2-08-2586/14 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-08-2586

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtukoosseis

Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2010, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-08-2586

Tsiviilasi

AS Reval Credit hagi Heiko Põhjala vastu 42 877,34 krooni

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

30 877,34 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad

-

hageja AS Reval Credit (registrikood 10589092; asukoht

Pärnu mnt 21, 10141 Tallinn); lepinguline esindaja Tiit

Kull (e-post tiit@revalcredit.ee);

-

kostja Heiko Põhjala

Lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista Heiko Põhjala’lt AS Reval Credit kasuks 29 352,82 krooni, millest tagastamata

laenusumma on 12 000 krooni, intress 5052,82 krooni, viivis 12 000 krooni ja lepingutasu

300 krooni.

3. Jätta Heiko Põhjala’lt AS Reval Credit kasuks välja mõistmata võla sissenõudmisega seotud

kulu 1200 krooni.

4. Jätta menetluskulud 68 % ulatuses Heiko Põhjala ja 32 % ulatuses AS Reval Credit kanda.

5. Välja mõista Heiko Põhjala’lt AS Reval Credit kasuks menetluskulud 2210 krooni.

Menetlusosaline ei või nõuda kulude hüvitamist TsMS § 174 lõigetes 1-3 sätestatud korras,

välja arvatud juhul, kui käesolev kohtulahend tühistatakse.

6. Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

7. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest (TsMS § 630 lg 1, § 632 lg 1, § 633 lg 1). Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima; vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6, § 633 lg 7).

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD

1. AS Reval Credit (hageja) esitas 14.01.2008 kohtusse maksekäsu kiirmenetluse avalduse

(tl 1-4), millele Heiko Põhjala (kostja) esitas 09.03.2009 vastuväite (tl 23), tunnustades

hageja nõuet osaliselt summas 12 663 krooni (põhinõue 12 300 krooni ja menetluskulud

363 krooni). Kostja keeldub hagejale tasumast intressi, viivist, leppetrahvi ja teisi

kõrvalnõudeid põhjusel, et need on omakasupüüdlikult suured. Vastuväite kohaselt on kostja

teavitanud võlausaldajat oma maksejõuetusest ning selgitanud selle põhjusi.

2. 16.04.2009 määrusega (tl 26-27) lõpetati maksekäsu kiirmenetlus nõude hagimenetlusse

üleandmisega.

3. 30.03.2009 esitas hageja kohtusse hagi (tl 30-32), paludes, et kohus mõistaks kostjalt hageja

kasuks välja 09.01.2007 sõlmitud laenulepingu nr 070110184 ja 21.03.2007 sõlmitud

laenulepingu nr 070110184 lisa nr 1 alusel tekkinud võlgnevuse summas 42 877,34 krooni,

millest põhinõue on 12 000 krooni, intressid 5377,34 krooni, viivis 24 000 krooni,

lepingutasu 300 krooni ja võla menetluskulud 1200 krooni. Samuti palus hageja, et kohus

mõistaks kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud. Hagis ei nõustu hageja kostjaga selles, et

sanktsioonid on omakasupüüdlikult suured. Hageja märgib, et lepingu lisas juba vähendati

intressi. Kostja ei ole kahe aasta jooksul tasunud ei laenu põhiosa ega intresse, olgugi, et

hageja on talle selleks korduvalt võimalusi andnud. Kuni maksekäsu kiirmenetluse avalduse

esitamiseni ei vastanud kostja mitte ühelegi hageja teatele. Hageja peab kostja sellist

käitumist selgelt pahatahtlikuks.

4. 11.12.2009 saabus kohtusse kostja vastus hagile (tl 69), milles kostja tunnistab hagi summas

12 000 krooni (põhinõue) ja ei tunnista hagi summas 30 877,34 krooni (kõrvalnõuded).

5. Pooled on kätte saanud kohtu 06.01.2010 kirja hagi menetlemise kohta lihtsustatud korras

(hageja 13.01.2010 – tl 74 ja kostja 08.02.2010 – tl 75). Kohus helistas 16.02.2010 hagejale

ja kostjale. Pooled teatasid, et nad ei taotle enda ärakuulamist. Hageja lubas elektronkirjaga

saata kohtusse oma menetluskulude nimekirja, samuti lubas kostja saata kohtusse

elektronkirja selle kohta, et ta on nõus kohtuotsuse tegemisega 22.02.2010, kuigi sai

kohtukirja kätte alles 08.02.2010. Kuni käesoleva ajani ei ole pooled oma lubadust täitnud.

KOHTU SEISUKOHT

6. Hageja on esitanud kohtule poolte vahel sõlmitud väikelaenu lepingu (tl 33, 34-38, 39) ja

selle alusel sõlmitud lepingu lisa (tl 40-41, 42) rikkumisest tulenevad nõuded. Kohustuse

rikkumine on võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva

kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

Kostja on nõustunud sellega, et ta rikkus lepingut ja selle lisa, tunnistades hageja nõuet

põhivõlgnevuse osas, s.o summas 12 000 krooni (tl 69). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 440 lõige 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud

avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kostja on võtnud hagi õigeks tasumata

laenusumma 12 000 krooni ulatuses. Seega rahuldab kohus selles osas hagi ning mõistab

kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 12 000 krooni.

7. VÕS § 101 lõike 2 kohaselt võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi

või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab

üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

8. VÕS § 397 lõike 1 järgi majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

Vaidlus puudub selles, et hageja on andnud laenu oma majandus- ja kutsetegevuse raames.

Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Lisa nr 1 (tl 40-41)

kohaselt on lepingujärgne intressimäär 54,5 % aastas. Kostja on laenulepingu lisa sõlmides

sellise intressimääraga nõustunud. Lepinguvabaduse ja privaatautonoomia põhimõtete

kohaselt on isikud vabad ning õigustatud ise otsustama oma õiguste ja kohustuste üle.

Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja lepingu lõpetamise päeva seisuga sissenõutavaks

muutunud tasumata intressi summas 5377,34 krooni. Sama summa ulatuses on hageja

nõudnud intressi ka maksekäsu kiirmenetluse avalduses, näidates intressi arvestamise

perioodiks ajavahemiku 21.03.2007 kuni 14.01.2008, millest viimane on avalduse kohtusse

esitamise aeg. VÕS §-s 397 sätestatud laenu kasutusintress on tasu raha kasutamise eest.

Leppides kokku eelnimetatud sätte alusel intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud

kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu

kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma

lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse

sissenõutavaks muutumisest, antud juhul 28.12.2007, kaotab intressi arvestamine seega

VÕS §-st 397 tulenevalt õigusliku aluse. Järelikult on hagejal õigus arvutada viivist

ajavahemiku 21.03.2007 kuni 27.12.2007 eest, s.o 282 päeva eest 300 päeva asemel, mis

teeb 5052,82 krooni (12 000 × 54,5 % ÷ 365 × 282). Kuna käesoleval juhul on laenulepingu

üldtingimuste punktis 6.4 ja 7.5 ette nähtud laenusaaja kohustus maksta intressi ka pärast

lepingu lõppemist seaduse olulisest põhimõttest kõrvale kalduv, siis on hageja intressinõue

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus mõistab kostjalt intressi katteks hageja

kasuks välja 5052,82 krooni.

9. Hageja nõuab kostjalt viivist summas 24 000 krooni. VÕS § 113 lõige 1 sätestab, et rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi

(viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise

määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär,

loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivise arvutamisel (tl 31) on

hageja lähtunud lepingu põhitingimuste punktis 1.7 sätestatud kokkuleppelisest viivise

määrast 1 % päevas ja perioodist 27.12.2007 kuni 20.03.2009 ning võtnud aluseks

võlgnetava laenusumma, saades viivisenõudeks 53 769 krooni, mida hageja on vähendanud

24 000 kroonini. Kostja leiab, et viivisena nõutud summa on omakasupüüdlikult suur.

10. Kohus märgib, et seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise

suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega

seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine sõltub reeglina võlgnikust enesest ja

seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kahjustada. Samas ei ole

võlausaldaja õigused oma lepingujärgse viivisenõude sissenõudmisel piiramatud. Rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on

rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa

viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Kui rahalise kohustuse täitmisega

viivitamisel nõutakse põhivõlast suuremat viivist ja viivist on arvestatud rohkem kui

seadusjärgses suuruses, siis tuleb viivisenõuet põhjendada võlausaldajal. Sel juhul peab

võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Antud asjas nõuab hageja viivist

24 000 krooni arvutatuna kokkuleppelises määras, kui põhivõlg on 12 000 krooni. Samas ei

ole hageja oma 24 000 krooni suurust viivisenõuet põhistanud ega tõendanud kahju

olemasolu suuremas ulatuses kui põhinõue. Seega on põhjendatud mõista kostjalt hageja

kasuks välja viivis 12 000 krooni perioodi eest 28.12.2007 kuni 20.03.2009.

11. Lepingu alusel kohustus kostja tasuma hagejale 300 krooni lepingutasu (tasu laenu saamise

korraldamise, analüüsi ja lepingu projekti ettevalmistamise või lepingu lisade ja muudatuste

vormistamise eest). Kuna hagejale ei ole lepingutasu makstud, palub hageja selle

väljamõistmist kostjalt. Et kostja ei ole oma kohustust täitnud, nähtub ka 05.12.2007

koostatud laenulepingu ülesütlemise avaldusest (tl 48, 49, 50), milles hageja nõuab

muuhulgas lepingutasu maksmist. Kostja ei ole sellele kohustuse täitmata jätmisele

vastuväidet esitanud, vaid on vastuväites maksekäsu kiirmenetluse avaldusele (tl 23)

tunnustanud hageja nõuet summa 12 300 krooni, milleks saab olla laenusumma koos

lepingutasuga. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele lepingutasu

300 krooni.

12. Hageja on esitanud kohtule võla sissenõudmisega seotud kulu väljamõistmise nõude

summas 1200 krooni. Maksekäsu kiirmenetluse avaldusest nähtuvalt (tl 2) on võla

sissenõudmisega seotud kuluks hageja poolt kostjale koostatud kirjade kulu. Lepingu

üldtingimuste punkti 3.7 kohaselt on laenusaaja kinnitanud, et talle on enne lepingu

sõlmimist selgitatud, et lepingu sõlmimise või täitmisega kaasnevad võimalikud kulutused,

sealhulgas võlgnevuse menetlemisega seonduvad kulud ja tasud, tasub täies ulatuses

laenusaaja. Lepingu üldtingimuste punktist 12.10 võib järeldada, et teenuste kulude suurus

tuleneb laenuandja hinnakirjast, mida hagiavaldusele lisatud ei ole. Hageja kirjadest (tl 43,

44-45, 46-47, 48) nähtub, et ühe kirja koostamise tasu on 300 krooni. Kokku seega nelja

kirja eest 1200 krooni (4 × 300).

13. Kohus leiab, et kostjale saadetud kirjalike teadetega seotud kulu on liigselt suur ja hageja

lepingu tingimus, mis sellist hinda vastavalt hinnakirjale nõuda lubab, tüüptingimusena

tühine. VÕS § 35 lõike 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt

välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole

eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab

teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kuna

laenulepingule kohalduvad ka lepingu üldtingimused, mis võimaldavad kasutada laenuandja

hinnakirjas kehtestatud hindasid, siis tuleb lepingu üldtingimusi pidada tüüptingimusteks.

VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on

ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool

peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt

leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist,

või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42

lõike 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Vaidlus puudub selles, et kostja on tarbija

VÕS § 34 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija

vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui

pooled ise ei ole sellele tuginenud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja

nõude võla sissenõudmisega seotud kulu summas 1200 krooni väljamõistmiseks.

14. Kokkuvõttes

loeb

kohus

hageja

kasuks

väljamõistmisele

kuuluvaks

summaks

29 352,82 krooni (tagastamata laenusumma 12 000 krooni, intress 5052,82 krooni, viivis

12 000 krooni ja lepingutasu 300 krooni).

15. Menetluskulude jaotamisel juhindub kohus TsMS § 163 lõikest 1 ning § 173 lõigetest 1 ja 4

ning jätab menetluskulud hagi osalist rahuldamist (29 352,82 / 42 877,34) arvestades 68 %

ulatuses kostja ja 32 % ulatuses hageja kanda.

16. Lähtudes TsMS § 405 lõike 1 punktist 3, menetluskulude jaotusest, hagis märgitud

taotlusest mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud ja neid kulusid tõendavatest

dokumentidest (tl 3, 53), mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas

2210 krooni (riigilõiv kokku 3250 krooni, millest 68 % on 2210 krooni).

17. TsMS § 405 lõike 1 punkti 10 alusel tunnistab kohus käesoleva otsuse tagatiseta viivitamata

täidetavaks.

Kohtunik