3-08-2094/34 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

06. aprill 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-09-2987

Haldusasi

RE

Eesti

Kütus

(pankrotis)

kaebus

Tallinna

Linnavalitsuse kohustamiseks Petrooleumi 8 asuvate

ehitiste

omandamiseks

või

alternatiivselt

neile

hoonestusõiguse seadmise eesmärgil teenindusmaa

määramiseks.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 17. märtsil 2010.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: RE Eesti Kütus (pankrotis)

Esindaja: pankrotihaldur Saima Laumets

Vastustaja: Tallinna Linnavalitsus

Esindaja: Raul Keba

RESOLUTSIOON

1. Jätta Riigiettevõtte Eesti Kütus (pankrotis) kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4).

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

1. Riigiettevõte Eesti Kütus (pankrotis) esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles

esiteks, et kohus tuvastaks, et Tallinnas Petrooleumi 8 asuvad õiguslikul alusel püstitatud ehitised,

mille omanik on Eesti Vabariik RE Eesti Kütus (pankrotis) isikus; teiseks taotles kaebuse esitaja,

et kohus kohustaks Tallinna linna tegema toiminguid, millega ennistataks Petrooleumi 8 hoonete

andmed endise Tallinna Hooneregistri elektroonilisse andmebaasi ja Riiklikusse ehitisregistrisse;

kolmandaks taotles kaebuse esitaja Tallinna Linnavalitsuse kohustamist Petrooleumi 8 asuvatele

hoonetele teenindusmaa määramiseks ning viimaks Tallinna linna kohustamist kõnealuste ehitiste

omandamiseks. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et viimased kaks nõuet on esitatud

alternatiivsetena. 08. jaanuari 2010 määrusega jättis kohus halduskohtumenetluse seadustiku

(HkMS) § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata taotluse kohustada Tallinna Linnavalitsust ehitiste

andmete ennistamiseks hooneregistris ja ehitisregistris. 03. märtsil 2010 esitas kaebuse esitaja

täiendava nõude tunnistada õigusvastaseks Tallinna Linnavalitsuse kestev tegevus seoses

Petrooleui 8 asuvate ehitistega. 06. aprilli 2010 määruses asus kohus seisukohale, et

viimatinimetatud tuvastusnõue on esitatud pärast seaduses ettenähtud kaebetähtaja möödumist

ning kaebetähtaja ennistamiseks ei ole alust ja lõpetas nimetatud taotluse osas menetluse HkMS §

12 lg 3 alusel.

2. Kaebuse kohaselt kuuluvad RE Eesti Kütus pankrotivarasse Tallinnas Petrooleumi tn 8 asuvad

järgmised ehitised: 2 admin. hoonet, väravavalve maja, 6 ladu, tööstushoone ja garaaž. Selle väite

tõendamiseks viitab kaebuse esitaja Tallinna Hooneregistri teatistele ja tõenditele, Eesti Vabariigi

Tööstus- ja Energeetikaministeeriumi käskkirjadele nr 6 ja nr 40, Majandusministeeriumi

õienditele, Riigiettevõtte Eesti Kütus õigusjärglust puudutavale kronoloogiale, ehitiste

inventariseerimise dokumentidele ja maakasutust puudutavatele dokumentidele, kaebuse esitaja

kirjavahetusele Majandus- ja Kommunikatsiooni-ministeeriumiga, Andmekaitse Inspektsiooniga

ning Tallinna Linnavalitsuse 16. mai 2007 korraldusele nr 879-k.

3. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Tallinna Linnavalitsus on alates 1994. aastast teinud erinevaid

õigusvastaseid toiminguid, mille tõttu on kaebuse esitaja minetanud õiguse erastada kõnealuste

ehitiste juurde ostueesõigusega ligi 11 000 m2 maad. Kaebuse esitaja leiab, et kuna vaidlusalused

ehitised jäävad Tallinna linna üldplaneeringu kohaselt rajatava põhjaväila alla ning kuuluvad

seetõttu perspektiivis lammutamisele, on Tallinna linnal kohustus need kaebuse esitajalt Tallinna

linna ehitusmääruse § 23 lg 1 alusel kohese ja õiglase tasu eest omandada.

4. Kaebuse esitaja möönab, et praeguseks on kõnealused ehitised suures osas lagunenud, ent see

on tingitud tema hinnangul asjaolust, et Tallinna Linnaplaneerimise Amet keeldus 1994. aastal

õigusvastaselt krundi ja katastriüksuse moodustamisest ning Tallinna linna organite õigusvastase

tegevuse tõttu ei kantud kõnealuste hoonete andmeid hooneregistri elektroonilisse andmebaasi,

mis omakorda tingis selle, et kõnealuste ehitiste andmed jäid kandmata ehitisregistrisse. Kaebuse

esitaja hinnangul oli Tallinna Hooneregistril Riikliku hooneregistri pidamise põhimääruse § 7 lg 1

punktide 1 ja 5 kohaselt kohustus ehitised hooneregistri elektroonilises andmebaasis registreerida.

Kaebuse esitaja leiab samuti, et just ehitiste registreerimata jätmise tõttu Riiklikus ehitisregistris ei

saa ta tõendada ehitiste omandiõigust ega neid vallasasjadena võõrandada.

5. Kaebuse esitaja viitab Eesti NSV Tallinna linna RSN Täitevkomitee 24. aprilli 1981 otsusele nr

139, millega anti linna hoonestusmaast Eesti NSV Riikliku Naftasaaduste Komitee

Bensiinijaamade Valitsusele olemasolevate hoonete juurde 1,8 ha maad kolmeks aastaks. Samuti

selgitab kaebuse esitaja, et vaidlusalused hooned on inventariseeritud 1977. aastal koostatud

inventariseerimisplaani alusel. Viidates Ardi Roosmaa poolt 26. veebruaril 1997 koostatud RE

Eesti Kütus õigusjärgluse kronoloogiale ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi

kinnistuskirjale selle kronoloogia õigsuse kohta, leiab kaebuse esitaja, et RE Eesti Kütus on Eesti

NSV Riikliku Naftasaaduste Komitee Bensiinijaamade Valitsuse õigusjärglane.

6. Kaebuse esitaja leiab samuti, et Tallinna Hooneregistri 27.01.2000 tõend nr 18649 kinnitab, et

Tallinna Hooneregister on tunnustanud Petrooleumi 8 hoonete omanikuna EV RE Eesti Kütis

isikus ning seejuures võttis Tallinna Hooneregister 16.12.1999 vastu kaebuse esitaja poolt esitatud

dokumendid, mis tõendavad hoonete kuulumist kaebuse esitajale (EV Tööstus- ja

Energeetikaministeeriumi 28.01.1991 käskkiri nr 6 ja 27.03.1991 käskkiri nr 40, kronoloogia,

bilansitõend, dokumendid, mis kinnitavad hoonete üleandmist RE Eesti Kütus Arvutuskeskus

bilansist RE Eesti Kütus bilanssi).

7. Kaebuse esitaja hinnangul on väärad varasemates kirjades esitatud Tallinna linna organite

seisukohad, et vaidlusalused ehitised on püstitatud maakasutusõiguseta või ilma ehituslubadeta.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Vastustaja peab RE Eesti Kütis (pankrotis) kaebust põhjendamatuks ja palub see rahuldamata

jätta. Vastustaja hinnangul ei ole kaebuse esitaja esitanu ühegi Petrooleumi 8 asuva ehitise

püstitamise aluseks olevaid dokumente. Vastustaja leiab, et vaidlusalustel ehitistel puudub

maakasutusõigus, kuna see oli antud üksnes ajutiselt kolmeks aastaks. Samuti leiab vastustaja, et

ükski kaebuse esitaja esitatud dokument ei tõenda, et ehitised oleksid kaebuse esitaja omandis.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses

seoses, leiab kohus, et RE Eesti Kütis kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta.

Kaebuse esitaja ei ole tõendanud vaidlusaluste ehitiste püstitamist õiguslikul alusel ning ehitised

või nendest praeguseks säilinud varemed on muutunud nende aluse maa oluliseks osaks ega saa

seega olla kaebuse esitaja omandis.

10. Kaebuse esitaja on sisuliselt esitanud alternatiivsed kohustamisnõuded, taotledes esimese

eelistusena Tallinna linna kohustamist ehitiste omandamiseks Tallinna linna ehitusmääruse § 23 lg

1 alusel või teise eelistusena vaidlusalustele hoonetele teenindusmaa määramist hoonestusõiguse

seadmise eesmärgil. Arusaadavalt on nende taotlustega hõlmatud ka kaebuses esitatud

tuvastusnõuded, sh. taotlus tuvastada, et ehitised on püstitatud õiguslikul alusel ning kuuluvad

kaebuse esitaja pankrotivara hulka. Kuna viimatinimetatud tuvastusnõude esemeks olev asjaolu

on igal juhul eelduseks tuvastusnõuete rahuldamisele, tuleb esmalt võtta seisukoht vaidlusaluste

ehitiste õigusliku staatuse ja omandiõiguse küsimustes.

11. 01. detsembril 1993 jõustunud asjaõigusseaduse (AÕS) § 16 lõikes 1 sätestati, et maaga

püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, on maatüki olulised osad. Sama seaduse § 15 lõikest 2

tulenes, et asi ja tema olulised osad ei või olla erinevate õiguste ja kohustuste esemeks kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Alates 01. juulist 2002 sisaldub samasugune regulatsioon

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-des 53 ja 54. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse

(AÕSRS) § 13 lg 1 kohaselt ei ole erandina kuni maa kandmiseni kinnistusraamatusse kinnisasja

oluliseks osaks õiguslikul alusel püstitatud ehitised ning AÕSRS § 13 lg 3 kohaselt on selliste

ehitiste omanikul õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses (MRS) sätestatud alustel ja

korras, eelkõige maa ostueesõiguseaga erastamise teel MRS § 22 lg 1 alusel. AÕSRS § 13 lõikest 5

tulenevalt on ehitise omanikul, kes ei soovi või kellel ei ole õigust saada maa omanikuks, võib

nõuda ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist. AÕSRS

§ 15 lõike 1 kohaselt on viimatinimetatud õigus üksnes isikul, kelle ehitis on püstitatud õiguslikul

alusel. AÕSRS § 14 lg 1 kohaselt on maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis maatüki

oluline osa. Eeltoodud sätetest tulenevalt on maast lahusoleva ehitise kui iseseisva vallasasjaga

tegemist juhul kui selle püstitamiseks on olnud maakasutusõigus ning ehitusluba.

Maakasutusõiguse või ehitusloa puudumise korral ei ole ehitise näol tegemist iseseisva

vallasasjaga, vaid see on maa olulise osana maa omaniku omandis.

12. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et vaidlusluste kahe administratiivhoone, väravavalve

maja, kuue laohoone, tööstushoone ja garaaži püstitamise õiguslik alus on tõendamata. Kaebuse

esitaja ei ole esitanud mistahes tõendeid, mis kinnitaksid selliste ehitiste püstitamiseks antud

ehituslubade olemasolu. Väär on kaebuse esitaja seisukoht, nagu kinnitaks ehitiste püstitamise

õigusliku aluse olemasolu või nende kaebuse esitajale kuulumist nende ehitiste kajastamine

hooneregistris. Esiteks ei ole hooneregister õigustloov register ning sellesse tehtud kanded

omandiõigust ei tekita ega tingimata ka tõenda. Seejuures tuleb märkida, et Tallinna Hooneregistri

27. jaanuari 2000 tõendil, millele kaebuse esitaja kohtuistungil iseäranis viitas, on sõnaselgelt

märgitud, et vaidlusaluste hoonete püstitamise õiguslikku alust tõendavad dokumendid puuduvad.

Kohus möönab, et ehituslubade andmine toimus nõukogude õiguses mõnevõrra teistsuguses

vormis võrreldes tänapäevasega, ent sellest ei saa teha järeldust, et ehituslubasid üldse olema ei

pidanud või et ehitusloa olemasolu saaks tõendada suvaliste tõenditega. Kohtu hinnangul saab

ehitusloana käsitada sellist pädeva avaliku võimu organi otsust, millest nähtub loa andmine

konkreetse ehitise püstitamiseks, mis võis toimuda näiteks ehitusprojekti kinnitamisega.

Vaidlusaluste ehitiste kohta ei ole kaebuse esitaja mitte ühtegi sellist dokumenti esitanud ega

tegelikult ka väitnud, et sellised dokumendid kusagil olemas oleks. Ehitusloana ei saa käsitada 20.

augustil 1977 koostatud majavalduse hoonete pindade ja mahtude arvutamise lehte, Tegemist on

arusaadavalt juba olemasolevate ehitiste pindalade ja mahtude mõõtmisega, ent sellise dokumendi

koostamine ei anna iseenesest teavet selle kohta, kas ehitiste püstitamiseks oli ehitusluba olemas

või mitte. Seda dokumenti ei saa pidada ka varasema ebaseadusliku ehitise seadustamiseks ning

tegelikult on üldse teadmata, millistel asjaoludel või millisel õiguslikul alusel ja kelle poolt selline

dokument koostatud on. Ehitusloana ei saa vaadelda ka Tallinna RSN Täitevkomitee 24. aprilli

1981 otsust 1, 2092 ha suuruse maa eraldamise kohta, kuna sellest otsusest ei tulene mistahes luba

sellele maale mingisuguseid konkreetseid ehitisi püstitada. Liiatigi on kõnealuse otsusega antud

õigus maa kasutamiseks kolmeks aastaks, misjärel oli Eesti NSV Riikliku Naftasaaduste Komitee

Bensiinijaamade Valitsusel kohustus maa heakorrastatult tagastada. Seega isegi kui asuda

seisukohale, et maa eraldamisega olemasolevate hoonete juurde möönis avalik võim nende

olemasolu õiguspärasust, siis selline mööndus oli tehtud tähtajaliselt. Tõendeid selle kohta, et

Eesti NSV Riikliku Naftasaaduste Komitee Bensiinijaamade Valitsusel või mõnel muul asutusel,

ettevõttel või organisatsioonil oleks olnud kõnealuse maa kasutamise õigus pärast eelviidatud

otsuses nimetatud kolmeaastase tähtaja möödumist, esitatud ei ole. Ehitiste püstitamise aluseks

olevate ehituslubade olemasolu ja ehitiste püstitamise õiguslikku alust ei tõenda ka muud kaebuse

esitaja esitatud dokumendid, sealhulgas bilansitõendid ja ehitiste bilansist bilanssi üleandmise

aktid. See, kas või kuidas vaidlusaluseid ehitis enne AÕSRS jõustumist ühelt isikult teisele üle

antud on, ei väära seda, et ehitusloata püstitatud ehitis muutus AÕSRS jõustumisel maa oluliseks

osaks.

13. Ehitusloata püstitatud ehitise näol on tegemist õigusliku aluseta püstitatud ehitisega, mis ei

olnud pärast AÕSRS jõustumist enam iseseisev vallasasi, vaid muutus maa oluliseks osaks. Maa,

kus vaidlusalused ehitised või nende varemed paiknevad, on käesoleval ajal nii-öelda reformimata

riigimaa, mis on MRS § 31 lg 2 kohaselt riigi omandis. Seega on riigi omandis ka sellel maal

paiknevad õigusliku lauseta püstitatud ehitised või nende jäänused. Olles riigi omandis ei saa need

siiski kuuluda kaebuse esitaja pankrotivarasse. Riigiettevõtete asutamine ja tegevus toimus

Vabariigi Valitsuse 05. juuli 1990 määrusega nr 140 kinnitatud Eesti Vabariigi riigiettevõtte

põhimääruse alusel. Kõnealuse määruse punkti 3 kohaselt loeti riigiettevõte juriidiliseks isikuks,

kes valdab, kasutab ja käsutab talle antud Eesti Vabariigi omandit vastavalt oma tegevuse

eesmärkidele seadusandluses ettenähtud ning ettevõtte põhikirjas kindlaksmääratud piires.

Kohtu hinnangul tuleneb eeltoodud sättest, et riigiettevõtte asutamisega andis riik riigiettevõttele

üle teatud riigivara ning selle üleandmisega läks see vara sisulises mõttes riigiettevõtte kui iseseisva

(oma õigusi ise kandva ning kohustuste eest ise vastutava) isiku omandisse. Seega ei saaks ka

teoreetiliselt olla mingi vara omanikuks Eesti Vabariik mingisuguses teises isikus, nagu kaebuse

esitaja on leidnud. Küll aga tuleneb eeltoodust, et vaidlusalused ehitised, olles riigile kuuluva maa

oluliseks osaks, ei saa olla kaebuse esitaja kui iseseisva õigussubjekti omandis.

14. Olukorras, kus kaebuse esitaja ei saa olla vaidlusaluste ehitiste omanik, ei saa tal olla

subjektiivset õigust nõuda, et Tallinna linn temalt need ehitised omandaks, samuti ei saa tal olla

õigust nõuda hoonetele teenindusmaa määramist või enda kasuks hoonestusõiguse seadmist.

15. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole

menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad kummagi poole menetluskulud poole enda

kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik