3-09-1900/26 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. jaanuar 2010, Tallinn

Haldusasja number

3-09-1900

Haldusasi

R.Õ. kaebus Kuusalu Vallavalitsuse 28. mai 2009

korralduse nr 479 ning 18. juuni 2009 korralduse nr 560

(osalise) tühistamise nõuetes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 08. jaanuaril 2010.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: R.Õ.

Esindaja: v.adv. Andres Past

Vastustaja: Kuusalu Vallavalitsus

Esindajad: adv. Moonika Tähtväli ja Peeter Raudsepp

Kolmas isik: V.M.

RESOLUTSIOON

1. Jätta R.Õ. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Saata otsuse ärakiri menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4).

ASJAOLUD

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Harju maakonnakomisjoni

8. märtsi 1995 otsusega nr 6495 tunnistati Kuusalu vallas asuva Uustalu A-36 maa suhtes

omandireformi õigustatud subjektideks võrdsetes 1/3 suurustes mõttelistes osades A. M., V.M.

ja V.Õ..

2. 25. novembril 1998 loovutas A.M. talle kuuluva maa tagastamise nõudeõiguse V.M.ile. xx xx

xxxx suri V.Õ.. 15. augustil 2006 esitas V.M. notarile avalduse V.Õ. pärandi vastuvõtmiseks

ning 15. veebruaril 2007 andis notar V.M.ile välja seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse

pärandvarale, mis koosneb 1/3 nõudeõigusest õigusvastaselt võõrandatud maale Kuusalu vallas

Uustalu A-36.

3. Kuusalu Vallavalitsuse 2003 korraldusega nr 556, 16. juuni 2004 korraldusega nr 595, 17.

juuni 2005 korraldusega nr 465, 15. juuni 2006 korraldusega nr 656 ja 14. juuni 2007

korraldusega nr 700 pikendati õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise toimingute tähtaega

muuhulgas 1/3 suuruse mõttelise osas suhtes Uustalu A-36 maast, mille osas oli omandireformi

õigustatud subjektiks tunnistatud V.Õ..

4. 30. aprilli 2008 korraldusega nr 347 otsustas Kuusalu Vallavalitsus tagastada Uustalu A-36

maa V.M.ile.

5. 28. mail 2009 korraldusega nr 479 tühistas Kuusalu Vallavalitsus oma 30. aprilli 2008

korralduse nr 437 ning lõpetas V.Õ. 1/3 mõttelise osa maa tagastamise menetluse. Korraldust

põhjendati Harju maavanema poolt järelevalve käigus võetud seisukohaga, et V.M. ei esitanud

V.Õ. mõttelise osa pärimisõiguse tunnistust tähtaegselt ning vastava mõttelise osa tagastamiseks

talle pole seega alust.

6. 18. juuni 2009 korraldusega muutis Kuusalu Vallavalitsus käesoleva kohtuotsuse punktis 3

nimetatud korraldusi selliselt, et nende lisadest kustutati kanded V. Õ.le kuulunud 1/3 suuruse

mõttelise osa tagastamise nõudeõiguse kohta.

KAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. 31. augustil 2009 esitas R.Õ. Tallinna Halduskohtule kaebuse, mida täpsustas 16. oktoobril

2009 esitatud seisukohas (tl. 37 jj), taotledes Kuusalu Vallavalitsuse 28. mai 2009 korralduse nr

479 punti 1 (V. Õ. 1/3 mõttelise osa maa tagastamise menetluse lõpetamine) ning Kuusalu

Vallavalitsuse 18. juuni 2009 korralduse punktide 1-4 (millega muudeti 20. juuni 2003 korraldust

nr 556, 16. juuni 20054 korraldust nr 595, 17. juuni 2005 korraldust nr 465 ja 15. juuni 2006

korraldust nr 656) tühistamist. Kaebuse esitaja selgitab, et ei olnud varem teadlik oma isa V.Õ.

nõudeõigusest 1/3 suurusele mõttelisele osale Uustalu A-36 maast ega ka sellest, et V.M.i

avalduse alusel viidi läbi V.Õ. pärimismenetlust, ent saades neist asjaoludest teada, teatas ta

endast 2009. aasta veebruaris kohe ka Kuusalu Vallavalitsusele. Samas märgib kaebuse esitaja,

oli asunud tegelikult kasutama ja valdama V.Õ.le kuulunud pärandvara, olles seeläbi V.Õ.

pärandi vastu võtnud. Samuti selgitab kaebuse esitaja, et esitas V.M.i vastu hagi pärimisõiguse

tunnustamiseks, mille Harju Maakohus 22. oktoobri 2009 otsusega hagi õigeksvõtu tõttu

rahuldas, tunnustades R.Õ. pärimisõigust V.Õ. pärandvarale, milleks on 1/3 mõttelise osa

suurune nõudeõigus õigusvastaselt võõrandatud Uustalu A-36 maale.

8. Kaebuse esitaja leiab, et kaebusega vaidlustatud haldusaktid rikuvad talle põhiseaduse § 32

lõikega 4 tagatud pärimisõigust. Samuti heidab kaebuse esitaja vallavalitsusele ette, et teda ei

kaasatud vaidlustatud haldusaktide ettevalmistamise menetlusse ning rikuti haldusmenetluse

seaduse § 40 lõikega 1 tagatud ärakuulamisõigust. Kaebuse esitaja hinnangul puudutavad

vaidlustatud haldusaktid tema subjektiivseid õigusi, kuna nende eesmärgiks on lõpetada

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus ja nende jõustumisel pole tal enam

võimalik pärida V.Õ. nõudeõigust ja selle alusel saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara.

9. Kohtuistungil asus kaebuse esitaja seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamise või kompenseerimise nõudeõiguse pärimise eriregulatsioon, mis tuleneb MRS §

192 lõikest 3 ja sellega seotud normidest ning seab pärimisõiguse sõltuvusse tähtaegselt

pärimisavaldusega notari poolt pöördumisest ja notari väljastatud pärimisõiguse tunnistuse

tähtaegselt vallavalitsusele esitamisest, on vastuolus põhiseaduse § 32 lõikega 4, samuti

pärimisseaduse § 117 ja § 118 ning Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 161 lõikega

1. VASTUSTAJA SEISUKOHT

10. Kuusalu Vallavalitsus vaidleb R.Õ. kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist.

Vastustaja selgitab, et Harju maavanem tegi järelevalvemenetluse raames Kuusalu

Vallavalitsusele ettepaneku endise Uustalu A-36 maa tagastamise kohta käivate haldusaktide

vastavusse viimiseks kehtivate õigusaktidega, mida vallavalitsus käesolevas asjas vaidlustatud

haldusaktidega tegigi. Vastustaja selgitab, et maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks on

maareformi seaduse § 192 lõikes 3 sätestatud erikord, millest koostoimes üleminekusätetega

tuleneb, et kui pärand avanes enne 25. novembrit 2005, tuli pärima õigustatud isikul esitada

kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistus üheksa kuu jooksul ning selle tähtaja

mittejärgimise korral maa tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust

ei alustata. Vastustaja leiab, et eeltoodut arvestades ei ole R.Õ.l võimalik õigusvastaselt

võõrandatud vara õigustatud subjektina maad tagasi saada ka siis kui ta on V.Õ. pärija.

11. Vastustaja leiab, et kuna vaidlustatud korraldused ei puudutanud R.Õ. õigusi ega andnud

talle lootust maad tagasi saada, ei saa ette heita isiku kaasamata jätmist nimetatud haldusaktide

andmise menetlusse.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja seisukohti ning nende kinnituseks esitatud tõendeid

kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et R.Õ. kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb

rahuldamata jätta.

13. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 7 lõikest 1 tulenevalt on haldusakti

tühistamise taotlusega halduskohtusse pöördumise eelduseks isiku subjektiivsete õiguste

rikkumine. Sellest tulenevalt on tühistamiskaebuse rahuldamise esmaseks eelduseks see, et

kaebuses vaidlustatud haldusakt kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikub või tema vabadusi

piirab. Käesoleval juhul on R.Õ. seisukohal, et Kuusalu Vallavalitsuse vaidlustatud

haldusaktid rikuvad tema subjektiivset õigust saada omandireformi käigus oma isa pärijana

tagasi 1/3 õigusvastaselt võõrandatud Uustalu A-36 maast. Kohus leiab aga, et kaebuse

esitajal ei ole sellist subjektiivset õigust, kuna Uustalu A-36 õigusvastaselt võõrandatud maa

mõttelise osa tagastamise nõudeõigus ei ole V.Õ.lt kaebuse esitajale pärimisõiguse teel üle

läinud ning olematu subjektiivse õiguse kaitseks esitatud kaebus tuleb seetõttu rahuldamata

jätta.

14. 07. juunil 1996 jõustus maareformi seaduse (MRS) § 192 lg 1, milles sätestati, et

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõudeõigus on päritav ning pärimisele

kohaldatakse Eesti tsiviilseaduse sätteid. 02. märtsil 1997 jõustus MRS § 5 lg 1 p 4, milles

sätestati, et maa tagastamist või kompenseerimist on õigus nõuda ka isikul, kes on

nõudeõiguse pärinud MRS § 192 alusel. 16. juulil 2007 jõustus MRS § 192 lg 3 järgmises

redaktsioonis: „Pärandi vastuvõtmiseks või sellest loobumiseks tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul

esitada pärandi avanemise koha notarile avaldus ühe aasta jooksul pärandi avanemisest arvates“. See säte

viidi MRS-i sisse teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega (edaspidi

2MRsÕms), mille § 26 sisaldas kuni 01. jaanuarini 2003 kehtinud redaktsioonis lõiget 2, kus

sätestati, et kui pärand on avanenud enne 2MRsÕms jõustumist (st. enne 16. juulit 2000),

tuleb nõudeõigust pärima õigustatud isikul esitada avaldus pärandi vastuvõtmiseks või sellest

loobumiseks pärandi avanemise koha notarile ühe aasta jooksul 2MRsÕms jõustumisest

arvates. Viimatinimetatud norm tunnistati kehtetuks 01. jaanuaril 2003 jõustunud maareformi

seaduse muutmise seadusega (edaspidi MRSms), mille §-s 12 sätestati omakorda, et maa

tagastamise nõudeõigust pärima õigustatud isikul on juhul, kui pärand avanes enne MRSms

jõustumist (st. enne 01.01.2003), õigus esitada avaldus pärandi avanemise koha notarile ühe

aasta jooksul MRSms jõustumisest arvates. 27. novembril 2005 jõustus maareformi seaduse

muutmise seadus (edaspidi MRSms2005), millega muudeti MRS § 192 lg 3 sõnastus järgmiseks:

„Nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi

avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele

pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust

ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata“. Seejuures

sätestati MRSms2005 §-s 26, et kui pärand on avanenud enne MRSms2005 jõustumist (ehk siis

enne 27. novembril 2005) ja nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik

ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele esitanud

pärimisõiguse tunnistust nõudeõiguse pärimise kohta, peab ta selle esitama üheksa kuu

jooksul MRSms2005 jõustumisest arvates ning kui pärimisõiguse tunnistust nimetatud tähtaja

jooksul ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei

alustata.

15. Eelnevast nähtuvalt on MRS-is sisalduvat maa tagastamise nõudeõiguse pärimise ning

pärimisõigust tõendava pärimistunnistuse kohalikule omavalitsusele esitamisega seotud

regulatsiooni mitmel korral muudetud. Oluline on siinkohal see, et kuni 27. novembrini 2005

reguleeris MRS § 192 lg 3 maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole pöördumise

tähtaega, seaduse hilisemas redaktsioonis kõneldakse aga notarilt saadud pärimistunnistuse

kohalikule omavalitsusele esitamise tähtajast. Kohus leiab, et MRS § 192 lg 3 ning selle

rakendussätted reguleerivad maa tagastamise nõudeõiguse kui pärandajale kuuluva erilise

varaliigi pärimist ning tegemist on erinormidega vara pärimist reguleerivate üldnormide

suhtes. Kuni 31. detsembrini 2008 (ning ka V.Õ. pärandi avanemise ajal) kehtinud

pärimisseaduse (PäS) §-s 4 sätestati, et pärimiseks peab pärandaja pärandi vastu võtma. PäS §

117 lg 1 ning § 118 kohaselt tuli pärandi vastuvõtmiseks esitada notarile avaldus kas notari

poolt selleks määratud tähtaja jooksul või kui notar sellist tähtaega andnud ei olnud, siis mitte

hiljem kui 10 aasta möödumisel pärandi avanemisest. PäS § 117 lg 3 kohaselt loeti pärandaja

pärandi vastu võtnuks ka juhul kui pärimisavaldust notarile tähtaegselt ei esitanud, küll aga oli

asunud selle tähtaja jooksul pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama.

16. MRS §-s 192 ja selle rakendussätetes sätestatud maa nõudeõiguse pärimise eriregulatsiooni

sisuks on ajaliselt ja vormiliselt piiratud võimalus maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks.

Nimetatud sätetest tulenevalt oli maa tagastamise nõudeõiguse pärimine võimalik üksnes

notarile vastava avalduse (pärimisavalduse) esitamise teel ning selle avalduse esitamiseks nähti

seaduses ette teistsugused tähtajad võrreldes PäS §-s 118 sätestatud tähtaegadega. Kohus

järeldab sellest, et MRS § 192 ning MRSms § 12 kohaselt ei olnud võimalik maa tagastamise

nõudeõiguse pärimine muu pärandvara (osa) valdama, kasutama või käsutama hakkamisega.

17. Kuivõrd V.Õ. suri ja tema pärand avanes 1999. aastal, siis oleks R.Õ. tema pärijana

pidanud pärast MRS § 192 lg 3 jõustumist (st. pärast 16. juulit 2000) pöörduma maa

tagastamise nõudeõiguse pärimiseks notari poole hiljemalt 16. juulil 2001 ehk ühe aasta

jooksul 2MRsÕms jõustumisest (2MRsÕms § 26 lg 2). Seadusandja pikendas hiljem seda

tähtaega selliselt, et pärimisavaldusega notari poole pöördumiseks oli sellistel isikutel aega

kuni 01. jaanuarini 2004 (MRSms § 12).

18. 19. detsembril 2008 haldusasjas nr 3-06-1587 ning 18. veebruaril 2009 haldusasjas nr

3-07-1211 tehtud otsustes asus Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et pärast MRS § 192

lõikes 3 sätestatud tähtaja möödumist ei olnud võimalik pärandit maa tagastamise

nõudeõiguse osas enam vastu võtta ega sellest loobuda. Käesoleval juhul puuduvad tõendid,

et R.Õ. oleks enne 01. jaanuari 2004 maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks (vastavas osas

pärandi vastuvõtmiseks) notari poole pöördunud. Viidatud lahendites leidis ringkonnakohus

samuti, et pärast eelnimetatud normis sätestatud tähtaja möödumist notarile esitatud

pärimisavalduse alusel väljastatud pärimisõiguse tunnistus on maa tagastamise nõudeõiguse

osas tühine ning seepeale ei ole maareformi kohustatud subjektil kaalutlusõigust küsimuses,

kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte. Käesoleval juhul tulenes kaebuse esitajale

seadusest kohustus esitada maa tagastamise nõudeõiguse vastuvõtmiseks notarile avaldus ühe

aasta jooksul MRSms jõustumisest arvates ning jättes sellel tähtajal avalduse esitamata kaotas

ta võimaluse maa tagastamise nõudeõigust pärida.

19. Kohus leiab samuti, et MRS § 192 lõikes 3 ning MRSms §-s 26 sätestatud tähtaegu ei ole

võimalik ennistada. Haldusorganil on põhimõtteliselt võimalik ennistada neid tähtaegu, mis

on kas õigusaktidega või haldusorgani enda poolt isikule kehtestatud mingisuguste

haldusorganile suunatud toimingute tegemiseks. Nii on põhimõtteliselt võimalik asuda

seisukohale, et ennistada saaks kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks

ettenähtud tähtaega, küll aga ei pea kohus võimalikuks, et haldusorgan saaks ennistada

seaduses sätestatud tähtaja, mille jooksul peab isik pärandi vastuvõtmiseks pöörduma notari

poole. Käesoleva vaidlusega sarnastes vaidlustes on kaebuste esitajad viidanud vastupidise

seisukoha kinnituseks Tallinna Ringkonnakohtu otsusele haldusasjas 3-08-513, mida

kohtuhinnangul ei saa aga käesoleval juhul asjakohaseks pidada, kuna selle vaidluse asjaolud

erinevad käesoleva vaidluse omast märkimisväärselt. Nimelt et haldusasjas nr 3-08-513 tehtud

otsusest nähtuvalt oli isik tegelikult maa tagastamise nõudeõiguse pärimiseks seaduses

ettenähtud tähtaja jooksul notarile avalduse esitanud, ent talle väljastatud pärimisõiguse

tunnistus oli puudulik ega kajastanud pärandvarana maa tagastamise nõudeõigust. Samas

kajastus sellel tunnistusel pärandvarana õigusvastaselt võõrandatud maal asunud hooned ning

sellegi osas leidis ringkonnakohus, et oleks tulnud eeldada, et isik päris ka nende hoonete

juures oleva maa tagastamise nõudeõiguse, mis on hoonete pärimisega loomuldasa seotud.

Samuti oli nimetatud asjas isik esitanud puuduliku pärimisõiguse tunnistuse seaduses

sätestatud tähtaja jooksul kohalikule omavalitsusele ning liiatigi tuvastas kohus, et kohalik

omavalitsus oleks juba märksa varem saanud pärimisregistri kaudu teavet õigustatud subjekti

võimalike pärijate kohta ja oleks pidanud omalt poolt astuma samme selleks, et pärijad välja

selgitada. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esine.

20. Mis puutub kaebuse esitaja väitesse, et MRS § 192 lg 1 ja ORAS § 161 lg 1 kohaselt toimub

nõudeõiguse pärimine tsiviilseaduste alusel, siis leiab kohus, et see ei välista pärimisega seotud

konkreetsete aspektide reguleerimist erinormidega, nagu seda on tehtud MRS § 192 lõikes 3.

MRS § 192 lg 1 viitabki PäS normidele osas, milles mistahes eriregulatsioon puudub –

pärimise alused (seadus, testament, pärimisleping), pärijate ring, muud pärimise üldtingimused

jms. Sellest sättest ei saa teha järeldust, et MRS § 192 lg 3 ei reguleeri maa nõudeõiguse kui

pärandvara vastuvõtmise korda.

21. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et MRS § 192 lg 3 ning teised ülalnimetatud

maa tagastamise nõudeõiguse pärimise erikorda sätestavad normid oleksid vastuolus

Põhiseaduse (PS) § 32 lõikega 4, kus sätestatakse, et pärimisõigus on tagatud. Pärimisõigus

nagu ükski teine põhiseaduse II peatükis nimetatud põhiõigus ei ole absoluutne ning seaduses

pärimise korra ning pärandi vastuvõtmisega seotud ajaliste ja muude piirangute kehtestamine

ei ole pärimisõiguse olemusega vastuolus. Arvestades, et omandireformi näol on tegemist

loomult ajutise üleminekumeetmega, on igati põhjendatud seaduses omandireformiga seotud

pärimisküsimuste reguleerimine isiku suhtes kitsendavalt võrreldes muu vara pärimise

regulatsiooniga. Nimetatud kitsenduste eesmärk on tagada maareformi kiirem lõpuleviimine

ning välistada maa tagastamise küsimuste lahendamise venimajäämine või õiguskindlus maa

tagastamist puudutavate otsuste jõussejäämise osas põhjusel, et määramata aja jooksul võib

välja ilmuda õigustatud subjektiks tunnistatud isiku pärijaid. Kohus leiab, et maa tagastamise

nõudeõiguse pärimisele vormiliste ja ajaliste piirangute kehtestamine on sobiv, vajalik ja

mõõdukas abinõu maareformi kui ajutise üleminekumeetme kiire lõpuleviimise kui legitiimse

eesmärgi saavutamiseks ning selline pärimisõiguse teostamise piirang seega PS §-ga 11

kooskõlas.

22. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et R.Õ. ei ole omandanud Uustalu A-36 maa

tagastamise nõudeõigust ning mistahes haldusaktid, mis kõnealuse maa tagastamist või

mittetagastamist puudutavad, ei saa kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Seega ei saa

kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuda ka käesolevas kaebuses vaidlustatud haldusaktid

ning kaebus tuleb seetõttu rahuldamata jätta, hakkamata täiendavalt analüüsima kaebuse

esitaja muid väited, nagu neid mis puudutavad ärakuulamisõiguse rikkumist.

23. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS §

93 lõike 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi

kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Ükski menetlusosaline ei ole menetluskulude

väljamõistmist taotlenud ning seetõttu jäävad igaühe menetluskulud tema enda kanda.

Kristjan Siigur

kohtunik