3-09-1282/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Määruse tegemise aeg ja koht 18.02.2010. a, Tallinn

Haldusasja number

3-09-1282

Haldusasi

Kiviõli Keemiatööstuse OÜ kaebus Keskkonnaministeeriumi

vastu kohustamisnõudes teha ettekirjutus vaadata läbi Kiviõli

Keemiatööstuse OÜ 04.03.09 dateeritud taotlus loovutada

Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-le Sonda vallas Neljaristi kinnistu

(75101:002:0082);

Vannase

kinnistu

(75101:002:0089),

Viirpuu

kinnistu

(75101:002:0083)

ja

mõista

välja

menetluskulud.

Resolutsioon

1) Tagastada kaebus HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel selle

esitajale.

2) Määruse ärakiri saata kaebaja esindajale M.Lõhmus,

V.Filimonov ( AB Paul Varul AS) ja Kiviõli

Keemiatööstusele

Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva

jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 11 lg 8, §

471 lg 2 ja 3)

1. 11.06.09

a

saabus

Tallinna

Halduskohtule

Kiviõli

Keemiatööstuse

OÜ

kaebus

Keskkonnaministeeriumi vastu kohustamisnõudes-teha ettekirjutus vaadata läbi kaebaja 04.03.09

dateeritud taotlused loovutada Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-le Sonda vallas Ilmandu külas

Neljaristi kinnistu; Satsu külas Vannase kinnistu ja Ilmaste külas Viirpuu kinnistu. Mõista välja

kaebuse esitamisel ja menetlemisel kantud kulud ja jätta muud kulud vastustaja kanda. Kaebaja

täpsustab vastuseks kohtule, et Keskkonnaministeerium on kohustatud andma Vabariigi Valitsuse

09.06.2005 a määruse nr 132 “Riigile kuuluva kinnisasja maavaravaru kaevandamiseks andmise

korra” § 12 kohaselt otsuse kinnisasja maavara kaevandamiseks andmise kohta, selline otsus

tehakse 30 päeva jooksul avalduse registreerimise päevast arvates. Kaebuse esitaja esitas

kohustamisnõude viitega õiguslikele alustele, so HKMS § 26 lg 1 p 2 ja § 9 lg 2.

2. Kaebusele lisatud materjalidest nähtub kaebaja poolt lisana nr 8 esitatust, et 04.03.09 oli kaebuse

esitaja teinud pöördumise Keskkonnaministeeriumile ja Ida-Viru maavanemale.

3. 11.05.09.a. on taotlusele vastanud Keskkonnaministeerium ja kaebaja on vastuse saanud. Ida-Viru

Maavanema tegevus ja vastamine käesolevat vastustajat ei puuduta, kuna teda ei ole näidatud ka

vastustajana ega ära märgitud kaebuse täpsustamisel, et kaebus on suunatud maavanema vastu.

Kuigi kaebaja märgib kaebuses, et tema taotlust vaadati läbi ettenähtud tähtaega ületavalt, nähtub

kaebuse taotlusest, et kaebust ei ole põhjustanud tähtaja ületamise küsimus, kaebaja eesmärgiks

on, et Keskkonnaministeerium lahendaks taotlused kolme konkreetse taotluses märgitud kinnistu

loovutamiseks. Kaebaja selgitab kaebuse eesmärki ja täpsustab, et tal on õigus nõuda, et temale

loovutatakse Sonda vallas Neljaristi, Vannase ja Viirpuu kinnistud, vastavalt oli ta oma taotlust

põhistanud Keskkonnaministeeriumile. Tlk 16 on kaebaja pöördumine ministeeriumisse, selles

märgitakse, et kaebajal on maavara kaevandamisloa alusel õigus MaaPS § 53 lg 4 tulenevalt, et

loovutataks riigi-või munitsipaalomandisse kuuluv kinnisasi maavara kaevandamiseks isikule,

kellele loa andja on otsustanud loa anda ja Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-le anti kaevandamisluba,

eeltoodu alusel tuleb kinnistud loovutada kaebajale. Kohtukaebuses jääb kaebaja seisukohale, et

tema nõudeõigus vastustaja vastu teha loovutamisotsus tuleneb kaevandamisloa väljastamisest

ning ka Vabariigi Valitsuse määrusega nr 132 § 9 ja § 12 on määratud ära kaebaja vastav õigus,

st vastustajal on kohustus teha kinnistute loovutamisotsus, kuna taotlus esitati vastavalt Korra § -

le 9 ja vastustajal puudub kaalutlusõigus.

4. HKMS § 11 lg 3.1 p 5 alusel halduskohus tagastab kaebuse või protesti määrusega selle esitajale,

kui kaebuse või protesti esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades,

et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Kohus eelneva tõttu uurib, missuguse õiguse kaitseks

on kaebus esitatud. Kaebaja sooviks ja eesmärgiks on eelnähtuvalt, et vastustaja teeks otsuse 3

kinnistute loovutamiseks temale. Vastavalt viitab kaebaja, et Keskkonnaministeerium on

Vabariigi Valitsuse 09.06.05.a. määrusega kinnitatud „Riigile kuuluva kinnisasja maavaravaru

kaevandamiseks andmise korra“ § 12 kohaselt kohustatud kinnistud otsusega loovutama

kaebajale. Kohus jättis kaebuse käiguta ja andis veelkord 25.01.2010.a. kaebajale võimaluse

selgitada, kas kaebust tuleks mõista muudmoodi või jääb kaebaja esitatud nõude juurde.

Määrusega antud 15 päevase tähtaja jooksul ei ole kaebaja kohtumäärusele vastanud, ta on selle

kinnitusteate kohaselt kätte saanud. Seega loeb kohus, et kaebaja ei ole kaebusest loobunud, kuid

ei muuda ka nõuet. Kaebuse eesmärki ja nõuet arvestades loeb kohus, et kaebaja soovib, et

halduskohus kohustab vastustajat loovutama Viirpuu, Vannase ja Neljaristi kinnistud Kiviõli

Keemiatööstuse OÜ-le.

5. Kohus jääb varasemas määruses esitatud selgituste ja seisukohtade juurde. Märgitud kinnisasjade

maavara kaevandamiseks andmise otsust saab nõuda isik, kellel on õigus, et temale loovutatakse

riigile kuuluv kinnisasi kasutamisõiguse andmisega maavaravaru kaevandamiseks; riigile kuuluv

kinnisasi määruse tähenduses on kinnistu või selle osa. Määruse § 2 tulenevalt kinnisasi antakse

kasutada rendile andmise, kasutusvalduse seadmise või hoonestusõiguse seadmise teel. Kinnisasi

loovutatakse maavara kaevandamiseks isikule, kellele kaevandamisloa andja on otsustanud loa

anda (§ 3) ja vastavalt §-le 4 võib kinnisasja maavara kaevandamiseks anda riigivara valitseja või

tema volitatud asutus. Selle määruse andmise aluseks on MaaPS § 53 lg 2 tulenev alus.

6. Vastavalt MaaPS § 25 lg 1 tekib maavara kaevandamise õigus kaevandamisloa alusel, kui seadus

ei sätesta teisiti. MaaPS § 53 lg 4 kohaselt loovutatakse riigi- või munitsipaalomandisse kuuluv

kinnisasi maavara kaevandamiseks isikule, kellele loa andja on otsustanud loa anda. MaaPS § 53

lg 3 ei reguleeri riigi kinnisasja käsutamist enne kaevandamisloa andmist ega tekita ka seega

selles staadiumis veel kellelegi subjektiivset õigust kinnisasja kasutusse saamiseks. Sedasama

kinnitab ka Vabariigi Valitsuse 9.06.2005. a määruse nr 132 "Riigile kuuluva kinnisasja

maavaravaru kaevandamiseks andmise kord" § 3. Maapõueseadusest ei tulene ka ühtegi muud

piirangut kaevandmisloa menetluse ajal riigile kuuluva kinnisasja käsutamiseks. Kuna

maavaravaru on võimalik kaevandada ka eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal vastavalt

MaaPS § 52, siis ei ole selline regulatsioon vastuolus maapõueseaduse ega maareformi seaduse

mõtte ega eesmärgiga.

7. MaaRS § 2 kohaselt on maareformi eesmärk kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted

ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks. Kaebuse andmetel ja kaebaja kinnistusel

anti K. T.le sõlmitud kasutusvalduse lepingute alusel Neljaristi kinnistu (tlk 13) R. R.le Vannase

kinnistu (tlk 14) ja K.T.le Viirpuu kinnistu (tlk 15). Kaebajale on aga väljastatud

kaevandamisluba peale seda, vastavalt 21.11.2008 ja kaebuse materjal kinnitab, et ta on sellest

teadlik. MaaRS § 31 lg 1 p 9 ei kaitse kellegi erahuve, vaid avalikku huve, õigusnorm ei loo

seega kaebajale subjektiivset avalikku õigust. Kuivõrd kaevandamisluba väljastati temale peale

seda, kui anti välja maa kasutamiseks haldusaktid ja sõlmiti kasutusvalduse lepingud, siis nende

haldusaktide ajal nimetatud luba kaebajal puudus. Mäeeraldis on määratud 21.11.2008

keskkonnaministeeriumi kantsleri käskkirjaga nr. 1701. Kaebajale on selgitatud, et kinnisasja

omaniku suhteid loa omanikuga reguleerivad MaaPS § -id 52 ja 53, lähtudes sellest ei ole

kehtivas käskkirjas sätestatud maakasutusõiguse olemasolu nõuet enne loa saamist. Asja

materjalist ja õigusnormidest tuleneb, et loa omanik peab enne kaevandama asumist mäeeraldise

piiridesse jääva riigimaa kasutamiseks maavaru kaevandamiseks sõlmima kas rendi-,

kasutusvalduse või hoonestusõiguse seadmise lepingu ehk lihtsamalt selgitades on loa andmisel

tehtud teatavaks, et arvestati, et loa saajal ei olnud maakasutusõiguse nõude olemasolu enne loa

saamist.

8. Käesoleva kaebuse nõude õiguslikuks aluseks on kaebaja samuti märkinud MaaPS § 53 lg 3 ja

Vabariigi Valitsuse määrusega nr 132 kinnitatud Riigile kuuluva kinnisasja maavaravaru

kaevandamiseks andmise korra § 9 ja 12. Kaebuse andmetel on peale 31.10.05 EV omandist või

valdusest välja läinud mitmed Põhja –Kiviõli II põlevkivikarjääri territooriumile jäävad kaebajat

huvitavad maaüksused, kaebuse esitaja on esitanud selle tõttu Tallinna Halduskohtule kaebuse

õigusvastase tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamiseks haldusasjas nr 3-09-420, milles leiab, et

loa andmise õigusvastaselt viivitamise ajal anti põllumajandusmaana 15 aastaks kasutusvaldusse

Neljaristi, Viirpuu ja Vannase kinnistud ja võõrandati vaba metsamaana Soosilla, Vihma,

Laiamänni kinnistud ning sõlmiti erastamislepingud. Seega on kaebaja asunud teises haldusasjas

olles teadlik asjaoludest, seisukohale, et temale tekitati kahju ja see tuleb hüvitada, menetlus

märgitud haldusasjas kestab. Kahju olemasolu väidab kaebaja põhjusest, et ta peab kasutusse

antud kinnistute omanikega astuma läbirääkimistesse ja tegema kulutusi, et tal oleks omanike

nõusolekul võimalik kaevandada. Kohtu arvates on kaebaja seega mõistnud, et ta ei saa nõuda

enam juba kasutusse antud kinnistute kasutusse andmist temale ja ta esitaski selle tõttu

kahjunõude. Kuna 3 kinnistu osas on riigimaa antud kasutamiseks kolmandatele isikutele, siis

tuleb kaevandamisloa omanikul arvestada nende isikute õiguste ja huvidega ning asjaoluga, et

maa on juba kasutusvalduses. Seda kasutusvaldust ei lõpeta kaebajale väljastatud

kaevandamisluba. Samas nähtub asja materjalidest, et kaebaja ei ole ka asunud kinnistu

omanikega läbirääkimistesse või vähemalt saavutanud tulemust, et kaebajal on kinnistute

omanikega saavutatud maa suhtes kokkulepped, mis võimaldaksid hakata lahendama kaebuse

esitajale kinnisasja maavara kaevandamise otsust.

9. Samas nähtub, et Tallinna Halduskohtusse esitasid kaebuse haldusasjas nr 3-08-2593 N.R., K-J.K.,

J.L., N.M., R.R., K.T., M.L., N.J. ja AS Vestman Varahaldus, kes vaidlustasid

Keskkonnaministeeriumi 21.11.08 käskkirja nr 1701, millega väljastati Kiviõli Keemiatööstuse

OÜ-le kaevandamise luba põlevkivi kaevandamiseks Põhja- Kiviõli II mäeeraldisel ja palusid loa

tühistada. I astmes on kohtuotsus kuulutatud. Käesolevas kaebuses on kohtu arvates kaebaja

esitanud vastupidiseid seisukohti, kui kohtule kohtute infosüsteemist kättesaadavatest lahenditest

võib välja lugeda, kuid kohus leiab, et vaatamata märgitule saab kohus võtta seisukoha käesolevas

kaebuses ning arvestada positsiooni, mis kaebaja on kaebuses välja toonud ning menetlust ei

takista teiste haldusasjade lahendamine erinevate kohtute poolt.

10. Samas

on

kohtule

teadaolevalt

Kiviõli

Keemiatööstuse

OÜ

poolt

esitatud

Keskkonnaministeeriumile taotlus, milles soovitakse leida lahendusi sundvalduse seadmisega ja

algatada sundvõõrandamise menetlus, mis avalikest huvidest lähtudes ei pruugi olla

perspektiivitu. Lõplikku lahendust takistavad aga algatatud kohtuvaidlused.

11. Käesolevalt nähtub, et kaebaja taotleb otsust maa suhtes, mis on juba kasutusvaldusesse antud ja

kohtule ei ole teada, et senine maakasutus oleks lõppenud või et kaebaja oleks tõrjunud või saaks

tõrjuda Maareformi seaduse käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seaduse alusel maa

omandamist. Olukorra muutumisel on kaebajal õigus esitada pädevale isikule uuesti taotlus

maade omandamiseks. Võimalik, et kaebaja ei saa enam siinkohal tõrjemehhanisme kasutusele

võtta ja selle tõttu on mõistlik lahendada küsimused sundvalduse seadmisega. Seega peab kaebaja

nii või teisiti lähtuma kaebuste esitamisel ning õiguste rikkumise väljatoomisel asjaoludest, mis

iseloomustavad olukorda, mis valitses taotluse esitamisel.

12. Käesoleva kaebuse ajaks on välja kujunenud olukord, millest nähtub alljärgnev. Maapõueseaduse §

27 lg 1 p 8 sätestab, et kaevandamisloa taotlus peab sisaldama eraõigusliku isiku omandis oleva

maavara korral maavara omaniku kirjalikku nõusolekut maavara kaevandamisloa andmiseks, kui

maavara omanik ei ole kaevandamisloa taotleja. MaaPS § 52 lg 3 kohaselt maavara

kaevandamine on võimalik ka eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal. Kaebaja leiab, et

kolmandatele isikutele ei kuulunud kinnistud kasutusele andmisele, kuivõrd seda sai nõuda

üksnes kaevandamisloa taotleja ja riigile kuuluvat kinnisasja saab kasutusse anda vaid

kaevandamisloa andmise otsuse alusel. Samas ei ole kaebaja väitnud, et ta oli esitanud ise taotluse

maa erastamiseks, ta ei ole ka vaidlustanud seda, et taotluse ajaks on antud maa kasutada

3.isikutele ning haldusaktid ja lepingud on jõustunud. Maa riigi omandisse jätmise pidi otsustama

keskkonnaminister, vastavalt sätestab Vabariigi Valitsuse 03.09.96.a. määrusega nr 226 „Maa

riigi omandisse jätmise kord“, kuid sellist haldusakti kaebaja suhtes välja ei antud, kaebaja sellist

akti ei ole lisanud kaebusele ja ta ei toetu oma väidetes sellise haldusakti olemasolule. Kaebaja sai

kaevandamisloa 21.11.08 ja see vormistati Keskkonnaministeeriumi käskkirjaga nr 1701. MaaPS

§ 53 lg 3 kohaselt riigi-või munitsipaalomandisse kuuluv kinnisasi antakse kaevandamisloa

taotlejale

maavara

kaevandamiseks

kasutada

rendile

andmise,

kasutusvalduse

või

hoonestusõiguse seadmise teel. Riigile kuuluva kinnisasja maavaravaru kaevandamiseks

andmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus, vastavalt kinnitati kord eelnevalt viidatud määrusega

nr 132. MaaPS § 25 lg 1 kohaselt tekib maavara kaevandamise õigus kaevandamisloa alusel, kui

seadus ei sätesta teisiti. MaaPS § 53 lg 4 kohaselt loovutatakse riigi või munitsipaalomandisse

kuuluv kinnisasi maavara kaevandamiseks isikule, kellele loa andja on otsustanud loa anda.

Samas nähtub, et MaaPS § 53 lg 3 ei reguleeri riigi kinnisasja käsutamist enne kaevandamisloa

andmist ega takista kinnisasja kasutusse määramist.

13. Kaebuse andmetel määrati kinnistute kasutus aga kolmandatele isikutele nende taotluse alusel ja

seejuures enne, kui kaebuse esitajale väljastati kaevandamisluba. Vastavalt nähtub ka kaebaja

taotlusest, et ta on teadlik, et Vannase kinnistu anti põllumajanduslikuks kasutamiseks R. R.le 15-

aastase kasutusvalduse seadmise lepinguga riigi poolt 2005.a. oktoobris; Neljaristi ja Viirpuu

kinnistud anti K. T. kasutusvaldusesse 2005 ja 2006.a. Kuigi kaebaja on märkinud, et temale

teatati, et Sonda vallavalitsuse andmetel ei kasutata kinnistuid põllumajanduskultuuride

kasvatamiseks, nähtub, et teates on informeeritud, et küsimise hetkel on teada põllumajandusega

tegelevad ettevõtjad, kuid ei ole informatsiooni, kas konkreetsetel kinnistutel on tegeletud

põllumajanduskultuuride kasvatamisega või loomakasvatusega (tlk 49), mitte aga ei kinnitata

kasutusvalduse puudumist.

14. Kaebuse esitamise ajal on kinnistute kasutusõigus seega kehtiv ja kaebaja toimikusse esitatud

materjal tõendab seda ning kaebuse esitajal ei saanud jääda kahtlusi eelnevate sündmuste ja

läbiviidud toimingute ning välja antud haldusaktide osas. Seega ei ole MaaPS tulenevalt

piiranguid kaevandamisloa menetluse ajal riigile kuuluva kinnisasja käsutamiseks kolmandate

isikute poolt.

15. MaaPS –sest tulenevat ei saaks muuta määrusega, samas nähtub, et kehtestatud korra § 12

seaduses märgitut ei muuda ning ainuüksi kaevandamisloa taotleja poolt kaevandamiseks vajaliku

taotluse esitamine ei tähenda, et sellest tekiks isikul õigus maa kasutusse andmist nõuda, kuigi

määruses märgitakse, et maa antakse isiku kasutusse, kelle suhtes tehti kaevandamisloa

väljaandmise otsus (korra § 3). Vabaks jäetud riigi-ja munitsipaalmaad saab kaebaja taotleda

endiselt, kuivõrd aga käesolev kaebus tulenevalt taotlusest hõlmab 3 konkreetset kinnistut, siis

kohus märgitul rohkem ei peatu. MaaPS ei tulene piiranguid kaevandamisloa menetluse kestel

riigile kuuluva kinnisasja käsutamiseks, kaevandamisloa taotlemisel ei ole veel teada, et luba

väljastatakse, seega maa erastamine või kasutusse andmine loa menetlemise ajal ei peatanud ega

takistanud maaüksuste erastamist või kasutusse andmist tulenevalt maareformi seadusest ning ka

käesoleval juhul ei olnud teisiti. Kaebaja on ka teadlik, et isikutel on jätkuvalt maakasutusõigus

ja jõustunud haldusaktid on lepingulise maakasutuse aluseks, need haldusaktid on kaebuse

esitamise ajal kehtivad ning kehtivad on ka lepingud. Seejuures kehtiv ja kaevandamisloa

andmisel kehtinud MaaPS § 52 lg 3 sätestab, et eraõiguslikule isikule kuuluval kinnisasjal võib

kaevandada

maavara

kokkuleppel

kinnisasja

omanikuga

ehk

haldusaktiga

antud

kaevandamisõiguse kasutamine eraõigusliku isiku kinnistu suhtes saab toimuda vaid tema

nõusolekul ning peale kaevandamisloa andmist asub kaevandaja maaomanikuga läbirääkimisi

pidama ja neist tulemustest selgub, millistel kinnistutel saab kaevandada.

16. Kaebuse esitaja saab seega alustada vajalikke läbirääkimisi. Nende tulemusest saab kaebaja

lähtuda, kui esitab tema huvides vajalikke taotlusi. Käesolevalt läbivaadatud taotluse ajaks

kaebaja ei olnud läbirääkimiste tulemusi ministeeriumile koos taotlusega esitanud. Seega ka

sellest aspektist lähtudes ei oleks ministeerium saanud aluseks võtta kokkuleppeid, et lahendada

küsimust edasi.

17. Kaevandamisloas

ei

olnud

vajadust

seejuures

panna

kaebajale

kohustust

sõlmida

kaevandamisloaga hõlmatud alal asuvate kinnistute suhtes rendi- või müügilepinguid või võtta

neid muul viisil kasutusse, ning kui kaebaja ka tõlgendaks luba teistsugusena, oleks see ekslik,

kuna MaaPS § 52 lg-st 3 tulenevalt puudub kaevandamisloa väljaandjal vajadus reguleerida

kaevandamisloas hõlmatud territooriumile jäävate kinnistute omanike ja kaevandaja vahelisi

suhteid, need suhted reguleeritakse isikute vahel. Millised kinnistud jäävad kaevandamisest

puutumata omanike vastuseisu tõttu selgub peale kaevandamisloa andmist kaevandaja ja kinnistu

omanike vahelistest kokkulepetest.

18. Seega nähtub, et kaevandamisloast ei tulene subjektiivset õigust juba kasutusse antud maade

kasutusse andmiseks MaaPS § 53 lg 3 alusel. Kohalik omavalitsus ei ole kaevandamisele vastu

seisnud ega kaevandamisluba vaidlustanud. Mäeeraldisele jäävate kinnistute kaitsemeetmed

nähakse aga ette kaevandamisloa alusel tehtavate tööde jaoks koostatavas projektis

Kaevandamisseaduse § 7 lg 1 tulenevalt.

19. Eeltoodult järeldab kohus, et kaebuse esitaja on ilmselgelt eksinud leides, et tegemist on

loovutamisele kuuluvate kinnistutega, kuna nähtub, et kinnistud on juba maareformist tulenevalt

kasutusvaldusesse

antud

ja

neid

enam

omakorda

kaebaja

soovitud

viisil

viidatud

loovutamiskorrale ei saaks olemasolevatel tingimustel allutada. Kaebaja ei märgi, et ta oli

esitanud maa erastamiseks avaldusi, ka ei nähtu, et ta oleks vaidlustanud tema vastavate taotluste

mitterahuldamist, enne kui kinnisasjad anti kasutusvaldusesse. Korra § 9 sätestab, et kinnisasja

maavara kaevandamiseks saamiseks esitab õigustatud isik kirjaliku avalduse kinnisasja maavara

kaevandamise loa andjale. Kaebuse esitaja ei ole ka lisanud tõendit, et on nõutava avalduse

keskkonnaministeeriumile esitanud. Seega ei saa ka sellest aspektist lähtuvalt kaebajal ilmselgelt

olla tema poolt viidatud alustel nõudeõigust vastustaja vastu konkreetse taotluse alusel, so

eesmärgil

saada

kinnistu

kasutusse

õigusnormist,

mis

reguleerib

riigi

–või

munitsipaalomandisse kuuluva kinnisasja kasutust ja mida reguleerib Vabariigi Valitsuse määrus

nr 132.

20. Kaebuse esitaja eesmärk ei ole ilmselgelt esitatud andmetel saavutatav ja mitte igasugune õiguste

riive ei ole halduskohtusse pöördumise aluseks, sj ei ole avaliku huvi väidetav rikkumine HKMS

§ 7 lg 1 kohaselt kaebeõiguse aluseks. Ka ei tähenda igasugune isikule vastamise ebasoodne

tagajärg kaebaja märgitud õiguste rikkumist. Kohtu arvates vastustaja vastuse motivatsiooni uuest

ülevaatamisest ei saaks kaebaja saavutada soovitud eesmärki. Kaebaja ei ole ka kaebust edasi

täpsustanud ega muud nõudeõigust ja eesmärki seadnud. Kui kaebuse asjaolud ja õigusnormid

märgivad, et kaebajal ei saa olla ilmselgelt õigust nõuda konkreetset tema poolt nimetatud otsust

ja selline otsus on välja andmata, siis nähtus, et antud juhul otsuse andmata jätmine ei too kaasa

õiguslikke tagajärgi, mis jätab kaebaja ilma võimalusest saada loovutamise kaudu juba

kasutusvalduses olevaid kolme kinnistut endale.

21. Kohus selgitab lisaks, et eeltoodud õigusnormidest tulenevalt ei ole kaebaja kaotanud võimalust

nõuda kinnistute loovutamist, kuid käesoleva kaebuse taotlus ei hõlmanud muid kinnistuid,

kaebajal on õigus riigi-ja munitsipaalmaalomandisse kuuluva kinnisasja loovutamist ja vastavat

õigust reguleerib MaaPS § 53 lg 3 ja 4, kaebuse materjalist nähtub, et mäeeraldise piires on veel

riigile-ja munitsipaalomandisse kuuluvat maad. Kaebajal on ka läbirääkimiste tulemusel kinnistu

omanikega võimalik lahendada maaküsimusi sõltuvalt, missuguse tulemuse kaebaja saavutab,

kohtu arvates ei ole välistatud ka kaebajale läbirääkimistest tulenevalt positiivsete tulemuste

korral nõuda uuesti maa loovutamist (so hetkel vaid kohtu esialgne tõlgendus olukorrast ). Samas

kohus tõi esile, kuidas kaebaja ja Keskkonnaministeerium on asunud lahendama asju

konstruktiivselt sundvõõrandamise kaudu, mida aga ilmselt takistavad arvukad kohtuvaidlused.

Kohtukaebused tuleks esitada ratsionaalselt ning eesmärgipäraselt, kuna toovad osapooltele suuri

kulutusi.

22. Kohus selgitab veel lisaks, et kaebeõigus halduskohtusse realiseerub HKMS § 7 kaudu ning

kohtulikku kaitset ei saa anda igaühele, kes väidab oma huvide kahjustamist haldusorganite

tegevuse tõttu. Menetleda ei saa kaebust, kui isikul puudub kohtus kaitstav subjektiivne õigus ja

kui eriseadusega pole ette nähtud teisiti. Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegiumi vaheline erikogu

on 20.12.2001 lahendites nr 3-3-1-8-01 ja nr 3-3-1-15-01 halduskohtusse pöördumise õigust

selgitanud järgmiselt: "Haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate

õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi - põhiõigusi ja -vabadusi,

seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid

õigusi. Kohus peab väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama,

kas selles sisalduv säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike

huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist.

Seejuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib

seega välja kasvada ka halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab

kaitsma seda huvi. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada, et õigusvastane kohustuste või keeldude

kehtestamine haldusaktiga rikub alati haldusakti adressaadi õigusi." Käesolevalt on kohus

arvestades asjaolusid hinnanud olukorda ja leiab, et kaebaja kaebeõigus tugineb ekslikele

eeldustele ja järeldustele. Kohus jääb seisukohale, et kaebaja on saanud valesti aru

õigusnormidest ning ekslikult asunud nõudma neid kinnistuid, mis juba on kasutusvalduses,

vastavalt ei saa ta nõuda nimetatud kinnistute loovutamisotsust. Kaebaja kaebusel ei ole kohtu

arvates aga teistsugust eesmärki. Kui kaebajal ei ole aga võimalik käesoleva kohtukaebusega

saavutada tema poolt soovitud eesmärki, so nõuda otsust maa loovutamise kohta, sj tal ei ole

subjektiivset õigust nõuda 3 eelmärgitud kinnistu loovutamist vastustaja otsusega temale, st

haldusakti andmist tema poolt viidatud õigusnormi alusel, siis ei ole kohtu arvates kaebus

perspektiivikas ja sellise menetluse tulemus ei annaks mingeid õiguslikke eeliseid. Kaebaja

sooviks on küll kohustada vastustajat andma kinnistute loovutamiseks haldusakt ja teha

ettekirjutus asja otsustamiseks ja taotlusele vastamiseks, see on sõnastuslikult eesmärgi nö

kosmeetiline remont, kuid sisuliselt soovib ta, et halduskohus kohustab vastustajat loovutama

Viirpuu, Vannase ja Neljaristi kinnistud Kiviõli Keemiatööstuse OÜ-le, millise kohustuse

panemise nõudeõigus tal puudub ja mida vastustaja täita ei saaks. Kaebust ei saaks menetleda,

kui esinevad HKMS § 11 lg 31 p 5 tunnused.

23. Hinnates kaebuses ja täienduses esitatud seisukohti ning asjassepuutuvaid õigusnorme, leiab

kohus, et kaebus tuleb tagastada HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel. Nimetatud sättest tulenevalt

tagastab halduskohus kaebuse juhul, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse

pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud.

Karin Kalmiste

Kohtunik