3-09-527/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-527 Haldusasi V.L.i kaebus Tartu Vangla tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 30. novembri 2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus V.L.i apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - V.L., esindaja vandeadvokaadi vanemabi Irina Gromtsev Vastustaja - Tartu Vangla RESOLUTSIOON Apellatsioonkaebus rahuldada. Tühistada Tartu Halduskohtu 30. novembri 2009 otsus ja saata haldusasi uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule. Määrata V.L.ile riigi õigusabi osutamise eest Irina Gromtsevi tasuks 2700 (kaks tuhat seitsesada) krooni ning saata käesolev otsus täitmiseks Eesti Advokatuurile. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. V.L. esitas 05.03.2009 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. 31.12.2008 esitas V.L. Tartu Vanglale kahjunõude, milles taotles talle ajavahemikul 19.11.2008-30.12.2008 jalutuskäikude mittevõimaldamise ning kirjavahetuse teel suhtlemise piiramise eest, mis väidetavalt alandas tema inimväärikust, tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist summas 50 000 krooni. Tartu Vangla 19.02.2009 kirjaga nr V1-10508-3

2 „Kahjunõude rahuldamata jätmine“ jäeti kaebaja taotlus rahuldamata, kuna vangla leidis, et ei ole süüliselt käitunud ega oma tegevuse või tegevusetusega kaebajale kahju tekitanud.

2. Kaebusest nähtuvalt etapeeriti V.L. 26.10.2008 tervisliku seisundi tõttu Jõgeva arestimajast Tartu Vanglasse. Järgmisel päeval pöördus ta kontaktisiku poole arsti vastuvõtule saamiseks. Arsti juurde kaebajat kirja ei pandud, kuid hakati talle andma tablette. Kaebaja püüdis veel mitmel korral end arsti juurde kirja panna, kuid edutult. 2008. a novembrikuu alguses halvenes kaebaja nägemine ja kontaktisik registreeris ta silmaarsti vastuvõtule. 19.11.2008 lõi kaebajal välja allergia ning arsti vastuvõtul pandi talle mask pähe ja tema juurest viidi ära kambrikaaslane. Samuti keelati vanglaametnikel temaga kontakteerumast. Ajavahemikul 20.11.208-30.12.2008 ei võimaldatud kaebajale jalutuskäike ega kirjavahetust sugulastega ega isegi vanglaametnikele avalduste esitamist. Lõpuks lubati tal helistada ainult kaks korda nädalas. Kaebaja nõudis kirjalikku korraldust, mille alusel ta isoleeriti ja miks piiratakse tema õigusi, kuid sellist dokumenti talle ei esitatud. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks teda ei saadetud lahtise tuberkuloosikahtlusega Maardu Haiglasse, kus on tuberkuloosiosakond. Tartu Vanglasse saabumisel ei läbinud V.L. arstlikku kontrolli, kusjuures tema tervislik seisund järjest halvenes. V.L.ile kohaldatav isolatsioon pidi olema piisavalt kaalutletud ja tehtud kinnipeetavale kirjalikult teatavaks allkirja vastu. Antud juhul kohaldati V.L.i suhtes peale vangistuse ka täiendavaid piiranguid, mis ei tulene seadusest. Isolatsiooniga põhjustati kaebajale alusetult hingelisi kannatusi ja ebamugavusi. Vangla personali tegevus alandas tema inimväärikust, mistõttu ta palub vanglalt välja mõista selle eest vääriline hüvitis.

3. Tartu Vangla pidas V.L.i kaebust põhjendamatuks ja palus jätta see rahuldamata. V.L. ei põhjendanud, milles konkreetselt seisnes talle tekitatud kahju ega esitanud ka sellekohaseid tõendeid. Samuti ei ole kaebaja tõendanud, milline põhjuslik seos on talle väidetavalt põhjustatud kahju ja Tartu Vangla tegevuse vahel. Kaebaja saabus Tartu Vanglasse 26.10.2008 Jõgeva arestimajast. Kaebaja näol ei olnud tegemist kinnipeetavaga, keda võeti vanglasse vastu esmakordselt, mistõttu ei olnud Tartu Vanglal kohustust teostada koheselt kohustuslikku arstlikku tervise kontrolli. 19.11.2008 toimunud arsti vastuvõtul teatas kaebaja, et ta viibis Jõgeva arestimajas ühes kambris aktiivset kopsutuberkuloosi põdeva isikuga. Kuna kaebaja oli 1986. a põdenud kopsutuberkuloosi, siis kinnipeetava isikuna kuulub ta tuberkuloosi nakatuda võivate isikute riskigruppi ning tema tervislikke näitajaid arvestades oli arstil alust kahtlustada, et ta võib põdeda tuberkuloosi. Kaebajat ei paigutatud lukustatud kambrisse teistest eraldi Tartu Vangla otsustuse alusel selle tõttu, et ta võib põdeda tuberkuloosi, vaid kaebaja suhtes jõustus süüdimõistev kohtuotsus 28.10.2008 ning tulenevalt vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 14 lg-st 3 paigutati kaebaja 12.11.2008 vastuvõtuosakonda. Vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval ei ole õigust oma osakonna piires vabalt liikuda. Tuberkuloosi kahtlus tekkis alles 19.11.2008 pärast arsti vastuvõtul käimist ja pärast vastuvõtuosakonda paigutamist. Tulenevalt õigusaktidest oli Tartu Vanglal kohustus võtta tarvitusele kõik abinõud, vältimaks võimalikku nakkuse levimist nii kinnipeetavatele, vanglatöötajatele kui ka kinnipeetavate lähedastele. Kaebajaga vestles vangla meditsiiniosakonna töötaja Ülle Valvar, kes selgitas kaebajale, et senikaua, kui ei ole selgunud uuringu tulemused, mis kinnitaksid tuberkuloosi põdemist, ei käiks ta jalutamas ega saadaks vanglast välja kirju. Need nõuanded oli soovituslikud, mitte kohustuslikud. Kaebajale võimaldati tavapäraselt rohkem helistamisi ning ka erakorraline kaupluse teenus. Kuna Tartu Vangla ei seadnud kaebajale tema tahte vastaselt mingeid piiranguid, siis puudus vajadus ka sellekohase haldusakti väljaandmiseks. Lähtudes sellest, et tegemist oli ainult tõsiseltvõetava kahtlusega, et kaebaja võib põdeda tuberkuloosi, siis puudus esialgu otsene vajadus tema hospitaliseerimiseks Tallinna Vangla

3 tervishoiuosakonda, sest Tartu Vanglal olid endal kõik võimalused kaebaja tervisliku seisundi jälgimiseks ning esmase ravi osutamiseks seni kuni selguvad lõplikud tulemused. Vastustaja ei nõustu kaebajaga selles, et tema inimväärikust alandas abinõude tarvitusele võtmine tema enda ja teiste isikute kaitseks. Tartu Vangla ei ole õigusvastaselt kaebaja suhtes käitunud. Tartu Vanglat ei saa süüdistada selles, et ta võttis tarvitusele abinõud vältimaks võimalikku nakkuse levikut. Samas on ka kaebajal endal tulenevalt rahvatervise seaduse (edaspidi RTerS) § 4 lg-st 1 kohustus mitte ohustada oma otsese tegevusega teiste inimeste tervist.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus jättis 30. novembri 2009 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja põhjendanud, milline konkreetne kahju talle tekkis ning milline seos on tekkinud kahju ja Tartu Vangla tegevuse vahel. Tartu Vangla jättis 19.02.2009 kirjaga nr V1-10508-3 põhjendatult kaebaja kahjunõude rahuldamata, kuna leidis, et vangla ei ole süüliselt käitunud ega oma tegevuse või tegevusetusega kaebajale kahju tekitanud. Vastustaja kinnitab, et kaebaja oli kõigi ettevaatusabinõudega vabatahtlikult nõus ning talle tagati kõik võimalused oma õiguste realiseerimiseks tavapärasest korraldusest erinevatel viisidel. Samas ei paigutatud kaebajat lukustatud kambrisse teistest eraldi Tartu Vangla otsuse alusel mitte seetõttu, et ta võib põdeda tuberkuloosi. Nimelt kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 28.10.2009 ning tulenevalt VangS § 14 lg-st 3 paigutatakse kinnipeetav vastuvõtuosakonda, kus tehakse kindlaks kinnipeetava eluloolised andmed, määratakse tema sotsiaal-psühholoogiline prognoos ja selgitatakse välja muud andmed, mis on vajalikud kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamiseks. Vastavalt VangS §-le 16 paigutati kaebaja 12.11.2008 ümber vastuvõtuosakonda. VSkE § 8 lg 4 kohaselt ei ole nimetatud paragrahvi lõikes 1 sätestatud liikumisõigust kinnipeetaval, kes viibib vastuvõtuosakonnas. Eeltoodu tähendab, et vastuvõtuosakonnas viibival kinnipeetaval ei ole õigust oma osakonna piires vabalt liikuda. Tuberkuloosi kahtlus tekkis vanglal alles pärast 19.11.2008 toimunud arsti vastuvõttu, s. t pärast kaebaja vastuvõtuosakonda paigutamist. Pärast tuberkuloosi kahtluse ilmnemist vestles kaebajaga meditsiiniosakonna töötaja, kes selgitas, miks on soovitav senikaua, kui ei ole teada uuringu tulemused, mitte käia jalutamas ega saata vanglast välja kirju. Need nõuanded olid kaebajale soovituslikud, mis tähendab, et kui kaebaja oleks avaldanud soovi jalutama minna või saata välja kirju, siis oleks talle seda ka võimaldatud. Vastustaja kinnitab, et sellekohast soovi kaebaja ei avaldanud ja vastupidist ei ole kaebaja tõendanud. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et Tartu Vangla oleks seadnud V.L.ile tema tahte vastaselt piiranguid, mistõttu polnud ka vajadust sellekohase haldusakti väljaandmiseks. Arvestades, et kaebajal ainult kahtlustati kopsutuberkuloosi, siis puudus otsene vajadus tema hospitaliseerimiseks Tallinna Vangla Tervishoiuosakonda, sest Tartu Vanglal olid olemas kõik võimalused kaebaja tervisliku seisundi jälgimiseks ning esmase abi osutamiseks kuni lõplike tulemuste selgumiseni. Kaebaja inimväärikust ei saanud alandada asjaolu, et vastustaja võttis tarvitusele abinõud kaebaja enda ja teiste isikute kaitseks. Tartu Vangla võttis tarvitusele abinõud, vältimaks võimalikku nakkuse levikut. RTerS § 4 lg-st 1 tulenevalt on kaebajal kohustus oma tegevusega mitte ohustada teiste inimeste tervist, mis tähendab, et seni, kuni polnud kindlaks tehtud, kas kaebaja põeb kopsutuberkuloosi, siis ei olnud mõistlik käia jalutamas ja kontakteeruda teiste kinnipeetavatega. Samas, kui kaebaja oleks soovinud jalutuskäike või saata välja kirju, siis vastustaja väitel ei oleks talle sellest keeldutud. Eeltooduga loeb kohus tõendatuks, et kaebaja õigusi ei ole Tartu Vangla poolt millegagi rikutud.

4 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. V.L. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 30. novembri 2009 otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus ebaõigesti hinnanud kogutud tõendeid, teinud tõenditest ebaõiged järeldused ja oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi. Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et kinnipeetava tervisekontrolli teostatakse ainult vanglasse saabumisel, kuna see ei tulene seadusest. VangS § 14 lg-st 1 tuleneb, et tervisekontroll on vanglasse saabumisel kohustuslik. Vastustaja väitis, et esimese soovi arsti vastuvõtule esitas kaebaja 07.11.2008 ja sai arsti juurde 19.11.2009. Peale Tartu Vanglasse saabumist palus kaebaja iga päev kontaktisikut, et teda vaataks üle arst, kuna ta tundis ennast halvasti, kuid kontaktisik ei pannud V.L.i arsti vastuvõtule kirja. Toimiku materjalides olev dokument (tlk 15-16) tõendab, et kaebaja tervislik seisund halvenes järsult nädal aega enne arsti vastuvõttu. Asjaolu, et kaebaja oli haige enne Tartu Vanglasse saabumist, on tõendatud sellega, et talle anti tablette. Antud fakti tunnistas ka vastustaja. Halduskohtu väited, et kaebaja suhtes ei kohaldatud isoleerimist ja V.L. vabatahtlikult nõustus piirangutega, on ekslikud ega ole põhjendatud haldusasjas olevate tõenditega. Tartu Vangla 29.01.2009 kirjas sisuliselt tunnistas, et V.L.i suhtes kohaldati jalutuskäikude ja kirjavahetuse keeldu. Samas on see tunnistus vastuolus vangla poolt vastuses kaebusele ja kohtuistungil antud väitega, et piirangud kandsid soovituslikku iseloomu, ning kui V.L. oleks avaldanud soovi minna jalutuskäigule, siis oleks talle seda võimaldatud. Halduskohus ei analüüsinud kaebaja väidet, et vastustaja sisuliselt tunnistas jalutuskäigu ja kirjavahetuse keelu olemasolu. Kohus ei põhjendanud, miks ta antud väitega ei nõustu ja miks jättis väite hoopis tähelepanuta, millega rikkus TsMS § 442 lg-t 8. Kaebaja vajas 2008 novembris arstiabi, kuid medõde selgitas läbi kambri ukseava talle, et ta ei saa teda üle vaadata, kuna peaarst keelas V.L.i kambrist välja viia ning kellegagi kontakteeruda. Samuti palus apellant korduvalt kontaktisikut ta välja jalutuskäigule viia kasvõi kaitsemaskis, kuid keelduti isegi sellest, viidates arsti keelule. Kaebajal on raske antud väidet tõendada, kuna tal oli keelatud kirjavahetus, sealhulgas ka temalt avalduste vastuvõtmine. Vangla, lukustades V.L.i kambrisse, kahtlustades tal raske haiguse olemasolu, ei kindlustanud V.L.ile nõuetekohast arstikontrolli, nõuetekohaseid kinnipidamistingimusi ja VangS sätete järgimist. Taoline isolatsioon ilma haldusakti väljaandmiseta on süüdimõistetu vabaduste ja õiguste rikkumine. Kinnipeetut tuleb kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. See põhimõte tuleneb ka Põhiseaduse § 18 lg-st 1, mille kohaselt ei tohi kedagi väärikust alandavalt kohelda. Halduskohus jõudis ekslikult järeldusele, et kuna Tartu Vangla ei ole seadnud V.L.ile tema tahte vastaselt piiranguid, siis polnud ka vajadust sellekohase haldusakti väljaandmiseks. Halduskohus ei põhjendanud, miks ta nõustus antud juhul Tartu Vangla arvamusega ja ei nõustunud kaebaja arvamusega. Kuna vangla ei esitanud V.L.ile kirjalikku selgitust kohaldatavate piirangute vajalikkuse kohta, ei võtnud tema kirjalikku nõusolekut antud piiranguteks ning vangla tunnistab, et taolist dokumenti tal ei ole, siis on tõendatud kaebaja suhtes täiendavate piirangute põhjendamatu kohaldamine, millega alandati kaebaja inimväärikust ja tekitati moraalne kahju. Kaebaja jätab kahjusumma kohtu otsustada.

6. Tartu Vangla vaidles V.L.i apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole kaebaja kordagi eitanud, et temale ei selgitatud, miks on mõistlik mitte käia jalutamas ning mitte kirjutada kirju, kuna sellega kaasneb reaalne ja

5 kontrollimatu oht võimaliku nakkuse levikuks ning ei ole põhjendanud, kuidas oleks tema inimväärikus olnud rohkem tagatud, kui selgitused oleks antud kirjalikult. Kaebaja ei ole vaielnud vastu sellele, et ta viibis Tartu Vanglas olles vastuvõturežiimil, seega oli kinnipeetav, kellel puudus seadusandlikest aktidest tulenev õigus liikuda vabalt oma osakonna piires vangla kodukorras ettenähtud aegadel. Seega on väär tõlgendada vangla poolt isolatsiooni kohaldamiseks asjaolu, et kaebaja viibis lukustatud kambris teisel seaduslikul alusel. Jalutuskäike ja kirjade saatmist kaebajale ei keelatud, vaid talle selgitati, et neid toiminguid ei ole soovitav võimaliku nakkuse leviku tõttu teha. Seda, et kaebaja tegelikult mõistis räägitut, tõendab ka see, et ta ei esitanud vastuväiteid sellele, et talle võimaldati tuberkuloosi kahtluse ajal vanglaväliseks suhtlemiseks võrreldes teise kinnipeetavatega oluliselt rohkem telefoni teel suhtlemist, samuti võimaldati talle täiendav kaupluse teenuse kasutamine. Tõele ei vasta kaebaja väide, et ta ei saanud esitada kirjalikke vastuväiteid kuna Tartu Vanglas ei võetud temalt tuberkuloosi kahtluse ajal kirjalikke pöördumisi vastu. Halduskohtule esitatud kaebuses kinnitas kaebaja, et helistamisi sai ta teha eelnevalt esitatud avalduse alusel, mis kinnitab, et tal oli võimalus kogu aeg esitada vanglale kirjalikke pöördumisi vastuväidetega ning teostada seeläbi oma õiguste kaitset koheselt, kui ta leidis, et tema õigusi rikutakse ning nõuda vanglalt mingite toimingute sooritamise lõpetamist. Seda V.L. ei teinud. Tartu Vanglas ei ole registreeritud V.L.i esitatud kirjalikke pöördumisi selle kohta, et miks ta ei saa jalutama minna või miks ta ei saa välja saata kirju. Alles pärast seda, kui kaebaja oli 30.12.2008 saanud teada, et ta ei põe tuberkuloosi, esitas ta vanglale kahjunõude. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks olid tema arvates võimaliku nakkuse leviku takistamiseks vangla antud soovitused põhjendamatud ja õigusvastased või kuidas olid need eesmärgi saavutamiseks sedavõrd ebaproportsionaalsed ja mittevajalikud, et nende soovituste täitmisega kaasnes apellandi eneseväärikuse langus tasemele, mis annab aluse mittevaralise kahju hüvitamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 30. novembri 2009 otsus kuulub tühistamisele kohtumenetluse normide olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse ja saadab haldusasja uueks arutamiseks Tartu Halduskohtule.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida järgmist. HKMS § 25 lg 3 kohaselt hindab halduskohus kohtulahendi tegemisel tõendeid ja otsustab, mis asjaolud on tuvastatud. Üldjuhul tuvastatakse asja lahendamiseks olulised asjaolud menetlusosaliste endi esitatud tõendite põhjal (HKMS § 16 lg 2 esimene aluse). Kaebuse esitaja on kohustatud põhjendama oma väiteid vastavate tõenditega (HKMS § 15 lg 3 esimene lause). Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole ei kaebaja ega ka vastustaja esitanud tõendeid, mis kinnitaksid nende seisukohtade õigsust. HKMS § 16 lg 2 kohaselt teeb halduskohus ettepaneku, et menetlusosalised esitaksid vajalikud tõendid, või vajadusel kogub tõendeid omal algatusel. Kaebaja on taotlenud talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et tal ei võimaldatud ajavahemikul 19.11.2008-30.12.2008 jalutuskäike ja samuti piirati kirjavahetuse teel suhtlemist. Samas on vastustaja väitnud, et jalutuskäikude mittevõimaldamine ja kirjavahetuse teel suhtlemise piiramine toimus kokkuleppel kaebajaga. Kumbki pooltest ei ole oma väiteid ühegi tõendiga tõendanud. Ka kohus ei ole menetlusosalistele teinud ettepanekut, et nad esitaksid vajalikke tõendeid ning samuti ei ole ta vastavaid tõendeid kogunud ka omal algatusel. Ringkonnakohtu arvates on vajalik asja otsustamiseks üle kuulata meditsiiniosakonna töötaja Ü. Valvar, kes vastustaja vastuse kohaselt vestles kinnipeetavaga ning kes olevat selgitanud,

6 et kaebajal pole soovitav teha jalutuskäike ja pidada kirjavahetust. Tema ütluste alusel on võimalik tuvastada, kas kinnipeetav nõustus selliste tingimustega või mitte. Samuti on võimalik asjaolude tuvastamiseks üle kuulata inspektor-kontaktisik, kellega kaebaja suhtles ja viimase kaudu välja selgitada, kas kaebajal esines pretensioone seoses sellega, et tal ei võimaldatud teha jalutuskäike ja pidada kirjavahetust. Alles pärast seda on võimalik tuvastada asjaolu, kas tegemist on vangla sellise tegevusega, mis tingib mittevaralise kahju hüvitamise. Kuna ringkonnakohus leiab, et on tuvastamata asja lahendamiseks olulised asjaolud, tuleb asi saata uueks arutamiseks ja tõendite täiendavaks kogumiseks halduskohtule. Ringkonnakohus leiab, et asja ei ole võimalik lahendada ringkonnakohtu enda poolt. HKMS § 64 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus seda, kas ringkonnakohus ja esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust. Seega Riigikohus ei kontrolli seda, kas tõendeid on hinnatud õigesti. Juhul, kui ringkonnakohus teeks antud asjas sisulise otsuse, siis puuduks menetlusosalistel õigus kaevata edasi tõendite hindamise peale. Seega oleks tegemist kaebeõiguse piiramisega. V.L.i esindajana on apellatsioonkaebuse koostamisest riigi õigusabi korras osa võtnud I. Gromtsev, kes on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu väljamõistmiseks 15 pooltunni eest 2700 krooni suuruses summas. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on vajalike ja põhjendatud kuludega, mis kuuluvad hüvitamisele.

Einar Vene Maili Lokk

Agu Timmi