3-09-744/67 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Määruse tegemise aeg ja koht

29.12.2009, Tallinn

Haldusasja number

3-09-744

Haldusasi

U.R. kaebus ehitusregistris koodiga 101025753 registreeritud

Tartu mnt 113 asuva pumbamajale (endine aadress Tartu mnt

111) TLPA poolt 19.11.1999 väljastatud ehitusloa nr 23542 ja

20.07.2000 väljastatud kasutusloa tühistamise nõudes ja

alternatiivnõudes tuvastada nende õigusvastasus

Menetlustoiming

Kaebuse tähtaja küsimuse lahendamine

RESOLUTSIOON

1) Lõpetada U.R. kaebuse menetlus HKMS § 12 lg 3 alusel,

kuna kaebus ei ole tähtaegne ja kaebuse esitaja tähtaja

ennistamist ei taotlenud.

2) Jätta U.R. kanda menetluskulud ja mõista välja AS Tallinna

Vesi

kasuks

menetluskulud

summas

29 172,

EK.

(kakskümmend üheksa tuhat sada seitsekümmend kaks

krooni)

Edasikaebamise kord

Määruse

peale

võib

esitada

määruskaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva

jooksul arvates määruse kättesaamisest (HKMS § 12 lg 3).

1. U.R. esitas Tallinna Halduskohtule 08.04.09 kaebuse ehitusregistris koodiga 101025753

registreeritud Tartu mnt 113 asuva pumbamajale väljastatud ehitus-ja kasutusloa suhtes.

Pumbamaja endine aadress oli Tartu mnt 111. Kaebaja taotleb 1) TLPA poolt 19.11.1999

väljastatud ehitusloa nr 23542 ja 20.07.2000 väljastatud kasutusloa tühistamist; 2)

alternatiivnõudena tuvastada nende õigusvastasus.

2. Kohus leidis, et kaebuse esitaja ei ole esitanud tähtaja ennistamise taotlust, kuigi kaebus

on esitatud ilmselgelt hilinemisega. Kohus määras arutada tähtaja küsimust suuliselt

kohtuistungil 18.12.09.

3. U.R. jäi seisukohale, et kaebus on tähtaegne ja kaebaja ei esitanud tähtaja ennistamise

taotlust. Kaebaja märgib, et ta on tegutsenud heas usus ja jääb varasemate seisukohtade

juurde (tlk 130). Kaebuses oli kaebaja pidanud kaebust tähtaegseks ja kohtule vastamisel

15.04.09 märgib kaebaja, et on ilmselge, et kohaldamisele kuulub Riigikohtu HK

varasema praktika, so lahendi nr 3-3-1-82-07 p 15, mistõttu on kaebus tähtaegne. Kaebaja

märgib, et Tartu mnt 113 asuva pumbamaja dokumendid sai colitatud isik kätte 02.04.09

ja dokumentide kättesaamist tõendab TLPA arhiivi kinnitus koopiatel ning 31.03.09

elektrooniliselt saadetud kiri A.Shapurale, mis esitati vastuseks 24.03.09 teabenõudele

(kaebuse lisa nr 3). Kaebaja jäi seisukohale, et vaidlustatud haldusaktidest sai ta teada

02.04.09.a. Tähtaja osas jäi kaebaja seisukohale, et ta esitas kaebus kohtule 30 päeva

jooksul arvates vastustaja poolt 19.11.99 väljastatud ehitusloa ja 20.07.2000 väljastatud

kasutusloa teadasaamisest, so 02.04.09.a. seega tuleb arvestada Riigikohtu HK lahendiga

nr 3-3-1-82-07 p 5. Arhiivi poolt tehtud märkele dokumentide väljastamise ajale ei keegi

vastu vaielnud, seega on muud väited paljasõnalised. Puudub vajadus esitada tähtaja

ennistamise taotlus tuginedes ka Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-34-96; 3-3-1-32-97; 3-3-

1-62-02 mis lubab eelhaldusakte vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga. Ehitusloa ja

kasutusloa tegelik eesmärk muutus ilmsiks alles Tallinna Linnavalitsuse 03.06.09

korralduse nr 918 k andmisega, kuna enne seda teadis kaebaja korraldusest nr 618-k,

millest nähtuvalt kuulus pumbamaja likvideerimisele –lammutamisele ja kui see oli

arutamisel haldusasjas nr 3-07-1070, ei vaielnud Tallinna linnavalitsus ega kolmas isik

sellele väitele vastu. Kaebaja vaidleb vastustajale vastu ja leiab, et haldusasjas nr 3-08-

2050

oli

vaidlusaluseks

teemaks

hoopiski

TLPA

väljastatud

27.02.08

projekteerimistingimused PT 86980 ja 08.05.08 väljastatud ehitusloa nr 32059 tühistamise

ja õigusvastasuse tuvastamise küsimus ja väitel, et need väljastati enne haldusasja nr 3-

07-1070 raames ja kaebaja poolt vaidlustatud Tallinna Linnavalitsuse 04.04.07 korralduse

nr 618-k jõustumist ehk vastustaja tegutses ennatlikult ära ootamata jõustunud

kohtulahendit. Vastustaja on teadlik, et kaebaja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse

Tallinna RK 30.06.09.a. kohtuotsusele haldusasjas nr 3-07-1070. Vastustaja on teadlik, et

pumbamaja kuulub Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 618-k „Suur –Sõjamäe

piirkonna sademevee ärajuhtimise skeemi variantlahenduse C1 heakskiitmine“ alusel

likvideerimisele ja uus ehitatakse maa-alale, mille suhtes kaebajal subjektsus puudub.

Kaebajal puudus lammutamishuvi tõttu huvi konntrollida Tartu mnt pumbamaja

püstitamise õiguslikke aluseid, kuna need ei oma ehituse lammutamisel õiguslikku

tähendust. Viide haldusasjale nr 3-07-930 jääb ebaselgeks. Tartu mnt 113 aadressil

registreeriti pumbamaja alles 12.03.2009.a. vastavalt vastustaja kirjale nr 6-1/504 ja

mille esindaja sai 24.03.09.a. Kaebuse esitamise ajal 03.05.07 ja haldusasja nr 3-07-930

kohtuotsuse tegemise ajal 18.03.08 ei saanud olla pumbamaja registreeritud. Samuti jääb

arusaamatuks väide, et 22.01.2009 esitas kaebaja volitatud isik Tallinna Maa-ametile

vastuväited Tartu mnt 113 ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise piiri

ettepanekule. Kaebaja esindaja oli selgelt märkinud, et aravtes korraldusest nr 618-k oli

ette nähtud pumbamaja likvideerimine ja ehitamise õiguslik alus ei ole kaebajale seetõttu

tähtis. Isegi, kui kaebaja oleks teadnud lubadest varem, on arusaamatu, miks kaebaja oleks

pidanud load vaidlustama, kui need olid antud ehitisele, mis kuuluvad 04.04.07 korralduse

alusel lammutamisele. Kaebaja jääb seisukohale, et pumbamaja Tartu mnt 117 aadressil

registreeriti 12.03.09 ja seda kinnitab vastustaja kiri 09.03.09 nr 6-1/505 ja mille kaebaja

sai 24.03.09.a. Seega ei saanud pumbamaja olla registreeritud Tallinna Maa-ametile

vastamise ajaks 22.01.2009.a. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohtadega, mis

käsitlevad lubade õiguslikku andmise alust. Kaebaja vaidleb vastu ka AS Tallinna Vesi

seisukohtadele. Haldusasjades nr 3-29/2003 (end. Nr 3-97/2002) puudus kaebajal mistahes

info Tartu mnt pumbamaja õigusliku püstitamise aluse kohta, kaebaja seal märkis, et

pumbamaja on rajatud õigusliku aluseta, vastustajal puudus informatsioon Tartu mnt 99

pumbamaja püstitamise õigusliku aluse kohta, linnavalitsus neid ei esitanud, seda

informatsiooni ei esitanud kohtule ka kolmas isik ja puudus alus kahelda esitatud

andmetes, selle tõttu puudus ka vajadus vaidlustada ehitusluba ja kasutusluba 2000.a.

alguses, mil kaebaja neist ei olnud teadlik. Haldusasja nr 3-05-1319 raames, milles 3.isik

oli menetlusoaline, on tõendatud, et ajavahemikul 1995-2001 on Tallinna Linnavalitsus

põhistanud

maa

mittetagastamist

asjaoluga,

et

tagasi

taotletav

maa

asub

munitsipaalomandis ja kaebaja ei pidanud aimama, et väljastati ehitus ja kasutusluba.

28.01.2000.a. kaebaja teatas kirjaga Tallinna Linnavara-ametile, et tuleb lõpetada

seadusevastane munitsipaalomandisse andmise menetlus, kuna maal puuduvad õiguslikul

alusel püstitatud ehitised. Maa mittetagastamist on arvates 2002 a põhistatud väitega, et

esmalt lahendatakse maa ostueesõigusega erastamine. Vastustaja ja kolmas isik ei esitanud

andmeid ehitusloa ja kasutusloa olemasolust ka haldusasjas nr 3-05-1319 ja

erastamistoimikus, mis esitati, ei olnud neid lube ja andmed mis nõuti linnavalitsuse kirjas

18.11.02. nr 5-9/6189. kaebajal puudus võimalus vaidlustada lube haldusasjas nr 3-05-

1319. Ei nõustu 3.isiku väitega, et kaebaja oleks pidanud saama teada ehitusloast

hiljemalt 2000.a. alguses ja kasutusloast sama aasta teisel poolel. Kaebaja on

dokumentaalselt tõendanud, et ta sai teada neist 02.04.09 ja ta vaidlustas kasutusloa ja

ehitusloa vastavuses 01.01.02.a. jõustunud HKMS § 9 lg 1. Ka ei nõustu ta väitega, nagu

ta vaidleks vastu Tartu mnt pumbamaja olemasolu üle. Vaidluse alla on rajamise õiguslik

alus, mitte olemasolu. Kaebaja jätkuvalt leiab, et pumbamajal puudub senine maa-

kasutusõigus, pumbamajal puudub ehitusluba mis oleks väljastatud enne 01.11.91.a.;

peale 28.04.93.a. kui jõustus Eesti Vabariigi maareformi seaduse“ ja muude maareformiga

seonduvate õigusaktide muutmise ja täiendamise seaduse“ § 19. Vastustaja käsitles Tartu

mnt pumbamajale 19.11.1999.a. väljastatud ehitusloa nr 23542 väljastamisel pumbamaja,

kui ilma ehitusloata püstitatud ehitist, ehk vastustaja leidis, et tegemist on omavolilise

ehitisega vastavalt PES § 42. Kuna tegemist oli omavolilise ehitisega (puudus maakasutus

ja ehitusluba), siis kuulub rakendamisele Riigikohtu HK 23.10.07.a. kohtuotsuse nr 3-3-1-

43-07 p 10 seisukoht. Kaebaja vaidleb pumbamaja omandiõiguse üle ja leiab, et 3.isiku

valdus on pahauskne; õigusliku aluseta ehitis ei ole vallasomand; seda ei saanud

üleandmise –vastuvõtmise aktiga üle anda; 3.isik ei valda pumbamaja rendi-, üüri-, hoiu-,

pandi-, vms suhte alusel; 3.isiku omandiõiguse ja valduse puudumist kinnitab fakt, et

Harju Maavanem 11.06.97.a. korraldusega nr 1312 anti maa munitsipaalomandisse (Tartu

mnt pumbamaja aadressid olid Tartu mnt 99, 97, 111 ja käesolevalt 113) ja see muutus

maatüki oluliseks osaks. Kolmas isik ei saanud pumbamaja läbi igamise ja vallasomand

on välistatud ka AÕSR § 13 lg 2 kohaselt. Riigivara munitsipaalomandusse andmise

aktiga 29.01.92.a. nr 20/004 hooneid ja rajatisi üle ei antud ja see ei tõenda 3.isiku

omandiõigust ja seda kinnitab ka Tallinna Ettevõtlusamet 01.11.05 kirjas nr 2-5/1104,

mille kaebaja esitas haldusasjas nr 3-05-1319. Seal esitas kaebaja ka omandi puudumise

kohta Tallinna Linnavalitsuse kirja 18.11.02.a. nr 5-9/6189, mille alusel tuli 3.isikul

esitada omandiõiguse dokumendid ja ta ei esitanud. Kaebaja märgib, et menetlusosaliste

vahel puudub vaidlus, et Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 618-k p 38 kohaselt

kuulub Tartu mnt pumbamaja lammutamisele. Kaebaja leiab, et 29.12.1980 akt nr 4/12

mille esitas 3.isik, ei ole asjakohane ja ei tõenda pumbamaja küsimuses selle püstitamise

õiguslikku alust ja on väljastatud sadevee kollektorile mitte aga pumbamajale ja tegemist

ei ole ühe ja sama objektiga, vastupidiselt puudus vajadus anda välja ehitusluba nr 23542

ja kasutusluba 20.07.2000.a. Tallinna VKT 06.03.92 kiri 2-9/596 koos lisadega ei tõenda

omandiõigust. Tartu mnt 99 mü kinnistamisel muutus see AÕSRS § 15 lg 1 alusel

maatüki oluliseks osaks ehk omanikuks sai Tallinna linn, need dokumendid taotluslikult

eksitavad kohut. 15.04.97 a projekteerimistingimuste taotlus esitamine on samuti kohut

eksitav. Kaebaja

4. Kaasatud kolmas isik K. R. leidis kirjalikus vastuses (tlk 150), et kaebus on tähtaegne ja

seejuures saab omandireformi asjades vaidlustada eelhaldusakte koos lõplike

haldusaktidega, mis on eelhaldusaktideks Tallinna Linnavalitsuse korraldusele nr 918-k

03.06.09.a. Asja suulisele arutamisele kolmas isik ei ilmunud, kohtukutse käes.

5. Vastustaja TLPA seisukoht. Kaebus on esitatud kaebetähtaega rikkudes ja ehkki kaebaja

väidab, et sai teada ehitusloast ja kasutusloast 02.04.2009, on see väide paljasõnaline.

Juba

15.10.08

esitas

U.R.

kaebuse

Tallinna

HK-le

nr

3-08-2050

TLPA

projekteerimistingimuste väljastamise kohta ja 09.05.08.a. ehitusloa nr 32059 osaliseks

tühistamiseks koos alternatiivnõudega tuvastada projekteerimistingimuste PT 86980 ja

ehitusloa nr 32059 õigusvastasus ning kohustamisnõudes. Viidatud kaebustes avaldas

U.R. seisukohti Tartu mnt 111 asuva pumpla kohta ning et tutvudes 25.09.08

elektroonilise ehitusregistri andmetega ta tuvastas, et TLA ehituslubade osakond on

08.05.08.a. väljastanud ehitusloa nr 32006, millega anti ehitusluba Mõigu piirkonna

veevarustuse, kanalisatsiooni-, drenaazi-ja gaasitorustikule. Kaebaja viitab registri

aadressile www.ehr.ee. Seega on ebausutav, et kaebaja ei tundnud huvi tema poolt tagasi

taotletava endise Saluoja nr 83 maal asuva pumpla ja ehitusloa või kasutusloa kohta, kuid

saades samas teada hoone aadressi muutumisest esitas küsimuse vastavate dokumentide

olemasolu kohta. Ehitusregistri andmed. 03.05.07 esitas U.R. kaebuse Tallinna HK-le nr

3-07-930 ja 31.05.07 kõrvaldas kaebuse puudused; kaebaja taotles selles vaidluses Tartu

mnt 113 ehitiste registreerimise õigusvastaseks tunnistamist. Selles haldusasjas esitas

kaebaja seisukohad, et 10.03.06 tegi Tallinna Linnavalitsuse Riiklikku ehitisregistrisse

esmakordselt kande ehitiste aadressil Tartu mnt 113 kohta, kanne tehti mitteomaniku AS

Tallinna Vesi poolt linnavalitsusele esitatud ehitiste teatise ja sellele lisatud dokumentide

alusel. Ta avaldas ka, et pöördus Tallinna Linnavalitsuse poole ebaõige Riikliku

ehitisregistri kande parandamiseks. Veel avaldas ta, et AS Tallinna Vesi esitas 08.05.06

halduskohtule Riikliku ehitisregistri väljavõtte, millest nähtub, et ehitisregistri koodiga

220299273 ja aadressiga Tartu mnt 113 on registrisse kantud veehoidla koos

niisutuskanali ja kaitsetammiga. Veel nähtub tema avaldus, et U.R. esitas 03.05.06.a.

Tallinna Linnavalitsusele avalduse, milles nimetas, et registrikanne Tartu mnt kohta on

ebaõige. Vastustaja esitas kohtutoimikusse lisana dokumendid, millele ta toetus. Veel

märgib vastustaja, et 22.01.09 esitas kaebaja volitatud esindaja A.Shapura Tallinna Maa-

ametile vastuväited Tartu mnt 113 ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise piiri

ettepanekule. Vastustaja tsiteerib vastuväiteid ja leiab, et kaebaja on pidevalt teadlik tema

poolt tagasitaotletaval maal paiknevate hoonete ning rajatiste osas seotud ehitisregistri

kannetest. Ehitusloa kajastumine ehitisregistris. Vastustaja märgib, et kaebaja elukoht

asub Kaabli 12; aadressil Tartu mnt 113 asuv Tartu mnt pumbamaja ning Kaabli t 12

elamu on teineteisest ca 200 m kaugusel, lisaks asub pumbamaja Tartu mnt ääres. Kaebaja

jälgis aktiivselt iga toimingut, mis on seotud tagasitaotletava maaga. Seega pidi olema

ehitamine temale nähtav ja teada. Kokkuvõttes leiab, et kaebaja oli ehitusloa ja kasutusloa

väljastamisest teadlik või mõistlikul kombel toimides oleks pidanud olema teadlik

oluliselt varem, kui 02.04.09.a. Seda seisukohta toetab ka kaebaja kirjalik seisukoht

käesolevas kaebuses, et vaidlusaluste lubade sisu sai teatavaks dokumentide

kättesaamisest 02.04.09.a. Toetudes Riigikohtu 21.12.2000 määrusele nr 3-3-1-52-00

järeldub, et kui isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, siis peab isik mõistliku aja

jooksul ise astuma kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks.

Tulenevalt HKMS § 9 lg 9, kui haldusakti ei ole kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on

halduskatist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse esitamisega ebamõistlikult,

loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks. Kuivõrd kaebus esitati tähtaja

rikkumisega ja kaebaja tähtaja ennistamise taotlust ei esitanud, tuleb menetlus HKMS §

12 lg 3 alusel lõpetada. Kaebuse esitaja õigusi ei saa seejuures rikkuda, mistõttu puudub

kaebeõigus. Ehitusluba anti välja sadevee pumpla rekonstrueerimiseks; pumpla asub

Tallinnas, end. Harjumaal Kurna vallas, Mõigus mõisast eraldatud maaüksusel Saluoja nr

83, endisel kinnistul nr 89, praeguse aadressiga Tartu mnt 113. Pumpla ehitati

ajavahemikul juuni 1978- detsember 1980, mida tõendab 29.12.1980 koostatud akt nr 4/12

(vastuse lisa nr 9). ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13.02.95.a. otsusega nr 4924 leoti

krundi suuruseks 24, 61 ha omandireformi objektina, maad on tagastatud osade kaupa ja

lahendamata on 130 816 ruutmeetri osas. Kuna U.R. on tunnistatud õigustatud subjektiks

ja Tartu mnt 113 asuva pumpla omanik ei ole kaebaja, siis ei saa temale maad osaliselt

tagastada, kuna pumpla aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa omanikuks ei saa ta

olla. Selle tõttu leiab vastustaja, et kaebajal puudub kaebeõigus. Ka ei ole load väljastatud

keeldu eirates ning ehitus-ja kasutusload võis välja anda enne 1991 a 1. novembrit

tekkinud maakasutusõiguse alusel. Olemasolevate ehitiste rekonstrueerimine ei saa

rikkuda õigustatud subjekti õigusi. Kohtuistungil jäi seisukohale, et menetlus tuleb

kaebetähtaja rikkumise tõttu lõpetada.

6. 24.08.09 esitas AS Tallinna Vesi esindaja T.Pikamäe (tlk 55) seisukoha, milles märgib, et

kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja menetlus tuleb HKMS § 12 lg 3 kolmanda lause

kohaselt lõpetada. Toetudes Riigikohtu lahendile haldusasjas nr 3-3-1-56-02 saab väita, et

kaebuse esitaja suhtes esineb analoogne olukord. U.R. elab Tallinnas Kaabli t 12, mis asub

Tartu mnt pumbamajaga (praegune aadress Tartu mnt 113, endised aadressid Tartu mnt 99

ja Tartu mnt 111) vahetus läheduses. Kaebaja on väitnud halduskohtule 24.04.09, et

ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni otsusega 13.02.95 nr 4924 tunnistati maaüksus Saluoja

nr 83 endisel kinnistul nr 89 asunud krunt omandireformi objektiks; sellest otsusest

nähtub, et otsuse tegemise päeval omanda kaebaja 4/5 otsuses näidatud maa tagastamise

nõudest. Kaebuse esitajal oli arvestatav huvi saada maa tagasi võimalikul suures ulatuses.

Kuna tal oli selline huvi ning ta elab objekti vahetus naabruses, pidi ta olema juba

ehitustööde teostamisest , so 2000 a alguses teadlik ehitusloa olemasolust. Kaebaja ei

astunud mingeid samme, et selgitada välja õiguste võimalik riive, et otsustada õiguste

kaitsmise vajadus. Kaebaja viitab asjakohatult Riigikohtu halduskolleegiumi 28.01.08

kohtuotsuse p-le 15 haldusasjas nr 3-1-82-07. Riigikohtu HK on 08.10.02. kohtumääruse

p-is 9 haldusasjas nr 3-3-1-56-02 selgitanud, et kaebuse tähtaegsuse hindamisel tuleb

lähtuda HKMS § 9 redaktsioonist, mis kehtis vaidlustatud haldusaktist teadasaamise ajal.

Käesoleval juhul pidi kaebaja teada saama ehitusloast hiljemalt 2000.a. alguses ning

kasutusloast sama aasta teisel poolel, seega kuulub kohaldamisele HKMS § 9 lg 1

redaktsioonis, mis kehtis alates 01.01.2000.a. kuni 31.12.01.a. Seega tuli esitada kaebus

kohtule 30 päeva jooksul arvates päevast, millal isik kaevatavast haldusaktist või

toimingust teada sai või pidi teada saama, kui seadus ei sätestata teisiti. Kolmas isik jääb

seisukohale, et kaebaja selle tõttu ei saa toetuda kehtivale HKS redaktsioonile. Sõltumata

sellest nähtub, et Riigikohus on ka uue HKS § 9 redaktsiooniga seotult leidnud, et kui

isikul on alust arvata, et haldusakt võib tema õigusi rikkuda ha ta soovib seda kohtus

vaidlustada, siis peab isik mõistliku aja jooksul astuma ise kohaseid samme selleks, et

haldusakt talle teatavaks tehtaks (viide Riigikohtu HK lahendile nr 3-3-1-23-07 p 10).

Kaebus on sisuliselt alusetu, seejuures nähtub, et kaebaja vaidlustab enne omandireformi

algust püstitatud ehitiste rekonstrueerimisega seotult väljastatud load, nende väljastamine

ei riku kaebuse esitaja õigusi. Kolmas isik on seisukohal, et ka tuvastamiskaebus, s.o.

taotlus tuvastada Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 19. novembri 1999.a. ehitusloa nr.

23542 ja 20. juuli 2000.a. kasutusloa õigusvastasus, on esitatud tähtaega rikkudes. HKMS

§ 9 lg 5 kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks

esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Kuna

ehitusluba anti 19. novembril 1999.a. ja kasutusluba anti 20. juulil 2000.a. ning U.R.’i

kaebus laekus Tallinna Halduskohtusse 07. aprillil 2009.a., siis on kaebus tuvastusnõudes

esitatud ilmselgelt tähtaega rikkudes. HKMS § 9 lg 5 on kehtinud samasuguses

redaktsioonis alates 01. jaanuarist 2002.a., mistõttu ei ole alust väita, et HKMS § 9 lõik 5

oleks kehtinud alles lühikest aega, mistõttu kaebuse esitajal puudus võimalus nimetatud

tähtaega järgida. Järelikult ning kuna kaebuse esitaja ei ole esitanud taotlust

kaebuseesitamise

tähtaja

ennistamiseks,

siis

tuleb

haldusasja

menetlus

ka

tuvastamiskaebuse osas HKMS 12 lõike 3 kolmanda lause alusel lõpetada. Kolmas isik

viitab täiendavalt, et kaebusest ei nähtu, milline on U.R.’i põhjendatud huvi ehitusloa ja

kasutusloa õigusvastasuse tuvastamiseks. Ebaõige on U.R.’i poolt Tallinna Halduskohtu

02. novembri 2009.a. kohtuistungil esitatud väide, et Ehitusloa ja kasutusloa

õigusvastasuse tuvastamisel ei saa Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt 113 pumbamaja maa

ostueesõigusega erastamisel nimetatud haldusaktidele enam tugineda. Haldusmenetluse

seaduse § 60 lõike 2 ja kohtupraktika (Vt. Riigikohtu halduskolleegiumi 13. juuni 2003.a.

kohtuotsuse punkti 20 haldusasjas nr. 3-3-1-42-03) kohaselt on kehtiv haldusakt,

sõltumata võimalikust õigusvastasusest, kohustuslik igaühele, sealhulgas riigi- ja kohaliku

omavalitsuse asutustele. Järelikult — isegi kui Tailinna Halduskohus tuvastab ehitusloa

või kasutusloa õigusvastasuse — peavad Tallinna Linnavalitsus ja Harju Maavalitsus

nimetatud haldusaktidega maa ostueesõigusega erastamisel arvestama. Samuti, nimetatud

haldusaktide võimalik õigusvastasus ei takista Mõigu poldritiigi ja Tartu mnt 113

pumbamaja teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamist AS-le TallinnaVesi.

Kehtivus ja õiguspärasus on kaks täiesti erinevat kategooriat, mis tuleb rangelt lahus

hoida. Seoses U.R.’i väitega, et Ehitusloa ja Kasutusloa õigusvastasuse tuvastamise

põhjendatud huviks on võimalus esitada kahjunõue Tallinna linna ja/või Eesti Vabariigi

vastu, nähtub, et Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 kohaselt võib isik nõuda talle tekitatud

kahju huvitamist üksnes juhul, kui tal ei olnud ega ole võimalik kahju tekitamist vältida

või seda kõrvaldada tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamise teel. Järelikult — isegi,

kui kohus rahuldab U.R.’i kaebuse, välistab riigivastutuse seaduses viidatud norm

võimaluse nõuda tekitatud kahju hüvitamist, U.R. ei ole põhistanud oma huvi Ehitusloa ja

Kasutusloa õigusvastasuse tuvastamiseks.

KOHTU SEISUKOHT

7. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isiku esindaja seisukohtadega, et kaebus on

esitatud hilinemisega ja kuna U.R. ei ole esitanud tähtaja ennistamise taotlust, siis tuleb

siis tuleb haldusasja menetlus HKMS 12 lõike 3 alusel lõpetada.

8. Kohus ei saa enne asja sisulist arutamist lahendada kaebaja õiguste rikkumise küsimust

ega anda kaebajale vastuseid, kas vaidlusest puudutatud Tartu mnt 113 pumbamaja on

ehitatud õiguslikul alusel või mitte, kuid möönab vastustaja ja 3.isiku väidetest ja esitatud

tõenditest tulenevalt, et jääb ebaselgeks, miks kaebaja valis vaidlustamiseks haldusaktid,

mille sisuks on tegelikult pumbamaja rekonstrueerimisele suunatud loa ja kasutusloa

õigusvastaseks tunnistamise ja tühistamise nõue. Enne asja sisulist arutamist tekkis

vaidlusküsimus kaebuse tähtaegsuse suhtes.

9. Riigikohtu Halduskolleegium on 09.05.07.a. lahendis nr 3-3-1-23-07 märkinud, et kui

isikule ei ole haldusakti teatavaks tehtud, võib isikule muul viisil olla üheselt selgunud, et

on olemas mingi teda puudutav haldusakt. Käesolevas kaebuses on U.R.ile vaidlusalused

haldusaktid teatavaks tegemata, seega on isik sattunud teistsugusesse olukorda võrreldes

isikuga, kellele haldusakt teatavaks tehti. Kui isikul on alust arvata, et haldusakt võib olla

välja antud ja see rikub tema õigusi ja ta soovib seda kohtus vaidlustada, siis peab ta

astuma kohaseid samme selleks, et haldusakt talle teatavaks tehtaks. Riigikohtu märgitud

lahendist tulenevalt tuleb kontrollida, kas isik on mõistliku aja jooksul astunud samme

selleks, et haldusakt tehtaks teatavaks, kui isik on mõistliku aja jooksul astunud selliseid

vajalikke samme, võib see osutuda mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamiseks (vt ka

21.12.2000 määrust nr 3-3-1-52-00; 08.10.02 nr 3-3-1-56-02; 30.10.06 nr 3-3-1-70-06).

Kohus andis kaebuse esitajale võimaluse esitada tähtaja ennistamise taotlus, kuid kaebuse

esitaja leidis, et kaebus on tähtaegne.

10. U.R. märgib, et ta sai teada TKPA poolt 19.11.99 a väljastatud ehitusloast nr 23542 ja

20.07.2000 väljastatud kasutusloast 02.04.09.a. Kaebuses märgib U.R., et ta tutvus

Ehitisregistri andmetega ja tuvastas, et TLPA 09.03.09 kirjaga nr 6-1/504 on muudetud

Tartu mnt 111 asuva pumbamaja aadressi ja määratud uueks aadressiks Tartu mnt 113,

mistõttu ta esitas 18.03.09 volitatud isiku kaudu teabenõude, mis täideti 24.03.09; seejärel

esitas volitatud isik TLPA-le teabenõude ja palus väljastada pumbamaja maakasutust

tõendavad dokumendid ja ehitise püstitamise kohta ehitusloa ja /või kasutusloa, vastuse

sai ta 02.04.09.a. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isiku esindajaga selles, et kuivõrd

kaebajal oli kõrgendatud huvi Saluoja nr 83 maaüksuse tagastamiseks võimalikult suures

ulatuses, ta oli ka algatanud mitmeid vaidlusi selleks, et saada omandireformis

tagastamiseks kuuluv maa tagasi võimalikult suures ulatuses, siis pidi kaebaja olema

teadlik enne tema poolt märgitud aega, so 02.04.09 ehitamisest ja ka lubade

väljastamisest. Seejuures nähtub, et kaebaja osales ka paikvaatlusel, mil uuritavaks

objektiks oli pumbamaja ja vaidlust ei tekkinud küsimuses, et kaebaja ei oleks teadlik

selle olemasolust. Kohus etteruttavalt märgib, et kaebaja on aga ekslikult märkinud

kohtule vastamisel, et menetlusosalistel ei ole vaidlust selle üle, et pumbamaja

lammutatakse. Kohus siinkohal teeb korrektiivi kaebaja seisukohtades, kuna vastustaja ja

3.isik ei ole väitnud ega väida, et pumbamaja kuulub likvideerimisele või lammutamisele

ja seda rõhutasid esindajad ka asja suulisel arutamisel. Pumbamaja asukohaga Tartu mnt

113 võeti kasutusele 29.12.1980 a koostatud aktiga ja selle ehitus kestis ajavahemikul

juuni 1978 kuni detsember 1980 ja rekonstrueerimisel väljastati ehitusluba ja kasutusluba,

mille vaidlustamisele on kaebaja asunud. Vastustaja ja 3.isiku sellekohased dokumendid

on kohtule esitatud asjakohaselt ja kohtul ei ole võimalik neid tagastada. Vastustaja on

esile toonud, miks kaebuse esitaja pidi olema teadlik pumbamaja olemasolust, selle

ehitamisest varasemast ajast ja et kaebajal oli võimalik vaidlustada pumbamaja ehitamine,

selle ehitusload ja kasutusload juba varasemalt, sj käesolevalt vaidlustatud load. 15.10.08

oli U.R. esitanud kaebuse Tallinna HK-le haldusasjas nr 3-08-2050 TLPA

projekteerimistingimustele PT 86980 ja 09.05.08 ehitusloa nr 32055 õigusvastasuse

tuvastamises ja kohustamisnõudes. Vastustaja lisas need materjalid kaebusele ja andmed

on kontrollitavad. Kohus nõustub vastustaja ja 3.isiku esindaja seisukohaga, et on

väheusutav, et kaebuse esitaja ei tundud huvi Saluoja nr 83 maal asuva pumpla ehitus-või

kasutuslubade vastu ja et kaebaja tutvus alles tema poolt märgitud ajal Ehitisregistri

andmetega. Haldusasja nr 3-08-2050 on kaebaja märkinud, et ta tutvus andmetega

25.09.08.a. ja ta osundas ka aadressile, millest olid andmed kättesaadavad (www.ehr.ee).

Kohus leiab, et kuivõrd kaebusest nähtub, et kaebajal oli esindaja ning ta teadis ka, kuidas

käsitleda elektrooniliselt avaldatud Ehitisregistri kandeid, siis ei ole usutav ja

põhjendatud, et kaebaja ei saanud seda teha varasemalt, so vähemalt ajast, mil

Ehitisregistri andmeid hakati avaldama. Ehitisregistris antakse ehitisele unikaalne kood ja

avaldatakse andmed objekti esmase kasutuselevõtu kohta, samuti registrile esitatud

andmete aja kohta ning märgitakse teatise esitaja. Ehitisregistris oli koodiga 101025753

märgitud ära pumbamaja (hoone) ja koodiga 220299273 veehoidla koos niisutuskanali ja

kaitsetammiga (rajatis). Pumbamaja kohta oli avaldatud ehitise aadresside ajalugu ja

kohus ei nõustu kaebajaga, et alles aadressi muutusega Tartu mnt 113 kandest 12.03.09

oleks pidanud pöörduma kohtusse. Kuigi kaebaja ei ole kaebuses avaldanud, millal ta

täpselt kontrollis registriandmeid, leiab kohus, et kaebuse esitaja ei saanud andmete

mittekontrollimisel toetuda teadmisele, et haldusasjas nr nr 3-29-2003 (end. nr 3-97-

2002) tehtud kohtuotsus andis teadmise, et ehitus- või kasutusluba ei olegi olemas. Kohus

leiab, et kuivõrd vaidlus käis seal munitsipaliseerimise küsimuses, see haldusakt tühistati,

siis ei olnudki kohtul vajalik lahendi tegemiseks eraldi välja nõuda neid lube, kui neid ei

esitatud. Samuti ei saanud kaebaja lootma jääda asjaolust, et kohtus oli ka arutamisel

haldusasjas nr 3-08-2050 projekteerimistingimuste PT 866980 ja ehitusloa nr 32059

tühistamise nõue, et väljastada uued projekteerimistingimused või haldusasi nr 3-07-1070,

milles kaebaja vaidlustas Tallinna Linnavalitsuse korralduse nr 618-k 04.04.2007.a.

sellele, et tulevikus muutub olukord nii, et puudub vajadus lubade vaidlustamiseks.

Viimasena nimetatud haldusaktiga kiideti heaks Suur-Sõjamäe piirkonnas sademevee

ärajuhtimise skeemi variantlahendus C1 OÜ Projektkeskuse töö nr 290 15.04.05

versioonis. See oli ideekavand, mis ei mõjutanud kavatsust maa tagastamise ja

ostueesõigusega erastamise menetluses ja kaebajale pidi olema selge, et seda ei pruugita

ellu viia ning kohus leiab, et kaebaja ei saanud loota, et tulevikus tekib olukordi, mis ehk

ei too kaasa vajadust vaidlustada ehitusluba ja kasutusluba või saada selgust nende

olemasolus ja sisu. Samas jääb kohus seisukohale, et asjaolu, et kohtus olevates

toimikutes ei olnud esitatud ehitus-või kasutuslubasid, ei saanud jätta kaebuse esitajale

muljet ja anda õigustatud ootust, et ta ei pea pöörduma kohtusse, kui ta leiab, et toimunud

oli ebaseaduslik ehitamine. Kohtu seda seisukohta ei mõjuta ka kaebaja väide, et

hilisemalt on isegi munitsipaliseerimine tunnistatud ebaõigeks. Isegi juhul, kui Tallinna

linn väidetult oli algselt seisukohal, et pumbamaja on tema omandis, siis nähtub, et need

otsused tühistati ja kohtuvaidluses käesolevalt ei anna see kaebusele lisaväärtust.

Ehitisregistri kood nr 101025753, mis on pumbamaja kood, on kohtuasjades ära märgitud

mitmel korral ja kaebaja ei väidagi, et ta ei teadnud koodi, et otsida registrist vajalikke

andmeid. Samas nähtub, et kui avada registri andmed, saab vajaliku info kätte ka nt

aadressi kasutades. Kohus leiab, et kuivõrd Riikliku ehitisregistri asutamine toimus

Vabariigi Valitsuse 17.12.02.a. määrusega nr 405 „Riikliku ehitisregistri asutamine ja

pidamise põhimäärus“, siis oli internetis vabalt kasutamiseks andmed, mis oleksid

kaebajale vajalikud, et esitada kohtukaebus ehitusloa või kasutusloa vastu. Kaebuse esitaja

sai hiljemalt sellest ajast kontrollida, kas registrisse esitati andmed ehitus-ja kasutusloa

kohta ja sealt sai ta ka jälgida hilisemaid kandeid. Kuigi kaebaja esindaja märkis, et

register asutati alles 2003.a. märgib kohus, et viidatud akti 3 ptk rakendussätted

kinnitavad, et ehitiste kohta andmebaasis olevad andmed tuli kanda üle hilisemalt

01.02.03 ja edasi sai kaebaja jälgida andmete registrisse kandmist vastavuses viidatud

akti § 22. Andmed registrisse kantakse § 22 lg 3 alusel selle toimingu tegemise kuupäeva

alusel. Samas juhul, kui kanded jäid ebaselgeteks, oli võimalus pöörduda vahetult registri

või vastustaja poole, et kätte saada teabenõudega või muu nõudega vaidlustamiseks

vajalikud haldusaktid. Kaebuse esitaja ei ole avaldanud, miks ta ei pöördunud registrisse

juba sellest ajast, kui tal tekkis teadmine, et pumbamaja ei ole ehitatud õiguslikul alusel.

Aadressi muutus ei saanud kohtu arvates muuta käesolevas asjas midagi, kuivõrd

kaebajale oli teada, et pumbamaja on arvates 1999.a. erinevate aadressidega, vastavalt

Tartu mnt 99 seisuga 19.11.99 ; Tartu mnt 99 aadressiga seisul 24.12.03; Tartu mnt 111

07.01.2008 a ja Tartu mnt 113 seisuga 12.03.09.a. Kui vaidlus algas haldusasjas 3-07-

930 ja vaidluse all olid 10.03.06a riiklikus Ehitisregistris olevate Tartu mnt 113 ehitise

registreerimise küsimused, siis ei ole kohtul kahtlusi, et kaebuse esitaja ei oleks saanud

kontrollida registri andmeid. Vähemalt sellest ajast arvates oleks kaebaja pidanud olema

eriti hoolas ja tegema endale selgeks kannete sisu ja nõudma vajadusel välja haldusaktid.

Hiljemalt 22.01.09 sai kaebaja enda poolt esitatud andmetel teha vajaliku teabenõude või

minna arhiivi ja seejärel pöörduda Tallinna Halduskohtusse, mitte aga esitada teabenõue

alles 18.03.09.a., seega ei oleks ka kaebaja esitatud andmetel kaebus esitatud

tühistamisnõudes tähtaegselt. Teabenõue, mille esitas lõpuks kaebuse esitaja, oli täidetud

suhteliselt kiirelt, vastus saabus juba 24.03.09 ja kaebaja esitas nõude 18.03.09. Seega

oleks varasemal teabenõude esitamisel olnud perspektiivne esitada kaebus ehk ettenähtud

ajal, igal juhul märksa varem, kui seda lõpuks tehti. Kaebaja ei ole rutanud muuhulgas

vastu võtma ka tema poolt varasemalt Kaabli tn 3 kinnistu suhtes esitatud nõuet ( tlk 34),

mis viitab kaudselt, et kaebaja vajas andmeid, kuid ta ei rutanud saadud andmeid

kontrollima. Käesoleva asja arutamiseks esitas kaebaja Tallinna Säästva Arengu ja

Planeerimisameti kirja 23.01.04 nr 1/3-4/04/14, mille asjakohasuses märgib kohus, et

teabenõuet ennast ei ole kaebaja kohtule esitanud, mistõttu kohus ei saa hinnata seda,

mida küsiti, kuid nähtub, et vastus on antud Tartu mnt 115 kohta, millise aadressiga

pumbamaja ei ole eksisteerinud. Veel on kaebaja esitanud TLPA kirja 12.02.98.a. nr 1/V-

3/487, milles teatatakse, et Tartu mnt ääres asuva Mõigu sadevete poldri kohta puudub

ehitusluba, kuid ka selles osas märgib kohus, et kaebaja ei esitanud teabenõuet, millele ta

sai vastuse. Kaebajat need vastused eksitada ei saanud, kui ta oli hiljem vaidlustanud

pumbamaja ehitamise õiguspärasuse. Samas nähtub, et 1998.a. seisuga võisid olla

asjaolud pumbamaja kohta ebaselged, samas ei takistanud selle aja teated kaebuse esitajat

uurimast edaspidiselt Ehitisregistri andmeid või lubade olemasolu. Seega tuleb kohtul

nõustuda vastustaja ja 3.isiku esindajaga, et antud juhul saab toetuda Riigikohtu

21.12.2000 a määrusele nr 3-3-52-00, mille kohaselt juhul, kui isikule ei ole haldusakti

teatavaks tehtud, siis peab isik astuma mõistliku aja jooksul ise kohaseid samme, et talle

haldusakt teatavaks tehtaks. Tulenevalt HKMS § 9 lg 9, kui haldusakti ei ole kaebajale

teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist muul viisil teada saanud, ent viivitanud kaebuse

esitamisega ebamõistlikult, loetakse kaebuse esitamise tähtaeg möödunuks. Kohus leiab,

et kaebuse esitaja sai kontrollida ja esitada teabenõudeid arvates ehitisregistri

kättesaadavaks tegemisest avalike andmetena, seejuures nähtub, et vähemalt 03.05.07 a.,

mil kaebajale oli teada pumbamaja olemasolu, selle kood ning aadress ja kaebaja oli

esitanud kaebuse ehitisregistri andmete vaidlustamiseks kohtusse haldusasjas nr-ga 3-07-

930, ei saa kaebaja väita, et talle olid registriandmed kättesaamatud. Kuivõrd kaebaja

vaidlustas registri andmed, ei olnud võimalik jätta tähelepanuta ühe konkreetse kande

uurimisel sellel ajal olnud kandeid, et nõuda välja muuhulgas ka rekonstrueerimisluba ja

kasutusluba, mis selleks ajaks olid vormistatud. Aadressimuutused ei saanud viia kaebajat

järeldusele, et ehitusload või kasutusluba ei ole väljastatud varem ning et kandeid

pumbamaja kohta ei tuleks kontrollida. Kohus nõustub ka 3.isiku seisukohaga, et kaebaja

pidi 2000 a juba märkama, et valmisehitatud pumbamaja asuti ümber ehitama ja kaebaja

ei astunud samme, et uurida, kas see võib riivata tema õigusi ja huvisid. 3.isik leidis, et

kaebaja pidi juba 2000 a teisel poolel saama teada ehitus-või kasutusloast, vastavalt ka

astuma samme, et need kätte saada. Kohus asub seisukohale, et Ehitisregistri andmetega

pidi kaebaja olema kursis hilisemalt 03.05.07, so ajast, mil kaebaja astus samme, et

esitada kohtukaebus teises haldusasjas ja sellel ajal oli kaebajale teada, et ta peab

pumbamaja ja tehtud kandeid ebaõigeteks. Arvestades ka Riigikohtu seisukohti lahendis

nr 3-3-1-23-07 p 10 leiab kohus, et kaebaja ei astunud ise kohaseid samme selleks, et

haldusakt talle varasemalt teatavaks tehtaks. Kuna tühistamiskaebus tuli esitada sellel ajal

kehtivas redaktsioonis, siis nähtub, et kaebuse haldusakti tühistamiseks võis halduskohtule

esitada 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates, kui seadus ei sätestanud

teisiti. Kuivõrd aga kohus märkis, et haldusakti kaebajale teatavaks ei tehtud, siis

arvestades kohtupraktikas eelmärgitud asjaolusid.

Kaebus on esitatud tühistamisnõudes suure hilinemisega ja kaebaja ei esitanud tähtaja

ennistamise taotlust, seega ei saa kohus nõuet edasi menetleda.

11. Kohus jagab menetlusosaliste seisukohta, et tuvastamiskaebuse esitamise asjaolud ja

põhjendatud huvi jäi kaebaja selgitustest ebaselgeks, kuivõrd kaebuse esitajal soovi korral

esitada kahjunõue, oli selline võimalus see esitada, samas on kaebaja õiguslikul positsioonil,

mille kohaselt ta soovib osa maa tagastamata jätmiseks välistada haldusaktid, mis lubasid

ehitada. Ehitus-ja kasutusluba kehtivad seni, kuni neid ei tunnistata kehtetuks, seega oli

vajalik esitada tühistamisnõue, kui kaebaja eesmärgiks oli ehitusloa ja kasutusloa tõrjumine.

Kohus ei saa antud hetkel siiski lõpetada menetlust selles nõudes lähtudes asjaolust, et

kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi, kuigi selline küsimus võib tõusetuda, kui kaebust

oleks tulnud edasi menetleda. KMS § 9 lg 5 kohaselt võib esitada kaebuse haldusakti või

toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või

toimingu sooritamisest arvates. Kaebaja vaidlustas ehitusluba, mis anti välja 19.11. 1999 ja

kasutusluba, mis anti 20.07.2000, seega on tegemist suhteliselt kauges minevikus antud

haldusaktidega ja kuna kohtukaebus on esitatud 08.04.09, siis ei saanud kaebaja loota, et ta

esitab sellise nõude suvalisel ajal. HKMS § 9 lg 5 kehtib sellises redaktsioonis 01.01.02 ja

kohus leiab, et kuna kaebuse esitajal oli võimalik haldusaktist teada saada varasemalt kui seda

kaebaja märkis, siis ei saanud ta kaebuse esitamisega venitada. HKMS § 9 lg 5 tingimused on

täitmata ja kaebus on esitatud ka alternatiivse nõude osas hilinemisega. Kaebaja seejuures

sidus alternatiivnõude haldusakti tühistamise nõudega ja see võis teda viia ekslikult

järeldusele, et ta saab sellise nõude esitada, kuid kaebajat ei ole eksitanud haldusorgan, seega

vastutab ta tagajärgede eest ise. Kaebajal oli kasutada seejuures õigusnõustaja abi. Kohus

palus kaebajal esitada tähtaja ennistamise taotlus.

Kaebuse esitaja ei ole kummagi nõude puhul esitanud tähtaja ennistamise taotlust, seega tuleb

kaebuse terves ulatuses menetlus lõpetada HKMS § 12 lg 3 alusel.

12. AS Tallinna Vesi esindaja palub hüvitada menetluskulud summas 41 440 kr (koos

käibemaksuga) ja välja mõista see U.R.`ilt. Esindaja esitas ettenähtud korras arved ja

tasumist tõendavad dokumendid. U.R. peab nõuet liiga suureks ja selgitas, et kaebust

sisuliselt ei ole lahendatud, seega ei saa tähtaja küsimuses niisugust tasu välja mõista. Kohus

leiab, et menetluskulud tuleb panna U.R. kanda, kuid nõustub, et menetluskulud tuleb välja

mõista osaliselt. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud. Kohus peab põhjendatuks menetluskulude väljamõistmist HKMS

§ 93 lg-t 5 arvestades summas 29 172,00 krooni, kuivõrd kohus arutas asja suulisel istungil

ning kohus leiab, et kaebuse suhtes tuli 3.isiku esindajal võtta seisukoht kogu kaebuse

asjaoludes, et võtta seisukoht seejuures ka kaebuse tähtaegsuse suhtes. Kohus leiab, et kuigi

kaebuse arutamine päädis tähtaja küsimusega, on vältimatul kolmanda isiku esindaja olnud

sunnitud tegema kaebuse saamisel suurema osa tööst, mis oli vajalik kaebaja kõigi

probleemidega tutvumiseks. Kaebuse esitaja ei esitanud seejuures oma seisukohti ja nõudeid

üheselt selgelt ja soovis seejuures kompromissi saavutamiseks uut istungi aega. Kaebuses

viidatakse mitmetele kohtulahenditele ja need tuli kontrollida, seega on töö seotud suhteliselt

mahuka materjali kontrollimisega. RKHK 19.12.2006 määruse nr 3-3-1-23-06 p-s 5 leiti, et:

„Väljamõistetavad vajalikud ja põhjendatud kohtukulud sõltuvad kohtuasja keerukusest ning

õigusabi osutamise vältimatusest ja selle abi iseloomust“ (vt ka 3-3-1-28-09). Kohtule ei

esitatud andmeid, et kolmas isik omaks juristi ja et tal oli võimalus vältida kaebuse esitamist

ning puudus vajadus õigusnõustaja abi järgi. Kohus leiab, et antud juhul on õigusnõustaja

kasutamine põhjendatud, kuid kohus leiab, et õigusabikulude summa on asja mahtu ja

keerukust arvestades liiga suur ning kuulus seetõttu vähendamisele. HKMS § 92 lg 4

tulenevalt jätab kohus menetluskulud kaebaja kanda ning lg 10 tulenevalt leiab kohus, et

kulude väljamõistmine kaebuse esitajalt ei ole antud juhul äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik kohtu määratud ulatuses ja arvestades esitatud nõuet.

Karin Kalmiste

Kohtunik