3-09-1048/32 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 25.01.2010, Tallinn Haldusasja number 3-09-1048 Haldusasi V.K.i kaebus Tallinna vanglalt saamata jäänud töötasu summas 7607,40 krooni väljamõistmiseks. Menetlusvorm Suuliselt menetluselt üleminek kirjalikule menetluse lõppstaadiumis poolte taotlusel. Menetlusosalised Kaebuse esitaja V.K. ning vastustaja Tallinna vangla volitatud esindaja Merje Joll. Resolutsioon Rahuldada V.K.i kaebus. Mõista välja Tallinna vanglalt V.K.i kasuks saamata jäänud töötasu summas 7607,40 krooni, millest 2 kuu eest makstav tasu kuulub viivitamatult väljamaksmisele HKMS § 99 lg 1 p 1 alusel. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib esitada vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates (HKMS § 31 lg 4). Samaks ajaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta suulist menetlust, võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2

Tallinna vangla direktori 07.11.2007 käskkirjaga nr 400-k rakendati kinnipeetav V.K. alates 08.11.2007 tööle majandusosakonna abitöölisena.

Tallinna vangla direktori 09.09.2008 käskkirjaga nr 390-k tunnistati kehtetuks Tallinna vangla direktori 07.11.2007 käskkiri nr 400-k, millega rakendati V.K. tööle majandusosakonna abitöölisena alates 08.11.2007.

11.09.2008 esitas V.K. Justiitsministeeriumile vaide, milles taotles enda tööle ennistamist.

Justiitsministeerium 08.01.2009 vaideotsusega nr 11-7/1375, tuginedes Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 6, §-le 56 lg 1 ja 2 ning §-le 85 p 1 rahuldas vaide ja tunnistas Tallinna vangla direktori 09.09.2008 käskkirja nr 390-k täielikult kehtetuks.

Tallinna vangla direktori 19.01.2009 käskkirjaga nr 29-k ennistati V.K. tööle.

20.04.2009 esitas V.K. Tallinna vanglale saamata jäänud töötasu nõude. Tallinna vangla jättis saamata jäänud töötasu nõude 11.05.2009 kirjaga nr 1-13/20175-1 rahuldamata.

Kaebuse esitaja oli ajavahemikul 08.09.2008 kuni 16.01.2009 töölt kõrvaldatud.

Tallinna vangla oli kohtumenetluse käigus nõus vaidlust lahendama kompromissiga, tehes kaebajale ettepaneku saamata jäänud töötasu hüvitamiseks poole ulatuses (3800 krooni). Kaebuse esitaja sellega ei nõustunud, soovides 7607,40 krooni väljamõistmist vastustajalt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

KAEBUSE MOTIIVID

Alates 2007. aastast oli kaebuse esitaja vormistatud tööle abitöölisena, kuid faktiliselt töötas tislerina kuni töölt kõrvaldamiseni. Pärast töölt kõrvaldamist esitas kaebaja Justiitsministeeriumile vaide, milles taotles töölt kõrvaldamise tühistamist ning enda tööle ennistamist. Justiitsministeerium leidis, et kaebuse esitaja kõrvaldati töölt ebaseaduslikult. Kaebaja ennistati tööle abitöölisena alates 16.01.2009, töö sisuks oli koristamine, palk jäi samaks, st 1800 krooni kuus. Kaebaja oli kõrvaldatud töölt alates 09.09.2008 kuni 16.01.2009. Tööle ennistamisel määrati kaebajale palk summas 1800 krooni, vanglas on kõigil palk ühesugune. Kaebuse esitaja väidab, et tahaks töötada erialasel tööl, mis on tisleritöö, kuid alates ennistamisest on ta töötanud koristajana. Vangla direktori vastuse kohaselt peab kaebaja edasi töötama koristajana, kuna ta täidab koristaja ülesandeid väga hästi. Hüvitise suuruse töölt kõrvaldatud aja eest arvestas kaebuse esitaja vangla päevamäära järgi, see on 81,80 krooni päevas, kokku 93 päeva. Vangla ei ole kaebajale seni midagi maksnud. Kaebaja on nõus summaga, mis on vastustaja poolt välja arvutatud, s.o 7607,40 krooni. Kaebuse esitaja taotleb tasu töölt sunnitult puudutud aja eest summas 7607,40 krooni.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

3 Tallinna vangla direktori 07.11.2007 käskkirjaga nr 400-k rakendati kinnipeetav V.K. tööle majandusosakonna abitöölisena alates 08.11.2007. 05.09.2008 on julgeolekuosakonna spetsialist Raiko Roosi poolt koostatud ettekanne, milles märgitakse, et kinnipeetav V.K., kes töötab puidutöökojas, on korduvalt ilma meistri korralduseta valmistanud pildiraame. Tallinna vangla direktori 09.09.2008 käskkirjaga nr 390-k tunnistati kehtetuks Tallinna vangla direktori käskkiri nr 400-k, millega rakendati V.K. majandustöödele. 11.09.2008 esitas V.K. Justiitsministeeriumile vaide, milles taotles tööle ennistamist. Tallinna vangla edastas 18.09.2008 kirjaga nr 1-13/30423-1 vaide Justiitsministeeriumisse seisukohaga, et Tallinna vangla direktori 09.09.2008 käskkiri nr 390-k on antud õiguspäraselt, seega puudub alus kinnipeetava tööle ennistamiseks. Ühtlasi palus Tallinna vangla jätta vaie rahuldamata. Justiitsministeerium 08.01.2009 vaideotsusega nr 11-7/1375 tuginedes haldusmenetluse seaduse §-le 6, § 56 lg-tele 1 ja 2 ning § 85 p-le 1 rahuldas vaide ja tunnistas Tallinna vangla direktori 09.09.2008 käskkirja nr 390-k kehtetuks. Tallinna vangla direktori 19.01.2009 käskkirjaga nr 29-k ennistati V.K. tööle. Kaebuse esitaja palub Tallinna vanglalt tema kasuks välja mõista õigusvastaselt töölt vabastamise tõttu saamata jäänud töötasu ajavahemikus 08.09.2008 - 19.01.2009. Tallinna vangla selgitab, et 19.01.2009 on koostatud Tallinna vangla direktori käskkiri nr 29-k, millega ennistati kinnipeetav V.K. tööle finants- ja majandusosakonna abitöölisena alates 16.01.2009. Seega lähtub Tallinna vangla asjaolust, et kaebuse esitaja oli ajavahemikul 08.09.2008 kuni 16.01.2009 töölt kõrvaldatud. Vangistusseaduse (VangS) § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vangla võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Sama paragrahvi lg 22 kohaselt võib kinnipeetava töölt kõrvaldada või töökohustustest vabastada, kui kinnipeetav ei ole võimeline töökohustust täitma või töötamine ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut või töötamine on vangla distsiplinaarkorda ohustav. Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra kehtestab justiitsminister määrusega. Justiitsministri 07.02.2007 määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord" § 6 lg 2 p 3 sätestab, et kinnipeetava võib töölt vabastada ja käitises töötamise loa kehtetuks tunnistada, kui kinnipeetav rikub töödistsipliini. Tallinna vangla oli veendunud, et V.K.i töödistsipliini rikkumine oli leidnud tuvastamist, oli piisav alus kinnipeetava tööle rakendamise lõpetamiseks. Justiitsministri 06.12.2001 määrusega nr 92 vastu võetud Tallinna vangla põhimäärus § 3 lg 7 kohaselt vangla direktor annab oma pädevuse piires käskkirju ja muid kirjalikke või suulisi korraldusi, mis on kohustuslikud vangla teenistujatele ning kinnipeetavatele ja vahistatutele. Tallinna vangla direktori 09.09.2008 käskkiri nr 390-k oli kehtiv ajal, mil V.K.iga töösuhe lõpetati. Tallinna vangla oli veendunud, et kuna haldusakt oli välja antud pädeva isiku poolt kehtiva seaduse alusel, oli tegemist õiguspärase haldusaktiga. 16.01.2009 sai Tallinna vangla kätte vaideotsuse, millest nähtus, et Tallinna vangla direktori 09.09.2008 käskkiri nr 390-k tunnistati kehtetuks. Seega kui Tallinna vangla sai teada, et haldusakt ei olnud õiguspärane, ennistati kinnipeetav tööle. Tallinna vangla on seisukohal, et nimetatud tegevusega taastati kinnipeetava õigused. V.K. oli töölt eemaldatud ajavahemikul 08.09.2008 - 16.01.2009, mis teeb kokku 93 tööpäeva. Kui lähtuda sellest, et kinnipeetavate töötasu täistööajaga töötamise eest on 1800 krooni kuus, teeb see keskmiseks töötasuks 81 krooni ja 80 senti tööpäeva eest. Seega lähtudes asjaolust, et kinnipeetav ei teinud tööd 93 tööpäeva, teeb see kokku 7607,40 krooni. 11.11.2009 haldusasjas nr 3-09-1048 toimunud kohtuistungil andis Tallinna Halduskohus Tallinna vanglale ja V.K.ile tähtaja haldusasja lahendamiseks kohtuväliselt. Vastustaja märgib, et kaebuse esitajaga ei olnud võimalik kohtuvälist lahendust saavutada. 17.11.2009 käis Tallinna vangla jurist kaebuse esitajaga vestlemas ning tegi kohtuvälise kokkuleppe saavutamiseks ettepaneku kompenseerida V.K.ile töölt puudutud aja eest 3800 krooni. Kinnipeetav nimetatud pakkumisega ei nõustunud. Justiitsministri 07.02.2007 määruse nr 9 „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord" § 6 lg 2 p 3 kohaselt võib kinnipeetava töölt vabastada ja käitises töötamise loa kehtetuks tunnistada, kui kinnipeetav rikub töödistsipliini. Käesoleval juhul koostati 05.09.2008 julgeolekuosakonna spetsialisti poolt ettekanne, millega fikseeriti V.K.i töödistsipliini rikkumine, mille alusel oli võimalik kaebuse esitajaga töösuhe lõpetada. Samas möönab Tallinna vangla, et oleks täiendavalt pidanud asjaolude väljaselgitamiseks algatama

4 distsiplinaarmenetluse, kuid seda ei tehtud. Seega tunnistab Tallinna vangla selles osas oma eksimust. V.K.iga lõpetati töösuhe Tallinna vangla direktori 09.09.2008 käskkirjaga nr 390-k eeldusel, et haldusakt on õiguspärane ning Tallinna vanglal ei olnud võimalik ette näha vaidemenetluses saabuvat tagajärge - haldusakti kehtetuks tunnistamist. Kuna VangS ja Vabariigi Valitsuse 28.11.2000 määrus nr 382 „Kinnipeetava töötasu määrad, arvutamise ja maksmise kord" saamata jäänud töötasuga seonduvat ei reguleeri, tuleb V.K.ile sunnitult töölt puudutud aja eest hüvitise suuruse üle otsustamisel lähtuda Riigivastutuse seaduses varalise kahju hüvitamist reguleerivatest sätetest. Riigivastutuse seaduse § 13 lg 1 p 5 kohaselt hüvitise suuruse määramisel arvestatakse muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. V.K.i puhul on tegemist isikuga, kes viibib kinnipidamisasutuses ning ajal, mil ta ei töötanud, oli isik riigi ülalpidamisel - tal ei tulnud teha kulutusi eluasemele, toidule, riietusele, isiklikule hügieenile jne. Lähtuvalt eeltoodust oli vastustaja valmis hüvitama kinnipeetavale vangla eksimuse ning vangla on veendunud, et piisavaks rahaliseks hüvitiseks V.K.ile töölt sunnitult eemal viibitud aja eest on 3800 krooni. Vastustaja esindaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada järgnevatel kohtu motiividel:

Käesolevas haldusasjas taotleb kaebuse esitaja sunnitult töölt puudutud aja (töölt kõrvaldamise) eest tasu väljamõistmist summas 7607,40 krooni.

Eelkõige kohus märgib, et VangS § 37 kohane kinnipeetava töötamine ei kuulu tööõiguse regulatsiooni alla, vaid tema töösuhe reguleeritakse avalik-õigusliku võimusuhte kaudu. VangS § 38 kehtestab kinnipeetava tööga kindlustamise vanglas. VangS § 38 lg 1 sätestab vanglale suunatud kohustuse kindlustada kinnipeetav tööga. Lähtudes VangS §-s 6 lg 1 sätestatud karistuse täideviimise eesmärkidest, peab vangla kinnipeetavale töö leidmisel silmas pidama, et see peab olema tulutoov ja nende teenimisvõimalusi arendav.

Vastustaja märgib oma seletuses kohtule, et 05.09.2008 koostas julgeolekuosakonna spetsialist ettekande, millega fikseeriti V.K.i töödistsipliini rikkumine, mille alusel oli võimalik kaebuse esitajaga töösuhe lõpetada. Samas möönab vastustaja, et oleks täiendavalt pidanud asjaolude väljaselgitamiseks algatama distsiplinaarmenetluse, kuid seda ei tehtud, vangla tunnistab selles osas oma eksimust. Vastustaja väidab, et V.K.iga lõpetati töösuhe Tallinna vangla direktori 09.09.2008 käskkirjaga nr 390-k eeldusel, et haldusakt on õiguspärane ning Tallinna vanglal ei olnud võimalik ette näha vaidemenetluses saabuvat tagajärge - haldusakti kehtetuks tunnistamist. Kohus märgib siinkohal, et haldusorgan, väljastades haldusakti, mida on võimalik vaide ja kohtu korras edasi kaevata, peab alati arvestama võimaliku saabuva negatiivse tagajärjega, s.o haldusakti tühistamisega/kehtetuks tunnistamisega.

Vastustaja on jätkuvalt veendunud, et kaebuse esitaja on töölt kõrvaldatud õiguspäraselt, kuna ta pani toime töödistsipliini rikkumise. Selline vangla arusaam on kohtu arvates kohatu, kuna kaebajat ei ole distsiplinaarkorras vastutusele võetud ja karistatud ega üldse tema suhtes distsiplinaarmenetlust alustatud seoses töödistsipliini rikkumisega. Isikule ei saa inkrimineerida töödistsipliini rikkumist ilma õigusliku aluseta ehk siis rikkumise tuvastamiseta, mille eelduseks on seadusest tuleneva

5 distsiplinaarmenetluse läbiviimine. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebuse esitaja suhtes ei ole läbi viidud distsiplinaarmenetlust seoses väidetava töödistsipliini rikkumisega. Vanglaametniku ettekanne ei asenda distsiplinaarmenetlust, mille läbiviimine on kohustuslik töödistsipliini rikkumise toimepanemise tuvastamiseks.

Justiitsministeeriumi 08.01.2009 vaideotsus, millega tunnistati Tallinna vangla direktori 09.09.2008 käskkiri nr 390-k täies ulatuses kehtetuks, on aluseks nii kinnipeetava tööle ennistamiseks kui ka talle sunnitult töölt puudumise (töölt kõrvaldamise) eest tasu maksmiseks. Tallinna vangla on kaebaja tööle ennistanud, kuid samas on jätnud talle töölt sunnitult puudutud aja eest tasu välja maksmata.

Kinnipeetava töö tasustamine on sätestatud VangS §-s 43, mille lg 1 annab kinnipeetavale subjektiivse õiguse nõuda tehtud töö eest töötasu. Vangistusõiguse üldpõhimõtte kohaselt ei või kinnipeetavale seada rohkem piiranguid, kui see on vajalik VangS § 6 lg-s 1 sätestatud vangistuse eesmärkide saavutamiseks. Nimetatud üldpõhimõttega on kooskõlas ka kinnipeetavale töötasu maksmine. Töötasu makstakse kinnipeetavale sõltumata sellest, kas ta töötab vangla käitises, vangla territooriumil eraõigusliku isiku käitises või majandustöödel. Sarnaselt töösuhtele vabaduses kujutab kinnipeetavale makstav töötasu endast rahalist hüvitust tehtud töö eest ning selle maksmisest keeldumise aluseks saab olla vaid kinnipeetava keeldumine töötamisest. Käesoleval juhul ei ole kinnipeetav keeldunud töötamisest, vaid ta on töölt kõrvaldatud vangla direktori käskkirja alusel, mis on hiljem Justiitsministeeriumi poolt tunnistatud kehtetuks ning isik on tööle ennistatud. Seega oli isiku töölt kõrvaldamine alusetu ja õigusvastane. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebuse esitaja oleks keeldunud või kõrvale hoidnud töö tegemisest või vabatahtlikult loobunud sellest.

Töölepingu seaduse (TLS) §-s 117 lg 1 on sätestatud, et töötajal on õigus nõuda sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga maksmist. Samuti on Avaliku teenistuse (ATS) seaduse § 135 lg 1 kohaselt ametnikul õigus nõuda tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest. Vangistusseadus ega selle alusel välja antud õigusaktid ei reguleeri seda küsimust töötavate kinnipeetavate suhtes. Seega kui lähtuda kehtiva seaduse analoogiast, siis sellist põhimõtet peaks kohaldama ka töötava kinnipeetava suhtes ning seda juhul, kui ta töölt kõrvaldatakse ebaseaduslikult ja tema tahtest olenemata ning hiljem ta ennistatakse tööle. Sellisel juhul on töölt õigusvastaselt kõrvaldatud kinnipeetaval õigus nõuda saamata jäänud töötasu sunnitult töölt eemal oldud aja eest.

Töötasu maksmine kinnipeetavale tagab tema minimaalseima rahalise sõltumatuse nii oma igapäevavajaduste rahuldamiseks kui ka vabanemistoetuse kogumiseks, kuid ka võimaluse täita talle kohtuotsusega pandud kohustuse hüvitada kannatanutele kahju. VangS § 43 lg 2 sätestab kinnipeetava töötasu miinimummäära, mis on madalam üldisest Palgaseaduse § 2 lg 7 alusel Vabariigi Valitsuse kehtestatavast kindlale ajaühikule vastavast palga alammäärast. Kinnipeetava töötasule üldisest palgamäärast madalama miinimummäära kehtestamine on põhjendatud sellega, et kinnipeetava elutingimused ei ole võrreldavad nendega, millega arvestatakse Vabariigi Valitsuse poolt üldise palga alammäära kehtestamisel, kuivõrd karistuse kandmise ajal kannab kinnipeetava ülalpidamiskulud riik. Samas aga Vangistusseaduse eesmärk ei ole riigiasutuse poolt isiku (kinnipeetava) kasutamine tasuta tööjõuna ega ka temale suuremate piirangute seadmine, kui see on vajalik VangS §-s 6 lg 1 sätestatud vangistuse eesmärkide saavutamiseks. Seega on kehtivate õiguspõhimõtetega vastuolus kinnipeetavale sunnitult töölt puudutud aja eest makstava saamata jäänud töötasu vähendamine vastustaja poolt kompromissina pakutud poole ulatuses tulenevalt sellest, et isik, viibides kinnipidamisasutuses, on riigi ülalpidamisel ning tal puuduvad kulutused eluasemele, toidule, riietusele, isiklikule hügieenile jne. Nimetatud asjaolu on kohtu hinnangul juba arvesse võetud kinnipeetavatele töötasu miinimummäära arvestamisel. Sellest väiksemas määras töötasu arvestamist kinnipeetavale seadus ette ei näe. Kohus siinkohal kordab ja rõhutab, et VangS § 43 lg 2 sätestab kinnipeetava töötasu miinimummäära, mis on niigi madalam üldisest Palgaseaduse § 2 lg 7 alusel Vabariigi Valitsuse

6 kehtestatavast kindlale ajaühikule vastavast palga alammäärast ning siin on juba arvestatud asjaoluga, et kinnipeetava elutingimused ei ole võrreldavad nendega, millega arvestatakse Vabariigi Valitsuse poolt üldise palga alammäära kehtestamisel, kuivõrd karistuse kandmise ajal kannab kinnipeetava ülalpidamiskulud riik. Kuid samas tuleb arvestada ka seda, et kinnipeetavatel on väljaminekud, näit. rahalised kohustused kannatanute ees, samuti võib olla määratud elatisraha laste ülalpidamiseks jne, mida ei ole võimalik täita sissetuleku puudumisel.

Kohus juba eelnevalt märkis, et Tallinna vangla väide, et V.K.i töödistsipliini rikkumine oli leidnud tuvastamist ja see oli piisav alus kinnipeetava tööle rakendamise lõpetamiseks, on ekslik. Kohus kordab, et töödistsipliini rikkumist saab tuvastada üksnes seadusest tuleneva distsiplinaarmenetluse läbiviimise kaudu, mitte pelgalt ametniku ettekande alusel. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebuse esitaja õiguste taastamine seisnes vaid tema tööle ennistamises. Kinnipeetaval on subjektiivne õigus mitte ainult tööle, vaid ka töötasule. Käesoleval juhul kaebuse esitaja töö oli tasustatud. Samas kui kaebaja kõrvaldati töölt ebaseaduslikult ja hiljem ennistati tööle on tal õigus saada tasu töölt sunnitult puudutud aja eest arvates töölt kõrvaldamisest kuni tööle ennistamiseni. Seadus ei keela ega piira selle põhimõtte kohaldamist kinnipeetavate suhtes.

Kohtuistungil kaebuse esitaja avaldas soovi, et kohus aitaks kaasa tema tööle ennistamisele tislerina. Kohus siinkohal märgib, et V.K. on kaebuse esitanud vaid saamata jäänud töötasu väljamõistmiseks, mitte teenistusse (tislerina) ennistamiseks. Vastavalt HKMS §-le 19 lg 7 vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Nimetatud sättest tulenevalt ei saa kohus haldusasja menetledes väljuda kaebuse raamidest ning seega ei saa võtta seisukohta kaebaja tislerina tööle ennistamise osas. Kohus võib siinkohal vaid märkida, et karistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele orienteeritud vangistusõiguse põhimõttega ei ole kooskõlas kinnipeetavate rakendamine ebaproduktiivsetel töödel. Sidudes kinnipeetava tööga kindlustamise ülesande vangla kohustusega arvestada kinnipeetava füüsiliste ja vaimsete võimetega ning oskustega, sätestab VangS § 37 lg 1 kinnipeetavale pakutava töö individualiseerimiskohustuse. Viimane tähendab ühelt poolt kinnipeetava õigust avaldada oma arvamust tööle suunamise osas, teiselt poolt aga vangla otsustusruumi üksikule kinnipeetavale töö määramisel ja see on juba vangla diskretsioon (seadusest tuleneva kaalutlusõiguse teostamine).

Kohus ülalöeldut kokku võttes on jõudnud järeldusele, et ebaseaduslikult töölt kõrvaldatud ning tööle ennistatud V.K.il on õigus saada sunnitult töölt eemal oldud aja eest tasu summas 7607, 40 krooni (93 tööpäeva x 81,80 krooni), mis tuleb Tallinna vanglalt välja mõista. Sellest 2 kuu tasu kuulub vastustajalt viivitamatult väljamõistmisele kaebaja kasuks vastavalt HKMS §-le 99 lg 1 p 1.

Vastavalt HKMS §-le 92 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitaja ei ole esitanud menetluskulude hüvitamise nõuet. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Elle Kask Kohtunik