3-09-780/89 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-09-780

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 08.02.2010; Tallinn Haldusasja number 3-09-780 Haldusasi

M. R. (avaldaja) kaebus Tallinna Vangla 14.01.2009 käskkirja nr

1 õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes, käskkirja „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“, mis ei kanna numbrit ja on dateeritud vaid aastaarvuga 2008 - tühisuse tuvastamise või õigusvastasuse tuvastamise nõudes ning Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 punkti 1 alapunkti 20 muutmise kohta antud käskkirja tühisuse tuvastamise või õigusvastasuse kindlakstegemise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev Kohtuistung 22.01.2010 Menetlusosalised Kaebuse esitaja (avaldaja) – M. R., volitatud esindaja adv. H. Indela; Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja T. Tonkson; Kaasatud isik – Justiitsministeerium, volitatud esindaja V. Tšaikovski RESOLUTSIOON Jätta kaebus läbi vaatamata osas, mis puudutab väidetava käskkirja „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“, mis ei kanna numbrit ja on dateeritud vaid aastaarvuga 2008 - tühisuse tuvastamise või õigusvastasuse kindlakstegemise nõuet, sest tegemist ei ole haldusaktiga ning seega ei olnud kaebuse esitajal selles osas halduskohtusse pöördumise õigust (HKMS § 23 lg 3 p 1); Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6)

Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 08.02.2010. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla 14. jaanuari 2009. a käskkirja nr 1 „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“ (edaspidi ka vaidlustatud haldusakt, käskkiri või käskkiri nr 1) punktiga 1 otsustati lubada kinnipeetavatel teha ühe kaupluse korra ajal sisseoste maksimaalselt järgmistes kogustes: leivaja saiatooted 2 kg; rasvained 1 kg; juust ja juustutooted 1 kg; kondiitritooted 2 kg; kuivsupp, puljong ja kiirmakaronid 15 pakki; sinep, mädarõigas, ketšup, majonees 2 kg; mesi 600 g; puuja köögiviljad 5 kg; konservid 1 kg; piimatooted 3 l; mahl, vesi ja karastusjoogid 5 l; lihaja vorstitooted 2 kg; kohv, kakao ja tee 1,5 kg; halvaa ja šokolaad 1 kg; kompvekid (v.a karamell) 1 kg; müsli, maisihelbed, kartulikrõpsud, pähklid ja päevalilleseemned 2 kg; kalatooted 1 kg; maitseained ja suhkruasendaja 1 kg; 0,5 kg tubakat või 2 plokki või 20 pakki sigarette; 3 tubakasuitsetamise vahendit; 10 toosi tuletikke; hügieenitarbed 1 tk igat liiki eset; 6 rulli tualettpaberit; ümbrikud, margid, postkaardid 20 tk igat liiki eset; 1 plokk kirjapaberit; vihik, kaustik 5 tk; 5 kirjutusvahendit; 4 patareid; pesupulber, pesuloputusvahend, nõudepesuvahend 1 tk igat liiki eset. Käskkirja punktides 2 ja 3 otsustati, et punktis 1 loetlemata kaupa on lubatud osta mõistlikus koguses inspektor-kontaktisiku nõusolekul ning olmeelektroonika seadmeid on lubatud osta ametniku loal. Käskkiri kehtestati alates 26. jaanuarist 2009. a ning inspektor-kontaktisikutel tuli see teha kinnipeetavatele teatavaks.

2. M. R. esitas käskkirja nr 1 peale Justiitsministeeriumile vaide, kuid Justiitsministeeriumi 03.04.2009 vaideotsusega jäeti vaie rahuldamata (I köide, tl 122-125).

3. M. R. esitas 13.04.2009 Tallinna Vangla 14.01.2009 käskkirja nr 1 peale Tallinna Halduskohtule kaebuse. Tallinna Halduskohtu 15.04.2009 määrusega haldusasjas nr 3-09-780 võeti M. R. kaebus menetlusse Tallinna Vangla 14.01.2009 käskkirja nr 1 tühistamise nõudes (I köide, tl 47-49). Arvamuse andmiseks kaasati menetlusse Justiitsministeerium.

4. 11.06.2009 esitas M. R. kaebuse Tallinna Halduskohtule käskkirja „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“ peale, mis ei kanna numbrit ja on dateeritud vaid aastaarvuga „2008“. Eelnevalt oli esitatud ka vaie Justiitsministeeriumile (I köide, tl 195-204).

5. Tallinna Halduskohtu 30.06.2009 määrusega haldusasjas nr 3-09-1288 võeti M. R. kaebus menetlusse Tallinna Vangla käskkirja tühisuse tuvastamise või tühistamise nõudes ning liideti haldusasjaga nr 3-09-780 (I köide, tl 164). Arvamuse andmiseks kaasati menetlusse Justiitsministeerium ning liidetud haldusasjade ühiseks numbriks loeti 3-09-780.

6. M. R. esitas 19.06.2009 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“ muutmise peale. Eelnevalt oli esitatud ka vastav vaie Justiitsministeeriumile (I köide, tl 241-243).

7. Tallinna Halduskohtu 24.07.2009 määrusega haldusasjas nr 3-09-1359 võeti M. R. kaebus menetlusse seoses Tallinna Vangla 14.01.2009 käskkirja nr 1 punkti 1 alapunkti 20 muutmise kohta antud käskkirjaga, kaasati arvamuse andmiseks Justiitsministeerium ning kaebus liideti haldusasjaga nr 3-09-780 (I köide, tl 211-213). Liidetud haldusasjade ühiseks numbriks loeti 3-09-780.

8. 11.11.2009 saabus Tallinna Halduskohtule M. R. esindaja avaldus kaebuste taotluste muutmiseks seoses sellega, et 25.08.2009 anti kaebuse esitaja üle USA täitevametnikele ning toimetati Ameerika Ühendriikidesse (II köide, tl 32-33).

9. Tallinna Halduskohtu 07.01.2010 määrusega määrati kindlaks kohtuistungi aeg (tl 44-45, II köide).

10. 13.01.2010 saabus kohtule kaebaja esindaja vastuväide kohtu tegevusele ja taotlus kohtuistungi ärajätmiseks ning menetluse peatamiseks lähtuvalt TsMS §-st 355. Kaebaja esindaja viitas seejuures põhiseaduse § 24 lg 2, mille kohaselt on igaühel õigus olla oma kohtuasja arutamise juures.

11. Tallinna Vangla (vastustaja) teatas oma 19.01.2010 vastuses kaebaja vastuväitele, et ei nõustu selles toodud seisukohtadega kuna kaebajal on haldusasjas lepinguline esindaja, kelle kaudu on tal võimalik realiseerida oma õigusi menetluses. Samuti ei pidanud vastustaja M. R. ärakuulamist käesoleva haldusasja raames obligatoorseks, sest kaebaja on kogu haldusasja eelmenetluse käigus olnud esindatud lepingulise esindaja kaudu ja et isiklik seisukoht on sellega esitatud (II köide, tl 71).

12. Justiitsministeerium (kaasatud isik) ei nõustunud samuti oma 18.01.2010 esitatud seisukohas kaebaja esindaja poolt esitatud vastuväitega kohtu tegevusele ega taotlusega peatada menetlus kuni

M. R. naasmiseni USA-st. Seonduvalt põhiseaduse § 24 lg-s 2 sätestatud igaühe õigusega olla oma kohtuasja arutamise juures, viitas Justiitsministeerium ka põhiseaduse kommenteeritud väljaandele, milles on selgitatud, et juuresoleku õigusega ei saa täiesti korreleeruvaks pidada riigi kohustust tagada iga hinna eest isiku osavõtt tema kohtuasja arutamisest siis, kui ta on ise mingil viisil muutnud enese osavõtu tagamise kas võimatuks või kohtuvõimu normaalset funktsioneerimist takistavaks. Sellistel juhtudel ei saa kohtulikku arutamist ilma isiku osavõtuta pidada juuresoleku õiguse riiveks. Vastasel korral võib tekkida olukord, kus väljaandmisasjades võib kõikvõimalikke kaebusi või ka taotlusi initsieerides ja kohtus asja arutamisest osavõtu õigusele tuginedes viivitada väljaandmist seni, kuni see osutub võimatuks. Kui isik on juba välja antud siis viiks selline praktika olukorrani, kus nii ühes kui ka teises riigis peetavad kohtumenetlused jäävad venima kuna isikut tuleb tema nõudmisel pidevalt transportida ühest riigist teise (II köide, tl 65-66).

13. Tallinna Halduskohtu 21.01.2010 määrusega jäeti avaldaja poolt lähtuvalt TsMS §-st 333 kohtu tegevuse kohta esitatud vastuväide, kohtuistungi ärajätmisening TsMS §-st 355 lähtuv menetluse peatamise taotlus rahuldamata ning selgitati, et menetluse peatamise küsimust on võimalik arutada vajaduse korral täiendavalt 22.01.2010 kohtuistungil kui see toimub näiteks poolte ühisel taotlusel (II köide, tl 78-80).

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

14. Kaebuse esitaja viibis alates 2008. a oktoobrist kuni 2009. a augustini väljaandmisvahistuses Tallinna Vanglas.

1) Vastustaja 14.01.2009 käskkirjaga nr 1 „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine” kehtestas vastustaja piirangud kinni peetavate võimalustele teha vangla kaupluses sisseoste. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastustaja 14.01.2009 käskkiri nr 1 riivab oluliselt kaebuse esitaja inimväärikust (EIÕK art 8, PS § 10, VangS § 41 lg 1), õigust tervise kaitsele (PS § 28 lg 1) ning VangS §-s 48 ja vangla sisekorraesekirjade § 74 alusel on tagatud kinnipeetava õigust teostada sisseoste ning palub kohtul tuvastada vaidlustatud 14.01.2009 käskkirja nr 1 õigusvastasus. Kaebuse esitaja rõhutab, et inimväärikus on üheks põhiseaduse aluspõhimõtteks ehk põhiprintsiibiks. Kaebuse esitaja on arvamusel, et sisseostude tegemise oluline piiramine vanglas on otseselt seotud inimväärikusega ning tervise kaitse põhimõttega (PS § 28 lg 1), kuivõrd inimene ei saa täisväärtuslikku elu elada ilma mitmekesise söögita ning hügieeni eest hoolitsemiseta. Olukorras, kus vastustaja piirab 14.01.2009 käskkirjaga oluliselt toidu, hügieenitarvete jm kaupade ostmist abstraktsetel ja paljasõnalistel „julgeoleku” kaalutlustel, on kaebuse esitaja inimväärikus ning õigus tervise kaitsele oluliselt piiratud. Kuna vaidlustatava käskkirja kohaselt võib kinnipeetav osta üksnes 1 kirjapaberi (kirjabloki), siis on otseselt riivatud ka vaide esitaja kirjavahetuse pidamisega seonduvad õigused. Kaebuse esitaja märgib, et PS §-st 14 tuleneb kaebuse esitaja põhiõigus heale haldusele, mida õigusvastane vastustaja 14.01.2009 käskkiri oluliselt riivab. Vaidlustatav käskkiri on täielikult motiveerimata, oluliste kaalutlusvigadega ning materiaalselt õigusvastane.

Kaebuse esitaja viitab, et praegusel juhtumil seadus sätestab konkreetsed piirangud sisseostude tegemisele, mistõttu vastustajal puudus VangS § 41 lg 2 alusel õigus ja volitus kehtestada täiendavaid, s.o vaidlustatud käskkirjas sätestatud piiranguid. VangS § 57 lg 3 sätestab, et kinnipeetava enda juures olevate ja laos olevate asjade kaal kokku ei või ületada 30 kilogrammi. Kaebuse esitaja viitab, et seadusandja on ammendavalt ära piiranud juba ka kinnipeetavale lubatud asjade kogukaalu. Kaebuse esitaja on seisukohal, et olukorras, kus kinnipeetaval on niikuinii seaduslik õigus hoida maksimaalselt enda juures ja laos kokku 30 kg esemeid, ei ole võimalik väita, et sisseostude tegemise käigus soetatud esemed kujutavad endast mingit täiendavat ohtu vangla julgeolekule, on ülemäära suurteks kaubakogusteks, mis võtavad kambris põhjendamatult palju ruumi, takistavad sellega visuaalse ülevaate omamist kambrist, suurendavad keelatud esemete peitmist, takistavad läbiotsimise teostamist jne. Seega on seadusandja juba konkreetsed piirangud kehtestanud, mistõttu vastustaja ei saa enam PS § 11 ja VangS § 41 lg 2 alusel täiendavaid piiranguid kehtestada. Vastustaja 14.01.2009 korraldus nr 1 materiaalselt õigusvastane haldusakt. Kaebuse esitaja, kes on harjunud mitmekesiselt ja tervislikult toituma, soovib teostada vangla kaupluses sisseoste, et toituda mitmekesisemalt ja tervislikumalt, kui vangla seda igapäevaselt võimaldab.

VangS § 50 sätestab, et kinnipeetav peab hoolitsema oma isikliku hügieeni eest. VangS § 51 sätestab, et kui kinnipeetav ei hoolitse oma isikliku hügieeni eest vajalikul määral ja see on kaasa toonud reaalse ohu kinnipeetava või teise isiku tervisele, võib vangla hügieeninõuete täitmiseks kasutada sundi. Vaidlustava käskkirjaga kehtestatud piirangud võivad kaebuse esitaja ja teiste kinnipeetavate jaoks kaasa tuua sunni rakendamise VangS § 51 alusel, kuivõrd vangla ei võimalda PS § 28 lg-t 1 rikkudes hoolitseda isikliku hügieeni eest.

Olukorras, kus rakendatav piirang pole sobiv, vajalik ega ka mõõdukas, on tegemist selgelt PS § 11 ja VangS § 41 lg 2 tähenduses ebaproportsionaalse kinnipeetavate ja vahistatute põhiõiguste piiramisega. Käesoleval juhtumil oleks vastustaja pidanud konkreetselt viitama, mille alusel on vastustajal kahtlus, et just vastustaja kaupluses müüdavad toiduained põhjustavad niivõrd suure ohu vangla julgeolekule, et on vaja piirata vahistatute ja kinnipeetavate põhiõigusi, arvestades seejuures juba vangla sisekorraeeskirja § 57 lg-s 3 ja VangS § 48 lg-s 11 sätestatud piiranguid. Vaidlustatavast käskkirjast nähtuvalt puuduvad selles mistahes asjakohased kaalutlused. Vaidlustatud haldusaktist ei nähtu, et oleks kaalutud haldusakti andmise pooltja vastuargumente, samuti haldusakti andmise positiivseid ja negatiivseid tagajärgi puudutatud isikutele. Käesoleval juhtumil on kaalutlusõigust teostatud puudulikult, mistõttu tegemist on õigusvastase haldusaktiga.

2) Kaebuse esitajale anti 25.03.2009 üle käskkiri „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“, mis kannab kuupäeva „2008“. Viidatud käskkirjaga on piiratud Tallinna Vanglas kinni peetavate isikute sh ka kaebuse esitaja õigust ja võimalusi teha vangla kaupluses sisseoste. Kaebuse esitaja taotleb tuvastada käskkirja „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“, mis kannab kuupäeva „2008“, tühisus. Alternatiivselt palub kaebuse esitaja tuvastada käskkirja õigusvastasus.

HMS § 61 lg 1 sätestab, et haldusakt kehtib adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui haldusaktis ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Kuivõrd haldusakt toimetati kaebuse esitajale kätte 25.03.2009, hakkas alates kättetoimetamisest ka haldusakt kehtima, sõltumata käskkirjal märgitud aastast „2008“. Kaebuse esitaja viitab, et vastustaja ning Justiitsministeeriumi kirjadest nähtuvad seisukohad, justkui oleks kaebuse esitajale 25.03.2009 kätte toimetatud haldusakti puhul tegemist 14.01.2009 käskkirjaga, mille on kaebuse esitaja vaidlustanud juba Tallinna Halduskohtus. See ei vasta tõele kuivõrd ainuüksi kaebuse esitajale 25.03.2009 kätte toimetatud haldusakti sisust, vormist, erinevatest haldusakti andmise kuupäevadest ning täiesti erinevast haldusakti kättetoimetamise ajast nähtub, et tegemist on selgelt erinevate haldusaktidega. Kaebuse esitaja arvates üritab vastustaja, nähes, et 14.01.2009 antud haldusakt on halduskohtus vaidlustatud, tekkinud probleeme omamoodi küünilisel viisil lahendada uue käskkirjaga, märkides sinna lihtsalt varasema kuupäeva ja lootes, et keegi seda ei vaidlusta ehk siis saavutada olukorda, kus 14.01.2009 haldusakti halduskohtu poolt tühistamise korral kehtiks vanglas sisseostude tegemisel analoogne regulatsioon, nagu 14.01.2009 haldusaktis märgitud. Vastustaja on kaebuse esitaja arvates rängalt eksinud hea halduse tava vastu, tekitades erinevate, kuid sisuliselt sarnaste (mitte aga identsete) haldusaktide andmise teel põhjendamatult õigusselgusetust.

Haldusakt, kus olulised asjaolud on jäetud kaalumata, on selgete kaalutlusvigadega. Käesoleval juhtumil on kaalutlusõigust teostatud puudulikult, mistõttu tegemist on õigusvastase haldusaktiga. Haldusakt ei ole kontrollitav, mistõttu kaebuse esitaja ei saa haldusaktist aru, mis omakorda takistab efektiivse kaebeõiguse teostamist. Olukorras, kus vastustaja rakendab kaebuse esitaja suhtes käskkirjaga piiranguid, on kaebuse esitajal selgelt põhjendatud huvi käskkirja tühisuse tuvastamise vastu või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamiseks. Muudes põhjendustes jääb kaebuse esitaja samadele seisukohtadele, mis on märgitud Tallinna Vangla 14.01.2009 käskkirjaga nr 1 „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine” osas.

3) Kaebuse esitajale anti 25.03.2009 haldusakt, mis kannab pealkirja Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“ muutmine. Käskkirja sisust nähtuvalt on muudetud Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“ punkti 1 alapunkti 20, asendades sõnad „3 eset“ sõnadega „vastavalt ostetava tubaka kogusele“. Kaebuse esitaja taotleb nimetatud käskkirja tühisuse tuvastamist või juhul kui halduskohus ei rahulda eelnimetatud taotlust, palub kaebuse esitaja tuvastada käskkirja pealkirjaga Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“ muutmine õigusvastasus.

Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastustaja tühine (alternatiivselt õigusvastane) haldusakt, milles sätestatud piiranguid vastustaja vaatamata haldusakti tühisusele (õigusvastasusele) kaebuse esitaja suhtes kohaldab, rikub kaebuse esitaja põhiõigusi, sh kaebuse esitaja põhiõigust heale haldusele (PS § 14) ning õigust vabale eneseteostusele (PS § 19). Vaidlustatav käskkiri takistab õigusvastaselt kaebuse esitajal soetamast vangla kauplusest sisseostude tegemise raames nii palju tubaka suitsetamise vahendeid, nagu kaebuse esitaja seda soovib ning nagu VangS § 48 lg 11 ja vangla sisekorraeeskirja § 57 lg 3 kaebuse esitajal õiguslikult lubavad.

Haldusakti õiguspärasust on võimalik hinnata vaid haldusakti enda pinnalt. Kaebuse esitaja rõhutab, et haldusakti andja haldusaktis märkimata jätmine toob automaatselt kaasa haldusakti tühisuse HMS § 63 lg 2 p 1 alusel. Ühtlasi pole võimalik väita, et vangla kauplusest teatud esemete osas sisseostude piiramise korral suureneks vangla julgeolek. Seega pole rakendatav abinõu ka mõõdukas ehk on kitsamas tähenduses ebaproportsionaalne.

Muudes kaebuse põhjendustes jääb kaebuse esitaja samadele seisukohtadele mis on märgitud Tallinna Vangla 14.01.2009 käskkirjaga nr 1 „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine” osas.

TALLINNA VANGLA (VASTUSTAJA) SEISUKOHT

15. Vastustaja kaebuse esitaja seisukohtadega ei nõustu.

1) Kaebaja leiab vaidlustades Tallinna Vangla 14.01.2009 käskkirjaga nr 1, et käskkirjaga on riivatud tema kirjavahetuse pidamisega seonduvaid õigusi. Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 kohaselt on kinni peetaval isikul võimalik soetada iga kahe nädala tagant ümbrikke, marke ja postkaarte 20 tk igat liiki eset, kirjapaberit (kirjablokki) 1 tk, vihikuid, kaustikuid 5 tk, kirjutusvahendeid 5 tk. Kaebaja väide, et millelegi muule kui kirjapaberile (kirjablokk) ei ole võimalik kirjutada on põhjendamatu, kuna kaebajal on võimalik soetada ka vihikuid ja kaustikuid (5 tk). M. R. kirjade väljasaatmise arvust ei nähtu nende suurt langust, et võiks alust olla M. R. väidetele. Samuti lähtuvalt VSkE § 461 võimaldatakse kinni peetavale isikule saata kirjaga viis marki ja viis ümbrikku, mida on M. R. ka kasutanud. Vaidlustatava käskkirja alusel kehtestatud piirangud ei rikkunud kaebaja õigusi, kuna nii enne, kui pärast Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 kehtestamist ei ole M. R. Tallinna Vangla poe vahendusel tellinud mitte ühtegi kirjapaberit, marki ega ümbrikut. Järelikult kasutab M. R. muid õigusnormidest talle võimaldatud viise eelpool nimetatud vajaduste täitmiseks (tl 143 pöördel, I köide)

Kaebuse esitaja on arvamusel, et sisseostude tegemise oluline piiramine vanglas on otseselt seotud inimväärikusega ning tervise kaitse põhimõttega. Vaidlustatud käskkirjaga on kinni peetavatele isikutele tagatud hügieenitarvete ostmine, kuid nende koguseid on piiratud. Sisseostude tegemise võimalus on tagatud iga kahe nädala tagant ning seega lähtuvalt VangS § 50 lg-st 2, mille kohaselt on vähemalt üks kord nädalas tagatud saun, vann või dušš ning lähtuvalt vangla poolt tagatud hügieenitarvetest on isikule võimaldatud kõik vahendid hügieeni eest hoolitsemiseks. Sisseostude nimekirjast nähtub, et enne Tallinna Vangla direktori käskkirja nr 1 kehtestamist ei ole M. R. tellinud üle ühe koguse hügieenitarbeid. Seega on alusetud ka M. R. sellekohased väited, et Tallinna Vangla ei võimalda talle vajalikus kogustes hügieenitarbeid. Kaebajal ei ole suuremate koguste järgi senini vajadust olnud.

Vanglas tagatakse kinni peetavale isikule toitlustamine, mis on kooskõlas elanikkonna üldiste toitumistavadega ning tagab muuhulgas minimaalse mikrotoitainete ning valguvajaduse. Alusetu on kaebaja väide mitmekesise toidu mittevõimaldamise kohta, kuna tulenevalt VangS § 47 lg-st 2 järgib vangla toidukava koostamist ja toitlustamist arst. Iga kahe nädala tagant vaidlustatavas käskkirjas antud kogustes täiendava toiduvaru soetamine on piisav vangla poolt pakutava toitlustuse vahelduseks. Veel suuremate kaubakoguste soetamine olukorras, kus puuduvad võimalused toiduainete säilitamiseks sobivates tingimustes, seaks vastupidi ohtu hügieenitingimused. Võrreldes kaebaja sisseostude nimekirju enne vaidlustatava käskkirja kehtestamist ning nimekirju peale käskkirja kehtestamist ei ole neis toimunud suuri muudatusi. Kaebaja igakordsed kaupluse tellimused on samuti jäänud samasse maksumusse, keskmiselt 1300-1400 krooni. Seega nähtub, et vaidlustatav käskkiri võimaldab jätkata kaebuse esitajal ka peale vaidlustatava käskkirja kehtestamist samasuguse toitumisviisi järgimist, lähtuvalt millest on väited kaebaja õiguste rikkumiste kohta alusetud ning paljasõnalised (I köide, tl 144).

M. R. poolt vaidlustatud Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkiri nr 1 on käsitletav halduskohtus vaidlustatava üldkorraldusena ja antud selle seaduse § 41 lg 2 alusel. Nimetatud sätte kohaselt allutatakse kinnipeetava vabadus üldreeglina vaid seaduses toodud piirangutele, kuid vanglal on julgeoleku kaalutlusel lubatud kohaldada ka selliseid piiranguid, mida seadus otseselt ei sätesta. Kaebuse esitaja viitab kriminaalhooldusseaduse, vangistusseaduse ja kohtute seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirja p-s 3.2 VangS täiendamine §-ga 41 on märgitule, et: ilmselge on see, et lõige 2 ei anna vanglatele volitust piirata õigusi, mis on juba konkreetselt piiratud, näiteks ei ole õigust pikendada distsiplinaarkaristuse tähtaega, laiendada täiendavate julgeolekuabinõude aluseid või kasutada relvi juhul, kui selleks ei tulene seadusest õigust. Seega ei saa üldvolitusele tuginedes rakendada meetmeid, mille kasutamise eeldused on seaduses täpsustatud ja piiritletud". Kaebaja jätab aga märkimata asjaolu, et lisaks on seletuskirjas märgitud, et: „Sätte eesmärgiks on vältida olukordi, kus igal väiksemalgi vangla toimingul peab olema konkreetne seaduslik alus“.

Kaebaja seisukoht haldusakti puuduliku kaalutlusõiguse kohta on põhjendamatu ning kohatu. Käskkirjas nr 1 on esitatud kaalutlused, mis tingisid käskkirja väljaandmise. Kuna seadus ei sätesta konkreetset piirangut, millises koguses võib kinni peetav isik kaupa osta ühe ostukorra ulatuses, siis oli Tallinna Vangla direktoril tulenevalt VangS §-st 41 lg 2 ja justiitsministri 06.12.2001 määruse nr

92 „Tallinna Vangla põhimäärus" §-st 3 lg 2 p 7 õigus anda selliseid piiranguid sisaldav käskkiri. Suured kaubakogused, mida kinnipeetav ise ära tarvitada ei jõua, võtavad kambris ülemäära ruumi takistades sellega visuaalse ülevaate omamist kambrist, suurendavad keelatud esemete peitmist, takistavad läbiotsimise teostamist ning seavad seeläbi ohtu vangla julgeoleku.

Kaebuse põhjendatuse juures tuleb arvestada asjaoluga, et kinni peetavale isikule võib küll meelehärmi tekitada asjaolu, et tema soovide realiseerimist on piiratud, kuid nimetatud fakt ei muuda Tallinna Vangla tegevust õigusvastaseks. Inimväärikuse mõiste on kindla juriidilise sisuga ega hõlma iga võimalikku ebameeldivustunnet, mida isik võib vanglas kogeda. Euroopa Inimõiguste Kohus on pidanud inimväärikust alandavaks kohtlemiseks seda, kui äärmist ebamugavust on põhjustatud tundideks ning see on tekitanud isikule kas kehalisi või/ja vaimseid kannatusi, mis võisid isikule tekitada hirmu, ängistust ning alanduse tunnet (tl 145).

2) Kaebuse esitajale edastatud „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“, mis kannab kuupäeva „2008 ei ole tühine, materiaalselt õigusvastane ega ebaproportsionaalne haldusakt, kuna tegemist ei ole haldusaktiga HMS § 51 mõistes. Vaidlusalune käskkiri on informatiivne väljatrükk, mis edastati kinni peetavatele isikutele peale Tallinna Vangla direktori käskkirja nr 9 tutvustamist koos poelehtedega. Tallinna Vangla direktor on seoses sisseostude koguste piiramisega andnud välja 2 haldusakti, mitte aga 3 nagu on kaebaja seisukohal.

Tallinna Vangla leiab, et käesolev kaebus ei vasta HKMS § 6 lg 2 sätestatud nõuetele, kuna vaidlusaluse käskkirja näol ei ole tegemist haldusaktiga. Ka ei loo nimetatud käskkiri eraldiseisvana kaebajale mingisuguseid lisapiiranguid. Samuti puudub kaebajal põhjendatud huvi vaidlusaluse käskkirja vaidlustamiseks, kuna kaebaja on sisseostude piirangute kehtestamise käskkirjade peale esitanud kaebused (liidetud haldusasjad) ning seega on tagatud ka tema õiguste kaitse. Muus osas jääb Tallinna Vangla samadele seisukohtadele, mis on märgitud Tallinna Vangla 14.01.2009 käskkirjaga nr 1 „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine” kaebusele vastamise osas.

3) Käskkirjaga nr 9 muudeti käskkirja nr 1 osas, milles punkti 1 alapunktis 20 asendati sõnad „3 eset" sõnadega „vastavalt ostetava tubaka kogusele". Seega on välja antud soodustav haldusakt. Kaebaja leiab, et käskkiri nr 9 rikub tema põhiõigusi - õigust heale haldusele ning õigust vabale eneseteostamisele. Kaebaja leiab, et käskkiri takistab õigusvastaselt soetamast vangla kauplusest sisseostude tegemise raames nii palju tubaka suitsetamise vahendeid nagu kaebuse esitaja seda soovib (II köide, tl 19). Kuna sisuline piirang suitsetamisvahendite koguste ostmiseks on sätestatud käskkirjaga nr 1 ei kanna käskkirja nr 9 vaidlustamine kaebaja eesmärki. Käskkiri nr 9 on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastavad vorminõuetele.

16. Samuti vaidleb Tallinna vangla vastu kaebuse esitaja poolt 11.11.2009 kaebuse muutmisele kuna leiab, et see ei ole otstarbekas ning põhjendatud. Kaebus on ilmselgelt perspektiivitu, kuna isiku õigusi ei ole rikutud. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda teatud kindlaid toiduainete koguseid. Hüpoteetiline ja põhjendamatu tekkida võiv kahju ei ole kaebuse rahuldamise aluseks. Kahjulike tagajärgede oht on olematu (käesolevaks hetkeks ka välistatud), rääkimata sellest, et kahjulikud tagajärjed oleks juba tekkinud, mida aga kaebaja ei ole väitnud ega tõendanud. Tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üleminek on küll õiguslikult lubatav, kuid ka sellise olukorra puhul tuleb kontrollida kaebuse vastavust tuvastamiskaebusele kehtestatud eeldustele. Käesoleva kaebuse puhul ei ole need täidetud kuna kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi kaebuse esemete vaidlustamiseks, kuna käskkirjad nr 1 ja nr 9 ei mõjuta kaebuse esitajat kestvalt ja vahetult st kaebuse esitaja ei asu käskkirjade toimealas. Ka ei ole kaebuse esitaja esitanud põhjendust, kuidas tuvastamiskaebusele üleminek parandab isiku olukorda. Kaebuse esitaja ilmselt leiab, et väljaandmisega on temale tekkinud kahju, mille hüvitamist plaanib ta nõuda Tallinna Vanglalt. Küll ei ole aga Tallinna Vangla õiguslikult seostud M. R. väljaandmisotsuse tegemisega, seega ei ole kaebuse esitajal õigust nimetatud toimingut (väljaandmine) seostada Tallinna Vanglaga ja sellest tulenevalt leida, et seega on kaebuste ainuvõimalikuks variandiks kahju hüvitise nõudmine. Käesoleval juhul leiab Tallinna Vangla, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminekuks. Samuti ei saa tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks olla pelgalt väide, et haldusakt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi (II köide, tl 39).

KAASATUD ISIKU (JUSTIITSMINISTEERIUM) SEISUKOHT

17. Kaasatud isik kaebuse esitaja seisukohtadega ei nõustu.

1) Justiitsministeerium leiab, et M. R. kaebus Tallinna Vangla direktori 14. jaanuari 2009 käskkirja nr 1 peale on alusetu, kaebuses toodud väited on täielikult põhjendamatud ning ei anna alust vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks. Kinni peetava isiku sisseostudega seonduvat reguleerib VangS § 48, mille lõikest 1 tulenevalt on seadusandja andnud vanglale õiguse kinnipeetava ostude üle kontrolli teostada. Kuna üks võimalus sellise kontrolli teostamiseks on ka sisseostude sortimendi ja koguste kontrollimine, ei ole erinevate kaupade ostmisele piirkoguste seadmine lubamatu. Arvestades ka seda, et kinni peetavale isikule on VangS § 46 ja 47 kohaselt tagatud nii riietus kui ka toit ning sisseostude tegemine on üldjuhul Tallinna Vanglas tagatud 2 korda kuus, ei ole korraga suurtes kogustes kaupade ostmine kinni peetavale isikule hädavajalik, selle keelamine ei ole ülemäära range. Seega on vangla direktoril õigus seada sisseostudele täiendavaid piiranguid, kui see on vajalik vangla julgeoleku tagamiseks. Suurte koguste toiduainete korraga ostmine ning kambris hoidmine kahtlemata raskendab julgeoleku ja sisekorra tagamist vanglas. Samuti tekitab vanglas igasuguse nö kauba omamine võimalust kinnipeetavate omavahelisteks keelatud suheteks, mis omakorda võivad uute õigusrikkumisteni viia. Kuna vanglates ei ole lubatud omada ja kasutada sularaha, siis kasutatakse selle asemel omavahelises suhtluses näiteks teed ja suitsetamistarbeid. Vangla kohustus on ka ennetada sellesisuliste probleemide tekkimist, mitte ainult probleemide tagajärgi likvideerida.

Nõustuda ei saa ka kaebuse esitaja väidetega tema põhiseadusega tagatud õiguse tervise kaitse osas rikkumisele. Kaebuse esitaja on seisukohal, et seatud piirangutest tulenevalt puudub tal võimalus tervislikult toituda. Tallinna Vangla toitlustamise korraldamisel Sotsiaalministri 31.12.2002 määrusest nr 150 ja selles kehtestatud nõuetest, tagades selle, et päevane toidunorm katab vajaliku toidutarbe ning sisaldab piisavalt vajalikke mikrotoitaineid ja valke. Kaebuse esitaja ei ole välja toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kaebuse esitajal ei ole mitte kahjulike tagajärgede tekkimise oht, vaid need on juba tekkinud. See, kui kaebuse esitaja ei saa vangla kauplusest osta talle sobiliku või meeldiva koguse toiduaineid ei tähenda, et talle oleks tekkinud kahjulik tagajärg. Vangistuses peab isik paratamatult kogema teistsugust elukorraldust kui oli vabaduses (tl 119, pöördel, I köide).

M. R. sisseostude tegemist tõendavatest nimekirjadest nähtub, et ta ei ole kasutanud sisseostude tegemisel maksimaalseid lubatud kaubakoguseid, mis annab tõendust sellest, et talle piisab lubatud kogustest. Kaebaja sisseostuse lehtedel ei kajastu kirjatarvete ostmist, seega jääb arusaamatuks, kuidas saab kaebaja väita, et talle ei piisa lubatud kogustest, kui ta ei ole kirjatarbeid üldse vangla kaupluse vahendusel tellinud. Kaebuses ei ole toodud ühtegi näidet kahjulike tagajärgede tekkimise kohta seoses kirjatarvetega.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus „Euroopa vanglareeglistik“ (edaspidi EVR) on Euroopa Nõukogu soovituslik vangistusalane instrument, mille eesmärgiks on püüd ühtlustada Euroopa Nõukogu 47 erineva liikmesriigi vangistusalast praktikat. Kuid EVR-i sätted ei ole kohustusliku iseloomuga, ega loo õigusi ega ka kohustusi kinnipeetavatele. Riigil on endal pädevus juhtida vangistuse täideviimisega seonduvaid küsimusi (tl 120, I köide).

Erinevalt aga EVR-ist on Euroopa inimõiguste konventsioonis sisalduv Eestile siduvaks. Inimõiguste kohus on nentinud, et riigil on kohustus tagada kinnipeetavale sellised elamistingimused, mis austavad inimese väärikust ning et karistuse kandmise viis ning täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem kannatusi ega kurnatust kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. On ka ilmselge, et kaebaja poolt viidatud inimväärikuse alandamine vangistusseadusega kaasnevate paratamatute piirangute osas ei ole asjakohane (tl 120 pöördel, I köide).

2) Justiitsministeerium, olles tutvunud M. R. kaebustega „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“, mis kannab kuupäeva „2008“ tühisuse tuvastamise või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamise nõudes ja Tallinna Vangla direktori 19.02.2009 käskkirjaga nr 9 „Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 muutmine“ tühisuse tuvastamise või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamise nõudes leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ning nõustub Tallinna Vangla seisukohtadega.

18. Justiitsministeerium nõustub kaebuse taotluste muutmisega, kuid leiab, et õigusvastasuse tuvastamise taotlus ei ole hetkel põhjendatud (tl 42, II köide), kuna kaebaja viibib antud ajal välisriigi kinnipidamisasutuses ei oma Tallinna Vangla vaidlustatud haldusaktid enam kaebaja suhtes mõju. Seega ei saa need rikkuda ka tema õigusi. Isikul saab olla huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks siis, kui tal on vahetu puutumus selle toiminguga, sellel on vahetu mõju isiku kaitstavatele õigustele ja vabadustele ning õigusvastasuse tuvastamine peab andma isikule selge eelise või õigusliku kasu.

KOHTU PÕHJENDUSED

19. Olenemata sellest, et käesoleva vaidluse ja haldusasja raames liideti kolm erinevat kaebust ühte menetlusse, on sisuliselt tegemist Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 (Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine) vaidlustamisega, mille ühte alapunkti hiljem 19.02.2009 käskkirjaga nr 9 muudeti. Rohkem käskkirju ei ole kinnipeetavate sisseostude koguste reguleerimiseks vastustaja kinnitusel antud (kohtuistungi protokoll, II köide, tl 104, keskel).

Menetlusosaliste taotlused

20. Lisaks varasemalt esitatud kohtuistungi edasilükkamise ja menetluse peatamise taotlusele lähtuvalt TsMS §-st 355 esitas avaldaja kohtuistungil taotluse istungi edasilükkamiseks või alternatiivselt menetluse peatamiseks eelnimetatud paragrahvi või TsMS § 359 alusel kui vastustaja nõustuks menetluse peatamisega poolte ühisel taotlusel, sest vastasel korral rikutakse M. R. õigust olla oma kohtuasja arutamise juures (kohtuistungi protokoll, II köide, tl 103). Vastustaja menetluse peatamisega ei nõustunud ja viitas oma varasemalt esitatud kirjalikule seisukohale (kohtuistungi protokoll, II köide, tl 103).

21. Kohus jättis protokollilise määrusega avaldaja poolt esitatud kohtuistungi edasilükkamise taotluse rahuldamata, sest vaidluses, kus on küsimuse all ainult sisseostude (toiduained ja muud esemed) tegemise piiramine vangla kauplusest ning olukorras, kus see käesoleval aja M. R. õigusi ega huve tema teise riiki väljaandmise tõttu enam otseselt mõjutada ei saa - on piisav kui avaldajat esindab lepinguline esindaja. Menetluse peatamise taotlus jäi rahuldamata ka seetõttu, et teine menetlusosaline sellega ei nõustunud (kohtuistungi protokoll, II köide, tl 104).

Kaebuses esitatud taotluse muutmine

22. Kaebuse esitaja viitas oma 11.11.2009 taotluses asjaolule, et M. R. anti 25.08.2009 USA täitevametnikele üle ning pidas seetõttu vajalikuks muuta kaebuses esitatud taotlusi minnes haldusaktide tühistamise nõudelt nende õigusvastasuse kindlakstegemise nõude peale üle. Seejuures on viidatud mitmetele Riigikohtu lahenditele (II köide, tl 32-33). Põhjendatud huviks on võimalik kahju hüvitamise nõue tulevikus (kohtuistungi protokoll, II köide, tl 104). Teised menetlusosalised nõude muutmisega (täpsustamisega) ei nõustunud.

23. Tulenevalt HKMS § 19 lg-st 8 võib kaebuses esitatud taotlust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses täiendavate taotluste ja tõendite esitamise tähtaja möödumiseni, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Antud juhul pidas kohus seda põhjendatuks ja otstarbekaks, sest vaidluse olemus sellest ei muutu ning võimalikku tulevikus esitatavat kahju hüvitamise nõuet on kohtupraktika põhjendatud huvina üldjuhul aktsepteerinud. Samasisulises vaidluses, kuid seonduvalt riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisega, leidis Tallinna Ringkonnakohus oma 14.09.2009 määruses haldusasjas nr 3-09-1011, et kaebajal oli kaebeõigus olenemata sellest, et tal ei pruukinud isikuarvel piisavalt raha olla ja et kaebaja rahaline võimekus ei tohi olla selline asjaolu, mis kaebeõigust mõjutab, sest varanduslik seisund võib ajas kiiresti muutuda. Lähtuvalt eeltoodust taandus vaidlus nimetatud haldusasjas mitte kaebuse esitaja (võimalikule) õiguste rikkumisele, vaid sellele, kas vastustajal oli haldusakti (üldkorralduse) andmiseks piisav õiguslik alus või mitte. Ühes teises sarnast vaidlust puudutavas haldusasjas nr 3-09-1027 jäeti avaldaja kaebus esimeses kohtuastmes kõigepealt HKMS § 7 lg 1 ja § 23 lg 3 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise motiivil läbi vaatamata, kuid Tallinna Ringkonnakohus tühistas vastava määruse, pidades ebaõigeks halduskohtu põhjendusi kaebeõiguse puudumisest. Käesoleva haldusasja materjalist nähtuvalt on M. R.l olnud rahaliselt võimalik kaupu tellida ning seega on tellitu soovitud ulatuses mittevõimaldamine kaebeõigusega suuremas puutumuses kui eelosundatud haldusasjades, kus kaebuse esitajad piisavate rahaliste vahendite puudumise tõttu sisseostude koguseid piirava käskkirja toimealasse sisuliselt ei sattunudki. Õiguste rikkumise võimalikkuse selge konstateerimise korral ei saa aga sellelt pinnalt esitatavat kahju hüvitamise nõuet kui põhjendatud huvi automaatselt kõrvale jätta. Seega ei saa vastustaja ning kaasatud isiku seisukohtadega põhjendatud huvi puudumisest ja sellest tulenevalt ka taotluse muutmise mittelubatavusest nõustuda. Mis puutub tuvastamisnõuetesse kui sellistesse, siis on võimalik neid hiljem (sisulise) põhjendatud huvi puudumise tõttu ka rahuldamata jätta, kuid see ei tähenda seda, et tühistamisnõuetelt tuvastamisnõuetele üleminekud võiksid olla juba etteulatuvalt lubamatud.

24. Taotluse muutmise järgselt jäi nõudeks Tallinna Vangla 14.01.2009 käskkirja nr 1 õigusvastasuse kindlakstegemine, käskkirja „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“, mis ei kanna numbrit ja on dateeritud vaid aastaarvuga 2008 - tühisuse tuvastamine või õigusvastasuse kindlakstegemine ning Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 punkti 1 alapunkti 20 muutmise kohta antud käskkirja tühisuse tuvastamine või õigusvastasuse kindlakstegemine (kohtuistungi protokoll, II köide, tl 104).

Käskkirja nr 1 õigusvastasuse kindlakstegemise nõue

25. Käskkiri nr 1 on antud välja lähtuvalt vangistusseaduse § 41 lg-st 2, mis sätestas (vaidlustatud käskkirja andmise ajal), et kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. VangS § 48 lg 1 sätestas 14. jaanuaril 2009 kehtinud redaktsioonis, et kinnipeetav võib oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla kontrollimisel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud.

26. Eelnevast järeldub, et kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.” VangS § 48 lg 11 sätestab piirangu ühes kuus sisseostude maksumusele, mitte aga ühel ostukorral müüa lubatud kaupade kogustele. Kuna seadus ei sätesta konkreetset piirangut ostetavate esemete kogusele, on vangla direktoril pädevus see kehtestada VangS § 41 lg 2 alusel. Kohus märgib siinkohal, et kaupluses müügilolevate asjade sortimendi, müümise korra ja aja määramist vangla kaalutlusõiguse piires on viitega varasemale kohtupraktikale peetud lubatavaks ka vangistusseaduse 2009. aasta kommenteeritud väljaandes. Vastava paragrahvi (§ 48) kommentaarides on näiteks selgitatud, et toiduaineid, hügieenitarbeid ja muid asju on lubatud osta isiklikuks tarbimiseks, mitte aga vahetamiseks ja et kinnipeetav ei tohi isiklikuks tarbimiseks mõeldud esemeid või aineid võõrandada või anda teistele kasutada, samuti neid teistelt omandada või laenata. Eelnimetatu taustal ei saa olla mõistlikku seletust sellele, et kinnipeetav ostab kaupa sellises koguses, mida ta ise ära ei tarvita. Selliseid materjale haldusasjas ei sisaldu, millest nähtuks, et kaebuse esitaja olulised huvid oleksid saanud kahjustatud nimelt seetõttu, et ühte või teist kaubaartiklit ei oleks võimaldatud osta sellises koguses, mis oleks ületanud käskkirjaga reguleeritud koguselisi piiranguid ja et selle tõttu oleksid kaebuse esitaja enda tervis või huvid saanud kuidagi kahjustatud.

27. Seoses eelnimetatuga on vastustaja viidanud ka haldusasjale nr 3-08-1832, kus esimese astme kohus leidis, et enam-vähem samasisuline Viru Vangla käskkiri kinnipeetavate sisseostude koguselisteks piiranguteks on õiguspärane, sest piirangud kehtestati julgeolekukaalutlustel ja et VangS § 48 lg-ga 1 on seadusandja jätnud vanglale õiguse kinnipeetava ostude üle kontrolli teostada. Sama põhimõte sisaldub ka VSkE § 74 lg-s 1, lisaks tuleneb VSkE § 57 lg-st 3 täiendav alus kinnipeetava sisseostude koguselisele piiramisele. Kuna VangS § 46 ja § 47 kohaselt on kinnipeetavatele tagatud nii riietus kui toit, ei ole korraga suurtes kogustes kaupade ostmine kinnipeetavatele hädavajalik. Nimetatud Tartu Ringkonnakohtu lahend, millega jäeti vastavasisuline Tartu Halduskohtu 30.12.2008 otsus muutmata, on jõustunud, sest Riigikohtu 05.08.2009 määrusega kohtuasjas 3-7-1-3-242 jäeti kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.

28. Nõustuda ei saa kaebuse esitaja väitega, et toiduainete või hügieenitarvete koguseline piirang võis seada ohtu tema tervise. Vaidlustatud käskkirja põhjenduste kohaselt oli tagatud kinnipeetavatele kolm korda päevas vanglapoolne toitlustus. Vangla poest oli võimalik soetada toiduaineid ja hügieenitarbeid iga kahe nädala tagant. Kauplusest toiduainete tellimise võimalust ei ole nähtud ette selleks, et asendada vangla poolt pakutavat toitlustamist, pigem on tegemist vahelduse pakkumisega. Väide, et kirjatarvete osas tehtavad koguselised piirangud rikkusid tema õigusi, ei ole samuti põhjendatud. Käskkirja kohaselt oli kinnipeetaval võimalik osta iga kahe nädala tagant ümbrikke, marke ja postkaarte 20 tk igat liiki eset, kirjapaberit (kirjablokk) 1 tk, vihikuid ja kaustikuid 5 tk, kirjutusvahendeid 5 tk. Soetatavate kaubakoguste mõningane piiramine ei saa rikkuda ka isiku inimväärikust ning seega ei ole vastavasisulised etteheited samuti asjakohased. Eeldus, et kaupa peab saama osta alati soovitud koguses, ei ole õige. Isegi siis, kui mõne kaubagrupi osas oleks kaebuse esitaja individuaalsed eelistused suuremad kui lubatud, ei tähenda see seda, et seeläbi oleks rikutud põhiseadusega tagatud inimväärikust. Inimväärikuse mõiste liiga suvalise sisustamise korral kaoks selle tegelik tähendus. Lähtuvalt eeltoodust tuleb kaebus vaidlustatud käskkirja nr 1 õigusvastasuse kindlakstegemise nõuet puudutavas osas rahuldamata jätta, sest käskkiri on antud õiguslikul alusel vangla julgeoleku tagamise huvides, seda on motiveeritud piisavalt ning tegemist ei ole ka ilmselgelt ebamõistlike piirangutega või muude asjaoludega, mis võiksid viidata kaalutlusvigadele.

Haldusakti tühisuse või õigusvastasuse tuvastamise nõuded

29. Kaebuse esitaja on taotlenud ka (väidetava) käskkirja „Tallinna Vanglas viibivate kinni peetavate isikute sisseostude koguste piiramine“, mis ei kanna numbrit ja on dateeritud vaid aastaarvuga 2008 - tühisuse tuvastamist või õigusvastasuse kindlakstegemist ning Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 punkti 1 alapunkti 20 muutmise kohta antud käskkirja tühisuse tuvastamist või õigusvastasuse kindlakstegemist.

30. Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 punkti 1 alapunkti 20 muutmise kohta antud käskkirja puhul on tegemist Tallinna Vangla direktori 19.02.2009 käskkirjaga nr 9 ning see on vastustaja poolt ühtlasi ka haldusasja materjali juurde esitatud (II köide, tl 5). Nimetatud käskkirjaga muudeti käskkirja nr 1 punkti 1 alapunkti 20 tubakasuitsetamise vahendeid puudutavas osas ja asendati sõnad „3 eset“ sõnadega „vastavalt ostetava tubaka kogusele“. Selle käskkirja tühisuse tuvastamise nõue jääb rahuldamata, sest haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 kohaselt on haldusakt tühine sel juhul kui sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan või haldusakti adressaat, seda ei ole andnud pädev haldusorgan, see kohustab toime panema õigusrikkumise või sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Haldusakti tühisuse puhul peaks olema tegemist ilmselgete vigadega, sest tühisuse tuvastamine ei kinnitaks mitte ainult haldusakti õigusvastasust, vaid ka seda, et haldusakt oli algusest peale kehtetu. Antud juhul Tallinna Vangla direktori 19.02.2009 käskkirja nr 9 puhul sellistest ilmselgetest vigadest rääkida ei saa. Rahuldamata jääb ka nimetatud käskkirja õigusvastasuse kindlakstegemise nõue. Vastustaja peab alapunkti 20 muutmist kaebuse esitajat soodustavaks regulatsiooniks, millega võib põhimõtteliselt ka nõustuda, sest võrreldes varasemaga tekkis võimalus soetada näiteks kolme piibu asemel neid sõltuvalt ostetava tubaka kogusest isegi rohkem. Samas ei ole see nimetatud vaidluse puhul enam tähenduslik, sest eelnevalt on juba selgunud, et vastustaja võis sisseostude koguseid mõistlikul moel piirata ning seega oli võimalik vastavat käskkirja vajaduse korral ka muuta.

31. Seoses sellise (väidetava) käskkirja vaidlustamisega, mis ei kanna numbrit ja on dateeritud vaid aastaarvuga 2008 (I köide, tl 193-194), selgitas vastustaja, et tegemist on Tallinna Vangla direktori 14.01.2009 käskkirja nr 1 väljatrükiga arvutist, kus on jäänud aastaarv ära vahetamata (kohtuistungi protokoll, II köide, tl 104). Vastustaja kinnitas, et vaidlustatud käskkirja nr 1 on ühe korra käskkirjaga nr 9 muudetud ja et rohkem ei ole seonduvalt sisseostude koguste reguleerimisega välja antud (kohtuistungi protokoll, II köide, tl 104). Vastustaja väidetega tuleb nõustuda, sest teksti võrdlemisel selgub, et sisuliselt on tegemist käskkirja nr 1 väljatrükiga, kuhu on käskkirjaga nr 9 tehtud muudatus sisse viidud. Olemasoleva käskkirja väljatrüki puhul ei ole tegemist uue haldusaktiga ning seega ei saa ka selle tühisust või õigusvastasust tuvastada. Kaebuse esitaja kohtuistungil toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise nõude peale üle minna ei soovinud ja leidis erinevalt vastustajast, et tegemist on siiski käskkirjaga, aga mitte toiminguga, mis oleks väljendunud näiteks asjassepuutumatu eelnõu andmises kaebuse esitajale (kohtuistungi protokoll, II köide, tl 104). Seega on käesolevaks ajaks selgunud, et avaldaja on vaidlustanud (siiski) olematut haldusakti jäädes oma seisukoha juurde kohtuistungil kindlaks, mis tähendab seda, et selles osas (varasem halusasi 3- 09-1288) tuleb kaebus lähtuvalt HKMS § 23 lg 3 p-st 1 jätta läbi vaatamata. Halduskohtumenetluse seadustiku § 23 lg 3 p-s 1 on sätestatud, et halduskohus võib määrusega jätta kaebuse või protesti läbi vaatamata ka sel juhul kui ilmneb, et selle esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et kaebuse või protesti esitaja poolt väidetavad asjaolud on tõendatud. Olematu käskkirja vaidlustamiseks halduskohtusse pöördumise õigust ilmselgelt olla ei saa.

Enno Loonurm Kohtunik