3-09-349/38 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi (eesistuja), Virgo Saarmets ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht

17. märts 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-349 Haldusasi AS Tallink Grupp kaebus Veeteede Ameti 13.01.2009 makseteatiste nr 1 ja 2 tühistamiseks ning AS Hansatee Cargo kaebus Veeteede Ameti 04.02.2009 makseteatiste nr 7 ja 8 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuste esitajad – AS Tallink Grupp ja AS Hansatee Cargo, esindajad v.adv Toomas Vaher ja v.adv Martin Triipan Vastustaja – Veeteede Amet Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 05.06.2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Veeteede Ameti apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 08.03.2010

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Halduskohtu 05.06.2009 kohtuotsus osas, millega rahuldati AS Tallink Grupp ja AS Hansatee Cargo kaebus ning tühistati Veeteede Ameti 13.01.2009 makseteatis nr 2 (seeria MTV 09) ja 04.02.2009 makseteatis nr 8 (seeria MTV 09).

2. Teha selles osas uus otsus, millega jätta AS Tallink Grupp ja AS Hansatee Cargo kaebused Veeteede Ameti makseteatiste nr 2 ja 8 tühistamiseks rahuldamata.

3. Välja mõista Veeteede Ametilt AS Tallink Grupp kasuks 30 000 (kolmkümmend tuhat) krooni menetluskulude katteks.

4. Välja mõista AS-lt Hansatee Cargo Veeteede Ameti kasuks 7 500 (seitse tuhat viissada) krooni menetluskulude katteks.

5. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest, so hiljemalt 16. aprillil 2010. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlus-osalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

3-09-349

2(14)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Veeteede Amet kohustas 13.01.2009 makseteatisega nr 1 AS Tallink Grupp tasuma tuletornija jäämurdetasu 13 947 520 krooni. Tegemist oli võlaga, mis oli tekkinud sellest, et AS Tallink Grupp ei olnud tasunud Veeteede Ameti poolt perioodi 01.08.2003-24.04.2004 eest varem esitatud vastavasisulisi arveid. Veeteede Amet kohustas 13.01.2009 makseteatisega nr 2 AS Tallink Grupp tasuma tuletornitasu 3 850 560 krooni ning viivist 519 764,30 krooni. Tegemist oli Veeteede Ameti poolt perioodi 24.04.-30.06.2004 eest esitatud arvete alusel tekkinud võlaga. Veeteede Amet kohustas 04.02.2009 makseteatisega nr 7 AS Hansatee Cargo tasuma tuletornija jäämurdetasu 13 128 000 krooni. Tegemist oli võlaga, mis oli tekkinud sellest, et AS Hansatee Cargo ei olnud tasunud Veeteede Ameti poolt perioodi 01.05.2003-24.04.2004 eest varem esitatud vastavasisulisi arveid. Veeteede Amet kohustas 04.02.2009 makseteatisega nr 8 AS Hansatee Cargo tasuma tuletornitasu 2 627 520 krooni ning viivist 368 887,58 krooni. Tegemist oli Veeteede Ameti poolt perioodi 25.04.-30.06.2004 eest esitatud arvete alusel tekkinud võlaga.

2. AS Tallink Grupp esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Veeteede Ameti 13.01.2009 makseteatiste nr 1 ja 2 tühistamiseks ning AS Hansatee Cargo esitas kaebuse Veeteede Ameti 04.02.2009 makseteatiste nr 7 ja 8 tühistamiseks.

1) Makseteatiste aluseks olnud õigusnormid on põhiseadusega vastuolus, seetõttu kuuluvad makseteatised tühistamisele. Eelnevalt on riik püüdnud makseteatistes nimetatud tasusid kaebajatelt sisse nõuda tsiviilkohtumenetluses, ent pärast hagi osaliselt läbivaatamata ja osaliselt rahuldamata jätmist algatas Vabariigi Valitsus seaduseelnõu, mille vastuvõtmisega lisati meresõiduohutuse seadusesse (MSOS) mh rakendussättena § 952, mis on olnud vaidlusaluste makseteatiste väljastamise aluseks. MSOS § 952 on vastuolus põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega, kuna sisuliselt kehtestatakse sellega tagasiulatuvalt alus kaubandusliku meresõidu koodeksi (KMSK) alusel teedeja sideministri 12.12.2001 määrusega nr 113 kehtestatud tuletornija jäämurdetasude sissenõudmiseks.

Tasude kehtestamine selle määrusega oli vastuolus põhiseaduse §-ga 113 ning kuivõrd riigil ei ole õigust nõuda põhiseadusevastaselt kehtestatud tasude maksmist, siis ei ole lubatud kehtestada ka mehhanismi selliste põhiseadusevastaselt kehtestatud tasude tagasiulatuvaks sissenõudmiseks. Kuna MSOS § 952 muudab sissenõutavaks põhiseaduse § 113 rikkumisega kehtestatud tasud, on MSOS § 952 ka ise vastuolus põhiseaduse §-ga 113. MSOS § 952 lisamisega tekitati olukord, mis võimaldas formaalselt minna mööda ka põhimõttest, et ühte vaidlust ei saa mitu korda kohtus pidada, kuivõrd säte lisati seadusesse pärast seda, kui riigil ei õnnestunud tasusid sisse nõuda tsiviilkohtumenetluse korras.

2) Avalik-õigusliku rahalise kohustuse sissenõudmise menetlus peab vastama hea halduse põhimõtetele ning vastava menetluse puudumine seaduses on piisav alus sellise avalik-õigusliku rahalise kohustuse põhiseadusevastaseks tunnistamiseks. Kuna ei KMSK ega ka enne 16.11.2008 kehtinud MSOS redaktsioon ei sätestanud tuletorni-, jäämurdeja navigatsioonitasude määramiseks ja sissenõudmiseks kohast menetlust, siis olid need aktid vastavate tasude kehtestamist puudutavas osas samuti põhiseadusega vastuolus. Põhiseaduse §-s 10 sätestatud õiguskindluse põhimõttest tulenevalt ei saa riik tagasiulatuvalt kehtestada protseduuri, nõudmaks ettevõtjatelt sisse avalik-õiguslikke tasusid möödunud perioodide eest. Vastavate tasude tagantjärgi nõudmist ei õigusta see, et kaebajad on reaalselt tuletornija jäämurdeteenuseid kasutanud, kuna vastavatel tasudel on fiskaalne eesmärk ning need ei ole teenustega seotud.

3) MSOS §-ga 952 kehtestatakse tagasiulatuvalt tuletorni-, jäämurdeja navigatsioonitasude kohta esitatud makseteatiste sundtäidetavus, kuigi enne 16.11.2008 kehtinud MSOS redaktsioon ega KMSK või selle rakendusaktid nende tasude sundtäitmise võimalust ette ei näinud. Täitemenetluse seadustik (TMS), millele viidatakse MSOS § 507 lg-s 2, jõustus alles 01.01.2006 ning

3-09-349

3(14) enne seda kehtinud TMS sarnase makseteatise täitedokumendiks lugemise ja selle sundtäitmise võimalust üldse ette ei näinud. Riik ei saa tagasiulatuvalt luua võimalust selliste tasunõuete sundtäitmiseks, mida nõuete tekkimise ajal ei saanud seaduslikult sundtäita. Juhul, kui materiaalõiguslikku tasu kohustust ei saa menetlusõiguslikult rakendada ja sundtäita, tähendab see, et vastavat tasu maksavad ainult need, kes seda vabatahtlikult millegipärast maksavad, ent selline kohustus on iseenesest põhiseadusevastane, kuna maksu või muu avalik-õigusliku tasu olemuslikuks tunnuseks on selle rakendatavus ja sissenõutavus. 4) Kõigi turuosaliste võrdse kohtlemise argumendiga ei saa õigustada kaebajate õiguste rikkumist. Seetõttu on asjakohatud viited vajadusele arvestada kujunenud majandusliku olukorraga ja sellega, et teised laevandusettevõtjad vaidlusaluseid tasusid maksid. 5) Makseteatised on väljastatud pärast selleks seaduses antud tähtaja möödumist. Kuivõrd MSOS § 952 lg 1 ei sätesta tähtaega, mille jooksul tuleb makseteatised esitada, tuleb lähtuda MSOS § 504 lg-st 2 ning seal sätestatud tähtaega tuleks makseteatiste esitamisel hakata lugema MSOS § 952 lg 1 jõustumisest ehk alates 16.11.2008. 6) Makseteatistes nr 2 ja 8 on arvestatud õigusvastaselt viivist, kuna viivist saab küsida ainult juhul, kui on möödunud makseteatises sätestatud tasumise tähtaeg, mitte aga nõuda viivist eelnevalt maksmata jäänud arvetelt. 7) Makseteatiste andmisel ei ole kaebajatele tagatud ärakuulamisõigust. Kuivõrd MSOS § 952 lg-st 1 tulenevalt on makseteatise esitamine vastustaja kaalutlusotsus, siis tulnuks sellise otsuse tegemisel arvestada ka kõigi kaalutlusreeglitega, sh kaebajate põhjendatud huvidega, ning selle mittearvestamine on oluline kaalutlusviga.

3. Veeteede Amet palus jätta kaebused rahuldamata. 1) Vaidlusaluste tasude mittemaksmisega võtsid kaebajad endale teiste turuosaliste ees olulise konkurentsieelise, kuivõrd kõik teised laevandusettevõtjad maksid ettenähtud tasusid ning riigil on kohustus kohelda ettevõtjaid võrdselt. 2) MSOS §-ga 952 ei ole tagasiulatuvalt kohustusi kehtestatud. Tasude maksmise kohustus tulenes KMSK-st ja selle alusel kehtestatud teedeja sideministri 12.12.2001 määrusest nr 113 ning hiljem MSOS 111. peatükist. Neist sätetest tulenevalt on alati olnud olemas ka alus tasude sissenõudmiseks. Neid sätteid ei ole Riigikohus põhiseadusevastaseks ega kehtetuks tunnistanud, seega ei saa väita, et vaidlustatud makseteatistega nõutaks sisse põhiseadusevastaseid avalikõiguslikke rahalisi tasusid. Isegi kui nimetatud üldaktid oleksid põhiseadusevastaseks tunnistatud, ei oleks nad kehtetud algusest peale. 3) Enne 16.11.2008 ei sisaldanud MSOS tasude sundkorras täitmisele pööramise regulatsiooni, ent sellest ei saanud kaebajatel tekkida õiguspärast ootust, et tasusid ei pea maksma või et neid sisse ei nõuta. 4) Teedeja sideminister ei käitunud tuletornija jäämurdetasude määrasid kehtestades omavoliliselt, kuna KMSK-s oli määruse kehtestamiseks antud selge volitusnorm ning Riigikogu, andes seadusega volitusnormi tasumäärade kehtestamiseks, väljendas sellega kindlat tahet tuletornija jäämurdetasu sisse seada, kusjuures MSOS § 952 kehtestamisega ei asunud Riigikogu varasema seaduse alusel kehtestatud tasusid seadustama, vaid selle normi puhul on tegemist pelgalt menetlusreeglistikuga, mis võimaldab varasemalt kehtinud õigusaktide alusel tasumisele kuuluvad, ent tasumata tasud sisse nõuda.

3-09-349

4(14) 5) Nõustuda ei saa väitega, et MSOS § 95² võimaldab mööda minna exceptio rei judicata põhimõttest, kuna tsiviilkohtumenetluses tegelikult kaebajatelt tasude väljanõudmise sisulise läbivaatamiseni ei jõutudki.

6) Tasude määramine ja nende maksmise nõudmine on kogu aeg olnud täpselt reguleeritud: nii teedeja sideministri 12.12.2001 määrus nr 113 kui MSOS sätestasid tasude arvutamise, soodustuste kohaldamise ja tasumäärade suurendamise alused, tasude arvestamise korra, arve esitamise ning tasude maksmise korra, samuti kehtis menetluse osas haldusmenetluse seadus (HMS).

7) Viide Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-15-07 ei ole asjakohane, kuna isegi kui vaidluse all olevate tasude sissenõudmist puudutav regulatsioon oli senini puudulik, siis on see olukord nüüdseks likvideeritud. Riigikohtu nimetatud lahendis käsitletud vedelkütuse varumakse regulatsioonis puudusid igasugused kohased menetlusnormid, mis käesoleval juhul olid olemas. Tallinna Ringkonnakohus leidis lahendis nr 2-06-20151 samuti, et riigil on võimalik kehtestada õigusaktidega haldusmenetlus vaidlusaluste avalik-õiguslike tasude sissenõudmiseks ning nõuda selle menetluse kaudu kohustatud isikutelt tasu maksmist.

8) Makseteatise esitamise tähtaja osas ei ole kohaldatav MSOS § 504 lg 2, kuna seal nimetatud sündmustest ei saaks MSOS § 952 alusel esitatava makseteatise puhul enam lähtuda ning kuivõrd MSOS § 952 makseteatise esitamiseks tähtaegu ei sätesta, on võimalik neid esitada mõistliku aja jooksul, mida on käesoleval juhul ka tehtud.

9) Kuna MSOS § 952 lg 2 alusel arvutatakse makseteatises kajastatud tasumisele kuuluvad tasud arvete esitamise ajal kehtinud õigusaktide alusel ning kuna ajal, mille eest on esitatud makseteatised nr 2 ja 8, kehtinud MSOS § 507 nägi ette viivise tasumise kohustuse, oli viivise nõudmine õiguspärane.

10) Kaebajatele tagati ärakuulamisõigus. Vastustaja informeeris 05.12.2008 makseteatises nr 39 AS Tallink Grupp tema võlgnevuse suurusest ning sellest, et võlgnevuse kohta esitab vastustaja MSOS § 952 alusel eraldi makseteatise. Seega oli kaebaja teadlik alanud menetlusest ning tal oli võimalus esitada oma arvamus või seisukoht esitatava makseteatise suhtes või vaidlustada makseteatis nr 39, mida ta ei teinud. Kuivõrd AS Hansatee Cargo kuulub AS-ga Tallink Grupp ühte kontserni ning neil on ka ühine postiaadress, siis ehkki talle eelnevat informatsiooni võlgnevuste kohta ei saadetud, oli ta teadlik vastustaja kavatsusest makseteatised esitada. MSOS § 952 alusel kaalutlusotsuse tegemisel arvestas vastustaja, et makseteatiste mitteesitamisega tekiks olukord, kus kaebajad jääksid teiste turuosalistega võrreldes majanduslikult soodsamasse olukorda.

11) Vaidlustatud makseteatised ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi ning neil puudub seetõttu halduskohtu poole pöördumise õigus, kuna isiku subjektiivseks õiguseks ei saa pidada kaebaja valikut mitte täita kehtivatest õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Makseteatiste näol ei ole tegemist tagasiulatuva toimega õigusaktidega ning MSOS § 952 säte ei loo kaebajatele mingisuguseid tagasiulatuvaid kohustusi, vaid näeb ette sissenõudmise mehhanismi juba varasemalt kaebajatele esitatud arvete kohaselt tasu maksmiseks ehk kaebajal juba varasemalt lasunud kohustuse täitmiseks.

Kindlasti ei ole tegemist olukorraga, kus kaebajate väidetav subjektiivsete õiguste rikkumine kaaluks üles avalike huvide kaitsmise. Riigikohus leidis lahendis nr 3-3-1-64-04, et õigusvastase üksikaktiga tekitatud kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel tuleb lisaks haldusakti õiguspärasusele analüüsida ka kujunenud olukorra majanduslikku külge. Kaebajate väited nende subjektiivsete õiguste rikkumisest on asjakohatud ka seetõttu, et nad tasusid kuni 2003. aastani tuletornija jäämurdetasusid vastavalt vastustaja poolt neile esitatud arvetele, jättes seejuures arved kui haldusaktid vaidlustamata.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 05.06.2009 otsusega kaebused, tühistas Veeteede Ameti 13.01.2009 makseteatised nr 1 ja 2 ning 04.02.2009 makseteatised nr 7 ja 8, samuti mõistis vas-

3-09-349

5(14) tustajalt AS Tallink Grupp kasuks välja menetluskulu 90 000 krooni ja AS Hansatee Cargo kasuks välja menetluskulu 15 000 krooni. Halduskohus jättis kaebuste lahendamisel kohaldamata ning tunnistas põhiseadusevastaseks MSOS § 952, KMSK § 6 p 1 alapunkti 13 (kuni 24.04.2004 kehtinud redaktsioonides), Vabariigi Valitsuse 07.01.1997 määruse nr 1 „Volituste andmine kaubandusliku meresõidu koodeksist tulenevate õigusaktide kehtestamiseks“ p 13 osas, millega anti teedeja sideministrile volitus kehtestada tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord, teedeja sideministri 12.12.2001 määruse nr 113 „Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“, MSOS § 501 lg 1, § 502, § 504 (25.04.2004-02.06.2005 kehtinud redaktsioonis), § 505, § 506 (25.04.2004-02.06.2005 kehtinud redaktsioonis), § 507 (25.04.2004-02.06.2005 kehtinud redaktsioonis) osas, milles need ei sätesta tuletornija jäämurdetasude piisavat ja tõhusat sissenõudmise regulatsiooni.

1) Vaidlusaluste tuletornija jäämurdetasude näol on tegemist avalik-õigusliku iseloomuga rahalise kohustusega. Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-55-08, et kuigi tuletornija jäämurdetasusid ei ole seaduses riikliku maksu või lõivuna nimetatud, kuuluvad need oma sisu järgi siiski põhiseaduse § 113 kaitsealasse. Tasu nõutakse seaduses sätestatud määrades ning tasu ei sõltu teenustest ning nende tasude menetlemine toimub avalik-õiguslikus menetluses. Seega saab tuletornija jäämurdetasude maksmist isikutelt nõuda eeldusel, et selleks on olemas kohane materiaalõiguslik alus ning et on läbi viidud nõuetekohane haldusmenetlus. Ainuüksi asjaolu, et tuletornija jäämurdetasudest saadud tulust finantseerib riik jäämurdeja navigatsiooniteenuste osutamist, ei ole aluseks neid teenuseid reaalselt kasutanud isikutelt sarnaste tasude nõudmiseks.

2) Mistahes avalik-õigusliku iseloomuga tasu kehtestamine peab hõlmama vastavate kohustavate materiaalõigusnormide kui ka sellise tasu maksmise ja sissenõudmise korda reguleerivate normide kehtestamist. Avalik võim ei saa pelgalt kohustavale materiaalõigusnormile tuginedes isikult kohustuse täitmist nõuda, kui selleks vastavad menetlusnormid puuduvad või on ebapiisavad. Üldjuhul ei ole võimalik muuta kohustavat materiaalõigusnormi isiku jaoks siduvaks asjassepuutuvate menetlusnormide hilisema kehtestamisega, kuna sellisel juhul oleks tegemist kohustuse panemisega tagasiulatuvalt.

3) Makseteatiste nr 1 ja 7 õiguslikeks alusteks on MSOS § 952, KMSK § 6 p 1 alapunkt 13, Vabariigi Valitsuse 07.01.1997 määruse nr 1 p 13 ning teedeja sideministri 12.12.2001 määrus nr 113. KSMS viidatud sättes, mis kehtis kuni 24.04.2004, anti volitusnorm tuletornija jäämurdetasude määrade ning soodustuste kohaldamise aluste ja korra kehtestamiseks Vabariigi Valitsusele või tema volitusel teedeja sideministrile. Vabariigi Valitsus võttis 07.01.1997 vastu määruse nr 1, mille p-s 13 volitas teedeja sideministrit kehtestama määrusega lootsi-, tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja korra.

Selle volituse alusel võttis teedeja sideminister vastu 12.12.2001 määruse nr 113, millega kehtestati tuletornitasu ja jäämurdetasu määrad ning sätestati, et laeva agent, agendi puudumisel reeder, maksab Veeteede Ametilt saadud arve alusel tuletornija jäämurdetasu laeva sisenemise eest sadamasse või sadama reidile. Makseteatistes nr 2 ja 8 märgitud tuletornitasu ja viivise tasumise kohustust reguleerivad lisaks MSOS §-le 952 veel § 501 lg 1, § 502, § 504 lg-d 1-5, § 506 lg-d 1-2 ja § 507 lg-d 1-2.

4) Tuletornija jäämurdetasude kehtestamine teedeja sideministri 12.12.2001 määrusega nr 113 on vastuolus põhiseaduse §-ga 113. Vaidlusaluste tuletornija jäämurdetasude näol on tegemist avalik-õiguslike rahaliste kohustustega, mis kuuluvad põhiseaduse § 113 kaitsealasse. Riigikohus on lahendites nr 3-4-1-10-00 ja 3-4-1-8-02 leidnud, et põhiseaduse § 113 eesmärgiks on saavutada olukord, kus kõik avalik-õiguslikud rahalised kohustused kehtestatakse üksnes Riigikogu seadusega. Tuletornija jäämurdetasu kehtestamise õiguse delegeerimine täielikult täitevvõimule on sisuliselt delegatsioon praeter legem määrusandluseks, mis ei ole kooskõlas põhiseaduse § 94 lg-ga 2. Asjaolust, et tasud on kehtestatud ministri määrusega, mitte seadusega, tuleneb iseenesest vastuolu põhiseaduse §-ga 113. Seaduse volitusnorm, millega tasu ja selle

3-09-349

6(14) sissenõudmise tingimuste kehtestamine täielikult täitevvõimule delegeeritakse, ei ole käsitatav tasu sätestamisena seaduses. Samuti on põhiseaduse §-ga 113 vastuolus ka mistahes menetlusnormid, milles nähakse ette sellise põhiseadusevastase tasu sissenõudmine. Seetõttu on põhiseaduse §-ga 113 vastuolus ka MSOS § 952 ning seda hoolimata asjaolust, et see norm ise sisaldub seaduses. MSOS § 952 eesmärgiks oli tagantjärele legitimeerida põhiseaduse §-ga 113 vastuolus olevana kehtestatud avalik-õigusliku tasu maksmise kohustus, siis on see säte igal juhul vastuolus ka põhiseaduse §-st 10 tuleneva usalduskaitse põhimõttega, kuna sisuliselt tähendaks see tasukohustuse panemist selliselt, et selle kohustuse aluseks olevad asjaolud on aset leidnud enne tasu kehtestamist.

Erandlikuks ülekaalukaks põhjuseks ei saa siinkohal pidada avaliku võimu soovi, et kaebajad ei saaks majanduslikku eelist teiste turuosaliste ees, kes põhiseadusevastaselt kehtestatud tasud ära maksid. 5) 25.04.2004 jõustus MSOS 111. peatükk ning sestpeale on tuletornija jäämurdetasude maksmise kohustus reguleeritud seaduses ning vastuolu põhiseaduse §-ga 113 ei esine. Küll aga oli eelkõige vaidlusaluste tasude sissenõudmise menetlust puudutav regulatsioon neis sätetes kuni 16.11.2008 puudulik ning nende sätete alusel avalik-õiguslike tasude nõudmine vastuolus põhiseaduse §-ga 14.

Riigikohus leidis asjas nr 3-4-1-5-02, et põhiseaduse §-st 14 tuleneb üldine õigus korraldusele ja menetlusele, ning asjas nr 3-4-1-1-03 tuletas Riigikohus samast sättest ka igaühe õiguse heale haldusele. Asjas nr 3-4-1-15-07 käsitles Riigikohus vedelkütusevaru tasu maksmise kohustust puudutavat regulatsiooni ning tunnistas selle põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei taga piisavalt tõhusat varumakse tasumise menetlust. Piisava menetlusregulatsiooni puudumine on ühtlasi vastuolus põhiseaduse § 13 lg-ga 2, milles sisaldub õigusselguse ehk määratuse põhimõte, mis nõuab, et õigusnormid oleksid piisavalt selged, et normi adressaadil oleks võimalik normist tulenevaid subjektiivsetest õigustest või juriidilistest kohustustest aru saada ning ette näha riigivõimu käitumist neid õigusi või kohustusi sätestavate normide rakendamisel.

Isiku õigus menetlusele ja korraldusele ei ole tagatud, kui õigusaktides on küll sätestatud teatud kohustus, ent puuduvad normid, mis reguleeriksid seda, mil moel avalik võim sätestatud kohustuse täitmise tagab. Seetõttu peab avalik-õigusliku tasu maksmise kohustuse regulatsioon tingimata hõlmama ka norme, mis reguleerivad tasu sissenõudmist. Käesoleval juhul oli MSOS regulatsioon enne 16.11.2008 selline, et kohustuse adressaat võis ette näha, et avalikul võimul tegelikult puuduvad võimalused tasu sissenõudmiseks ning sõltumata sellest, kas sooviks oli pahatahtlikkus, vähene austus seaduses sisalduva deklaratiivse iseloomuga kohustava normi vastu või mingisugused muud kaalutlused, võis isik arvestada, et neid tasusid temalt reaalselt sisse nõuda võimalik ei ole.

6) Nii nagu põhiseaduse §-st 10 tuleneva usalduskaitse põhimõttest tulenevalt ei saa üldjuhul ilma ülekaaluka põhjuseta tagasiulatuvalt kehtestada isikule kohustusi, ei saa sel moel kehtestada ka menetlusnorme sarnaste kohustuste täitmisele sundimiseks. Ajal, mil leidsid aset makseteatistes nr 2 ja 8 nimetatud tuletornitasu maksmise kohustuse aluseks olevad asjaolud, ei sisaldunud MSOS-s norme, mis võimaldanuks vastustajal tõhusalt tasusid sisse nõuda. Vajalikku regulatsiooni ei sisaldanud ka haldusmenetlust reguleerivad üldseadused.

Avalik-õigusliku tasu nõude materiaalõiguslikku alust ning selle tasu sissenõudmise regulatsiooni tuleb vaadelda ühe tervikuna ning ükskõik kumma elemendi hilisem kehtestamine tähendab maksukohustuse kehtestamist tagasiulatuvalt. Seega ei ole tagasiulatuva jõuga regulatsiooni kehtestamine õigustatud ka nende tasude osas, mida kaebajatelt nõutakse makseteatistega nr 2 ja 8. Eelnev ei tähenda, et seadusandja ei saaks teatud tasude sissenõudmise menetlusregulatsiooni hiljem muuta või täiendada, küll aga ei ole võimalik tagantjärele kehtestada sissenõudmise regulatsiooni selliste kohustuste osas, mille materiaalõiguslikuks aluseks olevas normis näidatud asjaolude aset leidmise ajal ei oleks sissenõudmine üldse võimalik olnud.

7) Kaebajatelt vaidlusaluste tuletornija jäämurdetasude sissenõudmist ei õigusta ka vajadus kõiki turuosalisi võrdselt kohelda. Asjaolu, et teised turuosalised põhiseadusevastaselt kehtesta-

3-09-349

7(14) tud tasusid maksid ega pidanud vajalikuks neid vaidlustada, ei saa piirata kaebajate õigust oma õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda ning oma õigusi piiravate põhiseadusevastaste normide kohaldamata jätmist taotleda. Samuti ei saa kaebajatelt tasu nõudmist õigustada väitega, et riik on neile taganud tuletornija jäämurdeteenused. Tuletornija jäämurdetasude näol on tegemist avalik-õiguslike tasudega, mille eest ei ole neid tasunud isikul õigust nõuda konkreetset vastusooritust.

8) Kaebajatele ei saa ette heita seda, et nad ei ole varem vaidlustanud vastustaja poolt esitatud arveid kui haldusakte. Ei KMSK ega enne 16.11.2008 kehtinud MSOS regulatsioonist ei nähtu tegelikult, millise iseloomu on seadusandja vastustaja poolt esitatavatele arvetele omistanud. Asjaolu, et riik pöördus kaebajate arvetel näidatud tasude saamiseks maakohtusse, näitab, et ka vastustaja ei ole neid varem haldusaktidena käsitlenud. Samas on vaidlus selle üle, kas arved olid haldusaktid või mitte, mõttetu, kuna nende arvete esitamise ajal kehtinud õigusaktides oli tasude sissenõudmine sedavõrd ebapiisavalt reguleeritud, et neil arvetel nimetatud summade sissenõudmine kaebajatelt oleks kehtinud õiguslikus raamistikus olnud igal juhul võimatu.

9) Isiku õigus vaidlustada haldusakt selle aluseks oleva normi põhiseadusevastasuse tõttu ei sõltu sellest, kas norm on varem põhiseadusevastaseks tunnistatud või mitte. Selleks, et asjassepuutuvate normide põhiseadusevastasus tuvastada, ongi kaebajad kohtu poole pöördunud. Normi vastuolu põhiseadusega on normi olemuslik puudus ega sõltu sellest, kas selline vastuolu on tuvastatud.

10) Käesoleval juhul ei saa rääkida arve kehtivusest, kuivõrd arvete esitamise ajal kehtinud õigusnormid ei võimaldanud arvetele märgitud summasid sisse nõuda. Arved on deklaratiivse iseloomuga ning ei kohusta kaebajaid seal näidatud tasu maksma, vaid teavitavad sellest, et juhul kui seaduses oleks kehtestatud mingisugune põhiseaduspärane mehhanism nende tasude sissenõudmiseks, siis võiksid need olla nii suured, nagu arvel näidatud.

11) Asjakohane ei ole väide, et kaebajad ei vabane tasude maksmise kohustusest ka vaidlustatud üldaktide põhiseadusevastaseks tunnistamise korral, kuivõrd Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-64-04 kohaselt ei ole põhiseadusevastaseks tunnistatud üldaktid ja nende alusel antud üksikaktid kehtetud algusest peale. Viidatud lahendis käsitles Riigikohus olukorda, kus isik oli tasunud põhiseadusevastase üldnormi alusel temalt nõutud tasu, olemata seaduses sätestatud tähtaja jooksul vaidlustanud tasu nõudmiseks talle adresseeritud üksikakte. Käesoleval juhul on aga haldusaktiks, millega kaebajatelt tasu maksmist nõutakse, vaidlusalused makseteatised ning kaebajad on pöördunud makseteatiste vaidlustamiseks kohtu poole seaduses sätestatud tähtaja jooksul, taotledes nende haldusaktide tühistamist põhiseadusevastasuse motiivil.

Kuna kohus tühistab makseteatised, ei saa nendest sestpeale tuleneda mistahes kohustusi. Käesoleva vaidluse seisukohast ei oma tähtsust see, kas varem kaebajatele esitatud arveid pidada haldusaktideks või mitte, kuna vastustaja ei nõua tasumist arvete alusel, vaid MSOS § 952 alusel esitatud makseteatiste alusel. Arvete alusel kaebajatelt tasu sissenõudmist seadus ei võimalda.

5. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 20.10.2009 otsuses nr 3-4- 1-14-09 KMSK § 6 p 1 alapunkti 13 kuni 24.04.2004 kehtinud redaktsioon põhiseadusega vastuolus olnuks; Vabariigi Valitsuse 07.01.1997 määruse nr 1 „Volituste andmine kaubandusliku meresõidu koodeksist tulenevate õigusaktide kehtestamiseks“ p 13 osas, milles anti teedeja sideministrile volitus kehtestada tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord, põhiseadusega vastuolus olnuks; teedeja sideministri 12.12.2001 määruse nr 113 „Tuletornija jäämurdetasude määrad ning soodustuste kohaldamise alused ja kord“ põhiseadusega vastuolus olnuks; MSOS § 952 lg 1 esimese lause osa „kaubandusliku meresõidu koodeksi 2004. a 24. aprillini kehtinud redaktsiooni § 6 p 1 alapunktis 13 ettenähtud tuletornija

3-09-349

8(14) jäämurdetasude ning“ põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Muus osas jäeti halduskohtu taotlus rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Veeteede Amet palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus tühistas 13.01.2009 makseteatise nr 2 ja 04.02.2009 makseteatise nr 8, ning jätta selles osas kaebused rahuldamata. Samuti paluti vähendada vastustajalt väljamõistetud AS Tallink Grupp õigusabikulusid, muuta menetluskulude jaotust proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega ning mõista kaebajatelt vastustaja kasuks välja vastustaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud.

1) Arvestades Riigikohtu 20.10.2009 otsust, mille kohaselt ei ole MSOS 111. peatükk (25.04.2004-02.06.2005 kehtinud redaktsioonis) ja MSOS § 952 makseteatisi nr 2 ja 8 puudutavas osas põhiseadusega vastuolus, tühistas halduskohus ilma õigusliku aluseta makseteatised nr 2 ja 8. Nende alusel nõutava tuletornitasu sissenõudmiseks ja makseteatiste esitamiseks olid vastustajal olemas kohased materiaalja menetlusõiguslikud alused ning makseteatiste esitamisel järgiti haldusmenetluse põhimõtteid.

2) Arvestades asja faktilist ja õiguslikku keerukust, kaebaja poolt esitatud õiguslike argumentide hulka ja sisu ning nende kujundamiseks eelduslikult läbi töötatud kohtupraktika ja muu teoreetilise materjali mahtu ning sarnase keerukusastmega vaidlustes tavapäraselt välja mõistetavate õigusabikulude suurust, ei saa AS Tallink Grupp õigusabikuludest õigustatuks pidada mitte rohkem kui 30 000 krooni suurust summat. Antud juhul ei asunud lepingulised esindajad tööle nö nullist, vaid neil on selle teema osas olemas juba varasem pikaajaline kogemus.

Sisuliselt ei ole kaebajad oma argumentatsiooni olulises osas muutnud alates 2003. a, mil nad pöördusid õiguskantsleri poole, mille peale esitas õiguskantsler 25.09.2003 kirja Riigikogule, mis sai ajendiks tuletornija jäämurdetasude sätestamisele MSOS-s. Lisaks on veel kaks kohtuasja, mis käsitlevad tuletorni-, jäämurdeja navigatsioonitasude maksmist ning nende maksmise õiguslikku alust. Esiteks esitasid kaebajad 30.06.2005 Tallinna Halduskohtule kaebuse kahju hüvitamiseks, milles nõuti Veeteede Ametilt ning Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumilt kaebajate poolt riigile makstud tuletornija jäämurdetasu tagastamist.

Praegu on menetlus pooleli Riigikohtus. Teiseks esitas Majandusja Kommunikatsiooniministeerium 30.06.2006 Harju Maakohtule hagi kaebajate ja Veeteede Ameti vahel tsiviilõigusliku suhte tuvastamise ja kostjatelt tasumata tuletornija jäämurdetasu väljamõistmise nõudes. Riigikohus jättis 20.06.2008 otsusega ministeeriumi kassatsioonkaebuse rahuldamata. Neis asjades esindasid kaebajaid samad esindajad, kes kasutasid olulises osas täpselt samasugust argumentatsiooni. Samuti tuleb arvestada, et halduskohtu menetluses toimus vaid üks istung, mis kestis vaid tund ja 45 minutit ning menetlus ise ei kestnud pikaajaliselt (kaebused esitati 13.02.2009 ja 04.03.2009, halduskohus tegi otsuse 05.06.2009) ega eeldanud mingite täiendatavate menetlustoimingute tegemist.

7. AS Tallink Grupp ja AS Hansatee Cargo paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Vastustaja menetluskulud palutakse jätta vastustaja kanda ning kaebajate menetluskulud palutakse välja mõista vastustajalt. 1) Tasude põhiseadusevastasus ei olnud ainuke asjaolu, mida kaebajad makseteatiste vaidlustamisel ette heitsid. Kuna halduskohus jättis asjassepuutuvad õigusnormid kohaldamata, ei pidanud ta vajalikuks analüüsida kaebajate ülejäänud väiteid ja selles osas seisukohta võtta. Nüüd, kus Riigikohtu seisukoht põhiseadusevastasuse osas on teada, on kohtutel vajalik võtta seisukoht ka kõigis muudes vaidlusalustes küsimustes.

3-09-349

9(14) 2) MSOS § 952 alusel makseteatiste esitamiseks oli tähtaeg möödunud. Riigikohtu 20.10.2009 otsusest nähtub, et tasude sissenõudmiseks on vajalik tasud määrata MSOS § 952 lg 1 järgi ehk esitada uued makseteatised varem toimunud asjaolude alusel. Samas on Riigikohus leidnud, et tasu maksmise kohustus kui selline oli enne MSOS § 952 lg 1 kehtima hakkamist juba olemas. Seega määratakse makseteatistega kindlaks kaebajate poolt tasumisele kuuluv ja sundtäidetav tasusumma. MSOS § 952 ei sätesta tähtaega, mille jooksul tuleb sellised makseteatised esitada, seega saab makseteatisi esitada üksnes MSOS § 504 lg-s 2 sätestatud tähtaegade jooksul ning seal sätestatud tähtaega tuleks makseteatiste esitamisel hakata lugema MSOS § 952 lg 1 jõustumisest ehk alates 16.11.2008.

Seega oleks vastustaja pidanud makseteatised esitama kas 05.12.2008 (järgneva kuu 5. kuupäev) või hiljemalt 16.12.2008 (30 päeva jooksul). Makseteatised esitati aga 1-1,5 kuud hiljem (15.01.2009 ja 05.02.2009). Vastustaja ei ole näidanud, et tal oleks esinenud mõni objektiivne takistus makseteatiste tähtaegseks esitamiseks. MSOS § 504 lg-s 2 toodud tähtaegade ületamisel ei saa makseteatisi enam esitada. Makseteatiste esitamine on lubamatu ja õigusvastane ka analoogia alusel maksukorralduse seaduse (MKS) §-s 98 sätestatud maksusumma määramise aegumistähtaegade kohaldamisel.

Arvestades, et maksukohustuse aluseks olevad asjaolud leidsid aset 2004. a, siis algas vastav aegumistähtaeg 1. jaanuarist 2005. a. Järelikult aegusid tasunõuded MKS § 98 lg 2 kohaselt 01.01.2006 või äärmisel juhul hiljemalt 01.01.2009.

3) Makseteatiste andmisel on rikutud menetlusnorme ja tehtud kaalutlusvigu. Riigikohtu 20.10.2009 otsusest nähtub, et MSOS vastavaid sätteid peeti põhiseadusepärasteks seetõttu, et vastavale haldusmenetlusele tuleb kohaldada HMS-st, mille kohaldamine tagab menetluse kooskõla õigusega heale haldusele, ning MSOS sisaldab ka vastavat viidet HMS-le. Asjaolust, et Riigikohus ei leidnud, et MSOS § 952 lg 1 oleks vastuolus põhiseadusega makseteatisi nr 2 ja 8 puudutavas osas, ei tulene veel, et igal juhul oligi vastustaja poolt lubatav selle alusel makseteatiste esitamine.

Kuivõrd MSOS § 952 lg-st 1 tulenevalt on makseteatise esitamine vastustaja kaalutlusotsus, siis tulnuks sellise otsuse tegemisel arvestada ka kõigi kaalutlusreeglitega, sh kaebajate põhjendatud huvidega, ning selle mittearvestamine on oluline kaalutlusviga. Vastustaja pidanuks kaaluma, kas olukorras, kus riik nõuab samadest asjaoludest tekkinud summasid esmalt sisse tsiviilkohtumenetluses ja seejärel pärast sobiva seadusemuudatuse jõustumist haldusmenetluses, on tagatud kaebajate õigus heale haldusele. Ühte vaidlust ei saa mitu korda kohtus pidada.

Samuti ei ole kaebajatele tagatud ärakuulamisõigust, seega on tegemist õigusvastaste haldusaktidega.

4) Makseteatistel on arvestatud viivist õigusvastaselt, sest makseteatistes ei ole viidatud ühelegi õiguslikule alusele, mis annaks õiguse vastava perioodi eest viivist nõuda. Samuti tuleb arvestada, millise tähtaja jooksul pidid kaebajad kehtiva õiguse järgi vastavad summad tasuma. Riigikohus on 20.10.2009 otsuses nentinud, et enne MSOS § 952 ja MSOS § 507 lg 2 jõustumist ei olnud võimalik vastavaid tasunõudeid sundtäita. Samuti leiti, et MSOS § 952 ei võimalda automaatset sundtäitmist vanade makseteatiste alusel, vaid nõuab uue makseteatise esitamist, mille täitmiseks on aega 30 päeva.

Alles selle tähtaja möödumisel muutub makseteatis sundtäidetavaks (TMS § 19 lg 1). Makseteatistes antud tähtajad olid 19.02.2009 ja 09.03.2009. Olukorras, kus makseteatistes kajastatud tasude tasumise tähtajad olid kaebajatele määratud, aga need ei olnud veel saabunud, ei saa kaebajaid lugeda tasumisega viivitanuks ja nõuda neilt viivist perioodi eest enne vaidlustatud makseteatistes määratud tähtpäevade saabumist. Arvestades kehtinud õigusregulatsiooni ebaselgust, kannatusi, mida on kaebajatelt tasude sissenõudmine põhjustanud ning toiminguid, millest võis järeldada, et tasude sissenõudmine lõpetatakse, oleks viivisenõude aktsepteerimine kaebajate suhtes ilmselgelt ebaõiglane.

5) Vastustaja esindaja taotles kohtuistungil kaebaja kasuks väljamõistetavate õigusabikulude vähendamist 1/3 võrra. Seega pidas ta põhjendatuks umbes 68 000 kroonist õigusabikulu. Apellatsioonkaebuses ei saa ühelgi juhul pidada ülemäära suureks õigusabikulu ulatuses, mida vastus-

3-09-349

10(14) taja ise on halduskohus pidanud mõistlikuks. Kuigi kaebaja arvates oli kogu halduskohtus nõutud õigusabikulu põhjendatud, on igal juhul õigusabikuludena põhjendatud halduskohtu poolt väljamõistetud 75 000 krooni. Riik esitas kaebajate vastu nõude üle 34 miljoni krooni suuruses summas, olles samas ise teadlik, et selle põhiseaduslikkus on vaieldav. Tegemist oli ülisuure nõudega, mille puhul rakendati maksimaalseid jõupingutusi, et seda nõuet tõrjuda. Arvestamata ei saa jätta, et antud asjaga olid seotud keerulised põhiseaduslikkuse küsimused, mille pinnalt käivitus põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Lisaks ei ole üheski teises menetluses käsitletud MSOS § 952 põhiseaduslikkuse küsimust. Kuna halduskohus tunnistas makseteatised nr 1 ja 7 ning nende alusel kaebajatelt nõutud 27 miljoni krooni suuruse nõude esitamise õigusvastasteks, siis on kantud õigusabikulu olnud põhjendatud. Menetluskulude nimekirjas toodud kulud hõlmavad mõlema kaebaja kulusid. Samade esindajate kasutamine on kulusid kokku hoidnud. Teised kohtuasjad ei puutu antud juhul asjasse, kuna neil on olnud oma spetsiifika. Viidatud tsiviilasi ei puudutanud veel MSOS § 952 põhiseaduspärasust, kuna seda normi ei olnud sel ajal veel vastu võetud. Tsiviilasjas pidid kaebajad põhjendama seda, et tegemist ei olnud tsiviilõigusliku suhtega. Samuti ei ole asjakohane viide kahjuhüvitamise kaebuse kuludele. Kuna kaebus jäi rahuldamata, teenis riik ise riigilõivude näol üle 1,7 miljoni krooni. See kaebus puudutas algselt väga pikka perioodi ning selles olid põhiküsimused seotud hoopis kaebuste tähtaegsuse ja riigivastutuse seaduse erinevate küsimustega, sh esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega.

8. Vastuseks kaebajate seisukohale leidis Veeteede Amet, et MSOS § 952 alusel makseteatiste esitamisel ei ole võimalik lähtuda MSOS § 504 lg-s 2 sätestatud tähtajast kuna tegemist on täiesti erineval alusel esitatavate makseteatistega. MSOS § 952 lg 1 sätestab üksnes, et sama sätte alusel esitatud makseteatisel peavad olema MSOS § 504 lg-s 3 näidatud rekvisiidid. MSOS § 952 alusel makseteatise esitamine ei ole võimalik tähtajatult, lõpptähtaja sätestab MSOS § 507 lg 2, mille kohaselt on makseteatis võimalik esitada sundtäitmiseks 7 aasta jooksul arvates maksete tasumise tähtajast. MKS kohaldamine ka analoogia korras pole õigustatud, sest tuletornija navigatsioonitasude maksmine on spetsiifiline menetlus, mis on reguleeritud MSOS-s. Kuna MSOS § 952 ei kehtesta tähtaega makseteatise esitamiseks, tuleb see esitada mõistliku aja jooksul, mida vastustaja ongi teinud. Menetlusnorme makseteatiste andmisel pole rikutud. Tulenevalt HMS §

40 lg 3 p-st 2 puudus vastustajal kohustus anda kaebajatele tähtaeg arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. MSOS § 952 näol ei ole tegemist kaalutlusõigust andva normiga. Viivisenõue on põhjendatud, kuna kaebajad jätsid neile haldusaktidega pandud kohustuse täitmata ning seadus nägi sellisel juhul ette viivise tasumise. Makseteatistega nõutud tasude maksmata jätmine pelgalt põhjusel, et nende sundkorras sissenõudmiseks polnud seadusandja mehhanismi kehtestanud, kätkeb endas teatud riski võtmist, mis annab aluse eelduseks, et kaebajad olid selle riski võtmise igakülgselt läbi kaalunud. Vastustaja pole kaebajatele kunagi teatanud, et riik loobub makseteatistega nõutud tasude sissenõudmisest, kaebajate poolt kohtule esitatud käskkiri ja kiri, millele tuginedes kaebajad seda väidavad, olid ametkonnasisesed ning sisaldasid kokkuvõtet kehtivast õiguslikust olukorrast. Kaebajate viide kannatustele, mida riigi poolt tasude sissenõudmine kaebajatele on põhjustanud, ei ole asjakohane, sest tegemist on juriidiliste isikutega ning taolistele õigusteaduse konstruktsioonidele ei ole inimlike omaduste, sealhulgas kannatuste tajumine omistatav. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonimenetluses on tulenevalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest vaidlustatud halduskohtu otsus makseteatiste nr 2 ja 8 osas. Riigikohus leidis viidatud 20.10.2009 otsuses, et 25.04.2004 jõustunud MSOS 111 peatükk, mis nägi ette tuletornija navigatsioonitasu maksmise kohustuse, on kooskõlas põhiseadusega. Asjaolu, et viidatud sätetes ei olnud nende kehtestamise ajal sätestatud avalik-õigusliku rahalise kohustuse sundtäitmise võimalust, ei riiva isiku õigust heale haldusele. Riigikohus märkis, et õigusega heale haldusele oleks kokkusobimatu, kui isikul oleks selle toel võimalik nõuda, et avalik võim kasutaks tema vastu

3-09-349

11(14) sunnivahendeid, kui ta on mõne kohustuse jätnud täimata. Samuti leiti, et MSOS § 952 on põhiseadusega kooskõlas osas, mis võimaldab koosmõjus sama seaduse 111 peatükiga anda uue koormava, täitemenetluse seaduse alusel sundtäidetava haldusakti asjaolude kohta, mis leidsid aset enne sellise võimaluse kehtima hakkamist 18.11.2008. Riigikohus möönis, et tegemist on kaebajate jaoks ebasoodsa tagasiulatuva mõjuga haldusaktiga, kuid usalduskaitse ja õiguspärase ootuse riive ei ole ebaproportsionaalne, sest riigil on ülekaalukas fiskaalhuvi õiguspäraselt kehtestatud rahalised kohustused maksma panna, võrdse kohtlemise põhimõte ei luba anda õigusvastaselt tasud maksmata jätnud isikutele majanduslikku eelist õiguspäraselt käitunud isikute ees ning riive on mõõdukas, sest isikutel oli MSOS 11.1 peatüki põhjal kindlalt teada, et tasud tuleb maksta, lisaks saab tasud sundkorras sisse nõuda alles pärast uue makseteatise esitamist.

10. Kuna halduskohus lähtus makseteatiste nr 2 ja 8 tühistamisel üksnes asjaolust, et tegemist on põhiseadusevastase üldnormi alusel antud üksikaktidega, ning see põhjendus on Riigikohtu eelpool esitatud seisukohast tulenevalt osutunud vääraks, tuleb kontrollida, kas makseteatised on õiguspärased, arvestades kaebustes esitatud teisi väiteid. Kaebajad on väitnud, et makseteatised on õigusvastased, sest nende andmise tähtaeg oli möödunud, seadus ei näinud ette viivise nõudmist MSOS § 952 alusel antava makseteatisega, igal juhul on aga rikutud kaebajate menetlusõigusi, sest neile pole tagatud ärakuulamisõigust ning vastustaja on makseteatiste andmisel jätnud talle seadusest tuleneva kaalutlusõiguse teostamata.

11. Vaidlustatud makseteatiste väljaandmise aluseks olev MSOS § 952 lg 1 näeb, jättes ära Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20.10.2009 otsusega põhiseadusevastaseks tunnistatud lauseosa „kaubandusliku meresõidu koodeksi 2004. aasta 24. aprillini kehtinud redaktsiooni § 6 punkti 1 alapunktis 13 ettenähtud tuletornija jäämurdetasude ning“, ette järgmist: „Veeteede Ametil on õigus käesoleva seaduse §-s 501 ettenähtud tuletornija navigatsioonitasude kohta esitatud arve reederi või laevaagendi poolt tasumata jätmisel esitada reederile või laevaagendile käesoleva seaduse § 504 lõikes 3 nimetatud makseteatis. Makseteatises kajastatud tasude tasumise tähtaeg on 30 päeva makseteatise saamisest arvates.“ Sama paragrahvi 2. lõige on järgmise sisuga: „Makseteatises kajastatud tasumisele kuuluvad tasud arvutatakse arvete esitamise ajal kehtinud õigusaktide alusel.“

12. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega, et makseteatiste nr 2 ja 8 andmisel tuli järgida MSOS § 504 lg-s 2 sätestatud makseteatise esitamise tähtaegu. MSOS § 952 on seaduse rakendussäte, mis näeb ette regulatsiooni erijuhtumiteks – makseteatised, mis esitati perioodil, mil riigil ei olnud võimalik neid sundtäita, olid adressaatide poolt jäetud täitmata ning tekkinud maksukohustuse sissenõudmiseks tuli välja anda uus makseteatis, mille sundtäitmine rakendussätte kehtestamisega samal ajal muudetud MSOS § 507 lg 2 alusel oli võimalik. MSOS § 952 alusel antava makseteatise puhul ei olekski MSOS § 504 lg-s 2 näidatud tähtaegade järgimine võimalik, sest lõikes 2 kirjeldatud sündmustest on möödunud tunduvalt enam aega kui 30 päeva. Kaebaja on lahendanud probleemi selliselt, et lugenud sündmuseks, millest alates tähtaeg kulgema hakkas, seadusemuudatuse jõustumise. Ringkonnakohus ei pea normi sellist tõlgendamist siiski võimalikuks ja leiab, et seadusandja on teadlikult jätnud uue makseteatise andmise tähtaja reguleerimata. Sellele viitab asjaolu, et MSOS § 952 lg 1 teeb konkreetse viite MSOS § 504 lg-le 3, mis sätestab üksnes nõuded makseteatise sisule, kuid makseteatise tähtaja küsimust reguleerivale sättele viidet ei tehta. Kuna tegemist on ühekordselt väljastatava makseteatisega, pidas seadusandja ilmselt silmas, et see väljastatakse kohe peale regulatsiooni jõustumist. Tulenevalt HMS §-st 5 viiakse menetlustoimingud läbi viivituseta, kuid mitte hiljem, kui seaduses või määruses sätestatud tähtaja jooksul. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja on tegutsenud piisava kiirusega – märkides 05.12.2008 väljastatud makseteatisele hoiatuse tasumata summade sissenõudmiseks uue makseteatise väljastamise kohta ja väljastades makseteatised kahe ja poole kuu jooksul arvates regulatsiooni jõustumisest (AS-le Tallink Grupp 13.01.2009 ja AS-le Hansatee Cargo 04.02.2009), pole vastustaja seadusandja tahet eiranud.

3-09-349

12(14)

13. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaebajate väitega, et makseteatistes nr 2 ja 8 esitatud nõuete aegumisele võiks kohaldada MKS § 98 lg-s 2 sätestatud tähtaega, millest tulenevalt olid nõuded aegunud veel enne uue makseteatise väljastamist. MKS § 98 lg 2 kohaldamiseks ei ole alust. Kaebajate argumentatsioon MKS § 98 lg 1 kohaldamiseks ei ole loogiline, sest kaebajad üritavad maksusumma määramise aegumise tähtaega kohaldada tuletornitasu sundtäitmise aegumisele. Kuigi MSOS § 952 lg 1 alusel antakse haldusakt varem aset leidnud faktiliste asjaolude pinnal, on sisuliselt tegemist õigusliku alusega korduva nõude esitamiseks. Vaidlust ei ole, et kohustus tuletornitasu tasuda tekkis kaebajal juba 2004. a väljastatud makseteatiste alusel, see tähendab, et tuletornitasu kui maks oli siduvalt kindlaks määratud esialgse makseteatise esitamisega ning praegu on küsimuse all selle sundtäitmine. Ka Riigikohus on tõdenud, et kohustuse sundtäitmise võimaluse puudumine ei mõjutanud kohustuse olemasolu (otsuse nr 3-4-1-14-09 p 44). Maksuvõla sundtäitmise aegumise tähtaega reguleerib MKS § 132 lg 1 ning see on seitse aastat. Sama pikk on tuletornitasu tasumiseks esitatud makseteatise sundtäitmise aegumise tähtaeg MSOS § 507 lg 2 kohaselt. Seega järgib MSOS üldist maksuvõlgade sundtäitmise aegumise tähtaega. Kuna kohtud on leidnud, et tuletornitasu näol on objektiivselt tegemist maksuga, nii MSOS § 507 lg 2 kui ka MKS § 132 lg 1 kehtestavad nõuete sundtäitmiseks ühesuguse aegumistähtaja, pole põhjust ka 2004. a makseteatiste sundtäitmise aegumistähtajaks lugeda lühemat aega kui seitse aastat, mis omakorda annab aluse seisukohaks, et uut makseteatist võis väljastada seitsme aasta jooksul. Seega saab eelneva pinnalt järeldada MSOS § 952 lg 1 alusel makseteatiste väljastamise tähtaja kohta, et need tuli välja anda viivitamatult peale MSOS § 952 jõustumist, kuid mitte hiljem kui seitsme aasta möödumisel esialgsete makseteatiste tasumise tähtaja saabumisest. Praegusel juhul on makseteatised väljastatud neid nõudeid järgides.

14. Makseteatistega nr 2 ja 8 nõuti kaebajatelt lisaks tasumata arvete alusel arvutatud summadele ka arvete tasumisega hilinemise eest viivise tasumist. MSOS § 507 lg 1 sätestas viivise määra ja arvutamise korra alates 25.04.2004. Kaebaja leiab, et viivise nõudmine pole võimalik, sest MSOS § 952 ei näe viivise nõuet ette: tegemist on uue haldusaktiga, milles sätestatud täitmise tähtaeg polnud veel saabunud, seega polnud selle andmise ajal alust viivisenõudeks, lisaks on selline nõue õigusregulatsiooni ebaselgust ja kaebajate kannatusi arvestades ka ebaõiglane. Vastustaja leiab, et viivisenõue oli põhjendatud, sest MSOS § 952 ettenähtud makseteatis pidigi arvestama sundtäitmisele kuuluva summa arvete esitamise ajal kehtinud õigusaktide alusel, viivise tasumise kohustus sisaldus seaduses ega sõltunud, nii nagu tuletornitasu maksmise kohustuski, sundtäitmise võimaluse olemasolust.

15. MSOS 111 peatükk ei sisalda täpsemat regulatsiooni viivisenõude esitamiseks. Näiteks tähtajaks tasumata maksuvõlalt intressinõude esitamine on MKS 11. peatükis üksikasjalikult reguleeritud – maksuhaldur esitab MKS § 115 lg 4 kohaselt intressinõude, millele kohaldatakse maksuotsuse kohta käivaid sätteid, maksuvõla sissenõudmisel sundtäitmise korras intressinõuet ei esitata ja intressid arvestab täitemenetlust läbiviiv maksuhaldur või kohtutäitur. Sätestatud on intressi arvestamise aegumine ja intressi mittearvestamise juhud.

16. Käesolevas asjas vaidluse all olevate tuletornitasude maksmise kohustuse tekkimise ajal nägi MSOS § 507 pealkirjaga „Viivis“ ette järgmist: „Kui reeder või laevaagent ei ole tasunud tuletornitasu või navigatsioonitasu makseteatises märgitud tähtpäevaks, on ta kohustatud maksma tähtpäevaks tasumata summalt viivist 0,019 protsenti päevas, kuid kogusummas mitte rohkem kui Veeteede Ameti poolt temale esitatud makseteatises märgitud tuletornitasu või navigatsioonitasu. (lg 1) Ülekandmata tasult arvestatakse viivist tasu maksmise tähtpäevale järgnevast päevast kuni tasu maksmise päevani. (lg 2)“

17. Pärast 18.11.2008 seadusemuudatust kehtib sama paragrahv pealkirja „Viivis ja sundtäitmine“ all järgmisel kujul: „Kui reeder või laevaagent ei ole tasunud tuletornitasu või navigatsioonitasu tähtaegselt, on ta kohustatud maksma tähtpäevaks tasumata summalt viivist 0,019 protsenti

3-09-349

13(14) päevas, kuid kogusummas mitte rohkem kui Veeteede Ameti poolt temale esitatud makseteatisel märgitud tuletornitasu või navigatsioonitasu. (lg 1) Tuletornitasu ja navigatsioonitasu maksmise aluseks olev makseteatis on haldusakt avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks täitemenetluse seadustiku § 2 lõike 1 punkti 21 tähenduses. Kui reeder või laevaagent ei ole tasunud tuletornitasu või navigatsioonitasu tähtaegselt, on Veeteede Ametil õigus anda makseteatis sundtäitmiseks seitsme aasta jooksul tasumise tähtaja saabumisest arvates. (lg 2)“

18. Kuigi regulatsioon ei ole MSOS-s viivise sissenõudmiseks reguleeritud sellise täpsusastmega nagu MKS-s, ei tähenda see, et viivised polegi MSOS alusel sissenõutavad. MSOS regulatsioon tuletornitasu ja navigatsioonitasu määramiseks ja sissenõudmiseks on samuti tunduvalt lihtsam kui maksukorralduse regulatsioon MKS mõttes. MSOS § 507 sätestas viivise määra ja arvestamise korra piisava selgusega ka käesolevas asjas vaidluse all oleva tuletornitasu maksmise kohustuse tekkimise ajal. Seega nägi seadus 2004. aastal ette nii tuletornitasu maksmise kui ka viivise selle kohustuse täitmata jätmise eest. Nii nagu sundtäitmise võimaluse puudumine ei muutnud olematuks tuletornitasu maksmise kohustust, ei muutunud olematuks ka nõue täita kõrvalkohustus.

19. Käesoleval ajal kehtiva MSOS § 504 lg 3 alusel väljastataval makseteatisel näidatud summa tähtajaks tasumata jätmisel saab viivise sissenõudmine toimuda sel moel, et makseteatise resolutsiooni (mitte märkuste ossa) kantakse lisaks nõudele tasuda teatud tähtpäevaks tuletornitasu nõue tasuda põhinõude tähtaegselt täitmata jätmise korral viivist 0,019% päevas alates maksmise tähtpäevale järgnevast päevast kuni tasu maksmise päevani, kuid kogusummas mitte rohkem kui Veeteede Ameti poolt temale esitatud makseteatises märgitud tuletornitasu või navigatsioonitasu. Selline nõue on kooskõlas MSOS § 504 lg 3 p-ga 7, mis sätestab viivise maksmise kohustusest hoiatamise makseteatises, ning samas tagab materiaalse õiguse maksmapaneku riikliku sunni abil

– viivise sissenõudmise. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt peab kohtutäitur võtma täitedokumendi, mis vastab formaalselt täitedokumendile esitatavatele nõuetele, menetlusse, kuid samas ei saa täitur täitedokumenti tõlgendada. Seepärast on oluline, et TMS § 2 lg 1 p

21 ja MSOS § 507 lg 2 kohaselt täitedokumendiks olevas haldusaktis oleksid täitmisele kuuluvad nõuded selgelt ja täpselt sõnastatud.

20. MSOS § 952 alusel välja antava makseteatisega antakse võlgnikule võimalus vältida makseteatise sundtäitmist, kui oma olemuselt isiku põhiõigusi riivavat menetlust, sel moel, et täita kohustus vabatahtlikult. Kuna korduva makseteatise vabatahtlikuks täitmiseks antakse uus tähtaeg, ei ole eelmises punktis kirjeldatud viisil viivisenõude esitamine kogu viivituses oldud perioodi eest makseteates võimalik. MSOS § 952 2. lõike kohaselt arvutatakse makseteatises kajastatud tasumisele kuuluvad summad arvete esitamise ajal kehtinud õigusaktide alusel. Nagu käesoleva otsuse eelmises punktis selgitatud, on viivis makseteatisega sissenõutav, viivise maksmise kohustuse nägi seadus ette ka 2004. aastal, mistõttu on vastustaja poolt makseteatises selle väljastamisele eelneva perioodi viivise näitamine kindla summana õiguspärane. Kaebajate seisukoht, et viivise arvestamise välistab asjaolu, et tegemist on uue haldusakti ja uue täitmise tähtajaga, ei ole põhjendatud. Isegi kui lähtuda sellest, et uue makseteatise andmine tunnistas nn konkludentselt eelmise makseteatise kehtetuks, ei nähtu ühestki õigusnormist, et varasemad makseteatised oleksid kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt. Sellisel juhul saame arvestada üksnes sellega, et tegemist on edasiulatuva kehtetuks tunnistamisega (haldusmenetluse seadus (HMS) § 68 lg 3), mis tähendab omakorda, et kohustus tasuda tuletornitasud ja tähtaegse tasumata jätmise korral arvestada tasumata summalt viivist kehtis kuni uue makseteatise andmiseni. Seega tuligi uues makseteatises näidata kõik summad, mis arvete esitamise ajal kehtinud õigusaktide kohaselt tasumisele kuulusid. Viivisenõuet ei saa pidada ebaõiglaseks, sest kaebajatel puudus mõistlik põhjus seadusega kehtestatud tuletornitasude maksmata jätmiseks. Lootus, et sundtäitmise võimaluse puudumise tõttu on äriühingutel võimalik säästa, ei vaja kaitset. Kaebajatele pole asjas esitatud tõenditest nähtuvalt lubatud, et võlgu sisse ei nõuta.

3-09-349

14(14)

21. Ringkonnakohus leiab, et menetlusnorme pole Veeteede Ameti poolt rikutud. Makseteatise näol ei ole tegemist kaalutlusotsusega. Maksude sissenõudmisel pole õigussuhte olemusest tulenevalt võimalik haldusorgani diskretsiooni lubada ning seetõttu saab MSOS § 952 lg-s 1 kasutatud väljendit „on õigus“ tõlgendada üksnes Veeteede Ametile uue makseteatise väljastamiseks volituse andmisena. Kaebajate ärakuulamata jätmine uuendatud haldusmenetluses ei too HMS §

40 lg 3 p 2 kohaselt samuti kaasa makseteatise tühistamist, sest kaebajad olid 2004. aastal esitanud andmed, millest tuletornitasu määramisel lähtuti ning neist ei kaldutud kõrvale.

22. Seega on vaidlustatud makseteatised nr 2 ja 8 õiguspärased ning halduskohtu otsus tuleb selles osas tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse kaebuse osalise rahuldamata jätmise kohta.

23. Ringkonnakohus ei nõustu Veeteede Ameti seisukohaga, et halduskohtu poolt kindlaks tehtud kaebajate esindajakulud on ülemäära suured. Arvestades seda, et riigilõiv kummaltki kaebuselt oli 15 000 krooni, moodustavad esindajakulud 75 000 krooni, mis, arvestades asja keerukust ja asjas esinenud vajadust normi põhiseaduspärasuse kontrolliks, ei ole ülemäära suured. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-55-05 leidnud, et õigusabikulude väljamõistmisel ei saa kohus arvestada esindaja kogemusi ega teisi kohtuvaidlusi, sest õigusabilepingu sõlmimisel ei saa kaebaja neid asjaolusid ette näha. Riigikohus rõhutas, et kantud, põhjendatud ja tavapärases suuruses õigusabikulud ei peaks kaebuse rahuldamise korral kaebaja kanda jääma. Põhjendatud ei ole kaebajate viide nõude hinnale, sest menetluskulude tõendamiseks esitatud dokumentidest nähtub, et tasuarvestus oli tunnitasu põhine. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-49-05 samuti märkinud, et õigusabikulude suurus haldusasjas ei ole otseses sõltuvuses nõude hinnast ja peab olema sisuliselt põhjendatud.

24. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse osaliselt ja teeb asjas uue otsuse, muudab ringkonnakohus HKMS § 93 lg 4 alusel menetluskulude jaotust. Kuna kaebus jääb osaliselt rahuldamata, tuleb HKMS § 92 lg 2 kohaselt jagada menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebus oli esitatud kummagi kaebaja poolt kahe haldusakti tühistamiseks ning kumbki kaebus rahuldati ühe haldusakti tühistamise osas. Seega on kumbki kaebus rahuldatud pooles ulatuses, mis tähendab, et tasutud riigilõivust tuleb kummagi kaebaja kasuks välja mõista

7 500 krooni ning esindajatasust AS Tallink Grupp kasuks 37 500 krooni.

25. Apellatsiooniastmes on Veeteede Amet tasunud riigilõivu kokku 30 000 krooni. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb see summa võrdsetes osades välja mõista kummaltki kaebajalt. Kaebajad on apellatsiooniastmes taotlenud 80 210,10 krooni esindajatasu väljamõistmist. Kaebajate esindajatasu jääb nende endi kanda (HKMS § 92 lg 1).

26. Tasaarvestades mõlema kohtuastme menetluskulud, tuleb Veeteede Ametilt AS Tallink Grupp kasuks välja mõista 30 000 krooni (7 500+37 500-15 000) ning AS-lt Hansatee Cargo Veeteede Ameti kasuks 7 500 krooni (15 000-7 500).

Silvia Truman Virgo Saarmets Viive Ligi