3-09-2930/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

09. veebruar 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-09-2930

Haldusasi

A. G.i kaebus Tallinna Vangla direktori 24. augusti 2009

käskkirja nr 60 tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 29. jaanuaril 2010.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A. G.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Esindaja: Svetlana Meister

RESOLUTSIOON

1. Jätta A. G.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4).

VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. 24. augusti 2009 käskkirjaga nr 60 keelas Tallinna Vangla direktor Tallinna Vanglas viibivatel

kinni peetavatel isikutel alljärgnevate esimete ja ainete omamise vanglas: 1) toidu- ja

maitseained, taimsed tooted, vedelad ja pulbrilised ained ning tubakatooted, mis ei ole

vanglateenistuse poolt väljastatud või vanglas olevast kauplusest ostetud, kusjuures vedelad

ained hõlmavad geele, pastasid, kosmeetilisi vedelikke, vedelaid ja kuivi segusid ning survestatud

mahutite sisu; 2) ravimid, välja arvatud vanglateenistuse tervishoiutöötaja ettekirjutusel.

2. A. G. esitas eelnimetatud käskkirja peale Justiitsministeeriumile vaide, mis jäeti 23. novembri

2009 vaideotsusega nr 11-7/5572 rahuldamata.

KAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

3. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebusega taotles A. G. Tallinna Vangla direktori 24. augusti

2009 käskkirja nr 60 tühistamist. Kohtuistungil täpsustas kaebuse esitaja oma taotlust ning

selgitas, et vaidlustab kaebuse üksnes selle punkti 1.1. osas, st. osas, millega keelatakse toidu- ja

maitseained, taimsed tooted, vedelad ja pulbrilised ained ning tubakatooted, mis ei ole

vanglateenistuse poolt väljastatud või vanglas olevast kauplusest ostetud.

4. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on vastuolus Põhiseaduse §-ga 11, 26,

32, 43 ja 19, vangistusseaduse (VangS) § 28 punktiga 3, § 29 punktiga 1, § 41 punktiga 1 ,

postiseaduse § 4 punktidega 1 ja 2 ning Riigikohtu otsusega põhiseaduslikkuse järelevalve asjas

nr 3-4-1-3-09. Kaebuse esitaja leiab, et ained ja esemed, mille omamise Tallinna Vangla direktor

vaidlusaluse käskkirjaga keelas, ei kujuta endast ohtu vangla ega inimeste julgeolekule, kuna

needsamad tooted on müügil ka vangla kaupluses. Kaebuse esitaja leiab, et kinnipeetavale

saadetavad tee- ja kohvipakid on võimalik kinnipeetava juuresolekul avada ning veenduda, et

seal ei sisaldu keelatud aineid ning panna seejärel tee/kohv läbipaistvasse kilekotti; šokolaad on

võimalik tükeldada. Kaebuse esitaja ei nõustu selgitusega, et vangla narkokoer ei suuda leida

narkootilisi aineid, mis on peidetud vorsti sisse, kuna tegelikult suudavad väljaõppe saanud

koerad avastada narkootikume ka palju kangema lõhnaga asjade seest. Ka viitab kaebuse esitaja,

et näiteks vorsti müüakse ka viilutatuna kinnistes pakendites, mille avamine ja taassulgemine ei

ole võimalik nii, et see jääks märkamatuks. Kaebuse esitaja leiab, et tubakagi saaks ümber

pakendada läbipaistvasse kilekotti ning mistahes kahtluse korral võiks asjad saata täiendavasse

kontrolli. Ka leiab kaebuse esitaja, et hügieenivahendeid on vanglaametnikel võimalik

kinnipeetava juuresolekul kontrollida ja kahtluse korral näiteks seebitükk katki lõigata.

Eeltoodud põhjusel ei nõustu kaebuse esitaja vangla väitega, et vanglal ei ole võimalik

saadetavaid asju üksikasjalikult kontrollida või et selleks pole sobivat ruumi. Kaebuse esitaja

selgitab, et Tallinna Vanglas on kasutusel mitteolev sööklaruum, kus oleks võimalik vajalikke

kontrollitoiminguid teha. Kokkuvõttes leiab kaebuse esitaja, et posti teel kinnipeetavatele

toiduainete ja hügieenivahendite saatmine ei ole vangla julgeolekule ohtlik. Samuti selgitab

kaebuse esitaja, et tal ei ole võimalik osta neid kaupu vangla poest, sest tal pole selleks raha, küll

aga said varem lähedased talle kasvõi hügieenitarbeid posti teel saata. Kohtuistungil selgitas

kaebuse esitaja, et kinnipeetavale, kellel endal ei ole vangla poest hügieenitarvete ostmiseks raha,

antakse vanglas üks seep kolme kuu kohta, mis on ilmselgelt ebapiisav selle aja jooksul enda ja

oma riiete pesemiseks. Ka viitab kaebuse esitaja sellele, et vabaduses maksavad asjas palju

vähem kui vangla poes ning kaubavalik on suurem.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Tallinna Vangla ei pea A. G.i kaebust põhjendatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja viitab VangS § 15 lõikele 4, mille kohaselt võib vanglateenistus keelata täiendavalt

aineid või esemeid, mis ei ole keelatud ainete loetelus, kuid vastavad sama paragrahvi lõikes 2

sätestatud

tingimustele

ehk

mis

on

ohustavad

inimese

julgeolekut,

sobivad vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Vastustaja ei pea

asjakohaseks kaebuse esitaja viidet Riigikohtu otsusele nr 3-4-1-3-09, kuna nimetatud lahendist

ei tulene, et vangla ei võiks kehtestada nimekirja asjadest, mille omamine vanglas on keelatud

ning võtta kinnipeetavale saadetud kirjade seest selliseid asju ära. Vastustaja selgitab, et

eelviidatud Riigikohtu lahend puudutas küsimust, kus kirja seest võeti ära esemed, mille

omamine vanglas ei olnud keelatud. Vastustaja märgib ka, et vaidlustatud käskkirjaga ei keelata

kinnipeetavatele maksikirjade saatmist, vaid kehtestatakse üldise julgeoleku tagamiseks vanglas

täiendavalt keelatud ainete ja esemete loetelu.

6. Vastustaja selgitab, et käskkirjaga täiendavate piirangute kehtestamine on vajalik, kuna sellega

keelatud esemete läbiotsimine on raskendatud või teatud juhtudel isegi teostamatu. Vastustaja

märgib, et toiduainete, vedelike ning tubakatoodete seest ei ole võimalik kiiresti ega operatiivselt

keelatud aineid ja esemeid avastada ning samuti võivad edastatud toiduained rikneda, kuivõrd

VSkE § 50 lg 1 kohaselt edastatakse kinni peetavale isikule saadetud kiri seitsme tööpäeva

jooksul. Mis puudutab võimalust saadetud asju kontrollida, siis selgitab vastustaja, et näiteks

võib olla tavasigarettidesse keeratud kanepitubakas, läbipaistmatusse vedelikku sisaldavasse

pudelisse võib olla peidetud kileümbrisega alkoholi, narkootikume või muid keelatud esemeid ja

aineid, samuti ei ole võimalik alati teenistuskoeral tuvastada vorsti vm toiduaine sisse peidetud

narkootilist ainet, kuna erinevad tugevad lõhnad on segatud. Vastustaja väitel on vanglasse

saadetavad postisaadetised praktikas üks levinumaid viise kinnipeetavatele keelatud ainete ja

esemete toimetamiseks.

7. Vastustaja selgitab, et vajalikke asju on kinnipeetavatel võimalik osta vangla kauplusest, kus

müüdava kauba hind võib selle olla sisseostuhinnast olla kuni 20% kõrgem. Samas leiab

vastustaja, et vangla kaupluse mõnevõrra kõrgemat hinnataset ei saa pidada piisavaks

argumendiks, miks peaks kinnipeetav igal juhul väljastpoolt vanglat saama kirjaga esemeid,

millega on vanglasse võimalik saata keelatud aineid ja esemeid ja mis ohustab vangla üldist

julgeolekut. Lisaks selgitab vastustaja, et vangla poolt on isikutele tagatud kolm korda päevas

soe toit ning vajadusel väljastatakse kinni peetavale isikule, kellel puuduvad rahalised vahendid,

humanitaarabina hügieenivahendeid.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohus, kaalunud poolte väiteid ja hinnanud nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis

ja vastastikuses seoses, leiab, et A. G.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

Tallinna Vangla direktori käskkiri on õiguspärane ning sellega kehtestatud piirangud vangla

julgeoleku tagamiseks vajalikud ja proportsionaalsed.

9. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 lg 1 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on

antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vangistusseaduse (VangS) §

15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud sellised ained ja esemed, mis ohustavad inimese

julgeolekut või sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut.

Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt kehtestab kinnises või avavanglas kinnipeetavale keelatud

asjade loetelu justiitsminister ning lõikes 4 sätestatakse, et vanglateenistus võib keelata

täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad VangS § 15

lõikes 2 sätestatud tingimustele. Justiitsministri 30. novembri 2000 määrusega nr 73

kehtestatud vangla sisekorraeeskiri (VSkE) § 11 kohaselt on VangS § 15 lõikes 4 sätestatud

otsuse tegemine vangla direktori pädevuses. Seega on vaidlustatud käskkirja andnud seadusest

tuleneva volitusnormi alusel selleks pädev haldusorgan. Samuti vastab haldusakt üldistele

vorminõuetele – sellest nähtub, kes on akti andja, millistele isikutele tekivad sellest õigused ja

kohustused, mis on nende õiguste ja kohustustuste sisuks ning haldusakt on kirjalikult

vormistatud ja selles on esitatud haldusakti andmise õiguslikud ja faktilised põhjendused.

Eeltoodu tõttu tuleb asuda seisukohale, et haldusakt on formaalselt õiguspärane.

10. Kohus leiab, et vaidlusaluses käskkirjas esitatud põhjendused on asjakohased ning

õigustavad käskkirjaga ette nähtud piirangute kehtestamist. Piirangud on kehtestatud vangla

julgeoleku tagamiseks, kuivõrd selliste toodete läbiotsimine on raskendatud või mõnel juhul

teostamatu. Põhjendamatu on kaebuse esitaja etteheide, et kõnealuste esemete mittelubamine

on õigusvastane seetõttu, et samad esemed ja ained on samal ajal vangla kaupluses müügil.

Vaidlusalusest käskkirjast nähtub üheselt, et vangla julgeolekut ohustada võivateks ei loeta

mitte neid esemeid ja aineid iseenesest, vaid asjaolu, et need saabuvad väljastpoolt vanglat

ning koos nendega võib vanglasse sattuda muid, kinni peetavatele isikutele keelatud esemeid

ja aineid. Kohtu hinnangul on käskkirja põhjendused adekvaatsed ja usutavad ning kaebuse

esitaja vastuväidete pinnalt ei saa asuda seisukohale, et käskkirjaga kehtestatud piirang oleks

ebaproportsionaalne.

11. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel põhimõtteliselt vaidlust selle üle, et julgeoleku

tagamine vanglas on vajalik ning selle julgeoleku tagamiseks on samuti oluline, et kinni

peetavatele isikutele käsutusse ei satuks selliseid esemeid ja aineid, mis julgeolekut ohustada

võivad. Vastustaja märkis kohtuistungil, et varem, kui kinni peetavatele isikutele oli võimalik

pakkidega asju saata, oli see peamine viis, kuidas vanglasse keelatud esemeid toimetada püüti

ja toimetatigi. See selgitus on igati usutav. Ka kaebuse esitaja ei väida, et kinni peetavatele

isikutele näiteks postipakkides (nn. maksikirjades) toiduainete ja vedelike saatmine oleks

absoluutselt ohutu ega kätkeks endas mingisuguseid julgeolekuriske. Küll aga on kaebuse

esitaja seisukohal, et need riskid oleks võimalik maandada, kui vanglateenistus kinni

peetavatele isikutele saadetud esemed ja ained enne nende kätteandmist korralikult üle

kontrolliks ja läbi vaataks ning vajadusel ümber pakendaks (näiteks läbipaistvasse kilekotti või

muusse anumasse). Kohus leiab, et ilmselt ainsana oskab vanglateenistuse suutlikkust saadetisi

kontrollida ning neisse peidetud keelatud esemeid ja aineid leida, hinnata vangla direktor,

kellele seepärast ongi VangS § 15 lõikes 4 antud volitus kinni peetavatele lubatud asjade osas

täiendavaid piiranguid kehtestada. Isegi kui teoreetiliselt oleks erinevate vahenditega (sh.

saadetiste füüsiline läbivaatamine, röntgenläbivaatus, narkokoera kasutamine) võimalik

suurem osa keelatud ainetest saadetistest avastada, siis praktikas tuleb lähtuda vangla direktori

seisukohast, et vanglateenistus sellega piisaval määral toime ei tule. Vaidlustatud käskkirja

põhjenduste ning vastustaja esindaja poolt kohtuistungil antud selgituste kohaselt on

erinevaid keelatud aineid võimalik toiduainete- või vedelikega segada ning sel juhul on

keelatud ainete avastamine raskendatud. See selgitus on usutav, samuti on usutav, et keelatud

esemeid on võimalik mingisuguste muude asjade sisse peita selliselt, et neid raske avastada.

Ka tuleb märkida, et kõigi selliste täiendavate kontrollimeetmete rakendamine nõuab

vanglateenistuselt mingisuguste ressursside (nt. tööjõu) kasutamist, mis omakorda tähendab

kas täiendavaid kulusid või vajadust panna need ülesanded ametnikele, kes muidu saaksid

tegeleda vangla julgeoleku tagamisega seotud muude ülesannetega. Allpooltoodud põhjustel

leiab kohus, et käskkirjaga kehtestatud piirangud ei kahjusta kinni peetavate isikute huve ja

õigusi sedavõrd intensiivselt, et vangla siiski peaks ühelt poolt kulutama ressurssi sellele, et

kõiki saadetisi põhjalikult kontrollida ning samas siiski riskima sellega, et kõiki vangla

julgeolekut ohustavaid esemeid või aineid ei leita ning need satuvad kinni peetavate isikute

käsutusse. Kohus möönab, et teatud toituainete või esemete puhul on oht suurem, mõnede

puhul väiksem, kuid täiesti välistatud ei ole see ilmselt ühegi toiduaine ega vedeliku puhul. On

üldteada, et meetodeid, kuidas vanglasse mingisuguseid keelatud aineid või esemeid salaja

sisse viia, on väga erinevaid ning ei ole alust arvata, et nende meetodite kasutajad oleksid

märkimisväärselt rumalamad või saamatumad kui vanglateenistus, kes selle vastu võitleb ning

keelatud asju otsib. Seega ei asu kohus üksikasjalikult analüüsima kaebuse esitaja väiteid, kas

šokolaaditahvli sisse oleks võimalik peita mingeid keelatud asju või kas viilutatud vorsti

pakendit on pärast selle avamist võimalik uuesti sulgeda nii, et see märkamatuks jääb. Kohtul

ei ole mistahes põhjust uskuda, et vangla kartus oleks aluseta või riskid, mille maandamiseks

on vaidlustatud käskkiri antud, oleksid ebareaalsed.

12. Asjakohaseks tuleb pidada ka põhjendust, et mõned toiduained on kiiresti riknevad ning

selliste toiduainete kontrollimine ja kinni peetavale isikute üle andmine ei pruugi praktikas olla

võimalik nii, et need veel tarbimiskõlbulikud on. Saadetud kauba kiirem kontrollimine eeldab

ilmselt aga täiendavat ressurssi, mille rakendamine ei oleks õigustatud. Põhimõtteliselt õige on

kaebuse esitaja väide, et näiteks tee, kohv ja šokolaad või näiteks hügieenitarbed ei rikne

kiiresti, ent see ei tähenda, et selliste asjade kinni peetavale saatmine peaks olema lubatud,

kuna nende puhul ei saa siiski kindlalt väita, et nende asjadega koos ei ole võimalik saata

mingisuguseid keelatud aineid või esemeid. Kohus nõustub ka vaidlustatud käskkirjas esitatud

põhjendusega, et toiduainete läbiotsimine võib tekitada küsimusi seoses hügieeni- ja

sanitaarnõuete täitmisega, kuna toiduainete põhjalik läbiotsimine eeldab nende pakendite

avamist, tükkideks lõikamist jms. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjaga

kehtestatud meede on vajalik, kuna ühegi teise teadaoleva meetmega ei ole võimalik niisama

tõhusalt keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumist vältida.

13. Käskkirjaga kehtestatud piirang on kohtu hinnangul ka mõõdukas ega piira kinni

peetavate isikute õigusi ebaproportsionaalselt. VangS § 47 lg 1 kohaselt korraldatakse

kinnipeetava toitlustamine vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades

elutegevuseks vajalikku toidutarvet. Vastustaja selgituse kohaselt saavad kinnipeetavad kolm

korda päevas täisväärtuslikku sooja sööki. Seega vajadus täiendavate toiduainete järele

kinnipeetaval puudub. Juhul kui kinnipeetav siiski neid soovib, on tal võimalik neid osta

vangla kauplusest. Asjaolu, et vangla kaupluses on kaubad mõnevõrra kallimad, kui

vabaduses, on paratamatu. VangS § 48 lg 1 kohaselt võib vangla kaupluses müüdava kauba

hind olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Kohus leiab, et selline juurdehindluse

määr on mõistlik ega ole ka vastuolus Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11. jaanuari 2006

kohtumisel vastu võetud soovitusega Rec(2006)2 „Euroopa vanglareeglistiku kohta“ punktis

31.5 sätestatuga, mille kohaselt peaks vangidel olema hügieeni-, korra ja julgeolekunõuete

täitmiseks olema õigus osta või muul moel hankida kaupu, sealhulgas toitu ja jooke isiklikuks

otstarbeks hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool

vanglat. Samuti leiab kohus, et juhul kui kinnipeetaval on lähedased, kellel on võimalik saata

kinnipeetavale toidukaupu või hügieenitarbeid, võivad nad samuti saata kinnipeetavale raha,

mis hoiustatakse pärast seaduses ettenähtud mahaarvamiste tegemist, kinnipeetava

vanglasisesel arvel ning mille eest on võimalik vangla kauplusest vajalikke asju osta. Ka

vajalike elementaarsete hügieenivahendite (elementaarsed keha ja hammaste pesemise

vahendid, tualettpaber jms) olemasolu peab vangla tagama neile kinnipeetavatele, kellel ei ole

piisavalt raha, et neid endale vangla kauplusest osta. Selline nõue tuleneb Rec(2006)2 punktist

19.6. Vastustaja on kinnitanud, et vajalikud hügieenitarbed kinnipeetavatele võimaldatakse.

Juhul kui kinnipeetav leiab, et vangla poolt antavad hügieenitarbed pole piisavad selleks, et ta

saaks oma hügieeni eest hoolitseda määral, et see ei alandaks tema inimväärikust, on

kinnipeetaval oma õiguste kaitseks võimalik pöörduda vaidega pädeva vaideorgani või

kaebusega kohtu poole. Kindlasti ei ole kinnipeetaval õigust nõuda, et vangla varustaks teda

mingisugust kindlat liiki või marki hügieenitarvetega, ent elementaarse vajaliku peab vangla

tagama ka sellele kinnipeetavale, kes ise ei ole võimeline neid vahendeid hankima.

14. Ekslik on kaebuse esitaja seisukohut, et vaidlusalune käskkiri on vastuolus Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. juuni 2009 otsuses nr 3-4-1-3-09 väljendatud

seisukohtadega. Kõnealuses asjas leidis Riigikohus sisuliselt seda, et justiitsminister ei või oma

määrusega keelata kinnipeetavale saadetud kirjas selliste esemete saatmist, mis ei ole

tunnistatud kinnipeetavale keelatud esemeteks. Kõnealuses otsuses ei asunud Riigikohus

seisukohale, et justiitsminister või vangla direktor ei võiks keelata kinnipeetavale teatud

esemete või ainete omamist VangS § 15 lg 4 alusel. Käesolev juhtum erinebki eelviidatud

Riigikohtu lahendis käsitletud juhtumist selle poolest, et käesoleval juhul on vangla direktor

seadusest tuleneva volitusnormi alusel kehtestanud kinni peetavale isikule keelatud asjade

loetelu ning kuna kinni peetaval isikul ei ole õigust seal nimetatud esemeid ja aineid omada, ei

anta talle neid kätte, kui need on saadetud posti teel.

15. Asjakohane ei ole ka kaebuse esitaja viide postiseaduse rikkumisele. Postiseadus ei

reguleeri seda, millised esemed ja ained on kinnipeetavale vanglas lubatud ja millised mitte ega

saa laiendada kuidagi lubatud esemete ja ainete ringi võrreldes VangS-is, VSkE-s ja

volitusnormi alusel antud vangla direktori käskkirjas sätestatuga. Samuti ei riku vaidlusalune

käskkiri kaebuse esitaja õigust kirjavahetusele. VangS §-s 28 sätestatud õigus kirjavahetusele ei

ole piiramatu ega tähenda seda, et kirjas võiks kinnipeetavale saata esemeid või aineid, mille

omamine on kinnipeetavale keelatud.

16. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohus teinud otsuse kaebuse

esitaja kahjuks. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada

kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja ei ole menetluskulude

väljamõistmist taotlenud ning seega tuleb jätta kummagi poole menetluskulud poole enda

kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik