2-08-14219/33 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi,Viivi Tomson, Egon Konsand

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. veebruar 2010 Tartu

Tsiviilasja number

2-08-14219

Tsiviilasi

Bigpank AS (endise ärinimega Balti Investeeringute Grupi

Pank AS) hagi Aleksandr Vau ja Toomas Eriksoni vastu

29 798.57 krooni ning viiviste väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

9416.78 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 14.11.2008 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Bigpank AS apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) - Bigpank AS, (registrikood 10183757)

Vastustajad (kostjad) - Aleksandr Vau

Toomas Erikson

RESOLUTSIOON

I. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

II. Tühistada Viru Maakohtu 14. novembri 2008. a otsus

osas, millega jäeti tervikuna rahuldamata Bigpank AS

hagi Toomas Eriksoni vastu, jäeti rahuldamata Bigpank

AS nõue Aleksandr Vau ja Toomas Eriksoni vastu võla

sissenõudmisega

seotud

kulude

1400

krooni

väljamõistmiseks ning millega jagati menetluskulud.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

1) mõista Bigpank AS kasuks välja Toomas Eriksonilt

solidaarselt Aleksandr Vauga tagastamata krediidisumma

katteks 16 541.94 krooni, laenuintressi 3235.92 krooni,

lepingu sõlmimise tasu 300 krooni, võla sissenõudmisega

seotud kulude katteks 1400 krooni, kuni 18.02.2010 (incl)

arvestatud viivist 14479.45 krooni ning viivist alates

19.02.2010 kuni kohustuse kohase täitmiseni 30.98%

tagastamata krediidisummalt aastas.

2)

jätta

menetluskulud

maakohtus

91%

ulatuses

solidaarselt Aleksandr Vau ja Toomas Eriksoni kanda

ning 9% ulatuses Bigpank AS kanda.

III. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

IV. Lugeda

kohtuotsuse

resolutsioon

tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

„1. Rahuldada Bigpank AS hagi Aleksandr Vau ja

Toomas ja Eriksoni vastu osaliselt.

2. Välja mõista Aleksandr Vault ja Toomas Eriksonilt

solidaarselt

Bigpank

AS

kasuks

tagastamata

krediidisumma katteks 16 541.94 krooni (kuusteist tuhat

viissada

nelikümmend

üks

krooni

ja

senti),

laenuintressi 3235.92 krooni (kolm tuhat kakssada

kolmkümmend viis krooni ja 92 senti), lepingu sõlmimise

tasu 300 (kolmsada) krooni, võla sissenõudmisega seotud

kulude katteks 1400 (üks tuhat nelisada) krooni, kuni

18.02.2010 (incl) arvestatud viivist 14 479.45 krooni

(neliteist tuhat nelisada seitsekümmend üheksa krooni ja

45 senti) ning viivist alates 19.02.2010 kuni kohustuse

kohase täitmiseni 30.98% tagastamata krediidisummalt

aastas.

3. Jätta rahuldamata Bigpank AS nõue kostjatelt

leppetrahvi 3308.39 krooni väljamõistmiseks.

4. Jätta

menetluskulud

maakohtus

91%

ulatuses

solidaarselt Aleksandr Vau ja Toomas Eriksoni kanda

ning 9% ulatuses Bigpank AS kanda.

Menetluskulude jaotus

ringkonnakohtus

Menetluskulud apellatsiooniastme kohtus jätta tervikuna

solidaarselt Aleksandr Vau ja Toomas Eriksoni kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest

alates.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

Balti Investeeringute Grupi Pank AS esitas Viru Maakohtule hagi Aleksandr Vau ja Toomas

Eriksoni vastu 29 798.57 krooni ning viivise nõudes.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja A. Vau 12.05.2007 tarbijakrediidilepingu

nr 0700433/45kt, mille kohaselt sai põhivõlgnik krediiti 16 541.94 krooni, intressimääraga

30,98% krediidisummast ühe aasta kohta ning kogu lepinguperioodi eest oli põhivõlgnik

kohustatud tasuma intressi summas 10 305.57 krooni.

Hageja sõlmis 10.12.2004 T. Eriksoniga käenduslepingu, millega võttis käendaja endale

hageja

ees

vastutuse

hageja

ja

põhivõlgniku

vahelisest

tarbijakrediidilepingust

nr 0700433/45kt ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest

krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus

tekkivate nõuete täitmise eest. Käenduslepingu kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks

maksimummääraks 73 253 krooni ning käenduse tähtajaks 01.06.2011.

Käendaja ei ole täitnud võlaõigusseaduses (VÕS) § 142 lg 1 ja käenduslepingus sätestatud

kohustust tasuda hagejale põhivõlgniku poolse lepingurikkumise korral võlgnetavad summad.

VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad käendajad ja põhivõlgnik võlausaldaja ees solidaarselt ning

sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt vastutavad käendajad käendatava kohustuse eest täies

ulatuses, sealhulgas kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise,

leppetrahvi maksmise ja kahju hüvitamise eest, lepingu muutmise, samuti lepingust

taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Kostjad ei asunud

lepingut korrektselt täitma hoolimata meeldetuletuskirjadest ning hageja ütles lepingu

20.09.2007 üles.

Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista 29 798.57 krooni, millest 16 541.94 krooni

moodustab tagastamata krediidisumma, 3235.92 krooni sissenõutavaks muutunud tasumata

intress, 3308.39 krooni leppetrahv, 1400 krooni võla sissenõudmisega seotud kulud,

300 krooni lepingu sõlmimise tasu ja 5012.32 krooni sissenõutavaks muutunud viivis. Ühtlasi

palus hageja kostjatelt solidaarselt alates 16.06.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku

tasumiseni välja mõista viivise 30,98% tagastamata krediidisummalt aastas.

Kostja T. Erikson hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt sõlmis hageja A. Vauga

tarbijakrediidilepingu 10.12.2004. 12.05.2007 sõlmis hageja uue krediidilepingu, millega

tasaarvestati eelmine summa 16 541.94 krooni. Võlasuhe lõppes tasaarvestusega vastavalt

VÕS §-le 186 p 2 ja käendus lõppes VÕS §-le 153 lg 1 p 1 käendusega tagatud kohustuse

lõppemisega. Seega oleks hageja 2007. a pidanud sõlmima uue käenduslepingu, sest vastavalt

VÕS §-le 144 lg 2 peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja avaldus, millega ta võtab

endale käendusest tuleneva kohustuse, olema kirjalikus vormis. 2004. a sõlmitud

käenduslepingu lõpetas hageja ise 2007. a sõlmitud krediidilepinguga. Seetõttu ei ole kostjal

käendajana solidaarset kohustust A. Vauga tema poolt maksmata summa tasumiseks.

MAAKOHTU LAHEND

Viru Maakohus rahuldas 14. novembri 2008 otsusega hagi A. Vau vastu osaliselt ning

mõistis välja A. Vault hageja kasuks võlgnevuse katteks 25 090.18 krooni ja alates

16.06.2008 viivise 30.98% tagastamata krediidisummalt aastas ning jättis kõik

menetluskulud A. Vau kanda.

Hagi T. Eriksoni vastu jäeti rahuldamata.

Otsuse põhjenduste kohaselt on võla sissenõudmisega seonduvad kulud tõendamata.

Väljatrükid võlateadete ja väidetava ülesütlemise avalduse kohta ei tõenda, et need oleksid

kostjatele edastatud ning millised on edastamise tegelikud kulud. Hinnakirja tõendina

lisamine ei ole nõude rahuldamise aluseks. Seega tuleb võla sissenõudmisega seotud kulude

nõue summas 1400 krooni jätta rahuldamata.

Käendusleping kostja T. Eriksoniga on sõlmitud tulenevalt 10.12.2004 hageja ja A. Vau vahel

sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt ning võimalikest krediidiandja ja

krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate

nõuete suhtes. Samas nähtub 12.05.2007 sõlmitud krediidilepingust, et tasaarvestus tehakse

krediidilepingust nr 0400737/45kt tulenevate nõuete osas. Asjaolu, et seadus ei keela

käendajal võtta kohustusi tulevikus tekkivate nõuete suhtes ei tähenda, et käendaja sai 2004. a

võtta kohustuse 2007. a sõlmitud lepingust lähtuvalt. Käendusleping on sõlmitud tagantjärele

ega ole kooskõlas hageja ja A. Vau vahel sõlmitud krediidilepingutega. Käenduslepingu

lõppsätete kohaselt lõpeb käendus tagatud kohustuste täitmisega või käenduslepingu tähtaja

möödumisel. Kui 2007. a sõlmitud krediidilepingus loeti senine kohustus tasaarvestatuks, siis

järelikult käendus lõppes ja hagi tuleb rahuldada põhivõlgniku vastu. Meeldetuletused on

esitatud alles 2007. a. Neist nähtuvalt on summa kordades väiksem, kui seda on hagetav

summa. Sellest järeldub, et käendusleping pidi olema tegelikkuses sõlmitud 2004. a sõlmitud

lepingu osas. Seda kinnitab ka 12.05.2007 krediidileping, milles märgitakse, et kohustused on

tagatud T. Eriksoniga sõlmitud käenduslepinguga. Varasema krediidilepingu suhtes sõlmitud

käenduslepingut ei ole esitatud. Samas on käenduslepingus kirjas, et võimalike tulevikus

krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitavate krediidilepingute koopiad edastab

krediidiandja käendajale 30 päeva jooksul, alates krediidilepingu sõlmimisest. Uus

krediidileping on sõlmitud 12.05.2007 A. Vauga. Seda lepingut ei ole T. Eriksonile edastatud.

Kuna hageja ei ole nõuet käendaja vastu usutavalt tõendanud, siis tuleb hagi T. Eriksoni vastu

jätta tervikuna rahuldamata ja nõue on põhjendatud rahuldada kostja A. Vau vastu osaliselt

tõendatud ulatuses.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS

Balti Investeeringute Grupi Pank AS esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Viru

Maakohtu 14. novembri 2008 otsuse osas, millega jäeti apellandi leppetrahvi ning võla

sissenõudmisega seotud kulude nõuded rahuldamata ning teha selles osas uue otsuse, millega

mõista vastustajatelt solidaarselt apellandi kasuks välja leppetrahv 3308.39 krooni ning võla

sissenõudmisega seotud kulud 1400 krooni. Samuti palub apellant tühistada maakohtu otsuse

osas, millega jäeti apellandi hagi T. Eriksoni vastu rahuldamata tervikuna ning teha uue

otsuse, millega rahuldada hagi ka T. Eriksoni vastu solidaarselt A. Vauga.

Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ka menetluskulude A. Vau kanda jätmise osas

ning palub teha uue otsuse, millega mõista vastustajatelt solidaarselt apellandi kasuks välja

menetluskulud.

10.11.2009 ringkonnakohtule esitatud avalduses on apellant teatanud leppetrahvi

3308.39 krooni nõudest loobumisest.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus kohaldanud TsMS § 142 lg-t 2 kuigi antud

kaasuse pinnalt oleks pidanud seda tegema.

Apellandi nõue käendaja T. Eriksoni vastu on tõendatud.

VÕS § 142 lg 2 sätestab, et käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast

kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Võib, tähendab

eelkõige seda, et selline käendusleping on kehtiv ning tekitab poolte vahel seaduses ja

lepingus sätestatud õiguslikke tagajärgi. Tulevase kohustuse käendamine on lubatav juhul, kui

käendatav kohustus on piisavalt määratletav. Piisav on määratletus juhul, kui käendatav

kohustus on individualiseeritav selle võlgniku, võlausaldaja ja sisu osas. Kuigi seadus ei

täpsusta otseselt, millise hetke seisuga tulevaste nõuete käendamise puhul piisavat

määratletust hinnata, tähendab piisav määratletus tulevaste nõuete puhul eelkõige seda, et

tulevase kohustuse tekkimise hetkeseisuga peab olema selge, et sellise kohustuse käendamine

oli hõlmatud käendaja käendustahtega lepingu sõlmimise hetkel.

Tarbijakrediidileping nr 0700433/45kt sõlmiti 12.05.2007. T. Erikson allkirjastas samal

päeval käenduslepingu. Antud lepingut sõlmides kinnitas käendaja, et käesoleva lepinguga

võtab ta endale krediidiandja ees vastutuse kõigi krediidiandja ja A. Vau vahelisest

tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel

tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas

tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest käesolevas lepingus toodud ulatuses.

Kuna antud lepingus on apellant ja käendaja kokku leppinud, et käendaja vastutab

tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt ning samuti apellandi ja krediidisaaja vahel tulevikus

sõlmitavatest lepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest, on apellandi nõue käendaja

vastu õigustatud. Käendusleping on sõlmitud kirjalikus vormis, käenduse tähtaeg on kokku

lepitud ja see ei ole möödunud ning ka käendaja vastutuse ulatus on kokku lepitud ja

apellandi nõue ei ületa seda. Ka lähtuvalt VÕS §-dest 143 lg 2 ja 144 lg 2 on käendaja vastu

antud nõude esitamiseks olulised tingimused täidetud.

Kui kohus siiski jääb seisukohale, et teine käendusleping on sõlmitud samuti 10.12.2004, siis

vastutab T. Erikson 12.05.2007 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt

tulenevatest nõuetest.

Vastavalt tarbijakrediidilepingus nr 0700433/45kt sätestatud eritingimusele tasaarvestatakse

tarbijakrediidilepingust nr 0400737/45kt tulenevad krediidiandja nõuded krediidisaaja vastu

tarbijakrediidilepingu

nr

0700433/45kt

järgse

krediidisummaga.

Seega,

lepingust

nr 040073 7/45kt tulenev võlasuhe on lõppenud ning sõlmitud on uus leping -

tarbijakrediidileping nr 0700433/45kt.

12.05.2007 sõlmitud käenduslepingust (lepingus ekslikult jäänud programmivea tõttu

kuupäevaks 10.12.2004) tulenevalt on käendaja kohustatud hiljemalt 30 päeva pärast

käenduslepingu sõlmimist nõudma endale krediidiandja ja krediidisaaja vahel sõlmitud

tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt koopa. Juhul kui käendaja ei ole endale õigeaegselt

nõudnud krediidilepingu koopiat, ei ole tal vaidlustes krediidiandjaga õigus tugineda

väidetele, mis rajanevad krediidilepingu tingimuste mitteteadmisel.

Ebaõige on kohtu seisukoht, millest tulenevalt ei ole võimalik leppetrahvi nõuda, kui lepingu

ülesütlemine ei ole tõendatud.

Tarbijakrediidileping on 20.09.2007 üles öeldud. Apellant on kostjatele saatnud 20.09.2007

tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt ülesütlemisavalduse. Lepingu ülesütlemisavaldus on

vastustajatele saadetud tähitud kirjaga. Apellant on Eesti Postilt saanud kirjalikud kviitungid

selle kohta, et nimetatud asutus on tähitud kirjad vastustajatele edastanud. See on piisavaks

tõendiks selle kohta, et ülesütlemiskiri on vastustajatele saadetud tähtkirjana ning vastavalt

eeltoodule sisaldab 20.09.2007 kiri ülesütlemise avalduse nõudeid VÕS §-de 195 lg 1 ja 416

kohaselt.

Üldtingimuste p-i 9.1 kohaselt kohustub krediidisaaja krediidiandjat informeerima kõigest,

mis

võib

takistada

lepingust

tulenevate

kohustuste

nõuetekohast

täitmist.

Informatsioonivahetus toimub lepingus sätestatud rekvisiitidel. Krediidisaaja kohustab

krediidiandjat viivitamatult informeerima rekvisiitide muutumisest. Nimetatud kohustuse

mittetäitmine võtab krediidisaajalt õiguse tugineda nendele asjaoludele vaidlustes

krediidiandjaga. Seega kui krediidisaaja on oma elukoha aadressi muutunud ning pole sellest

apellanti informeerinud vastutab kostja selle eest ja ei saa tugineda nendele asjaoludele

vaidlustes krediidiandjaga.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 kohaselt, kui lepingupool edastab teisele

poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja

tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse

tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui

tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud

selle edastamiseks mõistliku viisi. Asjaolu, et ülesütlemisavaldus ehk krediidiandja

tahteavaldus lepingu üles ütlemiseks on võlgnikule edastatud, on kinnitatud Eesti Posti poolt.

AS-i Eesti Posti koduleheküljel (aadress: http://www.post.ee) kättesaadava dokumendi „AS

Eesti Posti universaalse postiteenuse üldtingimused“ p 4.1.13 kohaselt peab tähtsaadetise

kättetoimetamisel saadetise vastu võtnud isik esitama isikut tõendava dokumendi. Isikut

tõendavate dokumentide loetelu on toodud sama akti p-s 4.2.1. Seega, tuginedes AS Eesti

Posti poolt kehtestatud reeglitele postisaadetiste üleandmiseks, järeldab apellant, et kostjad

said apellandi poolt edastatud kirjad kätte pärast postitöötaja poolt nende isikute tuvastamist.

Apellant ei nõustu kohtu seisukohaga, millest tulenevalt ei ole võimalik võla sissenõudmisega

seotud kulusid nõuda, kui nimetatud kulud on tõendamata.

Vastavalt TsMS § 436 lg-le 4 ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole

menetluses arutatud. Kohus ei viidanud 06.11.2008 toimunud kohtuistungil, et jätab apellandi

nõude võla sissenõudmise osas rahuldamata. Sellest tulenevalt ei olnud apellandil võimalust

täiendavalt oma nõudeid tõendada.

Krediidilepingu sõlmimisel tutvustatakse vastustajale ka apellandi hinnakirja. Samuti on

vastustajad tutvunud lepingu üldtingimustega, kus on viidatud, et sissenõudega seotud kulude

rahaline suurus on sätestatud hinnakirjas. Seega olid vastustajad teadlikud sellest, kus

sissenõudega seotud kulude rahaline suurus on märgitud, neile oli lepingu sõlmimisel

hinnakiri tutvustatud ja soovi korral oli neil igal ajal võimalus sellega uuesti tutvuda.

Arvestades menetlusosaliste vahelist üldtingimuste p-st 9.3 tulenevat kokkulepet, on

hagiavalduses võla sissenõudmisega seotud kulude nõude puhul sisuliselt tegemist apellandi

tasulise teenusega, mille tasu osas on menetlusosalised kokku leppinud, et lähtutakse

apellandi hinnakirjast. Vastava kokkuleppe sõlmimisel on pank lähtunud kliendile teenuse

selguse ja läbipaistvuse tagamise huvidest, sätestades saadetavatele kirjadele konkreetses

suuruses tasud, millega kliendil on võimalik tutvuda juba enne lepingu sõlmimist. Ettenähtud

tasud sisaldavad muuhulgas selliseid apellandi kuluartikleid nagu sideasutusele makstav tasu,

ümbrike maksumust, töötajatele makstavaid tasud, ajakulu, mida töötaja oleks saanud võla

sissenõudmise asemel suunata ettevõttele kasu teenimiseks, töövahendite soetamise ja

kulumisega kaasnevad kulud jms. Kuna tegemist on apellandi poolt kantavate kuludega, on

nende tegelik suurus apellandi poolt umbkaudu väljaarvutatav, kuid kliendil selle kohta

ülevaade puudub. Eeltoodust tulenevalt ongi krediidiandja ja krediidisaaja üldtingimustes

sätestatuga kokku leppinud kindlad tasu suurused. Vastavalt üldtingimuste p-le 9.3 ja

hagiavalduses palus apellant nimetatud tasude väljamõistmist VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1,

§ 108 lg 1, § 142 lg 1 ja § 145 lg-te 1 ja 2 alusel. Seega lähtus apellant menetlusosaliste

kirjalikust kokkuleppest, millest tulenes vastustajate kohustus tasuda neile saadetavate kirjade

saatmise eest kokkulepitud tasu ning nõudis vastavalt VÕS § 101 lg-le 1 ja § 108 lg-le 1

kokkulepitud kohustuse täitmist.

Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse normi. TsMS § 436 lg 2 teise lause

kohaselt kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele,

mida istungil uuriti. 06.11.2008 toimus antud tsiviilasjas kohtuistung, kuid kohtuistungil ei

viidatud asjaolule, et apellant ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta on vastustajatele nii

meeldetuletuskirju kui ülesütlemise kirja saatnud.

Vastavalt TsMS §-le 436 lg 3 võib kohus tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel

oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.

Kohus ei juhtinud istungil apellandi tähelepanu asjaolule, et kohus võib jätta hagi tervikuna

rahuldamata käendaja suhtes. Eeltoodust tulenevalt on kohus rikkunud TsMS § 436 lg-tes 2 ja

3 sätestatud õigusnormi.

Menetluskulude jaotus on ebaõige. Kohus kohaldas ebaõigesti TsMS § 165 lg 3, kui jättis

menetluskulud ainult vastustajal kanda.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS

§ 165 lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad

kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt.

T. Erikson vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

Vastuväidete kohaselt palub apellant kostjatelt välja mõista 29 798.57 krooni, kuid

väljamõistetava summa suuruse juures ei ole arvestanud, et A. Vau tasus 06.11.2008

apellandile 11 000 krooni.

Apellant sõlmis A. Vauga 10.12.2004 tarbijakrediidilepingu nr 0400737/45kt. 12.05.2007

sõlmis hageja A. Vauga uue tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt, millega loeti

krediidisumma 16 541.94 krooni tasaarvestatuks krediidiandja nõuetega krediidiandja vastu,

mis tulenesid tarbijakrediidilepingust nr 0400737/45kt. Nimetatud tasaarvestust reguleeriv

punkt on tarbijakrediidilepingus nr 0700433/45kt (eritingimused). Apellant ei ole õigustatud

nõudma tulevast kohustust, kui võlasuhe võlgniku ja võlausaldaja vahel on lõppenud.

Võlasuhe lõppes tasaarvestusega vastavalt VÕS §-le 186 p 2. Käendus lõppes vastavalt

VÕS §-le 153 lg 1 p 1- käendusega tagatud kohustuse lõppemisega.

Käenduslepingu lõppsätete kohaselt lõpeb käendus tagatud kohustuste täitmisega või

käenduslepingu tähtaja möödumisel. Kui 2007. a sõlmitud krediidilepingus loeti senine

kohustus tasaarvestatuks, siis järelikult käendus lõppes ja hagi tuleb rahuldada põhivõlgniku

vastu. Käendaja T. Erikson andis samal päeval, kui sõlmiti uus tarbijakrediidileping, oma

allkirja käenduslepingule. Kohtule esitatud käendusleping kannab aga kuupäeva 10.12.2004.

Järelikult on apellandi väide ebaõige.

Ebaõiged on apellandi väited, et 10.12.2004 sõlmitud käenduslepinguga pidi käendaja võtma

vastutuse ka 2007. aastal sõlmitud lepingu eest.

Kuna leping oli lõppenud, siis tulevast kohustust käendajal enam ei tekkinud. Käendaja

vastutus ei saa tuleneda uuest, kolm aastat hiljem sõlmitud, lepingust. VÕS § 145 sätte mõte

on käendaja vastutus ainult ühe lepingu rikkumisest tulenevad tagajärgede osas.

2007. aastal oleks hageja pidanud vastustajaga sõlmima uue käenduslepingu, kuna vastavalt

VÕS §-le 144 lg 2 peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja avaldus, milles ta kohustub

võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. 2004. aastal

sõlmitud käenduslepingu lõpetas hageja ise 2007. aastal sõlmitud lepinguga. Nimetatud

põhjusel ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, et T. Erikson vastutab ka 12.05.2007 sõlmitud

tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt tulenevate nõuete eest.

Kohus leidis õigesti, et kuna hageja ei tõendanud lepingu ülesütlemise saatmist kostjatele, ei

ole põhjendatud leppetrahvi väljamõistmine.

Hageja ei esitanud maakohtusse tõendeid õigeaegselt. Vastavalt TsMS §-le 436 kohus võib

tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida ja asjaoludele, mille

kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Tagantjärele leitud Eesti Posti kviitungeid

ei saa enam tõenditena arvestada, kuna tõendeid esitatakse eelmenetluses vastavalt TsMS

§-le 237.

Kohus leidis õigesti, et võla sissenõudmisega seotud kulud on tõendamata.

Hageja ei ole esitanud tarbijakrediidilepingu lisana selliseid üldtingimusi, kus oles sätestatud

konkreetne summa võlgade sissenõudmiseks. Tööjõukulu ei saa antud juhul arvesse tulla,

kuna hagejal on piisavalt töötajaid, kes saavad igapäevaselt palka ning sellise kuluga on

tööandja arvestanud. Nimetatud kulud on tõendamata.

Ebaõige on apellandi väide, et kohus rikkus TsMS § 436 lg 2, mille kohaselt kohus rajab

otsuse ainult asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Asjaolu, et hageja ei teadnud, et võiks esitada veel Eesti Posti kviitungeid jms nõude

tõendamiseks, ei tähenda, et kohus oleks rikkunud TsMS § 436 lg 2.

Kohtukulud on õigesti jäetud vastustajalt välja mõistmata, kuna kohus rahuldas osaliselt

hageja nõude ühe kostja vastu.

RINGKONNAKOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED

1. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Käesoleval juhul vaidlustatakse maakohtu otsust osas, millega jäeti tervikuna rahuldamata

hagi T. Eriksoni vastu, jäeti rahuldamata hageja nõue Aleksandr Vau vastu võla

sissenõudmisega seotud kulude solidaarseks väljamõistmiseks ning millega jäeti T. Eriksonilt

välja

mõistmata

menetluskulud.

Ringkonnakohus

kontrollibki

vaidlustatud

otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes nimetatud osas. Vaidlustatud ei ole otsust A. Vault

hageja kasuks võlgnevuse, intressi, lepingutasu ning viiviste, kokku 25 090.18 krooni, ja

alates 16.06.2008 arvestatava viivise väljamõistmises.

2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Maakohtu

vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti hagi tervikuna rahuldamata T. Eriksoni

vastu, jäeti A. Vault välja mõistmata vastu võla sissenõudmisega seotud kulud ning millega

jagati menetluskulud. Nimetatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistab

T. Eriksonilt solidaarselt A. Vauga välja hageja kasuks tagastamata krediidisumma katteks

16 541.94 krooni, laenuintressi 3235.92 krooni, lepingu sõlmimise tasu 300 krooni, võla

sissenõudmisega seotud kulude katteks 1400 krooni, kuni 18.02.2010 (incl) arvestatud viivist

14479.45 krooni, viivist alates 19.02.2010 kuni kohustuse kohase täitmiseni 30.98%

tagastamata krediidisummalt aastas, ning jätab menetluskulud maakohtus 91% ulatuses

solidaarselt kostate kanda ning 9% ulatuses hageja kanda. Muus osas tuleb maakohtu otsus

muutmata jätta.

3. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht otsuses, et hageja ei ole nõuet käendaja vastu

usutavalt tõendanud.

Pooltel ei ole vaidlust, et hageja ja A. Vau olid 2004. a sõlminud tarbijakrediidilepingu

nr 0400737/45kt, nimetatud krediidileping oli tagatud T. Eriksoni poolt 10.12.2004 antud

käendusega (käendusleping tl 51) ning hageja ja A. Vau sõlmisid 12.05.2007 krediidilepingu

nr 0400737/45kt refinantseerimiseks uue tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt (tl 47),

mille kohaselt tehti kogu uue antava krediidisumma osas tasaarvestus hageja

tarbijakrediidilepingust nr 0400737/45kt tulenevate nõuetega krediidisaaja vastu.

Ringkonnakohus leiab, et iseenesest ei ole tõendatud apellandi see väide, et uus

käendusleping T. Eriksoniga oli sõlmitud ka tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt

sõlmimisel A. Vauga ning käenduslepingu kuupäev „10.12.2004“ on käenduslepingus ekslik.

Üksnes asjaolu, et kõnesolevas käenduslepingus on viidatud tarbijakrediidilepingust

nr 0700433/45kt tulenevate nõuete tagamisele, ei anna alust järeldada, et käendusleping

sõlmiti 12.05.2007, mitte aga 10.12.2004, nagu lepingu päises on märgitud. Kostja T. Erikson

on kinnitanud oma seletustes üksnes 10.12.2004 käenduslepingu sõlmimist ning hageja pole

tõendanud oma väidet 12.05.2007 uue käenduslepingu sõlmimisest.

Eelnimetatu ei anna aga alust asuda seisukohale, et T. Erikson ei saaks käendajana vastutada

hageja ja A. Vau vahel 12.05.2007 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt

tulenevate kohustuste eest.

Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku

(põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama

paragrahvi lõige 2 sätestab, et käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast

kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav.

T. Eriksoniga 10.12.2004 sõlmitud käenduslepingust tuleneb, et kõnesoleva lepinguga võtab

käendaja endale krediidiandja ees vastutuse kõigi krediidiandja ja A. Vau vahelisest

tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt (faktiliselt nr 0400737/45kt) ning võimalikest

krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende

lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest

käesolevas lepingus toodud ulatuses. Eelnimetatud lepingusõnastusest tuleneb selgelt, et

käendaja vastutab ka krediidiandja ja A. Vau vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest

tulenevate kohustuste täitmise eest. Kuna käenduslepingus on ära näidatud ka käendaja

vastutuse rahaline ulatus ning ajaline kestus ja A. Vauga sõlmitud hilisemast

tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt tulenevad nõuded ei ületa käenduslepingus

kokkulepitud käendaja vastutuse määra, siis on T. Eriksoni käendatav tulevane

(tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt järgne kohustus VÕS § 142 lg 1 järgi piisavalt

määratletud ning T. Eriksoni vastutus käendajana tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt

tulenevate krediidiandja nõuete eest on kehtiv. Kostja T. Eriksoni vastuväide, et VÕS § 153

lg 1 p 1 kohaselt on tema käendus lõppenud seoses 12.05.2007 käendatava kohustuse

tasaarvestamisega krediidiandja ja A. Vau vahel, ei ole põhjendatud, kuivõrd tulenevalt

käenduslepingust

ei

olnud

T. Eriksoni

vastutus

käendajana

piiratud

vaid

tarbijakrediidilepingust nr 0400737/45kt tulenevate kohustustega. Siinjuures on oluline

märkida ka seda, et A. Vau kohustus varasema krediidilepingu järgi lõpetati seoses tema

laenu refinantseerimisega hageja poolt, mistõttu on ilmne, et hageja seadis ka uue laenu

andmise A. Vaule sõltuvusse T. Eriksoni käenduse jätkumisest.

4. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja poolt krediidilepingu nr 0700433/45kt

ülesütlemine ei ole tõendatud.

Vastavalt VÕS § 116 lg-le 1 võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on

lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine).

VÕS § 188 lg 1 kohaselt taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele

lepingupoolele.

VÕS § 196 lg 1 sätestab, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel

etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki

asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni

kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine).

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub

lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks

määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva

seaduse § 116 lõike 2 punktides 2-4 sätestatud juhtudel.

Erisätte, VÕS § 416 lg 1, kohaselt võib krediidiandja osamaksetena tagastatava krediidi puhul

krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on

andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa

tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise

korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Tl-del 36, 38 ja 40 olevatest hageja kirjadest A. Vaule nähtub, et hageja on 3-l korral

(26.06.2007, 24.07.2007, 29.08.2007) teavitanud A. Vaud krediidilepingust tulenevast

võlgnevusest ning teinud ettepaneku see tasuda, seejuures on hageja 29.08.2007 kirjas

A. Vaud hoiatanud, et võlgnevuse mittelikvideerimisel kahe nädala jooksul või hagejaga

teistsuguse kokkuleppe mittesaavutamisel on hageja sunnitud lepingu üles ütlema.

20.09.2007 on hageja saatnud A. Vaule kui krediidilepingu teisele poolele kirja (tl 42), milles

teatab lepingu ülesütlemisest seoses krediidisaaja poolse lepingurikkumisega. A. Vau ei ole

menetluses esitanud väidet, et ta poleks kõnesolevaid hageja kirju kätte saanud, samuti ei ole

pooltel vaidlust, et 20.09.2007 seisuga ei olnud A. Vau teinud ühtegi graafikujärgset laenu

tagasimakset. Ringkonnakohus leiab, et 20.09.2007 hageja teade A. Vaule sisaldab endas

ülesütlemisavaldust ning täidetud olid VÕS §-des 188 lg 1 ja 196 lg 1 sätestatud formaalsed ja

materiaalsed eeldused lepingu ülesütlemiseks. Asjaolu, kas ka kostjale T. Eriksonile kui

käendajale oli hageja poolt ülesütlemisteade edastatud, ei oma ülesütlemise kehtivuse

hindamisel õiguslikku tähtsust, kuna VÕS § 188 lg-st 1 tulenevalt on oluline ülesütlemisteate

edastatus krediidilepingu teisele poolele (A. Vau), mitte käendajale.

Siinjuures märgib ringkonnakohus, et hageja kirjad teavitamisega võlgnevusest ja lepingu

ülesütlemisest (vt tl-d 37, 39, 41 ja 43) saab lugeda ka T. Eriksonile kui käendajale

edastatuks ning põhjendatud ei ole T. Eriksoni vastupidised väited.

Hageja on esitanud kohtule nii eelviidatud (T. Eriksonile adresseeritud) teated kui ka

kviitungid nimetatud kirjade postiasutusele üleandmise kohta (hageja on põhistanud nende

ringkonnakohtus esitamise lubatavust vastavalt TsMS § 652 lg-tele 3 p 2 ja 4).

Vastavalt TsÜS §-le 70 kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab,

et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb

viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal,

mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool

tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et tema poolt esitatud teated T. Eriksonile võlgnevuste

olemasolu, nende tasumise tähtaja, lepingu ülesütlemise kavatsuse ja lepingu ülesütlemise

kohta tuleb lugeda T. Eriksoni poolt vastavalt TsÜS §-le 70 kättesaaduks, kuna apellant on

kõnesolevad tahteavaldused oma kirjades T. Eriksonile väljendanud ja valinud nende

edastamiseks mõistliku viisi, s.o AS Eesti Post poolt nende tähtkirjadena kohaletoimetamise.

5. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, ning

vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 1, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult kohustuse täitmist, kahju hüvitamist, lepingu üles öelda ning rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 järgi, kui võlgnik rikub raha

maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Tulenevalt

tarbijakrediidilepingu

nr

0700433/45kt

osaks

oleva

Krediidilepingute

üldtingimuste p-st 5.3 on tarbijaga sõlmitud lepingu lõppemisel krediidisaaja kohustatud

krediidiandjale koheselt tasuma tagastamata krediidisumma, lepingu lõppemise hetkeks

sissenõutavaks muutunud intressi, viivise, leppetrahvi ja muud võimalikud kohustused.

VÕS § 113 lg 1 sätestab rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja õiguse

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Vastavalt VÕS § 145 lg-le 1 vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral

võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab

üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama paragrahvi

lõike 2 kohaselt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka

kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning

kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude

hüvitamise eest.

Pooltel ei ole sisulist vaidlust selles, et hagi esitamise aja seisuga 16.06.2008 võlgnes A. Vau

tarbijakrediidilepingu nr 0700433/45kt järgi hagejale 16 541.94 krooni tagastamata

krediidisumma, 3235.92 krooni lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud

intressina, 300 krooni lepingu sõlmimise tasuna ja 5012.32 krooni sissenõutavaks muutunud

viivistena. Vastustaja T. Erikson ei ole tõendanud oma väidet, et A. Vau oleks justkui

06.11.2008 osa võlast, 11 000 krooni, hagejale tasunud. Kuna tulenevalt VÕS § 142 lg-st 2 ja

§ 145 lg-test 1 ja 2 vastutab T. Erikson solidaarselt põhivõlgnikuga eelnimetatud võlgnevuste

ja viiviste eest, siis on põhjendatud ka nende väljamõistmine temalt solidaarselt A. Vauga.

6. Maakohus on jätnud ebaõigesti rahuldamata hageja nõude kostjate vastu võla

sissenõudmisega seotud kulude 1400 krooni väljamõistmiseks.

Nagu nähtub tarbijakrediidilepingust nr 0700433/45kt ja selle osaks oleva Krediidilepingute

üldtingimuste p-st 9.3, on hageja ja kostja A. Vau kokku leppinud krediidiandja õiguses nõuda

krediidisaajalt lepingu rikkumisel võla sissenõudmisega seotud kulude, sh krediidisaajale,

käendajatele ja teistele lepinguga seotud isikutele saadetud kirjalike teadetega seotud kulud,

hüvitamist vastavalt krediidiandja hinnakirjas sätestatule.

VÕS § 145 lg 2 teine lause sätestab, et võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude

hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse

teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

Vastavalt viidatud hinnakirjale (tl-d 44-45) võetakse tasu esimese meeldetuletuskirja eest

võlgnikule ja käendajale 100 krooni, teise või järgneva meeldetuletuskirja eest võlgnikule

200 krooni, lepingu ülesütlemisteate eest võlgnikule 400 krooni ning teise või järgneva

meeldetuletuskirja eest või lepingu ülesütlemisteate eest käendajale 150 krooni. Hageja on

käesoleval

juhul

saatnud

nii

võlgnikule

kui

ka

käendajale

kummalegi

kolm

meeldetuletusteadet ning lepingu ülesütlemisteate, milliste edastamine, nagu ringkonnakohus

juba eelnevas tuvastas, on lisaks A. Vaule tõendatud ka T. Eriksonile. Kostja T. Eriksoni

väited, et nimetatud kulud on ülemäära suured (T. Erikson on maakohtus nõustunud

nõutavatest kuludest poole hüvitamisega), ei ole põhjendatud. Üksnes tähitult saadetud kirjade

postiteenuse maksumuse arvestamine ei ole põhjendatud. Hinnakirjas kokkulepitud tasud ei

sisalda ainult postiteenuse maksumust, vaid ka töövahendite, töö ja ajakulu maksumust. Seega

on hageja õigustatud nõudma kostjatelt võla sissenõudmisega seotud kuludena kokku

1450 krooni (100+200+200+400+100+150+150+150) solidaarset hüvitamist. Kuna hageja on

esitanud nõude võla sissenõudmisega seotud kuludena kokku 1400 krooni hüvitamiseks, siis

rahuldab ringkonnakohus selle nõude hageja poolt taotletud suuruses.

7. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on summaliselt kindlaks määrata ka kostjate poolt

tasutav viivis arvates hagi esitamisest kuni käesoleva otsuse tegemiseni ja sealt edasi

protsendina põhinõudest.

TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

Kostjad on käesoleva ajani viivituses põhivõla 16 541.94 krooni, lepingu sõlmimise tasu

300 krooni ja võla sissenõudmisega seotud kulude 1400 krooni, millistelt saab viivist

arvestada, tasumisega. Krediidilepingus kokkulepitud viivise määr on 30,98% aasta kohta, s.o

0,0848% päevas. Kostjate viivitus nimetatud maksete tegemisel ajavahemikul 17.06.2008

kuni 18.02.2010 on olnud kokku 612 päeva, seega tuleb nimetatud perioodi eest arvestada

kostjatele viivist 9467.13 krooni ((16 541.94 + 300 + 1400) x 612 x 0,0848% : 100). Kokku

tuleb kostjatelt välja mõista solidaarselt viivist kuni käesoleva otsuse tegemiseni VÕS § 113

lg 1 kolmanda lause ja krediidilepingu alusel 14479.45 krooni (9467.13 + 5012.32).

TsMS § 367 alusel tuleb viivis arvates 19.02.2010 kostjatelt solidaarselt välja mõista kuni

kohustuse täitmiseni 30.98% tagastamata krediidisummalt aastas.

8. T. Erikson on esimese astme kohtus taotlenud viivise vähendamist (tl 60), viidates sellele, et

viivis on ebamõistlikult suur ja et lepingus kindlaksmääratud intress peaks katma ka viivised.

Asja läbivaatamisel (tl 90) on T. Erikson viidanud lisaks ka asjaoludele, et ta saab kehtestatud

miinimumpalka, novembrikuus 2008 lõpeb tal töö ning et tema ülalpidamisel on tema naine ja

2 õppivat last.

Ringkonnakohus leiab, et T. Eriksoni taotlus viivise vähendamiseks tema suhtes ei ole

põhjendatud.

Vastavalt VÕS § 162 lg-le 1 kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib

kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku

suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole

õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Ringkonnakohus leiab, et T. Eriksoni poolt maakohtus esiletoodud asjaolud ei ole aluseks

VÕS § 162 lg 1 järgi viivise vähendamisele. Hageja ja A. Vau vahelises krediidilepingus

kokkulepitud viivitusintressi määr - 30.98% aastas – ei ole ülemäära suur, ka on laenuintress

tulenevalt VÕS § 397 lg-test 1 ja 4 tasu krediidi kasutamise eest ning see ei välista ega piira

lepingupoolte õigusi viivise osas. Samuti on laenu tagastamise kohustus kostjate poolt

tervikuna täitmata ning ainuüksi T. Eriksoni poolt esiletoodud tema majanduslikku olukorda

iseloomustavad andmed ei anna ka nende tõesuse korral alust järeldada, et tema majanduslik

olukord ei võimaldaks kõrvuti A Vauga krediidilepingust tulenevaid põhi- ja kõrvalkohustusi

täita.

9. Kuna ringkonnakohtu poolt osaliselt tehtavat uut otsust arvestades kuulub hagi kostjate

vastu rahuldamisele 35 955 krooni ulatuses ja rahuldamata jääb hageja lepetrahvinõue

3308 krooni väljamõistmiseks, siis on põhjendatud TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud

maakohtus jagada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, s.o hageja kanda jääb 9% ja kostjate

kanda solidaarselt 91% menetluskuludest.

Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse sisuliselt täielikult, siis tuleb menetluskulud

ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 järgi tervikuna vastustajate kanda.

Andra Pärsimägi Viivi Tomson Egon Konsand