3-10-557/38 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht

19. aprillil 2010. a, Tallinnas Haldusasja number 3-10-557 Haldusasi Harju maavanema protest Kiili Vallavalitsuse 8. juuni 2004. a korralduse nr „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine“ ning 25. augusti 2009. a korralduse nr 366 „Kiili Vallavalitsuse 8. juuni 2004. a korralduse nr „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ muutmine“ tühistamise nõudes Menetlusosalised Protesti esitaja - Harju maavanem; Vastustaja – Kiili Vallavalitsus; Kolmas isik - K.S. Asja läbivaatamise aeg Kirjalikus menetluses Resolutsioon Tühistada Kiili Vallavalitsuse 8. juuni 2004. a korraldus nr.

350 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine“ ning

25. augusti 2009. a korraldus nr. 366 „Kiili Vallavalitsuse 8. juuni 2004. a korralduse nr. „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ muutmine“ (HKMS § 26 lg

1 p 1). Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 19. aprillist 2010. a. arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 19. mail 2010. a (k.a). (HKMS § 31 lg 1, 4). Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Harju maakonnakomisjoni 10.01.1997 otsusega nr 10465 tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks H. V., nõudeõiguse loovutamisega õde H. V.le maaüksuse Sipelga A-14 (end Tõdva vald, Nabala mõis), endise kinnistu nr 6339, pindalaga 14,85 ha, suhtes.

2. Kiili Vallavalitsuse 08.06.2004 korraldusega nr 350 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ tagastati H. V.le Sipelga maaüksus pindalaga 13,67 ha. Sipelga maaüksuse tagastamise toimiku esitas Kiili Vallavalitsus Harju Maavalitsusele korduvalt (06.12.2004, 22.02.2005, 15.04.2005, 07.06.2005), kuid toimik tagastati igakordselt selles olevate puuduste kõrvaldamiseks.

3. H. V. suri 11. aprillil 2006. a.

4. K.S. esitas 26. oktoobril 2006. a Tallinna notar Sirje Ormanile pärandi vastuvõtmise avalduse, märkides pärandvaraks muuhulgas nõudeõiguse õigusvastaselt võõrandatud maale või tagastatud kinnistu, asukohaga Harju maakond Kiili vald (endine Tõdva vald Nabala mõis) Sipelga A-14 endine kinnistu nr. 6339, pindalaga 14,85 ha.

5. 18.01.2007 Tallinna notari Sirje Ormani poolt välja antud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on H. V. pärandvarasse kuuluv nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud maale, asukohaga Harju maakond Kiili vald (endine Tõdva vald, Nabala mõis) Sipelga A-14 maaüksus, endine kinnistu nr 6339, pindalaga 14, 85 ha, üle läinud tema tütrepojale K.S.ule.

6. Kiili Vallavalitsuse 25.08.2009 korraldusega nr 366 „Kiili Vallavalitsuse 08.06.2004 korralduse nr 350 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ muutmine“ tagastati Kiili valla haldusterritooriumil valdavalt endise Sipelga A-14 talule kuulunud maast 13,0246 ha suurune maa-ala õigusjärgluse alusel K.S.u omandisse.

7. Kiili Vallavalitsus esitas 10.12.2009 Sipelga maaüksuse tagastamise toimiku Harju Maavalitsusele.

8. Harju maavanema 22.01.2010 korraldusega nr 102-k „Järelevalve Kiili Vallavalitsuse 08.06.2004 korralduse nr 350 ja 25.08.2009 korralduse nr 215 üle“ tehti Kiili Vallavalitsusele ettepanek viia 08.06.2004 korraldus nr 350 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ ja 25.08.2009 korraldus nr 366 „Kiili Vallavalitsuse 08.06.2004 korralduse nr 350 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ muutmine“, 15 päeva jooksul õigusaktidega vastavusse. Ettepaneku aluseks oli asjaolu, et seaduse kohaselt pidi K.S. esitama kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus H. V. järelt endise Sipelga A-14 maaüksuse tagastamise nõudeõiguse pärimise kohta hiljemalt 11.01.2007, mida ta aga ei teinud ega saanud teha, sest järelevalves esitatud materjalidest nähtuvalt väljastas notar pärimisõiguse tunnistuse maa tagastamise nõudeõiguse pärimise kohta 18.01.2007.

9. Kuna Kiili Vallavalitsus ei teatanud, et on Harju maavanema ettepaneku realiseerinud ja kontrollitud haldusakti seadusega vastavusse viinud, pöördus Harju maavanem 03.03.2010 protestiga Tallinna Halduskohtusse Kiili Vallavalitsuse 08.06.2004 korralduse nr 350 ja 25.08.2009 korralduse nr 366 tühistamise nõudes. PROTESTI ESITAJA SEISUKOHT

10. MaaRS § 15 lg 1 alusel otsustab maa tagastamise kohalik omavalitsus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Sama paragrahvi lõikest 3 tulenevalt teostab maa tagastamise korraldamise üle järelevalvet maavanem. Maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks on Eesti Vabariigi seadusandja ette näinud eriregulatsiooni. MaaRS § 192 lg 3 kohaselt (kehtib alates 27.11.2005) peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.

11. H. V. pärand avanes 11.04.2006. K.S.ul oli seaduse kohaselt kohustus esitada kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus H. V. järelt endise Sipelga A-14 maaüksuse tagastamise nõudeõiguse pärimise kohta hiljemalt 11.01.2007. Järelevalves esitatud materjalidest nähtub, et notar väljastas pärimisõiguse tunnistuse maa tagastamise nõudeõiguse pärimise kohta 18.01.2007. Pärimisõiguse tunnistuse ärakirjal on Kiili Vallavalitsuse maanõuniku Benno Johansoni allkiri ja kuupäev „15.04.2009“. Kuivõrd K.S. ei esitanud tähtaegselt Kiili Vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, oli Killi Vallavalitsus kohustatud lõpetama maa tagastamismenetluse ning kompenseerimismenetlust mitte alustama. Seega on Kiili Vallavalitsus jätnud arvestamata MaaRS § 192 lg-s 3 sätestatud tähtaja nõudeõiguse pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks kohalikule omavalitsusele.

12. MaaRS § 192 lg 3 eesmärk on määrata üheselt kindlaks maa tagastamise nõudeõiguse pärimise tähtaeg ning tähtaja eiramise õiguslik tagajärg. MaaRS § 192 lg 3 ei anna kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte, vaid kohustab teda lõpetama tagastamise menetluse ning kompenseerimise menetlust mitte alustama, juhul kui isik pole tähtaegselt esitanud kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta. Ka on Riigikohtu halduskolleegium 28.10.2009 haldusasjas nr 3-3-1-60-09 tehtud otsuses märkinud, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 34 võimalik ennistada, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje - päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise.

13. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kiili Vallavalitsuse 08.06.2004 korraldus nr 350 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ ja 25.08.2009 korraldus nr 306 „Kiili Vallavalitsuse 08.06.2004 korralduse nr 350 „Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine“ muutmine“, ei ole kooskõlas kehtiva õigusega, kuna K.S.ule maa tagastamisel on jäetud arvestamata maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks sätestatud kord. Põhiseaduse §-st 10 ja 154 tuleneb kohaliku omavalitsuse kohustus järgida riigis kehtivaid õigusnorme. Vältimaks olukorda, kus kohalikul omavalitsusel oleks võimalus käituda seadusandja tahet eirates omavoliliselt, on vaja kohalike omavalitsuste antavate üksikaktide üle järelevalvet. Kehtiv õigus paneb nimetatud ülesande maavanemale. Maavanema pädevuses on teostada järelevalvet, millest tulenevalt lasub maavanemal kohustus kontrollida kohalike omavalitsuse üksikaktide seaduslikkust. Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) §-s 85 sätestatu eesmärgiks on tagada üksikakti objektiivne õiguspärasus. Kõik kehtivad õigusaktid on täitmiseks, seega on õigusaktide täitmise tagamine väga oluline avalik huvi.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

14. Vaidlustatud korraldused on kooskõlas kehtiva õigusega. H. V. pärand avanes 11. aprillil 2006. a. Seaduse kohaselt oli K.S.ul kohustus esitada pärimisõiguse tunnistus hiljemalt 11. jaanuaril 2007. a. Notar väljastas pärimisõiguse tunnistuse 18. jaanuaril 2007. a. K.S. esitas pärimisõiguse tunnistuse Kiili Vallavalitsusele samal päeval 18. jaanuaril 2007. a., s.o. 7 päeva hiljem. Maavanem on ekslikult ja meelevaldselt oma protestis märkinud, et kuna ärakirjal pärimisõiguse tunnistusest on Kiili Vallavalitsuse teenistuja Benno Johansoni allkiri koos kuupäevaga „15. aprill 2009“, siis võib ja saab järeldada, et pärimisõiguse tunnistus on esitatud just sellel kuupäeval. Benno Johansoni allkiri ja kuupäev märkisid asjaolu, millal tehti dokumendist koopia maavanemale esitamiseks, mitte aga seda, millal vastav dokument Kiili Vallavalitsusele esitati. Omandiõiguste riive omandi tagastamata jätmisega ei ole proportsionaalne põhjusel, et isik esitas pärimisõiguse tunnistuse seitse päeva tähtaega ületades. Kiili Vallavalitsuse endine maanõunik on kinnitanud, et temal kui tagastamist menetleval teenistujal oli teada asjaolu, kes on pärija ning, et pärimisõiguse tunnistus esitatakse. Täna ei ole Kiili Vallavalitsusele täpselt selged põhjused, mis tingisid 7 päevase viivituse pärimisõiguse tunnistuse esitamisel.

15. MaaRS eesmärk ei ole kunagi olnud maa tagastamata jätmine. MaaRS § 2 sätestab, et maareformi eesmärk on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks. Omandireformis ette nähtud tähtaegade pikendamine on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsus. Antud juhul oli vajalik ja põhjendatud lõpetada maa tagastamise menetlus MaaRS § 192 lõikes 3 sätestatud alustel.

16. Vastustajale on H. V. pärija ja üldõigusjärglane olnud teada alates H. V. surmast 2006. aastal. Nõudeõiguse pärimisele kohaldatakse Eesti tsiviilseaduse sätteid. PärS §-de 3 ja 4 kohaselt tekkis isikul õigus pärida pärandi avanemisel ja pärimiseks peab pärija pärandi vastu võtma. Asjaolu, et K.S. on pärandi vastu võtnud tõendab l8.01.2007 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistus. Kuna vastustajale oli teada asjaolu, et K.S. on õigustatud subjekti pärija, saab ja võib lugeda, et K.S. on tähtaegselt avaldanud soovi realiseerida oma õigusi - teada oli üldõigusjärglase isik. Seega oli täidetud ka MaaRS § 2 ja § 192 lõikes 3 sätestatud eesmärk. Tähtaega ei ole võimalik lugeda mööda lastuks, kuna selline mitte-eesmärgipärane tõlgendus, justkui oleks MaaRS § 192 lg 3 sätestatu eesmärk lõpetada ilma kaalutlemata tagastamise menetlus olukorras, kus tähtaega on ületatud vaid 7 päeva võrra, ei ole kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, samuti omandireformi eesmärkidega ja pärimisõiguse regulatsiooniga.

KOLMANDA ISIKU K.S.U SEISUKOHT

17. H. V. oli kolmanda isiku vanaema, kelle esimene pärija oli kolmanda isiku ema, H. S.. Miks ta notari poole pöördus alles sügisel on selgitatav sellega, et tegeleme talupidamisega (lambakasvatus), ning suvel kahjuks vaba momenti eriti ei leidu. Iseasi, kui pikk oli toona notari ootejärjekord. Seoses mitte oma kõige parema tervise tõttu otsustas ta pärandist loobuda, peale mida see kanduski kolmandale isikule. Peale kolmanda isiku jaoks pärandi avanemist, 2007. a algul, alustasin antud maatemaatika kohta uurimist ka Kiili vallast. Mitte mingit abi, nõu ega informatiivset asjalikku teavet ma Kiili valla maanõuniku käest ei saanud. Ma ei teadnudki, et tavaline inimene peaks olema juristi haridusega. Sama aasta suvel lõpetasin gümnaasiumi, suvi kulus põllutööde alla ning 2007. aasta oktoobri alguses läksin (pidin minema) ajateenistusse. Ajateenistusest vabanesin 2008. aasta juuni algul. Tolleks hetkeks oli vahetunud Kiili valla maanõunik, kelleks oli saanud (ja on siiani) Benno Johanson. Maamõõtmisega oli nõus tegelema Hectare OÜ, kellel tasusin ka arve 6000 krooni. Tekkinud vastuoludest kuulsin alles Benno Johansoni käest.

KOHTU PÕHJENDUSED

18. Käesoleva vaidluse esemeks on küsimus, kas kohalik omavalitsus oleks pidanud rakendama õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluses kolmanda isiku K.S.u suhtes MaaRS § 192 lõikes 3 sätestatud tagajärgi ning maa tagastamise seoses pärimisõiguse tunnistuse mittetähtaegse esitamisega lõpetama, millest tulenevalt on vaidlustatud korraldused õigusvastased.

19. Alates 27.11.2005 kehtib MaaRS § 192 lg 3 järgmises redaktsioonis: „Nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.“ Nimetatud MaaRS § 192 lg 3 redaktsioon võeti vastu 26. oktoobril 2005 Maareformi seaduse muutmise seadusega (RT I 2005, 61, 476). H. . suri xx xx xxxx. Nimetatud ajal kehtinud pärimisseaduse (Riigikogu 15.05.1996 seadus, kehtetu alates 01.01.2009, PärS) § 3 lg 2 kohaselt on pärandi avanemise aeg pärandaja surmapäev. Vaidlus puudub selle üle, et kolmanda isiku ema, H. S., loobus pärandist. PärS § 123 lg 1 sätestab: „Kui pärima õigustatud isik on pärandist loobunud, on pärima õigustatud see isik, kes oleks pärinud siis, kui pärandist loobunu oleks surnud enne pärandi avanemist.“ PärS § 123 lg 2 sätestab: „Isik, kes astub pärandist loobunu asemele, võib pärandi vastu võtta või sellest loobuda sama tähtaja jooksul, kui selleks oli õigus loobunul. Tähtaega arvestatakse päevast, mil pärandist loobunu asemele astuja loobumisest teada sai.“ MaaRS § 192 lg 3 on pärimisseaduse suhtes erisäte maa tagastamise nõudeõiguse pärimisele. Seetõttu olenemata H. S. pärandist loobumise ajast oleks K.S. pidanud Kiili Vallavalitsusele esitama pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta hiljemalt 11.01.2007. Tallinna notar Sirje Ormani poolt välja antud pärimisõiguse tunnistus väljastati K.S.ule aga alles 18.01.2007 ehk seega 7 päeva pärast tähtaja möödumist.

20. Poolte vahel on vaidlus selle üle, millal esitas K.S. Kiili Vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse. Kiili Vallavalitsuse seletuse kohaselt esitas K.S. pärimisõiguse tunnistuse vallavalitsusele selle väljastamisega samal kuupäeval ehk 18. jaanuaril 2007. a ning Benno

Johansoni allkiri ja kuupäev maavanema poolt kohtule esitatud pärimisõiguse tunnistusel märkisid hoopis asjaolu, millal tehti dokumendist koopia maavanemale esitamiseks. Harju maavanem on samas seisukohal, et Benno Johansoni allkiri ja kuupäev pärimisõiguse tunnistusel märgib asjaolu, millal esitati Kiili Vallavalitsusele pärimistunnistus nõudeõiguse pärimise kohta. Harju maavanema poolt kohtule esitatud pärimisõiguse tunnistusel on Benno Johansoni allkiri ning kuupäevaks on märgitud 15.04.2009 (toimiku lk. 14). Kohus on seisukohal, et arvestades MaaRS § 192 lõikes 3 märgitud tähtaja ületamist ei oma vaidluses tähtsust küsimus sellest, kas pärimisõiguse tunnistus esitati Kiili Vallavalitsusele 7 päeva või 2 aastat nõutavast hiljem. Pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaeg oli mõlemal juhul mööda läinud. Seetõttu ei pea kohus vajalikuks poolte eeltoodud väiteid täiendavalt analüüsida.

21. Riigikohtu halduskolleegium on 28. oktoobri 2009. a otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-60-09 leidnud, et MaaRS § 192 lg 3 sõnastusest tulenevalt ei anna see kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas lõpetada menetlus või mitte. 2005. a. oktoobris vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse seletuskirjas selgitatakse MaaRS § 192 lg 3 muudatust järgmiselt: „Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõueõigusest loobunuteks. Selline, võib-olla suhteliselt jõuline lähenemine aitaks oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele.“ Eeltoodust lähtudes asus halduskolleegium haldusasjas nr. 3-3-1-60-09 tehtud otsuses järgmisele seisukohale: „Seega on kolleegiumi jaoks veenev normi grammatilisest tõlgendamisest tulenev järeldus, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje – päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise. Et MaaRSMS § 26 on sisult analoogne MaaRS § 192 lg-ga 3, tuleb seda tõlgendada samamoodi.“ (otsuse p 18). Seega puudus Kiili Vallavalitsusel käesoleval juhul pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamise võimalus.

22. Riigikohus märkis otsuse nr. 3-3-1-60-09 punktis 19, et välistatud pole, et MaaRS § 192 lg

3 ja MaaRSMS § 26 võivad teatud objektiivsete takistuste korral pärimisõiguse tunnistuse õigeaegseks esitamiseks (nt kohtuvaidlus pärijate väljaselgitamiseks) olla vastuolus põhiseadusega. Selliseks objektiivseks takistuseks ei saa paraku pidada kolmanda isiku ema poolt pärandist loobumist ega ka seda, et suvel tegeleti lambakasvatusega. Kumbki asjaolu ei oleks saanud kohtu hinnangul takistada kolmanda isiku ema kohe pärast H. V. pärandi avanemist pärandist loobumise avaldusega ning kolmandal pärandi vastuvõtmise avaldusega notari poole pöördumist. Haldusasja materjalide andmetel pöördus kolmas isik notari poole alles ca 6,5 kuud pärast pärandi avanemist. Ühtlasi ei välista kohus seda, et seoses avalduse lahendamise tagajärgede olulisusega oleks notar kolmanda isiku taotlusel saanud lahendada pärandi vastuvõtmise avalduse ka tavapärasest kiiremini või oleks kolmandal isikul olnud võimalik pöörduda mõne teise, väiksema koormusega notari vastuvõtule. Kolmanda isiku seletusest nähtub, et kolmas isik ei olnud õigusteadlik ega teadnud MaaRS § 192 lõikest 3 tulenevatest maa tagastamise nõudeõiguse pärimistunnistuse mittetähtaegse esitamise tagajärgedest. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr. 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ p 56 loetleb toimingud, mida õigustatud subjekt on kohustatud tegema maa tagastamise menetluses. Eeltoodud punkti kohaselt teatab kohalik omavalitsus tähtaja Korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult. Kohus on seisukohal, et MaaRS § 192 lg-st 3 tulenevatest tagajärgedest oleks kolmandat isikut pidanud õigeaegselt teavitama Kiili Vallavalitsus, kes maa tagastamise menetlusega tegeles, eriti veel olukorras, kus vastustaja seletuse kohaselt oli talle H. V. pärija ja üldõigusjärglane teada alates H. V. surmast 2006. aastal (toimiku lk. 36). Riigikohtu halduskolleegium nõustus eelviidatud otsuses ringkonnakohtu seisukohaga, et juhul kui pärimisõiguse tunnistus jääb tähtaegselt esitamata haldusorgani süül, on isikul võimalik oma õigusi kaitsta kahju hüvitamise kaebusega (otsuse p 18).

23. Eeltoodud kaalutlustel rahuldab kohus protesti ning tühistab Kiili Vallavalitsuse 8. juuni 2004. a korralduse nr. 350 ja 25. augusti 2009. a korralduse nr. 366.

Tiina Pappel kohtunik