3-09-2496/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht

17. detsembril 2009. a, Tallinnas Haldusasja number 3-09-2496 Haldusasi O.B.u kaebus Tallinna Vangla direktori 22. novembri 2006. a käskkirjaga nr 647-d tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 18 000 krooni Menetlusosalised Kaebuse esitaja – O.B.; Vastustaja – Tallinna Vangla Asja läbivaatamise aeg

7. detsembril 2009. a Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6). Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest 17. detsembrist 2009. a arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 18. jaanuaril 2010. a (k.a) (HKMS § 31 lg 1, 4). Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

1. Tallinna Vangla direktori 22.11.2006 käskkirjaga nr 647-d karistati vahistatu (käesoleval hetkel süüdimõistetu) O.B.ut VangS § 67 punkti 1 ning VSkE § 60 nõuete rikkumise eest kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks. Nimetatud käskkirja kohaselt pani vahistatu toime distsipliinirikkumise, mis seisnes selles, et 30.10.2006 kell 14.25, olles kartserihoones, omas vahistatu kartseris keelatud eset - veekeedukannu.

2. 05.08.2009 esitas O.B. Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude. O.B. märgib kahju hüvitamise taotluses, et sai 30.10.2006 enne kartserisse minekut korralduse - pakkida kokku oma isiklikud asjad. O.B. selgitab, et tema suhtes teostati läbiotsimist kahel korral ning alles teisel läbiotsimisel leiti kartseris keelatud ese (veekeedukann), mille eest teda ka karistati. Kaebuse esitaja leiab, et vanglaametnike hooletu töö tõttu sai tema alusetult karistada. Eeltoodust tulenevalt leiab O.B., et seoses õigusvastase vabaduse võtmisega on temale tekitatud kahju summas 9000 krooni. Moraalse kahju tekitamise eest soovib kaebaja saada 9000 krooni, kuna temal ei võimaldatud saada informatsiooni (raadio, raamatud, televiisor), ei võimaldatud kasutada madratsit ajavahemikul 06.00- 22.00, ei võimaldatud sooritada sisseoste, piirati suhtlemist, ei võimaldatud kokkusaamisi.

3. Tallinna Vangla jättis 06.10.2009 vastusega nr 1-13/40294-1 O.B.u kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

4. Tallinna Halduskohus sai 30.10.2009 O.B.u kaebuse Tallinna Vangla direktori 22.11.2006 käskkirjaga nr 647-d tekitatud kahju hüvitamise nõudes summas 18 000 krooni.

KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT

5. O.B.ule anti 30.10.2006 enne kartserisse saatmist asjade kokku kogumiseks Tallinna Vangla kambris 242 aega umbes 30 minutit. Kogu kamber korjas asju kokku ning pani kilekottidesse. Vangla esimeses hoones otsiti kaebuse esitaja läbi ja võeti ära peaaegu kõik asjad. Kaebuse esitaja viidi edasi kartserihoonesse, kus toimus juba teine läbiotsimine. Kontaktisik A. Vlassov leidis peaaegu kohe kaebuse esitaja linade vahelt veekeetja, mis mingil põhjusel jäi esimesel läbiotsimisel leidmata. 22.11.2006 käskkirja nr 647-d alusel anti O.B.ule 15 ööpäeva kartserit. Kaebuse esitaja leiab, et ta ei ole ühtegi seadust rikkunud ning ta ei viibinud veekeetja leidmisel veel kartserikambris.

6. 05.08.2009 pöördus O.B. Tallinna Vangla direktori poole kahju hüvitamise taotlusega, kuna käskkirja nr 647-d kohaselt võis kaebuse esitaja soovi korral pöörduda kohtusse omal soovil. Kohtusse pöördumise puhul näeb seadus ette tähtaja kolm kuni kümme aastat. Kaebuse esitaja leiab, et märkis selgelt ja põhjalikult kõik oma kahju hüvitamise taotlusesse. Alles 06.10.2009 sai O.B. riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 lg 2 sätestatud tähtaja ühepäevase rikkumisega Tallinna Vangla direktori 06.10.2009 vastuse nr 1-13/40294-1 keeldumisega taotlust rahuldada.

7. 22.11.2006 käskkiri on õigusvastane, kuna O.B.ku peeti kartseris sisuliselt ebaseaduslikult kinni, kuna Tallinna Vangla töötajad viisid esimesel korral esimeses vanglahoones läbiotsimise halvasti läbi. Teiseks põhjuseks, miks käskkiri on õigusvastane, on asjaolu, et distsiplinaarkaristuse kandmise aja algus algab alles kartserikambrisse paigutamise hetkest, mitte aga läbiotsimiste tegemisest enne kartserisse paigutamist. Kaebuse esitaja palub õigusvastase vabadusevõtmise tõttu kohustada Tallinna Vanglal hüvitada talle RVastS § 9 lg 1 alusel kahju summas 18 000 krooni 05.08.2009 esitatud taotluse põhjal.

8. Vastavalt 05.08.2009 kahju hüvitamise taotlusele palub O.B. alusetu vabadusevõtmise eest kanda tema vanglaarvele 2006. aasta karistusseadustiku alusel 600 (kuuesaja) krooni kaupa 9000 (üheksa tuhat) krooni. Ühtlasi palub ta RVastS § 9 lõige 1 alusel kanda ka moraalse kahju eest summas 9000 (üheksa tuhat) krooni tema isiklikule arvele vanglas, 600 krooni ööpäevas: i) info saamisest ilmajätmise eest (raadio, raamatud, teler); ii) kinnipidamise eest raudbetoonruumis kl 06.00–22.00 ilma madratsi ja narita; iii) poest toiduainete ostmisest ja söömisest ilmajätmise eest (maiustused, puuviljad, tee jne); iv) kambrikaaslastega suhtlusest ilmajätmise eest; v) suure moraalse kahju eest, mille kutsus esile õigusvastane kartserisse paigutamine ning tema suulise seletuse eiramine; vi) võimatuse eest minna kokkusaamisele; vii) kuna 15 ööpäeva läksid katkematu kartseris kinnipidamise 87 ööpäeva hulka; viii) kaebuse esitajat hoiti ilma veekeetjata ja keedetud veeta ning sunniti jooma toorest vett jne. VASTUSTAJA SEISUKOHT

9. Kaebusest ei nähtu, missugustel põhjustel on O.B. viivitanud vajalike esialgsete õiguskaitsevahendite sooritamisega oma õiguste kaitseks. Kaebuse esitaja pöördus esmakordselt Tallinna Vangla poole paar kuud enne kolme aasta täitumist distsiplinaarkaristuse käskkirja väljaandmisest. Riigikohtu 11.10.2006 lahendis 3-3-1-71-06 on märgitud, et isikul, kes on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevuse tõttu kahju kandnud, on võimalus valida kahju hüvitamise ja tagajärgede kõrvaldamise nõude vahel. Samuti võib avaliku võimu kandja ise otsustada rahalise hüvitise asemel RVastS § 11 lõikes 3 toodud tingimustel tagajärgede kõrvaldamise kasuks. Seega, kui kaebuse esitaja leidis, et Tallinna Vangla poolne toiming (kartserisse paigutamine) oli õigusvastane, oli kaebuse esitajal võimalik seda vaidlustada vaidemenetluse korras. Kaebuse esitaja ei kasutanud ühtegi seadusest tulenevat õiguskaitsevahendit, vaid otsustas oodata ning alles kolme aasta möödudes esitada kahju hüvitamise nõue.

10. Kahju hüvitamise nõude esitamine 3 aastat hiljem on põhjendamatu ja väidetav kahju otsitud. Kaebaja poolses tegevuses ei saa näha heauskset käitumist oma õiguste kaitseks. Kahtluse all on kaebuse esitamise eesmärk, kuna kui isik leiab, et tema õigusi või vabadusi on piiratud, püüab ta oma õigusi taastada võimalikult kiiresti. Tallinna Halduskohus on 11.12.2006 otsuses nr 3-06- 1879 märkinud, et O.B on lühikese aja jooksul esitanud Tallinna Halduskohtule ca 30 kaebust, milles nõutakse Tallinna Vanglalt ja Justiitsministeeriumilt erinevate toimingute eest mittevaralise kahju hüvitamist suures ulatuses. 20. novembril 2006.a toimunud kohtuistungitel, kus arutati kümmet O.B kaebust, kinnitas O.B, et esitas kahjunõuded sooviga, et Tallinna Vangla ja Justiitsministeerium saaks karistatud tema arvates õigusvastaste toimingute sooritamise eest (ütlused kantud kohtuistungi protokolli haldusasjas nr 3-06-1839). O.B väitis, et teda karistatakse vanglas iga vähimagi rikkumise eest ja ta arvab, et vastustajaid tuleks samuti karistada. Kohtu soovitatud teist liiki nõuete esitamist (kohustamisnõue, vabandamisnõue) ei pidanud kaebaja vajalikuks, kuna niiviisi pääseksid vastustajad tema arvates karistusest. Kohus selgitab OB-le, et kehtiva õiguse järgi ei saa kahjunõuet esitada vastustaja karistamiseks.

11. Käesoleva kaebuse puhul jätkab O.B. eelpool nimetatud arvamuse rakendamist. Kaebuse esitajal oleks olnud võimalik vaidemenetluse käigus taotleda käskkirja nr 647-d kehtetuks tunnistamist või esitada tühistamiskaebus kohtule. Kaebuse esitaja ei rakendanud oma õiguste kaitseks esmaseid õiguskaitsevahendeid, vaid on põhjendamatult asunud seisukohale, et vaid rahaline hüvitis on kõikide vaidlustatavate kaebuste puhul ainuõige lahendus. Aastal 2006 oli enne kartserisse paigutamist teostatavate toimingute protsess erinev käesoleval hetkel kehtivast korrast. Kartserisse määratud isikutele anti korraldus oma isiklike asjade kokku panemiseks elukambris, peale mida toimetati isikud vastuvõtuosakonda. Vastuvõtuosakonnas paluti kinnipeetavatel isikutel eraldada (kilekottidesse) kartseris lubatud ja keelatud esemed. Peale asjade eraldamist viidi isikud kartserihoonesse, kus samuti teostati läbiotsimine. Kartserihoonesse saabus isik juba kartserikambris lubatud esemetega ning elukambrist kaasavõetud madratsiga (sh voodipesu). Teistkordse läbiotsimise teostamise eesmärgiks on välistada võimalust, et kinnipeetavad isikud toimetavad kartserisse lubatud esemete sees keelatud esemeid. Kaebuse esitajal avastati ja võeti ära keelatud ese (veekeedukann), mis oli peidetud voodilinade sisse. Välistamaks selliseid distsipliinirikkumisi viidi Tallinna Vanglas sisse muudatus, mis on rakendatav tänaseni, st kartserikambrisse paigutatav isik saab kartserihoones uue madratsi ning voodipesu, mis on kasutatav just kartserikambris. Seega on tagatud kontroll ning järelevalve keelatud esemete peitmise üle madratsitesse ning voodipesu vahele.

12. Rikkumise toimepanemise hetkel kehtinud regulatsioonidest tulenevalt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele (VangS § 67 p 1). VSkE § 60 sätestab loetelu asjadest, mis võivad olla kaasas kinnipeetaval kartseris viibimise ajal. Kaebuse esitaja viited vanglaametniku poolsele hooletule teenistuskohustuste täitmisele on põhjendamatu. Vastav tööprotsess (läbiotsimine, isikute saatmine, kartserisse paigutamine jne) on jaotatud mitmete vanglaametnike vahel, kellel igaühel on oma tööülesanded. Kartserihoones teostatava kontrolli käigus avastatud keelatud eseme omamisel on kinni peetava isiku poolt toime pandud käitumine süüline. Kinni peetavat isikut teavitatakse asjade eraldamise kohustusest juba vastuvõtuosakonnas ning ühtlasi on vastav kord tulenev õigusaktidest, millega kinni peetavaid isikuid tutvustatakse vanglasse saabumisel. Kui võtta ka eelduseks kaebuse esitaja väited (ametnikud teostasid hooletult läbiotsimist) ja põhjendused, nähtub siiski O.B.u teos tahtlik, st. süüline käitumine. Keelatud ese avastati peidetuna voodilinade sisse, millest nähtub, et O.B. tahtlikult soovis kartserikambrisse toimetada keelatud eset. Distsiplinaarkaristus on määratud õiguspäraselt, käskkirja on teinud pädev isik, temale antud kaalutlusõiguse alusel. Otsus on kooskõlas õigusnormidega, tugineb seaduslikule alusele ning selle tegemisel ei esinenud menetlusja vormivigu, mistõttu Tallinna Vangla direktori käskkiri nr 647-d oli õiguspärane. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Avalike ülesannete täitmisel tekitatud moraalse kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seadusega. Lähtuda tuleb Põhiseaduse §-i 25 eesmärgist ja mittevaralise kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest. Põhiseaduse §-i 25 eesmärk ei ole kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks kohtulahend või vaideotsus.

13. Riigivastutuse üldpõhimõtete kohaselt tekib õigusvastase toimingu või haldusaktiga tekitatud kahju rahalise hüvitamise nõudeõigus alles siis, kui teised õiguskaitsevõimalused on ammendatud ning naturaalrestitutsiooni kohaldada ei ole enam võimalik (ehk taotletavat eesmärki pole võimalik saavutada tühistamis-ja kohustamiskaebuste (RVastS § 3-6) kaudu). Esialgsete õiguskaitsevahendite läbimine tähendab, et kannatanu peab õigeaegselt vaidlustama kahju tekitava haldusakti või toimingu. Vastava juhise andis Riigikohtu halduskolleegium 20. juuni 2003. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-03 p-s 12, kus sedastas, et RVastS § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse. 11. märtsi 2004. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-04 p-s 10 märkis halduskolleegium veel, et RVastS § 7 lg 1 võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimise ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Distsiplinaarkaristuse määramisest sai O.B. teada 22.11.2006 ning kahju hüvitamise nõue on esitatud alles aastal 2009. Seega ei ole O.B.u poolt rakendatud kõiki vajalikke esialgseid õiguskaitsevahendeid võimaliku tekkinud kahju ära hoidmiseks.

14. Mittevaralise kahju hüvitamine kaitseb mitmeid põhiseaduslikke väärtusi: kõige laiemas mõttes inimväärikust, selle komponente au ja head nime, aga ka põhiõigusi, mis inimväärikusel rajanevad, nagu eraja perekonnaelu puutumatust, tervist ning isikuvabadust. VÕS § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatust. Riigikohtu halduskolleegiumi 6. juuni 2002. a otsuse nr 3-3-1-27-02 punktis 14 on märgitud, et mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. RVastS § 9 lg 1 toodud loetelu, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, on ammendav ja muudel juhtudel mittevaralise kahju hüvitamine kõne alla ei tule. Kahju hüvitatakse proportsionaalselt rikkumise raskusega. Mittevaralise kahju hüvitamise viise on mitmeid: lisaks rahalisele nõudele võib leiduda veel teisigi hüvitusvõimalusi. Riigikohtu tsiviilkolleegium 11. veebruari 2004. a otsuses asjas nr 3-2-1-11-04 on leidnud, et igale au teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed. Tallinna Vangla ei ole süüliselt alandanud O.B.u väärikust, kahjustanud tervist, võtnud vabadust, rikkunud kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladust, teotanud au või head nime. Ka ei ole kaebaja esitanud vastupidist tõendavaid andmeid. Kaebuse esitaja kandis kartserikaristust kehtiva ning õiguspärase käskkirja alusel. Kahju hüvitamise kahe eelduse (kahju ja õigusvastasuse olemasolu) ei ole leidnud tõendamist ning seega ei ole võimalik ka kolmanda eelduse esinemine (põhjuslik seos). Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

15. Käesolevas haldusasjas taotleb O.B., et kohus mõistaks Tallinna Vanglalt välja talle õigusvastase kartserisse paigutamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju. O.B. paigutati kartserisse Tallinna Vangla direktori 22.11.2006 käskkirja nr. 647-d alusel. Nimetatud käskkirjaga karistati teda selle eest, et ta 30.10.2006 kartserihoones olles omas keelatud eset – veekeedukannu. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et veekeedukannu näol on tegemist kartseris keelatud esemega ning vaidlus puudub ka selle üle, et nimetatud ese O.B.u madratsi vahelt leiti. Samas leiab O.B., et tema karistamine on siiski õigusvastane, sest kui vanglatöötajad ei oleks tema läbiotsimist nii hooletult teostanud, oleksid nad keelatud eseme leidnud juba esimesel, ja mitte teisel läbiotsimisel. Lisaks leiab O.B., et kartseris viibimise aeg algab kartserikambrisse paigutamise hetkest, mitte varem. Vaidlus puudub selle üle, et O.B. Tallinna Vangla direktori 22.11.2006 käskkirja nr. 647-d tähtaegselt ei vaidlustanud, mistõttu tegemist on kehtiva haldusaktiga.

16. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr. 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi Sisekorraeeskiri) § 60 lg 1 (30.10.2006 kehtinud redaktsioonis) sätestas: „Kartseris võivad kinnipeetaval olla kaasas pühakiri, tema õiguste kaitseks vajalikud õigusaktid (eelkõige „Eesti Vabariigi põhiseadus“, „Vangistusseadus“, „Vangla sisekorraeeskiri“ ja „Vangla kodukord“), mõistlikus koguses õppekirjandust, kirjapaberit, kirjutusvahendeid, kirjamarke, ümbrikke, tema kohta tehtud kohtuotsuseid ja –määruseid, süüdistuskokkuvõtteid, tema kirjadele saabunud vastuseid, seep, kamm, hambapasta, hambahari, käterätt, rull tualettpaberit ning naiskinnipeetaval hügieenisidemed.“ Seega ei olnud veekeedukannu näol tegemist kartseris lubatud esemega. Sisekorraeeskirja § 100 lg 1 kohaselt võtab kinnipeetava kartserisse vastu järelevalveametnik vangla korrapidaja juhendamisel. Kartserisse paigutatud kinnipeetav registreeritakse ja otsitakse läbi ning talle antakse kartseri arvel olev riietus. Sisekorraeeskirja §

100 lg 2 kohaselt kinnipeetava juures kambris olnud isiklikud asjad antakse lattu ning tagastatakse kinnipeetavale pärast kartserist vabastamist. Vastustaja esindaja selgitas kohtuistungil isikute kartserisse paigutamist järgmiselt: „2006. aastal oli kord selline, et isik viidi kõikide oma isiklike asjadega vastuvõtuosakonda. Seal siis eraldati kartseris lubatud esemed. Ülejäänud esemed, mis ei olnud lubatud, eraldati lubatud asjadest ja viidi hoiule. Kõikidele kinni peetavatele isikutele selgitatakse ja loetakse ette, mida on kartserisse lubatud viia ja mis on keelatud esemed. Seega on nad teadlikud, mida võib kartserisse kaasa võtta. /…/ Esimese läbiotsimise käigus eraldatakse lubatud ja keelatud asjad, kartserikambris viibimise ajal otsitakse läbi isik ja tema asjad täielikult. Keelatud ese oli madratsisse ilmselgelt peidetud. Madrats oli kokku keeratud ja paigutatud selle vahel keerdus olevate linade vahele. /…/ Vastuvõtu osakonnas toimub eraldamine. Kartserihoonesse läheb kinnipeetav juba kartserihoones lubatud esemetega. /…/ Sinna on lubatud siseneda vaid lubatud esemetega“ (toimiku lk. 47). Kaebuse esitaja poolt kohtuistungil antud selgituse kohaselt otsiti teda läbi kaks korda (toimiku lk. 46).

17. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei olegi oluline see, kas ja kui hoolikalt vanglaametnikud O.B.u esimest läbiotsimist teostasid ning kas keelatud ese leiti O.B.u juurest teise läbiotsimise käigus kartserikambris või vahetult enne sinna sisenemist. Oluline on see, et Sisekorraeeskirja § 100 lg 1 järgi pidid vanglaametnikud teostama O.B.u läbiotsimise tema kartserisse vastu võtmisel või hiljemalt kartseris ning selle läbiotsimise ajaks pidid O.B.uga kaasas olema ainult kartseris lubatud asjad. Vastutust keelatud asjade kaasavõtmise eest ei pea kandma vanglaametnikud, vaid kartserisse suunatud isik. O.B. ei ole käesolevas haldusasjas väitnud seda, nagu ta ei oleks kursis olnud kartseris lubatud, ning seetõttu ka keelatud asjade loeteluga. O.B.u poolt kohtumenetluses esitatud väide, nagu oleks mõni kambrikaaslane tema teadmata talle keelatud asja madratsi vahele pannud, on asjakohatu, kuna see ei välista O.B.u vastutust Sisekorraeeskirja rikkumise eest. Isegi kui see nii võis juhtuda, oleks O.B. pidanud vastuvõtuosakonnas olema Sisekirjaeeskirja nõudeid teades topelt hoolas keelatud asjade eraldamisel. Seega ei saa käskkirja O.B.u karistamise kohta kartseris keelatud asja omamise eest pidada õigusvastaseks.

18. Lisaks peab kohus vajalikuks märkida järgmist: Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalikõiguslikus suhtes rikkunud nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 3 annab isikule võimaluse nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist; § 4 annab võimaluse nõuda toimingu lõpetamist ning § 6 võimaluse kohustada haldusorganit haldusakti andma või toimingut sooritama. Juhul, kui O.B. pidas talle Tallinna Vangla direktori käskkirjaga määratud karistust õigusvastaseks, oleks ta saanud kahjunõudes ning kaebuses esiletoodud kahju vältimiseks vaidlustada tema õigusi rikkuva haldusakti. Ometigi ta seda ei teinud. Vastustaja on õigesti märkinud, et O.B. ei ole rakendanud õigeaegselt kõiki vajalikke esialgseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks. Ka nimetatud asjaolu toob kaasa kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise. Eeltoodud kaalutlustel jääb kaebus rahuldamata.

Tiina Pappel kohtunik