2-09-43258/7 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-09-43258

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Zakaria Nemsitsveridze

Otsuse tegemise aeg ja koht 21. detsember 2009.a., Tartu kohtumaja

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

21.12.2009.a. kell 14.00 Tartu kohtumaja kantselei

Tsiviilasi

AS Merko Tartu hagi Priidik Parmi vastu 54 558.28

krooni nõudes

Hagihind

54 558.28 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad

• hageja: AS Merko Tartu (rk 10081063, Raekoja plats

20, Tartu 51004)

• hageja esindaja: Triinu Hiob (Advokaadibüroo Lepik

& Luhaäär LAWIN, Niguliste 4, Tallinn 10130)

• kostja: Priidik Parmi

• kostja esindaja: vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar

(Advokaadibüroo Aivar Pilv Tartu osakond, Turu 2,

Tartu 51014)

RESOLUTSIOON

Juhindudes

VÕS § 113 lg 1-2, § 207, § 578 lg 2;

TsMS § 423 lg 1, § 435, § 436, § 438, § 439, § 442,

kohus

o t s u s t a s:

1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista Priidik Parmi´lt AS AS Merko Tartu kasuks 54 558.28 krooni.

3. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude jaotus

Jätta kõik menetluskulud Priidik Parmi kanda.

Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest.

Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.

Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses.

Apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel ka

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kostja töötas töölepingu alusel hageja ettevõttes perioodil 30.09.2002-01.08.2008.

Kostja põhjustas nimetatud perioodil hagejale kahju vähemalt 365 638.83 krooni

ulatuses. Nimetatud nõude osas pöördus hageja kohtusse (tsiviilasi nr 2-08-70157).

Kostja võttis hagi õigeks 63 233.15 krooni ulatuses, selle kohta sõlmisid pooled ka

02.03.2009.a. kohtuistungil ka kompromissi, mille kohus kinnitas 03.03.2009.a.

määrusega. Kompromissi alusel kohustus kostja tasuma hagejale 21 948 krooni

16.03.2009.a. ja 41 285.15 krooni 02.04.2009.a. Kõnealused summad on hagejale

tasutud (teine makse ühepäevase hilinemisega). Lisaks sõlmisid hageja ja kostja

11.05.2009.a. kohtuistungil kompromissi, mille alusel kohustus kostja tasuma hagejale

ka ülejäänud nõude ja menetluskulude katteks 319 500 krooni. Kohus kinnitas

kompromissi 14.05.2009.a. määrusega. Kummaski kompromissis ei ole käsitletud juba

tekkinud ja sissenõutavaks muutunud viivisenõudeid, samuti ei ole hageja

viivisenõuetest loobunud. Hageja on kostjale esitanud viivisearved 00093A, 00096,

00117 ja 00118 kogusummas 54 558.28 krooni. Arvetele on lisatud ka viivisearvestus.

Hageja on oma 22.05.2009.a. kirjaga kostjale selgitanud viivisenõuete alust. Kostja

esindaja on saatnud hagejale 01.06.2009.a. kirja, milles on teatanud, et kostja ei

tunnista viivisenõudeid ning on palunud hageja seisukohta seoses kostja

vastuväidetega. Hageja esitas omapoolsed põhjendused 12.06.2009.a. ning andis

kostjale aeg kuni 19.06.2009.a. viiviste tasumiseks. 15.06.2009.a. e-kirjaga teatas

kostja esindaja, et kostja ei tunnista viivisenõudeid ning palus need tühistada (tl 1-2).

2. Hageja ei esitanud viivisenõudeid tsiviilasja nr 2-08-70157 raames, kuid see ei võta

õigust viivisenõude esitamiseks hiljem, kuivõrd viivisenõuet ei pea esitama koos

põhinõudega. Viivisenõuded ei olnud tsiviilasja 2-08-70157 objektiks, seega ei ole

võimalik viivisenõudeid välistada TsMS § 423 lg 1 alusel. Kuna käesoleval juhul ei

ole pooled kokku leppinud viivisenõuetest loobumises, on hageja seisukohal, et

viivisenõuded on endiselt kehtivad (tl 3-4).

3. 22.09.2009.a. esitas kostja oma vastuse hagiavaldusele. Kostja tunnistab viivisenõuet

osas, mis puudutab teise osamakse hilisemat laekumist, kuid ülejäänud viivisenõuded

jäävad arusaamatuks. Kompromisslepinguga ei tuvastata ega kinnitata tsiviilnõude

aluseks olevaid asjaolusid või fakte, tegemist on menetluse lõpetamise kokkuleppega,

mille eesmärgiks on saavutada poolte vahel õigusrahu. VÕS § 578 lg 2 kohaselt

eeldatakse, et kompromisslepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest

ning omandavad kompromisslepingu alusel uued õigused. Ekslik on hageja seisukoht,

et kuivõrd kompromisslepingus ei olnud selgesõnaliselt välistatud viivisenõuetest

loobumine, tuleb järeldada, et viivisenõuded on paralleelselt kehtivad. VÕS § 578 lg 2

annab

just

vastupidise

eelduse,

seega

oleks

pidanud

kompromisslepingus

selgesõnaliselt viitama, et võlasuhe ei lõppe ulatuses, mis hõlmab kõrvalnõudeid ja

hagejal on jätkuvalt õigus nõuda ka vanast õigussuhtest tulenevaid viivisenõudeid.

4. Kuivõrd pooled on kompromisslepinguga kokku leppinud ka uues kohustuste täitmise

tähtajas (16.03.2009; 02.04.2009; 11.10.2009), ei saa olla kostja ka kohustuse

täitmisega viivituses. Kostja on juba selgitanud, et tunnistab viivisenõuet ühe päeva

eest. Kolmas osamakse ei ole muutunud sissenõutavaks ja kostja ei saa olla selle

tasumisega viivituses. VÕS § 113 lg 1 kohaselt on viivisenõude esmaseks eelduseks

kehtiv võlasuhe poolte vahel. Nagu eelpool märgitud, on pooled käesoleval juhul

viinud oma võlasuhte uuele tasandile, lõpetades vana võlasuhte kokkuleppega (VÕS §

186 p 4 ja VÕS § 207). Kuna viivisenõude esitamise aluseks olev võlasuhe poolte

vahel ei kehti, ei ole hagejal võimalik nõuda selle alusel ka viivist.

5. Hageja viivisearvestused ei ole korrektsed. VÕS § 113 lg 2 kohaselt muutuvad

kahjuhüvitise alusel arvestatavad viivisenõuded sissenõutavaks alates ajast, mil

võlgnik sai kahju hüvitamise kohustusest teada. Kostja sai kahju hüvitamise

kohustusest teada 27.10.2008.a. esitatud nõudest. Hagiavalduse sai kostja kätte alles

15.12.2008.a. ning viivisearvestus oleks pidanud algama samast kuupäevast. Hageja

esitatud viivisearvetest saab järeldada, et hageja on viivisearvestust pidanud alates

2006. aastast (tl 55-57).

6. 13.10.2009.a. esitas hageja oma seisukohad kostja vastusele. Ekslik on kostja väide,

nagu pidanuks kompromisslepingus selgesõnaliselt viitama, et kõrvalnõuded ei ole

lõppenud ning neid on võimalik jätkuvalt esitada. Riigikohus on 09.10.2009.a.

lahendis 3-2-1-87-07 märkinud: „VÕS § 578 lg 2 sätestab seejuures üksnes eelduse, et

kompromisslepingu sõlmimisel loobuvad pooled oma varasematest nõuetest. Võimalik

on ka varasemate nõuete kehtimajäämine. Kas kompromisslepingu sõlmimisega

lõppevad poolte algsed nõuded ning need asenduvad kompromisslepingus

kokkulepituga

või

jäävad

algsed

kohustused

kehtima

paralleelselt

kompromisslepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides“.

Sellest tulenevalt allub ka kompromissleping tõlgendamisreeglitele. Kostja oli enne

kompromisslepingu sõlmimist saanud esimese viivisearve, kuid ei soovinud

sissenõutavaks muutunud kõrvalnõudeid kompromissiga reguleerida. Kompromissi

teksti koostamisel kohtuistungil oli arutelu all nõuetest loobumise klausli lisamine,

kuid lõppastmes ei soovinud pooled seda kompromissi teksti lisada. Seega tuleb

tõlgendada pooltevahelist kompromissi selliselt, et varasemalt tekkinud viivisenõuded,

mis olid juba muutunud sissenõutavaks, jäid kompromissis reguleeritud nõuete kõrval

eksisteerima. 02.03.2009.a. sõlmitud kompromissi näol oli tegemist deklaratiivse

võlatunnistusega. Sellest annab tunnistust asjaolu, et kostja võttis 30.12.2008.a.

vastuses hagiavaldusele õigeks nõuded, mille osas hiljem sõlmiti kompromiss, seega

ei olnud kompromissi sõlmimise ajal tegemist vaieldavate nõuetega, mida pooled

oleksid soovinud asendada selgete nõuetega, vaid kostja deklareeris kompromissiga

nõuete eksisteerimist. Ka on Riigikohus tsiviilasjas 3-2-1-44-08 tehtud lahendis

leidnud, et VÕS § 578 lõikes 2 sätestatud eeldus nõuete loobumise ja uute õiguste

omandamise kohta „ei tähenda iseenesest seda, et kui pooled sõlmivad

kompromisslepingu, siis loobuvad nad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest,

mis neil on üksteise vastu (VÕS § 207 lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole

teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (VÕS § 207 lg 2)./…/

Kompromisslepingul, nagu igal teisel lepingul on oma ese, s.t konkreetne suhe või

suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse VÕS § 578 lg 2 järgi

nõuetest loobumist (VÕS § 207) ja nõude tunnustamist (VÕS § 30) üksnes nendes

vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille üle nad

sõlmisid kompromisslepingu kui kohustustehingu“. Käesoleval juhul rääkisid pooled

kohtumenetluse käigus ainult kohtule esitatud nõuetest, kõrvalnõudeid tsiviilasjas nr

2-08-70157 ei menetletud, seega ei kehti nende osas eeldus, et taolised nõuded

lõppesid.

7. Hageja selgitab, et ei ole 11.05.2009.a. kompromissi alusel tasutavatelt summadelt

arvutanud viivist kuni nende tasumise ajani, vaid esitatud on enne kompromissi

sõlmimist sissenõutavaks muutunud viivisenõuded. Nende eksisteerimist ei mõjuta

asjaolu, et 11.05.2009.a. kompromissi alusel tasumisele kuuluvad summad pidi kostja

maksma alles 11.10.2009.a. Viivise nõudmise algusaja osas peab hageja vajalikuks

märkida, et kuna kostja tekitas hagejale kahju oma teadliku tegevusega, oli ta teadlik

ka oma kohustuste rikkumisest ning pidi olema kahju hüvitamise kohustusest teadlik

alates kohustuse rikkumisest, s.t juba enne kahju tekkimist. Viivise arvestust ei mõjuta

asjaolu,

mil

nõue

kohtule

esitatakse,

liiati

veel

hagimaterjalide

kostjale

kättetoimetamise aeg (tl 60-62).

8. 20.10.2009.a. esitas kostja oma seisukohad. Pooled ei ole antud juhul kokku leppinud,

et varasemad nõuded jäävad kehtima. Arvestades, et hageja teadis juba kompromissi

sõlmimise ajal, et soovib esitada viivisenõudeid, oleks pidanud hageja seda

kompromisslepingusse ka märkima. Kuivõrd hageja sellekohast soovi ei avaldanud,

oli kostja igati õigustatud eeldama ja järeldama, et varasemad nõuded

kompromisslepinguga lõppevad. Kuna konkreetse tsiviilasja raames käsitletav nõue

hõlmas tegelikult ka viivisenõudeid (arvestades, et tegemist on põhinõude

kõrvalnõuetega), siis on pooled tegelikkuses kokku leppinud, et hagejal puudub õigus

nõuda ka viivisenõudeid. Kostja ei nõustu, et sõlmitud kompromissleping on

deklaratiivne võlatunnistus, kuna kostja ei nõustunud nõude kogusummaga.

Kompromissi tegelik eesmärk oli määratleda nõude ulatus ning tasumise kord. Samas

leiab kostja, et sõlmitud kompromisslepingus on väljendatud hagejapoolne loobumine

kõrvalnõuetest, kuivõrd kompromisslepingus ei ole sätestatud märget tasumata

kõrvalnõuete osas. Ka erialakirjanduses on asutud seisukohale, et võlausaldaja poolt

nõudest loobumiseks pidada näiteks seda, kui võlausaldaja saadab arve põhikohustuse

kohta, millele ei ole tehtud märkust tasumata kõrvalkohustuste tasumise kohustuse

kohta. Käesoleval juhul on tegemist analoogse situatsiooniga.

9. Samuti selgitab kostja veelkord, et ei ole võimalik nõuda viiviseid, kui põhinõue ei ole

muutunud sissenõutavaks. Fakt, et võlgnik oli viivituses enne kompromisslepingu

sõlmimist, ei anna alust nõuda viiviseid siis, kui pooled sõlmivad kompromissi ja

lepivad kokku uues kohustuse täitmise tähtajas. Paljasõnaline on ka hageja väide, et

kostja teadis kahju hüvitamise nõudest kahju tekitamise ajal. Kahju hüvitamise

kohustuse olemasolust sai kostja teada alles siis, kui temani jõudis reaalne nõue.

Sellest tulenevalt tuleb arvestada viivist alates 27.10.2008.a., ehk alates ajast, mil

kostja sai tema vastu esitatud nõudest teada. Kui hageja tunnistab ka ise, et tegemist

on seotud nõuetega, siis tähendab see, et hageja võtab omaks, et kõnealused

kõrvalnõuded

on

koos

põhinõuetega

lõppenud,

kuivõrd

hageja

on

neist

kompromisslepinguga loobunud. Juhul, kui kostja siiski eitab nõuete aktsessoorsust, ei

saa hageja ka ise tugineda kõrvalnõuete aegumise osas põhinõude aegumise

peatumisele (tl 64-66).

10. Kuivõrd pooled avaldasid menetluse jooksul nõusolekut asja kirjalikus menetluses

jätkamiseks,

tegi

kohus

02.11.2009.a.

vastavasisulise

määruse

ning

andis

menetlusosalistele aega kuni 23.11.2009.a. täiendavate taotluste, seisukohtade või

kompromisslepingu sõlmimiseks (tl 70). Dokumente kohtule ei esitatud.

KOHTU SEISUKOHT

11. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustusega täitmise viivitamise

korral nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest

kuni kohase täitmiseni. Kostja põhjustatud kahju üle pooltel käesolevas tsiviilasjas

vaidlusi ei ole, nimetatud nõuded on lahendatud tsiviilasja nr 2-08-70157 raames.

Pooled vaidlevad selle üle, kas tsiviilasjas nr 2-08-70157 kompromissi sõlmimisega

lõppesid poolte varasemad õigussuhted või mitte.

12. Hageja väide, et viivisenõude esitamine ei ole TsMS § 423 lg 1 alusel välistatud, on

õige, kuivõrd tsiviilasjas nr 2-08-70157 oli hagi aluseks hagejale tekitatud kahju,

käesolevas tsiviilasjas on esitatud nõue aga tekitatud kahju hüvitamisega viivitamise

tõttu. Viivisenõuet ei pea esitama koos põhinõudega. Kostja väide, millekohaselt VÕS

§ 578 lg 2 kohaselt eeldatakse, et kompromisslepingu tagajärjel loobuvad

lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromisslepingu alusel uued õigused,

on üldjoontes õige, kuid puudutab siiski neid nõudeid, mida kohtumenetluse käigus on

käsitletud. Kuivõrd aga ei kohtumenetluse käigus ega ka kompromissi sõlmimisel

tsiviilasjas nr 2-08-70157 ei käsitletud viivisenõudeid, tuleb asuda seisukohale, et need

nõuded ei olnud kõnealuse tsiviilasjas objektiks ning sellest tulenevalt ei ole

kompromissi sõlmimisega hageja kaotanud õigust küsida ka viivist. Käesolevat

seisukohta toetab ka Riigikohus tsiviilasjas 3-2-1-44-08 tehtud otsuses.

13. Kostja väide, et kuna konkreetse tsiviilasja raames käsitletav nõue hõlmas tegelikult

ka viivisenõudeid (arvestades, et tegemist on põhinõude kõrvalnõuetega), siis on

pooled tegelikkuses kokku leppinud, et hagejal puudub õigus nõuda ka viivisenõudeid

ei ole just eeltoodud põhjusel samuti põhjendatud. Nõuded tsiviilasjas nr 2-08-70157

ja

käesolevas

tsiviilasjas

on

erinevad.

Tsiviilasi

nr

2-08-70157

lõpetati

kompromisslepingu

sõlmimisega,

milles

ei

kajastatud

vähimalgi

määral

viivisenõudeid, mis olid kokkuleppe sõlmimise ajaks sissenõutavaks muutunud.

Samuti oli kostja saanud kokkuleppe sõlmimise ajaks kätte esimese viivisarve, kuid

vaatamata sellele ei soovinud viivisenõudeid sõlmitavas kompromisslepingus

reguleerida. Sellest tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et kompromisslepinguga

soovisid pooled reguleerida vaid põhinõuet ning VÕS § 207 toodud eeldused

võlasuhte lõppemise kohta ei ole täidetud.

14. Viivise arvutamise osas peab kohus vajalikuks märkida, et kuivõrd hageja on esitanud

nõude varasemalt (s.o enne kompromissi sõlmimist) tekkinud viivise sissenõudmiseks,

on asjakohatud kostja väited selle kohta, et hagejal puudub õigus viivisenõude

esitamiseks põhjusel, et kostja ei ole kohustuse täitmisega viivituses. VÕS § 113 lg 2

kohaselt arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks

kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama. Kostja

tegevust, millest hagejale tekkis kahju, on käsitletud tsiviilasja nr 2-08-70157 raames.

Kohus on seisukohal, et kostja teadis või pidi oma tegevust planeerides teadma,

millised tagajärjed sel on ning mida see endaga kaasa toob. Sellest tulenevalt on kohus

seisukohal, et hageja on õigesti arvutanud nõutava viivise summa.

15. Eeltoodust lähtuvalt peab kohus põhjendatuks kostjalt hageja kasuks välja mõista

54 558.28 krooni. Arvestades hagi rahuldamist ja TsMS § 162 lg 1, 2, § 173 lg 1, 3,

tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

Kohtunik