3-09-3110/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. aprill 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-09-3110

Haldusasi

R.V.u kaebus Tallinna Vangla direktori 24.08.2009

käskkirja nr 60 tühistamiseks

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 13. aprillil 2010

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: R.V.;

Vastustaja: Tallinna Vangla;

Esindaja: Svetlana Meister.

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.V.u kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri kaebuse esitajale ning elektrooniline ärakiri

vastustajale. Vastustajal on kohtuotsuse kinnitatud paberärakiri võimalik soovi korral saada

Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. 24.08.2009 käskkirjaga nr 60 keelas Tallinna Vangla direktor Tallinna Vanglas kinni

peetavatel isikutel järgmiste omada esemete ja ainete omamise vanglas: esiteks toidu- ja

maitseained, taimsed tooted, vedelad ja pulbrilised ained ning tubakatooted, mis ei ole

vanglateenistuse poolt väljastatu või vanglas asuvast kauplusest ostetud; ning teiseks ravimid

(k.a. käsimüügiravimid, vitamiinid, mineraalained, toidulisandid jne), välja arvatud

vanglateenistuse tervishoiutöötaja ettekirjutusel.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

2. R.V. esitas halduskohtule kaebuse, milles taotleb Tallinna Vangla direktori 24.08.2009

käskkirja nr 60 tühistamist. Kaebaja leiab esiteks, et Tallinna Vangla on ületanud käskkirja

andmisel oma volitusi. Kaebaja hinnangul on tegemist üldaktiga, mille andmiseks peab olema

seaduses vastav delegatsiooninorm, kus täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan,

volituse eesmärk, sisu ja ulatus. Kaebaja leiab, et käskkirjas viidatud vangistusseaduse

(edaspidi VangS) § 15 lg 4 ja Tallinna Vangla põhimääruse (edaspidi põhimäärus) § 3 lg 2 p 7

ei anna Tallinna Vangla direktorile volitust kitsendada kinni peetavate isikute õigusi rohkemal

määral, kui seadusandja poolt on sätestatud.

3. Kaebaja märgib teiseks, et VangS § 15 lõige 2 koosmõjus vangla sisekorraeeskirja (edaspidi

VSkE) §-ga 641 kehtestab kinnipeetavale vanglas keelatud esemete ja ainete loetelu ning

vaidlustatud käskkirjas nimetatud esemed ja ained ei vasta VangS § 15 lõikes 2 sätestatud

tingimustele ega ohusta ka vangla julgeolekut. Kaebaja leiab, et VangS § 15 lõikest 4 tuleneb

vanglale volitus täiendavalt keelata üksnes esemeid ja aineid, mis vastavad VangS § 15 lõikes 2

sätestatud tingimustele.

4. Kaebaja leiab, et vastustaja on asunud vaidlustatud käskkirjaga reguleerima kinnipeetavate

kirjavahetuse sisu ning kirjas sisalduvate võimalike esemete ja ainete ringi, millist õigust

seadus vanglale ette ei näe. Kaebaja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-3-09 ja leiab et ei

Justiitsministril, ammugi siis vangla direktoril, ei ole õigust kehtestada vangla

sisekorraeeskirjas lisapiiranguid kinnipeetavate kirjavahetuse õigusele.

5. Kaebaja leiab ka, et esemete ja ainete postisaadetises edastamise keelamine on ka

ebaproportsionaalne ning vaidlustatud käskkirjas nimetatud põhjendused on otsitud, kuna

kõiki käskkirjas nimetatud esemeid ja aineid on lubatud vanglas omada. Kaebajale jääb

arusaamatuks, kuidas saab läbiotsimine olla teatud juhtudel teostamatu ning leiab, et kui

teatud kindlaid esemeid või aineid ei ole võimalik läbi otsida, tuleb keelata konkreetsed

esemed ja ained, mitte üldistades keelata kõigi esemete ja ainete saatmine kirjaga. Samuti

selgitab kaebaja, et kirjadesse keelatud esemete peitmist tuleb ette harva ja tavaliselt on kõik

sellised juhtumid ka avastatud tänu narkokoertele, läbivalgustamisele ja muudele

operatiivmeetmetele. Kaebaja seisukoha kohaselt on vangla seega soovinud üksnes lihtsustada

oma tööd kirjade läbiotsimisel. Kaebaja viitab Riigikohtu praktikale ja leiab, et

administratiivsed takistused ei saa olla põhjuseks põhiõiguste piiramisele.

6. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on vastuolus ka PS §-s 26 sätestatud

õigusega eraelu puutumatusele, millele on Riigikohtu otsusest nr 3-4-1-3-09 tulenevalt õigus

ka kinnipeetaval.

7. Kaebaja lisas kohtuistungil, et vanglas on esemete valgustamiseks kontrolliaparaadid, mis

tuvastavad võõrkeha. Kaebaja ei nõustunud vastustaja seisukohaga, et keelatud aine leidmine

on teostamatu. Kaebaja leidis, et vanglateenistus peab tegema tööd ning oskamatuse puhul

tuleb õpetada. Toiduainete saatmise keelamisele seoses riknemisega ei saa viidata, kuna

postiga selliseid aineid ei saadeta. Lisaks ei ole vastustaja toonud ühtegi näidet, mis kinnitaks,

et tubakatoodetesse on peidetud narkootikume. Kaebaja märkis, et kontrollimise küsimus on

lahendatav, kuna jalanõusid kontrollitakse, millest võib järeldada, et röntgeniaparaadiga leiab

üles kõik keelatud esemed.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja selgitab, et

vaidlustatud käskkiri on käsitletav üldkorraldusena, mitte üldaktina, mis on antud VangS § 15

lõikes 4 toodud kaalutlustel.

9. Vastustaja leiab, et käskkirjast nähtub otseselt, et vangla julgeolekut ohustavateks ei loeta

mitte aineid ja esemeid iseenesest, vaid ohuks peetakse asjaolu, et väljastpoolt vanglat

saabuvatesse esemetesse ja ainetesse võib sattuda muid, kinni peetavatele isikutele keelatud

esemeid ja aineid. Vastustaja lisab, et vangla direktoril on õigus anda piiranguid sisaldav

käskkiri, kui need piirangud on vajalikud julgeoleku tagamiseks vanglas, vastavad täideviimise

eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ning nendega ei moonutata seaduses sätestatud teiste

õiguste ja vabaduste olemust ehk järgitakse piirangute kehtestamisel proportsionaalsuse

põhimõtet. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et kuigi käskkirjas nimetatud esemete ja

ainete saatmine maksikirjaga on keelatud, on kinni peetavatel isikutel olemas võimalus soetada

soovitud tooteid vangla kaupluse vahendusel. Samuti on vangla poolt tagatud kolm korda

päevas soe toit, kusjuures menüüde koostamisel on lähtutud sotsiaalministri 21.12.2002

määrusest nr 150 toidunormid kinnipidamisasutuses § 1 lõikest 2, mis sätestab, et päevane

toidunorm peab katma kinnipeetava elutegevuseks vajaliku toidutarbe, rahuldama optimaalse

toiduenergiavajaduse ning minimaalse mikrotoitainete ja valguvajaduse.

10. Tallinna Vangla ei nõustu kaebajaga, et vastustaja on läinud vastuollu Riigikohtu otsusega

nr 3-4-1-3-09 ja asunud sisuliselt reguleerima kinnipeetavate kirjavahetust – vaidlustatud

käskkirjaga ei ole vastustaja sätestanud kirisaadetise mõistet, keelustanud vanglasse

maksikirjade saatmist või reguleerinud kinnipeetavate kirjavahetust, vaid sellega kehtestati

üldise julgeoleku tagamiseks vanglas täiendavalt kirjaga saatmisel keelatud ainete ja esemete

loetelu.

11. Vastustaja selgitab, et vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt on esemete ja ainete keelamine

vajalik vangla julgeoleku tagamiseks, kuna nende läbiotsimine on raskendatud või isegi

teostamatu. Ilma postisaadetiste põhjalikku läbivaatamist teostamata ei ole võimalik tuvastada,

kas saadetis sisaldab keelatud aineid ja esemeid või mitte. Täiendavate kontrollimeetmete

rakendamine nõuab vanglateenistuselt täiendava ressursi (tööjõud, ajakulu) kasutamist.

Vastustaja leiab, et kehtestatud piirangud ei kahjusta kinnipeetavate isikute õigusi ja huve

sedavõrd intensiivselt, et vangla peaks kulutama sellele oma ressurssi kõigi saadetiste

põhjalikule kontrollile, mis ka ei garanteeri, et kirjaga saadetud esemetest leitakse üles kõik

vanglas keelatud esemed. Vastustaja on seisukohal, et kehtestatud meede on seega vajalik ja

mõõdukas, kuna vastustajal ei ole võimalik mõne muu meetmega niisama tõhusalt keelatud

ainete ja esemete vanglasse sattumist vältida ning käskkirjaga kehtestatud piirangud on

proportsionaalsed. Vastustaja märgib, et seejuures on asjakohatu kaebuse esitaja väide, et talle

ei saadeta posti teel keelatud aineid.

12. Vastustaja on seisukohal, et kaebuse esitaja väide, et käskkirjast ei nähtu, missuguste ainete

ja esemete läbiotsimine on raskendatud või teostamatu, on alusetu. Käskkirja kohaselt on

toidu- ja maitseainete, taimsete toodete, vedelate ja pulbriliste ainete ning tubakatoodete

läbiotsimine raskendatud või isegi teostamatu, seega keelati konkreetsed esemed ja ained,

mitte kõik esemed, nagu kaebaja väidab. Alusetuks ja asjakohatuks peab vastustaja ka väidet,

et käskkirja andmise põhjuseks oli vanglaametnike soov oma tööd lihtsustada. Vastustaja

selgitab, et postisaadetised on praktika üks levinumaid viise kinnipeetavatele keelatud ainete ja

esemete kättetoimetamiseks. Keelatud aineid ja esemeid peidetakse saadetavate ainete ja

esemete sisse ning vahele, kust vanglateenistusel on neid raske või isegi võimatu avastada,

mistõttu võivad vanglas keelatud ained ja esemed sattuda kinnipeetavate kätte, ohustades

seeläbi vangla üldist julgeolekut. Vanglateenistusele on pandud üleanne tõkestada keelatud

ainete ja esemete levikut vanglas, mistõttu on põhjendatud teatud ainete ja esemete vanglasse

saatmise keelamine.

13. Vastustaja kinnitas kohtuistungil, et kirjadesse püütakse peita keelatud aineid ning kõiki

keelatud aineid ei ole võimalik tuvastada. Jalanõusid on kinnipeetavatele võimalik saata

seetõttu, et Tallinna Vanglal ei ole võimalik kinnipeetavatele jalanõusid väljastada. Vastustaja

märkis, et jalanõusid ei saadeta ka sedavõrd suurtes kogustes, et neid ei oleks võimalik

kontrollida. Kontrollimine toimub vaatluse teel, juurde võetakse narkokoer, samuti

valgustatakse jalanõud läbi. Vastustaja lisas, et kõigi täiendavate kontrollimeetmete

rakendamine nõuab täiendavat ressurssi. Piirang ei ole niivõrd intensiivne, et see ei oleks

proportsionaalne. Täiendavate ressursside kasutamine ei ole õigustatud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

14. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid

nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.

15. Kohus nõustub vastustajaga selles, et tegemist ei ole üldaktiga, vaid üldkorraldusega.

Vastavalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 lõikele 2 on üldkorraldus haldusakt,

mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-õigusliku

seisundi muutmisele. Vaidlustatud käskkirja näol on tegemist piiratud isikute ringile suunatud

haldusaktiga, mis reguleerib määratlemata arvul juhtudel kinnipeetavatele kirjaga saadetavate

esemete ja ainete ringi. Seega on tegemist üksikaktiga, mida on võimalik halduskohtus

vaidlustada.

16. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 lg 1 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on

antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vangistusseaduse (VangS) §

15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud sellised ained ja esemed, mis ohustavad inimese

julgeolekut või sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut.

Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kehtestab kinnises või avavanglas kinnipeetavale keelatud

asjade loetelu justiitsminister ning lõikes 4 sätestatakse, et vanglateenistus võib keelata

täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS § 15

lõikes 2 sätestatud tingimustele. Justiitsministri 30. novembri 2000 määrusega nr 73

kehtestatud vangla sisekorraeeskiri (VSkE) § 11 kohaselt on VangS § 15 lõikes 4 sätestatud

otsuse tegemine vangla direktori pädevuses. Seega on vaidlustatud käskkirja andnud seadusest

tuleneva volitusnormi alusel selleks pädev haldusorgan. Samuti vastab haldusakt üldistele

vorminõuetele – sellest nähtub, kes on akti andja, millistele isikutele tekivad sellest õigused ja

kohustused, mis on nende õiguste ja kohustustuste sisuks ning haldusakt on kirjalikult

vormistatud ja selles on esitatud haldusakti andmise õiguslikud ja faktilised põhjendused.

Eeltoodu tõttu tuleb asuda seisukohale, et haldusakt on formaalselt õiguspärane.

17. VangS § 15 lõige 4 sätestab, et vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid,

mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud

tingimustele. Kohus märgib, et säte viitab otsesõnu, et tegemist on täiendava keeluga esemete

ja ainete suhtes, mis ei ole keelatud ainete loetelus. Seega on asjakohatud kaebuse esitaja

arutlused selle üle, et vaidlustatud käskkirjas loetletud esemeid ja aineid on tegelikult lubatud

vanglas omada. Kohus lisab, et ka käskkirjast endast nähtub, et tubakatooteid, toiduaineid,

hügieenitarbeid ja muud sarnast on kinni peetaval isikul võimalik osta vangla kauplusest ning

ravimid on lubatud juhul, kui need on määratud vanglateenistuse arsti ettekirjutusel. Seega ei

ole vaidlust selles, et tegemist on vanglas lubatud esemete ja ainetega, mida võib omada juhul,

kui need on omandatud kindlal viisil. Vaidlusküsimus taandub asjaolule, kas käskkirjas

nimetatud esemed ja ained, olles omandatud teisel viisil, kui käskkirjas viidatud, vastavad

VangS § 15 lõikes 2 sätestatud tingimustele.

18. VangS § 15 lõike 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis: 1) ohustavad

inimese julgeolekut; 2) sobivad eriti vara kahjustamiseks või 3) võivad ohustada vangla

julgeolekut. Kohus nõustub vastustajaga selles, et käskkirjast nähtuvalt ei peeta vangla

julgeolekut ohustavateks mitte aineid ja esemeid iseenesest, vaid ohu tekitab asjaolu, et

vanglasse saabuvatesse esemetesse ja ainetesse pannakse vanglas keelatud esemeid ja aineid.

Seega on ohuteguriks põhimõtteliselt kõik vanglasse saabuvad kirjad ja pakid.

19. Kuna kohus tuvastas, et põhimõtteliselt on ohuna vangla julgeolekule käsitletavad kõik

vanglasse saabuvad kirjad ja pakid, kontrollib kohus järgnevalt, kas vaidlustatud käskkirjas

toodud ainete ja esemete keelamine on proportsionaalne. Proportsionaalsuse kontrollimisel

tuleb kõigepealt vaadelda, kas esemete ja ainete vanglas muul viisil omandamise keelamine on

vajalik. Vastustaja on kirjeldanud vaidlustatud käskkirjas, et keelatud ainete läbiotsimine on

raskendatud või tihti võimatu ning ravimite kontrollimatul kasutamisel kujutab see ohtu nii

kinnipeetava enda tervisele kui ka teiste kinni peetavate isikute tervisele. Vaidlustatud

käskkirjas on seejuures ära toodud ka näited vastavatest juhtumitest. Kohus leiab, et

käskkirjas toodud põhjendused on usutavad ning kaebuse esitaja väited ei anna alust asuda

teistsugusele seisukohale. Usutav on ka vastustaja selgitus, et postisaadetis on üks kõige

levinumaid viise keelatud ainete ja esemete kättetoimetamiseks. Vanglateenistus puutub iga

päev kokku selliste juhtumitega, samas kui kaebaja ei pruugi neist üldse teadlik olla, kuna

kaebaja väitel tema tuttavad ja sugulased talle keelatud esemeid ja aineid ei saada. Seetõttu ei

nõustu kohus ka kaebaja seisukohaga, et keelatud esemete ja ainete peitmine kirja toimub

harvadel juhtumitel. Kaebaja leidis kohtuistungil, et keelatud ainete leidmine on võimalik.

Kinni peetavatele isikutele on võimalik saata jalanõusid, mida kontrollitakse, seega on

küsimus lahendatav. Kohus möönab, et kõikide esemete ja ainete puhul on kindlasti võimalik

läbi viia kontrolli, kuid küsimus taandub pigem sellele, kas see on otstarbekas ning vajalik.

Olukorras, kus kinnipeetavatele on tagatud toitlustamine, võimalus osta vangla kauplusest

kaupu ning saada meditsiinilise näidustuse korral ravi, ei ole õigustatud vangla poolt

ressursside raiskamine saabuvate toiduainesaadetiste kontrollimisele. Vastustaja selgitas, et

jalanõudega ei ole vanglal võimalik kinnipeetavaid varustada, mistõttu on nende saatmine

lubatud. Kohus leiab, et jalanõusid saadetakse isikutele harva ning nende olemasolu on

hädavajalik, mistõttu ühe kinnipeetava kohta kahe paari jalanõude saatmine ei kujuta endast

vanglateenistuse jaoks suurt töökoormuse kasvu. Vastupidine olukord on aga toiduainete ja

muude esemetega, mis on odavamad, mida saadetakse tihti ning mille puhul on keelatud

asjade peitmine mugavam, kui jalanõude puhul. Näiteks kohvi sisse tubaka peitmisel on seda

tunduvalt lihtsam teha, kui jalanõu talla sisse noa peitmisel.

20. Käskkirjas toodud vahendi sobivuse kontrollimiseks tuleb kindlaks teha, kas eesmärki on

võimalik saavutada mõne teise vahendiga, mis riivaks adressaatide õigusi vähem. Vaidlustatud

käskkirja kohaselt on saadetiste kontrollimine ressursimahukas, tihti raskendatud või isegi

teostamatu. Vaidlust ei ole selles, et kõik vanglasse saabuvad saadetised tuleb üle kontrollida

keelatud ainete ja esemete tuvastamiseks. Kontrolli viiakse läbi näiteks kompimise teel, läbi

valgustades ja narkokoertega. Samas on kõiki käskkirjas nimetatud aineid ja esemeid võimalik

vanglas omada, ostes neid vangla kauplusest või ravimite puhul arsti ettekirjutusel. Ainuke

võimalik viis keelatud ainete ja esemete sissetoomise vältimiseks on suurema riskiga ainete ja

esemete saatmise keelamine. Lisaks edastatakse vastavalt VSkE § 50 lõikele 1 kiri

kinnipeetavale 7 päeva jooksul selle vanglasse saabumisest arvates, mistõttu tuleb nõustuda

vastustajaga, et toiduainete riknemisel muutub küsitavaks hügieeninõuete täitmine. Kohus

leiab eeltoodust tulenevalt, et käskkirjas märgitud esemete ja ainete puhul on sobivaks

meetmeks nende saatmise keelamine. Kohus kontrollib seega, kas rakendatud vahend on

mõõdukas. Selleks tuleb kindlaks teha, kas tulemus kaalub üles rakendatavad piirangud.

Kohus on seisukohal, et oht kui selline on reaalne ja tajutav. Keelatud ainete ja esemete

puudumine vangla territooriumil, ainult kinni peetavale isikule määratud rohtude olemasolu

kambris ja vangla ressursside efektiivne kasutamine on kohtu hinnangul keelu rakendamisel

väga oluline eesmärk ja tulemus. Piirangutena on keelatud ainete ja esemete saatmine

vanglasse, samas on lubatud nende omamine, kui neid ostetakse vangla kauplusest või

saadakse arsti ettekirjutusel. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et käskkirjaga rakendatud

meede on proportsionaalne, olles vajalik, sobiv ja mõõdukas.

21. Kohus lisab, et kaebajal ei ole õigus selles, et vastustaja on asunud vaidlustatud käskkirjaga

reguleerima kinnipeetavate kirjavahetuse sisu. Vaidlustatud käskkirjaga ei ole piiratud kinni

peetava isiku kirjavahetuse õigust, vaid üksnes kirjaga saadetavaid esemete ja ainete ringi.

VangS § 28 sätestab kinnipeetava õiguse kirjavahetusele, kuid see ei tähenda, et kirjaga oleks

lubatud kõikvõimalike esemete ja ainete saatmine. Kaebaja on seda ka ise möönnud, nentides,

et välistatud ei ole saabuvate ainete ja esemete äravõtmine, kui need kujutavad ohtu vangla

julgeolekule või on keelatud. Eraelu puutumatuse rikkumise osas märgib kohus, et kaebaja ei

ole tõendanud, kuidas rikub vaidlustatud käskkirjas nimetatud esemete ja ainete saatmise

keelamine tema õigust eraelu puutumatusele. Kohus jätab seejuures tähelepanuta kaebaja

viited kõikide kirjasaatjate kurjategijateks tembeldamise kohta, kuna need on käesolevas

haldusasjas on asjakohatud.

22. Kohus leiab eeltoodu põhjal, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, olles veenev,

loogiline ja piisavalt kaalutletud. Kohus peab vajalikuks eraldiseisvalt märkida, et

Justiitsministeerium on vaideotsuses järeldanud, et R.V. soovib vaidlustada üksnes käskkirja

punkti 1.1. Samas on R.V. taotlenud vaides kogu käskkirja kehtetuks tunnistamist. Ka kohtu

poole pöördudes vaidlustas R.V. terve käskkirja. Kohus leiab, et kaebuse esitaja tahet tuleb

tõlgendada laiendavalt, mitte kitsendavalt, nagu seda on teinud Justiitsministeerium. Kuigi

Justiitsministeerium on sisuliselt teinud vaideotsuse üksnes vaidlustatud käskkirja punkti 1.1.

osas ning R.V.ul oleks seetõttu läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus vaidlustatud

käskkirja punkti 1.2. osas, leiab kohus, et kaebuse rahuldamata jätmisega puudub ka vajadus

Justiitsministeeriumi kohustamiseks vaide terves ulatuses läbi vaatamiseks või selles osas

R.V.u tahte väljaselgitamiseks.

23. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole taotlenud kaebuse esitajalt vastustaja kantud menetluskulude väljamõistmist.

Seega tuleb poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik