3-09-373/41 · Tallinna Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2009, Tallinn Haldusasja number 3-09-373 Haldusasi A. M. kaebus Tallinna Vangla direktori 11.12.2008 käskkirja nr 5-2/1057-d ja Justiitsministeeriumi 04.02.2009 vaideotsuse nr 11-7/9814 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – A. M. Vastustaja – Tallinna Vangla Vastustaja – Justiitsministeerium Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 22.05.2009 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus A. M. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta A. M. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.05.2009 otsus haldusasjas nr 3-09-373 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kohtuotsuse kätte- saamisest arvates (HKMS § 53 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit kor- raldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 54 lg 2 ja § 59 lg 2 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tallinna Vangla direktor karistas distsiplinaarkorras 11.12.2008 käskkirjaga nr 5-2/1057- d vahistatu A. M. isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamisega kaheks nädalaks selle eest, et ta ei täitnud 12.11.2008 kl 10.30 koridoris jalutuskäigul olles vanglaametniku kor- raldust panna käed selja taha. Rikkumine kordus vahistatu jalutuskäigult kambrisse viimisel. Oma tegevusega rikkus ta vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1, mille kohaselt on kinni peetav isik kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Samuti rikkus ta Tallinna Vangla direktori 14.04.2008 käskkirja nr 19 Tallinna Vangla kodukor- ra p 14.3.2, mille kohaselt peavad vangla üldise julgeoleku tagamiseks saatmisel kinni peetava isiku käed olema ristatult selja taga, välja arvatud, kui kinni peetav isik kannab isiklikke esemeid või asju ja töövahendeid, mille suuruse, kaalu või vormi pärast ei saa hoida käsi ristamisi selja

3-09-373

2(7) taga. Süüd raskendavaks asjaoluks on see, et A. M. on üks kehtiv distsiplinaarkaristus samalaad- se korrarikkumise eest. 2. Justiitsministeerium jättis 04.02.2009 vaideotsusega nr 11-7/9814 A. M. vaide Tallinna Vangla direktori 11.12.2008 käskkirja nr 5-2/1057-d peale rahuldamata, leides, et käskkiri on õiguspärane. Distsiplinaarmenetluse käigus on tõendatud A. M. teo õigusvastasus ja süü rikku- mise toimepanemises. 3. A. M. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori 11.12.2008 käskkirja nr 5-2/1057-d ja Justiitsministeeriumi 04.02.2009 vaideotsuse nr 11-7/9814 tühistamiseks. Kae- bajat karistati ebaseaduslikult. Tallinna vanglasse saabudes täitis ta meditsiinilise kaardi, kus fikseeris oma vigastused, informeerides vangla töötajaid, arsti ja juhtkonda enda tervislikust seisundist. Kaebaja on tegelenud motospordiga, mille tõttu on saanud mitmel korral tõsiseid vigastusi, tal on olnud ka selgroomurd. Käte selja taha ristamine tekitab talle füüsilist valu selja piirkonnas ning tõmbab terve selja pingesse. Üldarst I. K. poolt 12.08.2008 välja antud meditsii- niline õiend kaebaja tervise kohta on kehtetu, kuna arst tekitas talle füüsilist valu, väänates käed jõuga selja taha. Samuti on 03.11.2008 ja 14.11.2008 koostatud meditsiinilised õiendid seaduse- vastased, kuna I. K. ei esitanud nendel päevadel ühtegi küsimust kaebaja alaselja valu ja käte selja taga hoidmise kohta, samuti ei toimunud läbivaatust. Röntgenipildid ei näita närvivalu. Vastustaja rikkus kaebaja õigusi, kui jättis tema taotlused vanglas spetsiaalse ravi või spetsiaalse alaselja treenimisvahendi saamiseks rahuldamata. Kambris ei ole ravivõimlemiseks ruumi, sest kuue vahistatu peale on põrandapinda ca 3 m2. Vastustaja on lükanud kaebaja uuringuid edasi ega võimaldanud talle koheselt neuroloogi vastuvõttu. Samuti ei ole käte selja taha ristamise puhul tegemist julgeoleku küsimusega. Mingit põhimõtet või trotsi kaebajal korralduste eirami- seks ei ole, sellekohaseid korraldusi ei täida ta vaid füüsilise valu tõttu. Kaebaja käib käed kõr- val, et valvur näeks, kus tema käed asetsevad. Vastustaja on karistanud kaebajat vaid kolmel korral, kuigi kaebaja on pidevalt jätnud sellesisulised korraldused täitmata. Ühel korral on minis- teerium vangla otsuse karistamise osas ka tühistanud. Seega ei järgi vastustaja seadust ega karis- ta kaebajat igapäevaselt, vaid käitub oma suva järgi. Lisaks rikuti kaebaja õigusi sellega, et teda sunniti kirjutama seletust distsiplinaarmenetluse materjalide juurde koridori seinal jalutama mi- neku ajal. Vastustaja keelas ebaseaduslikult kaebajal kaitsjaga kohtuda ja seletuskirja kirjutamise osas temaga konsulteerida, samuti ei antud talle piisavalt aega kaitse ettevalmistamiseks. Seega on kaebaja suhtes rikutud Eesti Vabariigi seadusi ja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee vang- lareeglistiku REC (2006) reegleid. 4. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. 1) Vaidlusalune käskkiri on õiguspärane. Kaebaja on teavitanud vastustajat, et tema tervislik seisund ei võimalda käsi seljale panna, kuid vastustaja ei nõustu sellega. 14.11.2008 koostatud meditsiinilisest õiendist nähtub, et kaebaja tervis lubab seda taha. Talle on tehtud mitmeid tervi- seuuringud, mis on näidanud, et tema tervislik seisund ei ole nii halb, nagu ta seda näidata soo- vib. Kaebaja viibis 09.12.2008 neuroloogi vastuvõtul ja neuroloogi poolt tervisekaardile märgitu kohaselt neuroloogilisi leidusid ei ole. 2) Üldarst I. K. poolt 12.08.2008 välja antud meditsiiniline õiend ei kuulu vaidlusaluse käskkir- ja juurde ja on seega asjassepuutumatu. I. K. kinnitas, et ei ole kaebaja käsi jõuga väänanud. Kaebaja käte liikuvust kontrolliti käte asetamisega vastavatesse asenditesse. Kuna kaebaja kurtis iga liigutuse peale valu, kontrollis arst kaebajat röntgenis ja sellest nähtus, et luumurdusid, liiges- te ega lihaste turseid ei olnud. Seega objektiivseid leide, mis takistaks käte seljale ristamist, ei olnud. Üldarst I. K. on pädev vastavaid meditsiinilisi õiendeid välja kirjutama ning vastustaja ei sea õiendite usaldusväärsust kahtluse alla. Enne meditsiinilise õiendi koostamist tehakse vajali- kud toimingud, selgitamaks välja võimalikke terviseprobleeme.

3-09-373

3(7) 3) Väär on kaebaja väide, et teda sunniti seletuskirja kirjutama koridoris seina peal. Seletuskir- ja võtnud inspektor-kontaktisiku seletusest selgus, et kaebajale pakuti võimalust kirjutada sele- tuskiri kohe pärast rikkumise toimepanemist, kuid ta keeldus sellest. Jalutuskäigult tagasi tulles pakuti talle uuesti võimalust seletuskirja kirjutada. Seekord soovis kaebaja seda kohe teha ning tegi seda omal vabal tahtel koridoris. 4) Kaebaja esitas 05.08.2008 avaldusena pealkirjastatud taotluse, milles palus lubada talle kambrisse spetsiaalselt alaselja treenimiseks mõeldud rullik. Vastustaja selgitas 18.08.2008 kir- jas nr 1-13/26006-1, Vangla sisekorraeeskirja § 641 lg 9 kohaselt on kinnipeetavale keelatud vanglas spordivahendid, v.a avavangla kinnipeetaval. Samuti pöörati kaebaja tähelepanu asjaolu- le, et ta viibib vanglas arsti pideva järelevalve all. Tallinna Vangla kodukorra p 9.3 kohaselt on vanglas kinni peetaval isikul võimalik arsti ja õe ambulatoorsele vastuvõtule pääseda vangla direktori käskkirjaga kehtestatud kirjaliku taotluse alusel. Kaebaja selle vastuse peale vaiet ei esitanud. Neuroloog tegi tervisekaarti märkuse, soovitades kaebajale võimlemist. Võimelda saab kambris ka ilma abivahenditeta. Kuna arst ei teinud ettekirjutust kasutada võimlemisel mingeid abivahendeid, lähtuti sisekorraeeskirja § 641 lg-s 9 sätestatust. Asjakohatu on viide Tallinna Vangla kodukorra p-le 4.6, kuna see reguleerib ainult kinnipeetavate spordisaali kasutamist. 5) Selgusetuks jääb kaebaja väide, et talle ei antud piisavalt aega kaitse ettevalmistamiseks, seletuste kirjutamiseks ega kaitsjaga konsulteerimiseks. Kaebaja on viidanud mitmele põhisea- duse paragrahvile ning Euroopa vanglareeglistiku punktile, kuid jätnud täpsustama, kuidas neid on rikutud. Seega ei saa vastustaja nende suhtes seisukohta võtta. Samuti on Euroopa Vangla- reeglistiku puhul tegemist soovitusliku iseloomuga aktiga. 5. Justiitsministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata. 6. Tallinna Halduskohus jättis 22.05.2009 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) VangS §-dest 2 ja 4 tulenevalt on vahistatu ja kinnipeetav erinevad isikud. VangS § 67 p 1 kohustab kinni peetavat isikut, st nii kinnipeetavat kui ka vahistatut, täitma vangla sisekorraees- kirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. 19 Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.2 kohaselt peavad vangla üldise julgeoleku tagamiseks saatmisel kinni peetaval isikul, s.o kinnipeetaval ja vahistatul, olema käed ristatult selja taga, v.a siis, kui kinni peetav isik kannab isiklikke esemeid või asju ja töövahendeid, mille suuruse, kaalu või vormi pärast ei saa hoida käsi ristamisi selja taga. Sellest reeglist võib kinnipidamisasutus teha erandeid, mis on kehtesta- tud Tallinna Vangla kodukorras. Kinnipidamisasutuses viibiv isik peab arvestama teatud ebamu- gavustega ja piirangutega, mida ta peab taluma. 2) Reeglist erandi tegemiseks peab olema objektiivne põhjus. Valu tunnetamine on subjektiiv- ne emotsioon ja valulävi on inimestel erinev. VangS § 49 järgi korraldatakse tervishoidu vanglas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse alusel. VangS § 93 lg 6 näeb ette, et vahistatu tervishoiu korraldamisel ja rahastamisel lähtutakse §-dest 49 ja 491 ning nende alusel kehtestatud õigusak- tidest. Vahistatu, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas või arestimajas võimalus, suu- nab arst ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde. Nagu nähtub haldusasja materjalist, on kae- bajale võimaldatud Tallinna Vanglas arstiabi. Ta on korduvalt käinud arsti vastuvõtul, sh kahel korral viibinud neuroloogi vastuvõtul. Spetsialist-neuroloog R. V. märgib terviselehel, et kaebaja aktiivsed liigutused on kõikjal vabad, luud, liigesed deformatsioonideta, neuroloogilisi ärajää- manähtusid ei esine, valuravi patsient ei soovi. Kohtule antud kirjalikus selgituses märgib R. V., et kaebaja on käinud tema vastuvõtul kaks korda: 09.12.2008 kaebas valu lülisamba nimmeosas, mida seostas trauma jääknähtudega (trauma leidis aset 2006. a). Aktiivsed liigutused on kõikjal vabad tavalise ulatuse ja jõudlusega, lihasatroofiaid ei esine, lülisammas on tavalise konfigurat- siooniga, samas esineb kerge liikuvuse piiratus, muus osas mingit funktsioonihäiret ei esinenud. Arvestades kliinilist leidu, on kaebajal diagnoositud episoodilisi nimmevalusid, antud soovitused

3-09-373

4(7) võimlemiseks. 01.04.2009 kaebas peavalu otsmiku piirkonnas. Teostati neuroloogiline läbivaa- tus, kus objektiivset neuroloogilist patoloogiat ei esinenud. Diagnoositud pingepeavalud. Medikamentoossest valuravist keeldus (nagu siit nähtub, kaebaja selja- ega nimmevalusid ei kaevanud). Nimetatud tervisehäired on episoodilise iseloomuga, püsivat funktsioonihäiret ei esine ning patsient on võimeline osalema kohtuprotsessis, kandma karistust ja täitma kinnipida- miskoha poolt esitatavaid nõudeid, kaasa arvatud käte hoidmine seljal. Patsiendil võib esineda kerget mööduvat valulikkust lülisamba nimme piirkonnas, eriti kestvas sundasendis. Samuti märgib SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kirurgiakliiniku juhataja L. K. 17.12.2008 kirjas nr 2- 4/9863-1, et kaebajal ei ole mingit takistust käte selja taha viimiseks (seda väidab ka vangla arst). Käesolevas haldusasjas ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber spetsialistide arvamuse. Seega ei olnud vastustajal alust (objektiivset põhjust) teha kaebaja suhtes erandit. 3) Käesoleva haldusasja materjali hulgas ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kaebajale anti korraldus kirjutada distsiplinaarmenetluse juurde seletus koridori seinal. 14.11.2008 seletuskirjas märgib kaebaja üksnes, et on korduvalt andnud sama vastuse sellistele ettekannetele. Seletusest võib aru saada, et kaebaja ei soovinudki midagi pikemalt kirjutada, kuna ta olevat seda juba korduvalt teinud. Seega on väheusutav ka kaebaja väide, et vastustaja on ebaseaduslikult keela- nud tal kaitsjaga kohtuda ja seletuskirja kirjutamise osas konsulteerida ning ei andnud piisavalt aega kaitse ettevalmistamiseks. Kui kaebaja oleks seda tõepoolest soovinud, siis oleks ta vastava palvega pöördunud vangla poole ja see oleks fikseeritud, käesoleva haldusasja materjali hulgas ei ole aga ühtegi tõendit, mis sellekohast väidet kinnitaks. 4) Vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 1 kohaselt paigutatakse kinnipeetav, sh vahistatu (§ 1 lg 2), vanglas ühe- või mitmekohalisesse tuppa või kambrisse. Kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda (lg 6). Sisekorraeeskirja § 641 p 9 kohaselt on kinnipeeta- vale vanglas keelatud spordivahendid, v.a avavangla kinnipeetavale. Seega need piirangud tule- nevad õigusaktidest ning kaebajal tuleb paratamatult neid ebamugavusi ajutiselt taluda. 5) Distsiplinaarmenetlus on läbi viidud kooskõlas seadusega, menetlusnormide rikkumist ei esinenud. Kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on motiveeritud, üheselt mõistetav ja sisuliselt kontrollitav, samuti diskretsioonivigadeta. 6) Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 87 lg 2 p 3 kohaselt võib halduskohtusse esitada kaebuse vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Seega saab Justiitsministeerium vastustajana avaldada oma seisukohti vaid siis, kui on hilinetud vaideotsuse tegemisega või rikutud muid vaidemenetlusnorme. Justiitsministeerium registreeris kaebaja vaide 31.12.2008 ning tegi vaideotsuse 04.02.2009. VangS § 11 lg-st 7 tulenevalt lahen- datakse vaie 30 päeva jooksul arvates vaide edastamisest vaiet läbivaatavale haldusorganile. Seega on Justiitsministeerium lahendanud vaide kahepäevase hilinemisega, millega vastustaja ka ise nõustub. HMS §-st 58 tulenevalt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põh- jusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Käesolevas asjas ei mõjutanud kahepäevane vaideotsuse tegemisega hilinemine asja sisulist otsustamist. Menetlusnormi rikku- mine ei olnud nii kaalukas, et oleks võinud viia ebaõige otsustuseni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 7. A. M. esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, pidades halduskohtu otsust ebaõiglaseks ja õigusvastaseks. Kaebaja jäi juba halduskohtus esitatud väidete juurde, esitades lisaks järgmised väited. 1) Kohtuistungi protokoll ei kajasta kõike kaebaja, vastustaja ja kohtu poolt istungil öeldut.

3-09-373

5(7) 2) Kaebaja tervisliku seisundi kohta selgitusi andnud arstid ei ole sõltumatud, vaid vangla tee- nistuses. 3) Vangla kodukorra p 14.3.2 käib kinni peetava isiku saatmise kohta. Sel päeval ei toimunud saatmist, vaid kinnipeetavad jalutasid omal käel. 4) Tallinna Vangla ametnikud kiusavad kaebajat taga ja teevad tema vangis olemise aja raske- maks, kui see muidu peaks olema. Vangla ametnikud ei võtnud kuritahtlikult teistelt kohapeal viibinud kinnipeetavatelt ütlusi. 5) Regionaalhaigla väljastatud meditsiiniõiend kaebaja tervisliku seisundi kohta on õigusvasta- ne ja vigadega, kuna selle väljastanud L. K. ei ole kaebaja raviga mingisugust seost. Ta ei ole kaebajat läbi vaadanud. Tõend on esitatud oletuste põhjal. Paika peab aga kaebaja haigusloos äratoodu. 8. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muut- mata. 1) Kaebaja tervisliku seisundi kohta on pädevad isikud teinud piisava ülevaate, mistõttu puudub vajadus sõltumatu ekspertiisi tegemiseks. 2) Vastustaja ei kiusa kinnipeetavaid taga. Vangla eesmärgiks on vangistuse täideviimine – kinni peetava isiku suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Asjaolu, et isik tunneb ennast vanglas ebamugavalt, ei tähenda tema tagakiusamist. 3) Vastustaja leidis, et kaebaja rikkumine on piisavalt tõendatud, seetõttu polnud vaja teistelt kinni peetavatelt isikutelt ütlusi võtta. Samuti ei ole teise kinni peetava isiku ütlused objektiivsed tõendid, kuna ükski kinni peetav isik ei anna tõeseid ütluseid, mis oleksid vastuolus teise kinni peetava ütlustega. 9. Justiitsministeerium peab apellatsioonkaebust põhjendamatuks ja palub selle jätta rahulda- mata. 10. A. M. teatas kohtule täiendavalt, et kõik tema suhtes väljastatud arstitõendid on väljastatud oletuste põhjal või teadvalt valed ning ilma ekspertiisita polegi võimalik tema väidet käte rista- mise valulikkusest kontrollida. Samuti rõhutab kaebaja, et ta on vahistatu, mitte kinnipeetav. Kaebaja selgitab, et käte selja peal ristamata jätmine jalutusboksi suundumisel ei saanud ohusta- da vangla julgeolekut juba seetõttu, et kõik kuus vahistatut liikusid omal käel ilma vangla amet- nike saateta ca 100 meetrit mööda treppe ja koridore kuni jalutusboksini. Kaebaja esitas täienda- valt Sotsiaalministeeriumi teate kaebaja kaebuse menetlemise kohta Tervishoiuteenuse kvaliteedi komisjonis 26.11.2009 ning väljavõtte Põhja-Eesti Regionaalhaigla haigusloost nr 2 642 072 kaebaja ravil viibimise kohta haiglas perioodil 04.06.2006-15.06.2006. Samuti taotles kaebaja kohtuistungist osavõttu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuses toodud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 12. Kaebaja poolt koos täiendavate selgitustega 01.12.2009 esitatud tõendi - Sotsiaalministee- riumi 16.11.2009 teate kaebaja kaebuse menetlemise kohta Tervishoiuteenuse kvaliteedi komis-

3-09-373

6(7) jonis 26.11.2009 – jätab kohus vastu võtmata, kuna tõend ei ole asjakohane – kaebuse lahenda- miseks pole tähtis tuvastada, et kaebaja on esitanud ekspertkomisjonile kaebuse. Väljavõte Põh- ja-Eesti Regionaalhaigla haigusloost nr 2 642 072 kaebaja ravil viibimise kohta haiglas perioodil 04.06.2006-15.06.2006 – tagastab kohus samuti kaebajale, sest tegemist on korduva tõendiga – toimikus sisaldub juba eelnimetatud väljavõtte ärakiri. Kaebaja taotlus kohtuistungil osalemiseks ei kuulu rahuldamisele, sest tulenevalt HKMS § 32 lg 5 peab apellant apellatsioonkaebuses mär- kima, kui ta soovib asja arutamist kohtuistungil ning vastava märke puudumisel loetakse, et ta on nõus asja kirjalikus menetluses lahendamisega. Käesolevas asjas esitatud apellatsioonkaebuses kaebaja kohtuistungi soovi ei märkinud ning sellisel juhul korraldatakse kohtuistung üksnes juhul, kui kohus seda vajalikuks peab. Ringkonnakohus ei pea antud juhul kohtuistungi korral- damist vajalikuks. 13. Kaebaja väited halduskohtus toimunud istungi kogu ulatuses protokollimata jätmise kohta ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. HKMS § 20 kohaselt protokollitakse kohtuistung vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele. TsMS § 50 lg 1 kohaselt peab menetlustoimingu proto- koll kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasi- kaebamise seisukohalt olulist. Sama lõike p 8 järgi märgitakse protokolli poolte ja teiste menet- lusosaliste nõuete ja vastuväidete põhisisu ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Seega ei eelda menetlusseadused kogu kohtuistungil öeldu sõna-sõna- list fikseerimist. Protokollis ei pea kordama juba kaebuses esitatud väiteid. Kaebaja on protokolli allkirjastanud ega ole taotlenud selle täiendamist (tl 87). Samuti ei ole ta oma 16.04.2009 avaldu- ses näidanud, millised tema olulised väited jäid protokolli kandmata ega esitanud täiendavaid väiteid, vaid on viidanud oma varem esitatud kirjalikele seisukohtadele (tl 93). Seega ei ole hal- duskohus istungit protokollides kaebaja õigusi rikkunud. 14. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et esitatud tõendid ei kinnita kaebaja väiteid selle kohta, et tema tervislik seisund ei võimalda käte selja taha panemist. Kaebaja väited tema tervisliku seisundi kohta selgitusi andnud arstide erapoolikuse kohta on ebausutavad ja paljasõnalised. Kohtul puudub alus kahelda Tallinna Vangla teenistuses olevate meditsiinitööta- jate objektiivsuses ja pädevuses. Kaebaja väidete ebaõigsust kinnitab SA Põhja-Eesti Regionaal- haigla kirurgiakliiniku juhataja L. K. poolt 17.12.2008 allkirjastatud kiri nr 2-4/9863-1. Kohtul puudub alus kahelda ka seal toodud seisukohtade õigsuses. Kirjast nähtuvalt on arvamus antud haigusloo nr 2642072 alusel. Kirja on koostanud E. A., kes oli kaebaja viibimisel 04.06.- 15.06.2006 regionaalhaiglas tema raviarstiks. Seega on arvamus antud kaebaja tervisliku seisun- di alusel. 15. Põhjendamatu on kaebaja väide, et Tallinna vangla kodukorra p 14.3.2 ei kuulunud antud juhul kohaldamisele, kuna see käib kinni peetava isiku saatmise kohta, mida aga sel päeval ei toimunud. Tallinna Vangla kodukorra (tl 84) p 14.3.1 kohaselt liigub kinni peetav isik väljaspool kambrit või vangistussektsiooni ainult koos vanglaametnikust saatjaga. Kodukorra p 14.3.7 saa- detakse kinni peetavaid isikuid duši alla, juuksuri juurde, kokkusaamisele ja jalutuskäigule ning kinnipeetavaid spordikompleksi ja toitlustamisele graafiku alusel. Distsiplinaarmenetluse proto- kollist ja valvur R. T. 12.11.2008 ettekandest nr 2390 nähtub, et vaidlusalune intsident toimus kaebaja saatmisel jalutuskäigule ja sealt tagasi kambrisse. Seega oli tegemist saatmisega ning kaebaja väited tema suhtes valede sätete kohaldamise kohta on põhjendamatud. 16. Samuti on ebausutavad kaebaja väited tema tagakiusamise kohta. Vanglas viibivate isikute õigused ja vabadused ongi piiratumad ning neil tuleb ühtviisi alluda vanglas kehtestatud korrale ja vanglaametnike seaduslikele korraldustele, mis peavad tagama vangla julgeoleku. Selline kohustus tuleb kinnipeetavale VangS § 67 p-st 1 ning VangS §-st 103 tulenevalt laiendatakse neid kohustusi ka vahistatule. Kaebajale ilma objektiivse põhjuseta erandi mittetegemine ei tä- henda tema tagakiusamist. Kinnipeetaval ei ole õigust valida, millistele korraldustele ta allub.

3-09-373

7(7) Üksnes kinni peetava isiku teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vangla- ametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmi- sest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt Riigikohtu hal- duskolleegiumi 01.03.2007 otsust nr 3-3-1-103-06). Kaebajale antud korraldus koridoris saatmi- sel käed selja taha panna ei ole seadusega vastuolus ja tuleneb otseselt vangla kodukorrast. Kuna kaebajal polnud mingit alust korralduse täitmisest keelduda, oleks ta pidanud selle täima. Kaeba- ja arusaam selle kohta, millised korraldused aitavad tagada vanglas julgeolekut ja millised mitte, ei ole seetõttu asjakohased. Asjaolu, et kaebajat ei ole karistatud iga kord, kui ta on keeldunud saatmisel käsi selja taha panemast, ei anna alust pidada õiguspäraselt määratud distsiplinaarkaris- tust õigusvastaseks. 17. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.

Silvia Truman Kaire Pikamäe Viive Ligi