3-07-1499/66 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2009, Tallinn

Haldusasja number

3-07-1499

Haldusasi

OÜ Minibrol kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu-

ja tollikeskuse 21. juuni 2007 maksuotsuse nr 12-5/396

tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

kohtuistungitel, kohtuvaidlused kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: OÜ Minibrol

Esindaja: Meelis Tomson

Vastustaja: Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja Tollikeskus

Esindaja: Uku Tampere

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Minibrol kaebus osaliselt.

2. Tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 21. juuni 2007

maksuotsus nr 12-5/396 osas, millega kohustati kaebuse esitajat tasuma

käibemaksu

summas

83 648

(kaheksakümmend

kolm

tuhat

kuussada

nelikümmend kaheksa) krooni sauna kasutamisest laekunud summadelt.

3. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt OÜ Minibrol kasuks

välja menetluskulu 330 (kolmsada kolmkümmend) krooni.

5. Saata otsuse ärakiri menetlusosaliste esindajatele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu

kantselei kaudu teatavakstegemisest esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule (HkMS § 28; § 31 lg 4).

VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. 21. juunil 2007 tegi Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus maksuotsuse nr

12-5/396, pannes OÜ-le Minibrol kohustuse tasuda 212 957 krooni kinnipeetud tulumaksu,

16 125 krooni töötuskindlustusmakseid, 354 887 krooni sotsiaalmaksu, 81 227 krooni

tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt ning 600 667 krooni käibemaksu. Maksuhaldur

asus maksuotsuses seisukohale, et OÜ Minibrol on deklareerinud vormil TSD vähem

töötajatele tehtud sotsiaalmaksuga maksustatavaid väljamakseid summas 1 075 427 krooni,

millest netotöötasu moodustab 851 721 krooni ning eelnimetatud deklareerimata töötasu on

maksutud deklareerimata käibe arvelt. Samuti tuvastas maksuhaldur, et OÜ Minibrol on

deklareerinud 5% määraga maksustatavat käivet 307 239 krooni, mis tegelikult kuulus

maksustamisele 18%-lise käibemaksuga ning jätnud deklareerimata 18% määraga

maksustatavat käivet summas 3 115 196 krooni. Maksuotsuse kohaselt ei esitanud OÜ

Minibrol maksuhaldurile kontrollitava perioodi raamatupidamisdokumente, küll aga esitas

sellised dokumendid A. T. ning maksuhaldur asus seisukohale, et need kajastavad OÜ

Minibrol majandustegevust.

KAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

2. 24. juulil 2007 esitas OÜ Minibrol Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Maksu- ja

Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 21. juuni 2007 maksuotsuse nr 12-5/396 tühistamist.

Kaebuse esitaja leiab, et maksuhaldur on maksuotsust tehes lähtunud ebaõigetest andmetest

ning jõudnud seega ebaõigetele järeldustele. Eelkõige heidab kaebuse esitaja maksuhaldurile

ette, et viimane on tegelikult lähtunud järelduste tegemisel üksnes A. T.i seletustest ja tema

poolt esitatud dokumentidest. Kaebuse esitaja leiab, et A. T.i väited ei ole usaldusväärsed,

viidates sellele, et isikut on varasemalt karistatud dokumentide võltsimise eest. Kaebuse esitaja

viitab juba kontrolliaktile esitatud vastuväidetes välja toodud asjaolule, et OÜ Minibrol

tegevuse korraldusest tulenevalt olid A. T.il andmed OÜ Minibrol raamatupidamise kohta

ning see võimaldas tal esitada võltsitud dokumendid usutavalt. Kaebuse esitaja toob välja, et

A. T.i ja OÜ Minibrol juhatuse liikme V. A.i vahel tekkis tüli seoses A. T.ile kuuluva ettevõtte

võlgadega, mille tõttu sai V. A. OÜ Almica Invest omanikuks, kusjuures selle tüli raames oli

A. T. muuhulgas ähvardanud esitada maksuhaldurile võltsitud raamatupidamisdokumente.

3. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et OÜ Minibrol tegevuskoha aadressil asub küll kolm

sauna, ent ükski neist ei ole kaebuse esitaja kasutuses ega valduses. Siinkohal viitab kaebuse

esitaja sellele, et ka maksumenetluses läbi viidud vaatluse käigus tuvastati, et kaebuse esitaja

kasutuses saunaruume ei ole ja kaebuse esitaja kasutuses olevatest ruumidest ei pääse ka

ühessegi samal aadressil asuvasse sauna. Väites, et sauna ei olnud, viitab kaebuse esitaja ka 07.

ja 21. septembri 2009 kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate ütlustele.

4. Kaebuse esitaja väidab jätkuvalt, et autojuhti OÜ-s Minibrol ei töötanud ning maksuhaldur

on ilmselt ekslikult pidanud kaebuse esitaja töötajaks S. K.t, kes kaebuse esitaja juures ei

töötanud. Siinkohal viitab kaebuse esitaja ka S. K. poolt tunnistajana kohtule antud ütlustele.

5. Ka tantsijad ei olnud kaebuse esitaja väitel OÜ-ga Minibrol töösuhtes, vaid töötasid FIE-

dena ja teenisid tulu iseseisvalt, kasutades tantsude esitamiseks OÜ Minibrol ruume. Siinkohal

viitab kaebuse esitaja 07. septembril 2009 toimunud kohtuistungil üle kuulatud M. S.i, T. K., J.

L.i ja I. U.i ütlustele.

6. Kaebuse esitaja märgib, et nii maksumenetluses kui ka kohtumenetluses erinesid A. T.i

ütlused ülejäänud tunnistajate ütlustest, ent T.i näol on tegemist osava jäljendajaga, kes

varasemalt on suutnud ära petta isegi notari. Viidates T. S.i ütlustele, leiab kaebuse esitaja, et

A. T. käskis T. S.il väidetava musta raamatupidamise dokumendid koostada hiljem, näidates

ära kuhu ja mida kirjutada ning neil dokumentidel puudub seos OÜ Minibrol tegeliku

majandustegevusega. Samuti viitab kaebuse esitaja sellele, et kohtueelses menetluses on A. T.

andnud ütlusi kaebuse esitaja ja V. A.i vara kohta, mida aga registriandmed ei kinnita. Ka toob

kaebuse esitaja välja, et kohtuistungil väitis A. T., et ei ole ise ülekandeid teinud, samas kui

OÜ Minibrol konto väljavõttest on näha, et A. T. on isiklikult pangast raha välja võtnud kui

ka panka raha viinud. Kaebuse esitaja leiab, et see selgitab ka seda, kust pärines A. T.i teave

pangakontol olevate rahade liikumise kohta.

7. Ka väidab kaebuse esitaja, et OÜ-s Minibrol ei olnud palgal koristajat, viidates seejuures

asjaolule, et ka pangakonto väljavõttelt nähtub tasumine koristusfirmale. Ka viitab kaebuse

esitaja tunnistaja T. T.i ütlustele, et tema ei ole OÜ-st Minibrol palka saanud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus leiab, et OÜ Minibrol kaebus ei ole

põhjendatud ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Esmalt leiab vastustaja, et maksuhaldurilt

ei saa nõuda maksumenetluses kõikvõimalike tõendite kogumist, vaid tõendeid tuleb koguda

määral, mis võimaldavad teha maksukohustuse kindlaksmääramiseks vajalikud järeldused.

Samuti märgib vastustaja, et maksuhalduri uurimiskohustuse kõrval on maksukohustuslasel

kaasaaitamiskohustus ning mida vähem maksukohustuslane menetluse läbi viimisel koostööd

teeb ning kaasa aitab, seda vähem peab ka maksuhaldur tõendama. Vastustaja leiab, et

kaebuse esitaja ei ole piisavalt täitnud temal lasuvat kaasaaitamiskohustust ning seetõttu on

tõendamiskoormus maksukohustuslasele üle läinud. Kaasaaitamiskohustuse rikkumine

seisneb vastustaja hinnangul ennekõike selles, et maksuhaldurile ei ole esitatud äriühingu

raamatupidamise dokumente ning maksukohustuslane on järjest välja tulnud uute

seisukohtadega vastavalt sellele, kuidas maksuhaldur on eelnevad ümber lükata suutnud.

9. Vastustaja väitel ei ole kohtumenetluses üle kuulatud tunnistajate ütlused piisavad,

väitmaks, et A. T.i poolt maksuhaldurile toodud dokumendid ei ole OÜ Minibrol

dokumendid. Siinkohal viitab vastustaja sellele, et suuremal osal tunnistajatest on kestev

töösuhe sama tööandja – V. A.i ja Lasso baariga. Vastustaja viitab ka tunnistajate poolt antud

ütluste vastuolulisusele. Samuti ei pea vastustaja usutavaks, et teatud isikud, näiteks T. T.,

käisid baaris tasuta tööd tegemas. Vastustaja leiab, et A. T.i ütlused on teiste tunnistajate

omadega võrreldes selgemad ja järjepidevamad.

10. Vastustaja peab ebatõenäoliseks, et inimesed, kes aastaid juba ühes baaris töötanud on, ei

tea, mida kolleegid teevad ja kuidas näiteks baari koristatakse, samas kui A. T. oskas nende

asjaolude kohta seletusi anda. Samas märgib vastustaja, et kui mõni töötaja, nt J. L., tunnistas,

et T. käis paar korda baaris tüdrukutega suhtlemas, siis nt I. U. A. T.i üldse ei teadnud, A. M.

tunnistas, et seal käis keegi A.i nimeline isik, kuid näiteks T. S. tunnistas, et A. T. käis seal

koguaeg. Ka märgib vastustaja, et kui A. T. oleks olnud lihtsalt kõrvaline isik ja baari

majandustegevusega mitteseotud, oleks ebausutav, et T. S. nõustus viimase korraldusel

kassadokumente vormistama.

11. Lisaks peab vastustaja vajalikuks märkida, et ka tantsijate seletused ei lange omavahel

kokku ega pruugi olla täielikult tõesed. Tantsijad tunnistasid, et nad töötasid füüsilisest isikust

ettevõtjatena ja et nad on deklareerinud neile antud jootraha, ent tegelikult ei olnud tantsijad

et kontrollitaval perioodil FIE-d. Vastustaja leiab, et tegelikult oli OÜ Minibrol ja tantsijate

vahel töösuhe.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Kaalunud poolte väiteid ning hinnanud nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja

vastastikkuses seoses, leiab kohus, et OÜ Minibrol kaebus on põhjendatud ja kuulub

rahuldamisele osaliselt. Vaidlustatud maksuotsus on tõendamata sauna kasutamisest tekkinud

käibe maksustamise osas ning tuleb selles osas tühistada. Muus osas on maksuotsus kohtu

hinnangul seaduslik ja põhjendatud.

13. Pooltevaheline vaidlus taandub käesolevas asjas küsimusele, kas A. T.i poolt

maksuhaldurile esitatud dokumendid kajastavad OÜ Minibrol majandustegevust perioodil

2004. aasta juulist detsembrini või mitte ning kas need dokumendid saavad olla aluseks OÜ

Minibrol maksukohustuse kindlaksmääramisel. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud

maksuhalduri poolt A. T.ilt saadud dokumentide alusel tehtud arvestuste õigsust ega teinud

etteheiteid õigusnormide kohaldamise küsimustes. Ka ei ole kaebuse esitaja väitnud, et talle

oleks arusaamatu, kuidas maksuhaldur on maksuotsuses nimetatud maksukohustuse suuruse

leidnud. Eelnevast tuleneb, et juhul, kui leiab tuvastamist, et A. T.i poolt esitatud dokumendid

kajastavad OÜ Minibrol majandustegevust kontrollitaval perioodil selliselt nagu maksuhaldur

väidab, ei ole maksuhalduri arvestuste ja arvutuste õigsust eraldi vaja kontrollima asuda.

14. Samuti ei ole kaebuse esitaja esitanud vastuväiteid maksuhalduri seisukohale, et käive

summas 307 239 krooni, mille kaebuse esitaja deklareeris 5%-lise maksumääraga

maksustatava käibena, kuulub tegelikult maksustamisele 18%-lise käibemaksuga. Seega ei ole

selles küsimuses poolte vahel vaidlust ning kohus seda osa maksuotsusest eraldi käsitlema ei

asu.

15. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebuse esitaja on oma kontrollitaval perioodil toimunud

majandustegevuse kohta maksuhaldurile esitanud üksnes pangakonto väljavõtte, mõned

lepingud tarnijatega ning raamatupidamise sise-eeskirjad. Muid dokumente, nagu näiteks

lepinguid baaris tööd teinud isikutega, ostu- ja müügiarveid, kassaarvestust kajastavaid

dokumente jms aga mitte. Maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) §-dest 56-57 tuleneb

maksukohustuslase

kaasaaitamiskohustus

maksumenetluses,

mis

hõlmab

ennekõike

maksukohustuslase kohustust teatada maksuhaldurile kõik talle teadaolevad ja maksustamise

seisukohast olulised asjaolud ning pidada nõuetekohaselt raamatupidamisarvestust, säilitada

tehingute ja väljamaksetega seotud ning muid maksustamise seisukohast tähendust omavaid

dokumente. Käesoleval juhul on ilmne, et kaebuse esitaja ei ole oma kaasaaitamiskohustust

nõuetekohaselt täitnud. Vaatamata maksuhalduri korduvatele nõudmistele, ei ole kaebuse

esitaja esitanud Lasso baari majandustegevust kajastavaid dokumente.

16. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebuse esitaja seadusliku esindaja V. A.i

selgitused asjassepuutuvate dokumentide esitamata jätmise kohta ei ole usutavad. Vastustaja

on õigustatult toonud välja selle, et maksumenetluses on V. A.i väited selle kohta, miks

dokumente esitada võimalik ei ole, mitmel korral muutunud. Seejuures ei ole kaebuse esitaja

ka kohtumenetluses ümber lükanud, et esmalt väitis V. A., et dokumente ei ole võimalik

esitada raamatupidaja eemalviibimise tõttu, hiljem väitis, et teatud hulk kontrollitavat perioodi

puudutavaid dokumente varastati, veel hiljem väitis aga kõik asjassepuutuvad dokumendid

varastatud olevat. Väite, et raamatupidamisdokumendid autost varastati, seab kahtluse alla ka

asjaolu, et V. A. ning OÜ Minibrol raamatupidaja J. B. on andnud erinevaid ütlusi selle kohta,

kus raamatupidamisdokumendid asusid. Raamatupidaja väitel asusid need OÜ Minibrol

ruumides, V. A.i väitel aga raamatupidaja juures kodus. Samuti on V. A. maksuhaldurile

seletuse andmisel muutnud oma ütlusi küsimuses, miks oli vaja neid dokumente autos ühest

kohast teise transportida. Ka on tähelepanuväärne, et maksuhaldurile antud seletuses ütles V.

A., et esitas politseile konkreetse nimekirja varastatud dokumentidest, ent politseist on

maksuhaldurile väidetud, et sellist nimekirja V. A. esitanud ei ole. Ühtegi täiendavat tõendit

selle kohta, et politseile oleks avaldatud, millised konkreetsed dokumendid autost väidetavalt

varastati, ei ole kaebuse esitaja esitanud.

17. Väitesse dokumentide sõidukist varastamise kohta tuleb kahtlustavalt suhtuda juba pelgalt

seetõttu, et mingisuguste vajalike dokumentide puudumise põhjendamiseks on sarnase väite

esitamine laialt levinud. Samuti tuleb eeldada, et mõistlikult käituv ettevõtja saab aru

raamatupidamisdokumentide väärtusest ning teab enda kohustust neid dokumente säilitada,

mistõttu ei ole usutav, et ta jätaks sellised dokumendid kotiga sõiduki salongi, samas kui on

üldteada, et sõidukitest kottide ja muu vara varastamine on levinud kuriteoliik. Eeltoodud

asjaoludel tuleb nõustuda maksuotsuses väljendatud seisukohaga, et raamatupidamis-

dokumentide esitamata jätmise põhjuseks ei olnud mitte nende varastamine, vaid pigem

asjaolu, et kaebuse esitaja ei pidanud raamatupidamise arvestust nõuetekohaselt, pidades

sisuliselt kahte eraldi raamatupidamisarvestust – ühte milles kajastusid pangaarvele laekunud

ning pangaarvelt välja makstud summad ning teist, mis hõlmas sularahatehinguid, kusjuures

viimatinimetatud arvestuse esemeks olnud majandustehinguid ei ole kaebuse esitaja

arvestanud maksudeklaratsioonide esitamisel. Nõuetekohase, OÜ Minibrol tegevust

adekvaatselt ja täielikult kajastava raamatupidamisarvestuse pidamist ei ole kaebuse esitaja

tõendanud.

18. Eelnevast tulenevalt tõusetub esmalt küsimus tõendamiskoormuse jaotumisest

menetlusosaliste vahel. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 150 lg 1 kohaselt lasub

maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus

tõendada, et maksusumma määrati valesti. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-3-1-34-07 asunud

seisukohale, et kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase

esitatud andmete õigsuses ning oli võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis

peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel.

Haldusasjas 3-3-1-39-04 tehtud otsuses leidis Riigikohus aga, et kui maksukohustuslane on

rikkunud maksuarvestuse pidamise kohustust ja maksusumma on seepärast määratud teiste

andmete alusel või hindamise teel, siis vastavalt väheneb maksuhalduri tõendamiskohustus ja

suureneb maksukohustuslase koormus tõendada, et maks on määratud valesti. Haldusasjas nr

3-3-1-51-04 leidis Riigikohus, et ka juhul kui maksukohustuslane on raamatupidamis-

dokumentide

säilitamise

kohustust

rikkunud,

suureneb

maksukohustuslase

tõendamiskohustus ehk teisisõnu peab ta, hoolimata sellest, et dokumendid pole säilinud,

esitama maksuhaldurile dokumentaalsed tõendid maksuarvestuse õigsuse kohta. Eeltoodud

seisukohtade valguses leiab kohus, et juhul, kui maksukohustuslane ei ole esitanud

maksuhaldurile oma majandustegevust adekvaatselt ja täielikult kajastavaid dokumente ning

maksuhaldur on ettevõtja majandustegevuse sisu ning sellest tuleneva maksukohustuse

suuruse tuvastanud muude tõendite alusel, on maksukohustuslasel kohustus tõendada, et

maksuhaldur on maksustamise seisukohast olulised asjaolud valesti tuvastanud ning

maksusumma on seetõttu valesti määratud. Samuti on kohus seisukohal, et isegi kui vastab

tõele V. A.i väide, et asjassepuutuvad majandustegevust kajastavad dokumendid autost

varastati, ei ole tegemist dokumentide kaotsiminekuga kaebuse esitaja tegevusest ja tahtest

sõltumatu asjaolu või vääramatu jõu tõttu, vaid selle põhjuseks on kaebuse esitaja juhatuse

liikme enda vähemalt raske hooletus ning see ei vähenda antud juhul kaebuse esitaja

tõendamiskoormust.

19. Mis puudutab A. T.i poolt maksuhaldurile esitatud dokumente ja seletusi, siis möönab

kohus, et nii A. T.i varasem karistatus dokumentide võltsimise eest, teatud konfliktsed suhted

V. A.i ja A. T.i vahel, samuti asjaolu, et A. T.i seletused lähevad sageli vastuollu teiste asjas

seletusi andnud isikute ütlustega, tekitavad põhjendatud küsimusi A. T.i seletuste

usaldusväärsuses, ent hinnates kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis, on kohus siiski

veendumusel, et A. T.i poolt esitatud kassadokumendid kajastavad usutavalt Lasso baari

majandustegevust ning muude usaldusväärsete dokumentide puudumisel on maksuhaldur OÜ

Minibrol maksukohustuse kindlaksmääramisel neist õigustatult lähtunud.

20. Erinevalt teistest dokumentidest leiab kohus, et põhjendatud ei ole siduda OÜ Minibrol

tegevusega A. T.i poolt esitatud dokumente, mis on koostatud plangil „Kassa aruande

juurde“. Seetõttu on maksuotsus põhjendamatu ning tuleb tühistada osas, milles maksuhaldur

tuvastas sauna kasutamisest tekkinud käibe ning määras sellelt tasumisele kuuluva

käibemaksu. Maksuhalduri seisukoht, et OÜ Minibrol käitas sauna või osutas saunas

mingisuguseid teenuseid, ei ole asjas kogutud tõendite põhjal veenvat kinnitust leidnud.

Esiteks ei ole mitte ükski maksu- ega kohtumenetluse üle kuulatud isik peale A. T.i, sauna

olemasolu kinnitanud. Siinkohal tasub tähele panna maksumenetluses T. S.i poolt öeldut, et

saun oli omaette firma. Kohus möönab, et enamus isikuid, kes on väitnud, et sauna Lasso

baaril ei olnud või et nad saunast midagi ei tea, on ütluste andmise ajal olnud OÜ-ga Minibrol

või V. A.iga mingisuguses alluvus- või sõltuvussuhtes. Samas tuleb tähele panna, et

saunaruumide OÜ Minibrol kasutusse andmist ei ole kinnitanud ka vaidlusaluses hoones

asunud saunaruumide omanikud või rentnikud. Vaidlust ei ole küll selles, et Lasso baarist viis

uks ühe sauna eesruumi, mis maksuhalduri toimetatud vaatluse ajal ei olnud läbitav ning

seejuures on ka AS Bankend Eesti juhatuse liige A. K. kinnitanud, et varem oli see uks

avatud. See ei ole aga piisav, leidmaks, et kontrollitaval perioodil. st. 2004. aasta teisel poolel

kasutas neid saunaruume OÜ Minibrol. Nii väidab J. L., kes A. K.i sõnul sauna kasutamist

korraldas, et OÜ Minibrol seda sauna ei kasutanud. Ka seda, millal sauna ja Lasso baari

vaheline uks avatud võis olla, ei ole maksuhaldur kindlaks teinud. Samuti on

tähelepanuväärne, et erinevalt Lasso baaris toimunud tegevust kajastavatest dokumentidest,

kus on ära näidatud, et tegu on Lasso baariga ning näidatud ära dokumendi koostaja nimi (T.,

A. või T.), ei ole väidetavalt sauna kasutamist puudutavatel dokumentidel ühtegi sellist

tunnust. Ka asjaolu, et väidetavalt Lasso baari tegevust kajastavates dokumentides viidatakse

väljaminekute poolel mõnel juhul saunale (nt. 27.07.2004 dokumendis) ning väidetavalt sauna

kasutamist puudutanud dokumentides viidatakse Lasso baarile (nt. 29.10.04 dokument „Kassa

aruande juurde“) ei kinnita, et OÜ Minibrol tegeles sauna käitamisega. Vaidlust ei ole

seejuures selles, et Lasso baariga samas hoones asus kolm sauna. Samas on A. T.

maksuhaldurile antud seletuses märkinud, et samas hoones asus lisaks Lasso baarile ka

Jahimehe baar ja saun, mille omanikuks on V. A.. Eeltoodut arvestades saab pidada

tõenäoliseks, et Lasso baariga samas hoones asus mõni saun, mille tegevus võis moel või

teisel olla kas V. A.i või mõne temaga lähedalt seotud isiku kontrolli all ning samuti on

võimalik, et OÜ Minibrol tegi selle sauna käitajaga mingisuguseid tehinguid, ent väiteks, et

sauna käitas OÜ Minibrol, ei ole siiski kogutud tõendite pinnalt alust. Seisukohta, et sauna

käitamisega ei tegelenud OÜ Minibrol, kinnitab ka A. T.i seletus, et saunamehed jätsid sauna

kasutamisest laekunud raha sauna riiulile, mitte aga ei andnud seda näiteks baarmani kätte,

kellele teiste seletusi andnud isikute väitel kogunes Lasso baari tegevusest tulenevad summad

(lisaks baari kassale ka nt. uksel piletite müügist saadud summad). Kokkuvõttes on esitatud

tõendid piisavad kahtlustamaks, et V. A. võis tegeleda Lasso baariga samas hoones asuva

sauna käitamisega, ent ilmselt ebapiisavad väitmaks, et sauna käitamisest tekkis käive OÜ-le

Minibrol. Kui A. T.ile ei saaks ette heita, et ta ei teadnud, kes täpselt sauna käitas ja kas või

kuidas see OÜ Minibrol tegevusega seotud oli, siis maksuhaldur peaks maksukohustuse

kindlakstegemisel neid asjaolusid hoolikamalt kontrollima. Seega tuleb maksuotsus tühistada

osas, millega määrati tasumisele kuuluv käibemaks sauna kasutamisest tekkinud käibelt.

Maksuotsuses on tuvastatud, et sauna kasutamisest laekus 548 356 krooni, mis sisaldas ka

käibemaksu, seega on maksuhaldur sauna kasutamisest tekkinud maksustatavaks käibeks

lugenud 464 708 krooni, millelt arvestatud 18%-line käibemaks on 83 648 krooni

(464708+464708x0,18=548 356).

21. Kohtu hinnangul on maksuhaldur põhjendatult asunud seisukohale, et A. T.i poolt

maksuhaldurile esitatud kassaarvestusdokumendid, see tähendab plangil „KASSA“ koostatud

dokumendid, millel on väljale „kauplus“ kantud sõna Lasso ning väljale „Osakond“ vastavalt

kas T., T. või A., kajastavad OÜ Minibrol majandustegevust Lasso baari käitamisel.

Kohtuotsuse eelmistes punktides esitatud põhjustel on kaebuse esitajal kohustus tõendada, et

tema majandustegevus kontrollitaval perioodil ei vastanud A. T.i esitatud dokumentides

näidatule. Kohus märgib siinkohal, et kaebuse esitajal tuleks sisuliselt tõendada negatiivset

asjaolu ning kuigi üldjuhul ei saa isikule panna negatiivse asjaolu tõendamise kohustust, leiab

kohus, et käesoleval juhul oleks kaebuse esitajal sellise negatiivse asjaolu tõendamine väga

lihtne, kui ta oleks oma majandustehinguid nõuetekohaselt dokumenteerinud ning

asjakohased dokumendid korralikult säilitanud ja maksuhaldurile esitanud. Kohtu hinnangul

ei saa A. T.i poolt esitatud dokumente võltsituteks pidada pelgalt seetõttu, et A. T.i on varem

sarnase süüteo eest karistatud või et A. T. soovib V. A.ile mingisuguste omavaheliste

erimeelsuste tõttu kätte maksta. Need argumendid võiksid kaalumisele tulla juhul, kui kaebuse

esitaja oleks maksuhaldurile omalt poolt esitanud majandustegevust täielikult ja adekvaatselt

kajastava dokumentatsiooni, ent seda kaebuse esitaja teinud ei ole. Õige ei ole ka kaebuse

esitaja väide, et maksuhaldur on maksuotsuse tegemisel võtnud aluseks üksnes A. T.i väited ja

tema poolt esitatud dokumendid. Maksuhaldur ei ole esitatud dokumente mitte pimesi

usaldanud, vaid püüdnud oma võimaluste piires neist nähtuvate asjaolude kontrollimiseks

muid tõendeid koguda. Kuivõrd kaebuse esitaja on omapoolse kaasaaitamiskohustuse pea

sootuks täitmata jätnud, ei saa ta maksuhaldurilt nõuda põhjalikumat uurimist või kaebuse

esitajale kasulike asjaolude väljaselgitamist. Vaidlust ei ole seejuures selles, et Lasso baar, mida

OÜ Minibrol käitas, tegutses striptiisibaarina, kus toimus alkoholi, tubakatoodete ja

väiksemate suupistete müük ning striptiisietendused. Vaidlust pole ka selles, et baaris töötasid

baarmanid/baaridaamid, šveitserid/uksehoidjad, ettekandja, raamatupidaja, tantsijad. Vaidlust

pole ka selles, et T. T. käis täpselt kindlakstegemata regulaarsusega Lasso baaris koristamas

ega selleski, et baari tegevust toetas vähemalt mõnikord oma töise panusega ka S. K.. Mitmed

asjas ütlusi ja seletusi andnud isikud on väitnud, et ka V. A. tegeles baari igapäevaste

majandusküsimustega. Seega on ilmne, et ka kontrollitaval perioodil tegutses Lasso baaris

rohkem isikuid kui need, kellele OÜ Minibrol on deklareerinud töötasu maksmist. Samuti

pole vaidlust selles, et baari sissepääs oli (vähemalt sageli) tasuline ja klientidel tuli osta selleks

pilet. Vaidlust pole ka selles, et baaris tehti sularahatehinguid. Samas ei ole kaebuse esitaja

esitanud mingisuguseid tõendeid ega andmeid selle kohta, kes täpselt kontrollitaval ajal baaris

töötasid, millised olid nende ülesanded ja kuidas toimus tasustamine, kuidas ja milliste

teenuste eest baari külastajad tasusid ega esitanud sularahatehingute kohta mingisuguseid

dokumente.

22. Vastamaks küsimusele, kas A. T.i poolt esitatud dokumendid kajastavad Lasso baari

tegelikku majandustegevust, tuleb sellises olukorras hinnata neid dokumente muude asjas

tuvastatud asjaolude valguses ning võtta seisukoht, kas dokumentidest nähtuv on reaalne ja

usutav. Kohus leiab, et on. Ka A. T.i seletused Lasso baaris toimunud tegevuse kohta on

loogilised ja järjepidevad. Näib ilmne, et A. T. oli OÜ Minibrol tegevusega hästi kursis ning

tõenäoliseks tuleb pidada sedagi, et ta osales koos V. A.iga ka Lasso baari tegevuse

korraldamises ja juhtimises. Lisaks A. T.i enese ütlustele kinnitab seda ka asjaolu, et mitmed

Lasso baariga seotud isikud, kes eriti üksikasjalikult baaris töötanud isikuid ja baaris toimunud

tegevust ei mäletanud (J. L., A. M., A. M., T. S., A. T. ja S. K.), mäletasid isikut, kelleks ilmselt

oli A. T.. Seejuures väitsid T. S. ja A. T., et T. oli Lasso baaris pidevalt kohal. OÜ Minibrol

pangakonto väljavõttelt nähtub samuti, et A. T. teinud kontole sularaha sissemakseid ning

võtnud pangakontolt sularaha välja. Eelnevast tulenevalt oli A. T.il ülevaade OÜ Minibrol

majandustegevusest ning erinevalt kaebuse esitajast, kes leiab, et see hõlbustas A. T.il

kassadokumentide võltsimist, leiab kohus et see muudab dokumendid usaldusväärsemaks.

23. Seda, et A. T.i poolt maksuhaldurile esitatud dokumendid ka tegelikult OÜ Minibrol

majandustegevust kajastavad, kinnitavad kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud T. S.i ütlused,

milles ta kinnitab, et tema koostas selliseid kassadokumente A. T.i käsul ja viimase poolt

näidatud sisuga. See kinnitab A. T.i väidet, et dokumendid on baarmanide (T. A. ja T.)

koostatud. Kuivõrd T. S. on möönnud selliste dokumentide koostamist, võib eeldada, et

samuti koostasid neid dokumente ka teised baarmanid T. ja A.. Vastupidist ei ole kaebuse

esitaja tõendanud. Ka kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja A. T. möönis, et ajal, mil tema

töötas baarmanina, võis ta A. T.i nõudmisel/palvel mingisuguseid kassadokumente koostada.

Küsimus sellest, kas dokumendid koostati dokumendis märgitud ajal või tagantjärele A. T.i

käsul, on kohtu hinnangul käesoleva asja lahendamise seisukohast aga teisejärguline. Ühelt

poolt tuleb vastustajaga nõustuda, et T. S.i väidete usaldusväärsust kahandab see, et ütluste

andmise ajal töötas ta endiselt Lasso baaris ning võis oma tööandja huvides ütlustes asjaolusid

mõnevõrra moonutada. Ent isegi juhul, kui dokumendid koostati tagantjärele, nagu T. S.

väidab, on usutav, et need kajastavad siiski tegelikku majandustegevust. Kohus nõustub

vastustaja seisukohaga, et on äärmiselt ebausutav, et ettevõtte töötaja koostab tegelikku

olukorda mittekajastava sisuga kassadokumente talle teadaolevalt ettevõttega otseselt

mitteseotud isiku nõudmisel, ilma et teavitaks sellest ettevõtte tegelikku juhti või

kooskõlastaks seda viimasega. Seega isegi juhul kui need dokumendid koostati tagantjärele, on

usutav, et need kajastasid tegelikku olukorda ning ilmselt oli nende koostamisest teadlik ka V.

A.. Seda, et viimane oli teadlik, et A. T.i käes need dokumendid on, on A. T. ka ise

kinnitanud.

24. A. T.i esitatud dokumentide usaldusväärsust kinnitab ka OÜ Minibrol pangakontolt (kd I

tl 88 jj) nähtuvate andmete analüüs, millest järeldub, et OÜ Minibrol müügitulu (käive) pidi

olema oluliselt suurem kui pangakontole laekunud summa. Sellise järelduse lubab teha OÜ

Minibrol pangakontolt kauba tarnijatele tasutud summade ning samale pangakontole

kaardimaksetena tasutud ning sularahas sissemakstud summade võrdlemine. Vaadeldes

kontrollitaval perioodil tehtud pangatehinguid, nähtub, et OÜ Minibrol on regulaarselt teinud

makseid AS-le Prike, AS-ile Kaupmees ja Ko, Dunkri Kaubanduse AS-le, Tridens AS-le ja

Saku Õlletehase AS-le. Avalikult kättesaadavatest allikatest (otsingusüsteem www.google.com)

nähtub, et nimetatud isikud tegelevad toidukaupade ja (alkohoolsete) jookide müügiga ning

kuna on teada, et Lasso baaris pakuti klientidele alkohoolseid jooke, tubakatooteid ja väikseid

suupisteid (nt. kompvekke), siis võib eeldada, et nimetatud isikutelt on kaebuse esitaja

soetanud baaris müüdavat kaupa. 2004. aasta juuli- ja augustikuus kokku on kaebuse esitaja

teinud eelnimetatud isikutele väljamakseid 125 523 krooni ulatuses. Kuna makseid on tehtud

regulaarselt, ei ole usutav, et kaebuse esitaja ostis neilt isikutelt kaupa lattu pikemaks ajaks,

vaid ostetud kaup tarbiti ära umbes sama perioodi jooksul. Kuivõrd üksikasjalikult ei ole

teada, milliseid jooke ja millistes kogustes täpselt Lasso baaris sel ajal klientidele müüdi, võib

käesoleva analüüsi eesmärki silmas pidades lähtuda eeldusest, et müüdi näiteks üksnes õlut,

mille poole liitri (pudeli) ostuhinnaks võib arvestuslikult pidada umbes 13 krooni1. Sel juhul

ostnuks kaebuse esitaja 2004. aasta juuni- ja juulikuus kokku 9655 pudelit õlut. Samal

perioodil on kaebuse esitaja pangakontole laekunud kaardimaksetena 228 236 krooni ning

sularahasissemakseid on tehtud 65 925 krooni ulatuses. Eeldades, et ka kogu sularaha on

saadud kauba müügist baaris, on vaadeldava perioodi müügitulu 294 161 krooni. Eeldades, et

vaadeldaval perioodil müüdi baaris umbes sama kogus alkoholi, mis osteti, tähendaks see

eeltoodud (lihtsustatud) näite puhul, et üks pudel õlut müüdi baarist välja hinnaga

294161:9655=30 krooni. Tallinna kesklinnas asuva tuntud striptiisibaari kohta on selline hind

ebaloomulikult madal. Kui arvestada juurde sama perioodi nö. musta kassa tulu sularahast (st.

A T.i esitatud dokumentidel kajastatud väljal „kassa“ näidatud summad, millest on lahutatud

sama dokumendi väljaminekute poolel kajastatud summad „kaardimakse“), siis oleks kogu

baari müügitulu 360555 krooni võrra suurem ehk kokku 654 716 krooni ning ühe arvestusliku

õllepudeli müügihinnaks tuleks sel juhul umbes 68 krooni, mis on juba mõnevõrra

tõenäolisem, arvestades, et T. K. väitis maksuhaldurile antud seletuses, et õlu maksis 75

krooni (kd I tl, 75). Tehes samasuguse arvutuse, 100-kroonise sisseostuhinnaga 0,5-liitrise

viina

näitel,

oleks

sisseostetud

viina

koguseks

1255

pudelit

ning

1 tegemist on käesoleva aja keskmise jaemüügihinnaga kauplustes, mistõttu võib eeldada, et tegelikult oli 2004.

aasta hulgimüügihind madalam, ent kuna tegelikust kõrgema sisseostuhinnaga opereerimine muudab analüüsi

tulemust kaebuse esitaja kasuks, siis on siinkohal lähtutud sellisest hinnast.

4 cl viina baarist väljamüügi hinnaks kujuneks pangakontole laekunud summasid arvestades

294 161:1255:12,5=19 krooni, võttes arvesse aga ka nö. musta kassa vahendeid, tuleks selleks

hinnaks 645716:1255:12,5=41 krooni. Tuleb möönda, et eeltoodud analüüs on väga üldine

ning ilmselgelt ei olnud baaris müüdavaks kaubaks üksnes õlu või viin, ent eelnev näitab siiski

ilmekalt, et OÜ Minibrol pangakontolt nähtuvate käibeandmete alusel saadav tulemus erineb

reaalselt võimalikust lausa kordades, samas kui musta kassa vahendite liitmine müügitulule

annab enam-vähem reaalse tulemuse. Seetõttu kinnitab ka eelnev, et A. T.i poolt

maksuhaldurile esitatud dokumentides kajastatud andmed on täiesti Lasso baari tegevust

arvestades täiesti realistlikud.

25. Järgnevalt on A. T.i esitatud kassadokumentides näidatud sissetulekud privaattantsude

eest. Kõnealuse teenuse olemasolu on maksuhaldurile antud ütlustes möönnud nii T. S., kes

märkis täpsustuseks, et ei tea neist siiski midagi, kui ka mitmed teised seletusi andnud isikud,

kes privaattantsude kohta esitatud küsimustele otseselt vastata ei osanud, ent ei eitanud siiski

sellise teenuse olemasolu. Ka avalikult kättesaadavatest allikatest nähtub, et nö. privaattantsud

kuuluvad striptiisibaarides osutatavate tavapäraste teenuste hulka ning Eesti ajakirjanduses

avaldatud artiklitest nähtuvalt on sellist teenust erinevate aegadel osutatud ka Lasso baaris (nt.

Õhtulehe 18.05.2005 artikkel „Eesti stripparid teenivad Soomes 2,5 eurot päevas,“

(kättesaadav

arvutivõrgus

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=174493);

Kroonika

05.01.2001 artikkel: „Eneri Tuus: “Minu lapse isa on Meelis Lao!”(kättesaadav arvutivõrgus

http://www.kroonika.ee/index.php?id=3297) ning 05.08.2002 Õhtulehe artikkel „I. U. ei jäta

selga hilpugi“ (kättesaadav arvutivõrgus http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=126381).

Lisaks on A. T. esitanud maksuhaldurile kaustiku, mis kajastab väidetavat privaattantsude

arvestust tantsijate kaupa ja kus sisalduvad andmed ühtivad kassadokumentides näidatud

privaattantsude eest saadud sissetulekuga. Seega on privaattantsude kohta esitatud käive

usutav ning maksuhaldur on selle põhjendatult maksukohustuse kindlaksmääramisel arvesse

võtnud. Kuna allpooltoodud põhjustel on ilmne, et tantsijad tegutsesid Lasso baaris selle

pidajate kontrolli ja juhtimise all ning kuna pole mistahes tõendeid selle kohta, et nad oleksid

olnud füüsilisest isikust ettevõtjad, tuleb privaattantsude esitamisest tekkinud käive igal juhul

omistada kaebuse esitajale, seda isegi juhul kui tantsijad kõik privaattantsude eest saadud raha

endale jätta võisid. Viimane pole siiski tõenäoline ega majanduslikult mõistlik.

26. Kaebuse esitaja väide, et baaris töötanud tantsijad tegutsesid füüsilisest isikust

ettevõtjatena, ei ole millegagi tõendatud. Küll on aga tõendamist leidnud, et tantsijad töötasid

baaris kaebuse esitaja juhtimise ja kontrolli all. Nimelt kinnitas M. S. kohtuistungil, et

tantsijad käisid tööl raamatupidaja koostatud graafikute alusel, ka A. M. kinnitas, et tantsijatel

olid oma töögraafikud, sama kinnitas ka T. K.. See on ka igati loogiline, kuna vastupidine

olukord, kus striptiisibaari käitaja tantsijate tegevust ei korralda ega koordineeri, vaid kus iga

soovija võib omatahtsi tantsimas käia, oleks mõeldamatu. Kohus leiab, et eelduslikult on

ettevõtja ja füüsilise isiku, kes ettevõtja tegevuskohas tööd teeb, vahel tegemist töösuhtega,

mille raames sellele füüsilisele isikule väljamakstud summad kuuluvad maksustamisele

sotsiaalmaksuga ning millelt kohustub ettevõtja kinni pidama tulumaksu. Selliste isikute vahel

võib loomulikult olla ka muud liiki suhe, näiteks teenuse osutamine füüsilisest isikust ettevõtja

poolt, ent eelnimetatud eelduse ümberlükkamise kohustus on sel juhul ettevõtjal. Käesoleval

juhul on kaebuse esitaja esitanud vaid paljasõnalise väite, et tantsijad olid FIE-d. Viidates

seejuures M. S.i ütlustele, et ta tegutses FIEna, on kaebuse esitaja jätnud tähelepanuta

vastustaja poolt välja toodud asjaolu, et ka nimetatud isik ei olnud kontrollitaval perioodil

füüsilisest isikust ettevõtjana registreeritud ning kaebuse esitajal ei olnud ka mistahes põhjust

eeldada, et ta seda oli. Eelnevalt M. S.ist, kinnitasid aga J. L. ja T. K., et ka tantsijana

töötamise ajal said nad palka, ega olnud FIEd. Kuidas neile palka maksti, on seejuures

teadmata, kuid OÜ Minibrol pangakonto väljavõttelt neile isikutele kontrollitaval perioodil

töötasu maksmist ei nähtu. Kontolt nähtuvalt on pangakonto kaudu väljamakseid tehtud vaid

A. M.le ja T. S.ile.

27. Viitega tunnistajate ütlustele on kaebuse esitaja väitnud, et tantsijad ei saanud tasu OÜ-lt

Minibrol, vaid üksnes jootraha baari klientidelt. Seda on kinnitanud kohtuistungil ütlusi

andnud M. S. ja I. U., samas kui T. K. väitis, et ka tantsimise eest maksti talle kindlat

kuupalka. Kohtu hinnangul on erinevate tantsijate ütlused tantsimise tasustamise kohta

sedavõrd vastuolulised, et neist lähtuda võimalik ei ole. Nii väitis J. L. kohtuistungil, et talle

maksti palka pangaarvele ning talle teadaolevalt ei makstud kellelegi tasu sularahas, samas kui

T. K. kinnitab, et talle maksti tantsimise eest samuti kindlat kuupalka, ent sularahas, I. U. ja

M. S. väidavad aga, et tasuna said nad klientidelt jootraha, mille võisid tervikuna endale jätta.

Tähelepanuväärne on ka see, et I. U. väitis, et kui baari klient andis talle raha, siis andis tema

selle edasi baarile ning sai päeva lõpus tagasi. Samas väitis baarmanina töötanud T. S., et tema

ei tea tantsijate jootrahadest midagi. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et isegi kui

eeldada, et tantsijate põhisissetulekuallikaks oli baari klientide poolt antud jootraha, on

sisuliselt tegemist töötasuga. Tantsijad tegutsesid OÜ Minibrol ettevõttes ning nende töine

panus oli kesksel kohal ettevõtte tegevuse sisu (striptiisibaar) silmas pidades. Eelnevalt

tuvastas kohus, et tantsijate tööd korraldas kaebuse esitaja, koostades vastavad graafikud ja

sõlmides tantsijatega vastavad kokkulepped ning materiaalses mõttes oli seega tegemist

töösuhtega. Isegi juhul, kui OÜ-l Minibrol oli tantsijatega kokkulepe, et nad võivad endale

jätta kõik klientidelt jootrahana saadud summad, oli tegemist OÜ Minibrol ja konkreetse

tantsija vahelise kokkuleppega tantsija töö eest tasu maksmise osas. Sisuliselt on klientide

poolt striptiisibaaris tantsijale antud jootraha näol tegemist tasuga selle ettevõtte poolt

osutatava teenuse eest ehk ettevõtte müügituluga ning juhul kui ettevõtjal ja töötajal on

kokkulepe, et töötaja võib selle summa osaliselt või tervenisti endale jätta, on tegemist töötasu

maksmisega, mis kuulub maksustamisele. Tantsijate tasustamise osas on usutav ja

majanduslikult põhjendatud ka A. T.i seletus kassadokumentidest nähtuvate tantsijatele

tehtud väikeste summade kohta. Nimelt selgitas A. T. kohtuistungil, et tantsija saab mingi

protsendi rahast, mille eest tema klient baarist jooke ostab. Eeldades, et tõene on kaebuse

esitaja väide, et tantsijad said kogu klientide antud jootraha endale (ehk teisisõnu ei teeninud

kaebuse esitaja baari käitajana tantsijate tegevusest otsest tulu (va. privaattantsud, mida on

käsitatud eelpool), on ilmne kaebuse esitaja huvi motiveerida tantsijaid tegutsema selliselt, et

baari kliendid võimalikult suure summa eest baarist jooke ostaksid.

28. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga autojuhile tehtud väljamaksete maksustamise

osas. Lisaks A. T.ile, kes on korduvalt kinnitanud, et OÜ-s Minibrol töötas autojuht ning

kohtuistungil nimetanud ka, et autojuhiks oli S. K., on S.-nimelise autojuhi olemasolu

kinnitanud maksuhaldurile antud seletuses ka J. B. ning kohtuistungil väitis ka J. L. küsimuse

peale, kas Lasso baaril oli autojuht: “Keegi oli, aga ei mäleta, kes.“ Autojuhile väljamaksete

tegemist kinnitavad ka A. T.i poolt esitatud kassadokumendid ning eeltoodut kogumis

arvestades tuleb lugeda tõendatuks, et OÜ-s Minibrol tehti väljamakseid autojuhile, kelleks

võiks kontrollitaval perioodil olla S. K., aga võis olla ka keegi teine.

29. Samuti on asjas kogutud tõendite põhjal ilmne, et T. T. käis Lasso baaris regulaarselt

koristamas. Seda on kohtuistungil antud ütlustes kinnitanud T. T. ise. Lisaks A. T.ile on

koristaja töötamist baaris maksuhaldurile kinnitanud M. T.. Kohtuistungil on sama kinnitanud

T. K. ja J. L.. T. T.i väitis baaris näinud olevat ka T. S.. T. T.i väide, et ta koristamise eest tasu

ei saanud, ei ole usutav. Nii-öelda tasuta abistamine võiks kõne alla tulla, kui tegemist oleks

üksiku juhtumiga, ent eelnimetatud isikute ütlustest nähtub, et T. T. käis Lasso baaris

koristustöid tegemas sageli, enda väitel vähemalt 2 korda nädalas. Kaebuse esitaja väide, et

koristaja järele puudus vajadus, kuna Lasso baari koristamiseks kasutati koristusfirma

teenuseid, on eelviidatud ütlustega samuti ümber lükatud. Koristusfirma teenuste kasutamine

iseenesest ei välista tasu maksmist koristajale. Kohtule esitatud kohtuvaidluse seisukohtades

on kaebuse esitaja välja toonud, et koristusfirmale maksti teenuste eest. Seejuures ei ole

kaebuse esitaja täpsustanud, millisele koristusfirmale ja millal makstud on. OÜ Minibrol

pangakonto väljavõttelt ei nähtu, et mõnele üldteadaolevalt koristusteenuseid pakkuvale

ettevõttele oleks regulaarselt tasutud.

30. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et A. T.i poolt maksuhaldurile esitatud dokumendid

„Kassa“ kajastavad usutavalt OÜ Minibrol tegevust Lasso baari käitamisel ning selles osas

tuleb kaebus rahuldamata jätta. Kuna kaebuse esitaja ei ole esitanud konkreetseid vastuväiteid

maksuotsuse osale, mis puudutab ettevõtlusega mitteseotud kulude maksustamist

tulumaksuga ega vaidlustanud muude maksude osas tehtud arvutuste õigsust, ei asu kohus

neid üksikasjalikult kontrollima.

MENETLUSKULUD

31. HkMS § 92 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesoleva otsusega tühistab kohus vaidlusaluse

maksuotsuse osas, milles määrati tasumisele kuuluv käibemaks sauna kasutamisest laekunud

summadelt. Maksuotsuse kohaselt oli selleks summaks 548 356, milles sisaldus juba

käibemaks summas 83648 krooni. Kokku määrati vaidlustatava maksuotsusega tasumiseks

1 265 873 krooni, millest kohtuotsusega tühistatud osa (83 647 krooni) moodustab 6,6%.

Kaebuse esitaja on taotlenud menetluskuludena riigilõivu väljamõistmist. Kaebuse esitaja on

tasunud riigilõivu 5000 krooni, millest 6,6% moodustab 330 krooni. See summa tuleb

vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista.

Kristjan Siigur

kohtunik