3-08-543/175 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Lauri Madise ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2009. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-543 Haldusasi Ela Edela kaebus Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 15. veebruari 2008. a kirja tühistamiseks ja lammutamisettekirjutuse taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks; ehitusjärelevalvealase õigusvastase tegevusetuse tagajärgede kõrvaldamiseks (ehitiste lammutamiseks) kohustamiseks või tegevusetusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 1. detsembri 2008. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Ela Edela apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev

24. november 2009. a Menetlusosalised Kaebuse esitaja Ela Edela, esindaja advokaat Helmeri Indela ja Martina Proosa Vastustaja Tallinna Linnaplaneerimise Amet, esindaja Raul Keba Kolmandad isikud, Indrek Stahl ja Merike Pääro, esindaja vandeadvokaat Martin Triipan

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Halduskohtu 1. detsembri 2008. a otsus muutmata, Ela Edela apellatsioonkaebus rahuldamata ja Ela Edela menetluskulud tema enda kanda.

2. Mõista Ela Edelalt Indrek Stahli kasuks välja menetluskulu 15 000 (viisteist tuhat) krooni.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise

3-08-543

2(15) viimane päev on 21. jaanuar 2010. a. Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS §

54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavolikogu 11. jaanuari 2001. a otsusega nr 3 kehtestati Pirita linnaosas Xxxxxxxxx xxx xxx ja xxx ning Xxxxxxx xxx xx kinnistute detailplaneering, millega kavandati planeeritavale alale 5 elamumaa krunti, 2 tootmismaa krunti, 4 sotsiaalmaa krunti ja

1 transpordimaa krunt. Nimetatud detailplaneering hõlmab muuhulgas kinnistuid Xxxxxxxxxxx xxx xx ja xx.

Tallinna Linnavalitsuse 14. novembri 2005. a korraldusega nr 2171-k algatati I. Stahlile kuulunud Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx kinnistute detailplaneeringu koostamine kinnistute liitmiseks ja ehitusõiguse määramiseks. Xxxx-xxxxxxx xxx xx kinnistu sihtotstarve on elamumaa ja sellel paiknes elamu, abihoone ja kelder. Xxxx-xxxxxxx xxx xx sihtotstarve on sotsiaalmaa. Detailplaneeringu koostamise eesmärgiks on kinnistute liitmise teel tekkivale krundile uue üksikelamu rajamine ja elamu ümberehitamine abihooneks (korralduse seletuskiri, I kd lk 26).

Tallinna Linnaplaneerimise Amet tegi 8. detsembril 2006. a I. Stahlile ehitusseaduse (EhS) §

29 lg 4 alusel ettekirjutuse peatada ehitus kuni nõutava ehitusloa saamiseni. Kontrollimisel ilmnes, et Xxxx-xxxxxxx xxx xx kinnistule on rajatud hoone vundament, kuid hoone ehitamiseks puudub ehitusluba (ettekirjutus, I kd lk 46).

10. septembril 2007. a väljastas TLPA I. Stahlile Xxxx-xxxxxxx xxx xx üksikelamu ehitusprojekti koostamiseks EhS § 19 ja planeerimisseaduse (PlanS) § 9 lg 10 alusel projekteerimistingimused (projekteerimistingimused, III kd lk 6-7). 3. detsembril 2007. a esitas I. Stahl ehitusloa taotlused elamu ja abihoone püstitamiseks (taotlused, III kd lk 48-63).

Tallinna Linnavalitsuse 12. detsembri 2007. a otsusega väärteoasjas karistati I. Stahli EhS § 68 lg 1 alusel 6 000 krooni suuruse rahatrahviga selle eest, et Xxxx-xxxxxxx xxx xx ehitatakse ilma ehitusloata üksikelamut: valmis on ehitatud kahekordse hoone karp koos avatäidetega (kohtuvälise menetleja otsus kiirmenetluses, I kd lk 44).

Xxxx-xxxxxxx xxx xx kinnistu omanik Ela Edela esitas 21. jaanuaril 2008. a Tallinna Linnavalitsusele taotluse ettekirjutuse tegemiseks järgmiste ehitiste lammutamiseks: 1) Xxxx-xxxxxxx xxx xx kinnistul asuv juurdepääsutee; 2) Xxxx-xxxxxxx xxx xx asuva elumaja külge ehitatud kivimüür täielikult või osas, mis ületab kõrgust 2,5 m; 3) Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx piiril asuv välisrajatis (grillpaviljon). Taotluse põhjenduste kohaselt toimub Xxxxxxxxxxx xxx kinnistutel xx ja xx juba ca aasta ebaseaduslik (ehitusloata) ehitustegevus, millest kohalik omavalitsus on teadlik, kuid ei ole võtnud tarvitusele meetmeid ebaseadusliku tegevuse lõpetamiseks. Ebaseaduslikud ehitised on elumaja, abihoone ja grillpaviljon. Viimane neist on tuleohtlik. Valmimisjärgus elamu on sedavõrd suur ja piirile sedavõrd lähedal, et varjab vaadet ja vähendab naaberkinnistule pääsevat valgust. Vaate ja valguse

3-08-543

3(15) varjamisele aitab kaasa kivimüür. Eeltoodu vähendab oluliselt taotleja kinnistu väärtust (taotlus haldusakti andmiseks, I kd lk 12-14).

31. jaanuaril 2008. a tegi Tallinna Linnaplaneerimise Amet I. Stahlile hoiatuse TLPA 8. detsembri 2008. a ettekirjutuse täitmata jätmise korral 10 000 krooni suuruse sunniraha rakendamise kohta.

Vastuseks E. Edela 21. jaanuari 2008. a taotlusele teatati Tallinna Linnaplaneerimise Ameti (edaspidi ka TLPA) 15. veebruari 2008. a kirjaga nr 3-4/225, et Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx kinnistute liitmiseks ja hoonestamiseks on algatatud detailplaneering, mille menetlemise käigus on võimalik välja selgitada, millised ehitusloata ehitatud ehitised või nende osad ei vasta materiaalõiguse normidele ning kuuluvad lammutamisele. Seetõttu on otstarbekas ja põhjendatud lammutusnõudega ettekirjutuse tegemine tulenevalt kehtestatava detailplaneeringu ja sellele vastava ehitusprojekti lahendusest. Kuna käesoleval ajal ei ole teada, milline ehitusõigus tulevikus nimetatud kinnistutele detailplaneeringu kehtestamisega antakse, ei ole hetkel mõistlik ja otstarbekas taotletavat haldusakti anda. Kirjas märgiti, et Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx kinnistute omanikule on 8. detsembril 2006. a tehtud ettekirjutus peatada ehitusloata ehitamine, teda on ehitusloata ehitamise eest väärteomenetluse korras trahvitud ja 31. jaanuaril 2008. a on tehtud kirjalik hoiatus sunniraha määramise kohta.

2. Ela Edela esitas 19. märtsil 2008. a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti: 1) tühistada TLPA 15. veebruari 2008. a haldusakt; 2) kohustada Tallinna linna andma välja haldusakt, millega otsustatakse Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx asuvate ebaseaduslike ehitiste lammutamise küsimus. 23. aprillil 2008. a täpsustas kaebaja taotlusi ja palus täiendavalt: 3) tuvastada Tallinna linna õigusvastane tegevusetus ehitusjärelevalvealaste kohustuste täitmisel ja toimingute teostamisel; 4) kohustada Tallinna linna kõrvaldama eelnimetatud õigusvastase tegevusetuse tagajärjed, s. o kohustada Tallinna linna lammutama Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx kinnistutel asuvad ebaseaduslikud ehitised; 5) kui kohus ei rahulda õigusvastase tegevusetuse tagajärgede kõrvaldamiseks (lammutamiseks) kohustamise taotlust, siis mõista Tallinna linnalt kaebaja kasuks välja õigusvastase tegevusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest mõistlik ja õiglane hüvitis. 15. mail 2008. a täpsustas kaebaja varalise kahju hüvitamise nõude summat ja märkis, et vastustaja õigusvastase tegevusetusega on tekitatud varalist kahju

500 000 krooni. Kaebuse põhjendused: 1) kaebaja naaberkinnistutel Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx toimub alates 2006. aastast ebaseaduslik ehitustegevus, sest ehitustegevuseks ei ole väljastatud ehitusluba. Valminud või viimistlusjärgus on kaks hoonet ja rajatis - grillpaviljon. Xxxx-xxxxxxx xxx xx suhtes kehtib

11. jaanuaril 2001. a kehtestatud detailplaneering, mis nimetatud kinnistu hoonestamist ette ei näe. Selle planeeringuga hõlmatud alal on kruntide täisehitusprotsent 15-20 ja hoonete kaugus piirist vähemalt 5 m. Xxxx-xxxxxxx xxx xx osas kehtiv detailplaneering puudub. Arvatavasti toimub ehitustegevus 2005. a algatatud detailplaneeringu eskiisi alusel. Ebaseaduslikest ehitistest kahekorruseline elamu ja grillpaviljon asuvad piirile lähemal kui 5 m ning Xxxx xxx xx kinnistul asuvate hoonete arvu ja suurust arvestades on võimalik, et krundi täisehitusprotsent on 2001. a kehtestatud detailplaneeringus ettenähtuga võrreldes suurem. Osa elumajast asub Xxxx-xxxxxxx xxx xx kinnistul. Valmimisjärgus elumaja on sedavõrd suur ja asub piirile sedavõrd lähedal, et varjab vaadet kaebaja kinnistult ja vähendab kinnistule pääsevat valgust. On ilmne, et ebaseaduslikku ehitist ei ole võimalik kavandatava detailplaneeringuga kooskõlla viia, sest see ei vastaks piirkonnas kehtestatud detailplaneeringutele;

3-08-543

4(15) 2) TLPA 15. veebruari 2008. a haldusakt on õigusvastane. Haldusaktis puudub faktiline alus, viited õiguslikule alusele, akt on täielikult motiveerimata ja kontrollimatu. Haldusaktist ei selgu, millisest õiguslikust alusest tingituna on vastustajal õigus n-ö otstarbekuse ja mõistlikkuse kaalutlusel lükata kaebaja taotletud haldusakti andmise otsustamine määramatuks ajaks edasi kuni vastava detailplaneeringu kehtestamiseni ja miks peab lammutusnõudega ettekirjutuse tegemiseks ära ootama detailplaneeringu. Õigusliku aluseta ehitatud ehitise omanikule lammutusettekirjutuse tegemine on diskretsiooniotsus. Diskretsiooni teostamata jätmine on kaalutlusviga. Kaalutlusviga on ka avalikkuse ja kaebaja huvide kaalumata jätmine ning tuginemine asjassepuutumatule kaalutlusele – EhS § 40 lg 2 ja § 61 lg 1 p 5 ei seo ettekirjutuse tegemist mingi planeeringu olemasolu või selle puudumisega. Seadusest tuleneb üheselt, et kui ehitatakse ehitusloata ja ehitise omanik ise ei lammuta ehitist, tehakse ettekirjutus ehitise lammutamiseks.

8. detsembril 2006. a tehtud ettekirjutus nr 513 ehituse peatamiseks on kõrvaldanud kolmanda isiku õiguspärase ootuse ehitiste püsimajäämise suhtes. Mingeid õiguslikke põhjendusi ega takistusi ehitiste lammutamiseks ei esine. Tegemist võib olla olukorraga, kus diskretsioon on redutseerunud nullini ning vastustajal on asjaolusid arvestades vaid üks õiguspärane käitumisviis, so teha lammutamisnõudega ettekirjutus;

3) vastustaja tegevusetus ehitusjärelevalvealaste toimingute teostamisel ja kolmandal isikul õigusliku aluseta ehitiste püstitamise lubamisel on õigusvastane. EhS § 59 lg 2 kohaselt kuulub ehitusjärelevalve teostamine oma territooriumil kohaliku omavalitsuse pädevusse. Vastustaja on jätnud EhS §-s 60 sätestatud kohustused täitmata ja võimaldanud kolmandal isikul ehitada ehitisi, mis rikuvad kaebaja subjektiivseid õigusi ja huve (varjavad vaadet merele ning päikesevalgust, rikuvad tuleohutuse nõudeid). Lisaks on kaebajalt võetud sisuline võimalus rääkida kaasa oma elukoha vahetus läheduses toimuva ehitustegevuse kui linnaruumi kujundamise osas, riivatud on põhiseaduslik õigus olla ära kuulatud. Ehitiste püstitamine on vahetus põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase tegevusetusega.

8. detsembril 2006. a tehti kolmandale isikule ettekirjutus ehitustegevuse peatamiseks, kuid selle faktilist täitmist ei kontrollitud. Alles pärast kaebaja 21. jaanuari 2008. a taotluse saamist edastati kolmandale isikule 31. jaanuaril 2008. a hoiatus. Vastustaja saanuks kolmanda isiku suhtes kohaldada sunniraha vajadusel kasvõi iga päev ja määrata sunniraha ka ehitusettevõttele. Järelevalve on olnud kaootiline ja ebaefektiivne. Tuvastamistaotluse esitamise põhjendatud huviks on soov taotleda kahju hüvitamist;

4) RVastS § 11 lg 1 alusel võib kannatanu avaliku võimu kandjalt rahalise hüvitise asemel nõuda toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist õigusvastasele tegevusele eelnenud olukorra taastamise eesmärgil. Tagajärgede kõrvaldamise kaebus on käsitatav alternatiivse nõudena kahju hüvitamisele. Kaebaja taotleb vastustaja kohustamist tema õigusvastase tegevusetuse tagajärgede (ebaseaduslike ehitiste püstitamine) kõrvaldamiseks. Kolmandale isikule kuuluvatel kinnistutel paiknevatel ehitistel puudub ehitusluba, mistõttu on tegemist formaalselt ja materiaalselt õigusvastaste ehitistega, mida ei tohiks eksisteerida.

Tagajärgede kõrvaldamise kulud ei ületaks rahalist hüvitist. Vastustaja peab vaid tegema ettekirjutuse ebaseaduslike ehitiste lammutamiseks ning kui ettekirjutust ei täideta, korraldama asendustäitmise ja nõudma kulud sisse kolmandalt isikult. Seega tekivad vastustajale vaid postija asjaajamise kulud, mis ei saa olla suuremad mõistlikust kahjuhüvitisest kaebajale. Kuigi RVastS § 11 lg 1 ja 2 kohaselt ei kaaluta kolmandale isikule tekkida võivat kahju, puuduks kolmandal isikul ka huvide kaalumise korral mistahes õiguspärane ootus ehitiste püsimajäämise suhtes ning naabrite ja avalikud huvid prevaleerivad;

5) tagajärgede kõrvaldamise nõude alternatiivina taotleb kaebaja õigusvastase tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist RVastS §-de 7 ja 9 alusel. Varaline kahju seisneb kaebaja kinnistu väärtuse vähenemises tulenevalt asjaolust, et kolmanda isiku õigusvastased ehitised varjavad

3-08-543

5(15) merevaadet ja loomulikku valgust. Kuna ilusa merevaate ja valguse varjamise hinda on keeruline tuvastada, võib mõistliku kahjuhüvitise määrata kohus. Kaebaja hindab esialgselt varalise kahju suuruseks 500 000 krooni. Lisaks on kaebajale tekkinud kahju seetõttu, et talle ei ole võimaldatud sisulist ärakuulamisõigust ning planeerimismenetlusest tulenevaid õigusi. On ilmne, et kui ehitisi ei lammutata, toimub nende ehitiste n-ö tagantjärele seadustamine detailplaneeringu ja ehitusloaga. Kaebaja saab formaalselt küll detailplaneeringu menetluses osaleda, kuid oma õiguste efektiivse teostamise ning ümbritseva elukeskkonna kujundamisel kaasa rääkimise võimalust kaebajal ei ole. Sellega on riivatud põhiseadusega tagatud õigust olla ära kuulatud, õigust heale haldusele ja kaudselt omandi puutumatust. Õigusvastase tegevusetusega on vastustaja taandanud kaebaja õiguse subjekti rollist õiguse objekti rolli, mis alandab kaebaja inimväärikust. Kaebaja soovib õigusvastase tegevusetusega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist kohtu poolt mõistlikuks ja õiglaseks peetavas ulatuses.

3. Tallinna Halduskohtu 1. detsembri 2008. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kolmanda isiku I. Stahli kasuks mõisteti kaebajalt välja menetluskulu 30 000 krooni. Kohtuotsuse põhjendused:

1) TLPA 15. veebruari 2008. a kiri ei ole haldusakt. Kirja sisust nähtuvalt ei keeldu vastustaja sellega haldusakti andmisest, vaid selgitab kaebajale oma seisukohta ja teavitab, et vastustaja soovib kaalutlusotsuse ebaseaduslike ehitiste lammutamise küsimuses teha pärast algatatud detailplaneeringu kehtestamist. Sellise sisuga kirja ei saa pidada haldusaktiks ei HMS § 51 ega HKMS § 4 lg 1 mõistes. Tegemist on menetlustoiminguga ja see ei kuulu vaidlustamisele eraldiseisvana lõplikust haldusaktist. Erandlikult saab menetlustoimingu vaidlustada, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane, või kui menetlustoiming rikub õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Kumbagi alust ei esine ja seetõttu jääb taotlus kirja tühistamiseks rahuldamata;

2) EhS ei sätesta otseselt tähtaega lammutusettekirjutuse tegemise suhtes otsuse langetamiseks. Lammutusettekirjutuse tegemine on kaalutlusotsus. Kolmas isik esitas 31. oktoobril 2005. a vastustajale taotluse detailplaneeringu algatamiseks ja see algatati 14. novembril 2005. a. Kolmas isik alustas Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx krundi hoonestamist ilma ehitusloata 2006. a sügisel.

8. detsembril 2006. a tegi TLPA kolmandale isikule ettekirjutuse peatada ehitus koheselt kuni ehitusloa saamiseni.

12. detsembril 2007. a trahviti kolmandat isikut väärteomenetluses 6 000 krooniga ehitusloata ehitamise eest ja 31. jaanuaril 2008. a tegi TLPA hoiatuse, et 8. detsembri 2006. a nõude täitmata jätmisel rakendatakse kaebaja suhtes sunniraha 10 000 krooni. Ehituse alustamisega enne detailplaneeringu kehtestamist võttis kolmas isik endale vastutuse ebaseadusliku ehitise eest ja kõik ebaseadusliku ehitise võimaliku tulevase lammutamisega seotud riskid. 2006. a arutasid kaebaja ja kolmas isik oma kruntide ehituskavasid ja leppisid vastastikku esialgselt kokku hoonete asukohad.

See kokkulepe võimaldas kaebajal ehitada oma elamu soovitud kaugusele krundipiirist. Sellise kokkuleppe olemasolu näitab kaebaja poolt 2007. a suvel antud allkiri kolmanda isiku poolt 2007. a oktoobris linnavalitsusele esitatud Xxxx-xxxxxxx xxx xx eramu ja abihoone eelprojekti asendiskeemil. 2007. a lõpus naabritevahelised suhted teravnesid ja kaebaja võttis oma kooskõlastuse tagasi. Seetõttu loobus vastustaja ehitusloa väljaandmisest ilma detailplaneeringu menetluseta. Vastustaja ei eita, et oli ebaseadusliku ehitamise probleemist teadlik ja püüdis sellele lahendust leida.

Neil asjaoludel ei ole vastustaja tegevusetus kaebaja

21. jaanuari 2008. a taotluse rahuldamise üle otsustamisel õigusvastane. Vastustaja on õigesti arvesse võtnud kujunenud olukorda, püüdnud seda lahendada kõigi osapoolte huvides ja on selgitanud 15. veebruari 2008. a kirjas kaebajale, miks peetakse mõistlikuks ja vajalikuks enne lammutusettekirjutuse tegemise otsustamist ära oodata planeerimismenetluse tulemused.

3-08-543

6(15) Vastustaja tegevust ja väidetavat tegevusetust ebaseadusliku ehitise üle järelevalve teostamisel ei saa pidada õigusvastaseks vaatamata asjaolule, et ebaseaduslik ehitis on vahepeal sisuliselt valmis ehitatud. Vastustaja on teinud kaebajale ettekirjutuse ebaseadusliku ehituse peatamiseks, teda trahvinud, teinud sunniraha hoiatuse ja määranud sunniraha ning taganud kohtu poolt määratud esialgse õiguskaitse vahendi rakendamisega ebaseadusliku ehitamise lõpetamise. Kaebaja taotlus tunnistada vastustaja tegevusetus ehitusjärelevalve teostamisel Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx kinnistutel õigusvastaseks jääb rahuldamata; 3) kuna kohus ei tuvastanud vastustaja poolt ehitusjärelevalve teostamise õigusvastasust, tuleb jätta rahuldamata ka taotlused kahju hüvitamiseks, sest puudub põhjuslik seos väidetava kahju tekkimise ja vastustaja tegevuse vahel. Isegi kui asuda seisukohale, et kahju on tekkinud, ei ole see tekkinud mitte vastustaja, vaid kolmanda isiku tegevuse tõttu. Kohus peab vajalikuks eraldi märkida, et ebaõiged on kaebaja väited, et tema eneseväärikust on alandatud ja ta on taandatud seaduse subjektist seaduse objektiks sellega, et temalt on võetud sisuliselt võimalus kaitsta oma huve detailplaneeringu menetluses, kuna ebaseaduslikult valminud ehitiste lammutamine on kehtivaid seadusi ning kohtuja halduspraktikat arvestades ebatõenäoline. Kaebajale on seadusega tagatud võimalus esitada oma vastuväited ja ettepanekud detailplaneeringu menetluses. Kohtuja halduspraktika näeb ette kaebaja kui piirinaabri detailplaneeringu menetlusse kaasamise ja tema eraldi teavitamise selle erinevatest etappidest. Vastustaja ei pea detailplaneeringu menetlemisel arvestama kolmanda isiku huvidega valminud hoonete säilitamiseks ja nende lammutamisega seotud kuludega, sest need on põhiosas püstitatud pärast 2006. a detsembris tehtud ettekirjutust ehitamine peatada. Detailplaneeringu kehtestamisel ning kaebaja ja kolmanda isiku seaduslike huvide kaitsmisel peab vastustaja lähtuma faktilisest olukorrast, mis oli kolmandale isikule ettekirjutuse tegemise hetkel. Ka seetõttu ei ole taotlus mittevaralise kahju hüvitamiseks põhjendatud; 4) kolmanda isiku 71 828,90 krooni suurusest menetluskulust on põhjendatud ja kuulub kaebajalt väljamõistmisele 30 000 krooni.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

4. Ela Edela apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada E. Edela kaebus täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) HMS § 51 lg-ga 1 ja § 43 lg-ga 2 kooskõlas pole kohtu seisukoht, et TLPA 15. veebruari 2008. a kiri ei ole haldusakt. Kirjal on haldusakti tunnused. Vastustaja on sõnaselgelt keeldunud ettekirjutuse tegemisest ja lahendanud kaebaja taotluse haldusaktiga. Kaebaja taotluse lahendamisel ei saanud omada tähtsust, et vastustaja võib ettekirjutuse teha kunagi tulevikus. Kirjas sisaldub kohaliku omavalitsuse tahteavaldus reguleerida õigussuhe taotletud haldusakti väljastamata jätmisega. Kirja menetlustoiminguna käsitlemine rikuks oluliselt kaebaja õigusi ja muudaks kaebeõiguse teostamise sisuliselt võimatuks. Kaebaja taotles haldusakti andmist EhS alusel, kuid vastustaja peab vajalikuks oodata selle andmisega kuni planeerimismenetluse lõppemiseni. Planeerimismenetlus toimub teise seaduse alusel ning selle menetluse puhul pole teada, kas ja millal menetlus lõpeb. Pole välistatud, et vastustaja ei otsustagi taotluse osas lõplikku haldusakti anda, sest detailplaneeringu kehtestamine võib venida aastaid ja vastustaja võib poolelioleva menetluse unustada. Ebamäärase olukorra tekitamine vastustajapoolse selgituseta, millise tähtaja jooksul menetlus läbi viiakse, ei ole kooskõlas HMS-ga ega hea haldustavaga. Kohus jättis hindamata, kas detailplaneeringu kehtestamine tulevikus omab kaebaja 21. jaanuari 2008. a taotluse lahendamisel üldse mingit tähtsust;

3-08-543

7(15) 2) kui TLPA kirja käsitada teatena haldusakti hetkel andmise võimatusest, on vastustaja tegevus vastuolus HMS §-dega 4, 5 ja 41 ning kohus pidanuks neid sätteid kohaldama. Kohus leidis ebaõigesti, et vastustaja tegevusetus kaebaja taotletud lammutusettekirjutuse mitteandmisel ei olnud õigusvastane. TLPA kirjas puudub mistahes viide haldusakti andmise tõenäolisele ajale. EhS-s ei ole küll konkreetset tähtaega, kuid HMS §-st 5 tulenevalt ei saa lükata ettekirjutuse tegemist teadmata ajaks tulevikku. Kui tähtaega pole määratud, tuleb toiming teha mõistliku aja jooksul, viivitamine on sisult omavoli, mille eest on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele.

Juba ainuüksi seetõttu on vastustaja tegevusetus taotluse läbivaatamisel õigusvastane. Kaebaja õigust efektiivsele ja kiirele menetlusele on rikutud ja ta on asetatud olukorda, kus toimub tema õiguste jätkuv rikkumine teadmata aja jooksul. Ebaseadusliku ehitise lammutamine kaebaja 21. jaanuari 2008. a taotluses märgitud ulatuses oleks olnud kohane ja vajalik abinõu kaebaja õiguste rikkumise kõrvaldamiseks. Kaebaja huvid on jäetud täielikult arvestamata ja kaalumata. Ka kohus on jätnud hindamata, kas ja milliseid kaebaja õigusi või hüvesid lammutamisettekirjutuse mitteandmisel on riivatud.

Vastustaja ei ole olulisi asjaolusid välja selgitanud. Seega on vastustaja tegevusetus kaebaja poolt taotletud lammutusettekirjutuse mitteandmisel õigusvastane;

3) kohus leidis ebaõigesti, et vastustaja tegevusetus ehitusjärelevalve teostamisel ei ole õigusvastane. Kolmas isik on püstitanud oma kinnistule EhS-s sätestatud kohustusi eirates ehitised, mis varjavad vaadet ja valgust. Seega riivab vastustaja tegevusetus kaebaja õigusi, sest kolmas isik rikkus avaliku õiguse norme, põhjustades sellega kaebaja õiguste rikkumise. Vastustaja ei ole taganud sellise rikkumise kõrvaldamist. Kaebaja ei saa oma õigusi kaitsta muul viisil kui esitades kohalikule omavalitsusele taotluse ebaseaduslike ehitiste lammutamiseks.

Vastustaja tegevusetus rikub kaebaja õigusi sellega, et talle ei ole tagatud turvalisus ja kindlus selles, et kehtivaid õigusnorme täidetakse ning et nende rikkumine toob kaasa konkreetse negatiivse tagajärje rikkujale. Tegevusetuse tagajärjel on lubatud kolmandal isikul takistamatult rikkuda EhS-s sätestatud kohustusi ja püstitada mitu ehitist. Eesmärgipärane ja efektiivne pole ehitusjärelevalve, mille tulemusena on valminud ebaseaduslikud ehitised. Kohaste meetmete valimisel oleks tagatud ehitamise peatamine algstaadiumis. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, nagu poleks ehitise valmimine oluline, kuna vastustaja on järelevalve käigus siiski mingeid meetmeid rakendanud.

Ehitise valmimine näitab, et meetmed ei olnud efektiivsed. Järelevalvetoimingute ebapiisavus on samuti järelevalve mitteteostamine. Ehitustegevuse algstaadiumis tulnuks rakendada sunniraha korduvalt kuni ebaseadusliku ehitustegevuse lõpetamiseni. Sunniraha oleks saanud rakendada ka ehitaja suhtes. Efektiivse ehitusjärelevalve korral oleks ebaseadusliku ehitustegevuse kahjulik tagajärg jäänud saabumata. 2007. aastal (eelkõige jaanuarist augustini, mil toimus maja ehitamine) ei teostanud vastustaja ühtegi toimingut. Pole vaidlust, et elamu varjab mingil määral vaadet merele.

Kohtuotsusest ei selgu tõendid, mille põhjal asus kohus seisukohale, et vastustaja pole õigusvastaselt viivitanud. Kohalik omavalitsus on jätnud lahendamata EhS §- de 59 ja 60 kohaselt tema pädevusse kuuluvad ülesanded, mille tulemusena on rikutud PS §- des 10 ja 13-15, KOKS § 3 lg 1 p-s 2 ja HMS §-s 5 sätestatud kohustust. Seega on vastustaja tegevusetus õigusvastane;

4) kohus rikkus uurimispõhimõtet ja menetlusosaliste TsMS § 199 lg 1 p-des 4 ja 6 sätestatud õigusi ning tegi üllatusliku otsuse. Kohus peab välja selgitama kaebaja eesmärgi, tõlgendama esitatud kaebust ja taotlusi ning juhtima tähelepanu tulemuslikuma taotluse esitamiseks. Kohus on alles otsuses jõudnud kaebaja jaoks üllatuslikule seisukohale, et TLPA kiri pole haldusakt, vaid toiming, mida ei saa üldjuhul eraldi lõplikust haldusaktist vaidlustada. Kohus ei juhtinud sellele kordagi tähelepanu ja ei võimaldanud kaebajal oma kaebust vajadusel täiendada või muuta. Menetluse pidamise eesmärgiga kooskõlas pole olukord, kus kaebaja saab vastuväited esitada alles apellatsiooniastmes ning menetlusosalistel pole võimalust ette näha sellise kohtulahendi tegemist. Kohus on rikkunud TsMS § 436 lõikeid 3 ja 4 ning § 351

3-08-543

8(15) lõikeid 1 ja 2, mille kohaselt peab kohus vaidlusaluseid asjaolusid menetlusosalistega arutama ja võimaldama pooltel esitada oma seisukoht, ning kohus võib tugineda otsust tehes üksnes asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik esitada arvamus, ja ei tohi tugineda asjaolule, mida menetluses ei arutatud;

5) kohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust. Kohus pole põhjendanud, kuidas ja millistele õigusaktidele tuginedes jõudis ta järeldusele, et TLPA kirja kui menetlustoimingu erandlikult vaidlustamise aluseid ei esine ja seetõttu jääb kaebaja taotlus TLPA kirja tühistamiseks rahuldamata. Kaebaja hinnangul on tegemist haldusaktiga, kuid kaebajast erinevale seisukohale asumisel pidanuks kohus põhjendama, miks ei oleks käesoleval juhul saanud vaidlustada menetlustoimingut. Kohus jättis käsitlemata kaebaja väited selle kohta, kuidas rikkus vastustaja kaebaja õigusi ja kuidas ta saanuks efektiivsema tegutsemisega kaebaja õigusi kaitsta.

Tähelepanuta jäeti ka kaebaja väited kohaliku omavalitsuse kohustusest tagada ehitusjärelevalve ning väited, et kaebaja ei taotlenud 21. jaanuaril 2008. a mitte kõigi ebaseaduslike ehitiste, vaid üksnes nende, mis varjasid vaadet ja valgust, lammutamist. Kohus ei analüüsinud, kas ja kuidas haldusakti andmise otsustamise edasilükkamine rikub kaebaja õigusi ja millised on edasilükkamise tagajärjed. Kaebaja on märkinud, et ebaseaduslik ehitis on tema kinnistule lähemal, kui on lubatud näiteks kõrvalkinnistute osas kehtivate detailplaneeringutega.

Hinnangut pole antud kaebaja tõendile – 11. jaanuari 2001. a otsusega kehtestatud detailplaneeringule. Hinnatud pole seda, et valminud ehitis on naaberkinnistute suhtes kehtestatud detailplaneeringuga ettenähtust oluliselt suurem, millega rikutakse võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohus pole vastustaja tegevusetuse puhul hinnanud, kas vastustaja on järginud kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid, nagu seda nõuab HMS § 107; kas juhul, kui vastustaja tegevusetus oli diskretsiooniotsus, teostati kaalutlusõigust kooskõlas HMS §-ga 4.

Kohus jättis tähelepanuta vastustaja omaksvõtu (vastustaja märkis istungil, et järelevalvet ei teostatud piisava intensiivsusega). Otsuses puudub tõendite analüüs ja viide õigusaktidele. Kaebaja ei ole ehitisele üheski staadiumis kooskõlastust andnud, mistõttu ei saanud ta sellest ka taganeda. Kohus ei hinnanud kaebaja väiteid, miks ei puutu EhS alusel ettekirjutuse tegemisel detailplaneeringu kehtestamine asjasse ja miks ei pea ära ootama detailplaneeringu kehtestamist. Kohus saanuks anda ebaseaduslikele ehitistele hinnangu naaberkinnistute suhtes kehtiva detailplaneeringu alusel, mis hõlmas ka Xxxx-xxxxxxx xxx xx kinnistut.

Samuti oleks kohus saanud otsustada ehitise osalise lammutamise põhjendatuse üle;

6) kohus ei võimaldanud kaebajal tõendada oma väiteid kahju suuruse osas. Kaebaja esitas 24. oktoobril 2008. a kohtule taotluse eksperdilt arvamuse küsimiseks kaebajale tekitatud varalise kahju hindamiseks. Kohus jättis taotluse 11. novembri 2008. a istungil rahuldamata. Kuna kohus ei määranud ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmisel uut tähtaega tõendite esitamiseks, jäeti kaebaja ilma õigusest esitada tõendeid kaebuses esitatud väidete ja asjaolude tõendamiseks.

5. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) TLPA 15. veebruari 2008. a kirja ei saa käsitleda haldusaktina. Kiri ei olnud suunatud kaebaja õiguste tekitamisele, muutmisele ega lõpetamisele avalik-õiguslikus suhtes. Kirjaga teavitati kaebajat, et otsustamine lükatakse edasi oluliste asjaolude selgumiseni. Kuna kõnealune kiri pole haldusakt, tuleb juba seetõttu jätta tühistamistaotlus rahuldamata. Käesolevaks ajaks (6. oktoobriks 2009) on detailplaneeringu menetlus jõudnud vastuvõtmise faasi. Eelnõu on esitatud kaebajale, kes on esitanud ka vastuväited. Vastuvõtmiseks esitatud planeeringus on kaebaja nõuetega osaliselt arvestatud. Grillimise nurk on käesolevaks ajaks likvideeritud. Elamu külge ehitatud basseiniruumi müür on detailplaneeringus märgitud lammutatava ehitisena muus kui 40 cm ulatuses, mis on vajalik vihmaveesüsteemide

3-08-543

9(15) kinnitamiseks. Täpsustatud on ehitiste arvu krundil ja eraldi välja toodud hoonete ja rajatiste kõrgused;

2) nõustuda ei saa väitega, et TLPA kiri rikub oluliselt kaebaja õigusi ja muudab sisuliselt võimatuks kaebeõiguse teostamise. Ehitusjärelevalve menetluses tehtava otsuse sidumine planeerimismenetluse käigus selguvate asjaoludega ei ole õigusvastane. Haldusmenetluse üksikasjad määrab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel, kui seaduse või määrusega ei ole ette nähtud teisiti (HMS § 5 lg 1). Vastustaja leidis kaebaja taotluse menetlemisel, et otsustuse saab teha pärast asjaolude selgumist (milline ehitusõigus detailplaneeringuga kinnistule võimaldatakse) ning sellest kaebajat ka teavitati. Kaalutlusõiguse eesmärgi ja õiguse üldpõhimõtetega ei saa olla kooskõlas olukord, kus esmalt tehakse ettekirjutus ehitusloata ehitiste lammutamiseks ning seejärel kehtestatakse detailplaneering, mis võimaldab kinnistule ligilähedase ehitusõiguse. Selline menetlus poleks efektiivne ja tooks kaasa üleliigsed kulutused kinnistu omanikule. Küsimuse lahendamise ajaperspektiiv oli määratletud. Tegemist ei ole küsimuse määramatusse tulevikku lükkamisega;

3) kohustamisnõude ulatuse osas tuleb arvestada RVastS § 6 lg-ga 3, mille kohaselt taotlus haldusakti andmiseks tuleb esitada haldusorganile ning taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmisel võib isik esitada vaide haldusorganile või kaebuse kohtule. Kaebuse kohustamisnõue on ulatuslikum haldusorganilt taotletuga võrreldes. Seega ei saaks kohus kaebaja nõuet rahuldada kaebaja 21. jaanuari 2008. a taotluses toodust suuremas ulatuses;

4) vastustaja ei ole olnud ehitusjärelevalve osas tegevusetu, vaid rakendas kolmanda isiku suhtes nii halduskui ka karistuslikke meetmeid ehitamise tõkestamiseks, tehes ettekirjutuse, määrates rahatrahvi ja rakendades sunniraha. Järelevalve intensiivsuse otsustas vastustaja kaalutlusõiguse alusel. Sõltumata järelevalve intensiivsusest võivad aset leida ebasoovitavad tagajärjed, mis ei ole aga vahetult omistatavad järelevalve teostajale. Ebasoovitavate tagajärgede ilmnemisest ei saa järeldada, et see on järelevalveorgani õigusvastase tegevuse tulemus.

Ehitustegevuse ajal oli käimas detailplaneeringu menetlus. Samal ajal toimus menetlus seoses Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx piiride muutmise ja maakatastris registreerimisega, mis oli samuti suunatud kolmanda isiku poolt soovitud ehitusõiguse saamisele. Arvestades TLPA-le kolmanda isiku poolt esitatud ehitusprojekti ja kaebaja poolt antud nõusolekuid ehituskavadele, oli vastustaja seisukohal, et ehitusloa väljastamine võib olla võimalik detailplaneeringut koostamata projekteerimistingimuste alusel (PlanS § 9 lg 10 p 2) ning tal puudus alus eeldada, et ehitustegevus naabri huve kahjustab.

Kaebaja pöördus järelevalvetaotlusega vastustaja poole alles 2008. a jaanuaris, mistõttu selle hetkeni ei pidanud intensiivsema järelevalvetegevuse vajadus olema vastustajale äratuntav. Kuna kaebaja ei ole olnud ehitusjärelevalve toimingutes menetlusosaline, ei saa ka väita, et tema õigust kohasele menetlusele oleks rikutud;

5) väitega üllatuslikust kohtuotsusest ei saa nõustuda, sest vastustaja on kogu menetluse kestel olnud seisukohal, et TLPA kiri pole haldusakt (kirjalik seletus 20. oktoobrist 2008. a). Sama leidis kolmas isik ning taolisi seisukohti avaldati ka kohtuistungil. Kaebajal oli võimalik oma vastuargumendid esitada, mida ta ka tegi (3. novembri 2008. a arvamuse p 2.2). Seega oli menetlusosaliste jaoks selge, et üheks vaidlusküsimuseks on TLPA kirja olemus. Vaidlusaluses küsimuses kaebaja seisukohaga mitteühtiva otsuse tegemine pole menetlusnormide rikkumine;

6) kohus on kõiki olulisi vaidlusküsimusi piisavalt käsitlenud. Otsusest nähtuvalt ei pidanud kohus võimalikuks menetlustoimingu eraldi vaidlustamist, sest TLPA kiri ei too tingimata kaasa lammutamise küsimuse lõpliku lahendamise õigusvastasust. Otsusest nähtub kohtu seisukoht, et kuigi vastustaja pidi ehitusjärelevalvet teostama, ei saa järelevalve intensiivsust antud asjaoludel pidada ilmselt ebapiisavaks ja seetõttu õigusvastaseks. Kohus on leidnud, et

3-08-543

10(15) õigusnormid ei välista ehitise lammutamise küsimuse otsustamist detailplaneeringu menetluse käigus. Kohtu poolt tuvastatu, et naabrite vahel leidsid aset ehituskavade teemalised arutelud ning et kaebaja on andnud eramu ja abihoone asendiskeemile allkirja, mõjutab paratamatult kaebaja õiguste ja huvide kaalu. Ehitiste suurust on planeerimismenetluses analüüsitud ja planeeringu vastuvõtmise korralduse eelnõu on kaebajale vastuväidete esitamiseks edastatud. Ehitusjärelevalve piisavus on õiguslik hinnang (mitte asjaolu tõendatuks lugemine) ning protsessiosalise n-ö omaksvõtt ei oma seejuures tähtsust. Pealegi on vastustaja esindaja poolt järelevalve piisavuse kohta öeldu kontekstist välja rebitud. Vastustaja tõdes, et ehitustegevus jätkus rakendatud meetmetest hoolimata, kuid totaalne kontroll ei olnud asjaolude taustal samuti põhjendatud; 7) kaebaja väidab kohtu poolt kahju suuruse tõendamise mittevõimaldamist, kuid jätab märkimata, et kohus selgitas 11. novembri 2008. a istungil, et mõttekam on esialgu välja selgitada, kas kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud ja alles seejärel tegelda kahju suurusega. 13. novembri 2008. a istungil avaldas kaebaja esindaja, et on nõus asjas vaheotsuse tegemisega ning et kahju suuruse saab hiljem otsustada. Menetlusökonoomiast lähtudes oli mõistlik jätta ekspertiisitaotlus rahuldamata, et eelnevalt otsustada nõude kui sellise põhjendatuse küsimus. Kaebaja aktsepteeris kohtuistungil sellist korraldust. Kuna asjas ei tuvastatud vastustaja poolset õigusvastast käitumist ning põhjuslikku seost väidetava kahju ja vastustaja tegevuse vahel, ei ole kahjunõude rahuldamine võimalik ning seetõttu ei olnud tõendeid väidetava kahju suuruse kohta halduskohtul asja lahendamiseks vaja. Seega pole kohus menetlusõigust rikkunud; 8) kahjunõue ja RVastS § 11 alusel esitatud nõue on antud juhul välistatud ka esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu. Samuti ei saa tiheasutuspiirkonnas elamualale ehitamisega kaasnev merevaate varjamine põhimõtteliselt olla käsitatav kahju tekitamisena. Kahju puhul tuleb arvestada ka sellega, et kaebaja on olnud ehitamisest teadlik juba ehitustööde algusest ning enne seda oli ta teadlik eskiisidest ja asendiplaanist, kuid ei ole koheselt rakendanud meetmeid oma väidetavalt kahjustatud õiguste kaitseks, vaid asus nõudeid esitama tunduvalt hiljem.

6. Kolmas isik Indrek Stahl palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) kohus leidis õigesti, et TPLA 15. veebruari 2008. a kiri ei ole haldusakt. Seega on tühistamisnõue välistatud. Kirjas viitas vastustaja menetluses olevale detailplaneeringule ning sellele, et ehitusõigus sõltub detailplaneeringust. Kirjast nähtub selgelt, et vastustaja ei otsustanud ehitiste lammutamise küsimust lõplikult. Kaebaja õigusi ei ole kirjaga muudetud ega lõpetatud. TLPA kirja eraldiseisvat vaidlustamist ei saa pidada vajalikuks ka muul alusel. Pole alust väita, et ehitiste lammutamise küsimuse lõplik otsus ei saa kirja tõttu olla õiguspärane. Seisukoha, et kiri ei ole haldusakt, esitasid menetluse käigus nii vastustaja kui ka kolmas isik kohtuistungil ja kirjalikult (kolmanda isiku 14. oktoobri 2008. a vastus p 2.3.2- 2.3.3). Kaebajal oli võimalus esitada ja ta esitas oma vastuargumendid. Kohus ei ole protsessiõigust rikkunud; 2) TLPA kiri on sisuliselt õige. Kuna konkreetset tähtaega kaebaja taotluse lahendamiseks seadus ette ei näe, oli vastustaja HMS § 5 lg 1 kohaselt õigustatud määrama taotluse lahendamise üksikasjad kaalutlusõiguse alusel. Vastustaja teostas kaalutlusõigust õigesti. PlanS § 9 lg 2 p 2 kohaselt on krundi ehitusõiguse määramine üheks detailplaneeringu eesmärgiks. Haldusorgan ei saa tekitada olukorda, kus esmalt ehitusloata ehitis lammutatakse ning seejärel selgub detailplaneeringu menetluse tulemusena, et samasuguse ehitise saaks kinnistule ehitada. Selline lahendus oleks omandiõiguse ebaproportsionaalne riivamine, mis tooks omakorda kaasa nõuded kinnistu omaniku poolt. Ehitusjärelevalvel peab olema

3-08-543

11(15) ratsionaalne eesmärk. Igati õigustatud on lahendus, et enne lammutamise küsimuse lahendamist oodatakse ära detailplaneeringu tulemus. Lammutamise detailplaneeringuga sidumine pole küsimuse määramatusse lükkamine. Arvestades taotluse olemust ja asjassepuutuvaid kaalutlusi, ei saa kaebaja eeldada, et küsimus lahendatakse väga kiiresti. Detailplaneering on vastuvõtmise eelses staadiumis. Vastustaja on taotluse lahendamise aja määratlenud viitega detailplaneeringu menetlusele. Kuna lammutamise küsimus leiab lahenduse detailplaneeringu käigus, ei saa väita, et kaebaja huvid on jäänud või jäävad arvestamata.

Detailplaneeringu menetluses, sh vaidlusaluste ehitiste lammutamise küsimuses peab vastustaja arvestama ka kaebaja õiguste ja huvidega. Kaebaja huvi saada lammutamisettekirjutus võimalikult ruttu ei saa pidada eriti kaalukaks. Arvestada tuleb ka kolmanda isiku huviga oma kinnistu hoonestada. Kohustamisnõude osas kordab kolmas isik halduskohtus väljendatud seisukohta, et kaebaja on kohtule esitanud tunduvalt laiemalt sõnastatud nõude haldusorganile esitatuga võrreldes ning sellist laiendatud nõuet ei saa kaebaja RVastS § 6 lg 3 kohaselt esitada;

3) vastustaja ei ole olnud õigusvastaselt tegevusetu. Kohus leidis õigesti, et vastustaja ehitusjärelevalvet ei saa lugeda õigusvastaseks. Vastustajal ei ole absoluutset kohustust tagada, et keegi ilma ehitusloata midagi ei ehitaks. Ehitusjärelevalve intensiivsuse otsustab vastustaja kaalutlusõiguse alusel. Mõistlikud sammud ehitamise takistamiseks on vastustaja astunud. Konkreetse intensiivsusega meetmete rakendamist pole kaebajal õigust nõuda. Arvestada tuleb, et kolmanda isiku kinnistute detailplaneeringu menetlus algatati 14. novembril 2005. a, samal ajal oli käimas menetlus seoses kinnistu piiride muutmise ja maakatastris registreerimisega.

Arvestades kaebaja antud nõusolekuid ehituskavadele, arvas kolmas isik, et ehitusloa väljastamine võib olla võimalik detailplaneeringuta, ja esitas vastustajale ka vastava taotluse koos ehitusprojektiga. Seega puudus vastustajal alus eeldada, et ehitustegevus kahjustab naabri huve. Arusaamatuks jäävad kaebaja väited, justkui oleks ebapiisav ehitusjärelevalve rikkunud tema õigust tõhusale menetlusele. Kaebaja pole olnud ehitusjärelevalve toimingutes menetlusosaline, ta pöördus vastustaja poole alles 21. jaanuaril 2008. a;

4) kohus ei ole menetlusnorme rikkunud. Kohus on olulisi vaidlusküsimusi käsitlenud piisavalt. Ehitiste suurus on edasise planeerimismenetluse küsimus, mille põhjalikum analüüs ei olnud antud haldusasjas vajalik, eriti olukorras, kus kohus ei tuvastanud vastustaja tegevuse õigusvastasust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

I

7. Esmalt on kaebaja taotlenud halduskohtult TLPA 15. veebruari 2008. a kirja kui haldusakti tühistamist ning haldusakti andmiseks kohustamist, millega otsustataks Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx asuvate ehitiste lammutamise küsimus. Ringkonnakohtu istungil kaebaja selgitas, et nimetatud kohustamistaotluse puhul peetakse silmas kaebaja poolt 21. jaanuaril 2008. a haldusorganile esitatud taotluse läbivaatamiseks ja selles taotluses märgitud ehitiste lammutamise küsimuses haldusakti andmiseks kohustamist. Kaebaja hinnangul saab kohus antud asjas teha ettekirjutuse haldusakti andmiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta, kuna halduse diskretsioon on redutseerunud nullini. Selle seisukohaga mittenõustumisel on kohtul võimalik teha haldusorganile ettekirjutus asja uueks otsustamiseks kaalutlusõiguse alusel. Seega on vaadeldava kohustamistaotluse puhul tegemist RVastS § 6 tuleneva nõudega.

3-08-543

12(15) Kaebaja taotles haldusorganilt haldusakti andmist, leiab, et tema taotlus jäeti HMS § 43 lg 2 kohase haldusaktiga rahuldamata, ning soovib, et kohus teeks võimaluse korral haldusorganile ettekirjutuse anda kaebaja taotletud lammutamisettekirjutus ilma asjaolude täiendava kaalumiseta või teeks ettekirjutuse otsustada asi uuesti kaalutlusõiguse alusel.

Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus jätnud nende taotluste osas kaebuse õigesti rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna selles osas kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust.

8. Kõnealuses osas tugineb apellatsioonkaebus kokkuvõtlikult järgmistele seisukohtadele. Halduskohus on järeldanud vääralt, et TLPA 15. veebruari 2008. a kiri pole haldusakt. Kui tegemist on menetlustoiminguga, on kohus TLPA 15. veebruari 2008. a kirja haldusaktina mittekäsitlemisega teinud üllatusliku otsuse ja jätnud kaebaja võimaluseta kaebust täiendada või muuta. Halduskohus pidanuks kaebuse sisust lähtudes tuvastama otsustamise edasilükkamise ja otsustamisega viivitamise õigusvastasuse ning tegema haldusorganile kaebaja poolt soovitud ettekirjutuse.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et TLPA 15. veebruari 2008. a kiri (I kd lk 15) ei ole haldusakt. Nimetatud kirjas ei viita miski sellele, nagu oleks kaebaja taotlus lammutamisettekirjutuse andmiseks otsustatud rahuldamata jätta. Kirjast nähtub selgelt, et taotluse lahendamine lükatakse edasi kuni detailplaneeringu kehtestamiseni. Otsustamise edasilükkamist põhjendatakse kirjas vajadusega selgitada algatatud detailplaneeringu menetlemise käigus välja, milline ehitusõigus kinnistutele antakse ja millised ehitusloata ehitatud ehitised või nende osad kuuluvad tulenevalt kehtestatud detailplaneeringu ja sellele vastava ehitusprojekti lahendusest lammutamisele.

10. Halduskohtu järeldus, et vaidlustatud kirja näol ei ole tegemist haldusaktiga, ei saanud tulla kaebajale üllatusena, sest vaidluse objektiks oli muuhulgas ka kõnealuse kirja olemus. Seisukohta, et kiri ei ole haldusakt, väljendasid kohtumenetluse käigus nii kolmas isik kui ka vastustaja (kolmanda isiku vastuse p 2.3.2-2.3.3, II kd lk 117 pöördel; vastustaja vastuse p 1, II kd lk 132) ning kaebaja esitas nende seisukohtade suhtes oma vastuargumendid (kaebaja arvamuse p 2.2, II kd lk 174). Kaebajal ei olnud takistust soovi korral menetlustoimingu vaidlustamisele suunatud taotlusi formuleerida. Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul menetlustoimingu vaidlustamisele suunatud taotluste kaebuses eraldi formuleerimine antud juhul vajalik, sest tegemist on haldusakti andmiseks kohustamise taotlusega hõlmatud taotlustega. RVastS § 6 lg 3 võimaldab halduskohtule haldusakti andmise nõudega kaebuse esitamist nii haldusakti andmise taotluse rahuldamata kui ka tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral ning kaebaja on seda teinud, väites kaebuses nii taotluse rahuldamata jätmist kui ka otsustamise edasilükkamise ja otsustamisega viivitamise õigusvastasust. Kaebaja 21. jaanuari 2008. a taotluse lahendamiseks haldusorgani kohustamine eeldab, et TLPA kirjas sisalduv menetlustoiming – otsustus lükata lammutusnõudega ettekirjutuse tegemine edasi kuni detailplaneeringu kehtestamiseni – on õigusvastane või et haldusorgan on kaebaja taotletud haldusakti andmise üle otsustamisega õigusvastaselt viivitanud. Ehkki halduskohtu otsuses on märgitud, et menetlustoimingu erandlikuks vaidlustamiseks aluseid ei esine, on kohus haldusorgani tegevust kaebaja taotluse lahendamisel hinnanud ja leidnud lõppjäreldusena õigesti, et vastustaja tegevus ei ole õigusvastane.

3-08-543

13(15)

11. TLPA 15. veebruari 2008. a menetlustoiming – otsustus lükata lammutusnõudega ettekirjutuse taotluse lahendamine edasi kuni detailplaneeringu kehtestamiseni – ei ole õigusvastane. Seadus ei sätesta lammutamisettekirjutuse tegemiseks tähtaega, mistõttu tuli haldusorganil lähtuda HMS §-dest 4 ja 5. Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et vastustaja ei ole neid sätteid rikkunud. Vastustaja ei ole konkreetsel juhul diskretsioonivolitusi kasutanud vääralt ega valinud detailplaneeringu näol asjaolude väljaselgitamiseks ja hindamiseks ekslikku või ülemäärast vahendit.

Asjas on oluline, et juba 2005. aastal oli algatatud Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx kinnistute detailplaneeringu koostamine kinnistute liitmiseks ja ehitusõiguse määramiseks. Omavoliliste ehitiste lammutusettekirjutuse tegemise üle otsustamisel on oluline välja selgitada, millised ehitised oleks omanik saanud püstitada korrektselt käitudes, st oodates enne tööde alustamist ära detailplaneeringu kehtestamise ja selle alusel antava ehitusloa. Kuna krundi ehitusõiguse määramine ja hoonestusala piiritlemine on PlanS § 9 kohaselt detailplaneeringu ülesanne, on detailplaneering sobiv vahend, selgitamaks välja lammutusettekirjutuse andmiseks olulisi asjaolusid ja kooskõlastamaks erinevaid kaitstavaid huve.

Kaebaja hinnangul on lammutusettekirjutuse taotluse lahendamise edasilükkamine õigusvastane, kuna kaebaja peab detailplaneeringu kehtestamiseni taluma elumaja küljes oleva kivimüüri (elamu osaks oleva basseiniruumi seina) varjavat mõju. Lammutusettekirjutuse taotluse lahendamise edasilükkamine detailplaneeringu kehtestamiseni ei riiva ülemääraselt kaebaja õigusi ja huve. Kaebaja väidete usutavust tema õiguste ja huvide ulatuslikust ja olulisest riivest otsustamise edasilükkamisega kahandavad asjaolud, et ta on projekteerimisloa taotlemiseks koostatud asendiskeemi, millelt nähtub kolmanda isiku elamu kaugus kaebaja kinnistu piirist, allkirjastanud märkusteta (asendiskeem, III kd lk 19); et ta kohtuistungi protokollist nähtuvalt (III kd lk 204) lubas „ehituskeeluvööndisse“ ehitada ja oli nõus sellega, et maja on „ehituskeeluvööndis“; et samast protokollist nähtuvalt (tl 202-203) kaebaja, olles teadmatuses 2006. a tehtud ettekirjutusest ehitamine peatada ning nähes elamu kerkimist, ei pidanud kuni 2007. a lõpuni vajalikuks linnavalitsuse poole pöörduda ning sai väidetavalt alles 2008. a pärast advokaadibüroo poole pöördumist teada, et tegemist on ebaseadusliku ehitusega. Elumaja külge ehitatud kivimüüri väidetavalt lubamatu varjav mõju pidanuks kaebajale ilmnema hiljemalt ehitise valmimisel. Olukorras, kus isik peab oma õigusi ja huve olulisel määral riivatuks, ei saa pidada ootuspäraseks, et isik asub ehitise õiguslike aluste suhtes huvi tundma kuid hiljem. Kuna kolmanda isiku elamu on suurem kui kinnistul samas kohas varem paiknenud kuur, saab kõnealune müür varjata kaebaja kinnistule langevat õhtupäikesevalgust ja mingil määral ka takistada merevaadet kaebaja kinnistult, kuid riivet pole alust pidada sedavõrd ulatuslikuks, et see tingiks lammutusettekirjutuse taotluse lahendamise edasilükkamise toimingu õigusvastasuse. Mil viisil riivab kaebaja huve Xxxxxxxxxxx xxx xx kinnistule rajatud juurdepääsutee lammutamise küsimuse edasilükkamine, asjast ei selgu. 21. jaanuari 2008. a taotluses osutatud grillpaviljon on detailplaneeringu vastuvõtmise otsuse seletuskirjast nähtuvalt lammutatud.

13. Antud asjas pole põhjust asuda ka seisukohale, et vastustaja on haldusakti andmisega viivitanud. Otsustamisega viivitamisele tugineva kohustamistaotluse lahendamisel peab kohus juhinduma asjaoludest, mis esinesid halduskohtule kaebuse esitamise hetkel, so 19. märtsil 2008. a. Selleks ajaks oli lammutusnõudega ettekirjutuse taotluse lahendamise edasilükkamise otsustusest möödunud veidi üle kuu aja, mida ei saa pidada õigusvastaseks viivitamiseks.

3-08-543

14(15) II

14. Lisaks kaebuse eespool käsitletud osale on kaebaja taotlenud haldusorgani tegevusetuse ehitusjärelevalvealaste kohustuste täitmisel ja toimingute sooritamisel õigusvastasuse tuvastamist, selle tegevusetuse tagajärgede kõrvaldamiseks kohustamist, so kohustamist lammutama Xxxx-xxxxxxx xxx xx ja xx asuvad ehitised, ning juhul, kui tagajärgede kõrvaldamiseks kohustamise taotlus jääb rahuldamata, siis tegevusetusega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmist. Kõnealuse kohustamistaotluse puhul peab kaebaja silmas kohtu poolt haldusorganile ettekirjutuse tegemist anda haldusakt kõigi Xxxxxxxxxxx xxx xx ja xx kinnistutel asuvate ehitiste (hoonete ja rajatiste) lammutamiseks ilma asjaolude täiendava kaalumiseta. Kaebaja taotleb tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamist kahju hüvitamise eesmärgil (RVastS § 7 lg-d 1 ja 2), eelistab kahju rahas hüvitamisele toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks haldusakti andmist (RVastS § 11 lg-d 1 ja 2) ning tagajärgede kõrvaldamiseks kohustamise alternatiivina taotleb kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist (RVastS §-d 8 ja 9). Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus kaebuse ka selles osas jätnud õigesti rahuldamata ning apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega kaebuse rahuldamiseks alust.

15. Tagajärgede kõrvaldamise või kahju rahas hüvitamise nõue eeldab vaidlustatud tegevusetuse õigusvastasust, kahju tekkimist, põhjuslikku seost õigusvastase tegevusetuse ja kahju vahel ning võimatust vältida või kõrvaldada kahju RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Halduskohus leidis lõppjäreldusena õigesti, et tagajärgede kõrvaldamise või kahju rahas hüvitamise nõude eeldused ei ole täidetud. Kaebuse ja apellatsioonkaebuse kahju tekitamisega seonduvad väited tuginevad arusaamale, et detailplaneeringu menetluses toimub vältimatult ehitusloata püstitatud ehitiste seadustamine, millega kaebaja õigusi rikkuv olukord põlistatakse, ja seega on kaebajale vastustaja ebapiisava ehitusjärelevalvega pöördumatult tekitatud kahju. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline arusaam põhjendatud. Tagajärgede kõrvaldamise või kahju rahas hüvitamise nõude esitamine on ilmselgelt ennatlik olukorras, kus detailplaneeringu menetluses alles selgitatakse välja, milline saab olema krundi ehitusõigus ning millises ulatuses on kaebaja õiguste ja seadusega kaitstud huvide tagamiseks vajalik ehitusloata püstitatud ehitiste lammutamine. Kaebaja on esitanud haldusorganile taotluse lammutusettekirjutuse tegemiseks ning kuni ehitiste lammutamise küsimus on otsustamata, ei saa väita kahju tekkimist ega selle vältimise võimatust. Halduskohus märkis õigesti, et kaebajale on seadusega tagatud võimalus esitada oma vastuväited ja ettepanekud detailplaneeringu menetluses.

III

16. Kaebaja palus vastustajalt välja mõista apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu

16 080 krooni ja õigusabikulud 44 676.71 krooni. Ringkonnakohus ei tee otsust kaebaja kasuks, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 tema enda kanda.

Kolmas isik Indrek Stahl palus kaebajalt menetluskuluna välja mõista esindaja kulu 24 719.80 krooni. Kaebaja esindajad pidasid esindaja kulu põhjendamatult suureks ja leidsid, et kaebajalt väljamõistmisele kuuluv summa ei tohiks ületada 10 000 krooni.

3-08-543

15(15)

17. Kolmanda isiku menetluskulude hüvitamise taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kulu kandmise kohta on esitatud advokaadibüroo 7. jaanuari 2009. a arve nr 283197 lisaga, 4. veebruari 2009. a arve 290039 lisaga, 9. märtsi 2009. a arve nr 290377 lisaga, advokaadibüroo õiend ning kontoväljavõtted arvetel märgitud summade laekumise kohta. 7. jaanuari 2009. a arve ja 4. veebruari 2009. a arve lisadest nähtuvalt hõlmavad need arved ka õigusteenust – detailplaneeringu menetluse jätkamisega seonduv teenus -, mis ei ole käesoleva kohtumenetlusega seotud ja mille eest kantud kulu ei saa pidada apellatsioonimenetluse kuluks. Nimetatud kahel arvel (kogusummas 4 531.20+5 278.10=9 809.30 krooni) kajastatud teenustest on kohtumenetlusega seotud kohtuotsuse ja apellatsioonkaebuse analüüs ning apellatsioonkaebuse vastuse ettevalmistamine. 9. märtsi 2009. a arve summas 14 910.50 on esitatud apellatsioonkaebusele vastuse ettevalmistamise eest ning tegemist on tervikuna käesoleva asjaga seotud teenusega. Apellatsioonimenetlusega seoses kantud kuluks loeb kohus

20 000 krooni, kuid ka selle summa koguulatuses kaebajalt väljamõistmine ei ole HKMS § 93 lg-st 5 tulenevalt põhjendatud. Halduskohus hindas kolmanda isiku poolt esimese astme kohtus taotletud 71 828.90 kroonist põhjendatud menetluskuluks 30 000 krooni. Kuna valdavalt on töö kolmanda isiku esindamiseks tehtud ära esimese astme kohtus, loeb ringkonnakohus asja mahtu ja keerukust arvestades vajalikuks ja põhjendatud apellatsioonimenetluse kuluks 15 000 krooni, mis kuulub kaebajalt I. Stahli kasuks HKMS §

92 lg-te 1 ja 7 alusel väljamõistmisele.

Lilianne Aasma

Lauri Madise

Ruth Virkus