3-09-3020/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Dagmar Maastik

Otsuse tegemise aeg ja koht

27.aprillil 2010.a. Tallinnas

Haldusasja number

3-09-3020

Haldusasi

OÜ „Savtśenko Pere“ kaebus Veterinaar- ja Toiduameti 25.08.

2009.a. kontrollakti nr 2894/2009 ettekirjutuste tühistamiseks

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallin-

na Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakste-

gemisest arvates ehk hiljemalt 27.mail 2010.a. Samaks kuupäevaks

tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks

vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse

võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem.

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil,

võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD

4.03.2009.a. inspekteeris Veterinaar- ja Toiduameti Harjumaa Veterinaarkeskus OÜ „Savt-

śenko Pere“ lihatoodete müügikohta Keskturul, fikseeris jaekaubandusettevõtte nõuetele vastavuse

hindamise aktis nr 2819/2009 rea puudusi ning tegi ettekirjutused nende kõrvaldamiseks. Sealhul-

gas pandi puudustena kirja, et: a)punktide 50-51 ja 53-55 kohta: käitleja enesekontrolliplaan vajab

täiendamist ja parandamist - lühikirjeldustest ei selgu, millega ettevõte tegeleb(puudub tegevusala,

toidugrupid, päevas valmistatavate hakkliha ja lihavalmistite kogused); kasutatakse mõisteid „liha-

tooted“ ja külmutatud liha“, kuid ettevõte ei käitle neid tooteid; kasutatakse mõistet „Bio kontei-

ner“; kriitilistes kontrollpunktides pole välja toodud kriitilised piirid; pole määratud, kes töötajatest

tegeleb seirelehtede täitmisega; puudub müügikoha plaan koos seadmete ja sisseseade paigutusega,

puuduvad töötajate, toidu, pakendite ja jäätmete liikumisteed - ning tehti ettekirjutus puudused hil-

jemalt 6.04.2009.a. likvideerida, esitada enesekontrolliplaan järelevalveasutusele läbivaatamiseks;

b)punktide 69 ja 70 kohta: ettevõtte enesekontrolli plaanis kajastatud mikrobioloogiliste uurimiste

kava vajab muutmist - puuduvad kirjeldused ettevõtte poolt hakklihas mikrobioloogiliste uurimiste

korraldamise kohta, samuti ei vasta loetletud tekitajad komisjoni määruses 2073/2005 esitatud

nõuetele, mikrobioloogilise uurimise nõutav sagedus sõltub hakkliha kogusest, mida käitleja val-

mistab - ning tehti ettekirjutus puudused hiljemalt 16.03.2009.a. likvideerida, korraldada mikrobio-

loogiline uurimine vastavalt määruse nõuetele.

25.08.2009.a. OÜ „Savtśenko Pere“ müügikohas Keskturul läbiviidud inspekteerimise koh-

ta koostas Veterinaar-ja Toiduameti Harjumaa Veterinaarkeskus kontrollakti nr 2894/2009, milles

fikseeriti puudustena, et: 1)ettevõtte enesekontrolli raames uuritud hakkliha mikrobioloogiline

analüüs I poolaastal polnud võetud vastavalt nõuetele(laboratooriumisse saadeti koondproov) ning

tehti 29.04.2004.a. Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EÜ) määruse nr 852/2004(edaspidi „määrus

nr 852/2004“) art 4 p 3a ja 3e, toiduseaduse(TS) § 34 lg 1 ja 15.11.2005.a. komisjoni (EÜ) määruse

nr 2073/2005(edaspidi „määrus nr 2073/2005“) art 4 p 1 ja 2 alusel ettekirjutus nr 1 - (korduv

ettekirjutus) hiljemalt 1.10.2009.a. korraldada hakkliha mikrobioloogiline uurimine ettevõttes vas-

tavalt õigusaktide nõuetele(saata laboratooriumisse 5-st osaproovist koosnev nõuetekohane ana-

lüüs); ettekirjutusele järgnes hoiatus, et selle täitmata jätmise korral rakendab järelevalveasutus

sunniraha kuni 4000 kr; 2)ettevõtte inspekteerimise akti(4.03.) punktides 50-51, 53-55 ja 69-

70(ettevõtte enesekontrollikohustus, mikrobioloogilised uurimised) esitatud ettekirjutused on jäe-

tud täitmata ning tehti määruse nr 852/2004 art 5 lg 1.1-d 22a, b, c, d, e, f, g, TS § 34 lg 1 ja

määruse nr 2073/2005 art 3 p 1, art 4 p 1 ja 2 ning art 5 alusel ettekirjutus nr 2 – (korduv ette-

kirjutus) hiljemalt 15.10.2009.a. koostada ettevõtte enesekontrollikohustus vastavalt õigusaktide

nõuetele(parandada hakkliha mikrobioloogilist uurimist puudutavad kirjed, määrata päevas

valmistatavad lihavalmistise ja hakkliha kogused).

Osaühingu vaide kontrollakti nr 2894/2009 ettekirjutuse nr 1 tühistamiseks põhjusel, et

õigusliku alusena näidatud õigusnormid pole materiaalselt õiguspärased, jättis Veterinaar- ja

Toiduamet(VTA) 23.10.2009.a. otsusega nr 315 rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt tuleneb käitleja

proovivõtmise kohustus 1)määruse nr 852/2004 art-st 4, mille järgi peavad toidukäitlejad hindama

toidu vastavust mikrobioloogilistele kriteeriumidele ning vajadusel võtma erimeetmetena kasutuse-

le proovivõtmise ja analüüsimise; 2)määruse nr 2073/2005 art-st 4 p 1, mille järgi toidukäitlejad

korraldavad vajadusel määruse I lisas sätestatud mikrobioloogiliste kriteeriumide alusel kontrolle,

kui nad kontrollivad või kinnitavad ohuanalüüsi ning kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel

põhineva korra ja hea hügieenitava nõuetekohast toimimist, samuti art-st 4 p 2(sealhulgas 5

osaproovist koosnev nõuetekohane analüüs) ja art-st 5 p 1-4.

Art 4 p 2 kohaselt, kui I lisas on ette nähtud proovide võtmise erisagedus, tuleb proove

võtta vähemalt sellise sagedusega, välja arvatud juhul, kui määruse I lisaga on nähtud ette proovide

võtmise erisagedus, sel juhul tuleb proove võtta vähemalt sellise sagedusega, nagu on ette nähtud I

lisas. Toidukäitlejad määravad proovide võtmise sageduse ohuanalüüsi ning kriitiliste kontroll-

punktide põhimõtetel heal hügieenitaval põhineva korra kohaselt, võttes arvesse juhiseid toidu-

ainete kasutuse kohta. Vaide esitaja käitleb hakkliha ja see kuulub erisageduse alla. Hakklihast 5

osaproovi võtmise ja analüüsimise kohustus tuleneb I lisast, kus proovivõtukavas on muuhulgas

näidatud osaproovide arv ja nende alusel tulemuste tõlgendamine. Art 5 p 1 ja 3 järgi tuleb I lisas

esitatud analüüsimeetodeid ning proovivõtukavu ja -meetodeid kohaldada standardmeetoditena,

proovivõtukavade prooviühikute arvu võib vähendada, kui toidukäitleja tõendab pikka ajavahe-

mikku käsitletavate dokumentide abil, et ta on juurutanud tõhusa ohuanalüüsi ja kriitiliste kontroll-

punktide põhimõtetel põhineva korra. Vaide esitaja pole neid nõudeid täitnud. Art 5 p 4 sätestab, et

kui proovide võtmise eesmärk on teatava toiduainepartii või protsessi vastuvõetavuse hindamine,

tuleb kinni pidada vähemalt I lisas kehtestatud proovivõtukavadest.

Määruse nr 2073/2005 I lisa 3.ptk sätestab teatud toitudele proovide võtmise ja uuritavate

proovide ettevalmistamise eeskirjad, sealhulgas proovide võtmise sageduse. Tapamajade või hakk-

liha, lihavalmistisi või lihamassi tootvate ettevõtete toidukäitlejad võtavad mikrobioloogilise ana-

lüüsi proove vähemalt 1 kord nädalas. Iga nädal muudetakse proovide võtmise päeva, et tagada

proovivõtmine kõikidel nädalapäevadel. E.coli ja aeroobsete mikroorganismide kolooniate arvu

analüüsideks ning rümpade proovide võtmisel enterobakterite ja aeroobsete mikroorganismide ko-

looniate arvu analüüsideks võib kontrollimise sagedust vähendada kahe korrani kuus, kui 6 järjes-

tikusel nädalal saadakse rahuldavad tulemused; salmonella analüüsideks võib sagedust vähendada

kahele korrale kuus, kui 30 järjestikusel nädalal on saadud rahuldavad tulemused. Salmonella proo-

vide võtmise sagedust võib vähendada ka siis, kui riigisisene või piirkondlik salmonella kontroll-

programm toimib ja hõlmab kontrolli, mis asendab eespool kirjeldatud proovivõttu või kui riigisi-

sene või piirkondlik kontoll näitab salmonella väikest esinemissagedust tapamaja ostetud loomade

hulgas. Riskianalüüsi põhjendatud tulemuste alusel võib pädeva asutuse(VTA) otsuse kohaselt

vabastada väiketapamajad ning hakkliha ja lihavalmistisi väikestes kogustes tootvad ettevõtted

perioodilisest proovivõtmisest.

VTA on riskihindamise tulemusel peadirektori 22.12.2008.a. käskkirjaga nr 204(edaspidi

„käskkiri nr 204“) määranud, et jaekaubandusettevõtted, kus valmistatakse hakkliha ja/või lihaval-

mistisi, peavad proove võtma minimaalselt 2 korda aastas, kui tootmismahud nädalas ei ületa 100

kg, ning vähemalt 1 kord kvartalis, kui tootmismahud nädalas ületavad 100 kg. Selleks, et vabas-

tada hakkliha ja lihavalmistisi väikestes kogustes tootvad ettevõtted perioodilisest proovivõtmisest,

vähendades proovivõtusagedust, peab toidu käitleja esitama pädeva asutuse järelevalveametnikule

riskianalüüsi läbiviimiseks käideldava toidu(hakkliha, lihavalmistised) kogused teatud perioodi

jooksul. Määruse nr 2073/2005 põhieesmärkide p 23 kohaselt peavad toidukäitlejad ise otsustama

proovide võtmise ja kontrollimise sageduse üle, mis on osa ohuanalüüsil ja kriitiliste kontrollpunk-

tide põhimõtetel ning teistel hügieenikontrollimeetmetel põhinevast korrast. Teatud juhtudel võib

osutuda vajalikuks määrata proovide võtmise sagedus ühenduse tasandil, seda eelkõige ühenduses

ühesuguse tasemega kontolli tagamiseks. Seega on määruse nr 2073/2005 lisas I toodud impera-

tiivsed erisätted, et tagada ühenduses ühesugustel põhimõtetel kontroll, sealhulgas toidukäitlejate

poolt teatud juhtudel(määruse nr 2073/2005 lisas 1 sätestatud erinõuete põhjal) ühtsetel alustel

proovivõtt ja analüüsimine toidust.

Vaidlustatud ettekirjutuste õigusliku alusena kasutatud määruse 852/2004 väljaandja nimi

on ära toodud kontrollakti nr 2904)/2009 alguses. Põhjendamatu on vaide esitaja seisukoht, et

ettevõtte võimsusele vastav enesekontrolliplaanis märgitud lihatoodete laboriuuringute sagedus 1

kord aastas on piisav, tõendamaks omavalmistatud toodete toiduohutust – vastavalt Harjumaa Ve-

terinaarkeskuse 21.11.2008.a. otsusele nr 1581 puudub OÜ-l „Savtśenko Pere“ tunnustus lihatoo-

dete valmistamise valdkonnas(on hakkliha ja lihavalmistised). See põhjendus pole ka vajalik, sest

ettekirjutust nr 2 polegi vaidlustatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja palub kohtule esitatud kaebuses tühistada vaidlustatud kontollakti mõlemad ette-

kirjutused. Määruse nr 852/2004 art 4 lg 3 kehtestab toidukäitleja poolt kasutusele võetavad eri-

meetmed, millest praegusel juhul omavad tähtsust punktid a ja e. Toidukäitlejad peavad hindama

toidu vastavust mikrobioloogilistele kriteeriumidele ning vajadusel võtma kasutusele erimeetmete-

na proovivõtmise ja analüüsimise. Seega pole tegemist imperatiivse üldstandardiga. Kaebaja senine

tegevus ja enesekorraldus on toimunud kooskõlas määruse nr 852/2004 art-ga 4 ja määruse nr

2073/2005 art-ga 4. Kaebaja on täitnud TS §-s 34 sätestatud enesekontrollikohustust ja teinud aas-

tas korra nõuetekohasuse uurimiseks analüüsi, mis on kaebaja käitlemismahtu arvestades mõistlik.

Määruse nr 852/2004 art 4 lg 2 kohustab toidukäitlejaid, kes tegelevad toidu tootmise, töötlemise

või turustamise mis tahes etapiga, järgima määruses nr 853/2004 sätestatud hügieeni erinõudeid.

Sama määruse art-st 1 lg 3 p c tulenevalt ei kohaldata neid erinõudeid kaebaja suhtes, kuna väikes-

tes kogustes töödeldud värske liha tooted turustatakse otse lõpptarbijale. Määrus nr 2073/2005 ei

sätesta kontrolli minimaalset taset, määravaks on toidukäitlemisettevõtte omadused ja suurus.

Jaekaubandusettevõtete värske liha lõpptoodangu koguste regulatsioon kehtestati põlluma-

jandusministri määrusega nr 75 „Jaekaubandusettevõttes loomse toidu töötlemise ja selle turusta-

mise hügieeninõuded“, mille § 3 lg 1 p 1 alusel kaebaja käitlemismahtude suurust lõpptoodanguna

ei ületa nädalas 1000 kg ning seega on kaebaja lõpptoodangu käitlemismahuks väikesed suurused.

Kaebaja lihakäitlemisettevõte on VTA poolt tunnustatud TS § 8 alusel ning tunnustamise otsuses

kinnitatakse käitlemisettevõtte vastavust määrusele nr 852/2004.

Vaidlustatud ettekirjutused on vastuolus põhiseaduse(PS) §-s 11 sätestatud proportsionaal-

suse põhimõttega, mille kohaselt peavad haldustegevusest tulenevad piirangud olema mõistlikud

ega tohi normaalseid suhteid moonutada, sh haldustegevuse eesmärgi ja abinõu vahel peab olema

mõistlik vahekord. Määruse nr 2073/2005 järgi peavad käitlejad iseseisvalt otsustama, milline on

analüüside mõistlik hulk, et tagada üldiste hügieeninõuete ja ettevõtte enesekontrolliplaani täitmi-

ne. Erandi üldreeglist teeb määruse nr 2073/2005 art 4 lg 2, mis sätestab, et proovide võtmise

sageduse määravad toidukäitlejad, välja arvatud juhul, kui I lisa nõuetega on nähtud ette proovide

võtmise erisagedus vastavalt määruses nr 853/2004 sätestatud erinõuetele. Vastustaja on kõne-

aluste normide kohaldamisel jätnud tähelepanuta art 4 lg 2 viimase lause, mille kohaselt raken-

datakse I lisa nõudeid arvestades määruse nr 853/2004 erinõudeid. Analüüside läbiviimise sagedus

peab tuginema riskile, võttes muuhulgas arvesse, kas toiduainet enne tarbimist veel töödeldakse.

Vastustaja on jätnud põhjendamatult kohaldamata kaebaja kui väikeste käitlemismahtudega käitle-

ja jaoks ette nähtud soodsama õigusnormi. Mikrobioloogiliste analüüside tegemata jätmise osas on

vastustaja rakendanud määruse nr 2073/2005 alusel rangemaid tagajärgi, arvestamata toidukäitleja

omadusi ja suurust, mis on vastuolus PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ja §-s 14

sätestatud hea halduse tavaga. Viiest osaproovist koosneva analüüsi läbiviimine kaks korda aastas

on kaebaja jaoks liiga koormav ja materiaalselt kulukas.

Vaidlustatud kontrollakt on diskretsioonivigadega. Määrustest nr 852/2004 ja 2073/2005 ei

tulene toidukäitleja minimaalset kontrollikohustust vastavuse tuvastamiseks toiduainete mikrobio-

loogilistele kriteeriumidele. Õigusaktid lubavad käitlejal teostada kontrolli, mis vastab tema oma-

dustele ja suurusele. Vaidlustatud aktist ei selgu, mis kaalutlustel vastavad ettekirjutused koostati.

Vastustaja on ettekirjutuse koostamisel rikkunud järelevalvemenetluse üldist korda. Järelevalveme-

netluse tulemiks on TS §-s 50 lg 1 sätestatud ettekirjutus. Nimetatud sätte kohaselt võib VTA teha

ettekirjutuse, kui järelevalvemenetluse tulemusel on tuvastatud õigusrikkumine või sellele viitab

põhjendatud kahtlus. Väidetavat õigusrikkumist pole aga toimunud ja õigusrikkumisele ei viita

põhjendatud kahtlus. Kaebaja senine tegevus on asjakohaste õigusaktidega kooskõlas, mida tõen-

davad VTA poolt väljastatud ja kehtivad tunnustamise otsused. Seega puudub ettekirjutuste

tegemiseks õiguslik alus.

Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades lisaks vaideotsuses toodule järgmised

põhjendused. Kaebaja pole põhjendanud ettekirjutuse nr 2 õigusvastasust. Määruse nr 2073/2005

art 1 järgi kehtestatakse määrusega teatavate mikroorganismide mikrobioloogilised kriteeriumid ja

rakenduseeskirjad, mida toidukäitlejal tuleb järgida määruse nr 852/2004 art-s 4 nimetatud üld- ja

erihügieenimeetmete rakendamisel(määrus nr 852/2004 sätestabki hügieeni üldnõuded ja määrus

nr 853/2004 erinõuded). Seega kohaldatakse määrust nr 2073/2005 nii neile ettevõtetele, millele

kohaldatakse määrust nr 852/2004(kõik toidukäitlejad, kelle suhtes kohaldatakse üldnõudeid, seal-

hulgas kaebaja), kui ka neile käitlejatele, kelle suhtes kohaldatakse nn erinõudeid, ehk määrust nr

853/2004. Viimast ei kohaldata jaemüügiga tegelevatele ettevõtetele, mis on seotud loomset

päritolu toodete otsemüügi või tarnimisega lõpptarbijale, nende suhtes loetakse piisavaks määruse

nr 852/ 2004 nõudeid. Kaebaja suhtes pole määrust nr 853/2004 kohaldatud, mistõttu on kaebaja

viited sellele määrusele asjakohatud.

Ettekirjutuse nr 1 aluseks on määruse nr 852/2004 art 4 p 3a ja 3e ning määruse nr 2073 art

4 lg 1 ja 2. Määruse nr 2073/2005 art 3 kohaselt tuleb proove võtta kõigil käitlemise etappidel sh

jaekaubandusega tegelevast etapist. Seega laienevad määruses nr 2073/2005 toodud kohustused ka

kaebajale. Määruse nr 2073/2005 lisa I ei sea proovide võtmise erinõudeid, sealhulgas proovide

võtmise sagedust ja proovide arvu, sõltuvusse toidu käitlemise kogustest, nagu väidab kaebaja,

vaid sellest, millist toitu käideldakse. Seega ei olene kõnealuste erinõuete kohaldamine käideldava

toidu kogusest ega käitlemisest jae- või hulgikaubanduses, vaid toidu liigist. Kaebaja toidukäitle-

misettevõte asukohaga Tallinn Keldrimäe 9, mis asub Keskturul, on VTA poolt tunnustatud ette-

võttena, mille käitlemisvaldkonnaks on muuhulgas toidu valmistamine eesmärgiga turustada toit

otse tarbijale ning tegevusalaks muuhulgas värske liha töötlemine ning toidugrupiks lihavalmisti-

sed ja hakkliha. Hakkliha käitlemine kuulub erisageduse alla tulenevalt määruse nr 2073/2005 lisa

I p-dest 1.5, 1.6. ja 2.1.6, kus on kirjas, et hakkliha käitlemisel on osaproovide võtmise arvuks 5

ning lisa I p-st 3.2, mille kohaselt tuleb hakkliha puhul mikrobioloogilise analüüsi proove võtta

vähemalt üks kord nädalas. Ekslik on kaebaja seisukoht, et ettekirjutus nr 1 on vastuolus PS §-s 11

sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega, sest VTA on kaebaja suhtes rakendanud rangemaid

meetmeid. Arvestades kaebaja poolt käideldavaid koguseid, on tema suhtes käskkirjaga nr 204

alusel rakendatud leebemaid meetmeid, kui määruse nr 2073/2005 lisas I ette nähtud, nõudes

proovide võtmist 2 korda aastas, mitte aga üks kord nädalas, nagu on sätestatud I lisa 3. peatükis.

Hakkliha puhul on nõutud salmonella analüüsimine 5-st osaproovist ning tulemuste hindamisel ei

tohi salmonella esineda üheski osaproovis(p 1.5 ja 1.6). E.coli suhtes tuleb hakkliha analüüsida

samuti 5-st osaproovist ja tulemuste hindamisel lähtuda sellest, et kuni kahes analüüsitavas osa-

proovis võib tulemuste vahemik jääda 50 - 500 pmü/g ning mitte üheski osaproovis ei tohi tulemus

ületada 500 pmü/g(p 2.1.6). Sarnaselt on I lisa p-des 1.5, 1.6 ja 2.1.8 kehtestatud nõuded liha-

valmististele. Seega on I lisa alusel võetud proovide hindamist võimalik teostada vaid 5 osaproovi

korral.

Kontollaktis tehtud ettekirjutused on diskretsioonivigadeta ja õiguspärased, vajalikud, ko-

hased ja proportsionaalsed. Järelevalveametnik on tuvastanud kaebaja õigusrikkumise, kuivõrd sa-

masisuline ettekirjutus on kaebajale juba tehtud 4.03.2009.a. kontollaktis nr 2822/2009, millega

kohustati kaebajat koostama enesekontrollikohustust vastavalt õigusaktide nõuetele: parandada

hakkliha mikrobioloogilist uurimist puudutavad kirjed, määrata päevas valmistatavad lihavalmis-

tiste ja hakkliha kogused. Kuna kaebaja seda ettekirjutust ei vaidlustanud, oli ta kohustatud ettekir-

jutust täitma. Järelevalveametnik on 25.08.2009.a. kontrollaktis tuvastanud, et kaebaja polnud sel-

leks ajaks täitnud 4.03.2009.a. tehtud ettekirjutust, mis on juba iseenesest õigusrikkumine. Lisaks

on õigusrikkumiseks fakt, et kaebaja polnud koostanud ettevõtte enesekontrollikohustust vastavalt

õigusaktide nõuetele, mida juba oli ka 4.03.2009.a. ettekirjutuses nõutud.

TS § 34 lg1 kohaselt on käitleja kohustatud kontrollima toidu ja selle käitlemise nõueteko-

hasust ning rakendama abinõud selle tagamiseks. Rakendatavaid abinõusid kirjeldatakse enese-

kontrolliplaanis. Enesekontroll koos kirjalikult vormistatud enesekontrolliplaaniga moodustab ene-

sekontrollisüsteemi. Kaebaja enesekontrolliplaanis polnud määratud päevas valmistatavaid lihaval-

mististe ja hakkliha koguseid. Enesekontrolliplaanis päevaste lihavalmististe ja hakkliha koguste

esitamine on eelduseks, et pädev asutus saaks kohaldada käitlemisettevõttele määruse nr 2073/

2005 nõuetest lihtsustatumaid meetmeid proovivõtusagedusele. TS § 47 lg 1 kohaselt teostab VTA

riiklikku järelevalvet kõigis käitlemisvaldkondades ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse

(EÜ) nr 1935/2004 art-s 1 lg 2 nimetatud materjalide ja esemete üle. Järelevalveametnike päde-

vuses on kontrollida ka muude asjaolude vastavust kehtestatud nõuetele ning teha muid järele-

valvetoiminguid(TS § 48 lg 3). Seega on vastustaja järelevalveametnikel õigus ja kohustus kontrol-

lida käitlemisettevõtte tegevuse vastavust TS-le ning määrustes nr 852/2004 ja nr 2073/2005

sätestatud nõuetele.

KOHTU PÕHJENDUSED

Toidu käitlemise alused, käitleja enesekontroll ning riiklik järelevalve toidu ohutuse ja

muudele nõuetele vastavuse tagamiseks sätestatakse toiduseaduses(§ 1 lg 1). Turuleviidav toit peab

olema ohutu inimese tervisele ning vastama TS-s ja teistes õigusaktides sätestatud muudele nõue-

tele(§ 12 lg 1). Toidus ei tohi olla selle omadusi halvendavaid või inimese tervist ohustavaid para-

siite, kahjureid ega võõrkehi(§ 12 lg 2). Riknenud, saastunud või mikrobioloogilistele nõuetele

mittevastavat toitu või ebasobivate tehnoloogiliste võtete, antud toidule mitteomase lõhna, maitse,

värvi või teiste asjaolude tõttu rikutud toitu käidelda on keelatud(§ 12 lg 3). Käitlemine peab toi-

muma vastavalt TS-s ja teistes õigusaktides sätestatud nõuetele ning käitlemisel peab olema taga-

tud nõuetekohase toidu saamine(§ 21 lg 1). Käitleja vastutab käideldava toidu ning käitlemise

nõuetekohasuse eest ja on kohustatud kasutama kõiki võimalusi selle tagamiseks(§ 22 lg 1). Toidu-

hügieen TS-i tähenduses on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 852/2004 artikli 2

lõikes 1 sätestatud meetmed ja tingimused(§ 26 lg 1). Toiduhügieeninõuded on sätestatud Euroopa

Parlamendi ja nõukogu määrustes (EÜ) nr 852/2004 ja nr 853/2004(§ 26 lg 2). Pädev asutus

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EÜ) nr 852/2004 ja nr 853/2004 tähenduses on

Veterinaar- ja Toiduamet(§ 26 lg 4). Eelnevast nähtuvalt peab käitleja käideldava toidu ja käitle-

mise nõuetekohasuse tagamiseks täitma TS-i ning määruste nr 852/2004 ja nr 853/2004 nõudeid,

aga samuti otsekohalduva määruse nr 2073/2005 nõudeid, mis kehtestab teatavate mikroorga-

nismide mikrobioloogilised kriteeriumid ja rakenduseeskirjad, mida toidukäitlejatel tuleb järgida

määruse nr 852/ 2004 art-s 4 nimetatud hügieenimeetmete rakendamisel(art 1).

Määrus nr 852/2004 sätestab hügieeni üldnõuded ja määrus nr 853/2004 erinõuded. Kae-

baja toidukäitlemisettevõtte üheks käitlemisvaldkonnaks on toidu valmistamine eesmärgiga turus-

tada see otse tarbijale ja üheks tegevusalaks värske liha töötlemine ning toidugrupiks lihavalmis-

tised ja hakkliha. Kuna määrust 853/2004 ei kohaldata jaemüügiga tegelevatele ettevõtetele, mis on

seotud loomset päritolu toodete otsemüügi või tarnimisega lõpptarbijale, siis ei saa seda kohaldada

ka kaebaja suhtes ning kaebaja viited nimetatud määrusele on asjakohatud. Ekslik on kaebaja arva-

mus, et kuivõrd tema käitlemismahtude suurus lõpptoodanguna ei ületa nädalas 1000 kg, siis

piisab, kui ta teeb aastas 1 korra nõuetekohasuse uurimiseks analüüsi. Vastustaja pole kaebaja

suhtes rakendanud õigusaktides ettenähtust rangemaid tagajärgi ega rikkunud sellega hea halduse

tava, nagu väidab kaebaja. Määruse nr 2073/2005 lisa I ei sea proovide võtmise sagedust ja

proovide arvu sõltuvusse toidu käitlemise kogustest ega sellest, kas seda tehakse jae- või hulgi-

kaubanduses, vaid toidu liigist. Määruse nr 2073/2005 art 3 kohaselt tuleb proove võtta kõigil

käitlemise etappidel, sealhulgas jaekaubandusega tegelevast etapist. Hakkliha käitlemine kuulub

erisageduse alla vastavalt määruse nr 2073/2005 lisa I p-dele 1.5, 1.6. ja 2.1.6, kus on kirjas, et

hakkliha käitlemisel on osaproovide võtmise arvuks 5 ning lisa I p-le 3.2, mille kohaselt tuleb

hakkliha puhul mikrobioloogilise analüüsi proove võtta vähemalt 1 kord nädalas. Sama määruse art

5 p 3 lubab prooviühikute arvu vähendada üksnes siis, kui toidukäitleja tõendab pikka aja-

vahemikku käsitlevate dokumentide abil, et ta on juurutanud tõhusa ohuanalüüsi ja kriitiliste kont-

rollpunktide põhimõtetel rajaneva korra. Seda saab käitleja tõendada ainult pika ajavahemiku

jooksul iga nädal proove võttes. Ning alles siis, kui ta on seda tõendanud, võib pädev asutus VTA

vastavalt määruse nr 2073/2005 lisa I 3.ptk-le ja käskkirjale nr 204 vähendada käitleja proovi-

võtusagedust minimaalselt 2 korrani aastas(kui nädala tootmismahud ei ületa 100 kg) või 1 korrani

kvartalis(kui nädala tootmismahud ületavad 100 kg). Kaebajale pole VTA proovivõtusagedust vä-

hendanud ning isegi kui oleks, on kaebaja koostatud värske liha käitlemise müügikoha enesekont-

rollisüsteemi plaani märgitud sagedus 1 kord aastas kaks korda väiksem õigusaktidega lubatud

minimaalsest sagedusest.

Käitleja enesekontrollikohustus on sätestatud TS §-s 34, mis kohustab käitlejat kontrollima

toidu ja selle käitlemise nõuetekohasust, rakendama abinõusid selle tagamiseks ning kirjeldama

neid abinõusid enesekontrolliplaanis(lg 1). Käitleja peab määrama kindlaks toidu ohutuse seisuko-

halt olulised käitlemisetapid, sealhulgas kriitilised kontrollpunktid, kontrollima neid ning registree-

rima kontrolli tulemused määruse nr 852/2004 art 5 nõuete kohaselt(lg 2). Enesekontrolli raames

võetud proovide analüüsimise korral rakendatakse asjakohast kvaliteedisüsteemi(lg 51).

Riiklikku järelevalvet kõigis käitlemisvaldkondades teostab VTA, mis hindab toidu, toidu-

ga kokkupuutumiseks ettenähtud materjalide ja esemete, nende materjalide ja esemete

valmistamise, töötlemise ja turustamise ning ettevõtte ja käitlemise vastavust nõuetele(TS § 47 lg

1, 3, § 48). Õiguserikkumise avastamise või põhjendatud kahtluse korral teeb järelevalveametnik

ettekirjutuse, milles juhib tähelepanu õiguserikkumisele, esitab nõude õiguserikkumise lõpetami-

seks ning kohustab tegema õiguserikkumise lõpetamiseks ja edasiste õiguserikkumiste ärahoid-

miseks vajalikke toiminguid(TS § 50 lg 1). Vastustaja pole vaidlustatud ettekirjutuste koostamisel

rikkunud järelevalvemenetluse korda ning on enne ettekirjutuste tegemist tuvastanud õigusrikku-

mised, mille kõrvaldamiseks ettekirjutused on tehtud. Toidu suhtes esitatud nõuete rikkumine,

toidu käitlemise ning toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud materjalide ja esemete kohta esitatud

nõuete rikkumine, samuti käitleja enesekontrolli nõuete rikkumine on väärteod, mille eest TS §-des

532 – 534 on karistusena ette nähtud rahatrahv.

Esimesed ettekirjutused kaebajale enesekontrolli nõuete rikkumise kõrvaldamiseks tegi

vastustaja juba 4.03.2009.a., kui ta kaebaja lihatoodete müügikohta inspekteerides avastas, et kae-

baja enesekontrolliplaanist puuduvad päevas valmistatavate hakkliha ja lihavalmistite kogused,

puuduvad kirjeldused ettevõtte poolt hakklihas mikrobioloogiliste uurimiste korraldamise kohta

ning mikrobioloogilise uurimise sagedus ei vasta määruse nr 2073/2005 nõuetele. Ettekirjutustega

kohustas vastustaja kaebajat likvideerima puudused hiljemalt 16.03. ja 6.04.2009.a. Ettekirjutusi

kaebaja ei vaidlustanud, seega oli ta kohustatud neid täitma. Kaebaja seda aga ei teinud, mistõttu

vastustaja poolt kaevatud kontrollaktis tehtud korduvad ettekirjutused on põhjendatud.

Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlustatud kontrollaktist ei selgu, mis kaalutlustel

ettekirjutused koostati. Aktis on toodud ära puudused ja tehtud ettekirjutused viia tegevus

kooskõlla õigusaktide nõuetega, millele järgneb selgitus, mida kaebaja konkreetselt tegema peab.

Ettekirjutuse nr 1 õiguslikuks aluseks on määruse nr 852/2004 art 4 p 3a, 3e ja määruse nr 2073 art

4 lg 1, 2, ettekirjutuse nr 2 õiguslikuks aluseks on määruse nr 852/2004 art 5 lg 1.1-d 22a, b, c, d, e,

f, g, TS § 34 lg 1 ja määruse nr 2073/2005 art 3 p 1, art 4 p 1, 2, art 5. Ettekirjutuste õigusliku

alusena märgitud määruste kehtestajate nimed ja määruste edaspidi kasutatavad lühendatud kujud

on ära toodud vaidlustatud kontrollakti alguses alapealkirja all „Kontrollakti koostamisel on

aluseks võetud“. Kõikide nimetatud õigusaktidega peab kaebaja toidukäitlejana kursis olema ja

tema enesekontrolliplaanist nähtuvalt ongi kursis. Lisaks on vastustaja vaideotsuses pikalt ja

põhjalikult selgitanud, miks kaebaja peab toimima nii, nagu ettekirjutustes nõutud.

Ettekirjutused pole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Proportsionaalsuse põhimõte

on sätestatud PS § 11 teises lauses, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema

demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Lihatoodete käitlemisel TS-i ja EÜ määrustega kehtestatud

nõuetest kinnipidamise nõudmine vastustaja poolt on kindlasti sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu,

vältimaks erineva ulatuse ja raskusastmega negatiivseid tagajärgi (mürgistusi, haiguspuhanguid

jms), mis võivad nõuetest mittekinnipidamisel ühiskonda tabada. See oluline avalik huvi kaalub

üles kaebaja huvi teostada oma majandustegevust võimalikult väikeste kulutustega.

Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib järelevalveasutus rakendada sunnivahendit asen-

dustäitmise ja sunniraha seaduses(ASS) sätestatud korras; sunniraha ülemmäär on 10 000 kr(TS §

50 lg 4). ASS § 3 lg 3 sätestab, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunni-

vahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad; haldusorgan peab valima sunnivahendi,

mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust.

Kohtu hinnangul on vastustaja poolt määratud sunniraha suurus saavutatavat eesmärki silmas pida-

des optimaalne.

Vaidlustatud ettekirjutused on seaduslikud ja põhjendatud, nende tühistamiseks puudub

alus.

Kohtunik: D.Maastik