2-07-43017/17 · Pärnu Maakohus Paide kohtumaja

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Pärnu Maakohus Paide kohtumaja

Kohtunik

Heino-Vello Pihlak

Määruse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2009.a Tallinn

Tsiviilasja number

2-07-43017

Tsiviilasi

L. Z. ja T. V. hagiavaldus P. K. vastu tunnistada kostja

ajaloolises

õiendis

„Tallinnas

Tõnismäel

asuv

punaarmeelaste ühishaud ja mälestusmärk” avaldatud

valeandmete kasutamine õigusvastaseks ja kohustada

kostjat ümber lükkama ebaõiged andmed, samuti välja

mõista 1000 krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks

Menetlustoiming

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad:

L.

Z. (xxxxxxxxxxxxxxx,

xxxxxxxxxxxxxxxxx)

T. V. (xxxxxxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxxxxxxx)

Hagejate esindaja: Mihhail Ioffe (Ieriku tn 43-41 Riia,

Läti Vabariik)

Kostja:

P.

K. (isikukood

xxxxxxxxxxx,

xxxxxxxxxxxxxx)

Esindaja: advokaat Iivi Otto, AB Glikman ja Partnerid,

Liivalaia 45/47 Tallinn 10145

Resolutsioon

Jätta hagiavaldus täielikult rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta võrdsetes osades hagejate kanda.

Edasikaebamine

Pooled võivad otsuse peale esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30

päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hagi nõuded ja nende asjaolud

15.10.2007 esitasid hagejad Harju Maakohtusse hagi Eesti Vabariigi ja P. K. vastu ebaõigete

andmete ümberlükkamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hagejad märgivad, et hagi

on esitatud leitnant V. V. (edaspidi VV) au ja väärikuse kaitseks võlaõigusseaduse (VÕS) §

1043 alusel. Hagejad on VV vennatütar ja õde.

Hagiavalduse kohaselt langes VV Tallinna vabastamisel fašistlikest okupantidest ning tema

säilmed olid maetud Tallinnas Kaarli pst 13 asuval kalmistul. Eesti Vabariigi Valitsuse

pressitalituse kodulehekülje alajaotuses „Sõjahaud Tallinnas“ on avaldatud Eesti

Inimsusevastaste Kuritegude Uuringute Fondi kaastöötaja P. K. ajalooline õiend. Õiend on

koostatud uurimuse alusel, mida teostati EV Välisministeeriumi tellimusel 2006.a. Hagejad

leiavad, et P. K. on avaldanud õiendis tõele mittevastavat informatsiooni, mis kahjustab VV

au ja väärikust. Nimelt kasutas P. K. Punaarmee tegevuse kohta Tallinna ja Eesti vabastamisel

1944.a termineid selle õigusvastasusest. Sellest võib järeldada, et õiendi autor süüdistab VV

õigusvastases tegevuses osalemises. Eeltoodu on aga vastuolus Nürnbergi Rahvusvahelise

Tribunali (NRT) järeldustega. Õiend sisaldab seega VV teotavaid andmeid, millega on

teotatud ka tema sugulaste au, kes ei pea end kurjategija sugulasteks.

Harju Maakohtu 23.10.2007 määrusega keeldus kohus hagi menetlusse võtmast. 8.11.2007

esitas hagejate esindaja määruskaebuse. 3.03.2008 tühistas Tallinna Ringkonnakohus

maakohtu 23.10.2007 määruse ning saatis hagiavalduse menetlemiseks samale kohtule.

12.06.2008 tegi Harju Maakohus puuduste kõrvaldamise määruse, mille sai esindaja

11.03.2008. Esindaja tegi 11.07.2008 dokumendi pealkirjaga „Täiendus tsiviilasjas nr 2-07-

43017. Veelkord täpsustatakse hagiavaldust ja mitte rohkemat. Harju Maakohus teeb

12.08.2008 määruse, millega keeldub hagi Eesti Vabariigi vastu menetlemast ja otsustab hagi

anda üle Paide kohtumajale, kuna kostjaks on jäänud ainult P. K., kes elab xxxxxxxxxxxx

linnas. Määrus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 19.01.2009 määrusega.

Paide kohtumaja saab toimiku 3.03.2009. Kohtul tuleb menetleda hagi ainult P. K. vastu.

Kuigi hagejate esindaja on reageerinud Harju Maakohtu 12.06.2008 määrusele puuduste

kohta, ei olnud ikkagi täidetud 12.06.2008 Harju Maakohtu määrust. Harju Maakohus jättis

aga selles osas seisukoha võtmata.

Arvestades, et menetluspooltes on toimunud muutus, mis omakorda mõjutab hagi senist sisu

ja veel seda, et hagejad ei ole täitnud Harju Maakohtu 12.06.2008 kohtumäärust, jättes

osaliselt kui mitte täielikult kõrvaldamata puudused hagiavalduses, siis pidas kohus vajalikuks

anda uus võimalus hagejatele puuduste kõrvaldamiseks. Seoses ühe kostja äralangemisega

pidas kohus oluliseks, et hagejad koostaksid uue terviktekstiga hagiavalduse, juhindudes

ühtlasi uutest asjaoludest, mis käsitlevad hagejate isikute seotust VVga, ja samuti nendest

puudustest, mis langevad kokku Harju Maakohtu tuvastatud puudustega hagiavalduses.

Täiendatud hagi asjaolud

Hagejate esindaja esitas uue hagiavalduse teksti leitnant VV ja tema sugulase au ja väärikuse

kaitseks kooskõlas VÕS §-ga 1043. Hagejad jäävad senise arvamuse juurde, et kostja on

avaldanud õiendis tõele mittevastavat informatsiooni, mis kahjustab VV au ja väärikust. Tal

pole õigust teavitada ametlikus õiendis etteteadaolevalt ebaõiget informatsiooni. Mainitud

teave oli levitatud Vabariigi Valitsuse ametlikul elektroonilisel koduleheküljel, omandades

sellega ametliku juriidilise dokumendi staatuse, mida on tunnistanud seaduslikuks ja

põhjendatuks riigi täitevvõimu kõrgem organ.

Kaebus käib ka andmete kohta, et õiendi autor kasutab Punaarmee tegutsemise kohta Tallinna

ja Eesti vabastamisel 1944 termineid selle õigusvastasusest, süüdistades VV osalemises

õigusvastases tegevuses. Punaarmee tegevuse hindamine õigusvastaseks on lubamatu, kuna

satub vastuollu NRT järeldustega, mis tunnistas NSV Liidu tegevuse Baltikumi territooriumi

vabastamisel natslikest okupantidest seaduslikuks ja põhjendatuks. Otsus on lõplik. Levitatud

andmed, et VV grupis teiste Punaarmee sõjaväelastega teostas rahvusvahelise kuriteona Eesti

vallutamise ja okupeerimise, otseselt puudutab hagejate seadusega kaitstud huve ja õigusi.

Kogu oma elu on nad elanud teadmisega, et VV langes kangelaslikult võitluses natsismiga.

Andmed hagejate sugulase poolt oletavalt sooritatud sõjalisest kuriteost on risti vastu seni

olemasoleva infoga ning teotavad nii VV head nime, kui ka tema sugulaste au ja väärikust.

Teist võimalust peale avalduse esitamist kohtule mainitud asjaoludel valeandmete ümberlükkamiseks

ja nende andmete tõele mittevastavuse tunnistamiseks Eesti seadusandlus ette ei näe. Sellistel

asjaoludel on hagejatel õigus pöörduda kohtusse enda kui ka oma langenud sugulase au ja väärikuse

kaitseks. See rahvusvaheliselt tunnustatud norm ei nõua täiendavat tõestamist isegi vastava õigusliku

baasi puudumisel rahvusvahelikus seadusandluses. Vanemate ja laste suhted, nende emotsionaalne ja

õiguslik seos on lahutamatud isegi nendest kellegi surma korral. Euroopa Inimõiguste Kohtus (EIK)

on suur praktika kaebuste läbivaatamisel Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni

(EIÕK) artikkel 8 rikkumiste kohta. Nimetatud artikkel sätestab õiguse era- ja pereelu austamiseks.

EIK-s eksisteerib pretsedendi praktika kodanike pöördumise asjus. Märgitud § 8 oluline subjekt on

indiviidide kaitse võimude suvast ühiskondlike volituste teostamisel. Andmed õiendis VV kui sõjalist

kuritegu sooritanud isikust on ebatõesed, tema sugulaste au ja väärikust teotavad. Ainult kohus saab

ebaõigete andmete ümberlükkamisega taastada langenu au ja hea nime ning sellega lükata ümber

andmed selle kohta, et sugulased pole kunagi olnud kurjategija sugulasteks.

Kostja

kasutab

väljendeid

„hõivamine/vallutamine”,

„vabastamine”,

„nõukogude

okupatsioon”. Andmed NSVL ja vastavalt Punaarmee kui sõja osapoole tegevusest 1941-45.a

relvastatud võitluses leidsid kajastuse NRT otsuses. Sõjakuritegude määratluse annab

põhikirja (London 8.08.1945) art 6, milles sõjakuriteod on sõja seaduste või tavade

rikkumine. NRT otsuse jaos „Agressiivne sõda NSV Liidu vastu” on Eesti, Läti ja Leedu

territoorium NSV Liidu koosseisu kuuluvaks. Saksamaa tegevus selle vallutamiseks on

hinnatud kui ilmne agressioon seadusliku õigustuse varjuta. Okupeeritud territooriumi

definitsioon on antud NRT otsuses. Selles tuleneb, et VV ei sa lugeda Teise maailmasõja

perioodil Eesti territooriumil okupatsioonivägede esindajaks. Okupatsioonivägedeks olid

Saksamaa väed. Eesti ei olnud NSV Liidu sõjaliseks vastaseks, vaid oli tema koosseisus olev

vabariik. Kogu maad natslikust agressioonist kaitsev elanikkond sõdis NSV Liidu poolel

Kostja võib oma arvamust avaldada, kuid mitte dokumentides, mis kannavad ametlikku

iseloomu kui õiguslik põhjendus sõdur-vabastaja monumendi üleviimiseks ja säilmete

ümbermatmiseks. Sellisel juhul see hinnanguline arvamus omandab õigusliku jõudu Eesti

võimude teadaolevateks toiminguteks. Kostja kasutab väljendeid „hõivamine/vallutamine”,

„vabastamine”, „nõukogude okupatsioon”. Sellega väidab kostja VV tegude õigusvastasust ja

kuritegelikku iseloomu. See hinnang on vastuolus NRT otsuste järeldustega. Kostjal ei ole

õigust hinnata samu tegusid kui kuritegelikke. Anda hinnangut, et NSVL sooritas Teise

maailmasõja ajal Tallinna okupeerimise, vallutamise/anastamise võib ainult seaduse alusel

loodud rahvusvaheline kohus. Nimetada riiki või tema kodanikke kurjategejateks saab ainult

kohus, vastasel juhul rikutakse süütuse presumptsiooni, mis on keelatud EIÕK artikliga 6 lg 2.

VV NSVL relvajõude koosseisus võitles fašistliku Saksamaa okupatsiooni vastu, ka Eesti

vabastamise eest hitlerivastase koalitsiooni poolel, teades, et Eesti on NSVL koostisosa, mida

okupeeris Saksamaa. Leitnant ei saanud olla 1944.a okupatsioonivõimude esindajaks. Kostja

on teadlikult esitanud vale andmeid ja kohatuid hinnanguid Punaarmee ja tema leitnandi

tegevuse kohta.

Kostja oli teadlik uuringu avalikustamisest ja avaldamisest valitsuse ametlikul koduleheküljel

arvutivõrgus. Seega võttis osa ebaõigete andmete levitamises. Ajalooline õiend sisaldab VV

teotavaid andmeid. 22. septembri 1944.a sündmustele on antud ebasünnis hinnang, mis on

risti vastu NRT otsusega, mis on aga VÕS § 1046 alusel õigusvastane.

VV ei ole sooritanud kuritegu Eesti okupeerimise kohta ei isiklikult ega Punaarmee

koosseisus. Hagejad ei ole kurjategija sugulased. Kostja on rikkunud VV sugulaste õigust

tema mälestuse austamisele ning ebaõigete andmete avaldamisega viis eksitusse maailma

üldsuse ja hukkunu sugulasi, mis aga vastavalt VÕS § 1047 on õigusvastane. Kostjat tuleb

kohustada ümber lükkama ebaõiged andmed samal viisil, kuidas nad olid levitatud.

Mis puutub mitterahalise kahjusse, siis hagejatel on võimatu hinnata seda mingis konkreetses

rahasummas. Ebaõiged andmed tekitasid sügavaid moraalseid kannatusi, hingepiina ja valu.

Hagejate eesmärk on tuvastada ajaloolises õiendis toodud väidete mitteusaldatavust, mitte

miljonikahju mõistmist. Kahju suurus oleks 1000 krooni.

Juhindudes VÕS §-dest 1043, 1046 ja 1047 ning TsMS §-st 363 lg 1 ja 4, paluvad hagejad

tunnistada kostja koostatud ajaloolises õiendis avaldatud valeandmed VV osalemisest

22.09.1944.a Tallinnas Tallinna ja Eesti vallutamises ja okupeerimises endise Nõukogude

Liidu Punaarmee koosseisus ning väljendite „hõivamine/vallutamine”, „vabastamine”,

„nõukogude okupatsioon” kasutamine õigusvastaseks.

Kohustada kostjat ümber lükkama ebaõiged andmed.

Mõista kostjalt välja 1000 krooni mitterahalise kahju katteks.

Kostja vastus

1. Kostja vaidleb hagile täies ulatuses vastu.

1.1. Hagejatel puudub õigus pöörduda kohtusse VV isiklike õiguste, s.h au ja väärikuse,

kaitseks ning seetõttu on kohus selles osas hagi ebaõigesti menetlusse võtnud ning hagi tuleb

jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

VÕS § 1043-1047 nähtuvalt saab isiklike õiguste väidetava rikkumise korral nende kaitseks ja

/või väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks hagi esitada väidetav kannatanu ise

aga mitte tema sugulane. Vastavalt TsMS § 3 lõikele 2 saab isik pöörduda kohtusse teise isiku

või avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks üksnes seaduses

ettenähtud juhtudel. Hagejad ei ole viidanud ühelegi seadusele, mis annaks antud juhul

hagejatele õiguse pöörduda kohtusse oma sugulase au ja väärikuse kaitseks. VÕS § 1047 lg-st

4 tulenevalt saab ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda üksnes kannatanu ehk isik, kelle

õigusi ebaõigete andmete avaldamisega rikuti. Ühestki seadusest ei tulene hagejate õigus

pöörduda kohtusse oma surnud sugulase kohta väidetavalt avaldatud ebaõigete andmete

ümberlükkamise nõudes. Selline õigus ei ole tuletatav ka EIÕK artiklist 8. Eeltoodud

põhjustel oleks kostja arvates tulnud kohtul jätta hagiavaldus selles osas menetlusse võtmata

(TsMS § 371 lg 2 p. 2). Kuivõrd hagi on menetlusse võetud, siis tuleb hagi hagejate poolt

teise isiku s.t VV au ja väärikuse kaitseks esitatud osas jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel ja

menetlusökonoomiast lähtudes läbi vaatamata, sest õiguslik alus (õigusnorm) sellise hagi

rahuldamiseks puudub. Hagi on selles osas esitatud teise isiku, mitte hagejate endi eeldatava

seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks.

Juhul, kui kohus eeltoodule vaatamata peab siiski võimalikuks hagi hagejate sugulase VV au

ja väärikuse kaitseks esitatud osas läbi vaadata, tuleb see jätta juba ainuüksi eeltoodust

tulenevalt rahuldamata.

1.2. Hagejad väidavad hagiavalduses, et kostja on rikkunud VV sugulaste õigust tema

mälestuse austamisele, kuid hagejate poolt viidatav väidetav õigus ei ole käsitletav isikliku

õigusena VÕS § 1045 lg 1 p 4; § 1046 ja 1047 tähenduses. Selline õigus ei ole tuletatav ka

EIÕK artiklist 8. Hagi ei ole selles osas esitatud hagejate eeldatava seadusega kaitstud õiguse

ega huvi kaitseks, mistõttu puudub õiguslik alus (õigusnorm) hagi rahuldamiseks ning hagi

tuleb jätta ka selles osas TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata menetlusökonoomiast

lähtudes.

Juhul, kui kohus eeltoodule vaatamata peab siiski vajalikuks hagi hagejate endi au ja

väärikuse kaitseks esitatud osas läbi vaadata, tuleb see jätta juba ainuüksi eeltoodust

tulenevalt rahuldamata.

1.3. Punaarmee tegevuse kohta andmete avaldamine või hinnangute andmine ei saa rikkuda

hagejate ega nende sugulase õigusi, mistõttu hagiavalduse seonduvad väited ja põhjendused

tulevad kohtul jätta tähelepanuta kui asjakohatud. Pealegi tulenevalt TsMS § 1 ei saa

tsiviilkohus anda hinnangut Punaarmee tegevusele Eestis (s.h Tallinnas) 1944. aastal, kuna

see väljub kohtu pädevusest ning on tulenevalt TsMS § 423 lg 1 p 13 hagi läbivaatamata

jätmise aluseks.

Nähtuvalt hagiavalduse tekstist leiavad hagejad vääralt nagu kasutaks kostja Punaarmee

tegevuse kohta 1944.aastal Tallinna ja Eesti vabastamisel termineid selle õigusvastasusest -

hõivamine/vallutamine, vabastamine jutumärkides, nõukogude okupatsioon - ja nagu oleks

see lubamatu, väidetava vastuolu tõttu NRT järeldustega. Hagejad avaldavad arvamust, et

kostja esitas teadlikult valeandmeid ja andis kohatud hinnangud Punaarmee tegevuse kohta.

Kostja on seisukohal, et ta ei ole esitanud ebaõigeid andmeid või ebakohaseid hinnanguid

Punaarmee tegevuse kohta, kuid ka juhul, kui seda oleks tehtud, ei saa Punaarmee tegevuse

kohta andmete ja hinnangute avaldamine kuidagi rikkuda hagejate isiklikke õigusi (ega

hagejate sugulase isiklikke õigusi), mistõttu tulevad hagejate vastavad väited kohtul jätta

tähelepanuta kui asjakohatud.

Kui väärtushinnang on omistatud Punaarmeele, siis pole see ühegi õigusnormi alusel üle

kantav Punaarmees teeninud isikule ega selle isiku sugulastele. Pealegi polegi ajaloolises

õiendis 1944. aasta sündmustega seoses kasutatud väljendit “okupeerimine” või “nõukogude

okupatsioon”.

Ajaloolises õiendis ei ole esitatud andmeid või hinnangut, et VV hõivas /vallutas või vabastas

jutumärkides või okupeeris Eesti (s.h Tallinna) või osales õigusvastases tegevuses.

Ajaloolises õiendis ei ole esitatud andmeid või hinnangut, et hagejad on hõivaja/vallutaja,

vabastaja jutumärkides või okupandi sugulased.

1.4. Tuvastusnõude esitamiseks puudub hagejatel õiguslik huvi. Hagejad on esitanud

hagiavalduses kostja vastu tuvastusnõude kostja poolt ajaloolises õiendis avaldatud

väidetavate valeandmete kasutamise õigusvastaseks tunnistamiseks.

Vastavalt TsMS § 368 lg 1 võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise

tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Soovitav tuvastus peab seega

hagejale andma õigusliku kasu. Õiguslikuks huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda teo

õigusvastasuses.

Hagejad on oma õigusliku huvina tuvastusnõude esitamiseks määratlenud (tsiteeritud)

„vajadusega tuvastada kohtus nende sugulase kui kangelase, kes langes võitluses fašismiga

seaduslikult ja õiguspäraselt tegutsedes Punaarmee koosseisus“. Kostja on seisukohal, et see

ei ole käsitletav õigusliku huvina TsMS § 368 lg 1 mõttes ning tuvastusnõue (haginõue nr 1-

kostja poolt väidetavalt ebaõigete andmete kasutamise õigusvastasuse tuvastamine) on

hagejate poolt esitatud ilma õigusliku huvita, mistõttu tuleb see tuvastusnõue jätta kohtul juba

ainuüksi seetõttu läbi vaatamata jätta või kui kohus siiski peab vajalikuks see läbi vaadata, siis

ainuüksi seetõttu rahuldamata jätta. Riigikohus on oma 11.04.2006 lahendis nr 3-2-1-164-05

rõhutanud, et „kohus võib õigusliku huvita esitatud tuvastushagi menetlemisest keelduda

alates 1. jaanuarist 2006.a kehtiva TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel, jätta sellise hagi läbi vaatamata

1. jaanuarist 2006.a kehtiva TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel või teha hagi rahuldamata jätva

otsuse.” (otsuse p 12).

Isegi, kui kohus kostja vastuväidetele vaatamata asub seisukohale, et hagejatel on õiguslik

huvi nende poolt esitatud tuvastusnõude esitamiseks, siis tuleks kõnealune tuvastusnõue jätta

läbi vaatamata või läbivaatamise korral rahuldamata jätta juba ainuüksi seetõttu, et teo

õigusvastasuse kindlakstegemise nõude saab tsiviilkohtumenetluses esitada eraldiseisvana

üksnes siis, kui sellise nõude esitamise alus on seaduses sätestatud. Käesoleval juhul selline

eraldiseisev alus puudub. Muudel juhtudel saab õigusvastasuse kindlakstegemine olla

tsiviilkohtumenetluse objektiks ainult teise nõude rahuldamise eelduste kindlakstegemisel.

Ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude lahendamine ei eelda üldse andmete avaldamise

õigusvastasuse tuvastamist (vt VÕS § 1047 lg 4 ja RK lahend 3-2-1-95-05 p 31) ning

mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel on teo õigusvastasuse küsimuse

lahendamine tsiviilkohtumenetluse objektiks vaid kahju hüvitamise nõude rahuldamise

eelduste kindlakstegemisel, millise küsimuse lahendab kohus kohtuotsuse põhjendustes aga

mitte kohtuotsuse resolutsioonis.

2. Kostja ei ole esitanud või levitanud või avaldanud ebaõigeid andmeid ja/või ebakohaseid

väärtushinnanguid. Hagejad leiavad ebaõigesti, nagu oleks õiendis „Punaarmeelaste ühishaud

ja mälestusmärk Tallinnas Tõnismäel“ mainitud hagejate sugulase VV nimi kui isik, kes on

teostanud Tallinna ja Eesti vallutamise ja okupatsiooni endise NLiidu Punaarmee

okupatsioonivägede koosseisus. Samas on hagejad märkinud (tsiteeritud) „Meie kaebus käib

andmete kohta, et õiendi autor kasutab Punaarmee tegutsemise kohta Tallinna ja Eesti

vabastamisel 1944.a termineid selle õigusvastasusest ja seega süüdistab õiendi autor VV

õigusvastases tegevuses osalemises. Punaarmee Teises maailmasõjas tegevuse õigusvastaseks

hindamine on lubamatu, kuna astub vastuollu NRT järeldustega“. Hagejad on märkinud

(tsiteeritud) “Kasutades ajaloolises õiendis väljendeid hõivamine /vallutamine, „vabastamine“

jutumärkides, nõukogude okupatsioon väidab kostja Punaarmee ja isiklikult VV tegude

Tallinna vabastamisel õigusvastast ja kuritegeliku iseloomu.“

Kostja Peeter Kaasik on seisukohal, et ta VV ega Punaarmee tegevuse kohta ebaõigeid

andmeid ja/või ebakohaseid väärtushinnanguid esitanud või levitanud või avaldanud ei ole.

Hagejate vastupidised väited on väärad.

1. Kostja ei ole koostanud ajaloolist õiendit „Punaarmeelaste vennashaud ja monument

Tallinnas Tõnismäel“. Kostja on koostanud ajaloolise õiendi „Tallinnas Tõnismäel asuv

punaarmeelaste ühishaud ja mälestusmärk“, millise ajaloolise õiendi Eesti Vabariigi Valitsuse

kodulehel avaldatud väljatrüki on hagejad kohtule esitanud hagiavalduse lisana.

2. Nagu juba eelpool märgitud, siis hinnangud või andmed Punaarmee tegevuse kohta ei saa

kuidagi hagejate sugulase ja/või hagejate endi isiklikke õigusi rikkuda. Kui väärtushinnang on

omistatud Punaarmeele, siis pole see ühegi õigusnormi alusel üle kantav Punaarmees teeninud

isikule ega selle isiku sugulastele.

3. Õiendis ei ole kostja kasutanud väljendeid „okupatsioon“, „okupeerimine“, „nõukogude

okupatsioon“, „okupatsiooniväed“, „õigusvastane“ ja/või „kuritegelik“.

4. Õiendis ei ole kostja esitanud andmeid või hinnangut, et VV on teostanud Tallinna ja Eesti

vallutamise ja okupatsiooni. Kostja ei ole õiendis süüdistanud VV õigusvastases tegevuses

osalemises või kuriteo toimepanemises või okupatsioonivägede esindajaks olemises. Õiendis

ei ole esitatud andmeid või hinnangut, et hagejad on hõivaja/vallutaja, vabastaja jutumärkides

või okupandi sugulased. Õiendis ei olegi 1944. aasta sündmustega seoses kasutatud väljendit

“okupeerimine” või “nõukogude okupatsioon”.

5. Kostja märgib, et ebaõige on hagejate väide nagu oleks NRT tunnistanud NSV Liidu

tegevust Baltikumi territooriumi vabastamisel natslikest okupantidest seaduslikuks ja

põhjendatuks. Tribunali eesmärgiks oli natslike sõjakurjategijate üle kohtumõistmine ja natsi-

Saksa agressioonide hukkamõistmine. Tribunali pädevuses ei olnud ning tribunal ei

otsustanud Teise maailmasõja võitjariikide tegevuste õiguspärasuse üle. Ka rahvusvahelistes

kohtuotsustes on NSVLiidu tegevust 1944. aastal Eestis nimetatud okupatsiooniks. Näiteks

EIK 17.01.2006 lahend asjas Kolk ja Kislyiy v Eesti (avalduse nr 23052/04 ja 24018/04) ja

EIK 24.01.2006 lahendis Vladimir Penart v Eesti (avalduse nr 14685/04), kus mõlemas on

kohus märkinud järgmist: „Kohus märgib, esmalt, et Eesti kaotas iseseisvuse Saksamaa ja

Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu vahelise Mittekallaletungi Pakti (tuntud ka kui

„Molotov-Ribbentrop’i Pakt“), mis sõlmiti 23. augustil 1939. aastal, ja selle salajaste

lisaprotokollide tulemusel. Peale 1939. aasta ultimaatumit rajada Eestisse Nõukogude

sõjaväebaasid, toimus 1940. aasta juunis laiaulatuslik Nõukogude vägede sissetoomine

Eestisse. Riigi seaduslik valitsus kukutati ja kehtestati jõuga Nõukogude kord. Nõukogude

Liidu totalitaarne kommunistlik režiim viis läbi laiaulatuslikud ja süstemaatilised aktsioonid

Eesti rahva vastu, sealhulgas, näiteks ligikaudu 10,000 isiku deporteerimine 14. juunil 1941

ja enam kui 20 000 isiku deporteerimine 25. märtsil 1949. Peale Saksa okupatsiooni 1941-44

jäi Eesti Nõukogude Liidu poolt okupeerituks kuni oma iseseisvuse taastamiseni 1991.

aastal.“

Vastavalt 1945.a Londoni statuudile oli NRT pädevuseks natsidest sõjakurjategijate üle

kohtupidamine aga mitte ühe või teise Euroopa riigi olemasolu või kuuluvuse määratlemine.

NRT otsuse juurde kuulub ka deklaratsioon, milles on kinnitatud, et otsuse sõnastus Balti

riikide s.h Eesti suhtes (NSV) ei tähenda mittetunnustamispoliitikast loobumist.

Eesti Vabariik oli NSVLiidu okupatsiooni all aastatel 1940-1941, saksa okupatsiooni all

aastatel 1941-1944 ning taas NSVLiidu okupatsiooni all aastatel 1944-1990/1991.

Eesti NSV Ülemnõukogu võttis 29.03.1990.a vastu otsuse “Eesti riiklikust staatusest”, milles

kinnitas, et (tsiteeritud):

”Eesti Vabariigi okupeerimine NSVLiidu poolt 17. juunil 1940.a ei ole katkestanud Eesti

Vabariigi olemasolu de jure. Eesti Vabariigi territoorium on okupeeritud tänaseni.

Eesti NSV Ülemnõukogu, arvestades eesti rahva selgesti väljendatud tahet Eesti Vabariigi

iseseisvuse ja seadusliku riigivõimu taastamiseks tunnistab Eestis NSVLiidu riigivõimu

ebaseaduslikkust selle kehtestamise momendist alates ja kuulutab välja Eesti Vabariigi

taastamise (restitutio ad integrum); kuulutab välja üleminekuperioodi, mis lõpeb Eesti

Vabariigi põhiseaduslike riigivõimuorganite moodustamisega.“

Riigikogu võttis 18.02.2002.a vastu avalduse „Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eesti“ milles

on muuhulgas märgitud (tsiteeritud):

„Alates 1940. aastast, mil Eestis algas Nõukogude okupatsioon, millele järgnes 1941. aastal

Saksa okupatsioon ja 1944. aastal taas Nõukogude okupatsioon, represseerisid ja sundisid

Nõukogude ja Saksa okupatsioonivõimud kodumaalt lahkuma rohkem kui viiendiku Eesti

elanikest.“

Seega ei ole õigusvastane, ebaõige või ebakohane kasutada väljendeid hõivamine,

vallutamine, okupeerimine või vabastamine jutumärkides seonduvalt Punaarmee tegevusega

Eestis 1944. aastal.

6. Õiendi näol ei ole tegemist õigusliku põhjendusega. Väär on hagejate arvamus nagu

kannaks kõnealune ajalooline õiend ametlikku iseloomu kui õiguslik põhjendus vabastaja

monumendi üleviimiseks. Õiendi näol on tegemist ajaloolise uurimuse kokkuvõttega, millele

viitab juba selle dokumendi pealkiri. Õiendi koostamise eesmärk on välja toodud selle lk 2 ja

selleks oli otsida vastuseid küsimustele: 1) kas ja millal tekkisid Tõnismäele punaarmeelaste

hauad, kes andis matmiseks korralduse ja kes need läbi viis? 2) kui palju surnukehi sinna

üldse maeti ja kes olid Tõnismäele maetud punaarmeelased? 3) millised olid nn ”Vabastajate

monumendi” püstitamise asjaolud ning kelle initsiatiivil ning läbiviimisel see toimus? 4) mida

pidi püstitatav monument sümboliseerima? Õiendis on käsitletud arhiiviallikaid, suulisi

pärimusi ning raamatutes ja ajakirjanduses ilmunud seonduvat informatsiooni. Õiend ei

sisalda

endas

õiguslikke

järeldusi/põhjendusi

ega

ole

käsitletav

õigusliku

järeldusena/põhjendusena.

Õiendi lk 2 on kostja märkinud (tsiteeritud) „Käesoleva õiendi koostamisel kontrolliti

veelkordselt võimalike autentsete arhiiviallikate olemasolu Eesti arhiivides ning analüüsiti

seni raamatutes ja ajakirjanduses avaldatud informatsiooni. Töötati läbi organisatsioonide ja

asutuste arhiivifondid, kelle osalemine kõnealustes sündmustes oli tõenäoline või kelle

osaluse kohta oli varasemaid viiteid. Põhitähelepanu koondati järgmistele arhiivifondidele:

EK(b)P Keskkomitee Büroo koosolekute päevakorrad, protokollid, stenogrammid, sõjalise

osakonna tööplaanid, kirjavahetus, aruandlus (Eesti Riigiarhiivi Filiaal (endine Partei arhiiv) -

ERAF f. 1), Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu koosolekute päevakorrad, protokollid,

otsused, määrused, korraldused, ENSV RKN Sõjalise osakonna kirjavahetus (Eesti Riigiarhiiv

- ERA f. R-l), EK(b)P Tallinna linnakomitee büroo koosolekute päevakorrad, protokollid,

ettekanded, linnakomitee sõjalise-ja organiseerimis-instrueerimis osakonna aruanded ja

kirjavahetus (ERAF f. 5), Tallinna linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee

koosolekute protokollid, Tallinna linna arhitektuuri osakonna ettekanded ja kirjavahetus

(Tallinna Linnaarhiiv - TLA f. R-l) Tallinna linna heakorratrusti dokumentatsioon (TLA f. R-

180), 8. Eesti laskurkorpuse ja 7. Eesti laskurdiviisi poliitosakondade ettekanded ja üksuste

ajaloopäevikud (ERAF f. 63, 78), ärakirjad Punaarmee 8. armee ja 2. löögiarmee

operatiivettekannetest (ERAF f. 32). Lisaks kasutati Kaitseressursside Ameti Arhiivi (f. 9) ja

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti Arhiivi (s-ü. 6509), lisatud fotod pärinevad Filmiarhiivist

ja Ajaloomuuseumist. Olulist informatsiooni leidus ka 1944-1945 aasta ajakirjanduses.“

Seega on kostja õiendi koostamisel põhjalikult kontrollinud ja analüüsinud kõikvõimalikes

asjakohastes allikates sisalduvat informatsiooni ning isegi kui mõni ajaloolises õiendis

sisalduv väärtushinnang või faktiväide osutuks vaatamata kostja poolt põhjalikule

kontrollimisele ja analüüsile ebaõigeks või ebakohaseks, siis vastavalt VÕS § 1047 lg 3

välistaks kostja poolt teostatud põhjalik kontroll ja analüüs nende andmete või asjaolude

avaldamise õigusvastasuse, sest kostjal aga ka kostja tööandjal Inimsusevastaste Kuritegude

Uurimise Eesti Sihtasutusel ning ajaloolise õiendi tellijal Välisministeeriumil oli avaldamise

suhtes õigustatud huvi ning kostja kontrollis andmeid ja asjaolusid maksimaalse võimaliku

põhjalikkuse ja hoolikusega, mis välistab ka kostja süü igasuguse võimalikult väidetava kahju

tekitamises.

7. Kostja ei ole hagejate (ega nende sugulase) au ja väärikust teotanud ega hagejatele kahju

tekitanud. Õiendis ei ole kostja väitnud, et VV oleks toime pannud kuriteo ja olnud

kurjategija. Samuti ei ole avaldanud ebaõigeid andmeid VV surma kohta. Kostja ei ole

avaldanud nagu oleks VV sugulased või hagejad kurjategija sugulased. Kostja on seisukohal,

et õiendis sisalduv ei saa kuidagi teotada hagejate (ega VV) au ja väärikust. Õiendis sisalduv

ei saa takistada hagejaid tundmast uhkust sugulusest VVga. Õiendis sisalduv ei saa takistada

hagejate naabreid, töökaaslasi ja sugulasi austamast hagejaid kui vapra ja ausa inimese

sugulasi. Kostja ei ole VV sugulaste s.h hagejate õigusi rikkunud ega üldsust ja VV sugulasi

eksitusse viinud. Pealegi ei kujuta „surnu sugulase õigus tema mälestuse austamisele“ kostja

arvates VÕS § 1045 lg 1 p 4; § 1046 ja § 1047 sätestatud isiklikku õigust.

Kostja ei ole hagejatele mittevaralist kahju tekitanud ning kahjunõue on täielikult alusetu ja

põhjendamatu. Pealegi hagejate väited nende sügavate moraalsete kannatuste, hingepiinade ja

hingelise valu ning tervise halvenemise kohta on täielikult paljasõnalised ja tõendamata ning

nõutav kahjuhüvitise suurus (1000 krooni) on täielikult põhjendamata. Kostja on seisukohal,

et hagejate väited nendel tekkinud mittevaralisest kahjust ei ole tõesed ning on käesoleva

kohtumenetluse käigus hagejate poolt esitatud oma positsiooni tugevdamise eesmärgil. Seega

ei ole kostja arvates hagejate väited nendel mittevaralise kahju tekkimisest ka usutavad ja

tõepärased. Seoses kahjunõude suurusega leiab kostja, et selle suurus on täielikult

põhjendamata.

8. Kostja ei ole õiendi avaldamise eest vastutav isik VÕS § 1047 lg 4 mõttes. Seonduvalt

hagejate poolt esitatud kohustamisnõudega (haginõue nr 2 – kohustada kostjat ümber lükkama

väidetavalt ebaõiged andmed) ja juhuks, kui kohus kostja vastuväidetele vaatamata asub

seisukohale, et ajaloolises õiendis sisaldub ebaõigeid andmeid ja /või ebakohaseid

väärtushinnanguid, märgib kostja, et ei ole VÕS § 1047 lg 4 mõttes õiendi avaldaja, sest ta ei

omanud ega oma kontrolli selle ajaloolise õiendi teksti Vabariigi Valitsuse pressitalituse

kodulehel avaldamise üle. Väär on hagejate väide nagu oleks kostja olnud teadlik kõnealuse

uuringu avalikust kasutamisest s.h kõnealuse õiendi avaldamisest Eesti Vabariigi Valitsuse

ametlikul kodulehel arvutivõrgu kaudu. Nagu nähtub hagiavalduse lisana kohtule esitatud

kõnealuse õiendi tiitellehelt, siis on sellel töövõtjana märgitud Inimsusevastaste Kuritegude

Uurimise Eesti Sihtasutus ja tellijana Välisministeerium. Kostja on vaid õiendi koostaja, kes

sihtasutuse töötajana (teadurina) koostas kõnealuse õiendi oma tööandjalt sihtasutuselt saadud

tööülesande täitmiseks. Kostja ei ole seega ka õiendi avaldamise eest vastutav isik VÕS §

1047 lg 4 mõttes ning kostjat ei saa kohustada andmeid ümber lükkama. Juhul, kui kohus

vaatamata kostja vastuväidetele asub seisukohale, et kostjat saab kohustada andmeid ümber

lükkama, siis ei ole kostjalt võimalik nõuda andmete ümberlükkamist Vabariigi Valituse

(pressitalituse) kodulehel, sest kostjal ei ole mingit kontrolli Vabariigi Valituse (pressitalituse)

kodulehel andmete avaldamise üle.

Tuginedes eeltoodule p a l u b kostja:

1. jätta hagi läbi vaatamata;

2. juhul, kui kohus peab võimalikuks hagi läbi vaadata, jätta see täielikult rahuldamata;

3. mõista hagejatelt kostja menetluskulud, hagejate menetluskulud jätta nende endi

kanda.

Menetlus kohtus

Seoses poolte nõusolekuga lahendada vaidlus kirjalikus menetluses, määras kohus kirjaliku

menetluse poolte soovi kohaselt ja andis sellest poolte esindajatele teada määrusega.

Täiendavate avalduste või dokumentide esitamiseks said esindajad aega 15 päeva määruse

kättesaamisest. Esindajad ei ole peale kättesaamist midagi juurde esitanud.

Kohtu põhjendused

Kohus on tuvastanud, et hagejad on sõjas langenud VV õde ja vennatütar. VV ei ole nendele

isa nagu taotletakse tunnistada valeandmed langenud isa suhtes õigusvastaseks.

TsMS § 423 lg 2 p 2 annab kohtule õiguse jätta hagi läbi vaatamata juhul, kui ilmneb, et hagi

ei ole esitatud hageja seadustega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik

peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik

saavutada. Hagiavalduse järgi on kohus tuvastanud, et hagejate subjektiivseid õigusi ei ole

rikutud. Seda tõendab ka nende taotlus, sest hagejad kui VV sugulased taotlevad hoopis

ajaloolises õiendis avaldatud andmete, milleks olevat VV osalemine Tallinna ja Eesti

vallutamises ja okupeerimises endise NL Punaarmee koosseisus ning väljendite

„hõivamine/vallutamine, vabastamine, nõukogude okupatsioon” - kasutamise tunnistamist

õigusvastaseks. Samal ajal tuleb kohtul arvestada Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat, et

EIÕK artikli 8 järgi on era- ja perekonnaeluna kaitstavad väga erinevad suhted. Hagejate

õiguste rikkumine või puudumine on vajalik kohtumenetluses välja selgitada. Sellest

tulenevalt on kohus lähtunud asja menetlemisel. Kohus on otsustanud sisulise läbivaatamise.

Et taotletakse osaliselt ajaloolise õiendi andmete kasutamise tunnistamist õigusvastaseks, siis

on tegemist tuvastusnõudega. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte

olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui selleks peab sellise tuvastamise vastu olema

õiguslik huvi, isegi saama õiguslikku kasu. Kohus sellist huvi ei tuvastanud. Hagejate

väidetav õigus ei ole käsitletav isikliku õigusena VÕS §-de 1045 lg 1 p 4; 1046 ja 1047

tähenduses. Selline õigus ei tulene ka EÕIK artiklist 8. Õiguslikuks huviks ei saa olla lihtne

huvi veenduda teo õigusvastasuses. Ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude lahendamine

ei eelda üldse andmete avaldamise õigusvastasuse tuvastamist VÕS § 1047 lg 4).

TsMS § 1 kohaselt vaadatakse kohtus läbi tsiviilasju, mis tulenevad eraõigussuhtest. Kohus ei

saa anda hinnangut Punaarmee tegevusele Eestis ega Tallinnas 1944.a, kuna see pole kohtu

pädevuses. Kohtu hinnangul ei saa rikkuda hagejate isiklikke õigusi. Hinnang ei ole ülekantav

armees teeninud isikule VV-le ega tema sugulastest hagejatele. Kohus ei tuvastanud, et kostja

oleks esitanud ebaõigeid andmeid või ebakohaseid andmeid Punaarmee tegevuse kohta

sellisel viisil, nagu on hagejad väitnud. Õiendis ei ole kasutatud väljendeid nagu

okupeerimine või nõukogude okupatsioon või okupatsiooniväed, VV hõivas/vallutas või

vabastas või okupeeris või osales õigusvastases tegevuses või on hagejad okupandi sugulased.

Õiendi tekstis ei üldse kasutatud VV nime. Tema nimi on märgitud ainult tabelis, mis käsitleb

maetud punaarmeelasi.

Õiendi puhul on tegemist ajaloolise uurimusega, mille eesmärk oli vastata reale küsimustele,

mis on toodus sissejuhatavas osas. Õiendis ei ole tuvastatav õiguslik põhjendus. Kostja on

teinud oma tööandjale Inimsusevastase Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutusele. Tellijaks on

olnud Eesti Vabariigi Välisministeeriumile. Kostja on andmeid kontrollinud paljude allikate

abil. Käsitletud ja loetletud on arhiiviallikaid, pärimusi, raamatuid, ajakirjandust, jm. See

näitab, kui põhjalikult ja hoolikalt on kostja läbi viinud andmete kontrolli. See omakorda

välistab, et kostja oleks tekitanud väidetava kahju. Õiend ei sisalda endas õiguslikke järeldusi

või põhjendusi ega ole käsitletav õigusliku järeldusena.

Lisaks eeltoodule on hagejad esitanud nõude kostja poolt õiendis esitatud ebaõigete andmete

ümberlükkamise. Kohus on eelnevalt põhjendanud hagi mitterahuldamist, siis tuleb jätta

rahuldamata ka nõue nende ümberlükkamise kohta. VÕS § 1047 lg 4 nähtuvalt andmete

ümberlükkamine või paranduste avaldamine avaldaja kulu ei sõltu andmete avaldamise

õigusvastasusest. Kostja ei ole avaldaja VÕS § 1047 lg 4 mõttes, kuna töötajana ei omanud

kontrolli ajaloolise õiendi avaldamise üle.

Hagejad on esitanud nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks, põhjendades sügavate

moraalsete kannatuste, hingepiinade, hingelise valu ja tervise halvenemisega. Tegemist on

lihtsalt tõendamata väitega. Väidetav kahju on samuti tõendamata. VÕS § 127 lg 1 järgi on

kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei

oleks esinenud ning sama paragrahvi lg 4 järgi peab isik kahju hüvitamata üksnes juhul, kui

asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju

on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 sätestab hüvitatava kahju liigid,

milleks on varaline kahju või mittevaraline kahju. VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline

kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 lg 2

tulevalt isikuõiguste rikkumisel, eelkõige isiku au teotamisest tingitud kahju hüvitamise

kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui

rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu seda õigustab. VÕS § 1043 kohaselt

peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju

hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt

seadusele. VÕS § 1045 on sätestatud ka kahju tekitamise õigusvastased juhud. Kuivõrd kohus

on eelnevalt leidnud, et kostja ei ole esitanud valeandmeid VV kohta ning ei ole kasutanud

hagis märgitud väljendeid, siis ei ole eeltoodust lähtudes põhjendatud ka mittevaralise kahju

hüvitamise nõue.

Menetluskulud. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab kulud menetluspool, kelle kahjuks otsus tehti.

Sellest tulenevalt hageja võrdsetes osades TsMS § 165 lg 1 alusel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt

võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult nõuda menetluskulude

rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates

kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest, esitades avalduse asja menetlenud kohtule

koos menetluskulude nimekirjaga, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.

/allkiri/

Heino-Vello Pihlak

Kohtunik

Kohtuotsus jõustus 31.03.2011

Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2011.a.

Kohtuotsusega nr 2-07-43017

PMK Paide kohtumaja kohtuotsus muutmata