüksi hageja lepingu p-s 2.1 avaldatud soov

konkreetse kinnistu omandamiseks ei ole asjaolu, mille alusel tuleks poolte vahel sõlmitud ja

maaklerilepinguna pealkirjastatud lepingut käsitleda eellepinguna. Aluse poolte vahel

06.09.2006 sõlmitud lepingu käsitlemisena maaklerilepinguna annab lepingu p-s 4.3 sätestatu,

mille kohaselt hageja poolt lepingu tingimuste rikkumise, s.h kokkulepitud kinnistu ostmisest

loobumise või keeldumise eest on ette nähtud leppetrahv 100 000 krooni.

Kohus leidis, et kuna hageja poolt lepingu rikkumine tooks hagejale kaasa lisaks lepingu p-s

2.3 sätestatud ettemaksu 140 000 kroonist ilmajäämisele ka leppetrahvi summas 100 000

krooni maksmise kohustuse, siis see ei ole mõistlik summa kinnisasja broneerimiseks.

Eelnimetatu viitab sellele, et poolte vahel sõlmitud lepingu näol oli tegelikult tegemist

kinnisasja müügi eellepinguga. VÕS § 33 lg 2 sätestab, et kui seaduse kohaselt tuleb leping

sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. Kinnisasja

omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab AÕS § 119 lg 1 järgi olema notariaalselt

tõestatud. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Samale

seisukohale on asunud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-32-06. Eeltoodust tulenevalt asus kohus

seisukohale, et poolte vahel 06.09.2009 sõlmitud leping on tühine.

Kuna poolte vahel 06.09.2006 sõlmitud leping on tühine, on hagejal õigus selle alusel tasutu

tagasi saada VÕS § 1028 järgi. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 140 000

krooni ja viivise kuni kohustuse kohase täitmiseni. Vastavalt 06.09.2006 sõlmitud lepingule

tasus hageja kostjale ettemaksu summas 140 000 krooni sularahas. Eeltoodust tulenevalt leidis

kohus, et kostjalt tuleb VÕS § 1028 lg 1 alusel välja mõista tühise lepingu alusel alusetult

saadud 140 000 krooni.

Hageja palus kostjalt välja mõista viivise summas 33 386,60 krooni seisuga 12.03.2009 ja sealt

edasi viivise VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses kuni kohustuse kohase täitmiseni. VÕS § 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7%

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär,

loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Hageja on kostjale lepingu järgi üle andnud 06.09.2006 30 000 krooni ja 07.09.2006 110 000

krooni. 12.03.2009 seisuga on kostja viivitanud 06.09.2006 saadud 30 000 krooni

tagastamisega 918 päeva. Nimetatud summalt kuulub tasumisele viivis (30 000 - 9,5% : 365)

7,8 krooni päevas, ehk 918 päeva eest 7 160,40 krooni. 12.03.2009 seisuga on kostja 110 000

krooni tagastamisega viivituses 917 päeva, mistõttu nimetatud aja eest kuulub kostjalt

väljamõistmisele viivis (110 000 - 9,5% : 365) 28,6 krooni päevas ehk 917 päeva eest 26

226,20 krooni. Kokku kuulub kostjalt 12.03.2009 seisuga väljamõistmisele viivis 33 386,60

krooni. Kohus leiab, et hageja nõue, mõista kostjale välja viivis VÕS § 113 lg 1 ettenähtud

ulatuses, on põhjendatud ja tuleb rahuldada alates 13.03.2009 kuni kostja poolt kohustuse

kohase täitmiseni.

Kohus asus seisukohale, et vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd poolte vahel 06.09.2006

sõlmitud leping on tühine.

TsMS § 162 lg-st 1 tulenevalt jättis kohus menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonkaebus

Kostja Anneli Meos palub tühistada Harju Maakohtu 09.11.2009 otsuse ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada. Menetluskulud jätta hageja kanda.

Apellant on seisukohal, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme ning

tõlgendanud tsiviilasjas kogutud tõendeid ebaõigesti ja/või jätnud need tähelepanuta.

Kohtuotsusest ei nähtu, miks tuleb maaklerilepingus 09.06.2006 nr 619 nii maakleritasu kui ka

broneerimiskokkuleppe punkte lugeda täies ulatuses tühiseks. Broneerimise kokkuleppe

tühisust põhistatakse üksnes maaklerilepingu p 4.3 kaudu, märkides, et broneerimise summa ei

ole mõistlik.

Kohtuotsuse kohaselt on teatud tingimustel broneerimiskokkulepe osapoolte vahel siiski

võimalik/kehtiv. Mis tingimustel/ mis summast alates tuleb lugeda broneerimiskokkuleppeid

mõistlikuks ja kas ebamõistliku summa puhul on tegemist automaatselt tühise kokkuleppega/

või mitte?

Kohtuotsuse põhjendustes üksnes mööndakse ettemaksu tasumise fakti, jättes tähelepanuta, et

tegemist on maakleritasuga, mitte ostu-müügi hinnaga või selle osaga. Maaklerteenuste

osutamine seisnebki selles, et apellant pidi maaklerteenuse vahenduse käigus pidama

omanikuga läbirääkimisi hinna alandamiseks maaklerlepingus märgitud summale, sest algselt

olu müügihinnaks kõrgem hind, 2,9 miljonit krooni, kui seda lepingus kirjas. Apellant ja

kinnistu omanik kinnitasid kohtus, et tegemist ei olnud eelmüügilepinguga, vaid apellandi ja

vastustaja omavahelise maaklerteenuse kokkuleppega, millest kõik osapooled ja kinnistu

omanik olid teadlikud. Tunnistaja M. L. ja tema abikaasa M. L. kinnitasid kohtus, et apellant

on vahendanud suulise kokkuleppe alusel nendele kuuluvate kinnistute müüki alates 2002.

aastast ja osalenud notariaalsete kokkulepete vormistamisel. Kinnistu omanikule kinnistute

vahendamine müügiportaalides ei välista maaklerlepingute sõlmimist potentsiaalsete ostjatega.

Maaklerilepingute sõlmimine omakorda ei eelda automaatselt ostu-müügi eellepingute

sõlmimist. Tehingute eesmärgid on erinevad.

Hageja on menetluse käigus ootamatult muutnud nii hagi alust kui ka faktilisi asjaolusid, mille

kohta on apellant teinud sellekohaseid avaldusi. Hageja on nii kohtus kui ka hagis kinnitanud

poolte vahel maaklerlepingu kehtivust. Hageja ei ole enne kohtusse pöördumist tuginenud

tehingu tühisusele ega teinud sellekohaseid avaldusi. Apellandile jäi arusaamtuks viiviste

väljamõistmine. Apellant ei ole viivitanud raha tagasimaksmise kohustuse täitmisega, sest

tühistamise alusele tuginemisest sai apellant teada vahetult enne maakohtus menetluse

lõppemist. Võlgnikul on õigus tugineda vastuvõtuviivituse sätetele kuni võlausaldaja

sellekohaste avalduste tegemiseni/ nõude põhistamiseni. Muus osas jääb apellant kohtus

esitatud seisukohtade juurde.

Vastus apellatsioonkaebusele

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning

kohtuotsus muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendused

Kolleegium, olles ära kuulanud apellandi ja menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimiku

materjalidega, leiab, et maakohtu lõppjäreldus hagi rahuldamises ja vastuhagi rahuldamata

jätmises on õige, kuid otsuse põhjendav osa ja otsus viiviste nõudes kuulub tühistamisele

menetlusõiguse normide rikkumise tõttu ning on võimalik teha uus otsus ringkonnakohtu

otsuses olevate põhjendustega.

Vaidlus puudub selle üle, et pooled

sõlmisid 06.09.2006 lepingu, mis kandis pealkirja

„maaklerileping". Poolte vahel tekkis

õiguslik vaidlus selle üle, millise õigussuhtega oli

tegemist. Õige on, et lepingu pealkiri

ei oma määravat tähendust, oluline on poolte tahe,

lepingu eesmärk ja sisu.

Apellandi väide on õige, et hageja on õigussuhte määratlemisel eksinud, kuid see ei ole hagi

rahuldamata jätmise aluseks. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud otsust tehes poolte

esitatud õiguslike väidetega.

Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on asunud ekslikule seisukohale, et tegemist on

ostu-müügi eellepinguga. Müügilepingu puhul on lepingu poolteks müüja ja ostja ning

lepingupoolte nimel võib lepingule alla kirjutada selleks volitatud isik. Maaklerilepingule on

alla kirjutanud hageja ja kostja maaklerina. Toimiku materjalidest ilmneb, et XXXXXXX

vallas XXXXXXXXXX oleva kinnistu omanikud ei ole volitanud kostjat sõlmima ostu-müügi

eellepingut.

Ka maaklerilepingu tingimustest ei ilmne, et tegemist oleks ostu-müügi eellepinguga. Lepingu

punktis 2.1. avaldas käsundiandja soovi omandada kinnisvara asukohaga XXXXXXX XXXX,

XXXXXXXXX, XXX-XXXXXXX hinnaga 2 640 000 krooni. Lepingu punkti 5.1. kohaselt

maakleritasu sisaldub p.2.1. märgitud vara müügihinnas. Seega on pooled kokku leppinud

piirmääras, millises summas on hageja soov kinnistut osta ning et see summa sisaldab ka

maakleritasu. Maaklerileping ei keela pooltel kokku leppida piirides, millises summas on

käsundiandjal soov kinnistut omanda.

Õige on, et lepingu punkt 2.3. võimaldab erinevat tõlgendamist, kuid nimetatud lepingu punkti

tuleb tõlgendada kontekstis teiste lepingu punktidega ja poolte tahtega. Apellant on käsitlenud

lepingu punktis 2.3. olevat summat broneerimistasuna, millele viitab ka lepingu punkt 3, mille

kohaselt müügilepingu sõlmimata jäämisel tuleb ettemaks tagastada.

Maaklerilepingu kohta kehtivad VÕS §-d 658-669. VÕS § 658 lg 1 järgi maaki eri lepinguga

kohustub üks isik (maakler) vahendama teisele isikule (käsundiandja) lepingu sõlmimist

kolmanda isikuga või osutama kolmandale isikuga lepingu sõlmimise võimalusele,

käsundiandja aga kohustub maksma talle selle eest tasu (maakleritasu).

Kolleegium, hinnates toimikus olevaid tõendeid, leiab, et pooltevaheline suhe on käsitletav

maaklerilepingust tuleneva õigussuhtena. Maaklerileping ei pea olema sõlmitud notariaalses

vormis, seega on kehtiv.

Vaidlus puudub selle üle, et lepingu punkti 2.3. täitmiseks on hageja maksnud kostjale 140 000

krooni, millist summat ta nõuab tagasi.

Pooltevahelise lepingu punkti 3 kohaselt, kui vara notariaalset müügilepingut ei sõlmita 2 kuu

jooksul vara omaniku ja käsundiandja vahel, alates käesoleva lepingu sõlmimise hetkest,

tagastab maakler ettemaksu käsundiandjale 7 tööpäeva jooksul. Leping ei sisalda tingimust,

millisel juhul on maakler õigustatud nn ettemaksu endale jätma. Maaklerilepingus olevat

kinnistut ei müüdud hagejale. Tulenevalt lepingu p-st 2.3. pidi maakler ettemaksu 140 000

krooni hagejale kui käsundiandjale tagastama, mida ta ei teinud.

Kostja esitas vastuväite, et ta osutas hagejale maakleriteenust ning oli õigustatud saama

maakleritasu. Õige on, et käsundiandja kohustus maksta maakleritasu on maaklerilepingu

olemuslikuks tunnuseks. VÕS § 664 lg 1 mõttest tuleneb, et maaklerilepingu puhul on

maakleritasu maksmise tingimus see, et maaklerilepingu eesmärk oleks saavutatud, so

vahendatud või osutatud leping sõlmitud. Pooltevaheline leping ei sisalda kokkulepet, et ka

ostulepingu sõlmimata jäämise korral tuleb käsundiandjal maksta maakleritasu.

Kui maakler täidab maaklerilepingust tulenevaid kohustusi, kuid eesmärgini ei jõuta, on ta

õigustatud nõudma kulutuste hüvitamist, kui selles on eraldi kokku lepitud (VÕS § 667 lg 2).

Kulutuste hüvitamist maaklerileping ei sisaldada. Seega oli hageja õigustatud nõudma kostjalt

kohustuse täitmisena saadu tagastamist VÕS § 1028 lg 1 alusel.

Kolleegium nõustub apellandiga, et viivise arvestus ei ole õige. VÕS § 113 lg 1 rahalise

täitmisega viivitamise korral oli võlausaldaja õigustatud nõudma viivist, arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Tulenevalt maaklerilepingu punktist 3, kui

müügilepingut ei sõlmita 2 kuu jooksul lepingu sõlmimisest, siis pidi maakler käsundiandjale

tagastama ettemaksu 7 tööpäeva jooksul. Seega tuli kostjal tagastada saadud raha hiljemalt 13.

11.2006 ning viivised muutusid sissenõutavaks alates 14.11.2006. Otsuses märgitud

12.03.2009 seisuga oli kostja viivituses 850 päeva. Kolleegiumi arvestuse kohaselt oli selle

kuupäeva seisuga viivise suuruseks 33 850,07 krooni, arvestades VÕS § 113 lg-sl sätestatud

seadusjärgse viivise arvestuse korda.

Maakohus mõistis välja viivise 12.03.2009 seisuga summas 33 386,60 krooni, kuid jättis

tähelepanuta, et hageja taotles viiviste väljamõistmist mitte 12.03.2009 seisuga, vaid

13.04.2009 seisuga ning summas 32 320 krooni (I kd lk. 188).

29.09.2009 kohtuistungil jäi hageja viivise nõude juurde seisuga 13.04.2009 32 320 krooni.

Tulenevalt TsMS § 439 ei tohi kohus ületada nõude piire. Seega seisuga 13.04.2009 tuleb

viivis välja mõista hageja nõude kohaselt summas 32 320 krooni. Arvates 14.04.2009 tuleb

viivis välja mõista VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses. Seega tuleb otsus viivise nõudes

osaliselt tühistada.

Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha vastuhagi osas. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata,

asudes seisukohale, et kuivõrd vaidlusalune leping on tühine, siis tuleb ka vastuhagi jätta

rahuldamata.

Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega vastuhagi rahuldamata jätmises, kuid otsuse

põhjendav osa kuulub tühistamisele. Otsuse põhjendava osa kohaselt hageja nõudis leppetrahvi

tasumist. Sellist nõuet ei ole vastuhagis esitatud. Vastuhagis palus Anneli Meos tunnustada

tema õigust maakleritasule ja leppetrahvile (I kd lk. 119-121).

Kolleegium tuvastas eelnevalt, et pooltevahelisest maaklerilepingust ei tulene A. Meose õigus

nõuda maakleritasu, millest tulenevalt on hagi rahuldatud. Seega ei saa ka tunnustada tema

õigust maakleritasule.

Maaklerilepingu p 4.3. kohaselt oli maakleril õigus nõuda käsundiandjalt leppetrahvi, kui

viimane rikub lepinguga võetud kohustusi või keeldub vara ostmisest. VÕS § 159 lg 2 kohaselt

kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku ajajooksul pärast kohustuse

rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et nõuab leppetrahvi. Toimiku

materjalidest ei ilmne, et kostja oleks hagejalt leppetrahvi nõudnud. Kui lugeda selleks

nõudeks hageja poolt tuvastushagi esitamist 10.03.2008, siis selleks ajaks oli möödunud

mõistlik aeg leppetrahvi nõudmiseks. Seetõttu ei ole ka võimalik rahuldada vastuhagis olevat

nõuet õiguse tunnustamiseks leppetrahvi saamiseks.

Arvestades eeltoodut, ei oma tähendust apellatsioonkaebuses olevad väited sellest, et kinnistu

ostmine jäi ära hagejast tulenevatel põhjustel.

Kuivõrd apellatsioonkaebus hagi rahuldamata jätmiseks ja vastuhagi rahuldamiseks jääb

rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta apellandi kanda.

Mare Merimaa

Ele Liiv

Imbi Sidok