3-07-2662/60 · 3-07-2662/60 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 22. aprill 2010, Tallinn Haldusasja number 3-07-2662 Haldusasi B. M. H., E. A-M. D. H., E-L. B. C. H.i ja S. U. H. B. H. kaebused Viimsi Vallavalitsuse 26.10.2007 korralduse nr 706 tühistamiseks Vaidlustatav lahend Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2008 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus B. M. H., E. A-M. D. H., E-L. B. C. H. ja S. U. H. B. H. apellatsioonkaebused Asja läbivaatamine 31.03.2010 Menetlusosalised Kaebuse esitajad - B. M. H., E. A-M. D. H., E-L. B. C. H. ja S. U. H. B. H., esindaja advokaat Tarmo Repp Vastustaja - Viimsi Vallavalitsus, esindaja Gunnar Kender Kaasatud asutused - Maa-amet, esindaja Toomas Kutti Harju maavanem, esindaja Heino Tamm

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada B. M. H., E. A-M. D. H., E-L. B. C. H. ja S. U. H. B. H. apellatsioonkaebused.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2008 otsus haldusasjas nr 3-07-2662 ja teha asjas uus otsus.

3. Tühistada Viimsi Vallavalitsuse 26. oktoobri 2007 korraldus nr 706.

4. Mõista Viimsi Vallavalitsuselt välja menetluskulud B. M. H., E. A-M. D. H., E-L. B. C. H. ja S. U. H. B. H. kasuks summas 10 780,10 (kümme tuhat seitsesada kaheksakümmend krooni ja 10 senti) krooni igaühele, kokku summas 43 120,40 (nelikümmend kolm tuhat ükssada kakskümmend krooni ja 40 senti) krooni.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-07-2662

2(9) Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 24. mail 2010 (HKMS § 53 lg 1). Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist kohtuistungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (HKMS § 54 lg 2, § 61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 23.09.1996 otsusega nr 10126 tunnistati Viimsi vallas asuva endise Naissaare mõisa Meritalu A-73 kinnistu nr 14977 maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks U. H. F. H., kes suri 20.01.1997, tema viimane elukoht oli XXXXXX XXXXXXXXX XXXXXXXXXX X. Pärandvara nimekirja kohaselt on pärijateks tema tütred B. M. H., L. D. C. H. ja E. A-M. D. H. ning poeg S. U. H. B. H.. L. D. C. H. suri 19.07.2007, tema pärijaks on tütar E-L. B. C. H..

Viimsi Vallavalitsus teatas 06.12.2005 kirjaga nr 11-10/3216 (tl 200) B. M. H., L. D. C. H., E. A.-M. D. H. ja S. U. H. B. H. endise Meritalu A-73 maa tagastamise toimingute lõpuleviimise tähtaja pikendamisest 22.11.2005 korraldusega nr 644 kuni 01.12.2006 ning selgitas, et nimetatud tähtajaks tuleb neil vastavalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-le 56 teha tagastamise menetluses vajalikud toimingud (nõudeõiguse pärimine, kui õigustatud subjekt on surnud, subjektidevahelised kokkulepped maa tagastamiseks, litsentseeritud isiku ehk maamõõtja käest katastrimõõdistamise tellimine, omavalitsusele täpsustava avalduse esitamine). Veel teati, et 27.11.2005 kehtima hakanud maareformi seaduse (MRS) redaktsiooni kohaselt peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ja kompenseerimise menetlust ei alustata.

B. M. H., L. D. C. H., E. A.-M. D. H. ja S. U. H. B. H. esitasid Viimsi Vallavalitsusele 16.08.2006 avalduse Meritalu A-73 maaüksuse maa tagastamiseks kaasomandisse, lisades Rootsis välja antud ja eesti keelde tõlgitud pärandvara nimekirja.

Viimsi Vallavalitsuse 24.11.2006 korraldusega nr 703 otsustati tagastada katastriüksuse plaani alusel Naissaare külas asuv maaüksus, nimetus Meritalu, pindala 16 760 m2, sihtotstarve maatulundusmaa MRS § 5 lg 2 p 2 alusel võrdsetes mõttelistes osades B. M. H.i, L. D. C. H., E. A.-M. D. H. ja S. U. H. B. H. kaasomandisse.

Harju maavanem tagastas 11.09.2007 kirjaga nr 1.3-2/5034 Viimsi Vallavalitsusele Meritalu maaüksuse tagastamise ja katastriüksuse moodustamise toimikud neid menetlemata.

2. Viimsi Vallavalitsuse 26.10.2007 korraldusega nr 706 (tl 24) tunnistati vallavalitsuse 24.11.2006 korraldus nr 703 kehtetuks ja lõpetati õigusvastaselt võõrandatud Meritalu A-73 maa tagastamise menetlemine. Korralduses leiti, et 20.01.1997 surnud U. H. F. H. pärijad ei ole esitanud nõudeõiguse pärimise tunnistust seaduses ettenähtud tähtajaks 27.08.2007. Korralduse aluseks märgiti omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 161 lg 1, MRS § 192 lg 3, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg-d 1-3, Maa-ameti 20.06.2007 kiri nr 4.1-4/2690, Harju Maavalitsuse 11.09.2007 kiri nr 1.3-2/5034 ja õigusvastaselt võõrandatud Meritalu A- 73 vara tagastamise toimiku nr 29661 (288) materjalid.

3-07-2662

3(9) 3. S. U. H. B. H., B. M. H., E. A.-M. D. H. ja E.-L. B. C. H. kaebustes paluti tühistada Viimsi Vallavalitsuse 26.10.2007 korraldus nr 706. Põhjendused:

Vallavalitsus keeldus õigusvastaselt aktsepteerimast tagastava maa nõudeõiguse pärimise tõendina Rootsis välja antud pärimistunnistust ja lähtus korralduse andmisel ORAS § 161 lg-st 1, mis pärandi avanemise ajal veel ei kehtinud. Enne 28.12.2007 jõustunud pärimisseaduse (PärS) § 117 lg 1 redaktsiooni kehtima hakkamist ei näinud ükski õigusakt ette, et pärimisele Eesti seaduste kohaldumisel tuleks esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks just Eesti notarile, vaid sätestati, et avaldus tuleb esitada notarile, kelle tööpiirkonnas pärandvara asus.

Kui asuda seisukohale, et MRS § 192 lg-s 1 on mõeldud, et nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti pärimisõiguse sätteid, ei tähenda see veel iseenesest, et kõiki pärimisega seotud toiminguid peab tegema üksnes Eestis. Tähtis on tuvastada pärija soov pärand vastu võtta. PärS § 2 järgi on pärandiks kogu pärandvara, v.a pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Kogu aeg on kehtinud põhimõte, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, v.a need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna (PärS § 130 lg 1). Vara ei saa pärida osaliselt, pärimine saab toimuda kogu vara ulatuses. Järelikult saab välisriigi pärimistunnistuse alusel teha kindlaks, et kogu pärandaja vara, sh maa tagastamise nõudeõigus, on päritud pärija poolt. Tõlgendus, mille kohaselt tuleb nõudeõiguse pärimiseks teha üksnes Eestis kindlaks määratud formaaljuriidilisi toiminguid, riivaks ebaproportsionaalselt välisriigis pärandi vastu võtnud nõudeõiguse pärijate õigusi võrreldes Eestis pärandi vastu võtnud isikutega.

Vastustaja rikkus haldusakti isiku kahjuks tunnistamise põhimõtteid. Korraldusest ei nähtu, mis kaalutlustel tagastamiskorraldus kehtetuks tunnistati. Korralduse andmisel ei arvestatud, et kaebajad on pärast Viimsi Vallavalitsuselt teate saamist lasknud teostada tagastava maa piiride mõõdistamise ja katastriüksuse moodustamise ning tasunud selle eest 5900 krooni, samuti teinud täiendavaid kulutusi maa tagastamise menetluses osalemiseks.

4. Viimsi Vallavalitsus leidis, et vaidlustatud korraldus on seaduslik. Vallavalitsus esitas Meritalu maaüksuse maa tagastamise toimiku ja katastritoimiku koos riigi maakatastrile esitatava katastriüksuse registreerimise avaldusega Harju maavanemale, kes kontrollis materjale ja tagastas toimikud vallavalitsusele ettekirjutusega lõpetada tagastamise menetlus, kuna kaebajad olid kaotanud õiguse nõuda maa tagastamist.

5. Harju maavanem leidis, et kaebused tuleb jätta rahuldamata. Rootsis väljastatud pärandvara nimekiri ei ole MRS § 192 lg 3 nõuetele vastav pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta. Kuna pärand avanes 20.01.1997, pidid kaebajad esitama pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta hiljemalt 27.08.2006. MRS § 192 lg 1 kohaselt kohaldatakse nõudeõiguse pärimisele Eesti tsiviilseaduse sätteid. PärS § 117 lg 1 kohaselt tuleb pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus. Kui pärand avanes välismaal ja pärimisele kohaldatakse Eesti seadust, esitatakse avaldus Eesti notarile. Sellisel juhul tuleb maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks pöörduda pärandvara asukohajärgse notari poole, kes väljastab pärimisõiguse tunnistuse maa nõudeõiguse pärimise kohta, mis esitatakse kohalikule omavalitsusele.

6. Maa-amet on samuti seisukohal, et kaebused tuleb jätta rahuldamata. Kui isikud ei ole tähtaegselt pöördunud maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks Eesti notari poole, kelle tööpiirkonnas pärandvara (maa) asub, on nad kaotanud õiguse nõuda maa tagastamist.

3-07-2662

4(9)

7. Tallinna Halduskohus jättis 29.09.2008 otsusega kaebused rahuldamata ja kaebajate menetluskulud nende enda kanda. Põhjendused:

Vaidlus taandub küsimusele, kas nõutav pärimisõiguse tunnistus on kaebajate poolt esitatud või mitte. MRS § 192 lg 3 alusel peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ja kompenseerimise menetlust ei alustata. Vastavalt 27.11.2005 jõustunud maareformi seaduse muutmise seaduse (MRSMS) §-le 26, kui pärand on avanenud enne sama seaduse jõustumist ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab selle esitama üheksa kuu jooksul sama seaduse jõustumisest arvates. U. H. F. H. pärand avanes 20.01.1997, seega pidid kaebajad esitama pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta Viimsi Vallavalitsusele hiljemalt 27.08.2006. Nimetatud toimingu tegemise vajadust selgitas Viimsi Vallavalitsus kaebajatele 06.12.2005 saadetud teates nr 11-10/3216.

Kaebajad esitasid erinevaid pärimisega seotud dokumente, kuid ühtegi neist ei saa käsitleda pärimisõiguse tunnistusena maa nõudeõiguse pärimise kohta MRS § 192 lg 3 mõttes. Pärandvara nimekirja (tl 17) üksikasjalikust loetelust ei nähtu, et kaebajatel oleks nõudeõigus tagastatava Meritalu A-73 kinnistu nr 14977 maa kohta. Pärandvara nimekirja ei saa käsitelda MRS § 192 lg 3 nõuetele vastava pärimisõiguse tunnistusena nõudeõiguse pärimise kohta.

MRS § 192 lg 1 kohaselt kohaldatakse nõudeõiguse pärimisele Eesti tsiviilseaduse sätteid. PärS § 117 lg 1 kohaselt tuleb pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus, mille notar tõestab. Kui pärand avanes välismaal ja pärimisele kohaldatakse Eesti seadust, esitatakse avaldus notarile, kelle tööpiirkonnas pärandavara asub (PärS § 1401 lg 3). Seadusandja on maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks näinud ette erikorra, mille kohaselt tuleb maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks pöörduda Eesti notari poole. Pärimist reguleeriva PärSi suhtes on MRS § 192 ja MRSMS § 26 lg 2 erinormideks, mille seadusandja on kehtestanud maa tagastamise nõudeõiguse pärimise juhtudeks. Seetõttu oleksid kaebajad pidanud pöörduma tagastava maa nõudeõiguse pärimiseks Eesti notari poole.

Kuna kaebajad ei ole seaduses sätestatud tähtajaks esitanud tagastatava maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ei Rootsis ega Eestis välja antud MRS § 192 lg 3 kohast pärimisõiguse tunnistust maa nõudeõiguse pärimise kohta, on nad MRSMS § 26 alusel kaotanud õiguse nõuda maa tagastamist. Kuigi korralduses on ebaõigesti viidatud ORAS § 161 lg-le 1, on Viimsi Vallavalitsuse 24.11.2006 korralduse nr 703 kehtetuks tunnistamine ja maa tagastamismenetluse lõpetamine õige ning kaevatava korralduse tühistamiseks puudub alus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. S. U. H. B. H., B. M. H., E. A.-M. D. H. ja E.-L. B. C. H. apellatsioonkaebustes paluti tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada uus otsusega kaebused ning mõista vastustajalt välja kaebajate menetluskulud. Põhjendused:

3-07-2662

5(9) Kohus tugines otsuses ebaõigesti seaduse sätetele, mis pärandi avanemise hetkel ei kehtinud. Kohtuotsuses viidatud PärS § 117 lg 1 redaktsioon hakkas kehtima 28.12.2007, kui jõustus 21.11.2007 notarite infosüsteemi ja õigusregistritega seotud seaduste muutmise seadus. Pärandi avanemise ajal kehtinud ja kohaldamisele kuuluv PärS § 117 lg 1 nägi ette: „Pärandi vastuvõtmiseks või pärandist loobumiseks tuleb käesoleva seaduse paragrahvis 118 sätestatud tähtajal esitada pärandi avanemise koha kohtule kirjalik avaldus.“ PärS § 171 lg 1 sätestas: „Kohtud hakkavad käesoleva seaduse §-des 118 ja 137 sätestatud ülesandeid täitma 2000. aasta 1. jaanuarist. Kuni 1999. aasta 31. detsembrini täidavad neid ülesandeid notarid.“ ning PärS § 171 lg 2 täpsustas, et „Kuni 1999. aasta 31. detsembrini tuleb kirjalikud avaldused pärandi vastuvõtmiseks või pärandist loobumiseks (§ 117) esitada käesoleva seaduse §-s 118 sätestatud tähtajal pärandi avanemise koha notarile“. Pärandi avanemise hetkel kehtinud PärS § 3 lg 3 kohaselt loeti pärandi avanemise kohaks pärandaja viimane elukoht. Seega tuli teha pärimistoiminguid pärandaja viimse elukohajärgse notari juures Rootsi Kuningriigis.

Ka MRS §-st 192 ja MRSMS § 26 lg-st 2 ei tulene, et nõudeõiguse pärimiseks pidanuks esitama avalduse Eesti notarile. MRS §-s 192 ei ole öeldud, et erinevalt PärS § 117 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt peaks esitama avalduse pärandi vastuvõtmiseks pärandi avanemise koha notarile, tuleks esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks mõnele seaduses täpsustamata Eesti notarile. Kuigi MRSMS § 26 lg 2 ei kuulu kohaldamisele, kuna see jõustus pärast pärandi vastuvõtmist 16.07.2000, näeb ka see ette, et avaldus pärandi vastuvõtmiseks tuli esitada pärandi avanemise koha ehk Rootsi Kuningriigi notarile.

Kohus ei eristanud pärandi vastuvõtmiseks avalduse esitamist ja notari poolt pärimistunnistuse väljastamist ning kohaldas seetõttu vääralt maa tagastamisega seotud materiaalõiguse norme. Pärandi vastuvõtmise avaldusel on konstitutiivne (õigustloov) toime, pärimistunnistusel aga üksnes deklaratiivne toime, kuna notar väljastab selle üksnes pärija soovil (PärS § 1401 lg 1), ning selleks, et midagi pärida, ei ole kohustust pärimistunnistust notarilt nõuda. Seega on pärimise seisukohalt olulise tähendusega pärandi vastuvõtmiseks avalduse tegemine, kuna vastasel juhul pole võimalik pärida. Kuna PärS § 2 kohaselt on pärandiks kogu pärandvara, ei ole pärandiks olevat vara võimalik üksnes osaliselt pärida, vaid see saab toimuda kogu ulatuses. Pärimise juures on oluline tuvastada pärija soov pärand vastu võtta, kuna PärS § 130 lg 1 kohaselt lähevad pärandi vastuvõtmisega pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused. Pärimistunnistuses viite puudumine konkreetsele pärandiosale ei tähenda veel seda, et vastavat osa ei oleks päritud.

Kohus jättis põhjendamatult arvestamata kaebajate seisukohaga, et kui 07.06.1996 jõustunud MRS § 192 lg-s 1 on mõeldud, et nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti pärimisõiguse sätteid, siis ei tähenda see veel iseenesest seda, et kõiki pärimisega seotud toiminguid peab tegema üksnes Eestis. MRS § 192 lg-te 1 ja 3 ning hiljem ORAS § 161 lg 1 kehtestamise eesmärgiks on pigem see, et Eestis kehtiva pärimisseaduse järgi saaks kindlalt tuvastada, et kui isik on võtnud pärandiks oleva vara kuskil mujal välisriigis juba vastu, siis saaks tuginedes Eesti pärimisõiguse sätetele lugeda, et pärija on pärinud automaatselt kogu vara. Seega saaks välisriigi õigusesse süvenemata teha järeldusi Eestis kehtivale pärimisseadusele tuginedes. Antud juhul saaks järeldada, kaebajad pärisid kogu vara, sh maa tagastamise nõudeõiguse.

Kohtu MRS § 192 lg 3 tõlgendus on meelevaldne. MRS § 192 lg-s 3 on mõeldud seda, et edastatavad pärimisdokumendid peavad olema koostatud selliselt, et nende alusel saaks tuvastada, kes on pärijad ja kellele tuleks tagastatav maa üle kanda. Seega tuleks lugeda nõuetekohasteks nõudeõiguse pärimist tõendavateks dokumentideks kõik dokumendid, kus on kirjas pärijate ring ja nähtub, et pärandvara või selle osa on vastu võetud. Ei ole obligatoorne, et maa tagastamise nõudeõigus peaks olema nimetatud. Vastupidisel tõlgendusel muutuks

3-07-2662

6(9) MRS § 192 lg 3 eesmärgipäratuks ja seoks maa tagastamise formaalsusega, mis oleks vastuolus PärS pärandvara automaatse kogu ulatuses ülemineku jm PärS põhimõtetega. Viidatud tõlgenduse korral oleks MRS § 192 lg 3 vastuolus ka Põhiseaduse §-ga 11.

Kohtu tõlgendus, et nõudeõiguse pärimiseks tuleb teha üksnes Eestis kindlaks määratud formaaljuriidilisi toiminguid, riivab ebaproportsionaalselt välisriigis pärandi vastu võtnud nõudeõiguse pärijate õigusi võrreldes Eestis pärandi vastu võtnud isikutega, kuna viimased saaksid välisriigis pärandi vastu võtnud nõudeõiguse pärijatega võrreldes nõudeõiguse nö automaatselt pärandvara osana kaasa. Enne 28.12.2007 jõustunud PärS § 117 lg 1 redaktsiooni ei olnud pärimisseaduses sätestatud, et välismaal pärandi avanemisel ning pärimisele Eesti seaduste kohaldumisel tuleks esitada avaldus üksnes Eesti notarile. Seega oli enne 28.12.2007 võimalik saada välisriigis pärandi vastu võtnud isikute õiguste ebaproportsionaalsest riivest üle nõudeõiguse pärimisele kohalduvate õigusaktide tõlgendamisega. Vastupidise tõlgenduse korral oleks MRS § 192 lg 1 vastuolus PS §-ga 11 osas, mis võimaldaksid pärandi vastuvõtmiseks vajalikke toiminguid läbi viia üksnes Eesti notari juures.

Kohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kaebajate väited, mille kohaselt pidi vastustaja tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamisel teostama kaalutlusõigust lähtudes HMS-s sätestatud põhimõtetest ning arvestades HMS § 64 lg-tega 2 ja 3. Vastustaja ei arvestanud ka HMS § 67 lg-tes 1 ja 2 sätestatud usalduse põhimõtetega. Kaevatavat korraldust ei ole motiveeritud eelnimetatud põhimõtteid järgides. Veel jättis kohus tähelepanuta, et kaebajad on pärast vastustajalt teate saamist lasknud teostada tagastatava maa piiride mõõdistamise ja katastriüksuse moodustamise ning tasunud selle eest 5000 krooni, samuti teinud täiendavaid kulutusi maa tagastamise menetluses osalemiseks, mistõttu ei tohiks HMS § 67 lg-st 2 tulenevalt tunnistada tagastamiskorraldust kaebajate kahjuks kehtetuks. Hinnang on andmata ka sellele, kas antud juhul kaalub avalik huvi tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamisel üles kaebajate huvid.

Asjas on piisavalt tõendatud, et kogu pärandvara on pärandi vastuvõtmisest tulenevalt kaebajatele üle läinud ja maa tagastamisega seotud toimingud on tehtud tähtaegselt.

Isegi kui peaks kuuluma kohaldamisele Eesti seadused, ei ole välistatud, et avaldust pärandi vastuvõtmiseks ei oleks võinud esitada Rootsi Kuningriigi notarile, vaid vastupidiselt oleks pidanudki nii toimima, sh võis pärimistoimingud viidatud notari juures lõpuni viia, mistõttu ei ole antud juhul mingit põhjust keelduda pärimistunnistuse aktsepteerimisest.

9. Viimsi Vallavalitsus palus jätta apellatsioonkaebused rahuldamata, leides, et kaebajad on esitanud avalduse 16.08.2006 tähtaegselt, kuid esitatud dokumentide hulgas puudus pärimis- tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta, mis Eesti õigusaktide ja kohtupraktika kohaselt peab olema seal sõnaselgelt ära märgitud. Pärimistunnistuse oleks pidanud väljastama Eesti notar.

10. Harju maavanem leiab, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata. Väide, et enne 28.12.2007 ei olnud pärimisseaduses regulatsiooni, mille kohaselt tulnuks välismaal pärandi avanemisel ja pärimisele Eesti seaduste kohaldumisel esitada avaldus Eesti notarile, on ekslik. Pärandi avanemise ajal kehtinud PärS § 171 lg 4 nägi ette, et „kuni 1999. aasta 31. detsembrini annab notar, kelle tööpiirkonda kuulub pärandi avanemise koht, välja pärimisõiguse tunnistuse. Kui pärandi avanemise koht on välismaal, pärandvara aga asub Eestis, annab pärimisõiguse tunnistuse välja notar, kelle tööpiirkonnas vara asub.“

11. Maa-amet leiab samuti, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata.

3-07-2662

7(9) Kohus leidis õigesti, et seadusandja on kehtestanud maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks erikorra ning alates 07.06.1996 MRS § 192, 2MRSMS § 26 (rakendussätted) lg 2 ja 27.11.2005 jõustunud MRSMS § 26 on erinormideks PärS suhtes. MRS § 192 ja PärS vahel ei ole vastuolu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et endise Naissaare mõisa Meritalu A-73 kinnistu nr 14977 maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud U. H. F. H. suri 20.01.1997 Rootsi Kuningriigis ja tema pärand avanes Rootsi Kuningriigis 20.01.1997, mistõttu õigusvastaselt võõrandatud maa nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse pärandi avanemise ajal kehtinud õigusnorme.

13. Ringkonnakohus möönab, et halduskohus on kaevatavas otsuses tuginenud PärS § 117 lg 1 redaktsioonile, mis pärandi avanemise ajal veel ei kehtinud, kuid leiab, et see ei ole viinud asjas ebaõige otsuse tegemisele.

14. Vaidlustatud korralduse õiguslikuks aluseks olnud MRS 192 lg 3 (alates 27.11.2005 kehtivas redaktsioonis) näeb ette: „Nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.“

Kaebajad on esitanud Viimsi Vallavalitsusele MRS 192 lg-s 3 ja MRSMS §-s 26 sätestatud tähtajaks (hiljemalt 27.08.2006) pärandvara nimekirja (tl 16-20) ja leiavad, et see on käsitatav pärimisõiguse tunnistusena maa nõudeõiguse pärimise kohta. Seega taandus käesolevas asjas vaidlus küsimusele, kas kaebajate poolt Viimsi Vallavalitsusele esitatud pärandvara nimekiri on MRS § 192 lg 3 kohane pärimisõiguse tunnistus maa nõudeõiguse pärimise kohta või mitte. Arvestades ka seda, ei ringkonnakohus ei näe põhjust kahelda selles, et kaebajad võisid U. H. F. H. vara pärida, ei oma ringkonnakohtu hinnangul käesoleva asja lahendamisel tähtsust, kas kaebajad pidid esitama avalduse U. H. F. H. pärandi vastuvõtmiseks Rootsi Kuningriigi või Eesti Vabariigi notarile, kas pärimisega seotud toimingud oleks tulnud teha Rootsi Kuningriigis või Eesti Vabariigis, kas ja kus on maa tagastamise nõudeõiguse asukoht. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks nende küsimuste suhtes seisukohta võtta.

15. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate MRS § 192 lg 3 tõlgendusega ja peab õigeks halduskohtu järeldust, mille kohaselt kaebajad ei ole seaduses sätestatud tähtajaks esitanud õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele MRS § 192 lg 3 kohast pärimisõiguse tunnistust õigusvastaselt võõrandatud maa nõudeõiguse pärimise kohta. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebajate esitatud pärandvara nimekiri käsitatav MRS § 192 lg 3 nõuete kohase tõendina.

Põhimõtteliselt õige on kaebajate väide, mille kohaselt selleks, et midagi pärida, ei ole kohustust notarilt pärimistunnistust nõuda. Käesoleval juhul tulenes aga notarilt pärimisõiguse tunnistuse nõudmise ja õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitamise nõue otsesest seadusest. Kaebajad ei ole täitnud MRS § 192 lg-st 3 ja MRSMS §-st 26 tulenevat nõuet, mille täitmise vajadust selgitas Viimsi Vallavalitsus kaebajatele 06.12.2005 kirjas nr 11-10/3216, esitada vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistus Eesti Vabariigis Harju maakonnas Viimsi vallas Naissaare külas asuva maa nõudeõiguse

3-07-2662

8(9) pärimise kohta Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni 23.09.1996 otsuse nr 10126 alusel. Ringkonnakohtu arvates pidid kaebajad vastustaja 06.12.2005 kirjast nr 11-10/3216 aru saama, et pärimisõiguse tõendamiseks tuleb neil 27.11.2005 kehtima hakanud maareformi seaduse nõuete kohaselt esitada pärimisõiguse tunnistus, mitte mõni muu pärimist tõendav dokument. Seega oleksid kaebajad pidanud pärast pärandi vastuvõtmist pöörduma pärimisõiguse tunnistuse saamiseks notari poole vastava taotlusega, kuid seda ei ole ilmselt tehtud.

16. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate väitega, mille kohaselt kohtu poolne MRS § 192 lg 3 tõlgendus muudaks sätte eesmärgipäratuks ja seoks maa tagastamise formaalsusega, mis oleks vastuolus PärS pärandvara automaatse kogu ulatuses ülemineku jm PärS põhimõtetega. Pärimisõiguse tunnistuse esitamise nõue tagab selle, et pärandavara koosseis on notari poolt kindlaks tehtud ja kontrollitud. Kohustust isikul endal esitada kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus ei saa ringkonnakohtu arvates pidada ebaproportsionaalseks hea halduse põhiõiguse piiranguks. Samuti ei ole kaebajad toonud esile objektiivseid takistusi MRS § 192 lg 3 nõuetele vastava pärimisõiguse tunnistuse õigeaegseks esitamiseks.

17. Ringkonnakohtu seisukohaga, et MRS § 192 lg 3 ja MRSMS § 26 sõnastusest tulenevalt ei anna need kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas lõpetada menetlus või mitte, on nõustunud ka Riigikohus 28.10.2009 otsuses nr 3-3-1-60-09 p-s 18.

18. Tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamise otsus (korralduse resolutsiooni p 1) on kaalutlusotsus. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Halduskohus saab kaalutluse õiguspärasust kontrollida lähtuvalt haldusakti põhjendustest. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt rõhutanud, et haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt (nt lahendid nr 3-3-1-42-02, 3-3-1-62-02).

19. Ringkonnakohus nõustub kaebajatega selles, et kaevatavast korraldusest ei nähtu, et vastustaja oleks tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamise otsustamisel kaalunud selle tagajärgi kaebajatele ja muid asjas tähtsust omavaid asjaolusid vastavalt HMS § 64 lg-le 3, samuti arvestanud HMS §-s 67 sätestatud usalduse arvestamise põhimõtetega. Kaevatavas korralduses puuduvad mistahes põhjendused tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamise osas. Vastustaja on tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamisel rikkunud kaalutlusreegleid, jättes täitmata haldusakti motiveerimise kohustuse (HMS § 56 lg 3) ning sisuliselt teostamata kaalutluse ja arvestamata HMS 4. jaos sätestatud nõuetega. Halduskohus ei saa haldusorgani asemel asuda haldusakti põhjendama ja põhjenduste puudumise tõttu ei ole korraldus tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamise osas kontrollitav. Kaalutluse teostamata jätmine on oluline menetlusnormide rikkumine, mis võis viia ebaõige tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamise otsuse tegemisele. Juhul, kui tagastamiskorralduse kehtetuks tunnistamine osutub seadusevastaseks, siis ei saa olla õiguspärane ka õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse lõpetamise otsus.

20. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebused, tühistab halduskohtu otsuse ning rahuldab uue otsusega kaebused ja tühistab vaidlustatud korralduse.

21. Kuna ringkonnakohus teeb asjas uue lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 93 lg 4). Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti

3-07-2662

9(9) (HKMS § 92 lg 1). HKMS § 95 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kaebajad tasusid halduskohtusse kaebuste esitamisel riigilõivu kokku 320 (4 x 80) krooni ning taotlesid selle ja 22 480,40 (4 x 5 620,10) krooni õigusabikulude väljamõistmist vastustajalt ja esitasid kulude kandmist tõendavad dokumendid. Ringkonnakohtus taotlesid kaebajad apellatsioonkaebuste esitamisel tasutud 320 (4 x 80) krooni riigilõivu ja 22 858, 90 krooni õigusabikulude vastustajalt väljamõistmist ja esitasid kulude kandmist tõendavad dokumendid.

Arvestades asjaolu, et valdavalt on faktilised asjaolud tuvastatud ja õiguslikud argumendid esitatud esimese astme kohtus, peab ringkonnakohus kaebajate apellatsioonimenetluse kulusid põhjendamatult suurteks ning leiab, et need on vajalikud ja põhjendatud 20 000 krooni ulatuses, mis tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista. Samuti tuleb vastustajalt kaebajate kasuks välja mõista kaebajate esimese astme kohtus kantud õigusabikulud summas 22 480,40 krooni ning kaebuste ja apellatsioonkaebuste esitamisel tasutud riigilõiv summas 640 krooni. Seega mõistab ringkonnakohus kaebajate kasuks vastustajalt menetluskuludena välja igaühele 10 780,10 krooni ja kokku 43 120,40 krooni.

Oliver Kask

Kaire Pikamäe

Lilianne Aasma