3-10-85/29

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

J.K. esitas 22. oktoobril 2009. a kaitseväe juhatajale avalduse, milles märgib, et ta jäi kaitseväe eripensionile 11. veebruaril 2008. a. Kaitseväeteenistuse staaži hulka ei arvatud töötamise aega ava- likus teenistuses ajavahemikus 17. november 1986. a kuni 3. mai 1993. a ning 2. september 1998. a kuni 20. detsembrini 1999. a. Vastavalt õiguskantsleri 14. oktoobri 2009. a seisukohale tuleks aga kaitseväeteenistuse seaduse (edaspidi: KVTS) § 190 lg 5 alusel arvata kaitseväeteenistuse staaži hul- ka politseiteenistuse staaž. Seetõttu palus J.K. teha tema teenistuslehele parandus politseiteenistuse staaži arvamisest kaitseväeteenistuse staaži hulka ning väljastada uus kaitseväeteenistuse staaži tõendav haldusakt esitamiseks Tallinna Pensioniametile.

Kaitseväe Peastaabi personaliosakonna ülema kolonel Aivar Salekešini 3. novembri 2009. a vas- tuskirjas nr J1-1.2-2/18532-2 teatati, et J.K.i politseiteenistuse staaži pole võimalik arvata kaitseväe- teenistuse staaži hulka. Loetelu tegevustest ja teenistusajast, mis arvatakse kaitseväeteenistuse staaži hulka, on toodud KVTS § 190 lõigetes 1-3. KVTS § 190 lg 5 ei ole iseseisev alus staaži arvutami- seks, vaid sellel on abistav iseloom KVTS § 190 teiste lõigete kohaldamisel.

12. jaanuaril 2010. a Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses ja selle 29. jaanuari 2009. a täpsus- tuses palub J.K. kohustada Kaitseväe Peastaapi teha kaebaja teenistuslehele parandus politseiteenis- tuse staaži arvamisest kaitseväeteenistuse staaži hulka ning koostada uus kaebaja kaitseväeteenistuse staaži tõendav dokument väljastamiseks pensioniametile; või alternatiivselt tunnistada Kaitseväe Peastaabi 3. novembri 2009. a kirjas väljendatud haldusakt õigusvastaseks.

J.K. palub ennistada kaebuse esitamise tähtaja. Kaitseväe Peastaabi personaliosakonna ülema ko- lonel Aivar Salekešini 3. novembri 2009. a kirja sai kaebaja kätte 6. novembril 2009. a. Kaebuse esitamisega viivitamise põhjuseks oli Riigikogu riigikaitsekomisjonile KVTS § 190 lg 5 tõlgendami- se küsimuses kaebaja poolt 10. novembril 2009. a esitatud järelepärimisele vastuse ootamine ja raske majanduslik olukord (abikaasa töö kaotus ja lõpparve mitteväljamaksmine). Kaitseväe vastuskirjas puudus vaidlustamisviide ja sellega seoses oli kaebaja teadmises, et tegemist ei ole haldusaktiga.

Kaitsevägi palub jätta tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.

Sõltumata sellest, kas kvalifitseerida Kaitseväe Peastaabi personaliosakonna ülema kolonel Aivar Salekešini 3. novembri 2009. a vastuskiri nr J1-1.2-2/18532-2 haldusaktiks või toiminguks, on kae- bus mittetähtaegne. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi: HKMS) § 9 lõike 2 kohaselt tuleb halduskohtusse pöörduda 30 päeva jooksul nii juhul, kui keeldutud on toimingu sooritamisest kui siis, kui on keeldutud haldusakti andmisest. J.K. kinnitas kohtule esitatud avalduses, et ta sai kirja kätte 6. novembril 2009. a, mistõttu on 12. jaanuaril 2010. a kohtusse pöördumisega ületatud 30- päevast tähtaega.

Kohus leiab, et tähtaja ennistamise taotlus on põhjendamatu ning tuleb HKMS § 12 lõike 3 alusel jätta rahuldamata, sest sellest ei nähtu selliseid kaebaja tahtest ja isikust sõltumatuid objektiivseid asjaolusid, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Kaebusest ei selgu, millisel moel perekonna väidetavalt raske majanduslik olukord välistas õigeaegselt kohtusse pöördumise. Probleemi ei saa- nud olla vahendite leidmisega kaebuse koostamiseks, sest kohtukaebusega sisuliselt pea identse avalduse oli J.K. 10. novembril 2009. a esitanud Riigikogu riigikaitsekomisjonile. Riigilõiv haldus-

kohtusse pöördumisel on väike (250 krooni) ning isegi kui oleks raskusi selle tasumisega, saab koh- tult taotleda riigilõivust vabastamist maksejõuetuse motiivil.

Kohus leiab, et Riigikogu riigikaitsekomisjoni poole pöördumine KVTS § 190 lg 5 tõlgendamise küsimuses seisukoha saamiseks ei lükanud edasi kohtusse pöördumise tähtaegu ega anna alust kae- buse esitamise tähtaja ennistamiseks. Riigikohtu halduskolleegiumi 25. jaanuari 2001. a määruses nr 3-3-1-58-00 on leitud, et vaidluse kohtuväline lahendamise kaitse ei ole iseenesest aluseks tähtaja ennistamisele. Siinkohal tuleb märkida, et Riigikogu riigikaitsekomisjon vastas J.K.ile juba 1. det- sembril 2009. a, mis jättis talle võimaluse pöörduda halduskohtusse tähtaegselt. Selgusetutel põhjus- tel aga kaebaja viivitas kaebuse esitamisega veel üle kuu aja kuni 12. jaanuarini 2010. a. Seda olu- korras, kus ta pidi olema teadlik, et oma õiguste kaitseks tuleb eeskätt kohtusse pöörduda (vt õigus- kantsleri 14. oktoobri 2009. a kiri J.K.ile).

Kohus ei pea usutavaks väidet, et kohtusse pöördumise hilinemise tingis asjaolu, et kaebaja ei teadnud, kas Kaitseväe Peastaabi personaliosakonna ülema kolonel Aivar Salekešini 3. novembri 2009. a vastuskiri nr J1-1.2-2/18532-2 on haldusakt või mitte. Nagu eespool märgitud, on taotluse rahuldamisest keeldumise korral kaebetähtaeg 30 päeva nii haldusakti kui toimingu puhul. Kohus märgib, et tähtaja küsimuses kohtule esitatud esimeses avalduses (29. jaanuaril 2010. a) tõi J.K. hili- nemise põhjuseks pöördumise Riigikogu riigikaitsekomisjonile ja raske majandusliku olukorra ning ta kinnitas, et on jätnud täitmata HKMS § 9 lõikest 2 tuleneva nõude esitada kaebus 30 päeva jook- sul. Seega oli ta kaebetähtajast teadlik, kuid ei pidanud seda kinni põhjustel, mida ta samas avalduses esile tõi. Alles 11. veebruaril 2010. a kohtule esitatud avalduses, pärast seda kui kohus oli oma 1. veebruari 2010. a korraldavas määruses esitanud kaitseväele küsimusi vastuskirja õigusliku olemuse ja vaidlustamisviite puudumise kohta, toob J.K. tähtaja ennistamise alusena esile vaidlustamisviite puudumise. Kohus leiab, et vaidlustamisviite puudumine tingib tähtaja ennistamise üksnes juhul, kui vaidlustamisviite olemasolul oleks kohtusse pöördutud tõenäoliselt õigeaegselt (Riigikohtu haldus- kolleegiumi 20. märtsi 2006. a määrus nr 3-3-1-16-06). Käesoleval juhul hilines J.K. kaebusega mit- te teadmatusest, vaid põhjustel, mida kohus ei ole lugenud mõjuvateks. Isegi kui pidada tõeseks väi- det, et kaebaja sai 30-päevasest tähtajast teada kunagi hiljem, siis tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt võib küll olla tähtaja ennistamiseks küllaldane põhjus õiguslikes küsimustes kogenematu inimese eksimus protsessitoimingutes, kuid tähtaja ületamine ei saa aga olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Kuna kaebaja tegeles aktiivselt oma õiguste kaitsmisega, esitades erinevatesse kohtuvälistesse instantsi- desse avaldusi oma probleemi lahendamiseks ja ta oli vaieldamatult teadlik, et tegelikult saab prob- leemi lahendada ainult kohus, tuleb kohtusse pöördumise tähtaja väljaselgitamata jätmist lugeda mit- tevabandatavaks kergemeelsuseks.

J.K. ei ole vaatamata kohtu nõudele toonud esile põhjendatud huvi alternatiivse tuvastamistaotlu- se esitamiseks. Riigikohtu halduskolleegiumi 12. novembri 2009. a määruses 3-3-1-70-09 on selgita- tud, et HKMS § 7 järgi võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et on rikutud tema õigusi, ja haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huvi olemasoluks peab kaebuse esitaja omama isiklikku puutumust vaidlusaluse hal- dusakti, toimingu või halduslepinguga ning õigusvastasuse tuvastamine peab isiku jaoks olema kasu- lik ehk aitama edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel. Piisavaks hu- viks kaebusega halduskohtusse pöördumiseks tuvastamisnõude puhul ei ole üksnes vaidlustatud hal- dusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine, samuti ei saa tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks olla pelgalt väide, et haldusakt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 2. aprilli 2009. a määrust haldusasjas nr 3-3-1-101-08, p 28). Riigikohtu haldus- kolleegiumi 10. septembri 2009. a määruses 3-3-1-24-09 nr asuti seisukohale, et juhul, kui kaebusest ei nähtu kaebaja põhjendatud huvi ning kaebaja ei ole nimetatud puudust kõrvaldanud, tagastab ko-

hus HKMS § 11 lg 3 alusel kaebuse selle esitajale. Kohtu ülesannete hulka ei kuulu kaebaja poolt piiritlemata põhjendatud huvi sisustamine ja kohtu poolt kujundatud huvi alusel kaebuse perspektii- vide hindamine. Küll aga peab kohus juhtima kaebaja tähelepanu puudustele kaebuses ning looma piisavad menetluslikud võimalused puuduste kõrvaldamiseks. Käesoleval juhul on kohus J.K.ile vastava võimaluse andnud, kuid ta pole põhjendatud huvi esile toonud. Kohus juhib siiski tähelepa- nu, et kaebuse tagastamine ei võta HKMS § 10 lg 7 alusel J.K.ilt õigust esitada tuvastamisnõue uues kaebuses.