3-09-268/91 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Lauri Madise ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

25. märts 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-268 Haldusasi Aleksandr Eelrandi kaebus Murru Vangla direktori 18.08.2008 käskkirjaga nr 651-dm, 17.02.2009 käskkirjaga nr 96-dm ning suitsetajate kambris viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Aleksandr Eelrand Vastustaja – Murru Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 28.08.2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Aleksandr Eelrandi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 16.03.2010

RESOLUTSIOON

Jätta Aleksandr Eelrandi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.08.2009 otsus haldusasjas nr 3-09-268 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest, so hiljemalt 26.04.2010. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Murru Vangla direktor karistas 18.08.2008 käskkirjaga nr 651-dm kinnipeetavat A. Eelrandi 10- ks ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta rikkus 29.07.2008 kl 11.35 vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1, kuna ei allunud vanglaametniku korduvale korraldusele minna

6. eluosakonna kambrisse nr 215 edasist karistust kandma. Kinnipeetaval pole õigust endale ise valida eluosakonda, vaid see määratakse talle julgeolekuosakonna poolt. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumine on väga raske distsipliinirikkumine, mis kujutab endast tõsist ohtu vangla julgeolekule ja mille eest karistatakse üldjuhul kartserisse paigutamisega. Kaebaja isikut ja kahte kehtivat distsiplinaarkaristust arvestades on kartseri karistuse määramine otstarbekas.

3-09-268

2(6) Murru Vangla direktor karistas 17.02.2009 käskkirjaga nr 96-dm A. Eelrandi 9-ks ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et ta ei allunud 06.02.2009 kl 17.40 6. eluosakonna kambris nr 157 vanglaametniku seaduslikule korraldusele tõusta loenduse ajal püsti. Sellega rikkus

A. Eelrand VangS § 67 p 1. Karistuse määramisel arvestati kaebaja isikut ning tal kaheksa kehtiva distsiplinaarkaristuse, sealjuures samalaadse rikkumise eest, olemasolu. Rikkumiste korduvus näitab selgelt kinnipeetava üleolevat ja negatiivset suhtumist vanglatöötajatesse ning tahtmatust alluda nende korraldustele. Noomituse määramine ei ole käesoleval juhul eesmärgipärane. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumine on raske rikkumine, mis võib mõjutada ka teisi kinnipeetavaid ning viia massilisele allumatusele ja rahutustele. Määratud karistus on otstarbekohane ja proportsionaalne.

A. Eelrand esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes: Murru Vangla direktori 18.08.2008 käskkirjaga nr 651-dm 10 ööpäevaks kartserisse paigutamise eest

5 000 kr, 17.02.2009 käskkirjaga nr 96-dm 9 ööpäevaks kartserisse paigutamise eest 5 400 kr ning ajavahemikul 27.03.-15.04.2009 mittesuitsetajana suitsetajate kambris nr 230 viibitud aja eest 3 800 kr. Vangla juhtkond kuritarvitab oma ametiseisundit ja määrab kaebajale iga tühise asja eest kartserikaristuse. Kaebaja keeldus esialgu 29.07.2008 6. eluosakonna kambrisse nr 215 minemast, sest nägi seal oma vaenlast. Valvurid ähvardasid tal aga käed raudu panna ja teda kumminuiadega peksta. Nähes, et vastuhakkamine oli kasutu, läks ta kambrisse nr 215 ja see on ka eluosakonnas registreeritud. Kaebaja ei saanud 06.02.2009 kl 17.40 valvuri käsu peale püsti tõusta, sest tal tekkis nimmes tugev valu. Kuna kaebajal oli arsti vabastus perioodi 01.-10.02.2009 kohta, ei pidanudki ta püsti tõusma. Kaebaja tervisehädad on kirjas tervisekaardil. Kaebaja viidi 27.03.2009 üksikkambrist nr 157 neljakohalisse kambrisse nr 230 suurusega umbes 16 m2, kus kõik kolm kambrikaaslast suitsetasid. Kuna kaebaja on mittesuitsetaja, hakkas tal pea valutama ja ta tundis end lämbuvat suitsu kätte. Vangla rikkus VangS § 82, mis keelab paigutada mittesuitsetajat suitsetajate sekka. Kaebaja kirjutas iga päev avaldusi nii vangladirektorile kui ka julgeolekuosakonnale, taotledes enda üleviimist mittesuitsetajate kambrisse, kuid vastuseid ei saanud.

Murru Vangla leidis kaebuse põhjendamatu olevat ja palus jätta selle rahuldamata. Kinnipeetav on julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele (VangS § 67). Sama sätestab Murru Vangla kodukorra p 29 alapunkt 1. Kaebaja kannab kinnipidamisasutuses karistust aastast 2002 ning vanglas kehtivad nõuded ja reeglid on talle hästi teada. Kinnipeetaval puudub õigus valida, millist seaduslikku korraldust ta täidab ja millist eirab. 18.08.2008 käskkirjaga nr 651-dm määratud distsiplinaarkaristust pole kaebaja vaidlustanud.

5. eluosakonnast paigutati ta 6. eluosakonna kambrisse nr 215 seoses 5. eluosakonna sulgemisega. Otsuse, keda millisesse kambrisse paigutatakse, teeb julgeolekuosakond lähtuvalt nende käsutuses olevast informatsioonist. Ka siis kui kinnipeetav leiab, et ta ei saa mingil põhjusel talle määratud kambrisse minna, peab ta alluma vanglaametniku korraldusele ning seejärel paluma kohtumist julgeolekutöötajaga või peaspetsialistiga ja selgitama, miks ta ei saa kanda karistust kambris, kuhu ta määrati. Kaebaja seda ei teinud. 17.02.2009 käskkirjas märgitud rikkumist tunnistab ka kaebaja ise. Vale on kaebaja väide, et tal oli loendusest vabastuseks arsti luba. Kaebaja pöördus veebruari algul korduvalt tervishoiuosakonna poole väidetavate seljavaludega, kuid tal ei tuvastatud ühtegi sellist terviseriket, mis oleks tinginud vajaduse anda kaebajale loendusest vabastust. Lähtudes asjaolust, et kaebaja on kannatanu kriminaalasjas ning teda võis tabada teiste kinnipeetavate viha, pidi vangla paigutama kaebaja kambrisse, kus oli tagatud tema julgeolek. Kuna selliseid kambreid on piiratud arvul, pole alati võimalik tagada mittesuitsetava kinnipeetava õigusi.

3-09-268

3(6) Kaebaja oli vanglale teadaolevalt suitsetaja, kaebaja on isiklike asjade arvestuskaardil seda oma allkirjaga kinnitanud. Samuti on kaebajalt läbiotsimise käigus leitud suitsetamistarbeid, mille kaebaja on tunnistanud enda omaks. Kaebaja pole vanglale teatanud, et ta enam ei suitseta, samuti pole ta pöördunud arsti poole kaebusega, et suitsetavate kinnipeetavatega ühes kambris viibimine halvendab tema tervist.

Tallinna Halduskohus jättis 28.08.2009 otsusega kaebuse rahuldamata. Vastavalt VangS § 63 lg-le 1 on distsipliinirikkumine VangS, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühivõi pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Seega on distsiplinaarkaristuse määramine ja valik vangladirektori kaalutlusõiguse (diskretsiooni) teostamine ning kohtul puudub võimalus hinnata sellise kaalutlusotsustuse otstarbekust. Kohtul on aga võimalik kontrollida, kas kaebajale süüks pandud tegu on tõendamist leidnud ning kas karistuse määramisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Käesoleval juhul neid põhimõtteid rikutud pole ning kaebaja süü temale inkrimineeritavate tegude toimepanemisel on tõendatud. Kaebaja ei eita, et keeldus 29.07.2008 minemast kambrisse nr 215, selgitades 29.07.2008 omakäeliselt kirjutatud seletuskirjas, et selles kambris olid alumised narid hõivatud, tema on aga 65- aastane ja ei taha ülemisel naril magada; samuti oli selles kambris kinnipeetav, kellega ta on kaks korda juba kakelnud, ning kaebaja ähvardas, et kui neid nüüd ühte kambrisse pannakse, tapab ta tolle võib-olla öösel ära. Valvuri N. Buketovi 29.07.2008 ettekande kohaselt ei allunud kaebaja tema korduvale korraldusele minna kambrisse nr 215. Sama on kirjas distsiplinaarmenetluse protokollis. Kaebaja tapmisähvarduse tõttu ei saanud vangla paigutada teda temale ettenähtud kambrisse nr 215, vaid pidi paigutama kambrisse nr 124. Kindlasti ei saa vangla jätta karistamata kinnipeetavat, kes keeldub minemast temale määratud kambrisse, ähvardades oma tahtmise saamiseks kaaskinnipeetava tappa. Selline käitumine on raske distsipliinirikkumise, mis kujutab endast tõsist ohtu vangla julgeolekule, sest võib õhutada ka teisi kinnipeetavaid allumatusele. Samuti on kaebaja tunnistanud teise distsipliinirikkumise toimepanemist, kinnitades, et ta ei tõusnud 06.02.2009 kl 17.40 valvuri käsu peale püsti; seda rikkumist kinnitavad valvurite

U. Baumi ja S. Afonini ettekanded ja distsiplinaarmenetluse protokoll. Tõendamist pole leidnud kaebaja väide, et nimmevalu tõttu ta ei saanud ega pidanudki püsti tõusma ja et tal oli loendusest arsti vabastus. Murru Vangla üldarsti T. Šikarenko poolt 18.05.2009 väljastatud tõendi kohaselt teostas valveõde 06.02.2009 kl 21.45 saabunud väljakutse peale kambris kaebaja läbivaatuse, kes kaebas tugevat seljavalu, ning valveõde leidis, et kaebaja üldseisund on rahuldav ja liikumine pole piiratud. Tervishoiuosakond pole kaebajale väljastanud loendusest vabastust. Vaatamata kohtunõudele ei esitanud kaebaja kohtule koopiat oma tervisekaardist, kus kaebaja väitel pidi olema fikseeritud tema seljavalu kaebused ja loendusest vabastus. Mõlemad vaidlustatud käskkirjad on faktiliselt ja õiguslikult motiveeritud, nendes on selgelt ja üheselt mõistetavalt kirjas distsipliinirikkumiste kirjeldus ning märgitud, millist VangS sätet kaebaja on rikkunud. Karistuse määramisel on vangla direktor arvestanud distsipliinirikkumise raskust ja kaebaja isikut. Kuna käskkirjad on õiguspärased, puudub alus kaebajale nende haldusaktide järgi kartseris viibitud 19 päeva eest hüvitist maksta. Põhjendatud pole ka hüvitise nõue suitsetajate kambris viibitud aja eest. 27.03.-15.04.2009 viibis kaebaja 6. eluosakonna kambris nr 230, kus kaebaja väitel ülejäänud kolm (vastustaja andmeil üks) kaaskinnipeetavat suitsetasid. Kaebaja väidab end mittesuitsetaja olevat ning kaebaja seda väidet, samuti väidet, et ta ei ole soovinud viibida kambris, kus suitsetatakse, pole vastustaja ümber lükanud. Kaebaja väiteid kinnitab asjaolu, et vastustaja küsis kaebajalt nõusolekut tema paigutamiseks suitsetajate kambrisse ja et kaebaja kirjutas vangla administratsioonile korduvalt kirju selle kohta, et ei soovi viibida suitsetajatega ühes kambris.

3-09-268

4(6) Eeltoodu aga ei tähenda, et vastustaja oligi kohustatud kaebajat koheselt teise kambrisse paigutama. Tubakaseaduse § 29 p-s 20 keelab suitsetamise õigusaktis ettenähtud muus kohas. Vangla sisekorraeeskirja § 8.2 kohaselt selgitatakse kinnipeetava vastuvõtmisel välja, kas kinnipeetav suitsetab ning kas ta soovib suitsetamisest loobuda; kui kinnipeetav soovib suitsetamisest vangistuse kandmise ajal loobuda, hoolitsetakse tema vanglasisese nõustamise eest (lg 1). Osakonnas, kus pole suitsetamisruumi, võib kinnipeetav kambris suitsetada, v.a juhtudel, kui sinna on paigutatud mittesuitsetav kinnipeetav, keda pole võimalik mujale paigutada (lg-d 4 ja 5). Osundatud sätetest nähtuvalt polnud vastustaja kohustatud kaebajat mittesuitsetajate kambrisse paigutama, kui see polnud võimalik. Vangla sisekorraeeskirja § 8.2 lg-st 5 tulenevalt oli kaebajaga samas kambris viibivatel kaaskinnipeetavatel keelatud suitsetada, kui kaebaja suitsetamisega nõus polnud. Vastustaja väitel pole kaebaja konkreetselt ühegi kambrikaaslase suitsetamise üle kaevanud, ka kohtule pole kaebaja nimetanud ühegi kaaskinnipeetava nime, kes vastu tema tahtmist kambris nr 230 suitsetas. Seega pole vastustaja rikkunud vangla sisekorraeeskirja § 8.2. Vastustaja selgituste kohaselt on kaebaja konfliktne ja ettearvamatu käitumisega isik, kellele sobiliku kambri leidmisega on raskusi. Kaebaja on ka ise kaebuses kohtule tunnistanud, et tal on kinnipeetavate hulgas vaenlasi, ning tema konfliktivalmidusest annavad tunnistust ka temale kinnipidamiskohtades viibitud aastate jooksul määratud arvukad distsiplinaarkaristused. Vastustaja lahendas kõnealuse probleemi, paigutades kaebaja ümber teise kambrisse, ega ole lahendusega venitanud. 19 päeva pole ülemäära pikk aega, leidmaks kambrit, kus poleks ühtegi suitsetavat kinnipeetavat ega ühtegi kinnipeetavat, kes on vaenulik kaebaja suhtes või kelle suhtes kaebaja on vaenulik. Silmas tuleb pidada, et Murru Vanglas viibib 500-600 kinnipeetavat ja vangla peab peale kaebaja arvestama ka teiste kinnipeetavate õigustega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

A. Eelrand esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada. Kaebajat sunniti jõuga suitsetajate kambrisse ümberasumiseks, mitte ei küsitud selleks tema luba. Kaebaja kirjutas vangla administratsioonile mitmeid avaldusi tema ümberpaigutamiseks, kuid need jäeti tähelepanuta, vaatamata sellele, et vangla teadis kaebaja mittesuitsetamisest. Kaebaja kurtis oma muret ka arstile, kuid arstil puudus pädevus otsustada tema ümberpaigutamise üle. Nõutud kahjuhüvitis on kompensatsiooniks tema igapäevase nikotiiniga mürgitamise eest ning nõutud summa on isegi väga väike. Kaebaja täitis lõppkokkuvõttes talle vanglaametnike poolt antud korraldused, mistõttu oli tema karistamine allumatuse eest põhjendamatu. 29.07.2008 läks kaebaja kambrisse nr 215, mistõttu on arusaamatu, mille eest teda kartseriga karistati. 06.02.2009 oli kaebajal tugev ristluuvalu, mistõttu ei saanud ta valvuri korraldusel püsti tõusta. Valvuri lahkudes hakkas tal aga tasapisi parem ning meditsiiniõe saabumisel suutis kaebaja juba liikuda; seetõttu kirjutaski õde aruandesse, et kaebaja võib liikuda ja tema liigutused pole piiratud. Silmakirjalikud on vastustaja väited, et kaebaja provotseeris oma käitumisega teisi kinnipeetavaid massilisele allumatusele. Kaebaja viibib kinnipidamisasutuses juba 7 aastat, kuid vangla keeldub talle tööd andmast ning kuna kaebajale keegi rahaülekandeid ei tee, siis ei saa ta vangla kaupluses sisseoste teha ega kirju saata. Kaebaja on 66 aastane ja enamuse talle määratud karistusajast ära kandnud, kuid Harju Maakohus keeldus põhjendamatult tema ennetähtaegsest vabastamisest. Kaebajalt on ära võetud kõik isiklikud asjad, isegi prillid, taskurätik ja piibel. Avaldused kohtule peab kirjutama pliiatsiga, sest ka pastakas on ära võetud. Kambrites pole elementaarseid koristusvahendeid, voodipesu on vahetamata ja ka saunavahendeid ei anta. Vanglale tuleb teha ettekirjutus kaebajale tema isiklike asjade tagastamiseks ja rikkumiste lõpetamiseks.

Murru Vangla palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse seisukohtadega ja põhjendustega.

3-09-268

5(6) RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Halduskohus on käesolevas asjas menetlusse võtnud ja menetlenud kaebaja nõudeid Murru Vangla 18.08.2008 käskkirja nr 651-dm ja 17.02.2009 käskkirja nr 96-dm õigusvastasuse tuvastamiseks ja nende käskkirjade alusel 19 päeva kartseris viibimise hüvitamiseks arvestusega 600 kr ühe päeva eest, samuti kaebaja suitsetajate kambrisse paigutamise ja seal 19 päeva viibimise hüvitamist arvestusega 200 kr ühe päeva eest. HKMS § 34 lg 2 kohaselt ei saa ringkonnakohtus esitada nõudeid, mida esimese astme kohtule ei esitatud. Viidatud sätte alusel jätab ringkonnakohus tähelepanuta kõik need apellandi väited ja taotlused, mis halduskohtu poolt menetlusse võetud nõuetega seotud pole.

Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist kartseriga karistamise, samuti suitsetajate kambrisse paigutamise eest. Seda, et kartser või kamber ei vastanud inimväärikust austavatele tingimustele, ja seeläbi mittevaralise kahju tekitamist pole kaebaja väitnud. VangS § 63 lg 1 p 4 näeb ette distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamise kuni 45 ööpäevaks. Isiku õigusvastast kartserisse paigutamist on hinnatud kohtupraktikas rikkumiseks, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Halduskohus leidis aga, et kaebaja poolt talle inkrimineeritud tegude toimepanemine on asjas kogutud tõenditega kogumis tõendamist leidnud ning käskkirjad, millega kaebaja kartserisse paigutati, on õiguspärased.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukoha ja otsuse põhjendustega. Apellant leiab, et tema 18.08.2008 käskkirjaga nr 651-dm karistamine on ebaõige, sest kambrisse nr 215 ta ju läks. Selles polegi aga vaidlust, et apellant talle määratud eluosakonna nr 6 kambrisse nr 215 lõpuks siiski sisenes, vaid küsimus on selles, et ta ei täitnud käsku koheselt ja sisenes talle määratud kambrisse alles pärast vanglaametniku korduvaid korraldusi. Juhtunu kohta 29.07.2008 antud seletuskirjas kaebaja seda ei eita ning ka kohtule esitatud kaebuses selgitas kaebaja, et ta keeldus esialgu viidatud kambrisse minemast, kuna nägi seal oma vaenlast, ning läks kambrisse alles siis, kui valvurid ähvardasid tal käed raudu panna ja kumminuia kasutada ja ta nägi, et vastuhakkamine on kasutu.

VangS § 67 p 1 kohaselt julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike (seaduse käesoleva aja redaktsiooni kohaselt vanglateenistuse ametnike) seaduslikele korraldustele. Kinnipeetava poolt vanglaametniku seadusliku korralduse täitmine alles korduva nõudmise ja ohjeldusmeetmete kasutamise hoiatuse mõjul on käsitletav korraldusele mitteallumisena ning VangS § 67 p-s 1 sätestatud nõude süülise ja tahtliku rikkumisena, mis on distsiplinaarkorras karistatav tegu. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle apellandi väitega, et ta pole 17.02.2009 käskkirjas nr 96-dm märgitud distsipliinirikkumist toime pannud.

Nagu eespool märgitud, on VangS § 67 p 1 kohaselt kinnipeetava kohustuseks täita vangla sisekorraeeskirja ja alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Murru Vangla direktori 20.11.2008 korralduse nr 1-4/29 „Rivistus-loenduse läbiviimise kord“ p 11 kohaselt toimub kinnistes eluosakondades loendus kambrite kaupa algusaegadega tööpäevadel kell 06.35, 17.35 ja 21.35 ning kinnipeetavad seisavad loenduse ajal püsti. Käskkirjas ja vanglaametniku ettekandes märgitule, et kaebaja 06.02.2009 kell 17.40 toimunud loenduse ajal ei allunud vanglaametniku korraldusele püsti tõsta ja jätkas voodil istumist, pole apellant vastu vaielnud; seega on ka viidatud episoodis vanglaametniku korralduse mittetäitmine tõendamist leidnud.

Arvestades, et sama päeva õhtul leidis medõde kaebaja üldseisundi rahuldava olevat ega tuvastanud liikumispiirangule viitavaid asjaolusid ning et ka kaebaja väide arstloast loendusest vabastamise kohta ei osutunud tõeks, on paljasõnaline ja ebausutav apellandi selgitus enne loendust äkki ja ootamatult tekkinud tugeva seljavalu kohta, mis olevat takistanud tal püsti tõusmist. Kaebaja märgib õigesti, et vastustaja tühistas 16.03.2009 vaideotsusega kolm sarnaste rikkumiste eest tehtud käskkirja - nr 76-dm, nr 89-dm ja nr 92-dm. Sellest aga ei järeldu, et käsitletaval juhtumil oli kartserikaristus määratud ebaõigesti.

Vaideotsuse kohaselt hindas vangla vaidele lisatud uusi tõendeid ning tühistas viidatud käskkirjadega määratud karistused hiljem

3-09-268

6(6) ilmnenud uute oluliste asjaolude tõttu. Käesolevas asjas pole selliseid uusi tõendeid esitatud ega ilmnenud ka uusi olulisi asjaolusid, mis käskkirjas nr 96-d kaebajale süüks arvatud rikkumise toimepanemise ja määratud karistuse õiguspärasuse kahtluse alla seada võiksid.

Kohus tuvastas, et kaebaja on mittesuitsetav kinnipeetav ning tema paigutamine kambrisse nr 230, kus viibisid ka suitsetavad kinnipeetavad, toimus kaebaja soovi vastaselt. Vastustaja pole halduskohtu sellele tuvastusele vastu vaielnud. Ringkonnakohus möönab, et suitsetajatega ühes kambris olemine võib põhjustada ebamugavustunde ning suitsuses ruumis viibimine võib tekitada ka tervisekahjustusi, kuid nõustub esimese astme kohtuga selles, et käesoleval juhul ei ole alust mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks kaebaja suitsetajatega ühte kambrisse paigutamise ja seal viibitud 19 päeva eest. Kohtuotsuses viidatud vangla sisekorraeeskirja § 8.2 sätestab suitsetamispiirangud vanglas ning nägi vaidlusalusel perioodil ette, et osakonnas, kus on suitsetamisruum, võib suitsetada vaid selleks ettenähtud kohas; osakonnas, kus suitsetamisruumi pole, samuti eraldatud lukustatud kambris ja vastuvõtuosakonnas võib kambris suitsetada, välja arvatud juhul, kui sinna on paigutatud mittesuitsetav kinnipeetav, keda vanglal pole võimalik mujale paigutada. Käesoleval juhul vastustaja selgitas, et arvestades kinnipeetavate arvu ja vabade kambrite puudumist vanglas ning asjaolu, et kaebaja on kannatanu kriminaalasjas, mis nõuab täiendavalt julgeolekuriskide arvestamist, polnud kaebaja mujale paigutamine hetkel võimalik. Seega kaebaja kambrisse nr 230 paigutamine oli sisekorraeeskirjaga kooskõlas ja õiguspärane. Sisekorraeeskirja § 8.2 lg-st 5 tulenevalt oli aga teistel kinnipeetavatel kambris suitsetamine sellest ajast kui kaebaja sinna paigutati, keelatud ning vangla oleks saanud sellekohasest keelust üleastumise tuvastamise korralt rikkumist tõkestada ja rikkujat karistada. Kaebaja väitel esitas ta vangla administratsioonile korduvalt taotlusi tema kambrist nr 230 mujale üleviimiseks põhjusel, et kambrikaaslased suitsetavad, kuid esitatud materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks kedagi suitsetajatest nimeliselt välja toonud selleks, et vangla oleks saanud tarvitusele võtta abinõud väidetava rikkumise tõkestamiseks. Samuti ei ole asja materjalide juurde esitatud tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja väiteid arsti poole pöördumisest, ning selliste tõendite välja nõudmist pole ka kohtult taotletud.

Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu apelleeritud otsus muutmata.

Viive Ligi Lauri Madise Silvia Truman