3-09-1657/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Agu Timmi, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2010, Tartu Haldusasja number 3-09-1657 Haldusasi Vahe Manukjani kaebus Lääne Politseiprefektuuri vastu mittevaralise kahju summas 30 000 krooni nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 21. oktoobri 2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Vahe Manukjani apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - Vahe Manukjan Vastustaja - Lääne Prefektuur RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 21. oktoobri 2009 otsus muutmata. Vahe Manukjani menetluskulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse ärakirja kättesaamisest.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. 30.07.2009 esitas V. Manukjan Tartu Halduskohtule kaebuse, paludes tunnistada Lääne Politseiprefektuuri (alates 01.01.2010 Lääne Prefektuur) Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused õigusvastaseks ja mõista välja mittevaraline kahju 30 000 krooni. Kaebuse kohaselt ei vasta Pärnu arestimaja ehitustehnilistele nõuetele. Kambris puudusid aken, normaalne ventilatsioon, piisav valgustus, kraanikauss, riidenagi, öökapp, tool, laud ja kambri seintelt koorus maha värv. Kraanikausi puudumine tingis hügieeniprotseduuride toimetamise WC kraani juures ning selliselt ka vee kasutamise joogiveeks. Kambrites tooli ja laua puudumine tingis igapäevaste toimetuste läbiviimise (söömise, lugemise, kirjutamise) voodil. Kambrites puudus korralik ventilatsioon. Akende puudumise tõttu ei paistnud kambrisse päevavalgus, mis omakorda mõjus silmadele väsitavalt. Lahtine tualett oli ebahügieeniline ning ei taganud piisavat privaatsust. Puudus võimalus jalutuskäikudeks

2 värskes õhus, kuigi kaebaja seda soovis. Dušinurk oli halvas sanitaarses olukorras. Kaebaja pöördus korduvalt nii suuliselt kui ka kirjalikult arestimaja poole probleemiga, et ta peab mittesuitsetajana viibima suitsetajatega ühes kambris. Vahe Manukjan viibis Pärnu arestimajas 31.07.2006-29.09.2006 ja 21.11.2006-20.12.2006, e 90 ööpäeva. Kambrist väljas käis kaebaja ainult uurija ja kaitsja juures ning duši all. Ajavahemikul 21.11.2006 - 20.12.2006 toimunud intsidendi ajal hoiti kaebajat üks öö kell 23.00 - 09.00 koos kolme kambrikaaslasega ka kitsas maksimaalselt 1,5 m2 ruumis, kus sai ainult püsti seista.

2. Lääne Politseiprefektuur ei nõustunud kaebusega ja palus see täies ulatuses rahuldamata jätta. Pärnu arestimaja kambrites on aknad olemas, mistõttu kaebaja väide nende puudumise kohta jääb arusaamatuks. Arestimajja ehitati 1990-ndate lõpus uus ventilatsioon, mida on arestimajas viibivad isikud korduvalt lõhkunud. Sagedased on kambrisse ulatuva ventilatsioonitoru ees oleva võre lõhkumised. Jalutushoov Pärnu arestimajal puudub ning riik ei ole eraldanud rahalisi vahendeid selle ehitamiseks. Eelarves ette nähtud rahalistest vahenditest piisab vaid elementaarseteks majandustöödeks. Arestikambrites puudub kraanikauss. Sellise olukorra leevendamiseks on arestimaja kambritesse jagatud eraldi sooja vett ja pesukausse. Kambrites puuduvad laud ja taburetid ning neid ei ole võimalik soetada rahaliste vahendite puudumisel. Kambritesse ei ole ette nähtud riidenagisid, öökappe ning kaebaja ei saa nõuda kahju nende mööbliesemete puudumise eest. Läbipaistmatust plastriidest teisaldatav eesriie kambri WC nurga eest puudus, kuid WC oli eraldatud ülejäänud ruumist umbes 80 cm kõrguse betoonist valatud seinaga. Selgusetuks jääb, mis intsident kaebaja arvates ajavahemikul 21.11.2006 - 20.12.2006 aset leidis, mis toimus ja kelle poolt ning millistel asjaoludel paigutati kaebaja kitsasse ruumi. Arestimaja arvestusžurnaalist nähtub, et 05.12.2006 lõhuti kambris nr 14 vastu ust ning keelduti elektrivalguse sisselülitamisest. Kambris olid ära rebitud mõlemad lambipesad ning visatud ventilatsioonišahti. Kanne on tehtud selle kohta, et V. Manukjan 07.12.2006 kella 18.00 paiku küsis arestimaja ametnikult, kas ta on homme tööl ja ütles ametnikule, et see reede õhtu võib jääda temale igaveseks meelde. Arusaamatuks jääb, milles seisnes alandav või ebainimlik kohtlemine ja politseiprefektuuri süü selles. Arestimaja tegevus ei olnud suunatud kaebaja isiku vastu ega olnud pahatahtlik. V. Manukjani kambris viibimine ei olnud pidev ja selles esinesid vaheajad, mis jätsid aega ülalkirjeldatud tingimustest taastumiseks. V. Manukjan võeti kambrist välja 29-1 korral. Kaebajal oli võimalus hoida oma esemeid ka vabal voodil. Arestimaja arvestusžurnaalist nähtub, et kaebusi või avaldusi V. Manukjan ei esitanud. Viited terviseseisundi halvenemisele on paljasõnalised, sest kiirabi või haiglasse toimetamist V. Manukjan arestimajas viibimise ajal ei vajanud. Mingeid tõendeid tema tervise või selle halvenemise kohta kaebusele lisatud ei ole. Kui kaebaja sõnul olid arestimaja kambrite tingimused vastuvõetamatud, siis jääb arusaamatuks, miks ta on talunud ebaõiglust nii pikka aega ja kaebuse esitanud alles 2,5 aastat hiljem arestimajas viibimisest. Riigi tasandil ei ole leitud rahalisi vahendeid ega tehtud eraldisi arestimaja renoveerimiseks. Seetõttu peab möönma, et olukord ei ole laitmatu, ent sellise olukorra tekkimises puudub politseiprefektuuri süü.

HALDUSKOHTU LAHEND

3. Tartu Halduskohus rahuldas 21. oktoobri 2009 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Lääne Politseiprefektuurilt Vahe Manukjani kasuks välja mittevaralise kahju summas 7 500 krooni ja menetluskulu 375 krooni.

3 Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei alanda väärikust mitte igasugune normidele mittevastavates tingimustes viibimine ja ka mitte igasugune õiguste garanteerimata jätmine. Rahaliselt sissenõutav kahju väärikuse alandamise eest saab tekkida ainult siis, kui väärkohtlemine on saavutanud teatud minimaalse taseme ehk on piisavalt tõsine. Vastustaja on nõustunud kaebajaga selles, et võimalust igapäevaseks vabas (värskes) õhus viibimiseks ei olnud, mis rikub vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 93 lg-t 5 ja arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 15 lg 1 p 4. Laua ja tabureti puudumine kambrist võib tekitada kaebajale ebamugavust, kuna voodi peab täitma mitut funktsiooni, kuid selline rikkumine on väheoluline ning kohus ei nõustu kaebajaga, et seetõttu on kaebajale tekitatud hüvitamisele kuuluv mittevaraline kahju. Ajaperioodil, mil kaebaja arestimajas viibis, ei olnud kehtiva õiguse järgi ette nähtud riidenagisid ega öökappe ning kaebaja ei saa nõuda kahju nende mööbliesemete puudumise eest, sest tõendamist ei ole leidnud vastustaja tegevusetuse objektiivne õigusvastasus. Pärnu arestimajas puudus kraanikauss, kuid vett oli võimalik saada veekraanist, mis oli WC kohal. Igapäevase hügieeni läbiviimiseks oli kambritesse antud kausid. Seega oli minimaalsel tasemel tagatud kinnipeetavale võimalus hoolitseda oma igapäevase hügieeni eest. Kraanikausi puudumisega ei ole kaebaja õigusi rikutud ja mittevaralist kahju tekitatud. Kambrites asuvad WC-d on lahtised ja puudus eraldatus kambrist. WC ees on 75 cm kõrgune ja 15 cm paksune betoonist valatud sein, kuid puudus WC-poti vaba külje ees läbipaistmatust plastriidest teisaldatav eesriie. Kuna WC-ga samas kambris tuli ka igapäevaselt süüa, siis pooleldi avatud WC kasutamine kambrikaaslaste juuresolekul alandas kaebaja inimväärikust. Vaidlusalusel perioodil toimunud õiguskantsleri kontrollkäigu kokkuvõttest nähtub, et arestimaja duširuumi laes ja seintel oli hallitus. Laest koorus värvi. Duširuum oli ebahügieeniline. Seega loeb halduskohus tõendatuks kaebaja väite, et duširuum ei vastanud hügieeninõuetele. Vastustaja ei ole esitanud tõendeid, mille alusel kohus saaks teha selles osas õiguskantslerist erinevaid järeldusi. Eluruumidele esitatavate nõuete kohaselt, mis kehtivad ka kinnipeetavate kambritele, peavad aknad andma võimaluse ruumi tuulutamiseks ning tagama neis piisava loomuliku valgustuse. Pärnu arestimajas on aken laotud topelt klaasblokkidest. Tallinna Halduskohtu otsusest nr 3-06-294 nähtub, et Pärnu arestimaja kambrites on teostatud mõõtmised, mis näitasid, et loomuliku valguse hulk klaasblokk akendega ruumides on üldjuhul keskmisena alla 10 luksi. Mõõtmistest järeldus, et 150W pirni sisselülitamisel on keskmine valgustatus Pärnu arestimaja kambris 100 luksi ringis. Vastustaja ei ole vaielnud kaebaja väite vastu, et ruumides kasutati 60W pirne. Arvestades seda, et kinnipeetavad peavad kambrites ka lugema, kirjutama ja tegelema rõivaste hooldamisega, siis on selliste tööde tegemiseks vajalik valgustus vähemalt 400 luksi. Vastustaja ei ole käesolevas asjas esitanud tõendeid, mille alusel saaks kohus kummutada kaebaja sellekohaseid väited. Seega on usutav kaebaja seletus, et vähene valgustatus mõjus tema silmadele väsitavalt. Arvestades ventilatsiooni pidevat lõhkumist kinnipeetavate poolt on mõistetav, et parandustööd võtavad aega ning seeläbi ei tööta ventilatsioon pidevalt sajaprotsendiliselt. Arvestades ventilatsiooni ehitamise aega, ei saa aga üheselt väita, et tegemist oleks olnud vananenud ventilatsioonisüsteemiga, mis üldse ei töötanud. Seega ei ole tõendatud, et ventilatsiooniprobleemid olid sedavõrd tõsised, et tõid samuti kaasa kaebaja väärikuse alandamise või kaebaja tervise kahjustamise. Kaebaja paigutamine ühte kambrisse koos suitsetajatega eraldi tõendamist ei vaja, kuna selles vaidlust ei ole, sest vastustaja ei ole selles osas kaebusele sisulisi vastuväiteid esitanud. Kui vangla ei keelusta kambris suitsetamist, on ta kohustatud paigutama sigaretisuitsu mittetaluva isiku eraldi ruumi. Tartu Ringkonnakohus on otsuses nr 3-08-512 leidnud, et kaebaja paigutamine ühte kambrisse koos suitsetavate kinnipeetavatega ei ole õiguspärane. Pidev viibimine suitsetajaga ühes ruumis mõjus halvasti kaebaja tervisele.

4 Kohtuistungil selgitas kaebaja, et ta oli sunnitud viibima ka niinimetatud eriruumis. Vastustaja väited, et ei saada aru, mida kaebaja silmas peab, on kohut eksitavad ja tegelikke asjaolusid eiravad. Õiguskantsler on tuvastanud nõuetele mittevastava kambri olemasolu Pärnu arestimajas ja seega lasub kaebaja sellekohaste väidete ümberlükkamise osas tõendamiskoormis vastustajal. Kuna vastustaja ei ole kaebaja väiteid kummutanud, loeb kohus kaebaja väited tõendatuks kaebaja poolt kohtuistungil antud seletusega ja loeb selles osas kaebaja inimväärikuse õigusvastase riive ja alandamise tõendatuks. Käesolevas asjas on tuvastatud mitmed olulised puudused Pärnu arestimajas kinnipeetavate kambritele kehtestatud nõuete täitmisel, kus kaebaja viibis kokku ca 3 kuud, mis annavad aluse hinnata nendes viibimist inimväärikust alandavaks ja tervist kahjustavaks. Vastustaja süüd ei välista ka väidetav eelarve vähesus. Tallinna Ringkonnakohus on otsuses nr 3-04-240 leidnud, et halduskohtumenetluses ei ole vajalik tuvastada, milline riigiasutus on süüdi riigieelarve eraldiste ebapiisavuses, et tagada õigustloovate aktidega kehtestatud nõuete täitmine kinnipidamiskohas. Mittevaralise kahju hüvitist ei saa jätta välja mõistmata, kui toimingu õigusvastasuses on süüdi teine haldusorgan. Vastustaja ei ole veenvalt tõendanud, et ta kasutas kõiki võimalusi kaebaja kinnipidamistingimuste nõuetele vastavuse tagamiseks. Tallinna Ringkonnakohus on otsuses nr 3-04-240 leidnud, et riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lg 1 ei eelda otsese tahtluse tuvastamist. Piisab kui kohus tuvastab süü olemasolu. Tahtluse puudumine on aga siiski üks aspekt, mida hüvitise suuruse puhul tuleks arvesse võtta. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsustega asjas nr 3-06-294 on Lääne Politseiprefektuurilt Pärnu arestimaja kambris 64 päeva kestnud inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest mõistetud isiku kasuks välja 7 500 krooni. Käesoleva vaidluse lahendamisel arvestab kohus muuhulgas seda, et V. Manukjan pidi viibima Pärnu arestimajas kauem ja seda ühes ruumis koos suitsetajatega, samas on käesoleva vaidluse mõningad faktilised asjaolud vähem inimväärikust riivavad, kui osundatud kohtuasjas, mille tõttu peab kohus kohaseks hüvitise summaks 7 500 krooni.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. V. Manukjan esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 21. oktoobri 2009 otsuse ja teha uue otsuse, millega rahuldada kaebus täielikult ja mõista tema kasuks välja 30 000 krooni. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis halduskohus arvestamata, et voodis, kus kinnipeetav magab, pidi ta tegema ka enamuse oma tavalistest toimingutest ehk lugema, sööma ja kirjutama. Halduskohus on vääralt jõudnud järeldusele, et selline rikkumine on väheoluline. Söömise ajal tuli alati seista püsti põrandal ja asetada oma taldrikud ning kogu söök voodi peale. Kraanikaussi kambrites polnud. Kraanikaussi asendavat pesukaussi ei saa pidada rahuldavaks lahenduseks. Normaalne ei ole ka see, et kambris peab nägu, hambaid ja pesu pesema ühe veekraani juures, mis on pooleldi avatud WC kohal. Tallinna Halduskohtu otsusest nr 3-06-294 nähtub, et Pärnu arestimaja jalutushoovi puudumisest tingitud värske õhu vaegust süvendasid mittelahtikäivad aknad ja puudulikult töötav ventilatsioon, mistõttu oleks seda asjaolu pidanud arvestama ka käesolevas asjas. Kaebaja oli samuti ühes kambris koos teiste kinnipeetavatega, kes olid pidevad suitsetajad. Kaebaja ise ei suitseta ning sellest tulenevalt polnud kambrites õhku. Viibida puuduliku ventilatsiooniga kambrites koos kambrikaaslastega, kes on suitsetajad, on õigusvastane ning tervist kahjustav.

5 Arusaamatuks jääb, kuidas halduskohus jättis märkamata, et vastustaja käitumine oli kaebaja suhtes tahtlik. Kaebaja ja veel kolm isikut paigutati 05.12.2006 eriruumi, kus tuli olla püstijalu 13 tundi järjest. Vastustaja käitumine selles osas oli tahtlik. Kohus on arvestamata jätnud selle, et asjas nr 3-06-294 tehtud otsuse järgi oli isik viibinud 64 päeva Pärnu arestimajas ja sai hüvitist 7500 krooni, kaebaja viibis seal aga 90 ööpäeva.

5. Lääne Prefektuur vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt nõustub vastustaja halduskohtu arutluskäigu ning järeldustega, kuid möönab, et kinnipidamistingimused ei vasta kehtivatele nõuetele ning on andnud kirjalikus vastuses esimese astme kohtule vastavad selgitused. Vaidluse tuum seisneb põhjusliku seose tuvastamises kinnipidamistingimuste mittevastavuse ning kaebajale põhjustatud kahju vahel, samuti mittevaralise kahju suuruses. Ühe rikkumise mõju, olenevalt konkreetses asjas tuvastatud faktilistele asjaoludele, võib olla mittemärkimisväärne või jääda taluvuse piiridesse. Ka kaebaja poolt osundatud kohtuasjas rahuldati kaebus, kuivõrd mitte kõik rikkumised ei leidnud kinnitust või ei ületanud seda künnist, mis tooks kaasa rahalise hüvitise. Apellatsioonkaebuses esitab V. Manukjan mitmeid erinevate kohtute seisukohti, kuid ei kõrvuta neid enda juhtumi faktiliste asjaoludega. Asjaolu, et kohtud on kinnipeetavate kaebusi rahuldanud ja mõistnud välja erinevaid, s. h suuremaid summasid kui 7500 krooni, ei anna alust automaatseks järelduseks, et see kehtib tingimata ka kaebaja suhtes. Asjaolu, et V. Manukjanile ei meeldi tema kaebuse mittetäielik rahuldamine, ei tähenda kohtuotsuse põhjendamatust. Kohus on igakülgselt uurinud kaebaja väiteid ning vastustaja arvamust ning olemasolevaid kirjalikke tõendeid. Kohtu siseveendumus otsuse tegemisel on jälgitav ning järeldused on kooskõlas tuvastatud asjaoludega. Kahju suuruse kindlaksmääramisel ei ole kindlaid reegleid. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-80-09 öelnud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise kõrval olla ka kohtuotsusega ainult haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine. Kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega (näiteks vaidlusaluste esildiste tühistamiskaebuse esitamisega), mida aga ei kasutatud, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ning võib olla nõude rahuldamata jätmise aluseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 21. oktoobri 2009 otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlustatud otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 47 lg 1 ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmisele või tühistamisele. Halduskohus ei ole rikkunud menetlusnorme ja on õigesti kohaldanud seadust ning õigesti hinnanud asjaolusid, mistõttu on apellatsioonkaebus selles osas alusetu. 7. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et hüvitise arvutamisel oleks tulnud aluseks võtta keskmine kuupalk ja selle järgi arvutada kahju hüvitise summa vastavalt arestimajas viibitud ajale. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus diskretsiooni alusel. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega, arvestades süü vormi ja raskust, mida halduskohus ongi käesoleval juhul teinud, arvestades hüvitisesumma määramisel nii kaebaja Pärnu arestimajas viibimise aega, arestimajas valitsenud õigusvastaste olmetingimuste tõsidust ja võimalikku mõju kaebajale kui ka asjaolu, et Lääne Prefektuuri tegevuses puudus tahtlus tekitada Pärnu arestimajas kinni peetud isikutele kahju, sest puudused kambris olid tingitud

6 eelkõige riigi piiratud võimalustest vanu arestimajasid remontida. Samuti on halduskohus mittevaralise kahju suuruse määramisel põhjendatult lähtunud olemasolevast kohtupraktikast analoogsetes asjades.

8. Halduskohus on viidanud Tallinna Ringkonnakohtu 07.10.2008 otsusele nr 3-06-294, milles mõisteti Pärnu arestimajas viibinud isikule kahjuhüvitise summana 64 päeva kestnud kinnipidamise eest välja 7500 krooni ja leidnud põhjendatult, et selline summa on käesolevas asjas tõendamist leidnud faktide ja haldusasja nr 3-06-294 aluseks olevate rikkumiste mahtu ja mõju võrreldes kohane ja proportsionaalne ning vastab RVastS § 9 lg 2 tingimustele olenemata sellest, et käesoleval juhul viibis kaebaja Pärnu arestimajas kokku 90 ööpäeva. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohaste põhjendustega ja leiab, et kaebaja poolt apellatsioonkaebuses uuesti esitatud väited Pärnu arestimaja kambrites laua, toolide, riidenagi, öökapi ja valamu puudumise ning ebapiisava ventilatsiooni kohta ei anna alust esimese astme kohtu poolt väljamõistetud hüvitisesumma suurendamiseks ega ka kaebuse rahuldamiseks tervikuna. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et Pärnu arestimaja kambrites tooli ja laua puudumine ei ole selline asjaolu, mis oleks alandanud kaebaja inimväärikust selliselt, et see tingiks kaebajale selles eest täiendava rahalise hüvitise väljamõistmise. Halduskohtule esitatud kaebuse kohaselt pidi kaebaja sööma, jooma, lugema ja kirjutama voodil e. lavatsil ning apellatsioonkaebuses märgitu kohaselt pidi kaebaja sööma seistes, sest toit ja jook tuli panna söömiseks voodi peale. Kuna kaebajal oli iseenesest võimalik süüa, juua, lugeda ja kirjutada ka lavatsil istudes, siis ei ole laua ja tooli puudumisega kaasnenud võimalik ebamugavus niisuguse raskusega õiguserikkumine, et oleks vajalik kaebajale täiendava rahalise hüvitise väljamõistmine lisaks 7500-le kroonile (RVastS § 13 lg 1 p 3). 2006. a kehtinud ja politseipeadirektori 25.04.2001 käskkirjaga nr 82 kinnitatud arestimaja ehitustehniliste nõuete p 23 kohaselt ei kuulunud kambri sisustuse hulka öökapp ja nagi, mistõttu ei saa ka nende puudumist pidada kaebaja inimväärikust alandavaks.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et veekraan, mis asub kambris WC nurgas, ei ole küllaldane selleks, et tagada kambris inimväärne olukord. Vastustaja on kinnitanud, et Pärnu arestimaja kambrites olid olemas veekraanid ja igapäevase hügieeni läbiviimiseks anti kambritesse kausid. Seega oli Pärnu arestimajas tagatud kinnipeetavale vähemalt võimalus hoolitseda oma igapäevase hügieeni eest ka kambris. Ringkonnakohtul puudub alus vastustaja eelviidatud väidetes kahelda. Seda, et arestimaja kambritesse kraanikausi puudumisel pesukausid anti, kinnitab ka kaebaja, märkides apellatsioonkaebuses üksnes seda, et ta ei pea kraanikaussi asendavat pesukaussi rahuldavaks lahenduseks. Seda, et arestimaja kambris laua, tooli, kraanikausi ja öökapi ning nagi puudumine iseenesest ei ole käsitletav õiguserikkumisena ja isiku inimväärikust alandava asjaoluna on Tartu Ringkonnakohus möönnud näiteks ka 30.10.2007 haldusasjas nr 3-07-389 tehtud lahendis, mis on jõustunud, kuna Riigikohus ei võtnud selles asjas kaebuse esitanud isiku kassatsioonkaebust menetlusse. Kuna halduskohus on kahju hüvitise summa määramisel arvestanud asjaoluga, et kaebaja viibis ühes kambris ka suitsetajatega, olles ise mittesuitsetaja, mistõttu mõjus see halvasti kaebaja tervisele, siis ei pea ringkonnakohus põhjendatuks täiendavalt suurendada väljamõistetava hüvitise suurust veel ka seetõttu, et kaebaja väitel ei töötanud kambri ventilatsioon korralikult. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega selle kohta, et võimalik kambri ventilatsiooniprobleem iseenesest ei saanud olla sedavõrd tõsine, et tõi ka muudest oludest eraldivõetuna kaasa kaebuse esitaja väärikuse alandamise või tervise kahjustumise. Eeltoodut kinnitab ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks Pärnu arestimajas viibimise ajal pöördunud kirjalike või

7 suuliste kaebustega kambri puuduliku ventilatsioonisüsteemi või muude olmetingimuste nõuetele mittevastavuse tõttu arestimaja töötajate või muude riigiasutuste poole, viidates õigusvastastele tingimustele ja nõudes enda ümberpaigutamist vms. Kaebaja on halduskohtu istungil küll väitnud, et ta kurtis igapäevaselt arestimaja töötajatele, et ventilatsioon ei tööta korralikult ja kirjutas ka kirjalikke kaebusi, kuid tõendid selle kohta puuduvad. Vastustaja poolt esitatud arestimaja arvestusžurnaali väljavõtetest ei nähtu, et V. Manukjan oleks Pärnu arestimajas viibimise ajal arestimaja töötajatele esitanud avaldusi või kaebusi või vajanud arstiabi.

9. Kaebaja viited Tartu Halduskohtu 19.05.2005 otsusele haldusasjas nr 3-637/04, millega mõisteti isikule õigusvastaselt kartseris viibimise eest (20 ööpäeva) välja kahju hüvitisena 10 000 krooni ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas nr 3-04-240, millega mõisteti isikule õigusvastaste (alandavate) olmetingimustega arestimajas viibimise eest (119 ööpäeva) kahju hüvitisena välja 15 000 krooni, ei tingi ringkonnakohtu hinnangul samuti seda, et käesolevas asjas peaks kaebuse tervikuna rahuldama, s. o mõistma V. Manukjani kasuks välja 30 000 krooni. Haldusasjas nr 3-637/04 välja mõistetud 10 000 kroonine hüvitis hõlmas lisaks kartserikambri inimväärikust alandavatele olmetingimustele ka isiku õigusvastast kartserisse paigutamist (kartserisse paigutamise aluseks olev käskkiri tühistati), mida kohtupraktikas loetakse erakordselt piirava iseloomuga meetmeks ja mida V. Manukjani puhul ei esinenud. Haldusasjas nr 3-04-240 tuvastatu kohaselt viibis isik inimväärikust alandavate olmetingimustega arestimajas kauem kui V. Manukjan, samuti olid Kuressaare arestimajas valitsenud tingimused mõnevõrra erinevad Pärnu arestimaja tingimustest – näiteks puudus Kuressaare arestimaja kambris WC üldse ja selle asemel oli kambris ämber.

10. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda.

Einar Vene Agu Timmi

Maili Lokk