3-09-1425/21 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-1425 Haldusasi Heili Kaarese kaebus põllumajandusministri 28. mai 2009 otsuse nr 3.6-9/2500-2 tühistamise ning asja uueks läbivaatamiseks kohustamise nõudes Menetlusosalised Kaebuse esitaja Heili Kaares Vastustaja Põllumajandusministeerium, esindaja advokaat Brigitta Mõttus Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 15.09.2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Heili Kaarese apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 25. jaanuar 2010

RESOLUTSIOON

Muuta Tallinna Halduskohtu 15.09.2009 otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustest lähtuvalt. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata ja Heili Kaarese apellatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 01.03.2010. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, võib Riigikohus lahendada kaebuse kirjalikus menetluses (HKMS § 61 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (edaspidi ÕVVTK) Viljandi maakonnakomisjoni 24. märtsi 1993 otsusega nr 10-2349 tunnistati omandireformi objektiks Polli vallas asuv Xxxxx x-xx talumaa 12,18 ha ulatuses ning maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks Aino Lagle, Leili Konsand ja Eino Tops. Viimase õigusjärglaseks on Heili Kaares.

3-09-1425 2(7) Lähtudes Eesti Põllumajandusülikooli Polli Aianduse Instituudi 12. novembril 2002 esitatud taotlusest võttis Karksi Vallavalitsus 16. juunil 2003 vastu korralduse nr 190, millega anti nõusolek jätta sordiaretusistandusena riigi omandisse 2,4 ha Xxxxx x-xx talumaast. 24. novembri 2004 käskkirjaga nr 454 jättis põllumajandusminister riigi omandisse muuhulgas 2,44 ha suuruse Xxxxxxxx maaüksuse. Karksi Vallavalitsuse 4. novembri 2008 korraldusega nr 748 (edaspidi korraldus nr 2008/748) jäeti maareformi seaduse (MRS) § 31 lg 1 p 1 alusel Xxxxx x-xx talumaast tagastamata maad 2,5374 ha ulatuses. 2. veebruari 2009 korraldusega nr 44 (edaspidi korraldus 2009/44) muutis Karksi Vallavalitsus eelnimetatud korraldust, märkides selle õigusliku alusena MRS § 6 lg 2 p 4 ja lg 3 ning § 31 lg 1 p 1 ja faktilise alusena maa riigi omandisse jätmise, viidates põllumajandusministri 24. novembri 2004 käskkirjale nr 454. Tartu Halduskohtu 24. aprilli 2009 otsusega haldusasjas 3-09-123 jäeti rahuldamata Heili Kaarese kaebused korralduste nr 2008/748 ja 2009/44 tühistamiseks. 23. märtsil 2009 esitas Heili Kaares põllumajandusministrile taotluse 24. novembri 2004 käskkirja nr 454 kehtetuks tunnistamiseks. 28. mai 2009 otsusega nr 3.6-9/2500-2 jättis põllumajandusminister taotluse rahuldamata. 2. Heili Kaares taotleb halduskohtule esitatud kaebuses põllumajandusministri 28. mai 2009 otsuse tühistamist ning vastustaja kohustamist põllumajandusministri 24. novembri 2004 käskkirja nr 454 õiguspärasuse küsimuses uue haldusakti andmiseks. Kaebuse põhjendused on järgmised. Xxxxxxxx maaüksus on läinud riigi omandisse ebaseaduslikult, sest põllumajandusministri 24. novembri 2004 käskkirja andmisel ei arvestatud kaebuse esitaja huvidega, käskkiri on põhjendamata ning kaebuse esitajat ei kaasatud maa riigi omandisse jätmise menetlusse. Eesti Põllumajandusülikooli Polli Aianduse Instituudi 01. detsembri 1998 kirjast nr 28 nähtub, et Instituut vajab Xxxxx x-xx talu maad seal olevate katsete jätkamiseks kuni 2006. aasta lõpuni ning Instituut on nõus loobuma maa riigi omandisse jätmisest juhul, kui õigusjärgne omanik on nõus maad selle tähtajani instituudile rentima. Põllumajandusminister on 28. mai 2009 otsuses ebaõigesti leidnud, et 24. novembri 2004 käskkiri on õiguspärane haldusakt. Nõuetekohane haldusmenetlus peaks hõlmama muu hulgas puudutatud isikute menetlusse kaasamist, nende arvamuse ärakuulamist, asjaolude uurimist, tõendite kogumist ning erinevate huvide kaalumist. Kuna põllumajandusministri 24. novembri 2004 käskkiri neile nõuetele ei vasta, pole see tegelikult kontrollitav ja on juba ainuüksi seetõttu õigusvastane. Põllumajandusministri 28. mai 2009 otsuse põhjendustest nähtub, et kaebuse esitaja maa riigi omandisse jätmise menetlusse kaasamata jätmine võis mõjutada asja otsustamist. Sisuliselt ei ole põllumajandusminister kaebaja 23. märtsi 2009 taotluse alusel põllumajandusministri 24. novembri 2004 käskkirja nr 454 kontrollinud. 3. Põllumajandusminister peab kaebust põhjendamatuks, esitades järgmise põhjenduse. Põllumajandusministri 24. novembri 2004 käskkiri oli selle andmise ajal õiguspärane. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et teda ei kaasatud maa riigi omandisse jätmise menetlusse, kuivõrd ta oli käimasolevast protsessist teadlik ja Polli Aianduse Instituudi direktor T. U., kes samas oli volitatud esindama ka Põllumajandusministeeriumi riigi omandisse jätmise küsimuses, selgitas kaebuse esitajale maade riigi omandisse jätmist. Vastustaja rõhutab, et Tartu Halduskohtu otsuses nr 3-09-123 on tuvastatud, et kaebaja oli teadlik tagastatava maa riigile jätmise menetlusest alates 2003. aastast ega vaidlustanud ühtegi menetlustoimingut ning seetõttu

3-09-1425 3(7) ei saa ta väita, et teda ei ole menetlusse kaasatud ega tema huvidega ei arvestatud. Ka leiab vastustaja, et käesolevas asjas ei saa kaebuse esitaja tugineda põllumajandusministri käskkirja nr 454 õigusvastasusele, kuna selle vaidlustamise tähtaeg on ammu möödunud. Kaebuse esitaja poolt esitatud Polli Aianduse Instituudi 01. detsembri 1998 kiri nr 28 on võltsitud. Numbrit 28 kandev dokument on küll olemas, kuid kannab teist kuupäeva ja ei vasta sisult kaebaja poolt esitatule. Samuti on Instituudi endine direktor T. U. kinnitanud, et ei ole sellist kirja kirjutanud. Seda dokumenti ei saa käsitleda uue tõendina, mistõttu langeb ära ka seadusest tulenev alus haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, kuna ei ole tõendatud uute asjaolude esinemine. Kaebajal puudub õigus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 68 lg 1 ja § 44 alusel haldusakti kehtetuks tunnistamist taotleda. Põllumajandusminister kontrollis siiski 24. novembri 2004.a käskkirja nr 454 õiguspärasust, kuid leidis, et vastav haldusakt on õiguspärane, järgitud on kõiki HMS § 54 sätestatud õiguspärasuse eeldusi, s.o. haldusakt on antud pädeva haldusorgani poolt, on andmise hetkel kehtiva õigusega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutusvigadeta ning vastab vorminõuetele. 4. Tallinna Halduskohtu 14. augusti 2009 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. Tõendamata on kaebaja poolt 23. märtsil 2009 põllumajandusministrile esitatud taotluses avaldatud seiskoht, et pärast 2006. aasta lõppu ei vaja Eesti Põllumajandusülikooli Polli Aianduse Instituut enam Polli katseaia seda osa, mis jääb omandireformi objektiks tunnistatud Xxxxx x-xx maale. Polli Aianduse Instituudi direktori 1. detsembri 1998 kiri nr 28 (tl 9), millega kaebaja soovis eeltoodut väidet tõendada, pole usaldusväärne. Kiri on allkirjastamata, Polli Aianduse Instituudi väljaminevate kirjade hulgas ei ole sarnast kirja registreeritud ning vaidlusaluse dokumendi väidetavalt koostanud isik, T. U., on eitanud sellise dokumendi koostamist ja Polli katseaia hulka kuuluvate maade rentimise korraldamist. Vaidlusaluse dokumendi ebaehtsust kinnitab ka asjaolu, et dokumendile kantud kuupäevale (st 1. detsember 1998) lähedasel ajal ehk 10. novembril 1998, on Polli Aianduse Instituudi direktor T. U. saatnud samale adressaadile ehk OÜ-le Mulgi Maamõõdubüroo sama numbriga (nr 28), ent teise sisuga kirja. Vastustaja poolt esitatud dokumendi (tl 37) ehtsust ei ole kaebuse esitaja kahtluse alla seadnud. Kaebaja esitatud kiri on vormistatud erinevalt 10. novembril 1998 saadetud dokumendist, mis omakorda kinnitab seda, et kaebaja esitatud kiri ei saa olla koostatud T. U.i poolt. Kaebaja poolt esitatud kiri ei oma tõenduslikku väärtust käesolevas asjas ka seetõttu, et ei saa tõendada istanduse puudumist kaebaja nõudeõigusega kaetud maal selle tagastamata jätmise ajal, st aastal 2008. Seega pole põhjendatud kaebaja seisukoht, et maa riigi omandisse jätmise faktiline alus on ära langenud. HMS § 68 lg 1 ei anna isikule õigust nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes selle objektiivse õigusvastasuse tõttu. Seega isegi juhul, kui kohus tuvastaks, et 2004. aastal oli vaidlusaluse 2,44 ha suuruse maatüki riigi omandisse jätmine õigusvastane, oleks kaebuse esitajal vastava haldusakti kehtetuks tunnistamist õigus nõuda üksnes siis, kui esineksid HMS §- s 44 sätestatud alused. Selliseid aluseid ei esine. Kaebuse esitaja ei ole 24. novembri 2004 käskkirja vaidlustanud ning käesoleva kaebuse raames seda teha ei saa. Kaebaja ei ole põhjendanud oma etteheidet, et maa riigi omandisse jätmisel ei ole tema huvisid kaalutud ega näidanud, miks oleks tema menetlusse kaasamine tinginud teistsuguse otsuse tegemise. MRS § 6 lg 3 ning § 31 lg 1 p 1 kohaselt kuulub riigi omandis oleva sordiaretus-, teadus- või kultuuriväärtust omava istanduse alune ja neid teenindav maa riigi omandisse jätmisele ning seeläbi on välistatud selle maa tagastamine omandireformi õigustatud subjektile. Sellise maa riigi omandisse jätmise näol pole tegemist avarat kaalutlusruumi võimaldava

3-09-1425 4(7) otsusega. Asjaolu, et Põllumajandusministeerium ei suuda viis aastat pärast maa riigi omandisse andmise otsustamist tõendada, kas ja kuidas teavitati erinevaid isikud maa riigi omandisse andmise menetluse ajal, ei viita iseenesest maa riigi omandisse jätmise õigusvastasusele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONKAEBUSE MENETLUSES

5. Heili Kaarese apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses esitati järgmised põhjendused.

Halduskohus on rikkunud HKMS § 12 lg 3, halduskohtumenetluses kehtivat uurimispõhimõtet, samuti selgitamiskohustust. Kaebaja ei olnud enne 21.02.2009 teadlik, et põllumajandusminister on maa riigi omandisse jätmise kohta andnud 24. novembril 2004 välja käskkirja nr 454. Seetõttu pidas kaebaja mõistlikuks teha esmalt taotlus asjas tähendust omavate dokumentidega tutvumiseks ning pöörduda ühtlasi käskkirja nr 454 kehtetuks tunnistamise nõudega põllumajandusministri poole. Kaebaja tutvus maa riigi omandisse jätmise dokumentidega 07.05.2009 ja siis selgus, et toimikus ei ole Polli Aianduse Instituudi 1. detsembri 1998 kirja nr 28. Seega, kui halduskohus leidis, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes, oleks ta pidanud kaebajale eelmenetluses tegema ettepaneku tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Samuti tulnuks kaebetähtaja rikkumisega esitatud kaebuse menetlus lõpetada HKMS § 12 lg 3 alusel, mis oleks kaebajale andnud võimaluse esitada lõivuvaba määruskaebus käesolevas asjas. Kohtul oli kohustus selgitada kaebajale tühistamistaotluse muutmise vajadust eelmenetluses, kui kohus nägi, et sellise taotluse esitamine ei vii sihile.

Halduskohus on jätnud põhjendamatult kohaldamata HMS § 11 lg 1 p 3 ja § 56 ja arvestamata Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-25-08 seisukohad. Riigikohus rõhutas nimetatud lahendis seda, et maa tagastamise õigustatud subjektid on maa riigi omandisse jätmise menetluses menetlusosalised, kelle huve tuleb kaaluda ja kelle menetlusse kaasamata jätmine võib mõjutada asja otsustamist. Eelnevast tulenevalt on põhjendamatu kohtu etteheide, et kaebaja pole esile toonud konkreetset asjaolu, mida põllumajandusminister oleks otsuse tegemisel valesti tuvastanud või millele vale hinnangu andnud.

Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et põllumajandusminister on ise menetluse vaikimisi uuendanud. Samas esines ka menetluse uuendamise alus, sest kaebaja ei teadnud kuni 07.05.2009, et toimikus puudub instituudi kiri nr 28. Kui kaebaja oleks menetlusse kaasatud, poleks tal tekkinud veendumust, et instituudil on nimetatud maatükki tarvis üksnes kuni 2006. aastani.

Põhjendamatud on halduskohtu etteheited, et kaebaja esitas oma väidete tõendamiseks ebaehtsa tõendi. Kaebaja sai kirja nr 28 oma tädilt, kes omakorda sai selle T. U.ilt. Kaebajal puudus vähimgi alus arvata, et dokumenti pole kunagi allkirjastatud.

6. Põllumajandusministri vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja esitatakse järgmine põhjendus.

Kaebaja etteheide kohtule kaebetähtaja küsimuses seisukoha võtmata jätmise osas on arusaamatu, sest käesolevas asjas esitatud nõuded ministri 28.05.2009 otsuse tühistamiseks ja asja uueks läbivaatamiseks kohustamiseks olid esitatud tähtaegselt. Kohus on selle nõude õiguspärasust ja täidetavust kontrollinud ja seega igati täinud uurimisprintsiibist tulenevat põhimõtet.

3-09-1425 5(7) Kaebaja oli tegelikult teadlik käimas olevast maa riigi omandisse jätmise menetlusest. Tartu Halduskohtu 24.04.2009 otsuses nr 3-09-123 on tuvastatud, et kaebaja oli teadlik maa riigi omandisse jätmise menetlusest alates 2003. aastast ning kuna kaebaja ei olnud käskkirja nr 454 adressaadiks, polnud vaja seda talle saata.

Põllumajandusministeerium ei uuendanud kaebaja taotluse alusel haldusmenetlust, selleks puudus seaduslik alus, vaid kontrollis üksnes haldusakti õiguspärasust. Kuna kaebaja esitas uue tõendi, kirja nr 28, uuris minister, kas tegemist on ehtsa tõendiga. Kuna selgus, et tegemist oli võltsitud kirjaga, langes tegelikkuses ära ka õigus haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja väide, et ta ei olnud teadlik tõendi ebaehtsusest, ei oma tähtsust. Apellatsioonkaebusest ei selgu, millised uued asjaolud ilmnesid talle maa riigi omandisse jätmise toimikuga tutvumisel ja miks ta ei esitanud vastavat väidet esimese astme kohtus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust lõppjäreldustes õige kohtuotsuse tühistamiseks. Käesolevas kohtuasjas vaieldakse selle üle, kas põllumajandusminister uuendas maa riigi omandisse jätmise menetluse ning kui menetlus uuendati, kas kaebaja seisukohti on uuendatud menetluses arvestatud. Põllumajandusministeerium leidis halduskohtule saadetud vastuses, et haldusmenetluse uuendamiseks puudus HMS § 44 lg-s 1 näidatud alus, kuid ministeerium uuendas menetluse, apellatsioonimenetluses asus ministeerium seisukohale, et menetlust ei uuendatud, kontrolliti vaid haldusakti õiguspärasust. Kaebaja on seisukohal, et menetlus uuendati, kuid sisuliselt minister käskkirja õiguspärasust ei kontrollinud, sest vastasel korral oleks ta pidanud käskkirja kui õigusvastase kehtetuks tunnistama – maa tagastamise õigustatud subjekte polnud maa riigi omandisse jätmise menetlusse kaasatud ning nende huvidega arvestatud.

8. Ringkonnakohus leiab, et põllumajandusminister oli kaebaja taotluse alusel maa riigi omandisse jätmise menetluse uuendanud. Kui puuduvad HMS § 44 lg 1 näidatud alused, on menetluse uuendamine haldusorgani diskretsiooniotsus. Menetluse uuendamine nähtub muuhulgas asjaolust, et minister võttis taotlust lahendavas otsuses seisukoha maa riigi omandisse jätmise käskkirja õiguspärasuse ja kehtetuks tunnistamise kohta, mitte ei analüüsinud aluste puudumist menetluse uuendamiseks. Kuna ministeerium menetluse uuendas, pole asja lahendamisel enam tähtsust küsimusel, kas HMS § 44 lg-s 1 sätestatud menetluse uuendamise aluseid käesoleval juhul esines või mitte. Selles menetlusetapis ei sõltu kaebaja võimalus nõuda käskkirja nr 454 kehtetuks tunnistamist enam sellest, kas menetluse uuendamiseks esinesid HMS § 44 lg 1 näidatud alused. Kohus on otsuse punktis 15 seda väites eksinud.

9. Ministeerium ja kohus on andnud HMS § 68 lg-le 1 vale tähenduse. HMS § 68 lg 1 sätestab, et isikul on õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda HMS § 44 alusel haldusmenetluse uuendamist. Viidatud säte annab isikule nõueõiguse haldusmenetluse uuendamiseks juhul, kui HMS § 44 lg 1 alused tegelikult esinevad ja isik on taotluse haldusorganile esitanud ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest alates. Sellisel juhul ei ole haldusorganil kaalutlusõigust otsustamaks, kas haldusmenetlus uuendada või mitte, haldusorgan on kohustatud menetluse uuendama. Käesoleval juhul haldusorgan uuendas menetluse sõltumata HMS § 44 näidatud tingimuste olemasolust. Uuendatud menetluses ei ole haldusorganil muud võimalust, kui võtta seisukoht vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamise küsimuses. HMS § 44 lg 2 kohaselt vaatab haldusorgan uuendatud menetluses asja läbi, arvestades HMS 4. peatüki 3. ja 4. jaos esitatut. Seega kuuluvad uuendatud menetluses hindamisele hoopis teised küsimused, kui on püstitatud

3-09-1425 6(7) HMS § 44 lg-s 1. Haldusakti kehtetuks tunnistamise üle otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (HMS § 64 lg 1) arvestades järgnevates HMS sätetes antud juhtnööre.

10. Menetluse uuendamise korral ei pea kordama menetlustoiminguid, mida menetluse uuendamise põhjused ei puuduta (HMS § 44 lg 4). Kuna kaebaja taotles maa riigi omandisse jätmise käskkirja kehtetuks tunnistamist põhjusel, et riigi omandisse jäetud maa pole alates 2007. aastast enam riigile vajalik, ei pidanud ministeerium uuendatud menetluses üle kontrollima muid asjaolusid, kui üksnes seda, kas maa on instituudile vajalik. Ringkonnakohus leiab vastupidiselt kaebajale, et vastustaja on kaebaja väidet sisuliselt kontrollinud. Ministri otsuses leiti, et kaebaja poolt oma väidete tõendamiseks esitatud instituudi kirjaplangil vormistatud kirja ei ole instituut väljastanud, instituut pole tolleaegse direktori T. U.i kinnitusel kunagi korraldanud ka nimetatud maaüksuse rendile andmist, samuti kinnitati, et vajadus maatüki kasutamiseks katsete eesmärgil ei olnud ära langenud maa tagastamata jätmise otsuse vastuvõtmise ajal. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt kirjale nr 28 antud hinnanguga. Kuna kaebaja tugines oma väites üksnes ebaehtsaks osutunud kirjale ega esitanud muid põhjendusi või tõendeid, ei saa haldusorganile ega kohtule ette heita, et nad maa tegelikku kasutamist põhjalikumalt ei uurinud. Asjaolu, kas kaebaja teadis kirja nr 28 ebaehtsusest enne selle esitamist või mitte, ei oma tõendi hindamisel tähtsust.

11. Kaebaja asus kohtule esitatud kaebuses positsioonile, et teda ei kaasatud maa riigi omandisse jätmise menetlusse ning tema huvidega ei arvestatud, mistõttu tuleks 2004. käskkiri kui õigusvastane igal juhul kehtetuks tunnistada. Põhjendatud on kaebaja viide kohtupraktikale, et maa tagastamise õigustatud subjekt on maa riigi omandisse jätmise menetluses menetlusosaliseks, kelle huvidega tuleb arvestada. Tähele tuleb aga panna, et haldusorgan saab arvestada üksnes nende huvidega, mida tagastamise õigustatud subjekt haldusorganile avaldanud on, kui muidugi mitte mõni huvi haldusorganile iseenesest äratuntav ei ole. Mis puudutab kaebaja kaasamist maa riigi omandisse jätmise menetlusse, siis uuendatud menetluses see puudus kõrvaldati ning kaebaja sai oma seisukoha maa riigi omandisse jätmise suhtes avaldada. Kaebajale tutvustati ka tema taotluse lahendamise kohta koostatavat ministri otsuse projekti, mistõttu oli talle juba menetluse keskel teada, et tema väidet ei arvestata, sest tema poolt esitatud tõend ei osutunud ehtsaks ja maaüksust on endiselt katseteks vaja. Seega oleks kaebaja saanud oma seisukohti soovi korral korrigeerida või täiendavaid põhjendusi esile tuua. Kaebaja seda ei teinud, väites kohtuistungil, et ei pidanud seda enne lõpliku haldusakti andmist vajalikuks. Selline kaebaja seisukoht annab alust väiteks, et kaebaja pole ise pidanud vajalikuks maa riigi omandisse jätmise menetluses oma huve täpsemalt esile tuua, mistõttu ei saa ta väita ka seda, et nendega ei arvestatud.

12. Huvi, mis pidi olema vastustajale äratuntav, oli kaebaja huvi saada maaüksus tagasi. Sellele huvile vastas riigi huvi jätkata maatüki kasutamist teadus- ja arendustegevuse otstarbel istandusena. Neid huve on omavahel kaalunud juba seadusandja ja pidanud riigi huvi Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud loetelusse kantud istanduste kasutamise suhtes sedavõrd oluliseks, et neid maaüksusi ei tagastata. Kuna kaebaja ei toonud esile täiendavaid asjaolusid, mida oleks vastustaja kaalumisel arvesse pidanud võtma, ei olnudki vastustajal vaja täiendavat huvide kaalumist läbi viia. Seega pole kaebaja väited vajaliku kaalumise läbiviimata jätmisest ja tema kaasamata jätmisest maa riigi omandisse jätmise menetlusse põhjendatud ega saa kaasa tuua ministri otsuse tühistamist.

13. Apellatsioonkaebuses leidis kaebaja, et kohus on rikkunud menetlusnorme ega ole juhtinud kaebaja tähelepanu vajadusele esitada tähtaja ennistamise taotlus või õiguste rikkumise kõrvaldamiseks sobivam taotlus. Ringkonnakohus leiab, et kohus menetlusnorme rikkunud pole, sest kaebus oli tähtaegne ja nõue õiguste rikkumise kõrvaldamiseks kohane. Kuna

3-09-1425 7(7) ringkonnakohus jõudis samale tulemusele halduskohtuga, kuigi ei pea täies ulatuses õigeks halduskohtu põhjendusi, tuleb halduskohtu otsuse põhjendusi muuta. Muus osas jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

14. Vastustaja taotles apellatsioonimenetluses õigusabikulude väljamõistmist kaebajalt summas 11 520 krooni. Kaebaja taotles tasutud riigilõivu hüvitamist. Kaebaja kulud jäävad tema enda kanda, sest kaebus jääb rahuldamata (HKMS § 92 lg 1). Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ka vastustaja õigusabikulude hüvitamist, sest kohtupraktika kohaselt hüvitatakse haldusorgani poolt kasutatud välise õigusabi kulud üksnes erandlikel asjaoludel. Vastustaja selliseid asjaolusid näidanud ei ole.

Kohtunikud

Silvia Truman Kaire Pikamäe Viive Ligi