3-08-1325/33 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Lauri Madise ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. jaanuar 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-1325 Haldusasi AS Sivex International kaebus Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse 4. aprilli 2008. a maksuotsuse nr 12-5/274 ja 12. juuni 2008. a maksuotsuse nr 12-5/559 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 11. novembri 2008. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus AS Sivex International apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja AS Sivex International, esindaja Mihkel Leesment Vastustaja Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskus, esindaja Lembit Sullakatko

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS Sivex International apellatsioonkaebus. 2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 11. novembri 2008. a otsus asjas nr 3-08-1325 ja teha uus otsus, millega rahuldada AS Sivex International kaebus. 3. Tühistada Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse 4. aprilli 2008. a maksuotsus nr 12-5/274 ja 12. juuni 2008. a maksuotsus nr 12-5/559. 4. Mõista Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuselt AS Sivex International kasuks välja menetluskulu 42 702 (nelikümmend kaks tuhat seitsesada kaks) krooni. Muus osas jätta AS Sivex International taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-08-1325

2(13) Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse kättesaamisest. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse 4. aprilli 2008. a otsusega nr 12- 5/274 kohustati AS Sivex International tasuma aktsiisi ja käibemaksu 1 846 521 krooni. Maksuotsuse kohaselt deklareeris AS Sivex International 1. aprilli 2005. a ja 30. aprilli 2007. a vahelisel perioodil OÜ Gotver Kaubandus eest 23 korral kokku 2445,75 hektoliitrit Pihkva ZAO Pskovpištšeprom toodetud 18-mahuprotsendilise etanoolisisaldusega alkohoolseid jooke Pskovein 37, Pskovein 73, Pskovein 373, Pskovein 377, deklareerides vabasse ringlusesse lubamiseks need aromatiseeritud veinina TARIC-koodi 2205 1010 00 all. Maksuotsuses leiti, et EL kombineeritud nomenklatuuri (KN) rubriik 2205 hõlmab veini, mis on valmistatud värsketest viinamarjadest. Kuna ZAO Pskovpištšeprom tooted ei ole valmistatud värsketest viinamarjadest, vaid nende tootmine baseerub kontsentreeritud viinamarjavirdel, siis tuleks need klassifitseerida KN rubriigis 2206. Viidates KN selgitavatele märkustele, leiti maksuotsuses, et tooted tulnuks deklareerida TARIC-koodi 2206 0059 00 all. Seda seisukohta põhjendatakse viidetega KN-le, KN üldreeglitele 1 ja 6, KN selgitavatele märkustele ning harmoniseeritud süsteemi (HS) selgitavatele märkustele. Vale kaubakoodi kasutamise tõttu tasuti aktsiisi ja käibemaksu seaduses ettenähtust vähem.

Maksuja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse 12. juuni 2008. a maksuotsusega nr 12-5/559 kohustati AS Sivex International tasuma solidaarselt Alcoland OÜ-ga aktsiisi ja käibemaksu 31 095 krooni. Maksuotsuse kohaselt deklareeris AS Sivex International tollideklaratsiooniga I 8811-22/07/2005 Alcoland OÜ eest vabasse ringlusesse lubamiseks 6176,25 liitrit Venemaalt imporditud 18-mahuprotsendilise etanoolisisaldusega alkohoolseid jooke Pskovein 73, Pskovein 373, Pskovein 737, märkides tollideklaratsioonis TARIC-koodi 2205 1010 00. Ka selles maksuotsuses asuti seisukohale, et kuna imporditud tooted ei ole valmistatud värsketest viinamarjadest, vaid nende tootmine baseerub kontsentreeritud viinamarjavirdel, siis tuleks need klassifitseerida KN rubriigis 2206 ning TARIC-koodiga 2206 0059 00.

2. Tallinna Halduskohtule 7. juulil 2008. a ja 15. augustil 2008. a esitatud kaebustes taotles AS Sivex International Maksuja tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse (edaspidi ka PMTK) 4. aprilli 2008. a maksuotsuse nr 12-5/274 ja 12. juuni 2008. a maksuotsuse nr 12-5/559 tühistamist. Halduskohtu 21. augusti 2008. a määrusega liideti kaebused ühte menetlusse.

Kaebuses leitakse, et maksuhaldur on jätnud välja selgitamata vaidlusaluste toodete tegeliku tootmistehnoloogia ja seetõttu eksinud tariifsel klassifitseerimisel. Maksuhaldur on vääralt tõlgendanud Pihkva oblasti Kaubandusja Tööstuskoja ekspertiisiakti, millest nähtuvalt on tooted valmistatud veinimaterjalist, millele on lisatud kontsentreeritud viinamarjavirre ja aromatisaatorid. Selline veinide valmistamise protsess on tüüpiline KN rubriiki 2205 kuuluvatele aromatiseeritud veinidele ning selline tehnoloogia vastab KN grupi 22

3-08-1325

3(13) lisamärkustele 5c ja 8, KN rubriigi 2205 kirjeldusele ja samuti KN ja HS selgitavatele märkustele. Lisaks leitakse, et maksuhaldur on põhjendamatult jätnud kohaldamata ÜTS art 220 lg 2 p b.

3. Tallinna Halduskohtu 11. novembri 2008. a otsusega jäeti AS Sivex International kaebus rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused: 1) vaidlus on selles, kas tooted tuleb klassifitseerida KN rubriigis 2205 või 2206 ja kas esinesid eeldused Nõukogu määrusega 2913/92 kehtestatud ühenduse tolliseadustiku (ÜTS) art 220 lg 2 p b kohaldamiseks ning järelarvestuskande tegemata jätmiseks. Kauba tootmistehnoloogia, kauba olemuse ja kaupa iseloomustavate tunnuste osas poolte vahel sisulist vaidlust ei ole: tooted on valmistatud selliselt, et värsketest viinamarjadest valmistatud lauaveini materjalile on lisatud kontsentreeritud viinamarjavirret ning vürtse ja aromaatseid aineid (vürtside ja taimede ekstrakte); 2) kaupade importimisel Euroopa Liitu klassifitseeritakse kaubad vastavalt Nõukogu määruses 2658/87 tariifija statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta lisas I toodud kombineeritud nomenklatuuri (KN) kohaselt. Toodete deklareerimise ajal (aastatel 2005- 2007) on KN kehtinud kolmes redaktsioonis: 2005. aastal komisjoni määrusega (EÜ) 1810/2004 kehtestatud redaktsioonis, 2006. aastal komisjoni määrusega (EÜ) 1719/2005 kehtestatud redaktsioonis ning 2007. aastal komisjoni määrusega (EÜ) 1549/2006 kehtestatud redaktsioonis. Käesoleva asja lahendamisel olulised sätted, eelkõige kaupade klassifitseerimise üldreeglid ning rubriigi 22 märkused, on neis redaktsioonides sarnased. Kaupade kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerimise esimese üldreegli kohaselt peab ametlik klassifitseerimine toimuma lähtuvalt rubriikide kirjeldustest ja vastavate jaotiste ja gruppide märkustest ning alljärgnevatest sätetest tingimusel, et need rubriigid ja märkused ei näe ette muud. Kuuenda reegli kohaselt toimub klassifitseerimine iga rubriigi alamrubriikidesse alamrubriikide kirjelduste ja alamrubriikide kohta käivate märkuste põhjal, arvestades, et omavahel on võrreldavad vaid sama taseme alamrubriigid. Neist sätetest tulenevalt on kaupade tariifsel klassifitseerimisel esmaseks rubriikide ja alamrubriikide kirjeldused. Lisaks sellele on Euroopa Komisjon Nõukogu määruse (EMÜ) 2658/87 art 9 lg 1 p a 2. alapunkti ja art 10 kohaselt võtnud vastu kombineeritud nomenklatuuri selgitavad märkused. Neil selgitavatel märkustel ei ole küll õigusakti jõudu, kuid need ei ole ka tähtsusetud. Selgitavad märkused on klassifitseerimisel abiks, aidates tõlgendada õiguslikku jõudu omavate KN rubriikide kirjelduste ja märkuste sisu. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et maksuhaldur on lähtunud peamiselt KN selgitavatest märkustest, mitte aga vastavate KN rubriikide kirjeldustest ja märkustest; 3) KN rubriigi 2205 kirjelduse kohaselt kuuluvad sellesse rubriiki vermutid jm taimede või muude aromaatsete ainetega maitsestatud vein värsketest viinamarjadest. Rubriigi 2206 kirjelduse kohaselt klassifitseeritakse selles rubriigis muud kääritatud joogid (näiteks õunaja pirnisiider, mõdu); kääritatud jookide segud omavahel või mittealkohoolsete jookidega, mujal nimetamata. Vaidlus taandub küsimusele, kas deklareeritud toodete näol on tegemist taimede või muude aromaatsete ainetega maitsestatud veiniga värsketest viinamarjadest. Seda, millistel tingimustel saab veini pidada värsketest viinamarjadest tehtuks, kummagi vaadeldava rubriigi kirjeldusest ei selgu. Mõistet „värsketest viinamarjadest“ ei ole avatud ka KN grupi 22 teises lisamärkuses, kus selgitatakse rubriigis 2205 kasutatavaid termineid. Rubriiki 2205 puudutab ka KN grupi 22 kaheksas lisamärkus, mille kohaselt loetakse rubriigi 2205 toodeteks üksnes taimede või muude aromaatsete ainetega maitsestatud vermutit ja muid värsketest viinamarjadest valmistatud veine, mille tegelik alkoholisisaldus on vähemalt 7 % mahust. Kohus nõustub vastustaja poolt rubriigi 2205 kirjeldusele ja grupi 22 kaheksandale

3-08-1325

4(13) lisamärkusele antud tõlgendusega, mille kohaselt saab veini rubriigis 2205 klassifitseerida juhul, kui see on valmistatud üksnes värsketest viinamarjadest, kuulumata seejuures klassifitseerimisele rubriigis 2204. Selline sõnastus määrab vastavas rubriigis klassifitseeritavate toodete valmistamisel kasutatud komponendid ära ammendavalt, mis tähendab, et toode, mille valmistamiseks on kasutatud lisaks värsketest viinamarjadest tehtud veinile ka muid komponente, näiteks kontsentreeritud viinamarjavirret, selles rubriigis klassifitseerimisele kuuluda ei saa. Seega, ilma et oleks vaja pöörduda KN selgitavate märkuste poole, näib rubriigi kirjeldusest ja eelnimetatud märkustest tulenevalt olevat välistatud rubriigis 2205 selliste toodete klassifitseerimine, mille valmistamisel on kasutatud ka kontsentreeritud viinamarjavirret; 4) seda seisukohta toetavad ka harmoniseeritud süsteemi selgitavad märkused (HSSM). HS rubriigi 2205 kohta on HSSM-s märgitud, et sellesse rubriiki kuuluvad mitmesugused joogid, mis on valmistatud rubriigis 2204 kirjeldatud värsketest viinamarjadest saadud veinist ja maitsestatud taimsete ainete leotisega või aromaatsete ainetega. Rubriigi 2204 kirjelduse kohaselt klassifitseeritakse selles rubriigis viinamarjaveinid värsketest viinamarjadest, k. a kangendatud veinid; viinamarjavirre, v. a rubriiki 2009 kuuluv. Selle rubriigi sõnastust tuleb mõista selliselt, et kirjelduses nimetatud kangendatud veine tuleb käsitleda viinamarjaveinidena värsketest viinamarjadest. Seda seisukohta toetab kirjelduses kasutatud lühend k. a (kaasa arvatud). Samuti toetavad seisukohta HS selgitavad märkused rubriigi 2204 kohta. Nimelt märgitakse seal, et mõistega „vein värsketest viinamarjadest“ on hõlmatud ka dessertveinid, mida mõnikord nimetatakse ka liköörveinideks ning mida kirjeldatakse samas seeläbi, et need sisaldavad palju alkoholi ja on tavaliselt saadud veinivirdest, millel on kõrge suhkrusisaldus, millest kääritamise käigus on ainult osa muutunud alkoholiks ning mõnedel juhtudel on neid kangemaks muudetud alkoholi lisamisega või alkoholi sisaldava kontsentreeritud virde lisamisega. Sellest märkusest nähtuvalt saab seega kontsentreeritud virde lisamise teel kangemaks muudetud veini klassifitseerida veinina värsketest viinamarjadest. Kaebaja teeb aga eelnevast eksliku järelduse, et seeläbi kuuluvad deklareeritud tooted, olles valmistatud värsketest viinamarjadest valmistatud veinist, millele on lisatud kontsentreeritud viinamarjavirret, klassifitseerimisele rubriigis 2205. See võiks nii olla juhul, kui toode oleks valmistatud kangendatud veinist, ent kaebaja väidetest, samuti ZAO Pskovpištšeprom selgitusest ja ka Pihkva Kaubandusja Tööstuskoja ekspertiisiaktist nähtuvalt ei ole vaidlusalused tooted toodetud mitte kangendatud veinist, vaid tavalisest värsketest viinamarjadest valmistatud lauaveinimaterjalist, millele alles vaidlusaluste toodete valmistamise protsessis lisatakse kontsentreeritud viinamarjavirret. Ka HSSM ei saa mõista selliselt, et kui tootja lõpptoote valmistamise protsessis lisab värsketest viinamarjadest valmistatud veinile kontsentreeritud viinamarjavirret, siis on tegemist kangendatud veinist ( st rubriigis 2204 klassifitseeritavast tootest) saadud tootega, millest omakorda toodetud toode tuleks klassifitseerida rubriigis 2205; 5) eelnevaga seoses ei nõustu kohus vastustaja seisukohaga, et selline liköörvein, mis vastab grupi 22 viienda märkuse alapunktis c nimetatud tunnustele, st millele on lisatud kontsentreeritud viinamarjavirret, ei ole klassifitseeritav veinina värsketest viinamarjadest, vaid hoopis kangendatud viinamarjaveinina. Nii KN grupi 2204 kirjeldustest kui ka vastavatest HS selgitavatest märkustest nähtub, et värsketest viinamarjadest saadud veini mõiste hõlmab kangendatud viinamarjaveini mõiste. Kohus leiab aga, et kui värsketest viinamarjadest (kitsamas tähenduses) saadud veinile lisatakse mingis hilisemas tootmisetapis kontsentreeritud viinamarjavirret ning samas ka aroomaineid, siis ei ole lõpptoote näol tegemist ka kangendatud veinist saadud tootega; 6) kaebaja viited klassifitseerimise üldreeglitele 2b ja 3 ei ole asjakohased. Need üldreeglid puudutavad erinevate ainete segude klassifitseerimist. Kuna vein ja ka värsketest

3-08-1325

5(13) viinamarjadest toodetud vein on eraldi toodetena klassifitseeritavad, siis ei ole vaja neid käsitleda segudena. Reegli 2b kohaldamine tuleb kõne alla alles siis, kui kaupa ei ole võimalik 1. reegli alusel klassifitseerida, mis käesoleval juhul on aga võimalik. Arvestades rubriigi 2205 kirjeldust, ei oma tähtsust see, kui suur on vaidlusalustes toodetes värsketest viinamarjadest valmistatud veini osakaal. Seoses kaebaja väitega, et värsketest viinamarjadest saadud veinina tuleks käsitleda ka kõiki selliste toodete segusid teiste toodetega, kuni segustamise tulemusel saadud produkt säilitab värsketest viinamarjadest saadud toote põhiomadused, märgib kohus, et vaidlusalused tooted on vaatamata sellele, et need on 75 % ulatuses toodetud värsketest viinamarjadest saadud lauaveini materjalist, saanud oma tootelise eripära just kontsentreeritud viinamarjavirde lisamise tõttu, ning seejuures ei ole tegemist tootega, mis oleks valmistatud kangendatud veinist, mis tähendab, et lõpptoote põhiomadused on teised kui värsketest viinamarjadest (kitsamas mõttes) saadud veinil; 7) võrreldes KN rubriigi 2205 kirjeldusega, tuleb KN rubriigi 2206 kirjeldust mõista märksa laiemalt, sest tegemist on rubriigiga, kus tuleb klassifitseerida kõik need tooted, mida ei ole võimalik klassifitseerida teistesse grupi 22 rubriikidesse. Arvestades KN rubriigi 2206 kirjeldust (muud kääritatud joogid/…/ mujal nimetamata), ei saa väita, et sellesse rubriiki ei saaks klassifitseerida tooteid, mille saamiseks on kasutatud ka muid komponente peale kontsentreeritud viinamarjavirde. Seega puudus maksuhalduril tegelikult vajadus vaidlusaluste toodete klassifitseerimisel kontrollida kaupade vastavust KN rubriiki puudutavates selgitavates märkustes sätestatule. Samas ei ole see toonud kaasa asja vale lahendamist, sest esmalt on maksuhaldur õigesti asunud seisukohale, et rubriiki 2205 vaidlusalused tooted ei kuulu; 8) kaebaja viited GOST-standardile ning veinituru ühtset regulatsiooni puudutavatele nõukogu õigusaktidele ei puutu asjasse, sest need ei reguleeri kaupade tariifset klassifitseerimist kaupade impordil Euroopa Liitu. Asjakohased pole ka viited sellele, et sarnaselt kaebaja deklareeritule olid tooted klassifitseeritud ekspordidokumentidel ja alkoholiregistri ARETO õienditel. Kumbki neist asjaoludest ei ole tariifse klassifitseerimise seisukohast määrav. Kaupade klassifitseerimise õigsuse seisukohast on tähenduseta ka maksuhalduri ametnike vaheline e-kirjavahetus. Nimetatud kirjavahetus on kaebajale edastatud deklaratsioonide esitamise ajast oluliselt hiljem, mistõttu ei saanud kaebaja kaupade klassifitseerimise ajal kirjavahetuses toodud seisukohtadele tugineda. Pealegi ei ole selline maksuhalduri ametniku seisukohavõtt maksuhaldurile siduv, nagu seda oleks tariifiinformatsioon ÜTS art 12 lg 1 mõistes; 9) ÜTS art 220 lg 2 p b käesoleval juhul kohaldamisele ei kuulu. Nimetatud sätte kohaselt ei tehta järelarvestuskannet, kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli eksimuse tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta. Selle sätte kohaldamisalasse kuuluvad üksnes tollimaksud. ÜTS art 217 lg-st 1 ja art 4 lg-st 10 tulenevalt tuleb impordi korral tollimaksudena käsitleda tollimaksu ja samaväärse toimega makse, mis tuleb tasuda seoses kauba impordiga. Tollimaksuks ega sellega samaväärse toimega maksuks ei saa pidada makse, millega maksustatakse imporditud kaubaga samaväärse kauba käivet Euroopa Liidu piires. Alkoholiaktsiisi ning käibemaksuga maksustatakse kõik alkohoolsed joogid sõltumata sellest, kas need on imporditud või Eestis toodetud. Kaebuse täienduses esitatud analüüs, mis tugineb Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 24, ei võimalda asuda teistsugusele seisukohale. Õige pole ka väide, et ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldatavus tuleneb käibemaksuseaduse (KMS) § 38 lg-st 2 ning alkoholi-, tubakaja kütuseaktsiisi seaduse (ATKAS) § 25 lg-st 4. Nende sätete kohaselt makstakse kauba importimisel käibemaksu ja aktsiisi tollieeskirjades sätestatud korras, ent see ei muuda kõnealuseid siseriiklikke makse tollimaksuga samaväärse toimega maksudeks.

3-08-1325

6(13) Tollimaksuga samaväärsete maksudena tulevad kõne alla erinevad kauba impordi või ekspordiga seotud lõivud ja muud avalik-õiguslikud tasud, millega ei koormata samaväärseid Euroopa Liidu päritolu kaupu. KMS-s ja ATKAS-s viidatud kord ei saa hõlmata maksukohustuse tekkimisega seotud asjaolusid, maksuvabastusi ega maksuvõla sissenõudmise või sisse nõudmata jätmise tingimusi. Seda seisukohta kinnitab ka tolliseaduse (TS) § 1 lg 3, milles sätestatakse, et kui kaupa maksustatakse importimisel muu maksuga kui imporditollimaks, kohaldatakse maksustamisel Eesti maksuseaduste sätteid tingimusel, et need ei ole vastuolus ühenduse õigusaktidega; 10) õige on vastustaja seisukoht, et ka kaebaja tõlgenduse õigsuse korral ei kuuluks ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamisele seal sätestatud eelduste mittetäitmise tõttu, sest arvestuskande tegemata jätmine ei ole tingitud tolli eksimusest. Olenemata esitatud deklaratsioonide arvust ning sarnase kauba impordi ajalisest kestusest, saab tolli eksimusest rääkida vaid juhul, kui toll oleks pidanud vale kaubakoodi avastama, ent ta seda ei teinud. Käesoleval juhul ei pidanud toll oma kohustusi nõutava hoolsusega täites ei tollideklaratsioonide aktsepteerimisel, kaupa saatvate dokumentide kontrollimisel ega ka kauba füüsilisel läbivaatusel avastama kaebaja eksimust kaupade tariifsel klassifitseerimisel. Kohtuasjas C-250/91 Hewlett Packard tehtud otsuses leidis Euroopa Kohus, et tolli veaga saab olla tegemist juhul, kui esitatud tollideklaratsioonidel on kõik asjassepuutuvate õigusnormide kohaldamiseks vajalikud asjaolud kajastatud sellisel määral, et hilisema kontrolli käigus mingeid uusi asjaolusid ilmneda ei saa. Euroopa Kohtu otsuse p-s 20 on see tingimus toodud esimesena ehk eespool impordi pikaajalisust ja suuremahulisust puudutavaid märkusi. Käesoleval juhul tõendeid, mis oleksid võimaldanud võtta tollil seisukoha deklareeritud kaupade täpse tootmistehnoloogia kohta, deklaratsioonidele lisatud ei olnud. Nii kohtuasjas C-250/91 Hewlett Packard kui ka näiteks kohtuasjas C-314/85 Foto Frost oli tollivea olemuslikuks tunnuseks see, et deklaratsioonidele kantud andmete ja lisatud dokumentide põhjal oleks olnud võimalik tuvastada, et deklaratsioonidesse on märgitud vale kaubakood või vale päritoluriik. Seega puuduks ÜTS art 220 lg 2 p b kohaldamiseks alus ka siis, kui toetada kaebaja seisukohta, et tolli vea korral saab võlgnik vabaneda ÜTS alusel ka käibemaksu ja aktsiisi tasumise kohustusest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. AS Sivex International apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada, rahuldada uue otsusega kaebus ja mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus on vääralt kohaldanud Nõukogu määruse 2658/87 lisa I norme, täpsemalt klassifitseerimise üldreegleid ning grupi 22 märkusi ja lisamärkusi, ning jõudnud ebaõigele järeldusele, et vaidlusaluseid tooteid ei saa klassifitseerida rubriiki 2205, vaid tuleb klassifitseerida rubriiki 2206. Kuna tooteid on võimatu ühetähenduslikult kodeerida ainult ühte kaubarubriiki, kasutades selleks vaid kaubarubriigi teksti, nõuavad klassifitseerimisreeglid, et rakendataks kõiki reegleid, kuni tulemus on saavutatud – kaup on ühetähenduslikult kodeeritud vaid ühte rubriiki. KN klassifitseerimisreeglite 2 ja 3 kasutamine on antud juhul kohustuslik. Tõendatud pole kohtu väide, et kuna vein ja ka värsketest viinamarjadest toodetud vein on eraldi toodetena klassifitseeritavad, siis ei ole vaja neid käsitleda segudena. Väite lükkavad ümber Pihkva Kaubandusja Tööstuskoja ekspertiisiakt ning tootja 10. juuni 2008. a tõend, mille

3-08-1325

7(13) kohaselt on tooted valmistatud veinimaterjalide segustamise teel viinamarjakontsentraadiga ning vürtside ja taimede leotistega, st tooteid on nimetatud komponentide seguks. Kaebaja rõhutas istungil, et toote nimetamine teatud terminiga ei tähenda, et toote koostises puuduvad eraldi komponendid ja toode ei ole nende komponentide segu. Klassifitseerimisel tuleb välja tuua komponentide valik ja suhe, sest just selline analüüs tagab kauba ühetähendusliku klassifitseerimise. Et veine käsitletakse KN terminites kui segusid, kinnitab asjaolu, et veinide klassifitseerimise põhikriteeriumiks on kangus, st etüülpiirituse sisaldus veiniks nimetatavas vedelikus. Kaebaja tõlgendab kohtust erinevalt kaubagrupi 22 lisamärkust 8. Vaidlus on selle üle, kas KN mõiste „muud veinid värsketest viinamarjadest“ alla kuuluvad veinid, mis on valmistatud ainult värsketest viinamarjadest, või kas saab sellesse kategooriasse arvata ka veinid, mis on valmistatud värsketest viinamarjadest saadud veinist, mille hulka on lisatud muid komponente, nimelt kontsentreeritud viinamarjavirret. Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et selliste toodete, mille valmistamisel on kasutatud ka viinamarjavirret, klassifitseerimine rubriigis 2205 on välistatud. Lisamärkuse 8 tekstis puudub otsene viide ainult värsketest viinamarjadest valmistatud veinile. Kohtu omast vastupidine järeldus tugineb klassifitseerimisreeglitele 2 b ja 3. Kooskõlas reeglitega 2 b ja 3 b on KN kaubagrupi 22 lisamärkuste p-s 5 c märgitud, et kategooriasse „värsketest viinamarjadest valmistatud veinid“ kuuluvad näiteks liköörveinid, s. o. tooted, mida saadakse viinamarjaveini ja kontsentreeritud viinamarjavirde segustamisel, st nad kujutavad endast värsketest viinamarjadest veini ja kontsentreeritud viinamarjavirde segu. HS selgitavad märkused kaubarubriigi 2204 juurde sisaldavad samuti analoogilist väidet: I) Vein värsketest viinamarjadest. Selles rubriigis klassifitseeritud vein on värsketest viinamarjadest saadud kääritamata viinamarjamahla (veinivirde) alkohoolse kääritamise lõpp-produkt. Sellesse rubriiki kuuluvad: (4) Dessertveinid (mõnikord nimetatakse ka liköörveinideks). Nad sisaldavad palju alkoholi ja on tavaliselt saadud veinivirdest, millel on kõrge suhkrusisaldus, millest kääritamise käigus on ainult osa muutunud alkoholiks. Mõnedel juhtudel on neid kangemaks muudetud alkoholi lisamisega või alkoholi sisaldava kontsentreeritud virde lisamisega. Dessertveinide (või liköörveinid) hulka kuuluvad, inter alia, Canary, Cyprus, Lacryma Christi, Madeira, Malaga, Malmsey, Marsala, Port, Samos ja Sherry. Kaebaja järeldusi kinnitab ka asjaolu, et kaubarubriiki 2205 klassifitseeritakse vermutid, mille valmistamiseks samuti lisatakse värsketest viinamarjadest saadud veinile kontsentreeritud viinamarjavirret (Nõukogu määrus 1601/91 art 2 p 2 a). Väidet kinnitavad ka HS selgitavad märkused kaubarubriigi 2204 juurde: I) vein värsketest viinamarjadest. Selles rubriigis klassifitseeritud vein on värsketest viinamarjadest saadud kääritamata viinamarjamahla (veinivirde) alkohoolse käärimise lõpp-produkt. Sellesse rubriiki kuuluvad: (2) Spirteeritud (suurendatud alkoholisisaldusega) veinid. Kohtu väide, et mõiste „vein värsketest viinamarjadest“ all tuleb mõista veine, mis on valmistatud ainult värsketest viinamarjadest, millele pole lisatud muid komponente, sh kontsentreeritud viinamarjavirret, on eeltoodud põhjustel ekslik. Liköörveinide ja vermutite kuulumine kategooriasse „vein värsketest viinamarjadest“ kinnitab seda viga selgelt. Kohtu väite ekslikkust kinnitab ka Euroopa Kohtu lahend ühendatud asjas C-59/94 ja C-64/94. Tegelikult kuuluvad kategooriasse „vein värsketest viinamarjadest“ vastavalt kaubarubriikide 2204-2205 ja kaubagrupi 22 lisamärkuse 5 b tekstile nii harilikud lauaveinid värsketest viinamarjadest kui ka kangendatud veinid, mille valmistamise protsessis lisatakse neile kontsentreeritud viinamarjavirret või viinamarjapiiritust. Seega ei saa vaidlusaluste toodete rubriiki 2205 klassifitseerimist välistada üksnes selle alusel, et nende valmistamisel lisati värsketest viinamarjadest veinile kontsentreeritud viinamarjavirret. Vastuolus oma varasema seisukohaga on kohus otsuse põhjendava osa p-s 25 nõustunud kaebajaga, et kontsentreeritud virde lisamise teel kangemaks muudetud veini saab klassifitseerida veinina värsketest viinamarjadest. Järelikult ei välista virde lisamine toodete

3-08-1325

8(13) kvalifitseerimist rubriigis 2205. Kohtu seisukohaga, et selleks peaks deklareeritud toode olema valmistatud kangendatud veinist, kaebaja ei nõustu. Vastavalt rubriigi 2205 kohta käivatele HS selgitavatele märkustele kuulub sellesse kaubarubriiki terve rida jooke (mida tavaliselt kasutatakse aperitiivide või toonikutena), mis on valmistatud rubriiki 2204 kuuluvast värsketest viinamarjadest saadud veinist ning maitsestatud taimeekstraktide või aroomiainetega. Sellisest sõnastusest ei tulene, et rubriiki 2205 kuuluvate jookide valmistamise lähteprodukt peab tingimata olema kangendatud, et sellest valmistatud aromatiseeritud veine võiks klassifitseerida rubriiki 2205. Vastavalt rubriigi 2205 HS selgitavatele märkustele piisab sellest, et lähteprodukt oleks klassifitseeritav rubriiki 2204, kuhu kuuluvad mitte ainult kangendatud veinid, vaid ka lauaveinid värsketest viinamarjadest. Lisaks tuleb märkida, et vastustaja ei põhjendanud oma seisukohti viitega kangendatud veinile. Eelnevast tuleneb, et kohtu järeldus, nagu ei saaks vaidlusaluseid tooteid klassifitseerida rubriiki 2205, ei ole põhjendatud. Vastavalt klassifitseerimisreeglile 3 b tuleb vaidlusaluseid tooteid, mis koosnevad komponentide segust, klassifitseerida selle komponendi järgi, mis annab tootele põhiomadused. Värsketest viinamarjadest saadud veini kogus (75 %) segus on piisav, et kaubal oleks värsketest viinamarjadest saadud aromatiseeritud veini omadused. Vastavalt Nõukogu määruse 1601/91 art 2 lg 1 p-le a peab aromatiseeritud vein sisaldama aroomiaineid ning vähemalt 75 % veini värsketest viinamarjadest. Selles osas vastavad tooted aromatiseeritud veini kirjeldusele. Vaidlusaluste toodete analüüsi teostas ka alkoholiregister ARETO, kelle õiendite alusel on tooted registreeritud Eesti alkoholiregistris kui aromatiseeritud veinid. Pihkva Kaubandusja Tööstuskoja väljastatud päritolusertifikaadis on kaup vastavalt selle omadustele klassifitseeritud rubriiki 2205 kui aromatiseeritud vein. Euroopa Kohtu ühendatud kohtuasjas C-59/94 ja C/64/94 oli vaidlusaluseks tooteks vein Sangria, mis sisaldas üle 50 % veini värsketest viinamarjadest, vett 30-36 %, suhkrut ja puuvilja ekstrakte (aromaatseid aineid). Vaieldi selle üle, kas segu tuleb klassifitseerida rubriiki 2205 või 2206. Kohus leidis, et vastavalt klassifitseerimisreeglile 2 b hõlmab KN kaubarubriik 2205 mitte ainult puhtaid veine ilma ükskõik milliste lisanditeta (p 16); Sangriatüüpi aromatiseeritud veinid, mis sisaldavad üle 50 % veini värsketest viinamarjadest, tuleb klassifitseerida rubriiki 2205 (p 18). 2) kohus hindas tõendeid ebaõigesti. Kaebaja ei nõustu kohtuga, et viited alkoholiregistri õienditele, päritolusertifikaadid, GOST ja muud ametlikud dokumendid pole asjakohased. Päritolusertifikaatide A-vorm on ametlikuks dokumendiks, mida rahvusvaheliste kokkulepete riigid vastastikku tunnistavad. Dokumentides märgitud teave on aluseks tariifija muude tollimaksusoodustuste andmiseks, mis põhinevad nendes dokumentides märgitud tariifsel klassifitseerimisel. Sertifikaatide A-vorm anti tollile iga tollideklaratsiooniga. Neis oli märgitud kauba kirjeldus ja selle tariifikood (2205) TN VED (Venemaa Välismajandusliku Tegevuse Kaubanomenklatuur, mis on identne KN-ga 8 märgi tasemel) järgi, täpsemalt Vermouth and other wine of fresh grapes, flavoured with plants or aromatic substances, mis vastab täielikult KN rubriigi 2205 tekstile. Vastustaja tunnistas neid sertifikaate, sh klassifitseerimise osas ning sertifikaatide andmete põhjal anti kaubale soodustariif tollimaksu määra alandamise näol baassuuruselt 170,55 EEK/hl määrani 118,91 EEK/hl. Võrdväärselt HS/KN selgitavatele märkustele, mis kujutavad endast kasulikku abistavat instrumenti klassifitseerimisel, on ka riikliku professionaalse ekspertiisi järeldus (ARETO järeldus) analoogne kasulik abistav instrument klassifitseerimisel. GOST 7208-93 sisaldab omakorda veinimaterjali definitsiooni, mida kasutasid Pihkva Kaubandusja Tööstuskoja eksperdid ning valmistajatehas: värsketest viinamarjadest saadud lauavein (mida klassifitseeritakse kaubarubriiki 2204), mis kuulub pärast filtreerimist pakendamisele taarasse. Nende instrumentide, sh EL määruste kasulikkus klassifitseerimisel seisneb selles, et nad sisaldavad sõltumatut informatsiooni vaidlusaluste toodete omaduste kohta, mida tuleb klassifitseerimisel

3-08-1325

9(13) samuti arvestada. Toodete analüüs on vajalik klassifitseerimaks kaupa KN terminites. Nimetatud abistavate instrumentide märkused on kohased ja kasulikud toodete komponentide ja omaduste kindlakstegemisel ning sellele järgneval klassifitseerimisel; 3) kohus jättis ebaõigesti kohaldamata ÜTS art 220 lg 2 p b. Seisukohta, et säte kohaldamisele ei kuulu, põhjendas kohus sellega, et nimetatud artikkel käsitleb vaid tollimaksuja tollimaksuga samaväärse toimega maksuvõlga, aktsiisija käibemaks jäävad art 220 kohaldamisalast välja. On õige, et aktsiisimaks ja käibemaks ei ole samaväärse toimega maksud ÜTS art 4 p 10 tähenduses. Samas tuleneb TS § 1 lg-st 3, et kui kaupa maksustatakse ilmportimisel muu maksuga kui impordimaks, kohaldatakse maksustamisel Eesti maksuseaduste sätteid tingimusel, et need ei ole vastuolus ühenduse õigusaktidega. KMS ja ATKAS kui Eesti maksuseadused TS § 1 lg 3 tähenduses sätestavad, et võlgnik deklareerib ja maksab aktsiisi ühenduse tolliseadustiku kohaselt (ATKAS § 25 lg 4) ja et kauba importimisel makstakse käibemaksu tollieeskirjades sätestatud korras (KMS § 38 lg 2). Seega viitavad maksuseadused ÜTS-le, kusjuures pole üheselt selge, millised ÜTS sätted käibemaksu ja aktsiisi puhul kohalduvad ja millised mitte. Kaebaja leiab, et käibeja aktsiisimaksule kohaldub ka ÜTS VII jaotis „Tollivõlg“. Aktsiisija käibemaksuga maksustatava kauba impordil kuulub kohaldamisele ÜTS VII jaotise 3. ptk, sh art 220 lg 2 p b. Seda kinnitab ka seaduse kohaldamise praktika. Impordi korral tasumisele kuuluva tollimaksu, aktsiisija käibemaksu arvestamine toimub samaaegselt impordideklaratsiooni täitmisega (tollideklaratsiooni lahter 47). Samaaegselt kinnitab toll ka maksusummad, võttes vastu otsuse kauba vabasse ringlusesse lubamise kohta. Aktsiisimaksu suuruse määrab täiendav 3-kohaline kaubakood, mis on kauba täieliku tariifikoodi (tollideklaratsiooni lahter 33) osa. Nimetatud täiendav kaubakood saadakse Eesti tollitariifistikust, mille aluseks on TS § 23. Ka see kinnitab, et impordi aktsiisija käibemaksu arvestamine, sissenõudmine jne on lahutamatult seotud tollieeskirjade rakendamisega. ÜTS art 220 lg 2 p b sätestab, et tollivõla summa arvestuskande hilisemat muutmist ei tehta, kui kannet tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud tolli vea tõttu, mida tasumise eest vastutaval isikul polnud võimalik avastada, kes tegutses ausalt ja järgis kõiki tollideklaratsiooni kohta kehtivaid sätteid. Seega hilisemat arvestuskande muutmist ei või teha, kui üheaegselt on täidetud kolm tingimust: toll on teinud vea; arvestades võlgniku ametialast kogemust ja ausust, ei olnud võimalik võlgnikul seda viga avastada; võlgnik järgis kõiki kehtivaid õigusakte. Need tingimused on antud juhul täidetud ning kohtu vastupidine seisukoht ei ole õige; 4) isegi kui vastustaja ja kohus ka leidsid, et ÜTS art 220 lg 2 p b ei ole kohaldatav, pidanuks nad kaaluma HMS-s sätestatud usalduse kaitse regulatsiooni rakendatavust. Kaebaja on perioodil aprill 2005 kuni aprill 2007 esitanud 23 tollideklaratsiooni vaidlusaluse kauba vabasse ringlusse vormistamiseks. Vastavalt ÜTS art 4 p-le 17 on tollideklaratsioon toiming, millega isik avaldab ettenähtud vormis ja korras soovi suunata kaup teatavale tolliprotseduurile. ÜTS art 63 kohaselt toll aktsepteerib viivitamata tollideklaratsioonid, mis vastavad art-s 62 sätestatud tingimustele, kui kaup, mille kohta tollideklaratsioon on tehtud, esitatakse tollile. Vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsiooni esitamisega kaasneb kaks haldusorgani käitumisakti (aktsepteerimine ja vabastamine, mis toimub deklaratsiooni kinnitamisega infosüsteemis), mille tulemusel tekivad deklarandil teatud õigused ja kohustused. Nimetatud käitumisaktid on suunatud deklarandile õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele ja lõpetamisele, mistõttu tuleb neid käsitleda haldusaktidena HMS § 51 lg 1 tähenduses. Vaidlustatud maksuotsustega muudab maksuhaldur sisuliselt oma varasemate haldusaktide alusel kaebajal tekkinud maksukohustust. Tegemist on haldusaktidega, mis muudab isiku kahjuks varasemat haldusakti. HMS § 67 lg 1 kohaselt koostoimes § 64 lg 1 p-ga 2 peab haldusorgan arvestama isiku usaldust, et haldusakt jääb

3-08-1325

10(13) muutmata, ja avalikku huvi, et haldusakt muudetakse. Kaebajal on tekkinud õiguspärane ootus, et maksusumma ja varasemad maksuhalduri haldusaktid, millega maksukohustus tekkis, jääksid muutmata. Maksuotsusest ei selgu, kas ja kuidas on kaebaja usaldust haldusaktide püsimajäämise suhtes arvestatud. Tegemist on menetlusveaga, mis võis asja otsustamist mõjutada.

5. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja deklareeritud tooted on valmistatud värsketest viinamarjadest valmistatud veinist, millele on lisatud kontsentreeritud viinamarjavirret, veinimaitseaineid ja ürtide ekstrakti, kusjuures lauaveini üldmaht moodustab vähemalt 75 % toote mahust.

7. Vaidlustatud maksuotsustes leiti, et kaebaja on tasunud aktsiisimaksu ja käibemaksu seaduses ettenähtust vähem, sest tegemist ei ole veiniga, mille etanoolisisaldus on üle kuue mahuprotsendi, ja mille aktsiisimäär on 1040 krooni veini hektoliitri kohta (ATKAS § 46 lg 4), vaid vahetootega, mille aktsiisimäär on 1680 krooni vahetoote hektoliitri kohta (ATKAS § 46 lg 5).

ATKAS § 12 lg 5 kohaselt vahetoode selle seaduse mõistes on sama paragrahvi lg-tes 2-4 nimetamata toode, mille etanoolisisaldus on üle 1,2 mahuprotsendi kuni 22 (kaasa arvatud) mahuprotsenti ja mille KNi esimesed neli numbrit on 2204, 2205 või 2206.

Kuna deklareeritud tooted on 18 mahuprotsendilise etanoolisisaldusega, on kaebaja käsitluse kohaselt tegemist veiniga vastavalt ATKAS § 12 lg 3 punktile 2. Selle sätte kohaselt vein ATKAS mõistes on viinamarjadest toodetud ainult kääritamise teel suhkru lisamiseta saadud üle 15 mahuprotsendilise kuni 18 (kaasa arvatud) mahuprotsendilise etanoolisisaldusega toode, mille KNi esimesed neli numbrit on 2204 või 2205 (välja arvatud vahutav vein).

KN rubriiki 2204 kuuluvad viinamarjaveinid värsketest viinamarjadest, k. a kangendatud veinid; viinamarjavirre, v. a rubriiki 2009 kuuluv. KN rubriiki 2205 kuulub vermut jm taimede või aromaatsete ainetega maitsestatud vein värsketest viinamarjadest. Kaebaja deklareeris tooted selle rubriigi alamrubriigis 2205 10 10 kuhu kuulub vermut jm taimede või aromaatsete ainetega maitsestatud vein värsketest viinamarjadest nõudes mahuga kuni 2 liitrit tegeliku alkoholisisaldusega kuni 18 % mahust. Maksuhalduri hinnangul tulnuks tooted klassifitseerida rubriigi 2206, kuhu kuuluvad muud kääritatud joogid (näiteks õunaja pirnisiider, mõdu); kääritatud jookide segud omavahel või mittealkohoolsete jookidega, mujal nimetamata alamrubriiki 2206 00 59 muud, mittevahutavad, nõudes mahuga kuni 2 liitrit, muud.

Asjas ei väideta, et kaebaja deklareeritud tooted kuuluksid rubriiki 2204. Vaieldakse selle üle, kas tooted kuuluvad rubriiki 2205 või rubriiki 2206. Maksuotsused on õiguspärased eeldusel,

3-08-1325

11(13) et toodete klassifitseerimise rubriigis 2205 on välistatud ning tooteid tuleb käsitada ATKAS mõistes vahetootena.

8. Maksuhaldur ja halduskohus on vaidlusaluste toodete kuulumise rubriiki 2205 välistanud seetõttu, et need sisaldavad kontsentreeritud viinamarjavirret. Sel põhjusel ei ole maksuhalduri ja halduskohtu käsitluse kohaselt tegemist värsketest viinamarjadest valmistatud veiniga, mis saaks rubriikidesse 2204 ja 2205 kuuluda. Ringkonnakohus selle käsitlusega ei nõustu.

KN rubriigi 2205 kirjeldusest ja grupi 22 lisamärkusest 8 (rubriigi 2205 toodeteks loetakse üksnes taimede ja muude aromaatsete ainetega maitsestatud vermutit ja muid värsketest viinamarjadest valmistatud veine, mille tegelik alkoholisisaldus on vähemalt 7 % mahust) tuleneb, et vermut loetakse veiniks värsketest viinamarjadest. Nõukogu 10. juuni 1991 määruse (EMÜ) nr 1601/91, millega sätestatakse aromatiseeritud veinide, aromatiseeritud veinijookide ja aromatiseeritud veinikokteilide määratlemise, kirjeldamise ja esitlemise üldeeskirjad, art 2 lg 2 p a kohaselt võib vermut sisaldada kontsentreeritud viinamarjavirret. Seega ei saa kontsentreeritud viinamarjavirde kuulumise tõttu kaebaja deklareeritud toote komponentide hulka välistada toote klassifitseerimist rubriiki 2205. Nõukogu määruse nr 1601/91 art 2 lg 1 p-st a nähtub, et aromatiseeritud veini valmistamiseks kasutatud vein ja/või värske viinamarjavirre, mille käärimine on peatatud alkoholi lisamise teel, peab moodustama valmistootest vähemalt 75 %. Seega võib aromatiseeritud vein sisaldada ka muid komponente ja kohtul pole põhjust asuda seisukohale, et seetõttu ei kuuluks art 2 lg 1 p-s a aromatiseeritud veinidena määratletud tooted klassifitseerimisele rubriigis 2205, vaid ka neid tuleks klassifitseerida rubriigis 2206. Seoses halduskohtu seisukohaga muude komponentide lubamatusest osutab ringkonnakohus siinkohal KN selgitavatele märkustele, mille kohaselt kuuluvad rubriiki 2205 ka „Sangria“ nimetusega tuntud joogid veini alusel, mis on maitsestatud nt sidruni või apelsiniga. Nõukogu määruse nr 1601/91 art 2 lg 3 p-st a nähtuvalt on aromatiseeritud veinijook Sangria veinist valmistatud jook, mida on aromatiseeritud tsitrusviljade looduslike ekstraktide või essentsidega ja mis võib, kuid ei pruugi sisaldada nende puuviljade mahla. Sama art lg 1 p-st b nähtuvalt peab aromatiseeritud veinijoogi valmistamiseks kasutatud veini lõpptootes olema vähemalt 50 %. Sangria kuulumine klassifitseerimisele rubriigis 2205 kinnitab, et maksuhaldur ja kohus on andnud KN rubriikide 2204 ja 2205 kasutatud mõistele „vein värsketest viinamarjadest“ põhjendamatult kitsa tähenduse. Järeldust, et vein värsketest viinamarjadest KN rubriikide 2204 ja 2205 tähenduses võib sisaldada ka kontsentreeritud viinamarjavirret, kinnitab KN grupi 22 lisamärkuse 5 p c, mille kohaselt kuulub rubriiki 2204 liköörvein, mis võib sisaldada kontsentreeritud viinamarjavirret. Sama järeldust kinnitavad ka HS selgitavad märkused rubriigi 2204 juurde (I p 4), milles kirjeldatakse veinina värsketest viinamarjadest dessertveine (liköörveine), märkides, et mõnedel juhtudel on neid kangemaks muudetud alkoholi lisamisega või alkoholi sisaldava kontsentreeritud virde lisamisega.

9. Eeltoodu tõttu ei välista ringkonnakohtu hinnangul kontsentreeritud viinamarjavirde sisaldumine kaebaja deklareeritud toodetes, millest lauavein moodustab vähemalt 75 %, nende toodete klassifitseerimist KN rubriigis 2205. Seega ei ole kaebaja tooteid ebaõigesti deklareerinud ning vaidlustatud maksuotsustega aktsiisimaksu ja käibemaksu määramine ei olnud õiguspärane. Olles nõustunud apellatsioonkaebuse väitega, et aktsiisimaksu ja käibemaksu määramiseks ei olnud toodete õige deklareerimise tõttu alust, ning rahuldades uue otsusega kaebuse sel põhjusel, ei ole ringkonnakohtul vaja võtta seisukohta apellatsioonkaebuse muude väidete suhtes.

3-08-1325

12(13) II

10. HKMS § 93 lg-st 4 ja § 92 lg-st 1 tulenevalt on kaebuse esitajal õigus nõuda menetluskulude hüvitamist.

Esimese astme kohtus esitas kaebaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (tl 83 – 119), taotledes vastustajalt kokku 61 657.40 krooni väljamõistmist, sh riigilõiv 5 933 krooni, dokumentide tõlkimise kulud 25 044.40 krooni ja õigusabikulud 30 680 krooni. Vastustaja leidis, et väljamõistetav õigusabikulu ei tohiks ületada 20 000 krooni. Apellatsioonimenetluses esitas kaebaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid, taotledes kokku 24 233 krooni väljamõistmist, sh riigilõiv 5 933 krooni, menetlusdokumentide tõlkimisele tehtud kulud 11 220 krooni ja õigusabikulud 7 080 krooni. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluse suhtes seisukohta avaldanud.

Riigilõivu tasumist tõendavad esimese astme kohtus 4. juuli 2008. a maksekorraldus nr 12305 ja 13. augusti 2008. a maksekorraldus nr 12531 ning ringkonnakohtus 8. detsembri 2008. a maksekorraldus nr 13095. Kokku on kaebaja käesolevas asjas tasunud riigilõivu 11 866 krooni. Selles osas on menetluskulude hüvitamise taotlus põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

Esindaja kulu kandmist esimese astme kohtus summas 30 680 krooni tõendavad OÜ Leesment & Partnerid 22. juuli 2008. a arve nr 28, 27. augusti 2008. a arve nr 44, 1. oktoobri 2008. a arve 58, 28. oktoobri 2008. a arve nr 69 ning pangakonto väljavõte arvetel näidatud summade laekumise kohta. Selle kulu kandmine ja kulu seotus käesoleva kohtuasjaga on tõendatud. Tegemist on vajaliku ja põhjendatud menetluskuluga HKMS § 93 lg 5 mõttes ning ringkonnakohus rahuldab selles osas esindaja kulu hüvitamise taotluse. Apellatsioonimenetluses esitatud menetluskulude nimekirjas on esindaja kulu kandmist kajastavatele dokumentidele (arved ja kontoväljatrükk) küll viidatud, kuid neid ei ole nimekirjale lisatud, mistõttu jääb apellatsioonimenetluses esindaja kulu väljamõistmise taotlus HKMS § 93 lg 1 alusel rahuldamata.

Kaebaja on taotlenud dokumentide tõlkimise kulude hüvitamist kokku summas 36 264.40 krooni ja esitanud kulu kandmise tõendamiseks esimese astme kohtule ja ringkonnakohtule hulgaliselt arveid ja nende tasumist tõendavaid maksekorraldusi. Arveid on kaebajale esitanud FIE Silvi Berko, FIE Kristiina Valter ja OÜ Lingo ning arvetel, mis on esitatud nii enne käesolevat kohtumenetlust kui ka kohtumenetluse ajal, kajastatakse dokumentide (sh kohtumenetluse dokumentide) tõlkimist eesti keelest vene keelde ja vastupidi. Neist arvetest on käesoleva kohtumenetlusega seostatav ja HKMS § 83 mõttes menetluskuluna käsitletav üksnes OÜ Lingo 15. oktoobri 2008. a arve nr 8208 summas 156 krooni, mille tasumist kinnitab pangakontoväljavõte (tl 112-113). Tegemist on kohtumenetluse käigus kohtule tõendi esitamiseks Vene Föderatsioonist hangitud dokumendi tõlkimise teenusega (Pskovpištšeprom 10. oktoobri 2008. a kiri ja tõlge, tl 80-82). Ringkonnakohus rahuldab dokumentide tõlkimise kulude hüvitamise taotluse 156 krooni ulatuses ja muus osas jääb taotlus rahuldamata.

3-08-1325

13(13) Kokku kuulub vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele 11 866 + 30 680 + 156 = 42 702 krooni.

Lilianne Aasma

Lauri Madise

Ruth Virkus