3-08-2548/23 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maili Lokk ja Ivo Pilving Otsuse tegemise aeg ja koht

22. aprill 2010, Tartu Haldusasja number 3-08-2548 Haldusasi

A. J. Rahastamise ja Turismi OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti peadirektori

17. juuli 2008. a käskkirjade nr 1-3.12/1006 ja 1- 3.12/1007 tühistamiseks ning kulude hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2009. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus

A. J. Rahastamise ja Turismi OÜ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A. J. Rahastamise ja Turismi OÜ Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2009. a otsus.

3. Tühistada Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet peadirektori 17. juuli 2008. a käskkirjad nr 1-3.12/1006 ja 1-3.12/1007.

4. Saata asi hüvitamisnõude ja menetluskulu jaotuse osas halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Tagastada apellatsioonkaebusele lisatud A. Vinkeli elektronkiri.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. PRIA peadirektori 17. juuli 2008. a käskkirjaga nr 1-3.12/1006 otsustati jätta välja maksmata A. J. Rahastamise ja Turismi OÜ investeeringutoetuse taotlus nr 0306370001. Käskkirja põhjenduste kohaselt selgus kohapealsete kontrollide käigus tellitud ekspertiisi tulemusena, et teostatud tööde mahud ei vasta dokumentides näidatule ja täitmata on mitmed ehitusseadusest tulenevad nõuded. Taotleja on endapoolses vastuses ekspertiisiarvamusele väitnud, et tegemist on aiamajas kodumajutuse pakkumisega. Kodumajutust saab pakkuda ainult füüsiline isik. Antud taotluse raames ei ole taotlejaks füüsiline isik, seega ei saa ta olla kodumajutuse pakkuja. Taotlus oli esitatud majutusteenuse, mitte kodumajutuse pakkumiseks. Ehitustegevus toimus ilma kehtiva ehitusloata, ehitise omanik ei ole kohalikule omavalitsusele esitanud teatist ehitise alustamise kohta. Ettevõttel puudub kasutusluba majutushoonele, kasutusluba aiamajale ei ole piisav majutusteenuse osutamiseks. Ehitustööde teostajal puudus seadusjärgne õigus pakkuda ehitusteenust. Taotlus ei vasta määruse nõuetele, kuna toetuse saajal ei ole võimalik majutushoone seadmeid sihipäraselt kasutada. Toetuse saaja ei saa rekonstrueeritud hoonet majutushoonena kasutusele võtta, kuna see ei vasta majutushoonele kehtivatele nõuetele.

PRIA peadirektori 17. juuli 2008. a käskkirjaga nr 1-3.12/1007 otsustati tagasi nõuda A. J. Rahastamise ja Turismi OÜ-le määratud toetus summas 7920 kr. Käskkirja põhjendused on identsed käskkirja nr 1-3.12/1006 põhjendustega.

A. J. Rahastamise ja Turismi OÜ esitas PRIA peadirektori 17. juuli 2008. a käskkirjade nr 1- 3.12/1006 ja 1-3.12/1007 peale vaide. PRIA peadirektori 10. oktoobri 2008. a vaideotsusega nr 11-22/7 jäeti vaie rahuldamata.

2. A. J. Rahastamise ja Turismi OÜ esitas halduskohtule kaebuse, milles palus eelnimetatud PRIA peadirektori käskkirjad tühistada ja hüvitada kaebaja poolt tehtud dokumentaalselt tõestatud aiamaja rekonstrueerimise kulutused summas 771 638,71 kr. Kaebuse põhjendused:

a) Kõnealuse projekti osas on tegemist aiamajaga, mille puhul füüsilise isiku valduses olevas väljarenditud aiamajas osutatakse kodumajutust ning sellel ei ole seost puhkemajaga.

b) Enne 22. märtsi 2007. a kinnituskirja nr 11-7.1/158 väljastamist on PRIA teinud järelepärimised ehitusloa kehtivuse ja hinnapakkumises sisalduvate tööde maksumuse kohta. Tulenevalt sellest on kaebaja sõlminud ehitustööde lepingu L ja K Service OÜ-ga ning laenulepingu pangaga tööde finantseerimiseks. Tööd on teostatud ning objektile on väljastatud ka kasutusluba.

3. Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2009. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse põhjendused:

a) Kaebaja on rõhutanud, et kõnesoleva projekti osas on tegemist aiamajaga ning tal on soov pakkuda kodumajutuse teenust, samuti soov hakata pakkuma olemasolevas aiamajas pärast rekonstrueerimist puhkemaja teenust. Investeeringu taotlejaks on juriidiline isik, kes ei saa majandusja kommunikatsiooniministri 19. oktoobri 2005. a määruse nr 128 „Nõuded majutusettevõttele“ § 54 kohaselt olla kodumajutuse pakkujaks. Taotlus on esitatud majutusteenuste osutamiseks puhkemajas, mitte kodumajutuse pakkumiseks.

b) Kaebajal puudus nõuetekohane ehitusluba hoone ehitamiseks. Ettevõttel puudub kasutusluba majutushoonele, on olemas vaid kasutusluba aiamajale. Aiamaja ei ole majutusteenuse osutamiseks piisav, kuna majutushoone nõuded erinevad aiamajale kehtestatud nõuetest. Aiamaja suhtes on kasutusluba väljastatud A. Jürmani nimele, majutushoonet ehitab osaühing, kes on olnud rahastajaks ehitusmaterjalide ja elektritööde teostamisel. Kuna kaebaja ei saa rekonstrueeritud hoonet majutushoonena kasutusele võtta, sest see ei vasta majutushoonele esitatud nõuetele, siis ei ole ka võimalik majutushoone seadmeid sihipäraselt kasutada. Selle tõttu on PRIA-l õigus väljamakstud toetussumma tagasi nõuda ning investeeringutoetuse välja maksmata jätmine on põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. A. J. Rahastamise ja Turismi OÜ apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Tehtud tööde mahtude osas on kaebaja tellinud täiendava ekspertiisi, mis lükkab ümber PRIA ja halduskohtu järeldused tööde mahtude kohta.

b) Juhul, kui kaebajale väljastatud ehitusluba on kehtetu, on PRIA väljastanud kinnituskirja kehtetu ehitusloa alusel. Investeeringuobjekti puhul ei ole tegemist füüsilise isiku valduses oleva majutusettevõttega. A. Jürmani ja A. J. Rahastamise ja Turismi OÜ vahel on sõlmitud tähtajatu rendileping, mida pole tühistatud ega muudetud. Kasutusluba majutusettevõttele on väljastatud A. Jürmani nimele, sest Harku vald ei saa väljastada ehitusluba rentnikule, vaid väljastab loa hoone omanikule.

c) Aiamaja vastab puhkemajale esitatud nõuetele, sest Majandusja Kommunikatsiooniministeerium on väljastanud A. J. Rahastamise ja Turismi OÜ-le registreeringu majutusteenuste osutamiseks puhkemajas. Selle tõttu on väär PRIA väide, et investeeringu taotlejaks on olnud füüsiline isik. Investeeringuobjekti hindamisel tuleb lähtuda määruse nr 128 §-st 47, mitte §-st 54.

d) Kaebajal on Harku Vallavalitsuse poolt antud heitvee kohtkäitlusluba. PRIA ei esitanud taotluse läbivaatamisel mingeid nõudeid selle kooskõlastamiseks keskkonnateenistusega. Ehitusprotsess on dokumenteerimata, kuna ehitusseadus ei näe füüsilise isiku omandis oleva hoone rekonstrueerimisel ette selle dokumenteerimist.

5. PRIA vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:

a) Esitatud taotlus oli majutusteenuse, mitte kodumajutuse pakkumiseks. Taotleja ei olnud füüsiline isik, seega ei saa ta olla kodumajutuse pakkuja. Et A. Jürmani puhul on tegemist majutusettevõtte kaudse valdajaga, on väär kaebaja väide, et tegemist ei ole füüsilise isiku valduses oleva majutusettevõttega.

b) Kaebaja kavandatud puhkemaja ehitusprotsess ei vasta ehitusseaduse nõuetele, sest Harku Vallavalitsuse poolt väljastatud ehitusja kasutusloal on ehitise kasutusotstarbeks märgitud aiamaja, ehitusettevõte L ja K Servis OÜ ei omanud kehtivat registreeringut majandustegevuse registris ning puudub reovee kohtpuhasti ehitusluba. Puhkemaja ehitusprotsess ei vasta ka veeseaduse nõuetele, sest puudub nõutav vee erikasutusluba.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

6. Halduskohtule esitatud kaebuses taotleti PRIA käskkirjade tühistamist ja aiamaja rekonstrueerimise kulude hüvitamist.

7. Vaidlustatud 17. juuli 2008. a käskkirjadega nõuti kaebajalt tagasi taotluse nr 030670001 alusel antud struktuuritoetus summas 7920 kr ning ülejäänud osas otsustati jätta toetus välja maksmata (tl 8, 10). Struktuuritoetuse määramise kohta andis vastustaja 22. märtsil 2007 käskkirja nr 1-3.12/398 (PRIA taotlustoimik lk 82) ja kinnituskirja nr 11-7.1/58 (tl 5). Selle käskkirja ja kinnituskirja kohaselt on investeeringu abikõlbulikuks maksumuseks 742 972 kr, struktuuritoetust antakse kokku 333 600 kr ning investeeringu objektiks on pesumasina, nõudepesumasina, külmiku ja tolmuimeja ostmine, samuti aiamaja rekonstrueerimine puhkemajaks. Tegemist on põllumajanduse, kalanduse ja maaelu arendamise struktuuritoetusega. Kaebajal paluti kinnitada, et ta täidab põllumajandusministri 28. juuli 2004. a määruse nr 126 „„Eesti riikliku arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks – ühtne programmdokument 2004–2006“ meetme 3.3 „Majandustegevuse mitmekesistamine maapiirkonnas“ tingimused“ § 18 lg-s 3 loetletud kohustusi.

II

8. Struktuuritoetuse tagasinõudmise ja väljamaksmise peatamise kohta antud käskkirjade põhjendused on oluliste puudustega.

9. Käskkirjade sissejuhatavate osade kohaselt on käskkirjad antud struktuuritoetuse seaduse § 15, põllumajandusministri 10. juuni 2005. a määruse nr 66 „„Eesti riikliku arengukava Euroopa Liidu struktuurifondide kasutuselevõtuks – ühtne programmdokument 2004–2006“ meetme 3.3 „Majandustegevuse mitmekesistamine maapiirkonnas“ tingimused“ § 17 ning majandusja kommunikatsiooniministri 19. oktoobri 2005. a määruse nr 128 „Nõuded majutusettevõttele“ § 54 alusel. Ringkonnakohus eeldab, et struktuuritoetuse seaduse all pidas vastustaja silmas perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seadust, mis kuni 1. juulini 2007 kandis pealkirja „Struktuuritoetuse seadus“. Samuti eeldab ringkonnakohus, et käskkirjades nimetatud määruse all peeti tegelikult silmas põllumajandusministri 28. juuli 2004. a määrust nr 123, sest nimetatud määrus, mitte määrus nr 66, reguleerib meedet 3.3. Määrus nr 66 reguleerib meedet 3.4 „Integreeritud maaparandus“.

10. Perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse § 15 sätestab rakendusüksuse ülesanded. Muuhulgas on rakendusüksuse ülesandeks toetuse taotluste menetlemine, toetuse maksmiseks vajalike dokumentide vormistamine ja makseasutusele edastamine, toetusest ja omafinantseeringust tehtavate kulude abikõlblikkuse kontrollimine, toetuse kasutamise seire (lg 1 p-d 1–4). Nimetatud sätted ei sisalda materiaalõiguslikku alust määratud toetuse väljamaksmata jätmiseks ega väljamakstud toetuse tagasinõudmiseks.

Käskkirjadest jääb ebaselgeks, kas nende näol võib olla tegemist perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse §-s 202 reguleeritud struktuuritoetuse taotluse rahuldamise otsuse muutmisega või kehtetuks tunnistamisega või sama seaduse §-s 26 reguleeritud toetuse tagasinõudmisega. Käskkirjades ei ole viiteid õigusnormidele, mis sätestaksid õigusliku tagajärjena toetuse tagasinõudmise või väljamaksmata jätmise ega ka konkreetsele perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse §-s 202 sätestatud alusele, mis võimaldaks taotluse rahuldamise otsust muuta või selle kehtetuks tunnistada.

11. Käskkirjades eelduslikult viidatud määruse nr 123 § 17 sätestab struktuuritoetuse taotluse rahuldamise ja rahuldamata jätmise alused. Vaidlusaluste käskkirjade sisuks ei ole taotluse rahuldamine ega rahuldamata jätmine. Määrusenr 123 § 17 ei sisalda õiguslikku alust varem tehtud taotluse rahuldamise otsuse muutmiseks, varem väljamakstud toetuse tagasinõudmiseks ega varem määratud toetuse välja maksmata jätmiseks. Küll aga sätestavad määratud toetuse väljamaksmisest keeldumise alused määruse nr 123 § 23 lg-d 3 ja 4. Käskkirjas nr 1- 3.12/1006 ei ole selgitatud, kas käesoleval juhul on tegemist mõnega nimetatud sätetes reguleeritud alustest.

12. Käskkirja nr 1-3.12/1006 sissejuhatavas osas viidatud majandusja kommunikatsiooniministri määruse nr 128 § 54 ei näe samuti õigusliku tagajärjena ette struktuuritoetuse välja maksmata jätmist.

13. Käskkirjades on kirjeldatud mitmesuguseid faktilisi asjaolusid, mida vastustaja peab kaebaja tegevuse puudusteks. Käskkirjas ei ole selgitatud, milliste õigusnormidega on nendele asjaoludele antud säärane õiguslik tähendus, mis võimaldaks jätta toetuse välja maksmata ja nõuda toetuse tagasi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole seos käskkirjas kirjeldatud asjaolude ja struktuuritoetuste andmist reguleerivate õigusnormide vahel ilmselge. Ehitamise õigusvastasus ei tähenda igal juhul ehitise materiaalset õigusvastasust ega pruugi seetõttu takistada ehitise kasutuselevõttu (lähemalt käesoleva otsuse p 19, 21).

Kuna pole selge, millisele õigusnormidele vastustaja tugines, ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas need õigusnormid kohustasid vastustajat imperatiivselt jätma toetus välja maksmata ja seda tagasi nõudma või oli vastustajale nimetatud otsuste tegemisel jäetud kaalutlusõigus. Seetõttu ei ole kontrollitav, kas vastustaja järgis kaalutlusreegleid (HMS § 4 lg 2, HKMS § 19 lg 6).

14. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebus kuulub tühistamisnõude osas rahuldamisele, sest vaidlustatud haldusaktide põhjendused on selliste puudustega, mis muudavad nende sisulise õiguspärasuse kontrollimise halduskohtumenetluses võimatuks. Kohtul ei ole õigust haldusasja lahendamisel asuda haldusakti haldusorgani asemel põhjendama (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. novembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-49-08, p 11). Kohus võib jätta tühistamiskaebuse vaatamata haldusakti põhjendamisvigadele rahuldamata, kui kohus on veendunud haldusakti sisulises õiguspärasuses (HMS § 58, RVastS § 3 lg 3 p 1). Käesoleval juhul on käskkirjas kirjeldatud asjaolud ja struktuuritoetuste õiguslik regulatsioon jäänud sedavõrd seostamatuks, et käskkirja sisulises õiguspärasuses ei ole võimalik veenduda.

III

15. Vaidlustatud haldusaktis, vastustaja poolt kohtumenetluses ja halduskohtu poolt otsuses nimetatud asjaolude kohta peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

16. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et juriidiline isik ei saa olla kodumajutuse pakkuja. Majandusja kommunikatsiooniministri 19. oktoobri 2005. a määruse nr 128 „Nõuded majutusettevõttele“ § 54 sätestab, et kodumajutus on hommikusööki pakkuv füüsilise isiku valduses olevas talus, majas või korteris paiknev majutusettevõte. See säte kehtestab nõude, et majutusettevõte peab olema füüsilise isiku valduses. Füüsiline isik võib jääda majutusettevõtte valdajaks ka siis, kui ta annab juriidilisele isikule õiguse osutada seal majutusteenust. Viidatud säte ei keela olukorda, kus talus, majas või korteris elab füüsiline isik samal ajal mil juriidiline isik osutab seal kodumajutusteenust.

Kodumajutusettevõte ei pea ühegi õigusnormi kohaselt olema struktuuritoetuse taotleja omandis. Määruse nr 126 § 5 lg 1 kohaselt võib investeeringuobjekt kuuluda taotleja omandisse või olla antud talle õiguslikul alusel kasutamiseks vähemalt viieks aastaks arvates PRIA poolt viimase toetusosa väljamaksmisest.

17. Isegi kui käesoleval juhul ei ole tegu kodumajutusega, ei pruugi see iseenesest tähendada, et tegemist ei ole majutusettevõttega. Määruse nr 128 § 2 lg 3 sätestab, et kui majutusettevõte vastab selles määruses majutusettevõttele kehtestatud üldnõuetele, kuid ei vasta ühelegi majutusettevõtte liigi kirjeldusele ega vastavat liiki majutusettevõttele esitatud nõuetele, võib ettevõtja kasutada muud majutusettevõtte liiki iseloomustavat määratlust või jätta liigi määratlemata. Kui vastustaja pidas käesoleval juhul määrava tähtsusega küsimuseks seda, kas investeeringuobjekt vastab majutusettevõttele esitatavatele nõuetele, oleks ta pidanud kontrollima ka hoone vastavust majutusettevõtetele kehtestatud üldnõuetele, mitte üksnes kodumajutusele esitatavatele nõuetele.

18. Käskkirjades on viidatud asjaolule, et koos struktuuritoetuse taotlusega esitatud äriprojektis plaanis kaebaja ehitada puhkemaja, mitte kodumajutuse. Kinnituskirja (tl 5) kohaselt oli investeeringuobjektiks muuhulgas aiamaja rekonstrueerimine puhkemajaks. Seega pidi projekti elluviimise tulemusena aiamajast saama puhkemaja. Vastavalt määruse nr 128 § 2 lg-le 2, §-le 47 ja §-le 54 on puhkemaja ja kodumajutus erinevad majutusettevõtete põhiliigid. Samuti on majandusja kommunikatsiooniministri 26. novembri 2002. a määruse nr 10 „Ehitiste kasutamise otstarvete loetelu“ lisa 1 kohaselt puhkemaja ja aiamaja erinevad ehitiste kasutusotstarbed (vastavalt koodid 12122 ja 11103), kusjuures puhkemaja liigitub mitteelamuks ja aiamaja elamuks.

Perioodi 2004–2006 struktuuritoetuse seaduse §-s 202 lg 2 p 1 kohaselt võib taotluse rahuldamise otsust muuta, kui projekti tegevuste muutmise tõttu muutub oluliselt projekti sisu või tulemus. Käskkirjades ja kohtumenetluses ei ole esitatud põhjendusi, miks tuleb puhkemaja asemel kodumajutuses majutusteenuse osutamist pidada projekti sisu või tulemuse oluliseks muutuseks ning miks see tingib vajaduse jätta toetus täies ulatuses välja maksmata. Tähelepanu ei ole pööratud ka sellele, et juba ehitustööde aluseks olnud ja vastustajale esitatud ehitusprojektis on selgitatud, et aiamajas on plaanis hakata pakkuma just kodumajutust (PRIA taotlustoimik lk 119).

19. Käskkirjades on asutud seisukohale, et investeeringuobjekti rekonstrueerimine toimus ilma ehitusloata.

Käskkirjadest ega vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud selgitustest ei nähtu, millest tuleneb investeeringuobjekti ehitusloa puudumise õiguslik tähendus struktuuritoetuste andmisel. Ehitusloa puudumine ei välista, et ehitis on materiaalses mõttes õiguspärane, st vastab ehitistele, sh majutusettevõttele esitatavatele nõuetele, mida tuleb kontrollida ehitusloa väljaandmisel EhS § 24 lg 1 p 2 kohaselt (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 26. novembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-64-02, p 14–15).

Samas on ettekirjutuse väide, et kõnealusel hoonel puudus ehitusluba, ennatlik. Vaidlust ei ole selle üle, et Harku Vallavalitsus andis 16. septembril 2004 ehitusloa nr 1126 aiamaja püstitamiseks. EhS § 25 lg 2 sätestab küll, et ehitusluba kaotab kehtivuse, kui ehitamist ei ole alustatud kahe aasta jooksul ehitusloa väljastamise päevast arvates. EhS § 25 lg 3 kohaselt loetakse ehitamise alustamise päevaks esimest ehitusprojektile vastavate tööde tegemise päeva. Seega ei tähenda EhS § 29 lg 2 p-s 2 sätestatud teate esitamata jätmine iseenesest, et ehitamist ei ole alustatud. Käskkirjades ei ole lükatud ümber kaebaja 28. veebruari 2007. a kirjas esitatud väidet, et ehitustöödega alustati suvel 2005 (PRIA taotlustoimik lk 13, 87).

20. Käskkirjades on tuginetud asjaolule, et majutushoonel puudub kasutusluba. Lisaks sellele, et käskkirjades ei ole selgitatud selle asjaolu õiguslikku tähendust, tuleb märkida, et vaidlusalusel hoonel on kasutusluba (tl 54). Tõsi, selle loa kohaselt on hoone kasutusotstarbeks aiamaja, kuid sellest asjaolust ei saa teha järeldust, et hoonel puudub kasutusluba. Käskkirjades ja kohtumenetluses ei ole selgitatud, miks majutusteenust, sh kodumajutusteenust või täpsustamata liiki majutusteenust ei või osutada aiamajas, kui see vastab kodumajutusettevõttele esitatavatele nõuetele või majutusettevõtte üldnõuetele. Tuleb meenutada, et „Ehitiste kasutamise otstarvete loetelu“ lisa 1 kohaselt on suvila ja aiamaja (kood 11103) üheks elamu liigiks (kood 11000). Tulenevalt määruse nr 128 §-st 54 võib kodumajutusettevõte tegutseda elamus.

Isegi kui õigusaktid nõuaks, et majutusettevõttena kasutataval hoonel peab olema muu kasutusotstarve kui aiamaja, tulnuks enne toetuse tagasinõudmist ja väljamaksmisest keeldumist kaaluda, kas kasutusloa muutmise või uue kasutusloa andmise teel on võimalik kõnealune puudus kõrvaldada.

Mingit õiguslikku tähendust ei ole sellel, „kelle nimele kasutusluba väljastati“. Kasutusluba antakse ehitisele, mitte selle omanikule (EhS § 32 lg 1). Kasutusloa õiguslik tähendus ei sõltu sellest, kes on ehitise omanik.

21. Käskkirjade viide sellele, et ehitustöid teostanud ettevõtjal puudus seadusjärgne õigus pakkuda ehitusteenust, ei ole asjakohane. Ehitusteenuse osutamise õiguse puudumine võib tähendada, et ehitamine toimus õigusvastaselt, kuid ei välista iseenesest, et ehitis vastab olemasoleval kujul ehitistele esitatavatele materiaalõiguslikele nõuetele (vrd käesoleva otsuse p 19). Sama kehtib käskkirjade aluseks olnud ekspertiisiaktis (tl 50) viidatud ehitamise dokumenteerimise kohustuse rikkumise kohta.

22. Lisaks käskkirjades toodud põhjendustele on vastustaja kohtumenetluses viidanud ka tuleohutusja veekasutuse normide rikkumisele. Kuna käskkirjades puuduvad kaalutlused selle kohta, kas nimetatud puudused on kõrvaldatavad, ei peatu ringkonnakohus nendel väidetel. Rõhutada tuleb üksnes, et vastustaja poolt ringkonnakohtule esitatud vastuse (tl 101) kohaselt on reovee kogumine ja puhastamine võimalik Keskkonnaametis seadustada. Samuti pidanuks PRIA veekasutuse nõuete rikkumise tõttu struktuuritoetuse tagasinõudmise ja välja maksmata jätmise otsustamisel arvestama, et heitvee kohtkäitlus oli ette nähtud juba toetuse taotlemisel esitatud ehitusprojektis (PRIA taotlustoimiku lk 122).

23. Käskkirjades on vastustaja ekspertiisiakti alusel (tl 48–55) ilma kaebaja vastuväiteid (tl 44, PRIA taotlustoimiku lk 20) analüüsimata tuvastanud, et teostatud tööde maht ei vasta dokumentides näidatule. Haldusorgan peab tõendit, sh ekspertiisiakti analüüsima sisuliselt, ning vastama haldusaktis menetlusosalise vastuväidetele. Selgusetuks jääb ka see, millest tulenevalt ei ole abikõlbulik „väga halvasti“ või heale ehitustavale mittevastava töö eest makstud tasu (vt tl 55, jrk nr 14, 23, 24).

IV

24. Halduskohus on asja lahendamisel jätnud tähelepanuta kaebuses esitatud hüvitamisnõude.

25. Kohtuotsuse sissejuhatavas osas (kohtuasja kirjelduses – tl 84) ei ole hüvitamisnõuet mainitud. Halduskohus ei ole selgitanud, kas tegemist on kohustamisnõudega toetuse väljamaksmiseks või kahju hüvitamise nõudega. Viimasel juhul oleks kaebajalt tulnud nõuda täiendava riigilõivu tasumist (RLS § 56 lg 11). Samas ei ole välistatud, et kaebaja on väljamaksmata struktuuritoetuse (325 680 kr) osas oma nõude rahasumma saamiseks sõnastanud ekslikult. Kaebusest ja kohtumenetluse käigus tehtud avaldustest nähtub, et kaebaja eesmärgiks on saavutada määratud struktuuritoetuse väljamaksmine. Kohane õiguskaitsevahend selleks on kohustamisnõude (HKMS § 6 lg 2 p 2, mitte hüvitamisnõude (HKMS § 6 lg 3 p 2) esitamine. Vajadusel peab kohus kaebajale selgitama võimalust kaebust muuta (HKMS § 11 lg 1 p 3).

26. Kaebuse tegeliku nõude väljaselgitamata jätmine ning kaebajale tema õiguste kaitseks vajalike selgituste andmata jätmine kujutab endast olulist menetlusnormi rikkumist. Eeltoodust tulenevalt saadab ringkonnakohus asja hüvitusnõude osas halduskohtule uueks läbivaatamiseks (HKMS § 46 lg 1 p 3).

Kui kaebaja jääb osaliselt või täielikult hüvitamisnõude juurde, peab kohus laskma kaebajal selgitada, millist haldusakti või toimingut peab kaebaja nõude aluseks, st millise haldusakti või toiminguga kaebaja arvates kahju tekitati.

V

27. Ringkonnakohus peab vajalikuks, et menetluskulu jaotataks käesolevas asjas tervikuna pärast selle osalist uut lahendamist.

28. Ringkonnakohtus oli kaebaja menetluskuluks riigilõiv 250 kr ning õigusabikulu 11 880 kr, kokku 12 050 kr.

29. Apellatsioonkaebusele on lisatud A. Vinkeli 13. aprilli 2009 elektronkiri kaebajale (tl 95). Sellest ei nähtu teavet käesolevas asjas olulistes asjaolude kohta. Ringkonnakohus tagastab selle elektronkirja kaebajale (TsMS § 238 lg 1 p 1).

Agu Timmi Maili Lokk Ivo Pilving