3-10-243/24 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. märts 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-10-243

Haldusasi

Harju

maavanema

protest

Keila

Vallavalitsuse

03. märtsi 2007 korralduse nr 204 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungi 12. märtsil 2010

Menetlusosalised

Protesti esitaja: Harju maavanem

Esindaja: Eino Tamm

Vastustaja: Keila Vallavalitsus

Esindaja: Ive Eevel

Kolmas isik: T.T.

Esindaja: Anu Jaanson

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju maavanema protest rahuldamata.

2. Mõista Harju Maavalitsuselt T.T. kasuks välja menetluskulu 1200 (üks tuhat

kakssada) krooni.

3. Saata kohtuotsus menetlusosaliste esindajatele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtu

kantselei

kaudu

teatavakstegemisest

esitada

apellatsioonkaebus

Tallinna

Ringkonnakohtule

(HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD KORRALDUS

1. ÕVVTK Harju maakonnakomisjoni 18. juuni 1993 otsusega nr 899 tunnistati omandireformi

objektiks Keila vallas asuv maaüksus Torni 95 (endine kinnistu nr 8616, pindalaga 23,34 ha) ja

nimetatud vara suhtes tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks O. T., kes suri xx xx xxxx.

2. 21. detsembril 1994 välja antud pärimisõiguse tunnistuse kohaselt on O.T. vara pärijaks T.T.,

pärandvarana nimetati selles tunnistuses Vasalemma sovhoosist saadaolev hüvitis ühistatud vara

eest. Kõnealuse pärimisõiguse tunnistuse esitas T.T. ka Keila Vallavalitsusele, ilma et vallavalitsus

oleks juhtinud T.T. tähelepanu sellele, et esitatud pärimisõiguse tunnistuses maa tagastamise

nõudeõigust pärandvarana ei kajastata. Eelnimetatud asjaolule juhtis vallavalitsus T.T. tähelepanu

alles 2006. aasta lõpus, mispeale pöördus viimane uuesti notari poole, kes väljastas talle 19.

jaanuaril 2007 uue pärimisõiguse tunnistuse, milles märgiti pärandvarana nõudeõigus

õigusvastaselt võõrandatud maale ja varale endisel kinnistul nr 8616.

3. 9. märtsi 2007 korraldusega nr 204 otsustas Keila Vallavalitsus tagastada T.T.le Keelva külas

asuva Torni maaüksuse (14,36 ha) ja Kloogaranna külas asuva Torni maaüksuse (8,62 ha).

PROTESTI ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. 28. jaanuaril 2010 esitas Harju maavanem Tallinna Halduskohtule protesti, taotledes Keila

Vallavalitsuse 09. märtsi 2007 korralduse nr 204 tühistamist. Protesti esitaja leiab, et maa

tagastamise nõudeõiguse pärimiseks on seadusandja ette näinud erikorra, mis hõlmas kohustust

esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus kindla tähtaja jooksul. Seejuures viitab protesti

esitaja järgmistele õigusnormidele:

Maareformi seaduse (MRS) § 192 lg 3 (16. juulist 2000 kuni 27. novembrini 2005

kehtinud redaktsioonis);

teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (2MRsÕMS) § 26 lg 2

(mis tunnistati kehtetuks 1. jaanuaril 2003 jõustunud maareformiseaduse muutmise

seaduse (MRSms) §-ga 11)

MRSms § 12 (mis kehtib senini).

MRS § 192 lg 3 (alates 27. novembrist 2005 kehtivas redaktsioonis)

Maareformi seaduse muutmise seaduse (mis jõustus 27. novembril 2005, edaspidi

MRSms2005) § 26.

5. Protesti esitaja leiab, et eeltoodud sätetest tulenevalt tulnuks T.T.l nõudeõiguse pärimiseks

pöörduda notari poole enne 1. jaanuari 2004 ning esitada hiljemalt 26. augustil 2006 Keila

Vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistus nõudeõiguse pärimise kohta. Protesti esitaja on seisukohal,

et kuivõrd T.T. ei esitanud tähtaegselt Keila Vallavalitsusele pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse

pärimise kohta, oli Keila Vallavalitsus kohustatud lõpetama tagastamismenetluse ning

kompenseerimismenetlust mitte alustama. Seejuures viitab protesti esitaja ka Tallinna

Ringkonnakohtu

otsustele

haldusasjades

3-06-1578

ja

3-07-1211 ning Riigikohtu otsusele haldusasjas 3-3-1-60-09 ning leiab, et MRS §-d 192 lg 3 ning

MRSms2005 § 26 ei anna sellisel juhul kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust küsimuses, kas maa

tagastamise menetlust jätkata või mitte, vaid kohustavad lõpetama tagastamise menetlust ning

kompenseerimise menetlust mitte alustama. Protesti esitaja selgitab, et tegu ei ole

menetlustähtaegadega, mida saaks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 34 lg 1 alusel ennistada, vaid

seadusest tulenevate tähtaegadega, mille suhtes haldusorganil puudub iseseisev otsustusõigus.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Keila Vallavalitsus vaidleb protestile vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esmalt

selgitab vastustaja, et T.T. esitas 6. septembril 1992 notarile pärandvara vastuvõtmise avalduse,

kus on vastu võetud pärandvarana nimetatud ka tagastamisele kuulunud vara Keila vallas, ent

teadmata põhjusel jättis notar maa tagastamise nõudeõiguse 21. detsembril 1994 väljastatud

pärimisõiguse tunnistuses kajastamata. Samuti selgitab vastustaja, et maa tagastamise menetluses

ei pööranud vallavalitsus T.T. poolt esitatud pärimisõiguse tunnistuse puudulikkusele tähelepanu,

ent avastades puuduse 2006. aasta lõpul, andis kolmandale isikule võimaluse puudus kõrvaldada ja

nõuetekohane pärimisõiguse tunnistus esitada. Vastustaja on seisukohal, et kuivõrd kolmas isik

esitas pärandi vastuvõtmiseks notarile avalduse juba 1992. aastal, siis tuleb pärand ENSV

Tsiviilkoodeksi § 551 kohaselt vastu võetuks lugeda ning sellega läks pärijale üle kogu pärandaja

vara. Vastustaja leiab, et esitades vastustajale 1994. aastal pärimisõiguse tunnistuse, millele kantud

vara koosseis ei sisaldanud maa tagastamise nõudeõigust, esitas kolmas isik puudusega tõendi oma

õiguse tõendamiseks. Viidates Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03, rõhutab vastustaja, et

pärimisõiguse tunnistus ei tekita õigusi, vaid sellega tõendatakse õigust, mis pärijal juba olemas

on. Samuti leiab vastustaja, et MRSms2005 § 26 eesmärk ei saa olla pärandvara vastu võtnud isikule

maa tagastamise välistamine põhjusel, et isik ei esitanud tähtaegselt nõudeõiguse

pärimistunnistust.

7. Vastustaja viitab ka omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõule, mille

osas on Justiitsministeerium teinud muuhulgas ettepaneku muuta ORAS § 161 lõiget 1 ning

tunnistada kehtetuks MRS § 192 lõiked 1 ja 3, saavutamaks olukorda, kus nõudeõiguse pärimiseks

ei ole vajalik nõudeõiguse kui pärandvara nimetamist pärimistunnistusel, kuivõrd kehtiva

pärimisseaduse kohaselt pärimistunnistusele pärandvara ei märgita. Vastustaja leiab, et pärimisõiguse

tunnistus eesmärk on fikseerida, kes on isiku pärija, mitte see, millest koosneb pärandvara ning

seetõttu ei tohiks isikut, kes on varasemalt teinud vastavad toimingud pärandi vastuvõtmiseks,

kohelda samaväärselt isikuga, kel pärand üldse vastu võtmata.

8. Vastustaja leiab, et maavanem on järelevalvet teostades jätnud tähelepanuta maareformi

eesmärgi ning seda eesmärki silmas pidades seisneb MRS § 192 lg 3 ja MRSms2005 § 26 mõte selles,

et juhul, kui maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks õigustatud isik üheksakuulise tähtaja

jooksul maa tagastamise menetlusse ei astu, siis on kohalikul omavalitsusel võimalus maa

tagastamise menetlus lõpetada ning astuda samme konkreetse maatüki osas maareformi eesmärgi

saavutamiseks muul viisil, ent maa tagastamise menetluse lõpetamine ei saa olla eesmärk omaette

ning ainuüksi maa tagastamise menetluse lõpetamine maareformi ei kiirenda ega maareformi

eesmärki iseenesest ei täida. Vastustaja viitab ka MRSms2005 eelnõu seletuskirjale ning leiab, et

seadusandja sooviks MRS § 192 lg 3 ja MRSms2005 § 26 kehtestamisel oli välistada olukord, kus

maareform jääb pikemaks ajaks venima õigustatud subjektiks tunnistatud isiku pärijate passiivsuse

tõttu. Vastustaja leiab, et käesoleval juhul sellist olukorda ei olnud ning tagastamismenetlus ei

seiskunud pärija passiivsusest või huvipuudusest tulenevalt.

9. Viidates Riigikohtu otsustele nr 3-4-1-1-03 ja 3-3-1-36-04, leiab vastustaja, et tal oli käesoleval

juhul õigus ennistada tähtaeg HMS § 34 alusel. Seejuures viitab vastustaja ka Tallinna

Halduskohtu otsusele haldusasjas 3-08-615 ja 3-08-555, millest viimases leiti, et MRS § 192 lg 3 ja

MRSms2005 § 26 sätestatud üheksakuuline tähtaeg kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse

tunnistuse esitamiseks ei ole õigust lõpetava, vaid distsiplineeriva ning motiveeriva toimega.

Pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaja ennistamise võimatuse olemasolu põhjendab vastustaja

ka viidetega Tallinna Halduskohtu lahenditele haldusasjades 3-09-1606 ja nr 3-09-1599. Samas

leiab vastustaja, et protesti esitaja poolt viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-60-09 sisalduv käsitlus

jätaks esiteks vastustaja arvates ebavõrdsesse olukorda isikud, kes on pärandi varasemalt vastu

võtnud, aga ei ole mõjuval põhjusel esitanud kohalikule omavalitsusele tähtaegselt pärimisõiguse

tunnistust ning teiseks leiab vastustaja, et viidatud Riigikohtu lahendis käsitletud asjaolud erinevad

käesolevast. Vastustaja on ka seisukoha, et tagasiulatuvat mõju ei saa omada Riigikohtu poolt

antud seaduse tõlgendus, seda enam, kui korralduste vastuvõtmise ajal oli Riigikohus nii otsustes

3-4-1-1-03 ja 3-3-1-36-04 asunud seisukohale, et haldusmenetluse seadus (edaspidi HMS) on

kohaldatav ka omandireformi käigus läbi viidava haldusmenetluse puhul.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

10. T.T. vaidleb maavanema protestile vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Kolmas isik

leiab, et maavanem on protesti esitades jätnud tähelepanuta olulise pärimisõiguse põhimõtte,

milleks on, et kui isik on kasvõi osa pärandvara vastu võtnud, loetakse, et ta on kogu pärandvara

vastu võtnud. Samuti viitab kolmas isiku Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-12-03, kus leiti,

et pärimistunnistus ei tekita tsiviilõigusi ega -kohustustusi, vaid sellega tõendatakse õigust, mis

pärijal juba olemas on. Kolmas isik rõhutab, et esmakordselt esitas ta pärimisõiguse tunnistuse

vallavalitsusele juba pärast selle väljaandmist. Samuti rõhutab kolmas isik, et 16.09.1992 notarile

esitatud avalduses pärandvara vastuvõtmiseks on pärandvarana märkinud tagastamisele kuuluv

vara Harjumaal Keila vallas, ent kuna T.T. jurist, et pannud ta tähele, et notar Mare Aarsalu poolt

21. detsembril 1994 väljastatud pärimisõiguse tunnistuses ei ole kajastatud Torni 95 kinnistu

tagastamise nõudeõigust ning sellele ei juhtinud tähelepanu ka Keila Vallavalitsus. Kolmas isik

leiab, et protestis viidatud maa tagastamise nõudeõiguse pärimise eriregulatsioon on täiesti

asjakohatu, kuna kolmas isik oli ammu enne esmase eritähtaja kehtestamist pärinud O. T. kogu

vara, sh maa tagastamise nõudeõiguse.

11. Kolmas isik rõhutab sedagi, et Keila Vallavalitsus ei teavitanud kordagi täiendava

pärimisõiguse tunnistuse esitamise vajalikkusest, ent oleks seda haldusmenetluse üldpõhimõtete

kohaselt tegema pidanud. Kolmas isik leiab ka, et isikul, kes on teinud vara tagastamise

menetluses õigusaktides ettenähtud toiminguid, on õiguspärane ootus, et maa talle tagastatakse –

kolmas isik esitas esmase pärimisõiguse tunnistuse, tellis 2002. aasta lõpus maa mõõdistamise,

mida temast olenemata põhjustel ei viidud lõpule ja tellis uuesti maa mõõdistamise 2004. aasta

lõpus. Kolmas isik märgib, et kuna kohalik omavalitsus ei nõudnud täiendavaid dokumente, siis

oli põhjust eeldada, et menetluses on tähtsust omavad tõendid kogutud ning tagastamisega

probleeme ei teki. Kolmas isik viitab Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-40-01, kus leiti, et

tagastamismenetlust ei saa lõpetada, kui õigustatud subjekt või tema pärija ei saanud omalt poolt

vajalikku teha valla- või linnavalitsuse viivituse või tegevusetuse tõttu.

12. Viimaks leiab kolmas isik, et MRS § 192 lõikes 3 sisalduvate oluliste materiaalõiguslike

tähtaegade kehtestamine maareformi muutmise seaduse rakendussätetes on vastuolus

Põhiseaduses sätestatud õigusselguse ja proportsionaalsuse põhimõtetega. Kolmanda isiku

hinnangul ei saa eeldada, et õiguskuulekalt käituv isik tutvub kõikide maareformi seaduse

muudatustega ning suudab ilma õigusasjatundjate abi kasutamata mõista rakendussätete

tähendust. Kolmas isik leiab ka, et proportsionaalsuse nõue oleks olnud täidetud, kui pärandi

vastuvõtmiseks õigustatud isikuid oleks kirjalikult teavitatud maa tagastamiseks vajalike

toimingute tegemise tähtaegadest ning toimingute tegemata jätmise tagajärgedest. Kolmas isik

leiab ka, et MRSms2005 § 26 on pigem suunatud nendele isikutele, kes ei ole üldse asunud pärima

ning ei tee neile kirjalikult teatatud tähtaja jooksul õigusaktides sätestatud maa tagastamiseks

vajalikke toiminguid.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

13. Kohus, kaalunud menetlusosaliste väiteid ning hinnanud nende kinnituseks esitatud tõendeid

kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab et Harju maavanema protest ei ole põhjendatud ning tuleb

rahuldamata jätta. Käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades tuleb asuda seisukohale, et T.T. on

esitanud O. T. maa tagastamise pärimist tõendava pärimisõiguse tunnistuse Keila Vallavalitsusele

juba 1994. aastal, seega oluliselt enne käesoleval ajal kehtiva maa tagastamise nõudeõiguse

pärimise eriregulatsiooni kehtestamist.

14. Käesolevas asjas ei ole vaidlust kohtuotsuse osas Asjaolud ja vaidlustatud korraldus välja toodud

asjaolude üle. Kohtumenetluses on nii vastustaja kui kolmas isik väitnud, et 1994. aastal välja

antud pärimisõiguse tunnistuse esitas T.T. Keila Vallavalitsusele samal aastal. Protesti esitaja

sellele väitele vastu vaielnud ei ole. Niisiis pole seegi asjaolu vaidluse all. Vaidlus on

menetlusosaliste vahel käesolevas asjas aga MRS § 192 lg 3 ja sellega seotud üleminekusätete

(eelkõige MRSms2005 § 26) tõlgendamise ja kohaldatavuse üle.

15. 07. juunil 1996 jõustus MRS § 192 lg 1, milles sätestati, et õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamise nõudeõigus on päritav ning pärimisele kohaldatakse Eesti tsiviilseaduse sätteid. 02.

märtsil 1997 jõustus MRS § 5 lg 1 p 4, milles sätestati, et maa tagastamist või kompenseerimist on

õigus nõuda ka isikul, kes on nõudeõiguse pärinud MRS § 192 alusel. 16. juulil 2000 jõustus MRS

§ 192 lg 3 järgmises redaktsioonis: „Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb nõudeõigust pärima

õigustatud isikul esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest

arvates“. See säte viidi MRS-i sisse teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise

seadusega

(edaspidi

2MRsÕms),

mille

§

sisaldas

kuni

01. jaanuarini 2003 kehtinud redaktsioonis lõiget 2, kus sätestati, et kui pärand on avanenud enne

2MRsÕms jõustumist (st. enne 16. juulit 2000), tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada

avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks pärandi avanemise koha notarile ühe

aasta jooksul 2MRsÕms jõustumisest arvates. Viimatinimetatud norm tunnistati kehtetuks 01.

jaanuaril 2003 jõustunud maareformi seaduse muutmise seadusega (edaspidi MRSms), mille §-s 12

sätestati omakorda, et maa tagastamise nõudeõigust pärima õigustatud isikul on juhul, kui pärand

avanes enne MRSms jõustumist (st. enne 01.01.2003), õigus esitada avaldus pärandi avanemise

koha notarile ühe aasta jooksul MRSms jõustumisest arvates. 27. novembril 2005 jõustus

maareformi seaduse muutmise seadus (edaspidi MRSms2005), millega muudeti MRS § 192 lg 3

sõnastus järgmiseks: „Nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu

jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule

omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse

tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata“. Seejuures

sätestati MRSms2005 §-s 26, et kui pärand on avanenud enne MRSms2005 jõustumist (ehk siis enne

27. novembril 2005) ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik ei ole

õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud pärimisõiguse

tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu jooksul MRSms2005

jõustumisest arvates ning kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja jooksul ei esitata,

tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata.

16. Eelnevast nähtuvalt on MRS-is sisalduvat maa tagastamise nõudeõiguse pärimise ning

pärimisõigust tõendava pärimistunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamisega seotud

regulatsiooni mitmel korral muudetud. Oluline on siinkohal see, et 16. juulist 2000 kuni 27.

novembrini 2005 reguleeris MRS § 192 lg 3 maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole

pöördumise tähtaega, seaduse hilisemas redaktsioonis kõneldakse aga notarilt saadud

pärimistunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamise tähtajast. Kohus leiab, et MRS § 192 lg 3

ning selle rakendussätted reguleerivad maa tagastamise nõudeõiguse kui pärandajale kuuluva

erilise varaliigi pärimist ning tegemist on erinormidega vara pärimist reguleerivate üldnormide

suhtes.

17. O. T. pärandi avanemise ajal reguleeris pärimist ENSV Tsiviilkoodeks, mille § 551 lg 1

kohaselt toimus pärimine pärandi vastuvõtmisega, mis toimus kas pärandvara faktilise valdama

või valitsema asumisega või pärandi avanemise koha notarile vastava kirjaliku avalduse

esitamisega. MRS §-s 192 ning MRSms §-s 12 sätestatud maa nõudeõiguse pärimise

eriregulatsiooni sisuks oli ajaliselt ja vormiliselt piiratud võimalus maa tagastamise nõudeõiguse

pärimiseks. Nimetatud sätetest tulenevalt oli maa tagastamise nõudeõiguse pärimine võimalik

üksnes notarile vastava avalduse (pärimisavalduse) esitamise teel ning selle avalduse esitamiseks

nähti seaduses ette teistsugused tähtajad. Kohus järeldab MRS § 192 ning MRSms § 12 kohaselt ei

olnud võimalik maa tagastamise nõudeõiguse pärimine näiteks ka muu pärandvara (osa) valdama,

kasutama või käsutama hakkamisega. Seejuures on oluline, et nõudeõiguse pärimise seisukohast

oli oluline notarile pärimisavalduse esitamine, mitte notari poolt väljastatud pärimisavalduse sisu.

Käesoleval juhul on T.T. esitanud notarile pärimisavalduse juba 6. septembri 1992. aastal, 1994.

aastal esitas ta avalduse alusel väljastatud pärimisõiguse tunnistuse ka Keila Vallavalitsusele. Seega

oli T.T. oma isa pärandi vastu võtnud hiljem kehtima hakanud MRS §-s 192 sätestatud vormis

ning enne eelviidatud normi kehtima hakkamist. Menetlusosaliste vahel on aga vaidlus selles, kas

või kui suur tähendus on asjaolul, et T.T.le 1994. aastal väljastatud pärimisõiguse tunnistusele ei

olnud pärandvarana märgitud maa tagastamise nõudeõigust. Kohus leiab, et käesoleva vaidluse

lahendamise seisukohast ei ole selle asjaolul määravat tähtsust. Ka Eesti NSV Tsiviilkoodeksist

tulenes universaalse õigusjärgluse põhimõte, mille kohaselt läheb pärandaja surma korral pärijale

üle kogu tema vara, mis tähendab seda, et esitades notarile 1992. aastal pärimisavalduse, avaldas

T.T., et võtab vastu kogu oma isa pärandvara, sealhulgas maa tagastamise nõudeõiguse, mis oli

seejuures notarile esitatud avalduses põhimõtteliselt ka ära märgitud. Vastustaja ja kolmas isik on

õigesti märkinud, et notari poolt väljastatud pärimisõiguse tunnistus ei ole õigustloova

tähendusega, vaid see üksnes kinnitab õigust, mis pärijal juba olemas on. Notari poolt väljastatud

pärimisõiguse tunnistus kinnitab fakti, et pärija on pärandi vastuvõtmiseks esitanud notarile

avalduse. Kohtu hinnangul on notar Mare Aarsalu poolt 21. detsembril 1994 välja antud

testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus piisav tõend selle kohta, et T.T. on notarile esitatud

pärimisavaldusega vastu võtnud oma isa pärandvara. Sellise tunnistuse esitamisega Keila

Vallavalitsusele tõendas T.T., et ta on O. T. pärija. Kohus leiab, et 1994. aastal välja antud

pärimisõiguse tunnistuse näol on tegemist pärimisõiguse tunnistusega MRSms2005 § 26 mõttes.

Tõsi, kõnealune tõend on puudustega ning kohalik omavalitsus pidi andma kolmandale isikule

tähtaja nende puuduste kõrvaldamiseks.

18. Haldusasjas 3-08-513 asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et sellised puudused oleksid

tulnud kõrvaldada MRSms2005 §-s 26 sätestatud tähtaja jooksul ehk hiljemalt 26. augustiks 2006.

Selle aja jooksul vallavalitsus aga kolmandalt isikult puuduse kõrvaldamist ei nõudnud. See asjaolu

ei saa aga kahjustada kolmanda isiku õiguslikku positsiooni. Seejuures ei ole teada ühtegi asjaolu,

mis annaks alust arvata, et kolmas isik ise oleks oma tegude või tegevusetusega kuidagi maa

tagastamise menetlust takistanud. Vastupidi, usutav on vastustaja ja kolmanda isiku seisukoht, et

kuivõrd vallavalitsus kaebuse esitajale pärimisõiguse tunnistuses esinenud puudusest ei teatanud

ega selle kõrvaldamist ei nõudnud (samas oli vastav tunnistus vallavalitsusele esitatud), siis uskuski

kolmas isik kogu aja, et kõik vajalikud dokumendid on korrektsed. Kolmas isik ei ole seda saanud

uskuda juhul, kui ta üleüldse vallavalitsusele mingisugust pärimisõiguse tunnistust esitanud ei

oleks, ent ta oli selle esitanud, tõsi küll, nagu talle hiljem selgus, siis puudulikuna. Vastustaja ja

kolmanda isiku väitel astus kolmas isik ise 2002. ja 2004. aastal samme maa tagastamise menetluse

edasiviimiseks – sõlmis lepingud maamõõtjatega, kellest esimene suri, teine aga ei jõudnud

konkreetse maa väljamõõtmisega oma suure töökoormuse tõttu kohe tegeleda. Kohus nõustub

vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga, et sellises olukorras oleks ilmselgelt ebaõiglane asetada

kolmas isik õiguslikult samasugusesse olukorda, nagu isik, kes MRS §-s 192 ning selle

rakendussätetes ettenähtud tähtaegadel pärandi vastuvõtmiseks notari poole sootuks ei

pöördunud või kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistust üldse ei esitanud. Oma

tegevusega on T.T. Keila Vallavalistusele juba enne vaidlusaluse regulatsiooni kehtestamist

üheselt mõista andnud, et soovib Torni 95 maa tagastamise menetlust jätkata oma isa pärijana.

19. Kohtu hinnangul erineb käesolev juhtum oluliselt vastustaja poolt haldusasjades

3-06-1606 ja 3-09-1599 tehtud otsustes ning ka haldusasjas 3-3-1-60-09 tehtud Riigikohtu otsuses

käsitletud

olukordadest.

Eelnimetatud

kohtulahendites

käsitlemist

leidnud

juhtumeid

iseloomustas just asjaolu, et õigustatud subjektiks tunnistatud isiku pärija ei olnud maareformi

reguleerivates seadustes sätestatud tähtaegade jooksul notarile pärimisavaldust esitanud ning

seetõttu polnud ka maa tagastamise nõudeõigust pärinud. Käesoleval juhul on T.T. sellise

avalduse notarile esitanud juba 1992. aastal. Seetõttu leiab kohus, et käesoleva asja asjaolud on

sarnased hoopis sellega, mis lahendati Tallinna Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas 3-08-513

ning maa tagastamise menetluse lõpetamine ei oleks käesoleval juhul õige. Eeltoodud põhjustel

leiab kohus, et protest tuleb rahuldamata jätta, kuna T.T. ei ole ei pärimisavalduse notarile

esitamisel ega kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamisel maareformi

reguleerivates õigusaktides sätestatud tähtaegade vastu eksinud. Kuna ainuüksi eelöeldu annab

aluse protesti rahuldamata jätmiseks, ei asu kohus hindamata kolmanda isiku ja vastustaja

ülejäänud vastuväiteid ega kontrollima kolmanda isiku poolt viidatud õigusnormide vastavust

põhiseadusele.

20. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Protesti

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud protesti esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude

nimekirja esitanud ega nende väljamõistmist taotlenud, küll on seda teinud aga kolmas isik,

soovides 1200 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmist vastustajalt. HkMS § 92 lõikes 7

sätestatakse, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi

kui poolele. Kuna kolmanda isiku menetlusse kaasamisel ei määratleta formaalselt, kummal poolel

ta menetluses osaleb, tuleb lähtuda sellest, millise menetlusliku positsiooni kolmas isik menetluses

ise võtab. Käesoleval juhul toetas kolmas isik vastustaja positsiooni ning vaidles protestile vastu.

Seega osales ta menetluses vastustaja poolel ning protesti esitajalt tuleb tema kasuks

menetluskulud välja mõista. Kohus leiab, et kolmanda isiku menetluskulud ei ole ebamõistlikult

suured ja tuleb täies ulatuses protesti esitajalt kolmanda isiku kasuks välja mõista.

Kristjan Siigur

Kohtunik

TALLINNA RINGKONNAKOHTU 07.09.2010 OTSUSE

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju maavanema apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta Tallinna Halduskohtu 19. märtsi 2010. a otsuse haldusasjas nr 3-10-243

põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega. Halduskohtu otsuse

resolutsioon jätta muutmata.

3. Mõista Harju Maavalitsuselt T. T. kasuks välja apellatsiooniastmes kantud

menetluskulud 600 (kuussada) krooni. Teiste menetlusosaliste menetluskulud jätta

nende endi kanda.