3-09-1397/80 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Dagmar Maastik

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.aprillil 2010.a. Tallinnas

Haldusasja number

3-09-1397

Haldusasi

T.K. ja L.P.u kaebused Tallinna Linnavalitsuse 27.05.2009.a.

korralduse nr 872-k osaliseks tühistamiseks või õigusvastaseks

tunnistamiseks

ja

L.P.u

kaebus

Tallinna

Linnavalitsuse

16.09.2009.a. korralduse nr 1489-k täielikuks tühistamiseks või

õigusvastaseks tunnistamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

16.03.2010.a.

Kohtuistungist osa võtnud

menetlusosalised

kaebajad T.K. ja L.P., nende esindaja vandeadvokaat Raul Ainla,

vastustaja Tallinna Linnavalitsuse esindajad Kelli Ristal ja Priit

Lello

RESOLUTSIOON

Jätta kaebused rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tal-

linna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teata-

vakstegemisest arvates ehk hiljemalt 12.mail 2010.a. Samaks kuu-

päevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koosta-

miseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioon-

kaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnako-

hus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja arutamist koh-

tuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD

27.05.2009.a. Tallinna Linnavalitsus korraldusega nr 872-k otsustati anda avaliku kirjaliku

enampakkumise korras üürile Tallinna linna omandis oleval Müürivahe tn T1//Suur-Karja tn//Väi-

ke-Karja tn//Vana-Posti tn//Kuninga tn//Vana turg//Sauna tn maatükil asuvate teerajatiste osa pind-

alaga 90 m2, 5 taksopeatuse kohta ning Viru tn ja Viru väljaku kinnisasja osad kokku pindalaga 155

m2, 7 taksopeatuse kohta(p 1); määrati kinnisasja osade üürile andmise tingimused(p 2), rajatiste

avalike kirjalike enampakkumiste hindamise kriteeriumid(p 3), rajatiste üüri tingimused(p 4);

enampakkumise võitjaga üürilepingu sõlmimise aeg(p 5), võitja kohustus maksta lepingu täitmise

tagatisraha(p 6), tingimused, milliste esinemisel on üürileandja õigus lõpetada leping(p 7) ja

üürniku kohustus maksta leppetrahvi(p 8); moodustati enampakkumise komisjon(p 9); kohustati

transpordiametit tähistama rajatistel taksopeatused(p 10), kommunaalametit rajatiste valdust

üürnikule üle andma ja lepingu lõppemisel tagasi võtma(p 11), munitsipaalpolitsei ametit teostama

üürilepingu üle järelevalvet(p 12), linnavaraametit korraldama avalikku kirjalikku enampakkumist,

sõlmima üürilepingut ja teostama üüri laekumise üle järelevalvet(p 13); tunnistati kehtetuks

linnavalitsuse 25.02.2009.a. korraldus nr 275-k samade teerajatiste üürile andmise kohta(p 14).

Korralduse preambulis on kirjas, et korralduse andise põhjuseks on avalik huvi vähendada

vanalinna piirkonnas mootorsõidukite liikluskoormust, tagada sujuv ja häireteta liiklus, suurendada

liiklusohutust, tõsta taksoteenuse usaldusväärsust, kvaliteeti ning ohutust, kaitsta tarbijate õigusi

taksoteenuse kasutamisel, luua võimalus mõistliku hinnaga taksoteenuse kui ühistranspordi teenuse

pakkumiseks ja tarbijale läbinähtava teenuse hinna kättesaadavus, tagada ööpäevane taksoteenuse

kättesaadavus, laiendada taksoettevõtluse võimalusi ja luua uusi taksopeatusi, vähendamata

olemasolevaid, säästa maksumaksja raha taksopeatuste hooldusel ja haldamisel vastavate kulude

panemisega taksoteenusest tulu saajale, taksoteenuse osutaja anonüümsuse vähendamiseks ja

sotsiaalse kontrolli suurendamiseks ning arvestades ka korraldusele lisatud seletuskirjas toodud

põhimotiive ja kaalutlusi(tl I-13-19).

Seletuskirja kohaselt sõidavad taksod klientide leidmiseks vanalinna liikluseks avatud piir-

konnas intensiivselt ringi, häirides tavasõidukite ja jalakäijate liiklust ning põhjustades vibratsiooni

ja paisates vanalinna kitsastele tänavatele heitgaase, mis kahjustavad inimeste tervist ja UNESCO

maailmapärandi nimistusse kuuluvat Tallinna vanalinna; samuti pargivad taksod sageli selleks kee-

latud kohtades, seades ohtu teisi sõidukeid ja jalakäijaid. Andes uued loodavad taksopeatused

üürile konkreetsele ettevõttele need negatiivsed ilmingud eeldatavasti vähenevad. Samuti ei saa

sellistes peatustes taksoteenust osutada anonüümne taksojuht, tarbijatelt kaebuste laekumisel on

võimalik teenust osutanud taksojuht tuvastada, mis suurendab taksoteenuse usaldusväärsust ja aitab

paremini tagada tarbijate õigusi. Kuna taksopeatused antakse üürile madalaimat taksoteenuse hinda

pakkunud pakkujale, soodustab see hindade langust ka teistes lähipiirkonna taksopeatustes, mis on

ainus tõhus meede turistide ja teiste tarbijate kaitseks, kes pole informeeritud taksoteenuse

hindadest Tallinnas. Sageli loobivad klienti ootavad taksojuhid prahti maha ning ühtegi taksotee-

nuse osutajat pole võimalik kohustada taksopeatust korras hoidma. Loodavate taksopeatuste üürile

andmise lepingus on selline tingimus sees. Vähemalt 30 kuni 5 aasta vanuse minimaalselt 400-

liitrise pagasiruumi mahuga takso olemasolu nõue on vajalik, tagamaks, et taksopeatuses on 24

tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas vähemalt 2 taksot ning vanalinna hotelle kasutavatel turistidel on

võimalik kaasa võtta vajalikul määral pagasit; kuna turvasüsteemid aeguvad 5-aastase intervalliga,

saab kvaliteetset ja ohutut taksoteenust pakkuda üksnes kuni 5 aasta vanuste sõidukitega, lisaks on

taksode välimus ühest küljest pealinna ja riigi visiitkaart ning teisest küljest eeskujuks teistele

taksoettevõtetele ja taksojuhtidele teenuse kvaliteedi parandamiseks(tl IV-7-13).

11.08.2009.a. Tallinna Linnavaraameti käskkirjaga nr 1-2/138 tunnistati Viru tn ja Viru väl-

jaku kinnisasjade osade taksopeatusena üürile andmiseks korraldatud avaliku kirjaliku enampak-

kumise võitjaks AS “Tulika Takso” ning käskkirjaga nr 1-2/139 tunnistati Müürivahe tänav T1//

Suur-Karja tänav//Väike-Karja tänav//Vana-Posti tänav//Kuninga tänav//Vana turg//Sauna tänav

maatükil asuvate teerajatiste osa üürile andmine nurjunuks, kuna tähtajaks ei laekunud ühtegi pak-

kumist(tl I-144-146).

16.09.2009.a. Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 1489-k otsustati anda avaliku kirja-

liku enampakkumise korras üürile Tallinna linna omandis oleval Müürivahe tn T1//Suur-Karja tn//

Väike-Karja tn//Vana-Posti tn//Kuninga tn//Vana turg//Sauna tn maatükil asuvate teerajatiste osa

pindalaga 54 m2 taksopeatusena kasutamiseks(3 peatuse kohta)(p 1). Korralduse preambul ja punk-

tid 2-13 ning korralduse lisaks olev seletuskiri on analoogilised korralduse nr 872-k vastavate osa-

dega, üksikud erinevused välja arvatud(tl III-19-23; IV-55-58).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebajad paluvad tühistada või alternatiivselt tunnistada õigusvastaseks korraldus nr 872-

k, välja arvatud p 14. Otsustus anda üürile Tallinna linna omandis olevate rajatiste ja kinnisasjade

osi rikub kaebajate kui tegutsevate taksojuhtide seadusest tulenevat õigust kasutada avalikuks

kasutamiseks mõeldud rajatiste ja kinnisasjade osi taksopeatusena. Kui vanalinna luuakse uued

taksopeatused, peab kõigil Tallinna taksojuhtidel olema õigus neid kasutada. Kaebajad ei saa

korralduse p 2 tingimustele mittevastavuse tõttu ja ka materiaalsetel põhjustel avalikust

pakkumisest osa võtta. Korraldusega kehtestatud taksopeatuste üürileandmise kord ja tingimused,

mis ei võimalda osaleda enampakkumisel väikestel taksoveoteenust osutavatel äriühingutel, kelle

omandis on alla 30 sõiduki, rikub ettevõtlusvabaduse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid. Korralduse

punktides 2.2 ja 2.3 nimetatud rajatiste ja kinnisasjade osade üüri alghinnaks on vastavalt 15 000 kr

ja 21 000 kr kuus. Punkti 2.6.8 järgi peab pakkuja omama vähemalt 30 kuni 5 aasta vanust taksot,

mille pagasiruumi maht on minimaalselt 400 l, või kirjalikku lepingulist suhet vähemalt 30

taksojuhiga, kes teostavad taksovedu kuni 5 aasta vanuste taksodega, mille pagasiruumi maht on

minimaalselt 400 l ning mis kannavad pakkuja kaubamärki. Need on põhjendamatud tingimused,

mille pakkumisel osalemise eelduseks seadmine viitab suunatud pakkumisele. Kaebajad ei peagi

pakkumisest osa võtma, sest neile on väljastatud taksoveoluba ja sõidukikaart, mis annavad õiguse

Tallinnas tegutsemiseks. Kõik taksojuhid, kellele on linna poolt väljastatud taksoveoluba, kanna-

vad riigi ja kohaliku omavalitsuse ees ühesugust maksukoormust, järelikult peavad neil olema

võrdsed võimalused kasutada vabalt kohaliku omavalitsuse rajatistel ja kinnistutel asuvaid

taksopeatusi.

Korraldus on motiveerimata, selles puuduvad kaalutlused, millest haldusorgan korralduse

vastuvõtmisel on lähtunud. Põhjendus on üldsõnaline ja deklaratiivne, sellest pole võimalik aru

saada, kuidas taksopeatuste väljaüürimine peaks tagama kõigi korralduses nimetatud eesmärkide

täitmise. Korralduses on märgitud, et sellele on lisatud seletuskiri, kuid puudub viide, kust seda

võiks leida, Tallinna õigusaktide registrisse seda koos korraldusega ei pandud, see ilmus sinna alles

paar nädalat hiljem Selleks, et haldusakti õiguspärasust oleks võimalik kontrollida, peaks haldus-

organ haldusakti koos selles viidatud seletuskirjaga adressaadile kätte toimetama või tegema need

mõlemad muul moel lihtsalt kättesaadavaks. Vastustaja pidi olema teadlik, et korraldus võib riivata

Tallinna taksojuhtide huve ning seetõttu oleks pidanud ta taksojuhte intensiivsemalt teavitama.

Piisanud oleks taksojuhte esindavate MTÜ-de teavitamisest neile korralduse ja seletuskirja saat-

mise teel. Riigikohus on 23.04.2008.a. otsuses nr 3-3-1-12-08 sedastanud, et kui on ette näha, et

üksnes seaduses sätestatud kanalid ei pruugi olla piisavad selleks, et teave ka tegelikult jõuaks

huvitatud isikuteni ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid, on vaja isikuid

seaduses sätestatust intensiivsemalt teavitada. Haldusakti andmise eesmärgi väljatoomine ja viita-

mine seletuskirjale, mis pole adressaadile kättesaadav, on käsitatav motiveerimiskohustuse for-

maalse täitmisena, mis on piisav alus haldusakti tühistamiseks. Haldusakti motiveerimine alles

kohtumenetluse käigus on lubamatu ega muuda seda tagantjärgi kontrollitavaks.

Puudub korralduse andmise õiguslik alus, vastustaja on alles kohtule esitatud vastuses vii-

danud teeseaduse(TeeS) erinevatele sätetele. Tallinna linnal on omandiõigus kõnealuste kinnisasja-

de ja teerajatiste üle nii asjaõigusseaduse(AÕS) kui ka TeeS alusel, mille § 4 lg 1 ütleb, et avalikult

kasutatavad teed on riigimaantee, riigi talitee, kohalik tee ja kohalik talitee. Avalikult kasutatavat

teed võib kasutada igaüks TeeS-s ja teistes õigusaktides sätestatud piirangutega. Tee koosseisu

kuulub muuhulgas ka liiklemiseks kasutatava rajatisena ühissõiduki peatuseks ettenähtud ala ja

ootekoda(TeeS § 2 lg 2 p 1). Seega on taksopeatustena kasutatavate kinnisasja osade ja teerajatiste

näol tegemist avalikult kasutatava kohaliku teega, mille andmine piiratud hulga isikute kasutusse

on õigusvastane. Avaliku asja mõiste eeldab, et asja kasutatakse avalikes huvides ning selle

omanik peab lähtuma omanikuõiguste teostamisel avalikest huvidest. AÕS § 155 lg 1 sätestab, et

omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, ei või takistada ega lõpetada selle tee kasu-

tamist ka siis, kui tee pole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena.

Vastustaja on TeeS §-st 29 lg 3, mis võimaldab teatud eeldustel anda avalikult kasutatavat

teemaad teise isiku kasutusse, teinud ebaõige järelduse, et volikogu 29.05.2003.a. määrusega nr 34

kinnitatud „Linnavara kasutusse andmise kord“(edaspidi „linnavara kord“) võimaldab anda takso-

peatusi üürile. Korra p 3 kohaselt antakse vara kasutusse, kui see pole vajalik avalikuks otstarbeks

või linna valitsemiseks. Vara kasutusse andmine pole lubatud, kui see muudab võimatuks või olu-

liselt raskendab kasutusse andja valduses oleva muu vara otstarbekohast kasutamist või tema

õiguste teostamist. Tallinna linn ei osale praegusel juhul õigussuhtes mitte eraõigusliku omaniku-

na, kes saab avalikult kasutatavat asja välja üürida, vaid avaliku võimu kandjana. Seega on

välistatud eraõiguses kehtiv privaatautonoomia põhimõte ning linn on kohustatud tagama põhisea-

dusest(PS) tulenevaid põhiõigusi ja -vabadusi. PS § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes

põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Avalikult kasutatava tee kasutamisõiguse

piiramisega piiratakse ettevõtlusvabadust(PS § 31), sest osa taksojuhte jääb ilma õigusest neid

taksopeatusi kasutada, ning reisijate õigust valida avalikult kasutatavast taksopeatusest endale

sobivat taksot, mis tähendab taksoreisijate vaba eneseteostuse riivet(PS § 19); osa taksojuhte sea-

takse aga eelisseisundisse, mis tähendab võrdsusõiguse riivet(PS § 12). Korralduse andmise

alusena viidatud ÜTS-i ja võlaõigusseaduse(VÕS) sätted sellisteks põhiõiguste riiveteks alust ei

anna. Seega on linna poolt avalikult kasutatavate taksopeatuste üürimine osale taksoettevõtjatest

vastuolus PS §-ga 3 ning §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Korraldusest jääb

arusaamatuks, kuidas aitab Tallinnas seaduslikul alusel tegutsevate taksojuhtide juurdepääsuõiguse

piiramine vanalinnas asuvatele taksopeatustele vastustaja soovitud eesmärki täita. Korralduse

andmisel on vastustaja eiranud linnavara korra punkte 7-9, sest pole uurinud, milline on välja-

üüritava vara kasutamise eest keskmine tasu suurus. Linnavalitsusel puudub vara kasutusse and-

miseks igasugune arvestusmetoodika ning kinnitamata on miinimumtasu määr, millest madalama

tasu eest vara välja üürida pole lubatud. Tegemist pole eraomandis oleva varaga, mida võib

suvalise hinnaga välja rentida.

Kaebaja L.P. palub korraldus nr 1489-k täies ulatuses tühistada või kui kohus seda

võimalikuks ei pea, tunnistada õigusvastaseks, esitades samad põhjendused, mis korralduse nr 872-

k vaidlustamisel, selle erisusega, et korralduses nr 1489-k nimetatud teerajatise osade üüri alghin-

naks on 9000 kr kuus, pakkuja peab omama vähemalt 20 kuni 5 aasta vanust taksot, mille pagasi-

ruumi maht on minimaalselt 400 l või kirjalikku lepingulist suhet vähemalt 20 taksojuhiga, kes

teostavad taksovedu kuni 5 aasta vanuste taksodega, mille pagasiruumi maht on minimaalselt 400 l

ning mis kannavad pakkuja kaubamärki. Tegemist on põhjendamatute tingimustega, mille pak-

kumisel osalemise eelduseks seadmine viitab suunatud pakkumisele. Takso 5-aastase vanuse ja

400-liitrise pakiruumi nõue on põhjendamatu, kitsendab vedajate õigusi ning seega vastuolus ÜTS-

ga, kuna sellega välistatakse osa vedajate võimalus osalemiseks. ÜTS § 2 p 11 sätestab, et

taksovedu on sõitjate vedu tellija soovitud sihtkohta taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja

arvatud reisirong ja reisiparvlaev. Tallinna Linnavolikogu 3.03.2005.a. määrusega nr 16 kehtes-

tatud Tallinna taksoveoeeskirja p 8 ei kehtesta taksodele pagasiruumi mahu ja vanuse nõudeid.

400-liitrise pakiruumi nõude sisseviimine ei täida eesmärki, milleks on reisijate parema ohutuse,

mugavuse ja teeninduskvaliteedi tagamine ning klientide põhimassi teenindamisel pole pagasiruu-

mi suurusel mingit tähtsust. Pagasiga kliente on vähem ja kui mõnel kliendil on keskmisest suurem

pagas, on tal võimalik tellida mahtuniversaal, väikebuss või kasutada üldse veotaksot. Kõnealune

piirang annab põhjendamatu eelise suuremate taksodega teenust osutavatele taksojuhtidele, samuti

taksoteenust osutavatele firmadele, mille omandis või kasutuses on sellise suurusega pagasiruumi-

ga taksod või millel on sõlmitud lepingud taksojuhtidega, kelle kasutuses või omandis on niisugu-

sed taksod. Jääb arusaamatuks, miks on vaja kehtestada nõudeid, mis tekitavad taksoettevõtjatele ja

nende klientidele põhjendamatuid lisakulutusi, sest paratamatult tõuseb ka taksoteenuse hind.

Seega on taksoteenuse osutajate ettevõtlusvabaduse piiramine lisaks vastuolule PS §-ga 31

vastuolus ka ÜTS §-ga 3 p 2, mis sätestab, et ühistranspordi kavandamise ja korraldamise eesmärk

on soodustada ühissõidukite eeliskasutamist sõiduautode ja teiste individuaalsõidukitega võrreldes,

vähendades sellega transpordi negatiivset mõju keskkonnale ja sellest põhjustatud tervisekahjustusi

ning aidates kaasa liiklusõnnetuste ja liiklusummikute ärahoidmisele. Transpordi negatiivse mõju

all keskkonnale mõeldakse teatavasti CO2 emissiooni – suurem sõiduk tarbib rohkem kütust ning

seetõttu on suurem ka negatiivne mõju keskkonnale. Korralduse p 2.5.9. keelab ilma igasuguse

põhjenduseta osaleda enampakkumisel taksodel, mis on saanud õiguse kasutada juba üürile antud

Viru tn taksopeatust. Maanteeameti 2.11.2009.a. kirjas märgitakse, et Viru tänavale rajatud takso-

peatus on halvendanud liiklussujuvust ja -ohutust(tl IV-70). Tallinna Puuetega Inimeste Koja

30.10.2009.a. kirjas leitakse, et kõnealune peatus pole ligipääsetav puuetega inimestele ega võimal-

da nende ohutut ja sujuvat teenindust(tl IV-63). Konkurentsiamet on 13.10.2009.a. kirjas vastanud

jaatavalt L.P.u küsimusele, kas tegu on konkurentsiseaduse(KonkS) rikkumisega, kui mitu FIE-t

sõlmivad lepingu osutada taksoteenust ühtsete hindadega(tl IV-71-72,75). 19.02.2010.a. linnavalit-

susele saadetud soovituses märgib Konkurentsiamet, et taksopeatuste üürileandmine kahjustab

vaba konkurentsi ja tarbijate õigust vabalt taksoteenuse osutajat valida(tl IV-129-133).

Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata, esitades lisaks vaidlustatud korraldustes ja

nende seletuskirjades märgitule järgmised põhjenused. Kohaliku omavalitsuse vara moodustab küll

peaasjalikult avalikuks otstarbeks mõeldud vara, kuid linnal on õigus seda käsutada ja anda kasu-

tusse kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse(KOKS) § 34 lg 1 ja 2 alusel. PS §-st 154 lg 1 tu-

lenevalt on kohalikul omavalitsusel ulatuslik omakorraldusõigus oma vara käsutamise ja kasuta-

mise küsimuste otsustamisel. Kohtud võivad reeglina kontrollida vara käsutamise ja kasutamise

õiguspärasust, mitte aga otstarbekust. Kohtu pädevuses pole otsustada, mida linn peab oma varaga

tegema - kas kasutusse andma, müüma või ise kasutama(Riigikohtu otsused nr 3-3-1-15-01 p 29 ja

nr 3-3-1-35-05 p 9). Kohus saab ainult kontrollida, kas haldusakti andmisel või toimingu soorita-

misel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid

õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Vaidlustatud korralduste alusel läbiviidud enampakkumised

tagasid ühetaolise kohtlemise, avalikkuse ja läbipaistvuse ning proportsionaalsuse.

Kaebajad pole esitanud ühtegi argumenti, et korraldustes toodud enampakkumisel osalemi-

se tingimused oleksid põhjendamatud ja rikuksid nende õigusi, nad on põhjendanud oma õiguste

rikkumist üksnes sellega, et enamapakkumiste korraldamine ja teerajatiste üürile andmine toob

neile kaasa varalise kahju. Vastustaja otsustus anda kahe linnarajatise osa üürile kahe taksopea-

tusena ei saa rikkuda kaebajate õigusi. Ainuüksi sellelt pinnalt, et kaebajad osutavad Tallinna

linnas FIE-na taksoteenust, ei saa tuletada nende õiguste rikkumist ja halduskohtusse pöördumise

õigust. Enampakkumised korralduste nr 872-k ja nr 1489-k alusel toimusid menetluses, mis võima-

ldas võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel. Üksiktaksod ei

saanud küll osaleda, kuid FIE-d oleksid võinud koopereeruda. Kaebajate viidatud AÕS § 155 ei

anna neile subjektiivset õigust kasutada linna tänavaid ja nende osi piiramatult oma ettevõtlus-

tegevuse arendamiseks. Vastasel juhul võiks igaüks kasutada taksopeatustena või ükskõik millisel

muul talle sobival eesmärgil kõiki riigi ja kohaliku omavalitsuse omandisse kuuluvaid asju, sest

neil võib olla avalik-õiguslik iseloom. Osundatud säte reguleerib kinnisasja omaniku kitsendusi,

kelle maad läbib avalikult kasutatav tee. Väär on kaebajate väide, et neil on ka täna õigus

vaidlusalustel rajatistel osutada taksoteenust ja kasutada neid tänavaosi taksopeatustena. Kuigi

tegemist on avaliku ruumi osaga, on see siiski linnarajatis, mis kuulub Tallinna linna omandisse.

Seetõttu on linnal õigus otsustada, mis otstarbel ja viisil linnavara kasutusse antakse.

Ekslik on ka kaebajate väide, et korraldus riivab ettevõtlusvabadust seadusliku aluseta. PS

§-s 31 sõnastatud õigus tegeleda ettevõtlusega pole absoluutne õigus, osundatud sätte teine lause

lubab seadusandjal kehtestada ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimused ja kord. Ettevõtlusvaba-

duse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest, mis johtub avalikust huvist või teiste isikute õi-

guste ja vabaduste kaitse vajadusest, on kaalukas ja õiguspärane. Vaidlustatud korralduste seletus-

kirjades on toodud põhjalikud kaalutlused, miks konkursid välja kuulutati, mis oli selleks põhjen-

datud avalikuks huviks, miks sooviti anda üürile linna omandis olevad teerajatiste osad ehk teisi-

sõnu, milliste teiste isikute õiguste või kollektiivsete hüvede kaitseks otsustas vastustaja anda kaks

uut moodustatavat taksopeatust üürile üheks aastaks konkursi võitjale. Kõnealustel kohtadel varem

taksopeatusi polnud, Suur-Karja tänavale mõeldud taksopeatuse kohas on praegu tasulise

parkimise ala ning Viru tn kinnisasja osa suhtes kehtis enne taksopeatuse loomist parkimise keeld.

Seega ei saa nende rajatiste kasutusse andmine rikkuda kaebajate väidetavat õigust kasutada neid

tänavarajatiste osi taksopeatustena. Kaebajad ei jää ilma ühestki olemasolevast õigusest ettevõtlu-

sega tegelemisel. Kui kohus peaks kaebuse rahuldama, siis ei taastuks selle tulemusena ühtegi

kaebajate väidetavat õigust, mille kaitseks on kaebus esitatud.

Tõendamata on kaebajate väited, et uue taksopeatuse loomisega on neile tekitatud varalist

kahju. Tallinnas on praegu 2692 autot, mis omavad õigust osutada taksoveoteenust. Kui Viru tn

taksopeatus kaotada, siis need taksod, millel on praegu kohustus teenindada seda peatust, hak-

kaksid kliente ootama peatustes, mida on õigus kasutada kõikidel taksodel, mis pikendaks seal

kliente ootavate taksode järjekordi ja vähendaks nende võimalust teenida tulu. Iga taksopeatuse

loomisega, olenemata sellest, kas seda peatust võib kasutada ainult kindel taksoteenuse osutaja või

kõik taksod, paraneb kõikide taksoteenuse osutajate olukord, sest kliente ootavate taksode järje-

korrad lühenevad ja taksoteenuse osutaja jõuab lühema ajaga teenindada rohkem kliente ja teenida

seeläbi suuremat tulu.

Kaebajate poolt esitatud Tallinna Puuetega Inimeste Koja, Maanteeameti ja Konkurentsi-

ameti kirjad(tl IV-63,70-72) pole asjakohased. Kohus ei saa hinnata, kas taksopeatuse loomine

Viru tänaval rikub puuetega inimeste õigusi, sest kaebajatel puudub volitus pöörduda kohtusse

puuetega inimeste õiguste kaitseks. Samuti ei saa kohus olukorras, kus vaidlustatud on linnava-

litsuse õigus anda oma omandis olevat rajatist üürile konkreetsele isikule, anda hinnangut, kas

liikluskorraldus Viru tänaval on peale taksopeatuse loomist halvenenud. On selge, et liiklus on seal

varasemaga võrreldes tihedam, kuid see pole kaootiline – milline ta kindlasti oleks, kui kõnealust

taksopeatust võiksid kasutada kõik taksod. Konkurentsiameti 19.02.2010.a. soovitus(tl IV-129-

133) jääb vastustajale arusaamatuks. Amet leiab, et linn on tänavarajatisi üürile andes halvendanud

konkurentsitingimusi, kuid pole viidanud ühelegi KonkS-i ega mõne teise õigusakti sättele, mida

vastustaja oleks rikkunud. Üürile antud taksopeatus moodustab kõikidest linna taksopeatustest

ainult 1% ja kõikidest kesklinna peatustest 3,3%, mis tähendab, et selle üürileandmine on KonkS §

5 lg 2 p 3 mõistes vähese tähtsusega kokkulepe. Konkurentsivabaduse piiramisega oleks tegemist

alles siis, kui linnavalitsus otsustaks anda üürile rohkem kui 10 % taksopeatuste üldarvust.

Vaidlustatud korraldustega otsustatud avaliku kirjaliku enampakkumise läbiviimine on rea-

liseerunud. Linnavaraameti 11.08.2009.a. käskkirjaga nr 1-2/138 kinnitati Viru tänava ja Viru väl-

jaku kinnisasjade osade üürile andmise avaliku kirjaliku enampakkumise tulemused ja tunnistati

enampakkumise võitjaks AS „Tulika Takso“ ning Tallinna Linnavalitsuse 9.09.2009.a. korralduse

nr 1426-k alusel anti Viru tänav kinnisasja ja Viru väljak kinnisasja osad AS-le „Tulika Takso“

üheks aastaks üürile. Linnavaraameti 11.08.2009.a. käskkirjaga nr 1-2/139 tunnistati Müürivahe

tänav T1//Suur-Karja tänav//Väike-Karja tänav//Vana-Posti tänav//Kuninga tänav//Vana turg//Sau-

na tänav maatükil asuvate teerajatiste osa üürile andmine korralduse nr 872-k alusel nurjunuks,

kuna tähtajaks ei laekunud ühtegi pakkumist. Sama tulemusega lõppes ka korralduse nr 1489-k

alusel läbiviidud enampakkumine. Seega on kaevatud haldusaktidest tulenevad kohustused täidetud

ja korralduste kehtivus on sellest hetkest edasiulatuvalt lõppenud. Seetõttu ei saa kaebajate poolt

esitatud tühistamisnõue kuidagi kaitsta nende õigusi või tuua kaasa õiguslikus olukorras mingeid

muutusi. Korraldust nr 1489-k pole vastustaja pidanud vajalikuks kehtetuks tunnistatud, sest prak-

tika on selline, et kui konkurss on nurjunuks tunnistatud, antakse uue konkursi korraldamiseks uus

haldusakt.

Vaidlustatud korraldused on piisavalt motiveeritud, tehtud otsustused põhjalikult kaalutle-

tud ning õiguspärased. Õigeks võib lugeda kaebajate väiteid, et korraldustes endis motiveering

puudub, kuid see ei too kaasa nende õigusvastasust, sest aktide kaalutlused ja põhjendused on

toodud nende lisaks olevates seletuskirjades, millele on korraldustes ka viidatud kooskõlas

haldusmenetluse seaduse(HMS) §-ga 56 lg 1. Seletuskirjad on kättesaadavad Tallinna Õigusaktide

Registris koos korraldustega, olles nende lahutamatuks lisaks. Nendest nähtub, et esineb ülekaalu-

kas avalik huvi, mis õigustab kahe uue loodava taksopeatuse üürile andmist konkursi korras neile,

kes suudavad toodud tingimusi kõige paremini täita ja tagada teenuse kättesaadavuse ja suurema

ohutuse. Linnavara korra p 4 kohaselt antakse vara kasutusse kasutuslepinguga, mis sõlmitakse

korras sätestatust lähtuvalt haldusakti alusel. Haldusakti andmisele eelneb vara kasutusse saaja

kindlaksmääramine suulisel või kirjalikul avalikul enampakkumisel või läbirääkimistega pakkumi-

sel. Korraldustega nr 872-k ja 1489-k otsustati anda vara kasutusse kirjaliku avaliku enampak-

kumise käigus, et tagada ühetaoline kohtlemine, avalikkus, läbipaistvus ning proportsionaalsus.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et vaidlustatud korraldused ei saa rikkuda kaeba-

jate õigusi, kuna nad võivad takistamatult kasutada kõiki juba olemasolevaid taksipeatusi. Kaebaja

õiguste riivet ei saa siduda kitsalt konkreetsete taksopeatuste kasutamise võimalusega, vaid seda

tuleb hinnata ka linnale kuuluvate taksopeatuste kogumi suhtes. Uute piiratud juurdepääsuga takso-

peatuste loomine saab kaebajate subjektiivseid õigusi rikkuda sellega, et kuna loodavate peatuste

lähiümbruses taksoteenust vajavad isikud valivad suure tõenäosusega nimetatud peatustes kliente

ootava takso, väheneb ilmselt teatud määral muudes taksopeatustes kliente ootavate taksoteenuse

pakkujate sissetulek. Vastustaja väide, et iga taksopeatuse loomisega, olenemata sellest, kas seda

peatust võib kasutada ainult kindel taksoteenuse osutaja või kõik taksod, paraneb kõikide taksotee-

nuse osutajate olukord, sest kliente ootavate taksode järjekorrad lühenevad ja taksoteenuse osutaja

jõuab lühema ajaga teenindada rohkem kliente ja teenida seeläbi suuremat tulu on õige ainult ju-

hul, kui uute taksopeatuste loomisega samas proportsioonis suureneb ka taksosid kasutavate klien-

tide hulk, kuid sellise seose olemasolu kohta vastustaja mingeid tõendeid pole esitanud. Fakt, et

taksod seisavad klientide ootel peatustes järjekordades, tõendab aga, et tegelikult ületab taksotee-

ninduses pakkumine nõudmist(öine aeg ja pühapäevad võib-olla välja arvatud) ning seega pole

alust eeldada, et taksopeatuste juurdeloomisega kaasneb automaatselt klientide arvu kasv.

Alusetud on kaebajate väited, et vaidlustatud haldusaktid on motiveerimata. Mõlema kor-

ralduse preambulis on loetletud eesmärgid, mida soovitakse enampakkumistega saavutada, üksik-

asjalikumad selgitused on pikalt ja põhjalikult kirjas korralduste lisaks olevates seletuskirjades,

millele on viidatud ka korralduste preambulis. Asjaolu, et korralduse nr 872-k seletuskiri ilmus

Tallinna õigusaktide registrisse alles kaks nädalat peale korraldust ennast, ei anna alust selles

esitatud põhjendusi korralduse motivatsioonina mitte arvestada. Kohtul pole põhjust kahtlustada, et

seletuskiri on koostatud tagantjärele. Võimalus tutvuda seletuskirjaga alles mitu nädalat peale kor-

ralduse avaldamist omaks tähtsust kaebetähtaja ennistamise küsimuse lahendamisel, kuid kaebajad

on oma kaebused esitanud tähtaegselt. Samuti on mõlema kaevatud korralduse preambulis viites

ÜTS-i, VÕS-i, TeeS-i ja linnavara korra asjakohastele sätetele. Alusetu on ka kaebajate nõudmine,

et vastustaja pidanuks taksojuhte kõnealustest korraldustest intensiivsemalt teavitama, saates tak-

sojuhte esindavatele MTÜ-dele korraldused ja seletuskirjad. Kaebustest nähtuvalt on kaebajad kor-

raldustega tutvunud kohe peale nende avaldamist Tallinna õigusaktide registris, teiste taksojuhtide

väidetavate õiguste kaitseks aga kaebajad ilma vastavat volitust omamata kaebust halduskohtusse

esitada ei saa.

Õige on vastustaja seisukoht, et PS §-st 154 lg 1 ning KOKS § 34 lg 1 ja 2, aga samuti

KOKS § 3 p 1 ja 2 alusel on Tallinna linnal õigus luua linnale kuuluval maal taksopeatusi ja anda

neid avaliku kirjaliku enampakkumise korras üürile parima pakkumise teinud eraõiguslikule

isikule. Kuid linna õigus otsustada, mil viisil linnavara kasutusse antakse, pole piiramatu. Riigi-

kohtu halduskolleegium on otsuses nr 3-3-1-59-05 sedastanud, et olulise avaliku ressursi eraõi-

gusliku isiku kasutusse andmine peab toimuma kohases menetluses, mis tagab ühetaolise kohtle-

mise, avalikkuse ja läbipaistvuse ning proportsionaalsuse, võimaldades võrdsetel alustel osaleda

kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel. Nõustuda ei saa vastustaja arvamusega, et ka

kaebajad oleksid saanud vaidlustatud korraldustes esitatud tingimustel enampakkumistes osaleda,

et kuigi üksiktaksod ei saanud osaleda, oleksid FIE-d võinud koopereeruda. Kuna vastavalt korral-

duste nr 872-k ja nr 1489-k punktidele 3.1.3 ja 3.1.4 saab maksimaalse arvu väärtuspunkte kõr-

geima üüri ja madalaima taksoteenuse hinna pakkuja, tulnuks 30 ja 20 üksikisikust taksoteenuse

osutajal ühise pakkumise esitamiseks sõlmida vastav kokkulepe, kus oleks fikseeritud ka kõrgeim

taksopeatuse eest makstav üür ja madalaim taksoteenuse hind, millega kõik need FIE-d oleksid

olnud nõus taksoteenust osutama. Sellise kokkuleppega oleks aga rikutud KonkS § 4 lg 1 p 1, mis

keelab konkurentsi kahjustava eesmärgi või tagajärjega ettevõtjatevahelise kokkuleppe, kooskõlas-

tatud tegevuse ja ettevõtjate ühenduse otsuse, sealhulgas otsese või kaudse kolmandate isikute

suhtes hinna- ja muude kauplemistingimuste kindlaksmääramise, sealhulgas kauba hinna, tariifi,

tasu, juurde-, alla- või mahahindluse, abonement-, lisa- või täiendava tasu, intressimäära, rendi või

üüri määramise. Seega puudus kaebajatel võimalus vaidlustatud korralduste alusel läbiviidavatel

enampakkumistel osaleda. Teisalt ei soovinudki kaebajad enampakkumistel osaleda, vaid peavad

oma õigusi rikkuvaks olukorda, kus korralduse nr 872-k alusel loodud ja nr 1489-k alusel loodav

taksopeatus pole enam kõigi Tallinnas taksoveoluba omavate isikute poolt tasuta kasutatavad.

Kohus nõustub kaebajatega, et kõnealused korraldused riivavad võrdsuspõhiõiguse ja ette-

võtlusvabaduse kaitseala. PS § 12 lg 1 1. lause "Kõik on seaduse ees võrdsed" sätestab üldise võrd-

suspõhiõiguse, mille kaitseala hõlmab kõik eluvaldkonnad, sealhulgas ettevõtluse. Selle põhiõiguse

riivega on tegemist siis, kui leiab aset ebavõrdne kohtlemine. Vaidlustatud korraldused kohtlevad

ebavõrdselt taksoteenuseid osutavaid äriühinguid, kus töötab 20-30 taksojuhti kuni 5 aasta vanustel

ja vähemalt 400-liitrise pagasiruumi mahuga autodel ning väiksemaid äriühinguid ja FIE-sid, kelle

käsutuses pole 20-30 kuni 5 aasta vanust ja vähemalt 400-liitrise pagasiruumi mahuga autot. Eba-

võrdne kohtlemine seisneb selles, et esimestel oli võimalus osaleda vaidlusalustel enampakkumis-

tel, teistel mitte. Ühtlasi on vastustaja sellega sekkunud ka ettevõtlusvabadusse. PS § 29 lg 1

sätestab, et isikul on õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Tegevusala ja elukutse vaba

valik kaitseb nii erasektoris kui ka avalikus sektoris töötamist, samuti ettevõtlusega seotud tege-

vusalasid ja elukutseid. PS § 31 1. lause esimene osa "Eesti kodanikul on õigus tegelda ettevõt-

lusega ..." sätestab ettevõtlusvabaduse, mille kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv

tegevus. Ettevõtlusvabaduse kui vabadusõiguse kaitseala on riivatud, kui avalik võim piirab isikuid

selle õiguse vabal teostamisel.

Kuid põhiõiguste riive ei tähenda automaatselt, et see rikub põhiõigusi. Sellise riive korral

tuleb kontrollida riive põhjendatust. Alles siis, kui riivet pole võimalik põhjendada, on tegemist põ-

hiõiguse rikkumisega. Üldjuhul on ettevõtlusvabadusse sekkumine materiaalselt õiguspärane siis,

kui see on proportsionaalne, s.o. sobiv, vajalik ja mõõdukas. Proportsionaalsuse põhimõte on sätes-

tatud PS § 11 teises lauses, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraat-

likus ühiskonnas vajalikud. Proportsionaalsuse põhimõttele vastavusel kontrollib kohus kõigepealt

abinõu sobivust, siis vajalikkust ja seejärel ka proportsionaalsust kitsamas tähenduses ehk mõõdu-

kust. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on

vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavu-

tamist. Sobivuse nõude sisuks on kaitsta isikut avaliku võimu tarbetu sekkumise eest. Abinõu on

vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga,

mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda

ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi

tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad

põhjused

Kohtu hinnangul on kõik korralduste nr 872-k ja nr 1489-k preambulis loetletud eesmärgid

- vähendada vanalinna piirkonnas mootorsõidukite liikluskoormust, tagada sujuv ja häireteta liik-

lus, suurendada liiklusohutust, tõsta taksoteenuse usaldusväärsust, kvaliteeti ning ohutust, kaitsta

tarbijate õigusi taksoteenuse kasutamisel, luua võimalus mõistliku hinnaga taksoteenuse kui ühis-

transpordi teenuse pakkumiseks ja tarbijale läbinähtava teenuse hinna kättesaadavus, tagada öö-

päevane taksoteenuse kättesaadavus, laiendada taksoettevõtluse võimalusi ja luua uusi taksopeatu-

si, vähendamata olemasolevaid, säästa maksumaksja raha taksopeatuste hooldusel ja haldamisel

vastavate kulude panemisega taksoteenusest tulu saajale, taksoteenuse osutaja anonüümsuse

vähendamiseks ja sotsiaalse kontrolli suurendamiseks - põhjendatud ja mõistlikud ning valitud

meede (taksopeatuste üürileandmine korraldustes ettenähtud tingimustel) on sobiv ja vajalik abinõu

nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Viivitamine Tallinna kesklinna taksoteeninduses pikemat

aega eksisteerivate üldteadaolevate probleemide lahendamisega üksnes süvendaks neid, kahjus-

tades samal ajal Tallinna linna ja kogu Eesti riigi mainet (välis)turistide silmis. Taksoteenuse tarbi-

jate huvide maksimaalseks kaitsmiseks on äärmiselt oluline ka teenuse ööpäevaringse lihtsa kätte-

saadavuse tagamine. Võimalikku kõrgemat taksoteenuse hinda ei saa pidada avaliku huvi vastaseks

olukorras, kus hind on põhjendatud ja sellega kaasneb parem ja usaldusväärsem teenus, samuti on

klientidel võimalus valida endale sobiv taksoteenuse osutaja mõnest teisest lähedalasuvast tak-

sopeatusest. Seega pole kahjustatud vaba konkurents ja tarbijate õigus vabalt taksoteenuse osutajat

valida. Maanteeameti 2.11.2009.a. kirjas märgitud Viru tänava liiklussujuvuse ja -ohutuse halvene-

mist sinna rajatud taksopeatuse tõttu on võimalik kõrvalda liikluskorralduslike meetmetega. As-

jaolu, et kõnealune peatus pole ligipääsetav puuetega inimestele ega võimalda nende ohutut ja su-

juvat teenindust, pole käsitletava vaidluse lahendamisel oluline, sest vaidlusaluste taksopeatuste ra-

jamise eesmärgiks polegi seatud puuetega inimestele taksoteenuse kasutamise mugavamaks tege-

mist.

Kuna kahe taksopeatuse väljaüürimisele lisaks jääb kesklinna piirkonnas alles 30 avalikult

kasutatavat taksopeatust, on vaidlustatud haldusaktidega põhjustatav riive võrdsuspõhiõigusele ja

ettevõtlusvabadusele vähe intensiivne. Kuna riive on vähe intensiivne ning piirangu eesmärgid, mi-

da soovitakse saavutada, on kaalukamad, siis on PS §-de 12 lg 1, 29 lg 1 ja 31 riive mõõdukas. Eel-

toodu alusel on kohus seisukohal, et korraldustega nr 872-k ja nr 1489-k kehtestatud piirangud on

proportsionaalsed ja põhiseadusega kooskõlas.

Korralduse nr 1489-k p 2.5.9., mis keelab enampakkumisel osaleda korralduse nr 872-k

alusel korraldatud Viru tänava ja Viru väljaku kinnisasjade üürileandmise osade enampakkumise

võitnud AS „Tulika Takso“ pakkumises nimetatud taksodel, ei saa kuidagi rikkuda L.P.u õigusi.

Kohtunik: D.Maastik