2-04-434/78 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Margo Klaar ja Ulvi

Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

02.02.2010, Tallinn

Tsiviilasja number

2-04-434

Tsiviilasi

AS Stol-I hagi AS Liviko vastu kaubamärgiõiguse

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 01.02.2008 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Liviko apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

12.01.2009

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja AS Stol-I (registrikood 10055717, asukoht Mere pst

8, Tallinn), esindajad adv Paul Varul, adv Vadim Filimonov

ja adv Priit Lätt;

Kostja AS Liviko (registrikood 10117341, asukoht Masina

11, Tallinn), esindaja adv Toomas Taube

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 01.02.2008 otsus osaliselt kahjuhüvitise väljamõistmise osas

ja kohtukulude väljamõistmise osas ja teha tühistatud osas uus otsus.

2. Rahuldada hagi osaliselt arvestades ka ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi.

3. Välja

mõista

AS-ilt

Liviko

kahjuhüvisena

1 739 516

(üks

miljon

seitsesada

kolmkümmend üheksa tuhat viissada kuusteist) krooni ja 91 senti AS Stol-I kasuks.

4. Välja mõista AS-lt Stol-I kohtukuluna 243 143 (kakssada nelikümmend kolm tuhat

ükssada nelikümmend kolm) krooni AS Liviko kasuks.

5. Jätta AS Stol-I nõue viivise väljamõistmiseks läbivaatamata.

6. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebe kord

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata vandeadvokaadi vahendusel,

esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kassaatorile

kättetoimetamisest.

2(15)

Hageja nõue ja põhjendused

1. ZAO

Sojuzplodoimport

õiguseellane

AOOT

Rostvestalko

esitas

02.02.1993

Patendiametile taotluse kaubamärgi „Stolichnaya+kuju” registreerimiseks. 14.12.1993

kanti vastav kaubamärk riiklikusse kauba- ja teenindusmärkide registrisse. 1993.a ja

1994.a tootis kostja kaubamärgiga „Stolichnaya” tähistatud viina. 10.02.1995 sõlmisid

ZAO Sojuzplodoimport ja hageja litsentsilepingu, millega esimene andis hagejale

ainuõiguse kasutada kaubamärki „Stolichnaya”. 26.04.1995 sõlmisid hageja ja kostja all-

litsentsilepingu, millega hageja andis kostjale kaubamärgi „Stolichnaya” kasutamise

õiguse üheks aastaks. Hageja on kasutanud kaubamärki „Stolichnaya” ajavahemikus

1993-1995.

2. Kostja poolt kaubamärgiga „Stolichnaya” tähistatud viina tootmise ja müügi tõttu jäi

hagejal müümata sama kogus toodangut Eesti turul ning saamata sellise kaubakoguse

müügist laekuv tulu (kasum). Hageja kahju on eelkõige saamata jäänud tulu, mida ta oleks

saanud, kui kostja ei oleks õigusvastaselt käitunud, st kui kostja oleks sõlminud hagejaga

kaubamärgi „Stolichnaya” kasutamiseks all-litsentsilepingu.

3. Kostja eiras professionaalse alkoholitootja ja eksportöör-importöörina elementaarseid

intellektuaalomandi reegleid ning kasutas kaubamärki pikema aja jooksul õigusliku

aluseta. Selline käitumine viitab otsesele tahtlusele. Kui kostja ei oleks õigusvastaselt

käitunud, poleks hagejale kahju tekkinud.

4. Kostja poolt hagejale tekitatud kahju suuruseks seisuga 31.12.2003 on 16 483 942 krooni,

mis koosneb kahjust esimese litsentsitasu mittelaekumisest 1993.a ja 1994.a eest summas

1 760 000 krooni, kahjust järgneva litsentsitasude mittelaekumisest 1993.a kuni

26.04.1995 eest summas 3 080 347 krooni ning intressidest rahalt, mida hageja ei saanud

õiguste rikkumise tõttu kasutada summas 11 643 595 krooni.

5. Hageja palus kostjalt välja mõista kahju hüvitise 16 483 942 krooni ja kohtukulud jätta

kostja kanda. Hageja ei saanud protsessuaalsetel kaalutlustel esitada kohtule

kaubamärgiõiguste kaitse hagi varem.

Kostja vastuväited

6. Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et nõuded on alusetud. Hageja ei ole tõendanud talle

kahju tekkimist ega selle suurust. Nõuete põhjendused ja kahju summa on vastuolulised,

ühelt poolt väidab hageja, et kahju on tema poolt kostja tegevuse tõttu müümata jäänud

kauba eest saamata jäänud tulu (kasum), teisalt, et kahju on all-litsentsilepingu sõlmimata

jätmisest saamata jäänud tulu.

7. Hagejal puudub nõudeõigus, kuna kaubamärgi litsentsiaat saaks hagi esitada ainult juhul,

kui kaubamärgivaldaja keeldub hagi esitamisest ja litsentsileping ei keela hagi esitamise

õiguse üleminekut litsentsiaadile.

8. Hagejal ei olnud õigust saada kostjalt all-litsentsitasu. Kuni 10.02.1995 ei olnud hageja

nimetatud kaubamärgi litsentsiaadiks, seega ei saanud ta sõlmida ka all-litsentsilepinguid.

Hageja registreeriti ettevõtteregistris 09.06.1993. Litsentsilepingus leppisid pooled kokku,

et hageja saab ainulitsentsi alates 31.12.1993, kuid kaubamärk registreeriti alles

14.12.1994. Enne seda ei saanud litsents kehtima hakata ning hagejal ei olnud kaubamärgi

litsentsiaari õigusi.

9. Kahju arvestuse aluseks olev audiitorbüroo hinnang põhineb ebaõigetele eeldustele ja

sisaldab faktivigu. Hageja ei arvanud võimalikust sissetulekust maha vajalikke kulutusi,

mida kahju saanud isik sellise sissetuleku saamiseks pidi tegema, nimetatuga ei arvestatud

ka audiitori hinnangus. Hageja esitatud tõendid ei tõenda hageja väidetud vaidlusaluse

kaubamärgi kasutamist kostja poolt.

10. Kostjal oli õigus kasutada kaubamärki „Stolichnaya Vodka+kuju” ja tähise kasutamine ei

olnud

õigusvastane.

1993-1994

kehtinud

KaMS

kohaselt

ei

tekitanud

3(15)

registreerimistaotluse esitamine õiguskaitset ega ainuõigust taotletavale kaubamärgile.

Kostja palus PS § 152 alusel mitte kohaldada KaMS § 17 lg-s 1 sätestatud kolmandatele

isikutele tagasiulatuvat kohustust, millest kolmandad isikud ei saanud olla ega pidanud

olema teadlikud.

11. Puudub kostja süü. Kostja ei saanud ega pidanud käsitlema oma tegevust õigusvastasena.

Vaidlusaluse kaubamärgi registreerimine Eesti Vabariigis sai võimalikuks tänu kostja

nõusolekule.

Kostja

ning

vaidlusaluse

kaubamärgi

tulevane

omanik

VAO

Sojuzplodoimport asusid 1994.a oktoobris läbirääkimistesse ning leppisid 16.10.1994

kokku, et kostja tunnistab teise poole õigust vaidlusalusele kaubamärgile alates

26.10.1994. Eelneva aja suhtes kostjale pretensioone ei esitatud. Vastupidi, pooled

avaldasid soovi koostööks ning 26.04.1995 sõlmisid hageja ja kostja vaidlusaluse

kaubamärgi kasutamise osas all-litsentsilepingu. 1994.a oktoobris kokkuleppe sõlmimise

ajal ega hilisema koostöö ajal 1995-1996 ei olnud hagejal ega kaubamärgi omanikul

kostja suhtes nõudeid kaubamärgi varasemast kasutamisest tulenevalt. Hageja nõue on

vastuolus hea usu põhimõttega.

12. Hageja nõue on aegunud. Hageja asutajateks ja aktsionärideks 1993.a ja 1994.a olid VAO

„Sojuzplodoimport” ja AO „Rosvestalko”, kes pidid läbi juhatuse liikme A. Tokarevi oma

õiguste rikkumisest teada saama 1993.a. Hageja nõue kahju hüvitise osas on aegunud ka

TsÜS § 150 lg-st 3 tulenevalt kostja tegevuse osas, mis toimus enne 28.04.1994. Mõistlik

on eeldada, et pärast litsentsilepingu sõlmimist alustab litsentsisaaja tegevust omandatud

litsentsi kasutamiseks (mh all-litsentsitasude saamiseks). Selline tegevus eeldab täielikku

ülevaadet vastava tähisega märgistatud toodete turustamisest ja turusituatsioonist.

13. Hageja kaubamärk „Stolichnaya Vodka + kuju (kirillitsas)” (taotluse nr 9300497;

registreerimise nr 14385) on kombineeritud kaubamärk (sõnalise ja kujundliku osaga).

Hageja ei ole tõendanud nii sõnalise kui kujundusliku osa identsust või sarnasust.

14. Hageja esitas 14.06.2005 nõude suurendamisel kaks uut nõuet. Järgnevate all-

litsentsitasude mittelaekumisest tuleneva kahju nõue on alusetu ja ebaõige. Hageja väited

saamata jäänud järgnevate litsentsitasude kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kostja

palus kohaldada aegumist hageja nõude osas järgnevate litsentsitasude mittetasumisest

tuleneva kahju hüvitamiseks, hageja esitas nimetatud nõude 14.06.2005, oma rikkumistest

sai teada varem kui 1995.a mais. Saamata jäänud all-litsentsitasudelt arvutatud intressi

nõue on alusetu, ebaõige ja aegunud. Kostja palus kohaldada aegumist.

Maakohtu otsuse põhjendused

15. Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis AS-ilt Liviko välja kahjuhüvitisena

AS Stol-I kasuks 5 690 029 krooni ning kohtukulud 149 622,71 krooni.

16. Vaidlust ei ole, et hagi esitamise aegne kaubamärgiomanik oli Spirits International B.V.

Spirits International B.V. kirjast (IV kd, tl 20-23) järeldub, et hagi esitamise aegne

kaubamärgi omanik oli teadlik hagi esitamisest, leidis, et hagi esitamine on hageja

kohustus ja keeldus selle esitamisest. Kaudselt tõendab kaubamärgiomaniku teavitamist

ka 30.04.2004 e-kirja saatmine Spirits International B.V.-le (IV kd, tl 30), s.o hagi

kohtusse saabumise päeval. E-kirjast ei nähtu lisatud manus, hageja esitatud nõuete

olemus ega sisu, kuid e-kiri ja maksedokument hagidelt Liviko ja Remedia vastu

riigilõivude maksmise kohta (IV kd, tl 31) koosmõjus e-kirjaga tõendavad, et see saadeti

seoses käesoleva vaidlusega.

17. VAO Sojuzplodoimport presidendi kirjaga (IV kd, tl 32-35) on tõendatud, et 16.08.1995

kirjas andis tolleaegne kaubamärgiomanik litsentsiaadile (AS STOL-I) korralduse esitada

kohtule hagiavaldusi ainult litsentsiaadi kasuks ja tema arvel seoses kaubamärgiõiguste

rikkumisega (eksport, tootmine jne) pärast 01.02.1993 ja sellistes rikkumistes

kahtlustatavate isikutega.

4(15)

18. Kauba- ja teenindusmärkide registrikaardiga (I kd, tl 15-17) on tõendatud, et kuigi

kaubamärgiomanikud vahetusid kahel korral (1998 ja 2002), kehtis hagi esitamise ajal

varasema kaubamärgiomaniku VAO Sojuzplodoimport ja hageja vahel 1995.a sõlmitud

litsentsileping.

19. Kuivõrd aeguda saab ainult nõudeõigus, hindas kohus, kas hagejal on õigus nõuda

kaubamärgiomaniku õiguste rikkumist vaidlusalusel perioodil 02.02.1993-26.04.1995.

Vaidlust ei ole, et kaubamärgi (registreeringu numbriga 14385) registreeringu taotlus

saabus registrile 02.02.1993 ja kaubamärk kanti registrisse 14.12.1994. Hageja kanti

juriidilise isikuna registrisse 09.06.1993 (I kd, tl 85), litsentsileping hageja ja

kaubamärgiomaniku vahel sõlmiti 30.06.1993 (I kd, tl 100-133) ja lepingu § 2 p 1

kohaselt andis litsentsiaar litsentsiaadi käsutusse ainulitsentsi kõigi õiguste kasutamiseks

ainuõiguse tsooni suhtes – ainuterritooriumil 31.12.1993, § 10 p C kohaselt võis

litsentsiaat esitada hagi koos litsentsiaariga. 10.02.1995 litsentsilepinguga kaotati ühishagi

esitamise nõue (II kd, tl 2-50). KaMS § 36 lg 1 p 2 kohaselt võis kaubamärgivaldaja, kelle

õigusi on rikutud, esitada tsiviilhagi, mis sisaldab nõuet hüvitada kaubamärgivaldajale või

litsentsiaadile tekitatud varaline ja moraalne kahju, sh saamata jäänud tulu. Riigikohus

andis käesolevas tsiviilasjas juhise, et kaubamärgivaldaja tähendab nimetatud sätte mõttes

kaubamärgiomanikku. Kohus leidis eelnevalt, et hagejal oli õigus esitada hagi, kuna

kaubamärgiomanik keeldus hagi esitamisest (KaMS § 36 lg 2 mõttes). KaMS § 36 lg 1 p-t

2 ja lg-t 2 koosmõjus grammatiliselt tõlgendades, läheb kaubamärgiomaniku keeldumisel

hagi esitamisest selle nõude esitamise õigus üle litsentsiaadile, kui litsentsileping ei sätesta

teisiti,

tegemist

on

legaaltsessiooniga.

Seega

saab

litsentsiaat

nõuda

ka

kaubamärgiomaniku saamatajäänud tulu ja seetõttu pole oluline, millal litsentsiaat kui

juriidiline isik registrisse kanti või millal litsentsileping tema suhtes jõustus. Nimetatut

toetab ka normi teleoloogiline tõlgendamine KaMS vastuvõtmise eesmärgi ja autorite

kavatsuste kaudu. 1992.a KaMS seletuskirjast ja eelnõu stenogrammist tulenevalt oli

KaMS eesmärgiks kaubamärgiomanike õiguste tõhusam kaitse ja normi laiem

tõlgendamine toetab sätte preventiivset funktsiooni.

20. Hageja väidete kohaselt sai ta oma õiguste rikkumise ulatusest kostja poolt teada kostja

1994.a aastaaruandest. Hageja seadusliku esindaja vande all antud ütlustega (II kd, tl 245-

250) on tõendatud, et hageja seaduslik esindaja sai teada kaubamärgiomaniku õiguste

rikkumisest veebruaris 1993.a. Kostjapoolne hageja õiguste rikkumine algas hageja

käsitluse kohaselt 02.02.1993, mil aegumist reguleeris TsK § 81. Hageja nõue tuleneb

intellektuaalse omandiõiguse rikkumisest, seega kohaldub hageja nõudele kolme-aastane

aegumistähtaeg. Hageja nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema 02.02.1993. Enne hagi

aegumistähtaja saabumist jõustus 01.12.1993 AÕSRakS, mille § 25 lg-ga 1 tunnistati

kehtetuks TsK § 81. AÕSRakS § 3 lg-s 1 sätestati, et hagi korras õiguste kaitsmise üldine

tähtaeg on 10 aastat. AÕSRakS § 4 lg-s 1 sätestatu kohaselt, kui TsK-s sätestatud hagi

aegumise tähtaeg ei ole 01.12.1993 möödunud ja asjaõigusseaduses või käesolevas

seaduses sätestatakse pikem tähtaeg, kohaldatakse pikemat tähtaega. Seega oleks hageja

nõue aegunud 02.02.2003. AÕSRakS § 4 lg 1 tunnistati kehtetuks 01.09.1994 jõustunud

TsÜS § 180 lg-ga 2. TsÜS § 113 lg-s 1 sätestati samuti 10-aastane hagi korras õiguste

üldine aegumistähtaeg. Enne nõude aegumist jõustus 01.07.2002 uus TsÜS. VÕSRakS § 9

lg 1 kohaselt TsÜS-is ja VÕS-is aegumise kohta sätestatut kohaldatakse enne 01.07.2002

tekkinud aegumata nõuetele. Uus TsÜS sätestas lühemad aegumistähtajad, mistõttu

kohaldamisele kuulub VÕSRakS § 9 lg-s 3 sätestatu, mille kohaselt, kui enne 01.07.2002

kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-is või VÕS-is sätestatud

aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt sama paragrahvi lg-

le 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 01.07.2002 kehtinud

seadust. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 116 kohaselt aegumistähtaja kulg algab

päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Kuivõrd hageja

5(15)

sai teada tema õiguste rikkumisest veebruaris 1993.a, TsÜS § 116 ei pea silmas, et hageja

oleks pidanud teada saama, kes konkreetselt tema õigusi rikub, on õigustatud kostja

vastuväited (tl 179), et nõue aegunud kostja tegevuse osas, mis on toimunud varem kui

28.04.1993.

21. VõSRakS § 22 lg-st 1 tulenevalt kuulub kahju hüvitamise suhtes kohaldamisele väidetava

õigusrikkumise ajal kehtinud KaMS § 36 lg 1 p 2 ning TsK §-d 222 ja 448. Hagi

rahuldamiseks KaMS § 36 lg 1 p 2 ja TsK § 448 alusel tuleb tuvastada

tsiviilõiguserikkumise koosseisu: kahju tekkimine, teo õigusvastasus, põhjusliku seos

kahju ja õigusvastase teo vahel ning kahju tekitaja süü.

22. Varaline kahju nn esimeste litsentsitasude mittelaekumisest 1993.a ja 1994.a on hageja

arvestuste kohaselt 1 760 000 krooni. Hageja tuginemine 26.04.1995 hageja ja kostja

vahelisele all-litsentsilepingule on põhjendatud, kuna võimaldab hinnata hagejale tekkinud

saamata jäänud tulu analoogses olukorras. Litsentsilepingu (tl 37-48) p-ga 6.1 on

tõendatud, et 26.04.1995 sõlmisid pooled litsentsilepingu, esimese litsentsitasu suuruseks

oli 110 000 DEM (880 000 krooni). Kuivõrd hageja nõue on kostja tegevuse osas kuni

28.04.1994 aegunud, on hageja nõue põhjendatud pooles osas, so summas 880 000 krooni.

23. Varalise kahju nõue nn järgnevate litsentsitasude mittelaekumisest perioodil 02.02.1993-

26.04.1995 on 1993.a osas tervikuna aegunud. 1994.a turustas kostja Rimess arvamuse

kohaselt 35 663 dekaliitrit kaubamärgiga „Stolichnaya” tähistatud viina. Litsentsitasu

ühelt dekaliitrilt oli 25,6 krooni. Kohus tugines saamata jäänud tulu kindlaksmääramisel

arhiivist välja nõutud toodanguaruannetele ja ei arvestanud turustatud koguseid.

Arhiiviandmed võimaldavad piisava täpsusega määrata vaidlusalusel perioodil toodetud

kogused. 1994.a toodanguaruannetest (II kd, tl 112-149) nähtub, et hageja tootis Pealinna

viina 1994 jaanuarist märtsini 11 173 dekaliitrit. Puuduvad andmed aprillis toodetud

koguste kohta, kuid viie kuu toodang oli 19 739 dekaliitrit. Kohus arvestas võimaliku

kahju suuruse mai osas, lahutades viie kuu kogutoodangust jaanuarist märtsini toodetud

koguse ja võttest sellest keskmise – (19 739-11 173):2=4283 dal. Juunis toodeti pealinna

viina 4968 dal, millele lisandub kolmandas ja neljandas kvartalis toodetu - mai 4283+

juuni 4968 + kolmas kvartal 9240 + neljas kvartal 1714=20 205 dal. Nõue on põhjendatud

1994.a osas summas 517 248 krooni. 1995.a toodangu aruannetega (tl 174-183) on

tõendatud, et 1995.a toodeti viina Stolichnaya Vodka ainult kolmandas ja neljandas

kvartalis. Tõendist nähtub, et 1995 jaanuarist kuni 26.04.1995 kostja hageja õigusi viina

tootmisega ei rikkunud. Kostja väidet 26.04.1995 litsentsilepingu (tl 37-49) p-st 6.6

tuleneva klausli arvestamisest kohus ei arvestanud, kuna nimetatud punktis sätestati

võimalus teha kinnipidamisi teatud eelduste olemasolul, mille saabumine ei olnud kindel.

Hageja nõue on põhjendatud esimeste litsentsitasude ja järgnevate litsentsitasude osas

summas 880 000+517 248=1 397 248 krooni.

24. Hageja saamata jäänud tuluks on ka raha, mida hageja ei saanud õiguste rikkumise tõttu

pangas hoiustada. Intressiarvutus ja kroonilaenude intressimäärad aastate lõikes on toodud

Rimess lõplikus hinnangus (II kd, tl 150). Kohus hindas nimetatu ümber seoses asjaoluga,

et hageja nõue on osaliselt aegunud ja osaliselt väiksem. Intressid esimeste litsentsitasude

võlgnevuselt on põhjendatud summas 2 891 760 krooni; intressid järgnevate

litsentsitasude laekumata summadelt on põhjendatud summas 1 401 021 krooni. Kokku on

hageja nõue intressitasudelt seisuga kuni 31.12.2003 põhjendatud summas 4 292 781

krooni.

25. KaMS § 17 lg 1 kohaselt registreeritud kaubamärgi suhtes hakkab õiguskaitse toimima

kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäevast. Riigikohus rõhutas otsuses nr 3-

2-1-32-02, et kaubamärgi prioriteedi määrab tema registreerimise taotluse esitamise

kuupäev, kuid kaubamärgi õiguskaitse tekib registreerimistaotluse saabumise kuupäevast

üksnes juhul, kui kaubamärk on registrisse kantud. Tegemist on nn kaubamärgi

õiguskaitse prioriteediõigusega, mis annab kaubamärgi õiguskaitsele tagasiulatuva jõu

6(15)

alates registreerimistaotluse esitamise päevast. Nimetatud põhimõte tuleneb ka

tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni art 4 lg-st 2. Seega ei olnud kolmandatel

isikutel, sh kostjal õigust kasutada kaubamärgi „Stolichnaya Vodka + kuju“ (IV kd, tl 53)

kaubamärgiomaniku nõusolekuta alates kaubamärgi registreerimistaotluse patendiametisse

saabumise kuupäevast. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et kaubamärgi

registreerimise taotlus ei tekita taotletavale kaubamärgile õiguskaitset, mistõttu ei saa

sellest tuleneda kolmandatele isikutele kohustusi ega keelde.

26. Kostja taotlus jätta KaMS § 17 lg 1 kohaldamata, kuna kolmandatel isikutel ei olnud

võimalik kaubamärgi registreerimistaotlustega tutvuda, on põhjendamatu. „Stolichnaya

vodka” sõnaline kaubamärk oli vaidlusalusel perioodil Eestis üldtuntud ja kostja kui oma

majandustegevuses alkoholi tootmise ning turustamisega tegelev isik ei saanud eeldada, et

see kuulub temale. Patendiameti kiri (I kd, tl 218) ei ole asjakohane tõend, kuna

patendiametil puudub pädevus tõlgendada oma KaMS-st tulenevaid õigusi ja kohustusi.

27. Kehtinud KaMS § 33 p 1 kohaselt on kaubamärgivaldaja ainuõigust rikutud, kui füüsiline

või juriidiline isik kasutab kauba ja teenuse tähistamiseks äravahetamiseni sarnast

samaliigiliste kaupade või teenuste märgistamise tähist valdaja loata või paneb toime muid

valdaja ainuõigust kahjustavaid tegusid. KaMS § 5 lg 3 p-de 1-5 kohaselt oli kaubamärgi

kasutamine mh kauba või pakendi tähistamine kaubamärgiga, kaubamärgiga tähistatud

kaupade pakkumine müügiks, nende turustamine ja ladustamine müügi eesmärgil.

28. Vaidlust ei ole, et kaubamärgiomanik esitas vaidlusaluse kombineeritud kaubamärgi

„Stolichnaya Vodka + kuju” taotluse 02.02.1993 ja kaubamärk kanti registrisse

14.12.1994 nr 14385 all (I kd, tl 15-17). Kaubamärgi registrikaardilt nähtub, et

kaubamärgist ei ole kaitstud sõnad „vodka” ja hotelli Moskva kujutis eraldi võetuna.

Kostja 1994.a aastaaruanne (I kd, tl 18-36), eriti Liviko siseturu TOPP 5 tabel

aastaaruande lk 9, piiritusjookide statistilised graafikad lk 11, tõendavad kostja poolt

hageja kaubamärgi kasutamist nimetuste Pealinna viin ja Stolichnaya Vodka all. Kostja

poolt kauba tähisega Stolichnaya Vodka kasutamine 31.03.1993-26.04.1995 on tõendatud

tolliameti vastusega (I kd, tl 61-67) ja ICC-Counterfeiting Intelligence Bureau

kirjavahetusest kostjaga (I kd, tl 162-175).

29. On ilmne, et tähis Stolichnaya on äravahetamiseni sarnane registreeringu nr 14385 all

registreeritud kaubamärgiga. Kohus analüüsis, kas tähis Pealinna viin on äravahetamiseni

sarnane vaidlusaluse kaubamärgiga. Kaubamärk „Stolichnaya Vodka + kuju“ koosneb

kujutavast ja sõnalisest osast, millest viimane on domineerivam. Vaadeldavate tähiste

sihtgrupp tarbijate näol on sama. Vaidlust ei ole, et tähisega Stolichnaya tähistatud kaupa

oli vaadeldaval perioodil Eesti turul pikka aega turustatud. Kaubamärgi „Pealinna viin“

kasutamine võis esile kutsuda tarbijate poolt selle äravahetamise hagejale kuuluva

kaubamärgiga, kostja kasutatava tähise tähenduslik sarnasus hageja kaubamärgiga on

ilmne. Tarbija pöörab tähelepanu vaid neile kaubamärgi komponentidele, mis tunduvad

talle esmatähtsad. Kui hilisem kaubamärk sisaldab tarbijale varasemast teadaolevat kauba

nimetust, jääb see tarbija jaoks võrreldes muu infoga domineerima. Sõna Stolichnaya ja

hotelli Moskva kujutis viitavad endise NSVL pealinnale, Moskvale. Kostja kasutatava

tähise Pealinna domineeriv osa hõlmab sama omadussõna, millest moodustub varasem

kaubamärk, muutes vastandatavad tähised semantiliselt samasteks. Kontseptuaalselt

viitavad mõlemad tähised kõrgele tasemele ja tähtsusele, mis võivad tarbijas tekitada

assotsiatsiooni, et tegemist on erilise hoolega valmistatud kvaliteetse viinaga. Pealinna

viin tähise kasutamine on kaubamärgi Stolichnaya vodka sõnaühendi kasutamine tõlkes ja

see ei muuda sõna kombinatsiooni eristatavaks. Sõnade foneetiline tähistus on erinev, kuid

semantiline on sama. Kostja rikkus sõnaühenditega Stolichnaya vodka ja Pealinna viin

toodete markeerimisel, nende ladustamisel ja turustamisel hageja kui kaubamärgiomaniku

õigust, kuna tegemist on äravahetamiseni sarnaste tähistega, nendel sõnadel on tarbija

7(15)

jaoks üks ehk eksitav tähendus. Vaidlust ei ole, et hageja kui kaubamärgi litsentsiaat

nimetatud tegevuseks kostjatele luba ei olnud andnud.

30. Põhjuslik seose osas leidis kohus, et kui kostja ei oleks õigusvastaselt kaubamärki

kasutanud, ei oleks kaubamärgiomanikule ega hagejale kui kaubamärgi litsentsiaadile

kahju tekkinud.

31. Kostjal tuleb vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta pole kahju tekitamises süüdi (TsK

§ 448 lg 2). Kaubamärgiomaniku pöördumisega (I kd tl 185-187, tõlge tl 219-221) on

tõendatud, et 05.10.1994 saabus kostjale kiri, milles juhiti tähelepanu kostjapoolsele

kaubamärgiomaniku õiguse rikkumisele. 26.10.1994 protokolliga (tl 57-60) on tõendatud,

et 26.10.1994 arutati kostja ja kaubamärgiomaniku vahel toimunud kohtumisel kostja

õigust kaubamärki kasutada. Protokolli p-st 1 nähtub, et kostja kasutas vaidlusalust

kaubamärki 20.08.1991-06.10.1994. Protokolli p 7.2 kohaselt tunnistas kostja alates

26.10.1994 kaubamärgiomaniku prioriteetset valdamisõigust Stolichnaya kaubamärgile

Eesti Vabariigis. Kostja käsitlus, et kuivõrd protokolli kohaselt kostjale eelneva aja eest

pretensioone ei esitatud, hilisema koostöö ajal 1995-1996 hagejal ega kaubamärgi

omanikul kostjale pretensioone kaubamärgi varasemast kasutamisest ei olnud, puudub

kostja süü, ei ole põhjendatud. Protokollist ei tulene poolte kokkulepet varasematest

rikkumistest vaidluste lõpetamise kohta. Nimetatut kinnitavad ka A. T. vande all antud

seletused (II kd, tl 247).

32. Kuivõrd kohus ei tuvastanud, et pooltel oleks olnud kokkulepe nõuetest loobumise suhtes,

ei ole hageja kohtusse pöördumine ja kahju nõude esitamine hea usu põhimõttega

vastuolus.

33. Asjaolu, et hiljemalt 30.06.1994 oli kostja teadlik registreeritud kaubamärgiomanikust,

samuti et kostja esitas ka ise analoogse etiketiga kaubamärgi registreerimistaotluse

07.04.1993, on tõendatud Tööstusomandi apellatsioonikomisjoni otsusega (I kd, tl 86-87).

Kostja taotlus kaubamärgi „Pealinna viin + kuju” registreerimiseks klassis 33 (viin) jäeti

rahuldamata, otsus jõustus 18.11.2004 (I kd, tl 194-202).

34. Ettevõtja peab oma tegevusala reguleerivaid eeskirju tundma, et käituda seaduskuulekalt.

Kostja pidi aru saama, et sarnase tähisega viina turule toomisel rikub ta kaubamärgi

omaniku õigusi.

Apellatsioonkaebus

35. AS Liviko palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus hagi

osaliselt rahuldas ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning

mõista hagejalt välja kostja kasuks menetluskulud.

36. Kaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas kohus ebaõigesti, et hagejal on nõudeõigus. Spirits

International B.V. kirjast ei tulene, et hageja palus Spirits International B.V.-l kostja vastu

hagi esitada, kuid viimane keeldus. Hagi esitamise ajal vaidlusaluse kaubamärgi suhtes

kehtinud ZAO Sojuzplodoimport ja hageja 10.02.1995 litsentsileping ei sätestanud, et

hageja pidi esitama hagi üksi ning kandma hagi esitamisega seotud kulud ja riskid. Samuti

ei muutnud nimetatud litsentsileping KaMS § 36 lg 2 nõudeid.

37. Hagi esitati 30.04.2004. Hageja 30.04.2004 e-kirja Spirits International B.V.-le ei saa

käsitleda kaubamärgiomaniku eelneva teavitamisena tema õiguste rikkumisest. E-kirjast ei

nähtu, milline manus sellele lisati, puudub tekstiosa, ei nähtu hageja esitatavate nõuete

olemus ega sisu. 30.04.2004 e-kiri ei tõenda kaubamärgiomaniku eelnevat keeldumist hagi

esitamisest kostja vastu. VAO Sojuzimport 16.08.1995 kiri ei seondu hagi esitamise aegse

kaubamärgiomaniku Spirits International B.V.-ga ega ole asjakohane.

38. Kohus kohaldas ebaõigesti KaMS § 36, leides, et hageja saab nõuda all-litsentsitasude

saamata jäämisest hagejale väidetavalt tekkinud kahju ka aja eest, kui hagejat juriidiliselt

ei eksisteerinud ning aja eest, kui kaubamärgiomaniku poolt hagejale antud

kaubamärgilitsents ei kehtinud. Kohtu KaMS § 36 lg-te 1 ja 2 grammatiline tõlgendus ja

8(15)

sellest tulenev järeldus on ebaõige. KaMS § 36 lg 2 alusel ei saa litsentsisaaja omandada

õigust nõuda teisele isikule – kaubamärgiomanikule – tekkinud kahju hüvitamist.

Litsentsisaajal on õigus esitada nõudeid ainult temale tekkinud kahju hüvitamiseks

kehtivast kaubamärgilitsentsist tulenevalt. Kohtu viidatud KaMS seletuskirjast ja

stenogrammist ei tulene, et litsentsisaajal on õigus nõuda kaubamärgiomanikule tekkinud

kahju hüvitamist. Hageja nõutav kahju saab tekkida ainult kehtivat litsentsi omavale

litsentsisaajale, mitte kaubamärgiomanikule. Hageja ei saa nõuda temale väidetavalt

tekkinud kahju hüvitamist aja eest, kui hagejat juriidiliselt ei eksisteerinud ning kui

kaubamärgiomaniku poolt hagejale antud kaubamärgilitsents ei kehtinud. Kohus jättis

ebaõigesti tuvastamata hagejale antud kaubamärgilitsentsi kehtivuse alguse ja lähtus

ebaõigest seisukohast, et hageja nõudeõigus ei sõltu litsentsi kehtivusest. Kohus rikkus

TsMS § 442 lg-t 8.

39. Kohus jättis hindamata kostja vastuväite ja põhjendused, et hagejale antud

kaubamärgilitsents ei saanud kehtida enne vaidlusaluse kaubamärgi registreerimist

kaubamärgiregistris (s.o 14.12.1994). Kehtinud KaMS § 21 kohaselt sai litsentsi anda

registreeritud, mitte taotletava kaubamärgi suhtes. Kaubamärgi taotleja ei saa anda

kaubamärgile litsentsi, kuna taotlejal ei ole tekkinud õigusi, mida litsentsilepinguga anda.

AO „Rosvestalko” ja hageja vahel 30.06.1993 sõlmitud litsentsileping ei saanud anda

hagejale kaubamärgi litsentsisaaja õigusi enne kaubamärgi registreerimist 14.12.1994.

40. Kohus jättis ebaõigesti tuvastamata ja kohaldamata nn esimeste litsentsitasude nõude

aegumise kogu ulatuses. Kohus tuvastas õigesti, et hageja seaduslik esindaja sai

kaubamärgiga seotud õiguste väidetavast rikkumisest teada 1993 veebruaris. Kohus lähtus

nn esimeste litsentsitasude määratlemisel analoogia korras hageja ja kostja vahel

26.04.1995 sõlmitud all-litsentsilepingust, mille p 6.1 kohaselt kuulub esimene

litsentsitasu maksmisele 14 päeva jooksul lepingu sõlmimisest. Seega muutusid esimesed

all-litsentsitasud sissenõutavaks vastavalt 1993 veebruaris ja 1994 veebruaris. Ka hageja

lähtus 1993 ja 1994 nn esimese all-litsentsitasu intressiarvestuses sellest, et esimese

litsentsitasu võlgnevus tekkis vastava aasta veebruari lõpu seisuga ning arvestas esimeselt

litsentsitasult intressi vastava aasta 10 kuu eest. Nn esimeste all-litsentsitasude nõue

muutus sissenõutavaks enne 28.04.1994 ja nõude suhtes tuleb aegumist kohaldada kogu

ulatuses. Hagi esitati 30.04.2004 ja esialgses hagiavalduse nõuded tuleb lugeda aegunuks

kostja väidetava tegevuse osas, mis toimus enne 30.04.1994.

41. Kohus jättis ebaõigesti tuvastamata ja kohaldamata hageja 14.06.2005 esitatud täiendavate

nõuete suhtes aegumise kogu vaidlusaluse perioodi osas ning hindamata kostja vastavad

põhjendused. 14.06.2005 esitas hageja nõude nn järgnevate all-litsentsitasude

saamatajäämisest tuleneva kahju hüvitamiseks ja saamata jäänud all-litsentsitasudelt

arvestatud intressi saamiseks. Nimetatud nõuded on aegunud kostja väidetava tegevuse

osas, mis toimus enne 14.06.1995, seega kogu ulatuses.

42. Kohus tuvastas ebaõigesti nn esimeste litsentsitasude saamatajäämisest tekkinud varalise

kahju summas 880 000 krooni. Kohus tuvastas, et hageja nõuded on aegunud kostja

tegevuse suhtes, mis leidis aset enne 28.04.1994, et kostja 1995.a esimesel poolaastal

vaidlusaluse kaubamärgiga tähistatud viina ei tootnud. Otsusest ei nähtu, milliste

perioodide eest all-litsentsitasud määrati. Hageja nõuete aluseks olev periood algab

02.02.1994, esimene 1-aastane periood on 02.02.1993-01.02.1994, järgmine 1-aastane

periood 02.02.1994-01.02.1995. Esimese perioodi osas on hageja nõuded aegunud, teise

perioodi osas on hageja nõuded osaliselt aegunud (02.02.1994-28.04.1994), 01.01.1995-

01.02.1995 osas kohus tuvastas, et kostja vaidlusalust kaubamärki ei kasutanud. Ebaõige

on lugeda hageja nõue esimeste litsentsitasude osas põhjendatuks pooles ulatuses, kuna ka

teisest 1-aastasest perioodist ligikaudu 1/3 aja eest ei saa litsentsitasusid nõuda. Kohus

lähtus ebaõigesti eeldusest, et esimene all-litsentsitasu kuulub arvestamisele 1-aastaste

9(15)

perioodide kaupa. Esimene litsentsitasu on ühekordne makse, mis on seotud

litsentsilepingu sõlmimise ja algusega. Kohus kostja vastuväiteid ei hinnanud.

43. Kohus tuvastas ebaõigesti nn järgnevate litsentsitasude saamatajäämisest tekkinud varalise

kahju. Kohtu poolt arvestatud tõendid – kostja 1994 aastaaruanne, tolliameti vastus

hagejale ning ICC Counterfeiting Intelligence Bureau ja kostja vaheline kirjavahetus ei

kajasta tähise kasutamise koguseid ja aega. Ei ole tõendatud, et järgnevate all-

litsentsitasude suuruse määratlemisel arvesse võetud toodanguaruannetes tähisega

„Pealinna”

märgitud

tooted

olid

märgistatud

vaidlusaluse

kaubamärgiga

või

äravahetamiseni sarnase tähisega kehtinud KaMS § 5 lg 3 mõttes. Tähis „Pealinna” ei ole

äravahetamiseni sarnane kaubamärgiga „Stolichnaya Vodka+kuju” (kirillitsas). Kohus

jättis järgnevate litsentsitasude suuruse määratlemisel ebaõigesti arvestamata 26.04.1995

litsentsilepingu p 6.6.

44. Kohus tuvastas ebaõigesti saamata jäänud intressidest tekkinud varalise kahju. Kohus

lähtus ebaõigesti pangalaenude puhul rakendatavatest kroonilaenu intressimääradest.

Riigikohus viitas otsuses III-2/1-36/94 saamatajäänud tulu arvestamisel pankade poolt

makstavale intressile (s.o hoiuseintressile), mitte pangalaenude puhul rakendatavale

intressile. Hoiuseintressid on laenuintressidest madalamad. Kostja palus võtta asja

materjalide juurde Hansapanga ja SEB Panga vastused päringule hoiuse- ja

laenuintresside kohta perioodil 1993-2003

45. Kohtu intressiarvestus esimeste litsentsitasude võlgnevuselt lähtus ebaõigesti 1994.a

täisaastast. Hageja arvestas 1994.a intressi 10 kuu eest – esimene võlgnevus tekkis

veebruari lõpus. Intressi arvestus on vastuolus TsMS § 436 lg-ga 4 ja §-ga 439. Kui kohus

tuvastas, et hageja nõuded on aegunud tegevuse suhtes, mis leidis aset enne 28.04.1994,

arvestas kohus ebaõigesti intressi 28.04.1994 eelneva perioodi eest. Kohus ei arvestanud

kostja vastuväiteid.

46. Kohus ei põhjendanud, milliste tõendite alusel ta järeldas, et Stolichnaya Vodka” sõnaline

kaubamärk oli vaidlusalusel perioodil Eestis üldtuntud. Kohus ei põhjendanud oma

järeldust, et ta ei nõustu kostjaga, et kaubamärgi registreerimise taotlus ei tekita

taotletavale kaubamärgile õiguskaitset, mistõttu ei saa sellest tuleneda kolmandatele

isikutele kohustusi ega keelde. Kohus ei hinnanud kostja põhjendusi KaMS § 17 lg 1

vastuolu kohta Põhiseaduse ja õiguse üldpõhimõtetega ning kostja taotlust selle sätte

kohaldamata jätmiseks. Kohus ei võtnud seisukohta kostja põhjenduse osas, et

vaidlusalusel perioodil ei olnud võimalik patendiameti menetluses olevate kaubamärgi

registreerimistaotlustega tutvuda ja jättis ebaõigesti arvesse võtmata patendiameti kirja,

milles patendiamet eelnimetatut kinnitas. Kohus ei põhjendanud, miks puudub

patendiametil pädevus tõlgendada oma KaMS–st tulenevaid õigusi. Alles 1998 jaanuaris

jõustus KaMS täiendus, mis sätestas registreerimistaotluste kohta andmete väljastamise.

Kohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1 ja 442 lg-t 8, mis viis kostja tegevuse õigusvastasuse ja

süü ebaõigele hindamisele.

47. Kohus tuvastas kostja tegevuse õigusvastasuse ja süü hindamisel asjaolusid ebaõigesti.

Kohus tuvastas ebaõigesti, et tähis „Pealinna” on äravahetamiseni sarnane vaidlusaluse

kaubamärgiga. Tööstusomandi Apellatsioonikomisjoni 26.08.1994 otsusest nähtub, et RE

„Liviko” kasutab tähist Pealinna viin oma toodetel alates 1953. Apellatsioonikomisjon

leidis, et RE Liviko poolt aastaid toodetud viin „Stolichnaya Vodka” on Eestis üldtuntud

ning et vaidlusaluse kaubamärgi taotleja tootmiskoondis Kalingradskoje poolt turule tulev

„Stolichnaya Vodka” kaubamärgiga tähistatud viin võib tarbijat eksitada kauba päritolu

suhtes. Eeltoodust lähtuvalt ei saanud tähis „Pealinna” olla Eestis vaidlusalusel perioodil

äravahetamiseni sarnane vaidlusaluse kaubamärgiga. Tähis „Pealinna” oli alates 1953

tuntud kui Liviko toote tähis. Seega ei saanud Liviko nimetatud tähise kasutamisega ära

kasutada vaidlusaluse kaubamärgi mainet või rikkuda sellega seotud õigusi.

10(15)

48. Kohus hindas ebaõigesti 26.10.1994 kohtumise protokolli. Protokolli p-st 7.2 nähtub, et

pooled leppisid kokku, et kostja tunnistab VAO-i Sojuzplodoimport õigust vaidlusalusele

kaubamärgile alates 26.10.1994. Protokollist ilmneb, et VAO-l Sojuzplodimport ega AO-l

Rosvestalko ei olnud pretensioone ega nõudeid RE Liviko suhtes seoses protokollile

eelneva ajaga. Eeltulenevalt ei saa kostjale esitada nõudeid 26.10.1994 eelnenud aja eest.

Kohus kostja põhjendusi ei hinnanud.

49. Kohus kohaldas ebaõigesti KaMS § 17 lg-t 1 ja tööstusomandi kaitse Pariisi

konventsiooni art 4. Kohus samastas ebaõigesti kaubamärgi õiguskaitse alguse ja

kaubamärgi prioriteedi. Kaubamärgi prioriteet ei oma õiguskaitse algusaja määramisel

tähtsust. Tööstusomandi kaitse Pariisi konventsiooni art 4 ei oma tähtsust, kuna sätestab

nn konventsiooniprioriteedi, mille kohaselt võib kaubamärgi taotleja kasutada teatud

tingimustel prioriteedikuupäevana teises riigis varem esitatud registreerimistaotluse

kuupäeva. Vaidlusaluse kaubamärgi taotlemisel konventsiooniprioriteeti ei taotletud.

Kohus kostja vastavaid põhjendusi ei hinnanud.

50. Kohus jättis ebaõigesti tuvastamata hageja nõuete vastuolu hea usu põhimõttega. Asja

materjalidest nähtub, et hageja alustas informatsiooni kogumist vaidlusaluse kaubamärgi

kasutamise kohta aastatel 1993-1995 alles 2001 veebruaris, seega alles 8 aastat pärast

väidetava rikkumise algust. Õige ei ole põhjendada hagi esitamist üle 11 aasta pärast

väidetava rikkumise algust tõendite kogumise vajadusega. Suurema osa hageja nõudest

moodustab väidetavalt saamata jäänud litsentsitasudelt arvutatud intress 1993-2003 eest.

Intressinõude suurus on tingitud hagi esitamisega viivitamisest. Selline viivitus hagi

esitamisel, sellest tulenev saamata jäänud tulu nõue ja selliselt tekitatud intressinõue on

vastuolus hea usu põhimõttega. Asjaolu, et 8 aasta jooksul pärast väidetava rikkumise

algust ei võetud ette mingeid samme nõuete esitamiseks kostja vastu, näitab kaubamärgi

selleaegsete omanike nõuete puudumist. Kohus ei andnud hinnangut kostja väitele, et

vaidlusaluse kaubamärgi registreerimine Eesti Vabariigis sai võimalikuks tänu kostja

nõusolekule. Kohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8, mis viis hageja nõuete hea

usu põhimõttele vastavuse ebaõigele hindamisele.

Vastus apellatsioonkaebusele

51. Aktsiaselts Stol-I ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle

rahuldamata.

Menetluse edasine käik

52. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 04.06.2008 otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus rahuldas hagi suuremas ulatuses kui 880 000 krooni, ning rahuldas hagi

osaliselt. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitisena

880 000 krooni ja jättis menetluskulud poolte endi kanda.

53. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas,

millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, ning jätta jõusse maakohtu otsuse.

Kostja esitas samuti kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada

osas, millega hagi osaliselt rahuldati ning millega jäeti kostja menetluskulud hagejalt välja

mõistmata, ja saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

54. Riigikohus rahuldas 17.12.2008 otsusega hageja ja kostja kassatsioonkaebused osaliselt,

tühistas ringkonnakohtu otsuse TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi

väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saatis asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis, et hageja kahju hüvitamise

nõude hilisem suurendamine ei ole lisandunud nõude osas aegunud.

55. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13.04.2009 otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja kohtukulu

415 750 krooni. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt võib lugeda tuvastatuks, et kostja

11(15)

kasutas kaubamärki kuni 06.10.1994. Vaidluse all on seega kaubamärgiõiguste rikkumine

ajavahemikul 28.04 kuni 06.10.1994. Mingeid andmeid, millest võiks järeldada, et kostja

tootis "Pealinna viina" ka pärast 06.10.1994, ei ole hageja esitanud. Et kaubamärk kanti

registrisse 14.12.1994, siis puudutab kogu vaidlusalune ajavahemik kaubamärgi registrisse

kandmisele eelnenud aega.

56. Riigikohus

rahuldas

23.10.2009

otsusega

hageja

kassatsioonkaebuse,

tühistas

ringkonnakohtu otsuse TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

57. Riigikohus märkis otsuses, et enne 01.05.2004 kehtinud KaMS § 17 lg-s 1 sätestatu

kohaselt kehtib õigus kaubamärgile registreerimistaotluse saabumise kuupäevast kuni

kümne aasta möödumiseni registrisse kandmise kuupäevast. Riigikohus on varem samas

asjas 17.12.2008 tehtud otsuses juba märkinud, et kui kaubamärk registreeritakse, siis saab

kaubamärk tulenevalt enne 01.05.2004 kehtinud KaMS § 17 lg-st 1 õiguskaitse alates

registreerimise taotluse esitamisest, seega tagasiulatuvalt.

Ringkonnakohtu seisukoht

58. Ringkonnakohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud tsiviilasja

materjaliga, leiab, et maakohtu otsust tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada

kahjuhüvituse

väljamõistmise

osas

ja

kohtukulude

väljamõistmise

osas.

Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada.

59. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille

peale on kaevatud.

60. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle

• 02.02.1993 esitas VAO Sojuzplodoimport õiguseellane AOOT Rosvestalko

kaubamärgi "Столичная водка + kuju" (sh ladina tähtedega "Stolichnaya vodka +

kuju") (edaspidi ka "Stolichnaya") registreerimise taotluse Patendiametile

• hageja kanti juriidilise isikuna Eesti ettevõtteregistrisse 9. juunil 1993;

• AOOT Rosvestalko ja hageja sõlmisid 30.06.1993 litsentsilepingu, millega

esimene andis hagejale kaubamärgi "Stolichnaya + kuju" ainukasutusõiguse Eesti

Vabariigis;

• kaubamärk "Stolichnaya + kuju" kanti registrisse 14.12.1994;

• kaubamärgi õiguskaitse tekkis tagasiulatuvalt alates registreerimistaotluse

saabumise kuupäevast 02.02.1993.

• 26.10.1994 tunnustas kostja alates 06. 10.1994 VAO Sojuzplodoimport

prioriteetset valdamisõigust kaubamärgile "Stolichnaya + kuju".

• hageja kahjunõue kostja vastu, mis puudutab aega enne 28.04.1994, on aegunud;

• 26.04.1995 sõlmisid hageja ja kostja litsentsilepingu, millega hageja andis kostjale

üheks aastaks all-litsentsi kaubamärgi "Stolichnaya + kuju" kasutamiseks.

• hageja kahju hüvitamise nõude hilisem suurendamine ei ole lisandunud nõude osas

aegunud.

61. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et hagejal kui litsentsiaadil on õigus kostja vastu

nõuet esitada. Nimetatud asjaolu tuvastamisel on maakohus õigesti lähtunud peamise

tõendina kaubamärgiomaniku Spirits International B.V. kirjast (IV kd, tl 20-23), millest

järeldub, et hagi esitamise aegne kaubamärgi omanik oli teadlik hagi esitamisest, leidis, et

hagi esitamine on hageja kohustus ning keeldus ise selle esitamisest.

62. Kolleegium nõustub ka maakohtu seisukohaga, et vaidluses tuvastatud asjaolud ei

võimalda teha järeldust, et 28.04.2004 esitatud hagi osas peaks kohaldama hea usu

põhimõttest tulenevat nõude maksmapanemise keeldu. Kuivõrd tuvastatud ei ole, et

12(15)

pooltel oleks olnud kokkulepe nõudest loobumise kohta, ei ole hageja kohtusse

pöördumine ja kahjunõude esitamine hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja pahameel, et

hageja jättis oma õiguse kohtusse pöörduda pikka aega kasutamata, ei ole põhjendatud,

kuna üldjuhul ei saa seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea

usu põhimõttest lähtuvat uut tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi

esitada.

63. Samuti jagab ringkonnakohus delikti koosseisu tuvastamist puudutavaid maakohtu

seisukohti.

64. Maakohus tõlgendas ja kohaldas õigesti enne 01.05.2004 kehtinud kaubamärgiseaduse

(edaspidi varasema KaMS) § 36. Maakohus on oma otsuses leidnud, et varasema KaMS

§ 36 lg 1 p 2 ja lg-t 2 koosmõjus grammatiliselt tõlgendades läheb kaubamärgiomaniku

keeldumisel hagi esitamisest selle nõude esitamise õigus üle litsentsiaadile, kui

litsentsileping ei sätesta teisiti. Tegemist on legaaltsessiooniga. Seega saab litsentsiaat

nõuda ka kaubamärgiomaniku saamata jäänud tulu ja seetõttu pole oluline, millal

litsentsiaat kui juriidiline isik registrisse kanti või millal litsentsileping tema suhtes

jõustus.

65. Ebaõige on kostja seisukoht, et hagejal ei saanud tekkida litsentsisaaja õigusi enne

kaubamärgi

registreerimist

14.12.1994.

Varasema

KaMS § 21

kohaselt

võib

kaubamärgivaldaja (litsentsiaar) litsentsilepingu alusel anda kaubamärgi kasutamise

õiguse

teisele

isikule/teistele

isikutele

(litsentsiaadile/litsentsiaatidele).

Kaubamärgiseadusest ei tulene, et isik, kes esitas kaubamärgi registreerimiseks taotluse

Patendiametile, ei saanud sõlmida litsentsilepingut enne kaubamärgi registris

registreerimist.

66. Maakohtu põhjendused nende asjaolude tuvastamisel ja hinnang tõenditele on olnud

igakülgne, täielik ja objektiivne ning kolleegiumil ei ole alust anda esitatud tõenditele

teistsugust hinnangut või kujundada nende pinnalt maakohtu otsustusele vastupidist

seisukohta. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega täies ulatuses

ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.

67. Hageja on esitanud kahju hüvitamiseks kolm nõuet. Esimese nõude olemasolu ja suuruse

põhjendamisel on hageja viidanud 26.04.1995 sõlmitud litsentsilepingus sisalduvale

kokkuleppele nn esimese litsentsitasu kohta, mille suurus oli 880 000 krooni aastas. Teise

nõude olemasolu ja suurust põhjendab hageja 26.04.1995 sõlmitud litsentsilepingus oleva

nn järgneva litsentsitasu kokkuleppega ning kolmandat nõuet asjaoluga, et kui kostja oleks

hankinud kaubamärgi kasutamiseks loa, oleks hageja saanud all-litsentsitasu ning võinud

sellelt teenida intressi.

68. Varasema KaMS § 34 kohaselt võetakse kaubamärgiomanikule või litsentsiaadile

tekitatud kahju suuruse arvutamise aluseks tulu, mida ta oleks saanud kaubamärgi

normaalsel kasutamisel. Riigikohus on 20. 06.2007 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-67-07

leidnud, et saamata jäänud tulu on tasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige

tema tehtud ettevalmistuse tõttu tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat

asjaolu ei oleks esinenud. Kahju hüvitamise üldpõhimõtete kohaselt peab kahju olemasolu

ja suurust tõendama kahjustatud isik. Intellektuaalomandi õiguste rikkumise korral on

kahju täpse suuruse kindlakstegemine komplitseeritud. Sellises olukorras vastab seaduse

mõttele hageja lähtumine kahju olemasolu ja suuruse põhjendamisel all-litsentsitasust,

mida kostja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa kaubamärgi kasutamiseks.

69. Kuna hageja nõude puhul on tegemist lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega, tähendab

see, et poolte vahel 26.04.1995 sõlmitud litsentsileping saab olla vaidluse lahendamisel

orientiiriks üksnes kahju hüvise suuruse kaudsel kindlaksmääramisel. Sõlmitud lepingust

ei saa (erinevalt kostja seisukohast) lähtuda ühegi tähtaja arvutamisel ega (erinevalt hageja

seisukohast) esitatud nõuete omavahelisel seostamisel.

13(15)

70. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude

uut tuvastamist vajalikuks.

71. Aegumist silmas pidades saab kostja kahjutekitav tegevus vaidluses tähtsust omada alates

28.04.1994, s.t päevast, millest arvates nõue ei ole aegunud. Kahjutekitava tegevuse

lõpuks loeb hageja litsentsilepingu sõlmimist 26.04.1995. Maakohus on oma otsuses

märkinud, et kohus tugineb saamata jäänud tulu kindlakstegemisel arhiivist välja nõutud

toodanguaruannetele ega arvesta turustatud koguseid. Kostja 1995. aasta toodangu

aruannetega on tõendatud, et 1995. aastal tootis hageja viina märgiga "Stolichnaya vodka"

ainult kolmandas ja neljandas kvartalis. Tõendist nähtub, et 1995. aasta jaanuarist kuni

26.04.1995 kostja hageja õigusi viina tootmisega ei rikkunud. Seega tuvastas maakohus, et

1995. aasta esimesel poolaastal kostja hageja õigusi ei rikkunud. Samuti on maakohus

otsuses tuvastanud, et 26.10.1994 protokolliga (I kd, tlk 57-60) on tõendatud, et

26.10.1994 arutati kostja ja kaubamärgiomaniku vahel toimunud kohtumisel kostja õigust

kaubamärki kasutada ning protokolli p-st 1 nähtub, et kostja kasutas vaidlusalust

kaubamärki ajavahemikul 20.08.1991 kuni 06.10.1994. Hageja maakohtu otsust ei

vaidlustanud. Seega tuleneb maakohtu tuvastatud ja hageja poolt vaidlustamata asjaolust

"et kostja kasutas kaubamärki kuni 06.10.1994. ", kaubamärgi tegeliku kasutamise aeg.

72. Eeltoodu alusel saab hageja kahju hüvitamist nõuda kaubamärgi loata kasutamise eest

ajavahemikul 28.04.1994 kuni 06.10.1994.

73. Sellest tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus esimese nõude puhul maakohtu järeldustega

kahju suuruse osas. 26.04.1995 litsentsilepingu p 6.1 kohaselt oli üheaastase lepingu nn

esimese litsentsitasu suuruseks 880 000 krooni. Hageja soovis esimeste litsentsitasude

mittelaekumise eest 1993 ja 1994 aastal kokku 1 760 000 krooni. Maakohus leidis, et

kuivõrd hageja nõue on kostja tegevuse osas kuni 28.04.1994 aegunud, on hageja nõue

põhjendatud pooles osas, so 880 000 krooni. Ringkonnakohtu arvates tuleb nn esimese

litsentsitasu

saamatajäämisest

tingitud

kahju

suuruse

arvestamisel

lähtuda

proportsionaalselt ajast, mil kostja kaubamärki kasutas. Maakohtu poolt tuvastatud

asjaoludest tuleneb, et kostja kasutas vaidlusalust kaubamärki ajavahemikul, mille eest

hagejal on õigus kahju hüvitamist nõuda, 162 päeva (28.04.1994-06.10.1994). Seega on

põhjendatud nn esimese litsentsitasu saamatajäämisest tingitud kahju hüvitamiseks välja

mõista 390 575 krooni (880 000 : 365 x 162).

74. Teise nõude osas nõustub ringkonnakohus maakohtu poolt tuvastatud varalise kahju

suurusega nn järgnevate litsentsitasude osas. Maakohus tugines saamata jäänud tulu

kindlakstegemisel arhiivist välja nõutud toodangu aruannetele ega arvestanud turustatud

koguseid. Pooled neid andmeid vaidlustanud ei ole. Kuivõrd sõlmitud litsentsilepingule

saab tugineda vaid oletusliku kahju suuruse arvestuse tegemisel, ei pea paika kostja

seisukoht, et kahju hüvitisest tuleks teha mahaarvestusi silmas pidades 26.04.1995

sõlmitud litsentsilepingus ettenähtud tasu maksmise tähtaegu, samuti lepingus ette nähtud

võimalusi teha litsentsisaajal kinnipidamisi mahahindlusena. Seega on põhjendatud nn

järgnevate litsentsitasu saamatajäämisest tingitud kahju hüvitamiseks välja mõista 517 248

krooni.

75. Kolmanda nõudena soovib hageja intresse rahalt, mida ta ei saanud tulutoovalt kasutada,

seisuga kuni 31.12.2003. TsK § 222 lg 1 ja varasema KaMS § 36 lg 1 p 2 alusel on

hagejal õigus nõuda saamata jäänud tuluna ka tulu, mida ta oleks saanud, kui kostja ei

oleks loata kaubamärki kasutanud ja oleks tasunud all-litsentsitasud. Hageja lähtub intressi

summa arvutamisel Eesti Panga kroonilaenu intressi määrast, mida ringkonnakohus ei loe

põhjendatuks. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et ta oleks raha kasutamisel

sellist intressi saanud. Hageja tugineb oma nõude Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr III-

14(15)

2/1-36/94, kuid selles asjas mõeldi saamata jäänud tulu all võimalikku hoiuse intressi

(mitte laenuintressi), mida hageja oleks pangast saanud, kui kostja oleks kohustust täitnud.

76. Samas võib eeldada, et ettevõtja hoiab raha, mida ta muul moel tulusamalt ei kasuta, siiski

pangas. All-litsentsitasudena saadud raha oleks pangas hoiustatuna teeninud hoiuseintressi

ja selle saamata jäämist võib pidada hageja kahjuks.

77. Hageja esitas tabelid alternatiivsena ka hoiuseintressi alusel arvutatud kahju suuruse

kohta (Ringkonnakohtule 04.01.2010 esitatud avalduse Lisa 3). Nimetatud tabelit tuleb

korrigeerida nn esimeselt litsentsitasult arvutatud hoiuseintressi osas, eelkõige seetõttu, et

ringkonnakohus luges põhjendatud kahju suuruseks esimese litsentsitasu osas vaid

390 575 krooni, tabelis aluseks võetud 880 000 krooni asemel. 1994. aasta 248 päeva

kohta käiv protsendimäär on 7,90 %. Seega oleks intressisumma 1994. aasta eest

30 855,43 krooni. Põhisumma pluss juurdetulnud intressisumma on summaks, millelt

järgmisel aastal on võimalik teenida intressi jne. Eeltoodu alusel on nn esimeselt

litsentsitasult hoiuseintress lähtudes hageja tabelis toodud intressimääradest aastas

ajavahemikus 28.04.1994 – 31.12.2003 Eesti kroonides järgmine:

Aasta Summa perioodi Intressimäär Intressi

alguses aastas %-des summa

1994 390 575,00 11,62 / 7,90 30 855,43

1995 421 430,42 9,22 38 855,88

1996 460 286,30 8,36 38 479,93

1997 498 766,23 12,43 61 996,64

1998 560 762,87 12,93 72 506,64

1999 633 269,50 6,12 38 756,09

2000 672 025,59 5,31 35 684,59

2001 707 710,14 4,02 28 449,95

2002 736 160,08 3,4 25 544,75

2003 761 704,83 2,53 19 271,13

Summa 390 401,03

78. Ringkonnakohus nõustub hageja poolt nn järgnevatelt litsentsitasudelt arvutatud

hoiuseintressi tabelis toodud summadega, kuid ei nõustu tehtud järeldusega

intressisummade kohta. Hageja on liitnud intressisummadele ka algsumma, millelt

intressid on arvutatud. Algsumma 517 248 krooni kuulub hagejale väljamõistmisele teise

nõude alusel ja seda ei saa uuesti liita intressisummale. Intressisummad kokku

ajavahemikus 1995 - 2003, mida hageja oleks võinud teenida hoiustades nn järgnevaid

litsentsitasusid pangas, on 441 292,88 krooni.

79. Seega kokku on hageja kahju, mida ta oleks võinud intressidena teenida 831 693,91

krooni ( 390 401,03 + 441 292,88 ).

80. Ringkonnakohtus esitas hageja esmakordselt ka viivisenõude, põhjendades seda asjaoluga,

et tsiviilasja menetlus on veninud erakordselt pikaks ja kostja ei ole hagi omaks võtnud.

Hageja palub raha maksmisega viivitamise eest välja mõista kostjalt viivist kokku

1 481 104,43 krooni. Hageja leiab, et tal on õigus viivisenõue esitada TsMS § 376 lg 4 p 2

alusel. Kostja vaidles viivisenõude esitamisele vastu, leidis, et hagejal puudub õigus

viivisenõude esitamiseks käesolevas menetluses ja sel põhjusel ei tuleks seda nõuet

menetleda.

81. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga viivisenõude menetlemise osas. Tegemist ei

ole viivise suurendamisega, sest hageja ei ole viivise nõuet esimese astme kohtule üldse

esitanud. Kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda menetleda uut nõuet

15(15)

apellatsiooniastmes, samuti muuta nõuet ilma kostja nõusolekuta. TsMS § 376 lg 4 p 2

kohaselt ei peeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõude suurendamist,

vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Viivisenõude esitamist ei saa pidada ei põhi-

ega

kõrvalnõude

suurendamiseks

või

laiendamiseks.

Tegemist

on

iseseisva

kõrvalnõudega,

mida

hageja

pole

varem

esitanud.

Seega

tuleb

hageja

apellatsioonimenetluses esitatud viivisenõue jätta läbi vaatamata.

82. Eeltoodu alusel kuulub hagi rahuldamisele kokku summas 1 739 516,91 krooni ( 390 575

+ 517 248 + 831 693,91 ).

83. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud,

teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi

rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete

suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hageja esitas

nõude 16 483 942 krooni väljamõistmiseks, millest rahuldamisele kuulub 1 739 516,91

krooni, so hagi rahuldatakse 11 % ulatuses. Seega tuleb kõik kohtukulud jätta 11 %

ulatuses kostja ja 89 % ulatuses hageja kanda. Hageja on tasunud riigilõivu 824 198

krooni ja tõendi hankimise kulu 29 205 krooni, kostja on tasunud riigilõivu 115 750

krooni. Hageja ja kostja on kandnud õigusabikulu mõlemad üle 300 000 krooni.

Ringkonnakohus peab arvestades asja keerukust, selle ettevalmistamiseks kulunud aega

ning kohtuistungite kestvust mõlema poole põhjendatud õigusabikulu suuruseks 300 000

krooni. Seega on jaotamisele kuuluvad menetluskulud kokku 1 569 153 krooni, millest

hageja on kandnud 1 153 403 krooni ja kostja 415 750 krooni. Vastavalt hagi rahuldamise

ulatusele peab hageja kandma 1 396 546 krooni ja kostja 172 607 krooni. Seega tuleb

hagejalt kostja kasuks välja mõista kohtukuluna 243 143 krooni.

G. Kivinurm M. Klaar U. Loonurm