3-09-1795/16 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht

19. märts 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-1795 Haldusasi OÜ Nõo Veevärk kaebus Tartu Tervisekaitsetalituse 09.06.2009 ettekirjutuse nr 1-13.2/1422 ja Tervisekaitseinspektsiooni 04.08.2009 vaideotsuse nr 1-13.6/11-3 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 10. novembri 2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Nõo Veevärk apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - OÜ Nõo Veevärk Vastustaja - Terviseamet RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10. novembri 2009 otsus muutmata. Apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta OÜ Nõo Veevärk enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Nõo Veevärk esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Tervisekaitsetalituse 09.06.2009 ettekirjutuse nr 1-13.2/1422 tühistamiseks ning Tervisekaitseinspektsiooni 04.08.2009 vaideotsuse nr 1-13.6/11-3 tühistamiseks. Tartu Tervisekaitsetalituse 09.06.2009 ettekirjutusega tehti kaebajale kohustuseks esitada kooskõlastamiseks kõigi OÜ Nõo Veevärk hallatavate ühisveevärkide joogivee kontrolli kavad, mis arvestaksid joogiveekäitleja poolt enne 2009. aastat ühisveevärkide joogiveest määramata kvaliteedinäitajatega ning vastaksid sotsiaalministri 31.07.2001 määruse nr 82 „Joogivee kvaliteedi ja kontrollinõuded ning analüüsimeetodid“ (edaspidi Määrus nr 82) § 8 lg-te 4 ja 5 nõuetele. Samas esitati ka hoiatus, et ettekirjutuse tähtajaks täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha 10 000 krooni Rahvatervise seaduse (edaspidi RTerS) § 16 lg 11 alusel.

04.08.2009 vaideotsuse nr 1-13.6/11-3 kohaselt jäeti eelnimetatud ettekirjutuse peale esitatud vaie rahuldamata. Vaideotsuses asuti seisukohale, et tegemist on Veeseaduse (edaspidi VeeS) § 13 alusel antud Määrusega nr 82 kehtestatud normidega. Määruse nr 82 § 8 lg 1 järgi peab joogivee käitleja tagama oma veevarustussüsteemis oleva ning sellest väljuva joogivee tavaja süvakontrolli vastavalt sama määruse § 9 nõuetele.

2. Kaebuse kohaselt leidis kaebaja, et majanduslikult oleks otstarbekam koostada kontrollikavad perioodideks 2009-2018, mitte perioodiks 2009-2011, nagu kaevatava ettekirjutuse kohaselt on ettevõtet kohustatud. Määruse nr 82 §-s 8 lg 4 toodud nõue teha analüüsid kõigi Määruse nr 82 §-des 4-6 toodud kvaliteedinäitajate kohta on vastuolus sotsiaalministri 02.01.2003 määruse nr 1 „Joogivee tootmiseks kasutatava või kasutada kavatsetava pinnaja põhjavee kvaliteedija kontrollinõuded“ (edaspidi Määrus nr 1) §-ga 5 lg 3, mille kohaselt juhul, kui hüdrogeoloogilised andmed ja olemasolev teave põhjaveekihi vee kohta võimaldavad hinnata, et keemiliste ja radioloogiliste näitajate piirväärtused ei ületa määruse nr 1 lisas 2 esitatud piirväärtusi, ei ole vaja vett uurida radioloogiliste näitajate osas ega määrata vees antimoni, areseeni, baariumi, benseeni, boori, elavhõbeda, fenoolsete ühendite, kaadmiumi, kroomi, nikli, pestitsiidide, plii, seleeni, tsüaniidide ja vase sisaldust tervisekaitsetalituse nõusolekul. Vaideotsuses pole reageeritud kaebaja soovile koostada kontrollikava pikemaks perioodiks kui 3 aastat, et ühtlasemalt jagada süvaanalüüside tegemisega kaasnevat suurt kulu. Hallatavate ühisveevärkide väiksusest tulenevalt ei ole majanduslikult põhjendatud ja otstarbekas teha kõikide veevärkide süvaanalüüse perioodil 2009 kuni 2011.

3. Tervisekaitseinspektsioon (alates 01.01.2010 Terviseamet) oli seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja on nii vaide kui ka kaebuse esitamisel piirdunud põhjendusega, et teatud vee kvaliteedi näitajaid ei ole põhjust uurida, kui on olemas teave, et toodud keemiliste või radioloogiliste näitajate piirväärtused ei ületa normidega kehtestatud piirväärtusi. Sellist teavet kinnitavaid analüüse ei ole esitatud ei vastustajale ega ka kohtule. Järelevalvetegevuse aluseks joogivee käitleja üle on VeeS. Kaebaja puhul ei saa rääkida ainult vee erikasutajast, vaid vastustaja järelevalve all on kaebaja eelkõige kui joogivee käitleja, kes teeb joogivee kättesaadavaks ja vastutab joogivee vastavuse üle kuni kohani, kus see saab kättesaadavaks tarbijale. Joogivee kvaliteedija kontrollinõuded kehtestab Määrus nr 82, mitte Määrus nr 1.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus jättis 10. novembri 2009 otsusega kaebuse rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on asja materjalidest näha, et Tartu Tervisekaitsetalituse juhtivinspektor menetles OÜ Nõo Veevärk poolt korduvalt joogivee kontrollikavasid alates 23.12.2008, kui laekusid OÜ Nõo Veevärgi poolt koostatud joogivee kontrollikavad firma hallatavate ühisveevärkide kohta. Vastustaja on nõustanud kaebajat ning teinud ettepanekuid joogivee kontrolli mõistlikumaks planeerimiseks, kuid joogivee käitleja ei ole esitanud vastustajale kooskõlastamiseks joogivee kontrollikavasid, mis arvestaksid joogivee käitleja poolt enne 2009. aastat ühisveevärkide joogiveest määramata kvaliteedinäitajatega ning vastaksid Määruse nr 82 § 8 lg-te 4 ja 5 nõuetele. Riikliku järelevalve korras on vastustaja läbi viinud menetluse ning asunud õigesti seisukohale, et OÜ Nõo Veevärk ei täida Määrusega nr 82 pandud kohustusi joogivee tavaja süvakontrolli kavandamise ja teostamise osas ning rikub sellega nimetatud määruse nõudeid. Kuna kaebaja on vastustaja järelevalve all eelkõige joogivee käitlejana, tuleb kaebajal täita joogivee käitleja ülesandeid ja juhinduda Määruse nr 82 nõuetest.

Määrus nr 82 kehtestab joogivee kvaliteedija kontrollinõuded ning joogivee proovide analüüsimeetodid eesmärgiga kaitsta inimese tervist joogivee saastumise kahjulike mõjude eest. Nimetatud määruse § 8 lg 5 kohaselt ei tohi tavakontrolli proovide arv olla väiksem kui 50% § 8 lg 5 tabelis määratud proovide arvust. Joogivee käitleja saab tavakontrolli sagedust vähendada määrusega sätestatud korras ning loa selleks peab andma tervisekaitsetalitus. Vastustaja on andnud selgituse asjaolu kohta, miks ei ole võimalik OÜ Nõo Veevärk puhul rakendada 10-aastast süvakontrolli minimaalsete proovide arvu vastavalt määruses toodud tabelile leides, et Määrus nr 82 jõustus 01.06.2002 ja sätestas, et ühisveevärgist kuni

100 m3 ööpäevas tuleb süvakontroll teostada 1 kord 10 aasta jooksul. Aastal 2012 saabub tähtaeg, mil tuleb teostada süvaanalüüs ka väikesele veevärgile. Vastustaja pidas seega põhjendatuks nõuet, et süvaanalüüs tuleb läbi viia lähema 3 aasta jooksul, sest käesoleva ajani ei ole kaebaja süvaanalüüsi oma veevärgis teostanud. Antud juhul on tegemist joogivee kvaliteedi ja kontrollinõuete normide hindamisega ning Määruse nr 82 § 8 lg 1 kohaselt peab joogivee käitleja tagama oma varustussüsteemis oleva ning sellest väljuva joogivee tavaja süvakontrolli vastavalt sama määruse § 9 nõuetele. Kaebaja suhtes tehtud ettekirjutus jääb kehtima ning kuulub täitmisele. Vastustaja ei ole rikkunud kaebaja õigusi, haldusakt on antud pädevuse piires, kehtiva õiguse alusel ning on sellega kooskõlas. Kaebaja ei ole välja toonud ühtki menetlusnormi rikkumist vaidemenetluse läbiviimisel ega asjaolu, mille alusel võiks tühistada kaevatava vaideotsuse. Vaidemenetluse käigus nõuti kaebajalt täiendavaid dokumente, kuna vastustajal oli vaja tõendeid, mis kinnitaks kaebaja väidet, et analüüside tegemine Nõo valla puurkaevudest ei ole mõistlik. Mingeid andmeid joogivee süvaanalüüside kohta kaebaja vastustajale saatnud ei ole. Kaebaja on viidanud ettevõtte kulutustele seonduvalt vee analüüside tegemisega ning põhjendanud, et täiendavate kulutuste tõttu on vee analüüside tegemine lühikese perioodi tagant võimatu, mida kohus ei saa aga lugeda põhjenduseks kaevatava ettekirjutuse tühistamisel. Kaebaja poolt lisatud ekspertarvamus analüüsib Määrust nr 1 ja Määrust nr 82, kuid see ei ole asjassepuutuv tõend hindamaks, kas viidatud määruste vahel on vastuolu, mistõttu ei muuda see ka käesolevas asjas tehtavat otsustust.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. OÜ Nõo Veevärk esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu

10. novembri 2009 otsuse ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus vääralt kohaldanud materiaalõigusnormi ning oluliselt rikkunud protsessiõigusnormi.

E. Puura ekspertarvamus on asjassepuutuv ja kinnitab kaebaja seisukohta, et kahe määruse vahel esineb sisuline vastuolu. Määruse nr 82 §-des 4-6 toodud nõue teha analüüsid kõigi toodud kvaliteedinäitajate kohta on vastuolus hilisema Määrusega nr 1.

Halduskohus ei andnud hinnangut kaebaja soovile koostada kontrollikava pikemaks perioodiks kui 3 aastat. Kontrollikava kehtestamine ainult 3-aastaseks perioodiks ja selle jooksul ettenähtud analüüside tegemise nõue on põhjendamatu koormise seadmine.

Arusaamatuks jääb halduskohtu järeldus, et vastustajal oli vaja tõendeid vaide menetlemisel, mis kinnitaksid kaebaja väidet, et analüüside tegemine Nõo valla puurkaevudest ei ole mõistlik ja neid tõendeid ei ole esitatud. Eesti Geoloogiakeskuse hüdrogeoloogiakeskuse juhtaja Rein Perensi sõnumis oli kirjas, et saadetakse ka soovitud veeanalüüside tulemused. Eesti Geoloogiakeskus oli seisukohal, et tulenevalt Tartumaa hüdrogeoloogilisest ehitusest ja põhjavee heast looduslikust kaitstusest üldjuhul põhjavee radioloogilisi uuringuid ega mikrokomponentide analüüse ei ole otstarbekas teha. Halduskohus on jätnud andmata hinnangu Määruse nr 82 ja Määruse nr 1 vastavusele.

5. Terviseamet vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt jääb vastustaja kõigi oma eelnevalt antud selgituste juurde. Apellatsioonikaebus sisaldab täpselt samu argumente ja arvamusi, mille vastustaja vastas kohtumenetluse käigus halduskohtus ja mis on saanud piisava vastuse halduskohtu otsusega.

Määrus nr 1 ja Määrus nr 82 on antud VeeS § 13 erinevates lõigetes asuvate volitusnormide alusel ja reguleerivad erinevat valdkonda. Määrus nr 82 sätestab joogiveele esitatavad mikrobioloogilised-, keemilisedja indikaatorkvaliteedinäitajad, mis kehtivad joogivee käitlejale tarbijale edastatava joogivee kohta. Määruse nr 1 alusel peab vee erikasutaja kontrollima regulaarselt joogiveeallika e. pinnaveekogu või põhjaveekogu veekvaliteeti punktides, kus vesi siseneb töötlusja edastussüsteemi. Kaebaja väited määruste vastuolulisuse kohta ei ole tõesed ja kaebaja esitatud ekspertarvamus on asjassepuutumatu. Halduskohus on otsuses andnud kaebuse väidetele oma hinnangu ja põhjendanud süvaanalüüside läbiviimise vajadust piisavalt selgelt. Kaebaja ei ole esitanud vastustajale süvaanalüüside protokolle. Vastustaja on palunud nende esitamist nii haldusmenetluses enne ettekirjutuse andmist kui vaidemenetluses, kuid saadud on ainult R. Perensi kokkuvõttev üldistatud seisukoht Tartu maakonna hüdrogeoloogilise ehituse kohta. Vaatamata kaebaja püüdele ühendada pinnaja põhjavee kvaliteedinõuded joogivee käitlemisele esitatud nõuetega ei saa vastustaja sellega nõustuda. Tervisekaitseinspektsioon käsitleb kaebajat kui joogivee käitlejat, kellele rakenduvad joogivee kvaliteedija kontrollinõuded, s. o Määruse nr 82 nõuded. Vaidlustatud ettekirjutus ei olnud suunatud kaebajale kui vee erikäitlejale.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 10. novembri 2009 otsus muutmata.

7. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus leiab, et kohtutoimiku ja vaidlustatud otsuse pinnal puudub alus nõustuda apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et halduskohus on otsuse tegemisel vääralt kohaldanud materiaalõigusnormi ning oluliselt rikkunud protsessiõigusnormi selliselt, et see annab aluse halduskohtu vaidlustatud otsus tühistada.

Mis puudutab nn. ekspertarvamuse (tl 36-37), milles on esitatud TÜ Tehnoloogiainstituudi direktori arvamus Määruste nr 1 ja nr 82 väidetava vastuolu kohta, kõrvalejätmist ja tõendina mittearvestamist halduskohtu poolt, siis ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga. Sellele, kas vaidlustatud ettekirjutuses on viidatud kohasele aktile (seadusele, määrusele) ning väitele, et ettekirjutuses viidatud Määrus nr 82 on vastuolus Määruse nr 1 nõuetega, annab hinnangu asja läbivaatav kohus ise, kuna tegemist on õigusliku küsimuse lahendamisega, mitte eriteadmisi vajava asjaolu kohta hinnangu andmisega. TsMS § 293 lg 1 kohaselt saab kohus eksperdi arvamust küsida eriteadmisi omavate asjaolude selgitamiseks ja väljaspool Eesti Vabariiki kehtiva õiguse, rahvusvahelise õiguse või tavaõiguse väljaselgitamiseks. Seega ei olnud kaebaja poolt esitatud ekspertarvamus asjakohane tõend ja halduskohtul oli õigus seda otsuse tegemisel mitte arvestada. TsMS § 238 lg 1 järgi arvestab kohus asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust.

Tulenevalt sellest, et vaidlustatud ettekirjutus oli tehtud Määruse nr 82 alusel ja kaebaja oli tõstatanud küsimuse selle määruse vastuolu kohta Määruse nr 1 §-ga 5 lg 3, väites, et viidatud paragrahvi järgi ei ole ettekirjutuse tegijal õigust nõuda joogivee süvakontrolli käigus kõigi Määruse nr 82 §-des 4-6 loetletud analüüside tegemist, oleks halduskohus pidanud otsuses andma hinnangu ka väidetavale vastuolule Määruste nr 1 ja nr 82 vahel, mida halduskohus aga ei teinud. Samas ei ole selline rikkumine veel aluseks halduskohtu otsuse tühistamisele, kuna see ei ole viinud ebaõige otsuse tegemiseni ja kaebaja väidet saab hinnata ka ringkonnakohus.

Ringkonnakohus leiab, et ei ole põhjendatud OÜ Nõo Veevärk väide, et Määrused nr 1 ja nr 82 on omavahel vastuolus ning Määruse nr 1 § 5 lg 3 võimaldab joogivee käitlejal tervikuna mitte täita Määruse nr 82 §-des 4-6, 8 lg 1, 3, 4 ja 5 ning §-s 9 toodud nõudeid koostada joogivee kontrolli kava ja teostada joogivee tavaja süvakontrolli, millest viimane hõlmab ka Määruse nr 82 §-des 4-6 toodud kvaliteedinäitajaid. Määrus nr 82 kehtestab joogivee kvaliteedija kontrollinõuded eesmärgiga kaitsta inimese tervist joogivee saastumise kahjulike mõjude eest ning Määruse nr 82 § 2 lg 2 järgi peab joogivee käitleja tagama joogivee vastavuse kvaliteedinõuetele.

Määruse nr 82 § 3 kohaselt loetakse joogivesi kvaliteetseks, kui selle kvaliteedinäitajad ei ületa määruse §-des 4-6 esitatud piirsisaldusi. Määruse nr 82 § 8 järgi peab joogivee käitleja tagama joogivee tavaja süvakontrolli vastavalt määruse § 9 nõuetele ning joogivee süvakontrolli eesmärgiks on saada teavet joogivee vastavusest kõikidele määruse §-des 4-6 toodud kvaliteedinäitajatele. Määruse nr 82 § 9 kohustab joogivee käitlejat koostama joogivee kontrolli kava vähemalt 3-ks aastaks ja kooskõlastama selle tervisekaitsetalitusega.

Määrus nr 1 reguleerib joogivee tootmiseks kasutatava pinnaja põhjavee kvaliteeti ning vee erikasutaja kohustust kontrollida pinnaja põhjavee kvaliteeti määruses loetletud keemiliste näitajate suhtes. Määruse nr 1 § 5 sätestab nõuded joogiveeallikana kasutada kavatsetavale põhjaveele ja selle paragrahvi lg 3 kohaselt võib juhul, kui hüdrogeoloogilised andmed ja olemasolev teave põhjaveekihi vee kohta võimaldavad hinnata, et keemiliste ja radioloogiliste näitajate piirväärtused ei ületa määruse nr 1 lisas 2 esitatud piirväärtusi (joogiveeallikana kasutada kavatsetava põhjavee piirväärtused), ei ole vaja vett uurida radioloogiliste näitajate osas ega määrata vees antimoni, areseeni, baariumi, benseeni, boori, elavhõbeda, fenoolsete ühendite, kaadmiumi, kroomi, nikli, pestitsiidide, plii, seleeni, tsüaniidide ja vase sisaldust tervisekaitsetalituse nõusolekul.

Kuna Määrus nr 1 ja selle § 5 ei reguleeri joogivee kvaliteedija kontrollinõudeid, vaid joogivee tootmiseks kasutatava pinnaja põhjavee kvaliteedinõudeid, s. o määrused ei reguleeri sama vee kvaliteedinõudeid, siis ei ole õige kaebaja väide, et Määrused nr 1 ja 82 on üksteisega vastuolus ja Määruse nr 1 § 5 lg 3 lubab eirata Määruse nr 82 alusel joogivee kontrollimisele esitatud nõudeid (teostada süvakontrolli kontrollides joogivee vastavust ka Määruse nr 82 §-des 4-6 toodud kvaliteedinäitajatele) juhul, kui hüdrogeoloogilised andmed ja olemasolev teave põhjaveekihi vee kohta võimaldavad hinnata, et keemiliste ja radioloogiliste näitajate piirväärtused ei ületa määruse nr 1 lisas 2 esitatud piirväärtusi (joogiveeallikana kasutada kavatsetava põhjavee piirväärtused).

8. Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et kaebaja ei ole vastustajale ega ka kohtule esitanud analüüse, mis kinnitaksid, et kaebaja poolt kasutatavate joogiveeallikate (pinnaveekoguvõi põhjavesi) keemiliste ja radioloogiliste näitajate piirväärtused ei ületa Määruse nr 1 lisas 2 esitatud piirväärtusi. Kohtutoimikus on olemas üksnes Eesti Geoloogiakeskuse hüdrogeoloogiakeskuse juhtaja R. Perensi e-mail (tl 13), milles on kirjas, et tema arvates ei ole põhjavee radioloogilisi uuringuid ja mikrokomponentide analüüse otstarbekas teha. Tervisekaitseinspektsioon on kaebajale teatanud puudustest esitatud vaides (tl 9) ning on kaebajale andnud tähtaja esitada inspektsioonile Eesti Geoloogiakeskuse kinnitusi tõendavate uuringute protokollid, mille alusel väidetakse, et Nõo valla puurkaevudes ei ole mõistlik veeanalüüse teha. Vaideotsuses (tl 11-12) on märgitud, et vaidmenetluse käigus kaebaja selliseid protokolle ei esitanud, mis kinnitaksid nende väidet, et täiendavaid joogivee analüüse ei ole otstrabekas teha, sest joogiveeallikaks oleva põhjavee kohta on olemas hüdrogeoloogilised andmed ja teave, mis võimaldavad hinnata, et keemiliste ja radioloogiliste näitajate piirväärtused põhjavees ei ületa määruse nr 1 lisas 2 esitatud piirväärtusi.

9. Halduskohus on vaidlustatud otsuse lk-del 5 ja 6 käsitlenud ka kaebaja väidet selle kohta, et tema sooviks koostada kontrollikava pikemaks perioodiks kui 3 aastat. Selle väitega seoses on halduskohus põhjendatult leidnud, et Määruse nr 82 § 9 lg 3 võimaldab joogivee tavakontrolli sagedust määruse § 8 lõikes 5 nõutud mõnede näitajate osas vähendada üksnes tervisekaitsetalituse loal tingimusel, et kahe järjestikuse aasta jooksul tehtud uuringute tulemuste põhjal oleks nende näitajate osas saadud piirmääradest märkimisväärselt paremaid tulemusi, millised nõuded aga antud juhul täidetud ei ole. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu seisukohaga, et kuna Määrus nr 82 jõustus 01.06.2002 ja sätestas, et ühisveevärgist kuni 300 m3 ööpäevas tuleb süvakontrolli teostada 1 kord 10 aasta jooksul ja aastal 2012 saabub tähtaeg, mil tuleb ka väiksemale veevärgile teostada joogivee süvaanalüüs, siis oli vastustaja nõue süvaanalüüs läbi viia (joogivee kontrolli kava koostada) lähima 3 aasta jooksul põhjendatud, kuna kaebaja ei ole käesoleva ajani joogivee süvaanalüüsi teostanud.

10. Kaebaja viited Määruse nr 82 muutmise eelnõule ja selle seletuskirjale ei ole asjakohased, kuna tegemist ei ole tõendiga TsMS § 229 lg 2 mõttes.

11. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad OÜ Nõo Veevärk poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda.

Einar Vene Agu Timmi

Maili Lokk