3-09-2313/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. aprill 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-09-2313

Haldusasi

AS-i TEA Kirjastus kaebus Kultuuriministeeriumi 11.08.2009

kirjas 7.10/1444 kajastatud otsuse ja 14.09.2009 vaideotsuse

tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks asja uueks

otsustamiseks.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 07. aprillil 2010

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: AS TEA Kirjastus;

Esindajad: Silva Tomingas ja Ülle Velling;

Vastustaja: Kultuuriministeerium,

Esindaja: Toomas Seppel.

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS-i TEA Kirjastus kaebus rahuldamata;

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata kohtuotsuse elektrooniline ärakiri kaebuse esitajale ja vastustajale. Kohtuotsuse

kinnitatud paberärakiri on võimalik soovi korral saada Tallinna Halduskohtu kantseleist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioon-

kaebus

vahetult

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HKMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. AS TEA Kirjastus (edaspidi kirjastus) pöördus 16.07.2009 Kultuuriministeeriumi (edaspidi

KuM) poole taotlusega vähendada TEA entsüklopeedia 3. köite sundeksemplaride arvu kahe

eksemplarini põhjendusega, et kaheksa sundeksemplari loovutamine mõjutab olulisel määral

kirjastuse äri- ja majandushuvisid. 11.08.2009 kirjaga nr 7.10/1444 teatas KuM, et võttes

aluseks sundeksemplari seaduse (SES) eesmärki ja sarnaste väljaannete keskmist trükikulu, ei

vähendata TEA entsüklopeedia 3. köite sundeksemplaride arvu.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

2. AS TEA Kirjastus on esitanud kohtule taotluse tühistada Kultuuriministeeriumi 11.08.2009

kirjas 7.10/1444 kajastatud otsus sundeksemplaride arvu vähendamata jätmiseks ja teha

ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. Samuti palub kirjastus tunnistada põhiseadusega

vastuolus olevaks sundeksemplari seaduse (edaspidi SES) § 3 p 1 ja § 6 lg 1 p 1.

3. Kaebuse esitaja leiab, et SES § 2 lõikes 1 sätestatud eemärgi täitmine on Eesti

Rahvusraamatukogu seaduse § 4 kohaselt pandud üksnes Eesti Rahvusraamatukogule ning

seega oleks SES eesmärgi täitmine tagatud ka ühe sundeksemplari loovutamisega.

4. Kaebuse esitaja viitab Riigikontrolli 09.04.2008 auditile, kus samuti leiti, et

sundeksemplaride nii suur arv on põhjendamatu ning rahvusliku täieliku kogu loomiseks ja

säilitamiseks mittevajalik. Kaebuse esitaja heidab ette, et KuM ei ole teinud statistikat ega

analüüse, mis annaksid mingigi ülevaate SES eesmärgi täitmisest ning leiab, et KuM

seisukoht, et SES eesmärki täidab vaid kaheksa sundeksemplari loovutamine, on objektiivselt

põhjendamata.

5. Kaebuse esitaja märgib, et KuM ei ole otsuse langetamisel arvestanud mitte trükise hinda,

vaid trükikulu, kusjuures trükise hinna puhul tuleb arvesse võtta kõik selle teose valmimiseks

kantud kulutused, sh. autori- või litsentsilepingu hind, samuti tõlke-, toimetaja-, korrektori- ja

trükiteenuse osutamise lepingutele tehtavad kulud.

6. Kaebuse esitajale jääb arusaamatuks, kuidas saab KuM tugineda sundeksemplaride arvu

vähendamise praktikale, kui KuM poole on sundeksemplaride arvu vähendamiseks eelnevalt

pöördutud vaid kolmel korral.

7. Meelevaldseks peab kaebuse esitaja ministeeriumi seisukohta, et üldreeglina lepib kirjastus

trükikojaga juba trükitöö teostamise lepingut sõlmides kokku sundeksemplaride trükkimises.

Kaebuse

esitaja

selgitab,

et

tegelikult

saadab

trükikoda

kaheksa

eksemplari

sundeksemplarideks raamatukogudele täpselt kokkulepitud tiraažist ning tellitud kogusest

rohkem trükikojad trükiseid teha ei saa, kuna see võib rikkuda autori-, litsentsi- jt lepinguid.

8. Kaebuse esitaja selgitab, et taotles sundeksemplaride arvu vähendamist seoses teose

erakordselt kõrgete tootmis- ja koostamiskuludega, mis moodustasid 3. köite osas 4 096 283

krooni ning et kaebuse esitaja ettevõtte tegevuse jätkusuutlikust mõjutab hetkel iga sent,

mistõttu jääb arusaamatuks, millele tuginedes saab KuM väita, et 3856 krooni (see on

kaheksa sundeksemplari omahind, millele lisanduks teoste müügi korral ka kasum) ei mõjuta

kirjastuse majandushuve. Samuti selgitab kaebuse esitaja, et ta ei saa entsüklopeedia

väljaandmiseks tuge riigilt, mistõttu on riigi poolt kaheksa sundeksemplari loovutamise nõue

ja sundeksemplaride vähendamise taotluse rahuldamata jätmine momendi keerulises

majandusolukorras täiesti ülekohtune.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja viitab SES §-s

2 sätestatud sundeksemplaride kogumise eesmärgile ning selgitab, et sundeksemplaride saaja

peab tagama sundeksemplaride säilitamise, sihipärase kasutamise ja kättesaadavuse teadustöö

ning kunstiloome eesmärgil ning sundeksemplaride kättesaadavaks tegemine peab olema

tagatud mitmekümne aasta pärast, mistõttu võib sundeksemplaride vähendamisega kaasneda

tagajärg,

et

mõnede

raamatukogude

kasutajad

ei

saa

trükisele

juurdepääsu.

Vastustajahinnangul võib selline olukord saabuda juhul, kui komplekteerimiseksemplarid on

kulunud või hävinenud ning puudub võimalus omandada uusi eksemplare ning arvestades

vaidlusaluse trükise kasutajate suurt hulka, on sellise olukorra tekkimine tõenäoline.

10. Vastustaja leiab ka, et laiale kasutajaskonnale mõeldud entsüklopeedia peab olema

kättesaadav kõigis SES §-s 8 nimetatud raamatukogudes ning puudub objektiivne alus

välistamaks ühe või teise raamatukogu ilmajätmine sundeksemplarist ning et avalikud huvid

sundeksemplaride

loovutamiseks

kaaluvad

antud

juhul

üles

erahuvid

nende

mitteloovutamiseks.

11. Vastustaja selgitab ka, et on konsulteerinud mitmete kirjastajate ja trükikodadega ning

saanud teada, et raamatute tegelik valmistatud tiraaž erineb reeglina mõnevõrra tellitud

tiraažist, sest raamatu valmistamise üksikutes tehnoloogilistes lõikudes tekkivad kaod ei kattu

materjaliarvestuses kasutatavate keskmiste kaonormidega, mistõttu on tavaliselt trükikojal

olemas nn praagifond, millest tavaliselt loovutatakse ka sundeksemplarid. Vastustaja jääb väite

juurde, et trükise sundeksemplari vähendamine ei mõjuta kirjastaja tootmiskulu.

12. Vastustaja leiab, et SES § 6 lg 2 kohaselt tuleb hinnata, kas TEA entsüklopeedia 3. osa

eksemplaride loovutamine mõjutab kaebaja majandustegevust. Vastustaja leiab, et

sundeksemplaride mittevähendamisega ei tekkinud ega saa tekkida olukorda, kus kaebaja

kannab sellist kahju, mis mõjutab oluliselt tema majandustegevust. Vastustaja on seisukohal,

et sõltumata sellest, milline oli antud trükise nn praagifond ja mis oli TEA entsüklopeedia 3.

osa tegelik kirjastajale üleantud kogus, leiab vastustaja, et kaheksa teose müügihinnale vastav

summa ei mõjuta oluliselt kaebaja majandustegevust, arvestades et TEA grupi kirjastuse

müügituluks 2009. aastal on nad planeerinud 160 miljonit krooni. Vastustaja hinnangul ei

mõjuta sellises suurusjärgus käibe puhul 3865 krooni kirjastaja majandushuve. Samuti märgib

vastustaja, et tulu saamata jäämine eeldab seda, et trükise tiraaž oleks läbi müüdud ning oleks

olemas reaalne nõudlus täiendavate eksemplaride osas. Kaebaja ei ole tõendanud, et tiraaž on

läbi müüdud ja oleks olemas nõudlus täiendava kuue eksemplari järele ning vastustajal ei ole

alust arvata, et selline sündmus leiab aset tulevikus. Arvestades kõnealuse trükise võimalikku

tiraaži ja tänast müügiaktiivsust, leiab vastustaja, et kuue sundeksemplari loovutamine ei saa

olla kirjastaja jaoks majanduslikult ülemäära koormav tegevus.

13. Vastustaja selgitab, et kaebajale esitatud füüsilise ja juriidilise isiku majandushuvide selgitus

oli toodud näitena, millisel juhul on põhjendatud sundeksemplari vähendamine.

Kultuuriministeeriumi eelnevas praktikas on muu hulgas võetud arvesse ettevõtlusega

tegeleva isiku juriidilist vormi, kuivõrd mõni tuhat krooni saamata jäänud tulu mõjutab

oluliselt rohkem füüsilise isiku kui sajamiljonilise aastakäibega ettevõtte heaolu.

14. Vastustaja ei nõustu väitega, et SES eesmärk oleks tagatud ka ühe eksemplariga, kuna SES

eesmärk on lisaks säilitamisele ka kättesaadavaks tegemine, mis tähendab trükiste

kättesaadavuse tagamist kahes Eesti geograafilises piirkonnas (Tallinnas ja Tartus), samuti

seda, et teadustööks kättesaadavus peab olema tagatud lisaks Eesti Rahvusraamatukogule ka

teistes teadusraamatukogudes.

15. Mis puudutab seda, kuidas leiti trükise hind, siis selgitab vastustaja, et aluseks võeti TEA

entsüklopeedia 3. osa trükitehnilised andmed (formaat, lehekülgede arv, paberi materjal, kaane

materjal ja trükk, selja paksus, eeslehed, tiraaž).

16. Vastustaja leiab ka, et TEA entsüklopeedia 3. osa tiraaž (8500 eksemplari) on Eesti

kirjastamispraktikat arvestades väga suur tiraaž ning selle puhul on vähetõenäoline, et tekib

olukord, mil kogu tiraaž on läbimüüdud ning turul on nõudlus täiendava kuue eksemplari

osas ning sundeksemplaride arvu vähendamata jätmine mõjutada oluliselt kirjastaja

majandushuve. Vastustaja märgib ka, et on konsulteerinud kirjastamisvaldkonnas

tegutsevate isikutega ning üldine arvamus on, et sundeksemplaride loovutamine on niivõrd

väikese

mõjuga

kirjastaja

majandustegevusele,

et

selle

arvu

vähendamine

või

mittevähendamine ei ole oluline teema, mida näitab ka Kultuuriministeeriumi praktika, kus

rohkem kui 10 aasta jooksul on esitatud ainult kolm vähendamise taotlust.

17. Vastustaja leiab, et Riigikontrolli aruanne ei saa olla aluseks üksikakti andmisel ning

sundeksemplaride arvu vähendamisel tuleb arvestada kehtiva SES § 6 lg 4 tingimusi ning

kõnealusel juhul lähtuski vastustaja kehtivast seadusest, võttes arvesse „TEA entsüklopeedia“

3. osa trükise kogust ja hinda ning nendest tulenevalt ka 8 sundeksemplari loovutamise mõju

kirjastajale.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

18. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid

nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Sundeksemplari seaduse (edaspidi SES) § 3 p 1 ja § 6 lg 1 p 1 on põhiseadusega kooskõlas.

Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.

19. Esiteks leiab kohus, et kirjastuse taotlus SES § 3 p 1 ja § 6 lg 1 p 1 põhiseadusega

vastuolus olevaks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata. SES § 3 p 1 annab sundeksemplari

legaaldefinitsiooni, mille kohaselt on sundeksemplar raamatukogudele tasuta loovutatav

trükise, auvise ja elektroonilise teaviku eksemplar ning võrguväljaande koopia SES §-s 2

toodud eesmärkide ja ülesannete täitmiseks. SES § 6 lõike 1 puntki 1 kohaselt loovutatakse

SES 3. peatükis tähendatud raamatukogudele loovutatakse kaheksa eksemplari Eestis

valmistatud või välisriikides tellimisel valmistatud trükistest. Erinevalt vastustajast leiab kohus,

et SES § 3 p 1 ja § 6 lg 1 p 1 on asjassepuutuvad sätted põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse mõttes (ilma nende säteteta ei oleks ka kirjastusel kohustust

sundeksemplare loovutada) ja seetõttu kirjastus käesolevas haldusasjas SES § 3 p 1 ja § 6 lg 1

p 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise taotluse esitada sai.

20. SES § 6 lõige 2 annab Kultuuriministeeriumile on õigus väljaandja või sissetooja

põhjendatud taotlusel konkreetse trükise sundeksemplaride arvu vähendada tulenevalt trükise

hinnast, tiraažist või sissetoodud kogusest. Sundeksemplaride vähendatud arv ei tohi olla

väiksem kui kaks. SES § 4 lõige 3 sätestab, et sundeksemplare ei ole vaja loovutada teostest,

mis ei sisalda rahvuskultuuri seisukohalt olulist informatsiooni ning nende loetelu on vastavalt

SES § 4 lõikele 4 toodud kultuuriministri 19.03.1997 määruses nr 10 (nimekaardid,

kutsekaardid, kviitungid jm. raamatupidamise ja asjaajamise blanketid, etenduste jm ürituste

pääsmed, millel puudub kava või illustratsioonid, tunnistuste blanketid, kaubapakendid, -

etiketid ja -saatelehed; kaupade ja teenuste sooduspakkumiste reklaamlehed; tekstiil- jm.

tooted või esemed, millel on tekst). SES § 4 lõike 1 kohaselt tuleb loovutada sundeksemplare

trükistest ja auvistest, mida on Eestis valmistatud või Eestisse sisse toodud üle 50 eksemplari.

Seega ei nõua SES sundeksemplaride regulatsioon väga väikese tiraažiga trükistest või

auvistest sundeksemplaride loovutamist. SES § 2, § 4 lg 4 ja kultuuriministri 19.03.1997

määrust nr 10 koos tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et kõiki trükiseid, mis sisaldavad

mistahes loomingulist või statistilist informatsiooni, tuleb lugeda rahvuskultuuri seisukohalt

olulist informatsiooni sisaldavateks, mille puhul on üle 50-se tiraaži korral kohustus loovutada

sundeksemplare. SES § 3 p 1 kohaselt loovutatakse sundeksemplarid riigile tasuta.

21. Kaebuse sisu põhjal on ilmne, te kaebaja peab põhiseadusevastaseks sundeksemplaride

nimelt tasuta loovutamist ja leiab, et SES paneb sellega kirjastustele põhjendamatu

omandikitsenduse. Kohus sellega ei nõustu. Vaidlust ei ole iseenesest selles, et

sundeksemplaride loovutamise kohustus on kirjastustele omandikitsenduseks. Kuid

omandikitsendus kui põhiõiguse riive ei ole omandipõhiõiguse rikkumine juhul, kui seda on

tehtud kooskõlas põhiseadusega ja see ei ole ebaproportsionaalne. Sellisel juhul on riive

lubatav. Kuna põhiseaduse § 32 teise lõike teine lause annab omandikitsendusteks võimaluse,

seadmata sellele muid kriteeriume peale selle, et need peavad olema sätestatud seadusega, ei

ole SES § 6 lg 1 p 1 regulatsioon põhiseaduse § 32 teise lõike teine lause vastuolus. Selline

omandipõhiõiguse kaitseala riive on lubatud.

22. Lisaks põhiseaduse § 32 teise lõike teisele lause sätestatule tuleb arvestada põhiseaduse §

11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega (PS § 11 lause 2, mille kohaselt peavad õiguste

ja vabaduste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada

piiratavate õiguste ja vabaduste olemust). Selleks peab riive olema sobiv, vajalik ja mõõdukas.

Proportsionaalsuse põhimõtte puhul on vaja esmalt hinnata riive vajalikkust: kas

sundeksemplare on vaja. Sundeksemplari kogumise eesmärk (SES § 2) on trükiste, auviste,

elektrooniliste teavikute ja võrguväljaannete kui rahvuskultuuri olulise osa täieliku kogu

loomine nende bibliograafiliseks registreerimiseks, statistilise arvestuse pidamiseks ning

kättesaadavaks tegemiseks teadustöös ja kunstiloomes. Sundeksemplaride kogumisega

tagatakse trükiste, auviste, elektrooniliste teavikute ja võrguväljaannete riiklik hoiustamine ja

kaitse. Sundeksemplaride saaja peab tagama sundeksemplaride säilitamise, sihipärase

kasutamise

ja

kättesaadavuse

teadustöö

ning

kunstiloome

eesmärgil.

Seega

on

proportsionaalsuse põhimõtte sobivuse kriteerium kahtlemata täidetud.

23. Meetme vajalikkuse nõue tähendab seda, et taotletavat eesmärki ei ole võimalik saavutada

mõne teise ja samas isikut vähem riivava vahendiga (näiteks trükistest paberkandjal või

elektrooniliste koopiate tegemine vms). Sundeksemplaride loovutamisel on Eestis pikk

ajalooline traditsioon ning kui trükiste tiraažid on pigem suurenenud, on sundeksemplaride

arv olnud varasemalt praegu kehtivast suurem (KuM esindaja istungil antud selgitustel ka kuni

22 eksemplari). Sundeksemplaride jaotus SES järgi toimub järgmiselt: kolm eksemplari

täieliku kogu loomiseks (need eksemplarid ei kuulu kättesaadavaks tegemisele): Eesti

Rahvusraamatukogule,

Tartu

Ülikooli

Raamatukogule,

Eesti

Kirjandusmuuseumi

Arhiivraamatukogule; lisaks viis eksemplari täieliku kogu loomiseks ja kättesaadavaks

tegemiseks:

Eesti

Rahvusraamatukogule,

Tartu

Ülikooli

Raamatukogule,

Eesti

Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogule, Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogule ja

Tallinna Ülikooli Akadeemilisele Raamatukogule. Eelpool nimetatud raamatukogudes on

seega kolme liiki trükise eksemplare: 1) igavesti säilitatavad eksemplarid; 2) eksemplarid, mis

on mõeldud ainult teadustöö eesmärgil kasutamiseks; 3) komplekteerimiseksemplarid.

Esimesed kaks komplekteeritakse sundeksemplari süsteemi kaudu ning kolmas on

raamatukogude ostud. SES §-st 8 on näha, et seadusandja ei ole mitte mõelnud välja suvalise

sundeksemplaride arvu ja jaganud siis sellest arvust eksemplarid raamatukogude vahel, vaid

sundeksemplaride arv on määratud kindlaks nimelt konkreetsete raamatukogude järgi nii, et

põhilised teadusraamatukogud saaksid vähemaks ühe eksemplari. Seega on seadusandja

kaalunud sundeksemplaride arvuks just kaheksa määramisel nende eksemplaride järele olevat

vajadust. Seetõttu ei nõustu kohus kaebuse esitaja väidetega (ega ka Riigikontrolli kaebuses

viidatud aruandega), et sundeksemplaride järele SES sätestatud mahus (kaheksa eksemplari)

puudub tegelik vajadus. Siinjuures on oluline, et mida intensiivsem on riive, seda kaalukamad

peavad olema seda õigustavad põhjused. Kuna sundeksemplaride loovutamise kohustus ei ole

kahtlemata intensiivne põhiõiguse riive, siis seda õigustavad põhjused ei pea olema ka

samavõrd kaalukad kui mõne muu riive (nt kinnisasja sundvõõrandamise) puhul. Kahtlemata

riivaks kirjastust vähem sundeksemplaride loovutamine kasvõi sümboolse kokkulepitu hinna

eest, kuid arvestades riive väikest intensiivsust leiab kohus, et tasuta loovutamine on

käesoleval juhul vajalik. Samas on sundeksemplaride arv SES-s sätestatud võimalikult

väiksena. Olukord, kus kirjastusel oleks kohustus tasuta loovutada näiteks üks eksemplar

kõikidele Eesti raamatukogudele, oleks juba sootuks teise intensiivsusega ja sellisel juhul oleks

vajalikkuse põhimõttega kooskõla küsitav.

24. Kohus peab lisaks vajalikuks märkida, et Eestis on tugev avalike raamatukogude

traditsioon, milles ülikoolide juures tegutsevatel teadusraamatukogudel on suur roll. Samuti

leiab kohus, et Eesti kultuurikäsitluses peetakse raamatut kui sellist väärtuseks iseenesest,

mida näitab ka eelviidatud kultuuriministri 19.03.1997 määrus nr 10. Nimetatud määruses ei

esitata kriteeriume trükistes sisalduva informatsiooni kvaliteedile või iseloomule, vaid loetakse

kõik mingitki sisulist informatsiooni sisaldavad trükised rahvuskultuuri seisukohalt olulisteks.

25. Kolmandaks tuleb kontrollida mõõdukuse ehk kitsamas tähenduses proportsionaalsuse

kriteeriumi täidetust. Isegi kui meede on sobiv ja vajalik, ei tohi seda kohaldada, kui kahju või

muu koormav tagajärg, mida isikule põhjustatakse, on tunduvalt suurem, kui meetmega

saavutatavad positiivsed tulemused. Siin tuleb kaaluda hüve, mida riivega saavutatakse (antud

juhul teavikute kogu loomist nende bibliograafiliseks registreerimiseks, statistilise arvestuse

pidamiseks ning kättesaadavaks tegemiseks teadustöös ja kunstiloomes) ja kirjastusele selle

tekitatavad varalist koormust. Kohus leiab, et kuna SES § 4 lg 2 p 1 kohaselt ei tule loovutada

sundeksemplare alla 50 eksemplariga tiraažiga teoste puhul ja kuivõrd SES § 6 lõike 2 kohaselt

on võimalik KuM-l ka üle 50 eksemplariga tiraaži puhul lähtudes trükise hinnast ja levitatavast

kogusest sundeksemplaride arvu vähendada, on kaheksa sundeksamplari loovutamise

kohustus mõõdukas ega ole kirjastusi põhimõtteliselt ebamõistlikult koormav. SES annab

õiguse teha kaheksast eksemplarist erandeid kirjastaja kasuks.

26. Kokkuvõtlikult leiab kohus, et sundeksemplaride loovutamise regulatsioon SES-s on

põhiseadusega kooskõlas: see vastav omandikitsenduste üldistele põhimõtetele ja ka

põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele. Seega tuleb jätta kaebuse

esitaja taotlus SES § 3 p 1 ja § 6 lg 1 p 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks

rahuldamata.

27. Teiseks tuleb analüüsida, kas KuM on jätnud õiguspäraselt vähendamata TEA

entsüklopeedia 3. köite sundeksemplaride arvu. Sundeksemplaride arvu vähendamise taotlust

SES § 6 lõike 2 alusel läbi vaadates teostab KuM kaalutlusõigust, mille puhul tuleb juhinduda

haldusmenetlust reguleerivatest üldistest normidest ja põhimõtetest. See omakorda tähendab,

et haldusakt või toiming, milles otsus tehakse, peab olema nõuetekohaselt põhjendatud

(haldusmenetluse seaduse, edaspidi HMS, § 56) ning kaalutlusõiguse teostamisel tuleb toimida

kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades

olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 1). Teisisõnu peab

kaalutlusõiguse alusel tehtava haldusakti põhjendustest nähtuma nii see, millistel haldusorgani

poolt tuvastatud faktilistel asjaoludel on otsus tehtud, kui see, millisele õiguslikule alusele see

tugineb ning kuidas ja milliseid väärtusi on haldusorgan talle seadusega võimaldatud erinevate

otsustusvõimaluste vahel valimisel kaalunud. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või

tehtud toimingu põhjendusest peab selguma, miks on tuvastatud asjaoludel tehtud just selline

ja mitte mõni teistsugune otsustus. Kohtulik kontroll kaalutlusõiguse alusel välja antud

haldusakti või tehtud toimingu üle on piiratud. HKMS § 19 lõike 6 kohaselt kontrollib

halduskohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul seda, kas on järgitud

kaalutlusõiguse piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse

üldtunnustatud põhimõtteid. See tähendab, et kohus ei saa asetada ennast otsuse teinud

organi rolli ja hakata asjaolusid ise hindama ega otsustama, millised tuvastatud asjaoludest on

olulisemad, vaid kohus hindab kaalutlusõiguse teostamist vaid sellest aspektist, kas kaalumine

leidis aset ja kas haldusorgani otsus on loogiliselt ja ratsionaalselt põhjendatud ning ei riku

õiguse üldtunnustatud väärtusi.

28. Kohus leiab, et 11.08.2009a kirjas 7.10/1444 kajastatud otsus ja 14.09.2009 vaideotsus on

piisavalt kaalutud ning need kaalutlused tuginevad õigusnormidele, on veenvad, loogilised ja

seetõttu ka õiguspärased. Kultuuriminister on esitanud 11.08.2009 kirjas sundeksemplaride

arvu vähendamata jätmise põhjusena asjaolu, et seni on vähendatud sundeksemplaride arvu vaid

väga väikese tiraažiga ja samas kõrgete tootmiskuludega trükiste puhul ning kus sundeksemplaride

arv on mõjutanud oluliselt kirjastaja majandushuve. KuM on selgitanud, et TEA kirjastuse puhul

nad sellist ohtu ei näe. Vastustaja mainitud kuus sundeksemplari on kaalumisel aluseks

seetõttu, et SES § 6 lg 2 järgi ei tohi sundeksemplaride vähendatud arv olla väiksem kui kaks.

Seega ei saa vastustaja vähendada sundeksemplaride arvu rohkem kui kuue eksemplari võrra.

Vaideotsuses on vastustaja põhjendusi täpsustanud, leides lõppkokkuvõtteks samuti, et

sundeksemplaride arvu ei tule vähendada.

29. Kohtuistungil kinnitasid pooled, et TEA entsüklopeedia 3. osa tiraažiks on 8500 eksemplari.

Kuus eksemplari sellest tiraažist moodustab 0,07%. Kohtu hinnangul on ilmselge, et toodangust

0,07% loovutamine ei saa mõjutada kirjastaja majandushuve. Väited, nagu mõjutaks nende

majandushuve „iga sent“, on emotsionaalsed ega ole ratsionaalselt põhjendatud. Eesti

kirjastusturul on 8500 eksemplariga tiraaž enneolematult suur ja seejuures ei sea SES

sundeksemplaride arvu sõltuvusse tiraaži suurusest. Ka 200-300 eksemplarise tiraažiga

debüütluulekogu avaldamisel peab kirjastaja loovutama 8 sundeksemplari, sellisel juhul

moodustaks kuus sundeksemplari tiraažist vastavalt 2-3%. Kohus leiab, et tulenevalt TEA

entsüklopeedia 3. köite suurest tiraažist on käesoleval juhul kirjastusele sundeksemplaride

loovutamine keskmiste trükistega võrreldes oluliselt väiksem majanduslik koormus ja seda

eksemplari keskmise trükisega võrreldes suuremast omahinnast hoolimata. Seejuures ei pidanud

vastustaja riive vähest intensiivsust arvestades tegema omalt poolt otsuses ja vaideotsuses

majanduslikke kalkulatsioone, kui palju täpselt vaidlusaluse kuue sundeksemplari loovutamine

kaebaja huve riivab. Tiraaži ja sundeksemplaride suhte põhjal piisab käesoleval juhul

konstateeringust, et kulu ei ole tiraažiga võrreldes ebaproportsionaalne, vaid pigem tühine ega ole

seetõttu kirjastaja omandipõhiõiguse rikkumine. Sellise konstateeringu kinnituseks mahuka

majandusanalüüsi tegemine oleks aga antud juhul avaliku võimu ressursi raiskamine, kuna

objektiivne vajadus selleks puudus: vastus küsimusele oli niigi ilmselge.

30. Kaebuse esitaja väitis kirjalikes materjalides, et sundeksemplaride loovutamise tõttu

kirjastusel kanda tulnud rahalise koormise määratlemisel tuleb lähtuda saamatajäänud tulust.

Kohtuistungil lähtus kaebuse esitaja aga trükise ühe eksemplari omahinnast. Ka kohtu

hinnangul ei oleks põhjendatud lähtuda trükise hinnast, millega seda tarbijale müüakse, vaid

konkreetselt nende kuue sundeksemplari valmissaamiseks tehtud kulutustest. Kaebuse esitaja

esindaja kinnitusel müüakse TEA entsüklopeediat komplektina (ettetellimisel) ja vaidlusaluse

3. köite tiraaž oli 8500 eksemplari, millest tellimus on käesolevaks hetkeks esitatud 8200

eksemplarile. Seega ka juhul, kui kirjastusel ei oleks olnud kohustust loovutada kaheksa

sundeksemplari, ei oleks 3. köite läbimüük olnud suurem, kuna läbimüük oleneb käesoleval

juhul ostjate nõudlusest ja mitte olemasolevate entsüklopeediaköidete arvust (mis hetkel

ületab nõudlust ca 300 eksemplari võrra). Trükise omahind on kaebuse esitaja esindaja

kinnitusel 482 krooni, mis teeb vaidlusaluse kuue sundeksemplari hinnaks 6 x 482 = 2892

krooni. Kohus leiab, et selline summa on TEA kirjastusele ilmselgelt väike kulu. Lisaks sellele

kohus leiab ka, et sundeksemplari hinna arvutamisel ei tule lähtuda kõikidest teose

omahinnahulka arvatavatest kulutustest. Arusaadavalt määratletakse trükise tiraaž eeldatava

läbimüügi järgi. Sellest lähtudes kujuneb ka autori- või litsentsilepingu hind, samuti tõlke-,

toimetaja-, korrektorilepingu hind. Sundeksemplare ei ole vaja turustada, seetõttu ei ole

nendega seonduvaid müügi-, laokulusid ega halduskulusid. Kohus peab tõenäoliseks, et

sundeksemplaride korral on reaalseks kuluks vaid trükihind. TEA entsüklopeedia 3. köite

trükihind oli kaebuse esitaja kohtuistungil antud kinnitusel ca 100 krooni.

31. Vastustaja väiteid selle kohta, et sundeksemplaride hulk kaetakse tegelikult nn

praagifondist, peab kohus usutavateks, kuid antud kaebuse lahendamise seisukohalt ei ole vaja

neile väidetele sisulist hinnangut anda, kuna kohus leidis eelnevalt, et kuue sundeksemplari

loovutamine ei mõjuta käesoleval juhul TEA kirjastuse huve ning nende loovutamine ei ole

ebaproportsionaalne rahaline koormus.

32. Viimaks leiab kohus sedagi, et vastustaja osundas istungil väga õigesti sellele, et riik on

teinud kirjastajatele ka soodustusi, kehtestades raamatutele madalama käibemaksu (20%

asemel 9%), mis kahtlemata mõjutab raamatute läbimüüki ja suurendab seega kirjastuste

kasumit. Seetõttu ei pea kirjastajad tundma end SES-s sätestatud sundeksemplaride

loovutamise kohustuse tõttu teiste ettevõtjatega võrreldes ebavõrdselt koheldutena.

33. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole taotlenud kaebuse esitajalt vastustaja kantud menetluskulude väljamõistmist.

Seega tuleb poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.

Kadriann Ikkonen

kohtunik